3-1-1-46-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-46-07

Otsuse kuupäev

19. oktoober 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi K. K. süüdistuses KrK § 161 ja KarS § 346 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2007. a otsus nr 1-04-52

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. K. kaitsja vandeadvokaat Ilmar Strauss, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

19. september 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 13. novembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2007. a otsused K. K.

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 346 järgi ja mõista K. K. KarS § 346 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 13. novembri 2006. a otsusega mõisteti K. K. süüdi KrK § 161 järgi ja teda karistati ühe aasta ja kuue

kuulise vangistusega. Sellest karistusest loeti KarS § 68 alusel kantuks 13 päeva. Karistusseadustiku § 73 lg 1 alusel määrati, et

mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui K. K. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Sama

otsusega mõisteti K. K. süüdi KarS § 346 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 360 miinimumpäevamäära ulatuses, s.o

summas 18 000 krooni.

2. Harju Maakohtu 13. novembri 2006. a otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Ilmar Strauss.

Apellant vaidlustas maakohtu otsuse täies ulatuses, välja arvatud osas, mille järgi K. K. mõisteti õigeks I. R.-le töötasu

maksmises. Kaitsja leidis, et kriminaalasja kohtulik uurimine oli ühekülgne, kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja

rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

2.1 K. K. süüdimõistmises KrK § 161 järgi leidis appellant, et maakohus ei ole kahju suuruse tuvastamisel arvestanud

sularahalisi liikumisi pankrotimenetluse ajal väljaspool panka ja 1998. a veebruaris pangas. Kohtumenetluses ei peetud

vajalikuks tuvastada asjaolu, et K. K. tegi AS-i S (pankrotis) pankrotihaldurina suuri rahalisi kulutusi AS-i S (pankrotis) eest

oma isiklike rahaliste vahendite arvel. Kohus ei arvestanud asjaoluga, et K. K-l oli õigus tasaarvestada tema poolt laenatud

rahalised vahendid samas ulatuses aktsiaseltsi rahaliste vahenditega. Kuni 1. jaanuarini 2004 kehtinud pankrotiseaduse §-d 83

ja 84 võimaldasid kustutada pankrotihalduri poolt pankrotipesale antud laenu esmajärjekorras (see oli nn pankrotimenetlusega

seotud kulu). Tähtsust ei ole sellel, et K. K. ja AS-i S (pankrotis) vahel ei olnud sõlmitud kirjalikku laenulepingut.

2.2 Süüdistuses KarS § 346 järgi on kohus jätnud tähelepanuta, et K. K. hävitas dokumente, mis ei kuulunud säilitamisele mitte

ühegi õigusnormi järgi. Kohus ei arvestanud asjaoluga, et KarS § 346 on blanketne norm, s.t kohus oleks pidanud ära näitama

õigusnormi, mille alusel ja kui kauaks K. K. poolt hävitatud dokumendid säilitamisele kuulusid. Kuna kohus ei põhjendanud,

millise õigusnormi alusel ja kui kauaks kuulusid säilitamisele K. K. poolt hävitatud dokumendid, siis tuleb K. K. süüdistuses

KarS § 346 järgi õigeks mõista.

2.3 Lisaks märkis apellant, et kohtuotsus on üles ehitatud lihtsustatud korras. Selles on küll loetletud süüstavad tõendid, kuid

puudub nende analüüs.

3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. aprilli 2007. a otsusega Harju Maakohtu 13. novembri 2006. a otsuse K. K.

süüdimõistmises KrK § 161 järgi ja temalt tsiviilhagi katteks 485 826 krooni väljamõistmises ning saatis kriminaalasja selles

osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

3.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus K. K. süüdimõistmises KrK § 161 järgi on põhjendamata - kohtuotsuses

puuduvad motiivid, maakohtu järelduse kujunemine ei ole kohtuotsuses jälgitav ja kohtuotsust lugedes ei ole võimalik aru

saada, miks on K. K-le süüksarvatud teod kvalifitseeritavad KrK § 161 järgi. Kohtuotsuses on loetletud sarnaselt

süüdistusaktile neljal lehel kirjalikud tõendid, mis kohtuotsuse kohaselt tõendavad K. K. süüd KrK § 161 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemises, kuid tõendite analüüs puudub.

3.2 Ringkonnakohus järeldas, et kuna K. K-le süüksarvatud tegudega põhjustatud kahju kogusumma on saadud üksikute

tegudega tekitatud kahjude liitmise teel, on tema teod loetud jätkuvaks kuriteoks. Maakohus ei ole aga põhjendanud, miks loeb

ta K. K. toimepandud teod jätkuvaks ametiseisundi kuritarvitamiseks.

3.3 Ringkonnakohus rõhutas, et asja uuel arutamisel tuleb arvestada karistusseadustiku muudatustega, millised kehtivad alates

15. märtsist 2007 ning Riigikohtu seisukohaga, mis on väljendatud Riigikohtu otsustes kriminaalasjades nr 1-1-130-04 ja nr 1-

1-144-05. Kohus peab tuvastama, kas K. K-le inkrimineeritud tegevus on karistatav ka pärast nimetatud muudatuste jõustumist

ja millise karistusseadustiku sätte järgi on need teod karistatavad käesoleval ajal. Kui maakohus tuvastab, et K. K. tegevus on

karistatav ka kehtiva karistusseadustiku kohaselt, siis tulenevalt karistusseadustiku rakendamise seaduse § 3 lg-st 2 ja

Riigikohtu otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-43-03 väljendatud seisukohast on võimalik ka käesoleval ajal K. K. süüdimõistmine

KrK § 161 järgi.

3.4 K. K. süüdimõistmist KarS § 346 järgi pidas ringkonnakohus seaduslikuks ja põhjendatuks. Ringkonnakohus ei nõustunud

apellandi seisukohaga, et KarS § 346 on blanketne norm ja et maakohus oleks pidanud ära näitama õigusnormi, mille alusel ja

kui kauaks K. K. hävitatud dokumendid säilitamisele kuulusid. Vaidlust ei ole selles, et hävitatud dokumendid olid ametlikud

dokumendid. Juriidilise isiku ametlike dokumentide hävitamine ei saa toimuda ilma vormistamata ja kirjalikult fikseerimata.

Ka leidis ringkonnakohus, et sellel, millisel eesmärgil K. K. ametlikke dokumente hävitas, ei ole määravat tähtsust tema

tegevusele juriidilise hinnangu andmisel ja tähtis ei ole ka asjaolu, kas need dokumendid kajastasid mingilgi määral

pankrotimenetlust või mitte.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2007. a otsuse peale esitas kassatsiooni K. K. kaitsja. Kassaator vaidlustab

ringkonnakohtu otsuse osas, milles kriminaalasi saadeti uueks arutamiseks maakohtule ja osas, milles maakohtu otsus jäeti

KarS § 346 järgi esitatud süüdistuses muutmata.

4.1 Kassaator leiab, et KarS § 346 puhul on tegemist blanketse normiga, mistõttu süüdistuses on vaja viidata konkreetsele

õigusnormile, mille järgi dokument säilitamisele kuulus või mida järgides on ainuvõimalik dokumenti hävitada. Samuti leiab

kassaator, et kohus on jätnud tuvastamata K. K. eesmärgi dokumentide hävitamisel. Seetõttu tuleks K. K. KarS § 346 järgi

õigeks mõista.

4.2 K. K. süüdistuse kohta KrK § 161 järgi märgib kassator, et ta nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et maakohtu otsus K.

K. süüdimõistmises KrK § 161 järgi oli põhjendamata. Samas leiab kassaator, et ringkonnakohtu tuvastatud rikkumised oli

võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses ja ringkonnakohus ei oleks pidanud saatma kriminaalasja uueks arutamiseks

Harju Maakohtule.

5. Kassatsioonivastuses märgib Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anneli Lumiste, et K. K. süüdimõistmine

KarS § 346 järgi on seaduslik ja põhjendatud. Samas nõustub prokurör kassaatoriga selles, et süüdistuses KrK § 161 järgi oleks

ringkonnakohus saanud teha ise uue otsuse ilma kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Esmalt märgib Riigikohtu kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on õigesti tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulise

rikkumise K. K. süüdimõistmisel KrK § 161 järgi. Seega on ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud osas, millega

kriminaalasi K. K. süüdistuses KrK § 161 järgi saadeti maakohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu põhjendused on selles osas

järgmised.

6.1 Ringkonnakohus sedastas, et maakohtu otsuses puuduvad motiivid K. K. süüdimõistmise kohta KrK § 161 järgi. Maakohtu

otsuses on loetletud sarnaselt süüdistusaktile neljal lehel kirjalikud tõendid, mis kohtuotsuse kohaselt tõendavad K. K. süüd

KrK § 161 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, kuid tõendite analüüs puudub.

6.2 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et tõendite analüüsi puudumine kohtuotsuses on

kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 järgi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. oktoobri

2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-05 - RT III 2005, 34, 336, p 10). Seejuures on KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud

rikkumise näol tegemist sellise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob tulenevalt KrMS § 341 lg-st 1 igal

juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja tagasisaatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2005. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-110-05 - RT III 2005, 40, 392, p 8).

Eelnevast lähtudes puudub ringkonnakohtul pädevus KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud rikkumise tuvastamise korral seda ise

kõrvaldada.

7. Järgnevalt kaalub Riigikohtu kriminaalkolleegium seda, kas kohtud on K. K. õigesti süüdi mõistnud KarS § 346 järgi.

7.1 K. K-le on esitatud süüdistus selles, et tema, "/-/olles vastavalt pankrotiseaduse §-le 62 AS-i S pankrotihaldurina vastutav

pankrotivara arvestuse ja raamatupidamise eest ning olles AS-i S dokumentide hoidja, hävitas 13. veebruaril 2003. a ja 14.

veebruaril 2003. a Lääne maakonnas XXXXXXXX külas aadressil XXXXXXXX XXX XXX põletamise teel tema valduses

olnud AS-i S raamatupidamises olevad originaalarved, -lepingud ja -kirjavahetuse /-/." Maakohus ja ringkonnakohus

tunnistasid K. K. süüdi KarS § 346 järgi ametlike dokumentide hävitamises.

7.2 Karistusseadustiku §-s 346 sätestatud süütekoosseisuga kaitstavaks hüveks on ametliku dokumendi puutumatus, selle

kaudu ka ametliku dokumendiga seotud õiguskäibe valdkond. Ametliku dokumendiga seotud käivet saab lugeda kahjustatuks

üksnes siis, kui hävitatud on selline ametlik dokument, mille säilitamine on õiguskäibe seisukohalt oluline. Õiguskäibe

seisukohalt oluliste ametlike dokumentide säilitamise kohustus tuleneb õigusnormidest, mis kuuluvad karistusõigusest

väljaspool seisvate õigusharude alla (nt raamatupidamise seaduse § 12).

7.3 Samas leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et karistatav saab olla üksnes sellise ametliku dokumendi hävitamine, mille

säilitamine on kohustuslik. Vastasel juhul tekiks olukord, kus iga ametliku dokumendi, sh säilitamiskohustuseta ametliku

dokumendi hävitamine tooks endaga kaasa kriminaalvastutuse. See tähendaks aga sisuliselt seda, et karistusõigus sätestaks

teistest õigusharudest sõltumatult kohustuse säilitada kõiki ametlikke dokumente määramata aja jooksul. Sellisel juhul läheks

KarS § 346 vastuollu karistusõiguse aktsessoorsuse põhimõttega.

7.4 Riigikohus ei nõustu kassaatori seisukohaga, et KarS § 346 näol on tegemist blanketse normiga. Blanketne on koosseis, kus

osutatakse mõne teise õigusharu normatiivaktile, mille rikkumine moodustab süüteo. KarS § 346 sellist osutust ei tee.

7.5 K. K-le on süüdistuses ette heidetud aktsiaseltsi raamatupidamises olevate originaalarvete, -lepingute ja -kirjavahetuse

hävitamist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on selline süüdistus konkretiseerimata. Selles ei ole nimetatud

konkreetseid dokumente ega näidatud dokumentide koostamise aega, nagu ka tunnuseid, mille alusel lasus K. K-l kohustus

neid säilitada. Seetõttu on võimatu hinnata, kas süüdistuses nimetatud dokumentide suhtes kehtis säilitamiskohustus või mitte.

7.6 Kassaatori etteheide selle kohta, et kohtud ei ole tuvastanud K. K-l dokumentide hävitamisel mingisuguste õiguste

omandamise või kohustustest vabanemise eesmärki, on põhjendamatu. Karistusseadustiku § 346 ei sätesta koosseisulise

tunnusena õiguste omandamise või kohustustest vabastamise eesmärki. Seega ei olnud kohtutel kohustust ka seda eesmärki

tuvastada.

8. Tulenevalt eelmärgitust on kriminaalkolleegium seisukohal, et kohtud on käesoleva kriminaalasja lahendamisel oluliselt

rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna K. K. on süüdi tunnistatud konkretiseerimata süüdistuse

alusel. K. K-le esitatud süüdistuses ega ka kohtuotsustes ei ole vajalikul määral konkretiseeritud, millised olid ametlikud

dokumendid, mille hävitamist K. K-le ette heidetakse. Kui süüdistus on sedavõrd puudulik, et see toob endaga kaasa

kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus, tuleb

kaaluda süüdistatava õigeksmõistmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

96-06 - RT III 2007, 2, 13, p 16). Kuna käesolevas kriminaalasjas ei ole K. K-le esitatud süüdistuse põhjal võimalik tuvastada,

kas tal lasus kohustus säilitada just nimelt neid dokumente, milliste põletamist talle ette heidetakse, ei saa lugeda tuvastatuks

ka kuriteokoosseisu olemasolu tema käitumises. Seetõttu mõistab Riigikohtu kriminaalkolleegium K. K. selles süüdistuses

õigeks.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 309 lg-st 2 tühistab Riigikohus Harju Maakohtu 13. novembri 2006. a

ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2007. a kohtuotsused K. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 346 järgi ja

mõistab K. K. KarS § 346 järgi õigeks. Muus osas jätab kriminaalkolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar