3-1-1-45-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-45-07

Otsuse kuupäev

15. oktoober 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi Meelis Hansari süüdistuses KrK § 117, KarS § 145 ning § 141 lg 2

p-de 1 ja 6 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2007. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-04-214

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Meelis Hansari kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

15. august 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 16. oktoobri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2007. a kohtuotsused Meelis

Hansari süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning talle mõistetud liitkaristuse osas ja

saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

3. Välja mõista 2124 (kaks tuhat ükssada kakskümmend neli) krooni - s.h 324 (kolmsada kakskümmend neli) krooni

käibemaksu - Advokaadibüroole Natalia Lausmaa vandeadvokaat Natalia Lausmaa poolt kassatsioonimenetluses

süüdistatavale osutatud riigi õigusabi eest ja lugeda see summa KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 16. oktoobri 2006. a otsusega tunnistati Meelis Hansar süüdi KrK § 117, KarS § 145, § 141 lg 2 p-de 1 ja 6

ning § 303 järgi. Teda karistati vangistusega vastavalt üheks aastaks ja kuueks kuuks, kolmeks aastaks, üheksaks aastaks ja

kaheks aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti talle liitkaristuseks vangistus kolmeteistkümneks aastaks.

Süüdistuses KarS § 177 lg 1 järgi mõisteti M. Hansar õigeks.

2. M. Hansar tunnistati KrK § 117 (mille koosseisule vastab KarS § 146) järgi süüdi selles, et 2002. a suvel silitas ta noorema

kui kuueteistaastase A alasti keha ja katsus tema suguorganit. Karistusseadustiku § 145 järgi tunnistati M. Hansar süüdi

korduvalt suguühendusse astumises erinevate nooremate kui neljateistaastaste isikutega 1997. a juunist kuni 2004. a juulini.

Karistusseadustiku § 141 lg 2 p 1 ja 6 järgi tunnistati ta süüdi erinevate arusaamisvõimetute lapseealiste isikute korduvas

vägistamises 2003. a suvest kuni 2004. a suveni ning KarS § 303 järgi uurija ähvardamises psüühilise vägivallaga, mis seisnes

selles, et ta helistas 30. märtsil 2004 B süüasja menetlevale uurijale ja lubas, et too tapetakse kättemaksuks samamoodi, nagu

tapeti B Maardu vanglas.

3. M. Hansar esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles samaaegselt nii kriminaalasja saatmist maakohtule

uueks arutamiseks kui ka temale R-i, P, T ja A suhtes toimepandud tegude eest mõistetud karistuse kergendamist ning

vägistamisena kvalifitseeritud D-ga suguühendusse astumise ümberkvalifitseerimist KarS § 145 järgi suguühendusena

lapseealisega. Karistusseadustiku § 303 järgi kvalifitseeritud teo osas leidis apellant, et see oli toime pandud ajutise raske

psüühikahäire esinemise ajal. Ülejäänud süüdistuses palus ta end õigeks mõista.

3.1 Menetlusõiguslikult heitis apellant ette, et maakohus suhtus õigusemõistmisesse erapoolikult. Sellest tulenevalt jättis kohus

rahuldamata tema taotluse prokuröri taandamiseks, ei taandunud ise ega rahuldanud tema teisi korduvalt esitatud taotlusi.

Kohus ei lugenud ette avaldatud materjale ja mõjustas M. Hansarit tunnistama end süüdi uurija ähvardamises. Ka ei lasknud

kohus tal kannatanutele küsimusi esitada, suhtus kannatanute ütlustesse kriitikata ja uskus kergesti manipuleeritavaid lapsi.

M. Hansar märkis ka, et kinniseks kuulutatud kohtuistungil lubati kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamise juurde ajakirjanikke,

talle ei selgitatud kohtuotsuse olulisemaid põhjendusi ega selle edasikaebamise korda, samuti venitati kohtuistungite

protokollide saatmisega vanglasse.

3.2 Apellandi väidetel pole ta olnud suguühenduses B-ga ega vägistanud X-i, Y-it ja Z-i. Kuna D oli temaga suguühendusse

astumise ajal üheteistaastane, ei saa M. Hansari arvates tema suhtes toimepandut kvalifitseerida vägistamisena.

3.3 Karistuse osas leidis apellant, et üksnes tema ise oskab oma süüd kõige täpsemini hinnata - toimepandud tegude eest oleks

tema arvates õiglaseks karistuseks vangistus kuueks kuuks. Samuti asus apellant seisukohale, et ta ei pea hüvitama ekspertiisi

kulusid, mis pole läbi viidud arutuseloleva süüteoasja raames.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2007. a otsusega tühistati maakohtu otsus M. Hansari süüdistunnistamises KarS § 303

järgi ja temalt trassoloogia-, ballistika- ning DNA-ekspertiiside kulude väljamõistmise osas. Süüdistuses KarS § 303 järgi

mõistis ringkonnakohus M. Hansari õigeks. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata ja M. Hansari apellatsioon rahuldati

osaliselt.

4.1 Seoses apellandi menetlusõiguslike etteheidetega märkis ringkonnakohus, et süüdistatava erinevate taotluste lahendamine

maakohtu poolt toimus seaduslikult hoolimata sellest, et need taotlused jäid rahuldamata. Samuti leidis ringkonnakohus, et

M. Hansaril ei olnud ühtki sisulist alust kohtu erapooletuse kahtluse alla seadmiseks.

4.2 Ringkonnakohus märkis, maakohus käitus süüdistatavat kohtusaalist eemaldades seaduslikult. Süüdistatavat jäi saali

esindama kaitsja ning süüdistatavale esitati kohtuistungi protokollide koopiad. Ajal, mil M. Hansar oli kohtusaalist

eemaldatud, sai ta kannatanutele küsimusi esitada kaitsja vahendusel.

4.3 Kohtukolleegium märkis, et kohtuotsuse kuulutamisel ei rikutud kriminaalmenetlusõigust. Kohtulahendi avalikult

kuulutamist võib piirata üksnes juhul, kui seda nõuavad alaealise, abielupoole või kannatanu huvid. Käesolevas asjas selliseid

huvisid ei esinenud, seega polnud maakohtul seaduslikku alust mitte lubada asjasthuvitatuid kohtuotsuse resolutiivosa

kuulutamise juurde.

4.4 Seoses M. Hansari väidetega selle kohta, et lapseealised kannatanud on kergesti manipuleeritavad ja seetõttu ei saa nende

ütlusi uskuda, märkis ringkonnakohus, et ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab kõiki

tõendeid kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Ringkonnakohus nõustus maakohtu poolt tõenditele antud hinnanguga ja

märkis, et seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude asjades puuduvadki valdavalt teised otsesed tõendid peale kannatanu

ja süüdistatava ütluste.

4.5 Ringkonnakohus märkis, et KrMS § 291 sätestab juhud, mil kohtumenetluse poole taotlusel võib kohus määrata

kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise. B küsitlemine polnud kohtus võimalik ja tema poolt eeluurimisel antud

ütluste avaldamine oli seaduslik KrMS § 291 p 1 alusel. Piirdumine ka X-i küsitlemise videosalvestuse vaatamise ja selle

protokolli uurimisega oli seaduslik KrMS § 291 p-de 2 ja 3 alusel - X keeldus ütlusi andmast ja oli ka raskesti haigestunud. Y-i

poolt kohtueelses menetluses antud ütlused võis avaldada aga KrMS § 291 p-des 2 ja 5 ning Z-i videoküsitlemisel antud

ütlused KrMS § 291 p 2 alusel. Ringkonnakohus leidis seejuures, et tulenevalt arutuselolevate tegude spetsiifikast ja

kannatanute east, oli X-i, Y-i ja Z-i kohtusse ilmumisest ja kohtulikul uurimisel ütluste andmisest keeldumine piisavalt

põhjendatud ning sellest tulenevalt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine seaduslik.

4.6 Ühtlasi märkis ringkonnakohus, et maakohtu süüdimõistev otsus tugines kõikides süüdistuses nimetatud tegudes lisaks

kannatanu ütlustele ka teistel tõenditel, mis haakuvad täielikult kriminaalasjas olevate otseste tõenditega.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. M. Hansari kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb

M. Hansari õigeksmõistmist süüdistuses KarS 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning talle mõistetud liitkaristuse kergendamist. Kaitsja

märgib, et M. Hansari süüditunnistamine vägistamistes tugineb olulises osas kohtus vahetult üle kuulamata lapseealiste

kannatanute ütlustel. Kaitsja hinnangul ei esinenud seejuures kannatanute X-i, Z-i, Y-i ja D puhul KrMS §-s 291 sätestatud

alust kohtueelselt antud ütluste avaldamiseks. Mis puutub kohtuliku uurimise ajaks surnud kannatanu B ütluste avaldamisse,

siis leiab kaitsja, et see oli küll lubatav, kuid B kohteelses menetluses antud ütlused on väga napid ja osaliselt seaduses

ettenähtud korras vormistamata - antud omakäelise seletusena. Seetõttu tuleks neisse ütlustesse suhtuda kriitikaga. Kaitsja

märgib, et kannatanute X-i ja Z-i eeluurimisel antud ütlused on süüteo toimepanemise aja, koha ja muude tehiolude suhtes

konkretiseerimata, mistõttu nende tõendina kasutamine oli vastuolus KrMS § 62 p 1 nõuetega. Kohus ei ole kassaatori arvates

ka põhjendanud, miks tuli D süüteo toimepanemise ajal lugeda arusaamisvõimetuks KarS § 147 mõttes. See omakorda on

viinud M. Hansari poolt D-ga suguühendusse astumise ebaõigele kvalifitseerimisele vägistamisena KarS § 141 järgi. Kaitsja

hinnangul tulnuks see süütegu kvalifitseerida suguühendusena lapseealisega KarS § 145 järgi.

6. Kassatsioonivastuses taotleb Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Lea Pähkel jätta ringkonnakohtu otsus muutmata

ja kassatsioon rahuldamata. Prokurör leiab, et kassaatori väide, mille kohaselt kannatanute ütluste avaldamine leidis

kohtuistungil aset KrMS § 291 nõuete rikkumisega, ei ole asjakohane, sest nii esimese astme kohtuistungi protokollides kui ka

maakohtu otsuses on ära toodud, millisel seaduslikul alusel on iga lapskannatanu ütlused avaldatud. Seda, et kannatanute poolt

kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine on olnud seaduslik, on leidnud ka ringkonnakohus. Prokurör märgib, et mitte

üheski kassaatori poolt vaidlustatud kuriteos ei põhine M. Hansari süüdimõistmine üksnes kannatanu ütlustel. Kohtud on

otsuse tegemisel tuginenud ka muudele tõenditele. Samuti leiab prokurör, et alaealise kannatanu seaduslikul esindajal on õigus

keelata alaealisel ütluste andmine. Kaitsja väide selle kohta, et B kohtueelses menetluses antud ütlused on äärmiselt napid ja

osaliselt seaduses ettenähtud korras vormistamata (s.o vormistatud omakäelise seletusena), ei vasta tõele. Prokurör märgib ka

seda, et asjaolu, kui mõne lapskannatanu ütlused võivad näida üldsõnaliste või nappidena, ei tähenda veel, et need ütlused

tuleks lugeda ebausaldusväärseks. Ka on D suhtes toimepandu kvalifitseeritud õigesti. Seda põhjusel, et isiku

arusaamisvõimetuse näol KarS § 147 tähenduses on tegemist juriidilise hinnanguga, mida saab anda vaid kohus. Kõnealuses

asjas on kohus õigesti asunud seisukohale, et D oli tema suhtes kuriteo toimepanemisel ajal arusaamisvõimetu KarS § 147

mõttes.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb alljärgnevalt esmalt kassatsiooni väiteid B kohtueelses menetluses antud ütluste

ebausaldusväärsuse kohta (I) ja küsimust materiaalõiguse kohaldamisest D suhtes toimepandud teo kvalifitseerimisel KarS

§ 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi (II). Seejärel annab kolleegium hinnangu X-i, Z-i, Y-i ja D kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamise õiguspärasusele (III).

I

8. Alaealise B kohtueelses menetluses antud ütlused avaldas maakohus KrMS § 291 p 1 alusel. Kuna kannatanu oli

kohtuistungi toimumise ajaks surnud, ei vaidlusta M. Hansari kaitsja tema ütluste avaldamist, kuid väidab, et need ütlused ei

ole tõendina usaldusväärsed, sest on äärmiselt napid ja osaliselt seaduses ettenähtud korras vormistamata - tegemist on

omakäeliste seletustega, mistõttu tulnuks nendesse suhtuda kriitikaga.

9. Kriminaalkolleegium selles osas kassaatoriga ei nõustu ja märgib järgmist. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tugines

maakohus tõendite hindamisel B poolt 26. veebruaril 2004 kohtueelses menetluses antud ütlustele (kd 1, tl 99-102).

Kõnealused ütlused on protokollitud kohtueelse menetleja ametniku poolt, mistõttu kaitsja kriitika nende ebaõige vormistamise

kohta on ainetu. Väited ütluste ebausaldusväärsuse kohta on aga paljasõnalised - B ütlusi on hinnatud kogumis teiste

kriminaalasjas kogutud tõenditega ja kohus on tõendite hindamise tulemusel jõudnud järeldusele, mida on piisavalt

kohtuotsuses põhjendanud. Riigikohtu kriminaalkolleegium sellise tõendite hindamise juures kriminaalmenetlusõiguse nõuete

rikkumist ei tuvastanud, mistõttu puudub alus kahelda ka maakohtu järeldustes nende ütluste usaldusväärsuse kohta.

10. Puutuvalt kaitsja väitesse, et B, nagu ka mitme teise kannatanu ütlused on napid, süüteo toimepanemise aja, koha või

muude tehiolude suhtes konkretiseerimata, kordab kriminaalkolleegium varasemas praktikas väljendatud seisukohta, mille

kohaselt menetlusseaduse mõttest ei tulene, nagu saaks kuriteosündmust ajalises mõttes alati lugeda tuvastatuks üksnes siis,

kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega. Kas kuriteo toimepanemise aeg võib olla määratletud kindla

ajahetkena või ajavahemikuna ja milline võib olla selle ajavahemiku pikkus, see sõltub iga konkreetse kriminaalasja esemeks

oleva teo tehioludest (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsused kriminaalasjades nr 3-1-1-51-00 ja 3-1-1-146-05 -

RT III 2000, 14, 153, p 6.2 ja RT III 2006, 10, 92, p 11). Ka kuriteo toimepanemise koha osas sõltub selle määratlemise täpsus

konkreetse kuriteo asjaoludest ning kuriteo sündmuse tuvastamiseks ei ole alati tingimata vajalik, et teo toimepanemise koht

oleks tuvastatud aadressi täpsusega või looduses meetri täpsusega. Kolleegiumi hinnangul peab kuriteo toimepanemise koht

olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse

ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud. Kriminaalkolleegium märgib ka, et

tõendi usaldusväärsuse hindamisel ei saa iseenesest kriteeriumiks olla see, kuivõrd napp või mahukas on tõend - sõltumata

viimatinimetatud asjaoludest on kohus tõendite hindamisel vaba, hinnates tõendeid nende kogumis ja oma siseveendumuse

kohaselt.

II

11. Kassaator on seisukohal, et D suhtes toimepandu tuli kvalifitseerida KarS § 145, mitte aga § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi.

Kaitsja leiab, et kuna kannatanu oli tema suhtes toimepandud tegude ajal 11-aastane ja eksperdiarvamuses ei ole selgesõnaliselt

osutatud kannatanu arusaamis-võimetusele, siis ei saa ka kohus väita, et kannatanu oli arusaamisvõimetu isik KarS § 141

tähenduses. Kaitsja sellise arusaamaga kriminaalkolleegium ei nõustu ja põhjendab seda järgmiselt.

12. Karistusseadustiku § 141 näeb ette karistuse inimese tahte vastaselt temaga suguühendusse astumise eest vägivallaga või

ära kasutades tema seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. Kas kannatanu oli

võimeline toimunust aru saama või mitte - see on igal juhul fakti küsimus, mis tuleb asja arutaval kohtul lahendada.

13. Karistusseadustiku § 147 kohaselt loetakse noorem kui 10-aastane isik arusaamisvõimetuks, mistõttu sellise isikuga

suguühendusse astumine täidab KarS § 141 lg 2 p 1 (noorema kui 18-aastase isiku vägistamine), mitte KarS § 145

(suguühendus lapseealisega) objektiivse koosseisu. See ei tähenda aga iseenesest, et vanemat kui 10-aastast isikut tuleks igal

juhul lugeda arusaamisvõimeliseks. Vastupidi - ka vanem laps võib sõltuvalt arengutasemest olla võimetu seksuaalkäitumisest

aru saama ja selles osas otsustusi tegema. Eelkõige puudutab see just 10- kuni 13-aastaseid lapsi, kuid erinevalt alla 10-

aastastest, tuleb nende arusaamisvõimetus igal juhul eraldi tuvastada.

14. Käesolevas kriminaalasjas on kohus alaealise kannatanu arusaamisvõime osas kahtluse tekkimisel määranud

kohtupsühhiaatria ja -psühholoogia kompleksekspertiisi. Eksperdiarvamuse kohaselt ei vasta kannatanu füüsiline areng tema

eale, tema vaimses arengus on psühho-sotsiaalsetel põhjustel kerge mahajäämus, kannatanu oli tema suhtes kuriteo

toimepanemise ajal vaid osaliselt võimeline tajuma kriminaalasjas tähtsaid asjaolusid ja osutama ahistajale üksnes osalist

vastupanu, samuti ei mõistnud ta täielikult tema suhtes toimepandud tegude iseloomu. Lahendades küsimust kannatanu

arusaamisvõimest, on kohtud lisaks eksperdiarvamusele arvestanud kannatanu kohta esitatud erinevaid iseloomustusi ja muid

andmeid, millest nähtuvalt on kannatanu füüsilises ja vaimses arengus märgata mahajäämust, informatsiooni võtab ta vastu

aeglaselt ega saa sellest täielikult aru, tal on puudulikult formeerunud tajumine, mälu ja verbaal-loogiline mõtlemine,

raskendatud on arusaam põhjuslikest seostest ning lastepsühhiaater on diagnoosinud tal aktiivsus-, tähelepanu- ja arenguhäired.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on kohtud nende andmete kogumi alusel jõudnud põhjendatult järeldusele D

arusaamisvõimetusest karistusseadustiku 9. peatüki 7. jao tähenduses ja neid järeldusi on kohtud ka piisavalt põhistatud.

III

15. Maakohus tugines otsuse tegemisel alaealiste kannatanute X-i, Z-i, Y-i ja D kohtueelses menetluses antud ütlustele -

kohtuistungil neid isikuid üle ei kuulatud ja nende kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati tuginedes KrMS §-s 291

sisalduvatele erinevatele alustele. Ringkonnakohus luges sellise ütluste avaldamise seaduslikuks. Kassaatori väite kohaselt on

alaealiste kannatanute kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel KrMS § 291 nõudeid aga rikutud. Seega on tõstatatud

küsimus sellest, kas ja kui, siis millistel eeldustel võis kohus rajada otsuse nende alaealiste kannatanute kohtueelses menetluses

antud ütlustele.

16. Vastamaks küsimusele alaealiste kannatanute ütluste kohtuistungil avaldamise õiguspärasusest kõnealuses asjas, kordab

kolleegium esmalt oma varasemaid seisukohti, mis puudutavad alaealiste kannatanute (tunnistajate) ütluste avaldamist ilma

neid isikuid kohtuistungil üle kuulamata.

16.1 Kriminaalasjas nr 3-1-1-98-02 (RT III 2002, 26, 300) tehtud otsuses juhtis kriminaalkolleegium tähelepanu sellele, et

Euroopa Inimõiguste Kohus (Kohus) lähtub praktikas järjekindlalt arusaamast, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (Konventsioon) art 6 p-de 1 ja 3 "d" kohaselt peaksid üldjuhul tõendid, millele tugineb kohtuotsus, olema

esitatud asja avalikul kohtulikul arutamisel kohtualuse juuresolekul ja tagades talle võimaluse esitada vastuargumente igale

teda süüstavale tõendile. Seda arusaama ei ole Kohus siiski käsitanud mitte absoluutse nõudena, vaid on mitmetes lahendites

pidanud võimalikuks selle suhtes ka teatud reservatsioonide tegemist. Nii on kohtuasjas Delta v Prantsusmaa tehtud

kohtuotsuse p-s 36 märgitud, et Konventsiooni art 6 p-des 1 ja 3 "d" sätestatu ei välista veel iseenesest teatud juhtudel

tunnistaja poolt kohtueelsel uurimisel või ka varasemal kohtulikul arutamisel antud ütluste kasutamist tõendina, kui seejuures

on arvestatud kaitseõigusega. Kaitseõigusega on Kohtu arvates arvestatud siis, kui kohtualusele on tagatud küllaldane ja

nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda tunnistajat kas viimase poolt kohtueelsel uurimisel ütluste andmise

ajal või ka hilisemas menetluses. Ülalkäsitletud ulatuses mõistetavat kaitseõigust on Kohtu praktikas peetud võimalikuks

piirata vaid juhtudel, mil on kaalul olnud tunnistajate või kannatanute elu, vabadus või turvalisus. Nii näiteks on Kohus

pidanud võimalikuks lugeda pärast süüdistatava poolt tunnistaja ähvardamist kaitseõigus tagatuks ka sellega, et tunnistajat

võimaldatakse süüdistatava asemel küsitleda viimase kaitsjal. Samas on rõhutatud, et Konventsiooni art 6 mõtte kohaselt

saavad lubatavad olla üksnes sellised kaitseõigusi kitsendavad meetmed, mis on tõepoolest hädavajalikud, ning et kaitseõiguse

piiramist tuleb maksimaalselt tasakaalustada kõigi teiste menetlusnormide väga täpse järgimisega. Neid seisukohti on

kriminaalkolleegium korranud ka väärteoasjas nr 3-1-1-86-06 (RT III, 2006, 26, 305) tehtud kohtuotsuses.

16.2 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2007. a kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-125-06 (RT III 2007, 11, 85)

märgiti, et Euroopa Liidu 15. märtsi 2001. a raamotsusest nr 2001/220/JSK ohvrite seisundi kohta kriminaalmenetluses ja

Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. a otsusest asjas C-105/03 (Pupino lahend) tulenevalt peab kriminaalmenetluse läbiviimisel

võtma meetmeid alaealise kannatanu kaitseks, kuid need meetmed peavad siiski jääma siseriikliku õigusega seatud piiridesse.

Samas lahendis rõhutati, et tunnistaja ja kannatanu alaealisus ei ole selliseks asjaoluks, mida saaks käsitada nende kohtusse

kutsumata jätmise ja edasiselt nende poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise alusena KrMS § 291 mõttes ning

tõendite vahetu uurimise põhimõttest saab teha teatud reservatsioone, kuid seda vaid juhul, kui samaaegselt on piisaval määral

arvestatud süüdistatava kaitseõigusega.

17. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kutsus kohus alaealise kannatanu X-i kohtuistungile, kuid kutsutu ei ilmunud ja

saatis kohtule omakäelise avalduse, milles teatas, et ei taha kohtusse minna, sest ei soovi läbielatut meenutada. Prokuröri

taotlusel avaldas maakohus seepeale X-i kohtueelses menetluses antud ütlused (videosalvestise) (kd VI, tl 213, 217) ja kuu

aega hiljem võttis kriminaalasja juurde psühholoog J. Maslova arvamuse, milles viimane sama videosalvestise läbivaatamise

tulemusena leidis, et X-i osalemine kohtuprotsessil ei ole otstarbekas (kd VI, tl 296).

17.1 Maakohtu otsusest nähtuvalt avaldati X-i ütlused KrMS § 291 p 5 alusel (isik ei saanud kohtusse ilmuda muu

kõrvaldamatu takistuse tõttu), tuginedes X-i avaldusele ja psühholoogi arvamusele. Ringkonnakohus leidis omakorda, et X-i

kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine kohtuistungil oli seaduslik tulenevalt KrMS § 291 p-dest 2 ja 3 (isik keeldus

kohtulikul uurimisel ütlusi andmast ja oli raskelt haigestunud, mistõttu ta ei saanud kohtuistungile ilmuda). Seega käsitas

ringkonnakohus alaealise kannatanu avaldust selle kohta, et ta ei soovi kohtusse ilmuda, ütluste andmisest keeldumisena, ja

pärast ütluste avaldamist antud psühholoogi arvamust tõendina selle kohta, et X on raskesti haigestunud.

17.2 Kriminaalkolleegium märgib, et isiku keeldumist kohtusse ilmuda ei saa võrdsustada tema keeldumisega ütluste

andmisest KrMS § 291 p 2 mõttes. Kannatanu, s.h alaealine, on tulenevalt KrMS § 38 lg 2 p-dest 1 ja 2 kohustatud ilmuma

uurimisasutuse, prokuratuuri või kohtu kutsel, samuti osalema menetlustoimingus ning alluma uurimisasutuse, prokuratuuri ja

kohtu korraldustele. Sama seadustiku § 163 lg 1 p 5 kohaselt märgitakse kutsele kohtusse ilmumise kohustuslikkus ning

mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata jäämise korral võidakse KrMS § 139 sätete alusel kohaldada kutsutu (sealhulgas

kannatanu) suhtes sundtoomist. Kriminaalkolleegium selgitab, et eeltoodust tulenevalt saab küsimus tunnistaja (ka kannatanu)

ütluste andmisest keeldumisest KrMS § 291 p 2 tähenduses aktualiseeruda üksnes juhul, kui tunnistaja on kohtusse ilmunud ja

kohus on, tulenevalt KrMS § 280 lg-test 3 ja 4, selgitanud talle tema protsessuaalseid õigusi ning hoiatanud ütluste andmisest

keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest või selgitanud alla neljateistaastasele tunnistajale KrMS § 280 lg 5 alusel, et

kohtus peab rääkima tõtt. Vastasel juhul kaotaks isikute kohtusse kutsumine mõtte ja kohtumenetluse võistlevuse, aga ka

vahendituse ning suulisuse põhimõte oleksid oluliselt kahjustatud.

17.3 Kui tunnistaja on jäänud kohtuistungile ilmumata raske haiguse tõttu, võib kohus KrMS § 291 p 3 kohaselt

kohtumenetluse poole taotlusel avaldada selle tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused. Isiku lugemine haigestunuks ei

sõltu prokuratuuri ega kohtu suvast vaid eeldab tema terviseseisundile hinnangu andmist (haiguse diagnoosimist). Selline

hinnang on oma olemuselt tervishoiuteenus, mida saab tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 alusel osutada vaid

registreeritud tervishoiutöötaja, kelleks sama seaduse § 3 lg 1 kohaselt on üksnes Tervishoiuametis registreeritud arst,

hambaarst, õde või ämmaemand. Käesoleva kriminaalasja materjalides ei sisaldu aga andmeid, millest nähtuks, et

tervishoiutöötaja oleks diagnoosinud mõne haiguse, mis takistas X-i ilmumist kohtuistungile. Seetõttu poleks tohtinud X-i

ütlusi avaldada ka tuginedes KrMS § 291 p-le 3.

17.4 Kriminaalkolleegium ei nõustu ka maakohtu arusaamaga, nagu võiks psühholoogi arvamust X-i kohtusse kutsumise

ebaotstarbekuse kohta käsitada kohtusse ilmumise takistusena KrMS § 291 p 5 tähenduses. Sellise takistusena peetakse silmas

objektiivset asjaolu, mille tõttu isiku kohtusse ilmumine ei ole võimalik. Kindlasti ei saa selliseks objektiivseks asjaoluks olla

kolmanda isiku, ka psühholoogi, arvamus selle kohta, et kohtuistungil ütluste andmine võib avaldada kohtusse kutsutule

negatiivset mõju. Samuti ei saa psühholoogi selline arvamus tingida ütluste avaldamist KrMS § 291 p 3 alusel. Seda põhjusel,

et nimetatud säte eeldab haiguse diagnoosimist, mida, nagu otsuse eelmises alapunktis juba märgiti, saab teha vaid

tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 3 lg-s 1 nimetatud isik, kelle hulka psühholoog ei kuulu.

17.5 Kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et pole välistatud olukord, kus kannatanu või tunnistaja ei ole võimeline

kohtuistungil ütlusi andma näiteks liigse emotsionaalse pinge ja sellest lähtuvate võimalike negatiivsete tagajärgede tõttu. On

mõistetav, et just seksuaalset laadi rünnakud põhjustavad isiksusele, iseäranis alaealisele, kahjulikke tagajärgi ja juba

meditsiinilistel kaalutlustel võib olla soovitatav läbielatu meenutamise vältimine. Kuid sellisel juhul ei saa meditsiinilise

seisundi hindamine olla kohtu või prokuratuuri diskretsiooniotsus, vaid see tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada nt eksperdi

arvamuse alusel. Alles siis tuleb kõne alla kannatanu või tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS

§ 291 p 5 alusel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-125-06 - RT III 2007, 11,

85, p 15).

17.6 Eeltoodud põhjustel puudus alus kohtuistungil X-i kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks.

18. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt kutsus kohus alaealise kannatanu Z-i kohtuistungile. Kannatanu kohtusse ei ilmunud

ja tema ema saatis kohtule Z-i väidetavalt omakäelise avalduse, milles viimane teatas, et ta kohtusse ei tule, sest ei taha

süüdistatavat näha ega meenutada. Seejärel avaldas kohus Z-i kohtueelses menetluses antud ütlused (videosalvestise) (kd VI, tl

170, 174).

18.1 Z-i kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati maakohtus KrMS § 291 p-de 2 ja 5 alusel. Ringkonnakohus leidis, et

nende ütluste avaldamine kohtuistungil oli seaduslik tulenevalt KrMS § 291 p-st 2. Seejuures märkis ringkonnakohus, et KrMS

§ 291 p-s 2 nimetatud ütluste andmisest keeldumine, mis on aluseks kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisele, peab

olema piisavalt põhjendatud, ning et käesolevas asjas, tulenevalt arutuselolevate tegude spetsiifikast ja kannatanute east, oli Z-i

kohtusse ilmumisest keeldumine, s.o kohtulikul uurimisel ütluste andmisest keeldumine piisavalt põhjendatud ja sellest

tulenevalt tema poolt videoülekuulamisel antud ütluste avaldamine seaduslik.

18.2 Kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu seisukoht selle kohta, et Z- ei saa kohtusse ilmuda mingisuguse kõrvaldamatu

takistuse tõttu (KrMS § 291 p 5), on jäänud igasuguse põhistuseta. Kohtud on küll Z-ilt saadud avaldusega põhjendanud tema

poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist KrMS § 291 p 2 alusel, kuid Riigikohus nende põhjendusega käesoleva

otsuse alapunktis 17.2 esitatud kaalutlustel ei nõustu.

18.3 Põhjendades Z-i ütluste avaldamist väitis ringkonnakohus, et KrMS § 291 p-s 2 nimetatud ütluste andmisest keeldumine,

mis on aluseks kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisele, peab olema piisavalt põhjendatud. Ringkonnakohtu selline

arusaam ei tulene aga kriminaalmenetlusõigusest ja on väär. Vastupidi - KrMS § 291 p 2 ei seo tunnistaja poolt kohtuistungil

ütluste andmisest keeldumise korral tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist mitte mingisuguste tingimustega.

18.4 Eeltoodud põhjustel puudus alus ka Z-i kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks kohtuistungil.

19. Alaealine kannatanu Y oli samuti kutsutud kohtuistungile kuid temagi jäi kohtusse ilmumata. Tema ema saatis kohtule

24. mail 2005 avalduse ja 27. mail 2005 seletuse, milles teatas, et raske majandusliku olukorra tõttu ei saa ta Tallinnasse sõita

ja oma alaealist poega ta üksinda kohtusse ei luba, sest pojal on kohtus toimuva pärast suur hirm. 13. juunil 2005 saadeti XXX

koolist, kus Y õpib, maakohtule ka alaealise iseloomustus (kd VI. tl 259, 292, 364). Seejärel avaldas kohus prokuröri taotlusel

Y-i kohtueelses menetluses antud ütlused.

19.1 Maakohus avaldas Y-i ütlused KrMS § 291 p-de 2 ja 5 alusel. Ringkonnakohus luges ütluste avaldamise nimetatud alustel

õiguspäraseks ja Y-i ütluste andmisest keeldumise piisavalt põhjendatuks.

19.2 Seoses Y-i kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisega kohtuistungil märgib kriminaalkolleegium täiendavalt

käesoleva otsuse alapunktides 17.2, 17.4, 17.5 ja 18.3 sisalduvale, et kriminaalmenetlusõigus ei käsita isiku rasket

majanduslikku olukorda tema antud ütluste avaldamise alusena. Samuti ei ole raske majanduslik olukord vaadeldav ütluste

andmisest keeldumisena KrMS § 291 p 2 tähenduses ega ka muu kõrvaldamata takistusena KrMS § 291 p 5 mõttes -

KrMS § 178 sätete kohaselt hüvitatakse kannatanule muuhulgas kulud, mis tal tekivad seoses sõiduga kohtuistungile.

Olukorras aga, kus kannatanu keeldub kohtuistungile ilmumast, tuleb tema suhtes kohaldada sundtoomist vastavalt KrMS §-le

139.

19.3 Eeltoodud põhjustel puudus alus ka Y-i kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks.

20. Kohus kutsus kohtuistungile ka alaealise kannatanu D. Kannatanu kohtusse ei ilmunud ja tema seaduslik esindaja Tallinna

Lasnamäe linnaosavalitsusest teatas kohtule, et väldib alaealise kutsumist kohtusse. Esindaja leidis, et kuna tal on õigus

alaealist kaitsta, siis ei soovi ta, et alaealine kannatanu veel kord midagi sellist üle elaks (kd VI, tl 166-167).

20.1 Maakohus avaldas prokuröri taotlusel D kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 291 p 5 alusel. Ringkonnakohus

nende ütluste avaldamise osas seisukohta ei väljendanud.

20.2 Avaldades D kohtueelses menetluses antud ütlused, jättis kohus täielikult põhjendamata, mida ta loeb nende ütluste

avaldamisel selliseks kõrvaldamata takistuseks, mille tõttu kannatanu ei saa kohtusse ilmuda - kriminaalkolleegiumi hinnangul

puuduvad igasugused andmed selle kohta, et D-l oleks esinenud mingisugune, liiati veel kõrvaldamatu takistus, mille tõttu

oleks tema ilmumine kohtusse olnud raskendatud.

20.3 Prokuröri poolt kassatsioonivastuses esitatud arusaam, mille kohaselt alaealise kannatanu seaduslikul esindajal on õigus

keelata esindataval ütluste andmine, on ekslik. Perekonnaseaduse § 50 lg-st 2 tulenevalt on vanem tõepoolest kohustatud oma

lapse õigusi ja huve kaitsma ning samuti on eestkostja sama seaduse § 98 lg 2 kohaselt kohustatud lähtuma oma tegevuses

eestkostetava huvidest. Eeltoodust aga ei tulene, et alaealise kannatanu seaduslik esindaja saaks keelata alaealisel

kriminaalmenetluses ütluste andmise. Kriminaalkolleegium märgib, et kannatanuks on füüsiline või juriidiline isik, kellele on

kuriteoga või süüvõimetu isiku poolt õigusvastase teoga vahetult tekitatud füüsilist, varalist või moraalset kahju (KrMS § 37

lg 1). Seega võib kriminaalmenetluses olla kannatanuks iga füüsiline isik, sõltumata vanusest. Loomulikult saab alaealine

kannatanu oma ealistest iseärasustest tulenevalt teostada mitmeid oma menetlusõigustest just esindaja vahendusel. Ometi ei ole

esindajal õigust alaealise kannatanu kriminaalprotsessi-teovõime piiramiseks ega kannatanu menetlusseisundist tulenevate

kohustuste täitmise takistamiseks. Nii on ka alaealine kannatanu kohustatud ilmuma menetleja kutsel, osalema

menetlustoimingutes ja alluma menetleja korraldustele, samuti andma tõeseid ütlusi - ja seda sõltumata tema seadusliku

esindaja tahtest. Kui aga alaealise kannatanu seaduslik esindaja leiab, et tema esindatava õigusi menetluses rikutakse, tuleb tal

täita oma esindusfunktsiooni teostamaks esindatava KrMS § 38 lg 1 p-st 5 tulenevat õigust esitada taotlusi ja kaebusi.

20.4 Eeltoodud põhjustel puudus maakohtul alus ka D kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamiseks kohtuistungil.

21. Tulenevalt käesoleva otsuse punktidest 17-20 nõustub kriminaalkolleegium kassatsiooni väidetega selle kohta, et

kannatanute X-i, Z-i, Y-i ja D kohtueelses menetluses antud ütlused avaldati kohtuistungil KrMS § 291 nõudeid rikkudes.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on seejuures tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2

tähenduses, kuna need rikkumised võisid kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse.

22. Kriminaalkolleegium möönab, et seksuaalkuritegude menetlemine võib osutuda kannatanule katsumuseks, seda eriti

olukorras, kus kannatanu peab süüdistatavaga oma tahte vastaselt kohtuma. Iseäranis aktuaalne on see probleem just alaealiste

kannatanute puhul. Seetõttu on igati mõistetav, et seksuaalse kuritarvitamise asjades võib ja tuleb tarvitusele võtta meetmeid

kannatanu kaitsmiseks. Need meetmed peavad aga olema kooskõlas kehtiva kriminaalmenetlusõigusega. Seejuures kordab

kriminaalkolleegium varasemas praktikas väljendatut, et kriminaalmenetluse seadustik annab terve rea võimalusi kaitsta

kohtumenetluses alaealise kannatanu või tunnistaja huve. Lisaks kohtuistungi avalikkuse piiramisele, mis annab aluse

kuulutada kohtuistung alaealise huvides osaliselt või täielikult kinniseks (KrMS § 12 lg 1 p 3) ning alaealise tunnistaja (sama

kehtib ka kannatanu suhtes) ülekuulamise erisusele, mis kohustab alla neljateistaastast kannatanut kuulama üle

lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja või psühholoogi osavõtul (KrMS § 290 lg 2 ls 1), annab seadus võimaluse ka vältida alaealise

kannatanu vahetut osalemist ja ülekuuulamist kohtuistungil. Väheoluline pole seegi, et KrMS § 290 lg 1 kohaselt ei kasutata

alla neljateistaastase isiku kohtus ülekuulamisel ristküsitlust. Vastavalt KrMS § 287 lg-le 5 võib kohus kas poole taotlusel või

ka omal initsiatiivil lubada kannatanu kaugülekuulamist KrMS §-s 69 sätestatud korras (samuti kasutada kannatanut

süüdistatava eest varjavat vaheseina). Tulenevalt KrMS § 69 lg-st 1 on kaugülekuulamise korraldamise üheks aluseks just

kannatanu kaitsmine. Selle meetme rakendamisel saab kannatanut üle kuulata tehnilise lahenduse abil, mille tulemusena

menetlusosalised otseülekandena vahetult näevad ja kuulevad kohtus mitteviibiva kannatanu ütluse andmist ja saavad talle

küsimusi esitada menetleja kaudu (KrMS § 69 lg 2 p 1) (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi 2007. a otsus asjas

nr 3-1-1-125-06 - RT III 2007, 11, 85, p 14). Kriminaalkolleegium märgib aga, et käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtud

eeltoodud võimalusi piisavalt kasutanud.

23. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu

16. oktoobri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 15. märtsi 2007. a kohtuotsused M. Hansari süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 141 lg 2 p-de 1 ja 6 järgi ning talle mõistetud liitkaristuse osas ja saadab kriminaalasja selles osas uueks

arutamiseks Harju Maakohtule. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.

24. Koos kassatsiooniga esitas M. Hansari kaitsja taotluse riigi õigusabi osutamise eest kaitsjatasu väljamõistmiseks summas

1800 krooni, millele lisandub käibemaks 324 krooni. Kolleegium leiab, et tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja § 23

lg-st 1 ning justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused,

maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 2 lg 2 p-st 2 ja § 8 lg-st 1 kuulub esitatud

taotlus rahuldamisele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 175 lg 1 p 4 alusel tuleb määratud kaitsjale makstud tasu lugeda

menetluskulude hulka.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg