3-2-1-93-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-93-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 23. oktoober 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Balti Finantseerimisasutuse AS-i hagi AS Karjaküla

Külmhoone (pankrotis), OÜ Interglob, Elviira Stogova,

Eduard Stogovi, Irina Heinolaineni ja Jüri Kravtðenko vastu

nõude tunnustamiseks AS-i Karjaküla Külmhoone

pankrotimenetluses.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-850

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Irina Heinolaineni, Jüri Kravtðenko, Elviira Stogova ja Eduard

Stogovi kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Balti Finantseerimisasutuse AS (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik

Kostja AS Karjaküla Külmhoone (pankrotis) (registrikood

xxxxxxxx), seaduslik esindaja pankrotihaldur Peep Lillemäe

Kostja OÜ Interglob (registrikood xxxxxxxx)

Kostja Irina Heinolainen (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andrus Lillo

Kostja Jüri Kravtðenko (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andrus Lillo

Kostja Elviira Stogova (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andrus Lillo

Kostja Eduard Stogov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andrus Lillo

Asja läbivaatamise kuupäev

24. september 2007. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik, kostjate Irina

Heinolaineni, Jüri Kravtðenko, Elviira Stogova ja Eduard Stogovi

esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo. Istungit protokollis Ragne

Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2007. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada I. Heinolaineni, J. Kravtðenko, E. Stogova ja Ed. Stogovi kassatsioonkaebuselt

OÜ-le Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus 7. mail 2007. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni

ning Elviira Stogovale 29. mail 2007. a tasutud kautsjon 20 000 (kakskümmend tuhat) krooni ja

30. mail 2007. a tasutud kautsjon 19 600 (üheksateist tuhat kuussada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Balti Finantseerimisasutuse AS (edaspidi hageja) palus tunnustada pankrotiseaduse (PankrS) § 106

lg 1 alusel AS-i Karjaküla Külmhoone (pankrotis) (edaspidi kostja I) pankrotimenetluses hageja

9 197 506 kr 67 s nõuet (sh põhivõlg 5 100 774 kr 77 s ja viivis 4 096 731 kr 90 s) esimese järgu

nõudena.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 28. märtsil 2002. a laenulepingu nr 02-0328-01-KL,

mille järgi hageja andis kostjale I laenu 5. aprillist 2002. a 4. juunini 2002. a kokku 14 990 373 kr 23

s intressimääraga 13,75% aastas. Kostja I kohustus laenu tagasi maksma hiljemalt 28. detsembril

2002. a. Kokku pidi kostja I 28. detsembril 2002. a hagejale maksma 16 347 106 kr 60 s. Nõue oli

tagatud hüpoteegiga 7 000 000 krooni ning kõrvalnõuded kommertspandiga 8 000 000 krooni.

6. septembril 2002. a tunnistas kostja I võlga 16 347 106 kr 60 s, sh laenu põhiosa 14 990 373 kr 23 s

ja intress 1 383 733 kr 37 s.

Kostja I rikkus lepingut ning hageja nõudis 2. detsembril 2002. a lepingu ennetähtaegset täitmist.

Märgitud kuupäevaks võlgnik intressi ega laenu ei tasunud. Täitemenetluses sai hageja võlgnikult

kokku 14 850 539 kr 71 s. Lepingu p-st 8.1 lähtuvalt arvestas kostja saadud raha trahvide, siis viivise,

intressi ja seejärel laenu katteks. Trahviks arvestas ta 1 700 594 kr 80 s, viiviseks 1 882 128 kr 55 s,

intressiks 1 234 870 kr 50 s ning 9 889 598 kr 46 s võrra vähendas laenusumma tasumata jääki.

27. veebruaril 2003. a laekunud rahast kustutati perioodil 28. jaanuar 2003. a kuni 26. veebruar

2003. a laenu põhisumma jäägilt täiendavalt arvutatud viivis. Võlgniku pankroti väljakuulutamisel

10. märtsil 2004. a oli kostja I võlg 9 197 506 kr 67 s, millest laen 5 100 774 kr 77 s ja viivis

4 096 731 kr 90 s.

Trahvide ja laenulepingu ennetähtaegse täitmise nõude aluseks oli kostja I poolt laenulepingu

tingimuste korduv rikkumine. Kuna kostja I hageja 28. oktoobril 2002. a esitatud nõuet lepingu

rikkumiste kõrvaldamiseks ei täitnud, esitas hageja 18. novembril 2002. a nõude lepingujärgsete

kohustuste ennetähtaegseks täitmiseks 2. detsembril 2002. a. Kostja I pankrot kuulutati välja

10. märtsil 2004. a. Hageja esitatud 9 197 506 kr 67 s nõue jäi kostjate vastuväidete tõttu nõuete

kaitsmise koosolekul tunnustamata.

2. Kostja I vaidles hagile vastu ja leidis, et nõude suurus ei vasta tegelikkusele ja nõue ei ole selge.

Hageja on ise nõudeavalduses märkinud, et nõue ei ole pandiga tagatud, tegemist ei ole esimese järgu

nõudega. Kostja II ei ole menetluse käigus oma seisukohta hagi osas avaldanud. Kostjad Irina

Heinolainen, Jüri Kravtðenko, Elviira Stogova ja Eduard Stogov (edaspidi ka kostjad III, IV, V, VI)

vaidlevad hagile vastu, ei tunnista laenulepingu kehtivust ja selle tingimusi PankrS § 110 lg 1 p 4

alusel. Kostjad paluvad jätta hageja 9 197 506 kr 67 s nõude tunnustamata ja kohtukulud hageja

kanda.

3. Kostjate vastuväidete kohaselt ostis hageja 1. aprillil 2002. a 50% kostja I aktsiatest. Hagejal oli

lepingu p 4.1.4 kohaselt õigus määrata kostja I nõukogusse kaks esindajat neljast ja juhatusse üks

esindaja kahest ning kostja I juhatuse liikmed võisid äriühingut esindada ainult ühiselt. Hageja

määratud kostja I juhatuse liige ei nõustunud dokumente allkirjastama, esindas korduvalt kostjat I

üksi, tegi kostjale I kahjulikke toiminguid, mis viisid aktsiaseltsi pankrotini. Aktsionärina on hageja

kostja I lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 2 tähenduses.

Hagejal ei olnud alust ühepoolselt ja ennetähtaegselt laenulepingut lõpetada. Hageja rikkus

laenulepingu p 12.2 ja 13.3. Hageja märkis 7. oktoobri 2002. a kirjas, et tal ei ole pretensioone kostja

I vastu ning ta loobub lepingu ennetähtaegsest lõpetamisest. Pärast seda ei ole hageja pretensioone

lepingutingimuste rikkumise kohta esitanud.

Hageja nõuet ei saa tunnustada PankrS § 113 lg 1 p 3 ja lg 2 kohaselt. Täitemenetlus algatati

ebaseaduslikult. Hageja avalduse alusel arestis kohtutäitur kostja I vara: kinnistu, kus asub

tootmiskompleks, ja 2000 tonni külmutatud kala. Seetõttu ei saanud kostja I tootmistegevust jätkata,

toodangut realiseerida ega saada raha laenu tagastamiseks. Täitemenetluse käigus müüdi kostja I vara

madala hinna eest hagejaga seotud isikule OÜ-le Javarik-Trans. Hageja tegevus tekitas kostjale I

kahju 26 848 073 kr 89 s. Enampakkumise korraldamise seaduslikkust menetletakse Harju

Maakohtus.

Hageja nõue ei ole esimese järgu nõue, sest nõudeavalduses ei palunud hageja tunnustada nõuet

esimese järgu nõudena ning märkis, et nõue ei ole pandiga tagatud. Nõuete kaitsmise koosoleku

protokollis oli hageja nõue märgitud teise järgu nõudena.

Hageja nõude arvestused on ebakorrektsed ja ei vasta laenulepingu tingimustele. Hageja sai

täitemenetluse tulemusena 14 850 539 kr 71 s. Laenulepingu järgi moodustas laenu põhisumma koos

intressiga 16 374 106 kr 60 s (tl 69). Seega ei saanud kostja I võlg olla suurem kui 1 523 566 kr 89 s.

Trahvi juurdearvamine ei vasta laenulepingu tingimustele. Hageja arvestas laenulepingu p 9.7 järgi

trahvi 2% laenusummalt igas kuus. Lepingu p-s 9.7 on märgitud, et lepingu p-de 11.1-11.3, 11.5-11.8

ja 9.1-9.6 täitmata jätmise või mittekohase täitmise korral on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt

trahvi kuni 2% laenusummast. Hageja 1. oktoobri 2002. a kirja kohaselt on trahv lepingu rikkumiste

eest 300 000 krooni, mis on 2% laenusummast. Hageja trahvinõue 12% laenusummast, s.o 1 798 844

kr 80 s, ei vasta lepingu tingimustele.

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja tunnustas kostja I pankrotimenetluses hageja 9 197 506 kr 67 s

nõuet. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude tunnustada nõuet esimese rahuldamisjärgu nõudena.

Maakohus leidis, et kostja I pidi lepingu järgi tagastama hagejale 28. detsembril 2002. a

16 347 106 kr 60 s. Kuna kostja I on laenu saanud ja leping on kirjalik, on laenuleping tsiviilkoodeksi

(TsK) §-de 272 ja 273 tähenduses kehtiv. Võlgnik ei ole laenu ega intressi tasunud, mistõttu on

pooltel vaidlus selles, kas võlgnikul on kohustus tasuda viivist ja trahvi. Samuti vaidlevad pooled

selle üle, kas hageja oli õigustatud lõpetama lepingu ennetähtaegselt 2. detsembril 2002. a. Asja

lahendamisel ei oma tähtsust võlgniku ja hageja suhted. Tagasivõitmine toimub kooskõlas PankrS §-

dega 109, 110 ja 118 pankrotihalduri poolt hagi esitamisega, mitte nõude tunnustamise hagile

vastuväite esitamisega.

Kuna poolte lepinguline suhe jätkus, ei ole tõendatud, et hageja lõpetas laenulepingu ennetähtaegselt

2. detsembril 2002. a. Lepingu lõpetamise ja trahvimaksmise tahteavaldust ei ole kostjale I teatavaks

tehtud ning lepingupooled on käitunud laenulepingu jätkamise vaimus. Seega ei ole lepingut

ennetähtaegselt lõpetatud ning hageja ei ole trahvi nõudnud.

Kuna kostja ei tasunud laenu ega intressi, on hageja õigustatud nõudma viivist 0,2% päevas (p 1.4),

viivist arvestatakse p 7.1 järgi puudujäävalt summalt. 28. detsembril 2002. a oli võlg 16 347 106 kr

60 s. Viivise arvestamisel tuleb lähtuda nimetatud summast alates 29. detsembrist 2002. a pankroti

väljakuulutamiseni 10. märtsil 2004. a. Kuna hageja lepingut ennetähtaegselt ei lõpetanud ning trahvi

ei nõudnud, ei oma tähtsust, mille katteks hageja täitemenetluses saadud raha arvestas, sest intress ja

laenu põhiosa on suuremad kui hagis nõutav. Kostjate III, IV, V ja VI väited täitemenetluse

ebaseaduslikkusest ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust, sest ei vähenda kostja I võlga.

Hageja nõuet tuleb PankrS § 107 kohaselt tunnustada järgus, mille hageja esitas võlausaldajate

üldkoosolekule kaitsmiseks. Nõudeavalduses märkis hageja, et nõue ei ole pandiga tagatud.

5. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis

rahuldamata hageja nõude tunnustada nõuet esimese järgu nõudena.

6. Kostjad III, IV, V, VI esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada

maakohtu otsuse osas, millega kohus tunnustas hageja nõuet. Apellatsioonkaebuse põhjenduste

kohaselt on maakohtu otsus vastuoluline. Hageja oma esindajate kaudu kostja I juhtorganites tõkestas

kostja I normaalse majandustegevuse ja laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmise. Hageja

pöördus kohtutäituri poole enne laenulepingu täitmise tähtaega ning 20. detsembril 2002. a arestiti

kogu kostja I vara. Hageja lõi kunstlikult olukorra, kus laenulepingu täitmine osutus võimatuks.

Maakohus on jätnud tähelepanuta audiitori erikontrolli tulemused.

7. Vastuses apellatsioonkaebusele väitis hageja, et ei ole tõendatud kostjate III, IV, V, VI väide, et

Dmytro Kozyarskyy ja Kirill Gavrilovi nimetas kostja I juhtorganitesse hageja. D. Kozyarskyy ei

olnud üldse hagejaga seotud ja oli määratud juhatusse 19. septembri 2002. a nõukogu otsusega

ühehäälselt.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Ringkonnakohus rahuldas kostjate III, IV, V, VI apellatsioonkaebuse hageja nõude tunnustamise

ulatuse osas ja tunnustas kostja I pankrotimenetluses hageja nõuet 4 687 410 kr 39 s. Hageja

apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata, muutes küll maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustus kostjatega III, IV, V, VI selles, et lugedes laenu tagastamise tähtpäevaks

28. detsembri 2002. a, jättis maakohus arvestamata selle mõju hageja nõude suurusele. Kokkuleppe

kohaselt oli viivisemääraks 0,2% päevas (lepingu p 1.4) ning vaidlus puudub selles, et viivist tuli

arvestada laenu põhisumma tasumata jäägilt. Seega tuli laenusummalt 14 990 373 kr 23 s arvestada

viivist 29 980 kr 75 s päevas. Intressi tasumisega viivitamise eest ei olnud alust viivist arvestada.

Laenu põhisumma osalise tasumise korral tuli korrigeerida ka viivisearvestust, kuna vähenes

viivisearvestuse aluseks olev arvnäitaja. 29. jaanuarist 2003. a oli tagastamata laenu 5 100 774 kr 77

s. Sellelt summalt (s.o 0,2% laenu põhisumma tasumata jäägilt) oli võlgnetav viivise suurus 10 201 kr

55 s päevas.

Kuna hagejal ei olnud alust arvestada täitemenetluses saadud 1 798 844 kr 80 s trahvi katteks ega

viivist ajavahemiku 3. detsember 2002. a kuni 28. detsember 2002. a eest 779 499 kr 41 s, siis tuleb

2 578 344 kr 21 s täiendavalt arvestada põhivõla katteks. Pooltevahelise lepingu punktis 8.1

kokkulepitu järgi kustutati esimeses järjekorras viivis, seejärel intress ning lõpuks laenu põhisumma.

Ajavahemiku 28. detsember 2002. a kuni 27. jaanuar 2003. a (30 päeva) eest oli viivis 899 422 kr

50 s, ajavahemiku 27. jaanuar 2003. a kuni 29. jaanuar 2003. a (2 päeva) eest 59 961 kr 50 s. Viivise

katteks tuleb arvestada 27. jaanuaril 2003. a täitemenetluses laekunud 98 250 krooni. 29. jaanuaril

2003. a laekus 14 707 192 kr 31 s. Pärast ülejäänud viivise 861 134 krooni mahaarvamist jäi intressi

ja põhivõla katteks järele 13 846 058 kr 31 s.

Kuna laenulepingu täitmise tähtaeg saabus 28. detsembril 2002. a, oli hagejal õigus arvestada

nimetatud kuupäevani ka intressi, mis on 1 383 733 kr 37 s. Seega jäi pärast intressi mahaarvamist

põhivõla katteks veel 12 462 324 kr 94 s. Lähtudes põhivõla algsuurusest 14 990 373 kr 23 s, jäi

kostja I hagejale 29. jaanuari 2003. a seisuga võlgu veel 2 528 048 kr 29 s. Ajavahemiku 29. jaanuar

2003. a kuni 27. veebruar 2003. a (29 päeva) eest tuli tasuda viivist 0,2% päevas põhivõla jäägilt, s.o

5056 kr 10 s päevas, kokku 146 626 kr 80 s, mille katteks tuleb arvestada 27. veebruaril 2003. a

täitemenetluses saadud 45 097 kr 40 s. Järelejäänud viivisesummale 101 529 kr 40 s lisandus

ajavahemiku 28. veebruar 2003. a kuni 10. aprill 2004. a (407 päeva) eest täiendavalt viivist

2 057 832 kr 70 s, seega pankroti väljakuulutamisel 10. märts 2004. a võlgnes kostja I hagejale

viivisena 2 159 362 kr 10 s.

Kostja I pankrotimenetluses tuleb PankrS § 106 lg 1 alusel tunnustada hageja nõuet 4 687 410 kr

39 s, millest põhivõlg on 2 528 048 kr 29 s ja viivis 2 159 362 kr 10 s.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et võlausaldajal on õigus esitada kohtule hagi nõude

tunnustamiseks üksnes samas rahuldamisjärgus, nagu nõue oli esitatud kaitsmiseks nõuete kaitsmise

koosolekul. See tuleneb PankrS § 106 lg-st 1 ja §-st 107.

Ringkonnakohus leidis, et ei ole esitatud asjaolusid, millest nähtuks laenulepingu kehtetus või

tühisus. Sellisteks asjaoludeks ei ole hageja tegevus kostjalt I laenu sissenõudmisel. Samuti ei anna

selleks alust kostjate väited, et hageja on kostja I aktsionär või et hageja juhtorganite liikmed

sekkusid ebaseaduslikult kostja I tavapärasesse majandustegevusse. Vaidluse lahendamisel ei oma

tähtsust täitemenetluse toimumise üksikasjad ega ka selle käigus kostja I kinnistute müügi võimalik

ebaseaduslikkus, sest praeguse vaidluse esemeks on nõude olemasolu kindlakstegemine

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostjad III, IV, V, VI esitasid kassatsioonkaebuse, milles vaidlustavad ringkonnakohtu otsuse osas,

millega kohus tunnustas kostja I pankrotimenetluses hageja 4 687 410 kr 39 s suurust nõuet. Kostjad

paluvad tühistada nii esimese astme kohtu otsuse kui ka ringkonnakohtu otsuse ja jätta nõude

tunnustamise hagi rahuldamata. Nad leiavad, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1, mille

kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud, samuti on ringkonnakohus ebaõigesti

kohaldanud materiaalõiguse normi.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei andnud ringkonnakohus hinnangut lepingupoolte õigussuhtele

lähtuvalt selle vastavusest hea usu põhimõttele. Tähelepanuta on jäänud kostjate vastuväited, mille

kohaselt hageja on nõude esitamisel oma õigusi kuritarvitanud. Nad on jätkuvalt vaidlustanud hageja

nõude eelkõige laenulepingust tuleneva viivise osas. Kostjad on tõendanud nõude vastuolu hea usu

põhimõttele. Hageja tegevuse tulemusena blokeeriti võlgniku tegevus, tehti võimatuks

laenukohustuse täitmine ja seetõttu sai hageja õiguse nõuda viivist ja trahvi. Hageja viivitas

pankrotiavalduse esitamisega üle aasta. Lähtuvalt laenulepingu regulatsioonist, mille kohaselt

kustutatakse laenusaaja maksete arvel esmalt viivis, poleks viivisenõude või ka pankrotiavalduse

õigeaegsel esitamisel viivisenõuet olnud. Juhul kui kostja I tegevust juhtinud hageja määratud isik

oleks tegutsenud heas usus, sh oleks lasknud tegutseda teisel juhatuse liikmel, ei oleks hagejal

viivisenõuet saanud tekkida.

Võlaõigusseaduse § 6 lg 2 kohaselt on kohtule jäetud õigus/kohustus jätta kohaldamata seadus, tava

või leping, kui see oleks vastuvõtmatu hea usu põhimõttest lähtuvalt, eelkõige õiguste kuritarvitamise

juhtudel. Õiguste kuritarvitamise keeldu võib lugeda õiguse üldtunnustatud printsiibiks. Praegusel

juhul on oluline käsitleda õiguste kuritarvitamise juhtumit, mis on seotud õiguse ebaausa

omandamise ja sellest tuleneva käitumisega. Hageja, olles nii kostja I võlausaldaja kui ka aktsionär,

on eelistanud üksnes võlausaldaja positsiooni. Hageja tegevus, suurendamaks enda kui võlausaldaja

tulusid laenulepingust, eiras täielikult kostja I huve ja põhjustas talle oma tegevusega otsest

majanduslikku kahju. Kontrollides aktsionärina enda määratud juhatuse liikme tegevust, tekitas

hageja olukorra, kus kostja I ei saanudki mõistlikult kasutada temale kuuluvaid õiguskaitsevahendeid

ja majanduslikke abinõusid.

Kohtud on hageja nõuet õigesti käsitlenud eraldiseisvate nõuete kogumina, analüüsides eraldi nii

laenulepingust tulenevat põhivõlgnevust, intressi, viivist kui ka väidetavat leppetrahvi.

Ringkonnakohus on seoses maakohtu tuvastatud lepingu hilisema lõppemisega 28. detsembril 2002. a

tuvastanud hagejal suurema intressinõude (26 päeva eest 148 862 kr 73 s), kui hageja oli

pankrotimenetluses esitanud. Ei pankrotiseadus ega ka tsiviilkohtumenetluse seadustik anna

võimalust kohtule tuvastada võlausaldaja nõuet suuremas ulatuses, kui võlausaldaja on

pankrotimenetluses esitanud.

10. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostjate väited on paljasõnalised. Ringkonnakohus ei

ole väljunud apellatsioonkaebuse piiridest. Hageja kaitsmiseks esitatud nõude suuruseks oli

9 197 506 kr 67 s. Ringkonnakohus tunnustas vastustaja nõuet summas 4 687 410 kr 39 s.

11. Teised menetlusosalised kassatsioonkaebusele ei vastanud.

12. Kohtuistungil jäid menetlusosalised kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Hageja esindaja

vandeadvokaat Jüri Leppik esitas kassatsiooniastmes kantud menetluskulude nimekirja, paludes

kostjatelt välja mõista õigusabikulu 25 960 krooni.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

14. Kohtud on tuvastanud ja pooled ei vaidle selle üle, et hageja laenas kostjale I 28. märtsi 2002. a

laenulepingu järgi 14 990 373 kr 23 s, mille viimane pidi tagastama koos intressiga 13,75% aastas

hiljemalt 28. detsembril 2002. a. Laenu tagasimakse suuruseks koos intressidega pidi olema

16 347 106 kr 60 s. Hageja lõpetas lepingu enne tähtaega, esitas 3. detsembril 2002. a avalduse

täitemenetluse algatamiseks ja sai täitemenetluses tagasi 14 850 539 kr 71 s. Kostja I avalduse alusel

kuulutati 10. märtsil 2004. a välja tema pankrot. 14. juuni 2004. a võlausaldajate nõuete kaitsmise

koosolekul jäi hageja 9 197 506 kr 67 s suurune nõue kostjate vastuväidete tõttu tunnustamata.

15. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1

sellega, et ei andnud hinnangut hageja nõudele lähtuvalt nõude esitamise vastavusest hea usu

põhimõttele. Ringkonnakohus jättis vastamata kostjate III, IV, V ja VI apellatsioonkaebuse väidetele,

et hageja tegevus laenulepingu ennetähtaegsel lõpetamisel, täitemenetluse algatamisel, laenu

tagatiseks olnud kinnisasja müümisel täitemenetluses ja seejärel pankrotiavalduse esitamata jätmisel

kahjustas kostja I võimalusi laenu tasuda ja tõi kaasa viivisenõude tõttu nõude suurenemise. Samuti

jättis ringkonnakohus hindamata kostjate väited, et hageja poolt kostja I juhtorganitesse nimetatud

isikud takistasid võlgniku tegevust, ei informeerinud teist juhatuse liiget täitemenetluse algatamise

teatest ja keeldusid arvetele allakirjutamisest. Ringkonnakohus leidis, et esitatud väited ei ole aluseks

lepingu kehtetusele ega tühisusele. Samad väited esitasid kostjad III, IV, V ja VI maakohtus.

Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et eelnimetatud kostjate väited olid esitatud eelkõige seoses

nõude (viivise) vastavusega hea usu põhimõttele, mitte seoses lepingu kehtivusega.

16. Väites, et hageja tegevus nõude esitamisel oli vastuolus hea usu põhimõttega, tuginesid kostjad

III, IV, V ja VI järgmistele asjaoludele: 1) laenu andmise eelduseks oli see, et hageja nimetab ühe

isiku kostja I juhatuse liikmeks, kusjuures juhatuse liikmetel on ühine allkirjaõigus; 2) hageja esitas

avalduse kohustuse täitmiseks enne laenu tagasimaksmise kohustuse tekkimist; 3) hageja määratud

kostja I juhatuse liige ei teavitanud täitemenetluse algatamisest teist juhatuse liiget ja ei esitanud ka

täitemenetluse algatamisele vastuväiteid; 4) hageja blokeeris kogu kostja I tegevuse. Kostjad leiavad,

et nimetatud asjaolud annavad aluse väita, et vähemalt viivisenõude on hageja ise tekitanud oma

õiguste kuritarvitamise teel.

17. Üldise tõendamiskoormise reeglite kohaselt (TsMS § 91 lg 1, 1. jaanuarist 2006. a TsMS § 230

lg 1) pidi kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millel põhinevad tema nõuded ja vastuväiteid. Kui

hagile vastuväite esitanud kostjad leidsid, et viiviste osas puudub nõude tunnustamiseks alus,

viivisenõue on hea usu põhimõttega vastuolus või viivis on ülemääraselt suur, siis pidid nad need

asjaolud tõendama. Kostjad III, IV, V ja VI on esitanud asjas 23. jaanuari 2004. a pankrotiavalduse,

vannutatud audiitor H. KuudŽi erikontrolli aruande (II kd, lk-d 231 - 237) ja muid kirjalikke

dokumente (II kd, lk-D 162 - 230). TsMS § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid.

Kohtud ei ole loetletud tõendeid hinnanud, pidades neid asjas tähtsusetuteks. Maakohus leidis, et ta ei

pea neid tõendeid hindama seetõttu, et tegemist ei ole kehtetu tehinguga PankrS § 110 lg 1 p 4

tähenduses (maakohtu otsuse lk 8). Sellega nõustus ka ringkonnakohus.

18. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg 5 kohaselt peab ringkonnakohus võtma põhjendatud

seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Seega tuli ringkonnakohtul

hinnata hagi põhjendatust ka kostjate III, IV, V ja VI vastuväidete osas, mis puudutasid hageja

käitumist laenulepingust tuleneva nõude sissenõudmisel, sh hageja poolt väidetavalt määratud

juhatuse liikme tegevuse ja täitemenetluse korraldamise mõju kostja I kohustuse mittenõuetekohasele

täitmisele.

19. Vastuseks kostjate III, IV, V ja VI kassatsioonkaebuse väitele, et hageja ei esitanud pärast

panditud vara müüki pankrotiavaldust, mis samuti on toonud kaasa viivisenõude suurenemise, märgib

kolleegium, et seadus ei kohusta võlausaldajat pankrotiavaldust esitama. Kostjate väide, et

pankrotiavalduse esitamata jätmine on toonud kaasa viivisenõude suurenemise, on iseenesest õige.

Samas ei saa võlausaldaja poolt pankrotiavalduse esitamata jätmist pidada hageja õiguste

kuritarvitamiseks kostja I suhtes.

20. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et vaidluse eset arvestades ei oma vaidluse

lahendamisel tähtsust täitemenetluse üksikasjad. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, leidis

ringkonnakohus samuti, et hagejal ei olnud laenulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks alust.

Kolleegium leiab, kui laenulepingu ennetähtaegseks lõpetamiseks ei olnud alust, siis võis olla hageja

poolt laenu enne laenulepingus märgitud tähtaega sissenõudmine ja võlgniku kogu vara arestimine

(mistõttu võlgnik ei olnud võimeline kaupa, sh 2000 tonni kala realiseerima, et saadud rahast tasuda

laenu) kostja I suhtes oma õiguste kuritarvitamine.

21. Võlausaldaja võib PankrS § 107 kohaselt taotleda nõude tunnustamist kohtus üksnes samal alusel

ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud nõuete kaitsmise koosolekul.

Nimetatud sättest ja PankrS § 101 lg-st 2, § 103 lg-test 2, 3 tuleneb, et nõudele vastu vaieldes ja

kostjana menetluses osaledes on võlausaldajal nõudele vastuväiteid esitades samad õigused, mis

võlgnikul, keda esindab haldur. Seega on võlausaldajatel õigus esitada ka hea usu põhimõtte

rikkumisest tulenevaid vastuväiteid, sh ka viivise suuruse kohta. Tähtsust ei oma sealjuures asjaolu,

kas nõude tunnustamisele vastu vaielnud võlausaldaja on võlgniku lähikondne.

22. 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 108 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb tsiviilõiguste teostamisel

toimida heas usus ja õiguste teostamine ei ole lubatud siis, kui õiguse teostamise eesmärgiks on kahju

tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtete kohaldamist võlasuhtes on kolleegium käsitlenud

varasemates kohtuotsustes, nt Riigikohtu 29. septembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-03,

9. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06. Asjaolu, et laenuleping on kehtiv, ei välista, et

hageja on kostjalt I laenu sissenõudmisel rikkunud hea usu põhimõtet, mis võib olla aluseks

viivisenõude osalisele või täielikule rahuldamata jätmisele. Väidetav hea usu põhimõtte rikkumine ei

mõjuta lepingu kehtivust. Kolleegium märgib, et hageja võimalik hea usu põhimõttega vastuolus olev

käitumine kohustuse täitmise nõudmisel, ei ole aluseks keelduda laenu tagasimaksmisest.

23. Nõustuda ei saa kostjate väitega, et ringkonnakohus väljus apellatsioonkaebuse piiridest ja

tuvastas hagejal suurema intressinõude, kui hageja esitas. Hagiavalduse kohaselt palus hageja

tunnustada 9 197 506 kr 67 s nõuet. Ringkonnakohus tunnustas nõuet 4 687 410 kr 39 s, seega hagis

nõutust väiksemas ulatuses. Pooled vaidlesid nõude sissenõutavaks muutumise aja üle ja hageja

nõude aluseks oleva laenulepingu täitmiseks oli toimunud ka täitemenetlus, mille käigus hageja

laenulepingust tulenevad nõuded osaliselt rahuldati. Arvestades vaidluse eset ja poolte seisukohti, oli

ringkonnakohus pädev tuvastama, millisest hetkest tekkis hagejal viivise nõudeõigus ja millisest

hetkest lõppes intressi nõudeõigus ja milliste nõude osade katteks (põhivõlg, intress, viivis,

leppetrahv) tuleb täitemenetluses saadud raha lugeda.

24. Kohtukulude jaotus poolte vahel otsustatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

Henn Jõks, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu