3-1-1-25-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-25-07

Otsuse kuupäev

15. oktoober 2007

Kohtukoosseis

Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Aivar Koppel`i süüdistuses KarS § 142 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna

Ringkonnakohtu

8. veebruari

2007.

a

otsus

kriminaalasjas

nr 1-06-12668

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aivar Koppeli kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

15. august 2007

Istungil osalenud isikud

Aivar Koppeli kaitsja vandeadvokaat Veljo Viilol ja Lääne

Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Lugna

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 20. detsembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari

2007. a kohtuotsused kriminaalasjas Aivar Koppeli süüdistuses KarS § 142 lg 2 p 1 järgi ja

saata kriminaalasi Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aivar Koppelit süüdistati KarS § 142 lg 2 p 1 järgi selles, et tema, kasutades ära kannatanu

seisundit, milles viimane ei olnud võimeline vastupanu osutama, kaasas alaealise tema tahte vastaselt

sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil. Olles surunud 15-aastase kannatanu vastu

autot, tiris A. Koppel üles kannatanu rinnahoidja ja hõõrus oma keha vastu tema paljastatud rindu

ning avas seejärel kannatanu püksiluku ja tiris alla tema püksid.

2. Pärnu Maakohus mõistis A. Koppeli 20. detsembri 2006. a otsusega KarS § 142 lg 2 p 1 järgi süüdi

ja karistas teda üheaastase vangistusega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendas

kohus karistust ühe kolmandiku võrra, määrates karistuseks 8 kuud vangistust. Vangistuse aja hulka

luges kohus KarS § 68 lg 1 alusel A. Koppeli kahtlustatavana kinnipidamise aja 2 päeva. KarS § 73

lg 1 ja 3 alusel jättis kohus vangistuse tingimisi kohaldamata, kui süüdimõistetu ei pane kolmeaastase

katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

3. Tuginedes nii kannatanu kui süüdistatava ütlustele ja kannatanu ütluste olustikuga seostamise

protokollile, luges kohus tõendatuks, et süüdistatav võttis enda juhitud sõiduautosse maanteel autosid

peatanud kannatanu, nad sõitsid ühes autos ning peatusid maanteest eemal metsateel. Kannatanu

ütlustele tuginedes luges kohus tõendatuks, et süüdistatav tiris ta riided üles ja hõõrus ennast tema

vastu. Kohus leidis, et kannatanu keha paljastamisel ja puudutamisel oli suguline iseloom ja need

teod olid suunatud sugulise erutuse esilekutsumisele suguühendusest erineval viisil. Seda, et

süüdistatava tegevus oli kannatanu tahte vastane, kinnitab asjaolu, et kannatanu lükkas süüdistatavat,

kes surus teda kehaga vastu autot, endast eemale. Kuigi süüdistatav püüdis vägivaldselt kannatanu

tõelist vastupanu maha suruda, õnnestus kannatanul lõpuks süüdistatav eemale tõugata ja põgeneda.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Koppeli kaitsja vandeadvokaat Eva Tibar, kes taotles

maakohtu otsuse tühistamist ja A. Koppeli õigeksmõistmist.

4.1 Apellatsioonis leiti, et kohtulik uurimine oli ühekülgne ja kohus lähtus ainult kannatanu ütlustest.

Kõrvaldamata kahtlused tõlgendas kohus süüdistatava kahjuks. Nentides, et uurimistoiminguid oleks

saanud teha rohkem, on maakohus sisuliselt nõustunud kaitsjaga, et A. Koppelile süüksarvatud tegu

on tõendamata. Süüdistusaktis ja maakohtu otsuses on ebapiisavalt analüüsitud süüteokoosseisu, mis

on tinginud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Süüdistuse kohaselt kasutas A. Koppel ära

kannatanu seisundit, milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama. Samas ei selgu süüdistusest,

milles kannatanu eriline seisund seisnes. Maakohus on aga ebajärjepidev, kuna otsuses on räägitud nii

abitusseisundi ärakasutamisest kui vägivallateost. Maakohus ei ole tuvastanud ka seda, kui vanaks

süüdistatav kannatanut pidas. Seega pole tuvastatud tahtlust ühe süüteokoosseisu asjaolu suhtes.

Kohtueelses menetluses rikuti süüdistatava kaitseõigust. A. Koppel avaldas 31. juulil 2006 toimunud

ülekuulamisel, et ta ei soovi kaitsjat, kuid kuna kaitsja reaalne kohalolek ei olnud tagatud, siis ei

olnud kaitsjast loobumise vabatahtlik.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 8. veebruari 2007. a otsusega apellatsiooni rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

5.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldustega, et kannatanu oli tema tahte vastaselt kaasatud

A. Koppeli poolt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil. Seejuures ei olnud

kannatanu võimeline vastupanu osutama põhjusel, et süüdistatav surus teda tihedalt vastu autot. Isiku

tugevasti vastu autot surumisel on tema liikumisvõime oluliselt piiratud. Seega A. Koppel kasutas ära

kannatanu liikumist piiravat seisundit oma eesmärgi saavutamiseks. Ringkonnakohus ei pidanud

põhjendatuks kaitsja etteheiteid, et maakohus tugines eelkõige kannatanu ütlustele. See, et

süüdistatav juhtis auto üksikule metsateele, näitab, et tema eesmärgiks oli ilmselgelt tegutsemine

väljaspool pealtnägijate vaatevälja.

5.2 Vastuseks apellandi väitele, et maakohtu menetluses ei tuvastatud, et süüdistatav oli teadlik

kannatanu vanusest, märkis ringkonnakohus, et A. Koppel on kahtlustatavana ülekuulamisel

rääkinud, et pidas kannatanut 16-20 aastaseks ja teda kannatanu vanus eriti ei huvitanudki. Seega

pidas ta võimalikuks ka kannatanu alaealisust.

5.3 Ringkonnakohus pidas paljasõnaliseks apellatsioonis esitatud väidet, et maakohtus toimunud

kohtulik uurimine oli ühekülgne. Sellisel juhul oleks apellandil olnud võimalik taotleda

apellatsioonikohtult sellise kohtuliku uurimise läbiviimist, mis tagaks selle igakülgsuse. Antud juhul

apellatsioonis sellekohaseid taotlusi ei esitatud. Ka olid süüdistatav ja kaitsja mõlemad nõus asja

lahendamisega lühimenetluse sätete alusel. Süüdistatav ei soovinud ka enda ülekuulamist kohtus.

Kohtukolleegium leidis, et kaitsja reaalne mittekohalolek menetlustoimingu juures, kus süüdistatav

loobus kaitsjast, ei takistanud süüdistatava poolt kaitsja osavõtu taotlemist.

5.4 Kolleegium ei pidanud põhjendatuks väidet, et ekspertiisi läbiviimata jätmine eeluurimisel võiks

mõjutada kohtuotsuse seaduslikkust ja peaks kaasa tooma õigeksmõistva kohtuotsuse. Kaitsja märkis

oma taotluses kriminaalmenetluse lõpetamiseks, et tulnuks läbi viia õigeaegselt kiu-, koe- ja

trassoloogia ekspertiisid tuvastamaks, kas kannatanu oli ikka surutud auto vastu. Prokurör jättis

taotluse rahuldamata ja põhjendas, miks A. Koppeli kinnipidamisel ei olnud nende ekspertiiside

läbiviimine enam tõenduslikust seisukohast vajalik. Kriminaalmenetluse seadustiku § 61 lg 1

kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Seega ei saa ka ühe või teise tõendi

(ekspertiisiakti) puudumine mõjutada seadusliku kohtuotsuse tegemist. Käesoleval juhul on

maakohus oma otsustust A. Koppeli süü osas põhjendanud ja maakohtu seisukoht rajaneb kogutud

tõendite analüüsil.

5.5 Kohtukolleegium ei tuvastanud asjaolusid, millised oleksid andnud alust A. Koppelile mõistetud

karistuse kergendamiseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Koppeli kaitsja vandeadvokaat Veljo

Viilol, kes taotleb nii maa- kui ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja A. Koppeli õigeksmõistmist.

6.1

Kassatsioonis

leitakse,

et

ringkonnakohus

rikkus

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust.

Ringkonnakohus ei vastanud sisuliselt apellatsiooni väidetele, et maakohus tugines põhjendamatult

vaid kannatanu süüdistavatele ütlustele ning jättis kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks

tõlgendamata. Kannatanu erinevatel aegadel antud ütlused lahknevad selles osas, kas ta tõukas

süüdistatava eemale ühel korral ja lahkus kohe seejärel, või lükkas ta enne sündmuskohalt lahkumist

süüdistatavat endast eemale kahel korral. See seab kahtluse alla kannatanu ütluste usaldusväärsuse

ning kohtute poolt väidetud süüdistatava tegutsemise kannatanu tahte vastaselt. Ringkonnakohus ei

ole analüüsinud süüdistatava ütlusi, mis erinesid kannatanu omadest. Kassaatorile jääb arusaamatuks,

mil moel annab kannatanu ütluste usaldusväärseks ja sugulise kire rahuldamise kannatanu tahte

vastaselt tõendatuks lugemiseks alust asjaolu, et süüdistatav juhtis autot.

6.2 Märkides, et kannatanu ei saanud vastupanu osutada, sest oli surutud vastu autot, leidis

ringkonnakohus, et tegemist oli vägivallaga sugulise kire rahuldamisele kaasamisega. Süüdistusaktis

ei ole aga viidatud vägivallale. Kohtu seisukoht, et kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama,

on vastuolus kannatanu enda ütlustega, mille kohaselt ta tõukas süüdistatava endast eemale ja lahkus.

Ka ei lähe kohtute seisukohad abitusseisundi ärakasutamise osas kokku Riigikohtu otsusega

kohtuasjas nr 3-1-1-12-06.

6.3 Kassaator leiab, et alusetu on ringkonnakohtu põhjendus, miks oli süüdistatava kaitsja taotletud

ekspertiisist keeldumine õiguspärane.

7. Kirjalikus kassatsioonivastuses ei pea prokurör kassatsioonis esitatud taotlust põhjendatuks.

Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõigust, jättes

vastamata apellatsiooni argumentidele. Ringkonnakohus on otsuses põhjendanud, miks ta nõustub

maakohtu otsuses esitatud seisukohtadega. Jättes maakohtu otsuse muutmata, võib ringkonnakohus

osas, milles ta nõustub maakohtu seisukohtadega, jätta KrMS § 342 lg 3 p 1 kohaselt esimese astme

kohtu otsuse põhiosa asjaolud kordamata. Kassaatori väide, et ringkonnakohtu otsusest tulenevalt on

A. Koppel pannud teo toime vägivallaga, on alusetu. Vägivald karistusseadustiku tähenduses peab

sisaldama KarS § 121 tunnuseid, nendele aga kohus viidanud ei ole. Süüdistatava tahtlus kõigi

objektiivse süüteokoosseisu asjaolude suhtes (s.h kannatanu vanus) on tuvastatud. Süüdistatav on

andnud ütlusi, mille kohaselt pidas ta kannatanut 16?20 aastaseks, s.o pidas võimalikuks, et

kannatanu on alaealine. Vastuseks kassaatori seisukohale, et kohtulik uurimine oli ühekülgne, leiab

prokurör, et sellise etteheite tegemisel tuleks ära näidata, mida oleks tulnud teisiti teha. Seda aga

kassaator teinud ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Käesoleva kohtuasja keskseks küsimuseks on see, kas A. Koppelile süüdistuses omistatud

käitumine vastab KarS § 142 lg 2 p 1 objektiivse koosseisu tunnustele. Karistusseadustiku § 142 on

alternatiivaktiline süüteokoosseis, mis eeldab lisaks inimese tahte vastasele kaasamisele sugulise kire

rahuldamisele suguühendusest erineval viisil ka seda, et süüdlane on selleks kasutanud vägivalda või

on ära kasutanud kannatanu seisundit, milles viimane ei olnud võimeline vastupanu osutama või

toimunust aru saama.

9. Süüdistuse kohaselt kasutas A. Koppel ära kannatanu seisundit, milles ta ei olnud võimeline

vastupanu osutama. Kassatsiooni väidete kohaselt kohtud abitusseisundi ärakasutamist ei tuvastanud,

vaid leidsid, et A. Koppel kasutas kannatanu tahte murdmiseks vägivalda. Sellest tulenevalt leidis

kassaator, et kohtud oleks pidanud A. Koppeli õigeks mõistma, sest A. Koppelile ei ole esitatud

süüdistust kannatanu kaasamises sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil, kui

selleks on kasutatud vägivalda.

10. Kriminaalkolleegium leiab, et kohtuotsustes kannatanu seisundile antud hinnangud on

vastuolulised.

10.1 Maakohtu otsusest nähtub järgmist: "Kasutamise viisidest on oluline vägivald või isiku seisund,

milles ta ei olnud võimeline vastupanu osutama või toimunust aru saama. /---/ Süüdistuse järgi on

süüdistaja piirdunud seisundiga, milles kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama". Seega

võib järeldada, et ka kohtu arvates on tegemist sellise olukorra ärakasutamisega, kus kannatanu ei

olnud võimeline vastupanu osutama. Samas märgitakse kohtuotsuses järgnevalt: "Kuigi kannatanu

suutis süüdistatavat eemale lükata kahel korral ja viimasel korral lahkuda, näitab see kannatanu

vastupanusuutlikkust ära hoida enda suhtes muu järgnev tahtevastane tegu. Ometi jääb see tegu

süüdistatava vägivaldseks tegevuseks, mis on füüsiline mõjutamine kannatanu tõelise vastupanu

mahasurumiseks. Hinnates kannatanu ütlusi ei ole võimalik aru saada, et kannatanu oleks teeselnud

või olnud arusaamisvõimetu". Selline sõnastus viitab pigem vägivalla tuvastamisele, kuigi maakohus

ise nentis, et selles osas ei ole süüdistust esitatud, seega puudus kohtul alus isikut vägivalla

kasutamises süüdi mõista.

10.2 Kuigi apellatsioonis tõstatati vastav küsimus, ei ole ringkonnakohus selgitanud, miks

süüdistuses kirjeldatud süüdistatava tegevus kujutab kannatanu sellise seisundi ärakasutamist, kus ta

ei olnud võimeline vastupanu osutama. Ringkonnakohus on leidnud, et maakohtul ei olnud alust

kahelda selles, et kannatanu ei olnud võimeline vastupanu osutama seetõttu, et A. Koppel surus teda

tihedalt vastu autot. Edasi märgib ringkonnakohus järgmist: "... olukorras, kus kannatanu on surutud

süüdistatava poolt tugevasti vastu autot, on tema liikumisvõime oluliselt piiratud. Selline olukord, kus

kannatanu on tugevasti mingi pinna vastu surutud ja ei saa ennast liigutada, kergendab süüdlasel

oluliselt ka tema suhtes endale meelepäraste tegude toimepanemist. Süüdlane saab väga hästi aru, et

selline seisund piirab või välistab üldse aktiivse vastupanu osutamise, mis omakorda takistaks tema

suhtes seksuaaltoimingute toimepanemist. Neid asjaolusid arvestades leiab kohtukolleegium, et

A. Koppel kasutas ära kannatanu liikumist piiravat seisundit oma eesmärgi saavutamiseks." Seega

kirjeldab ka ringkonnakohus süüdistatava poolt kannatanu füüsilist mõjutamist tema vastupanu

murdmiseks, mis on üldjuhul vägivalla tunnuseks. Vägivalla kasutamises aga süüdistatavat

süüdistatud ei ole. Seega puudus kohtul seaduslik alus tuvastada süüdistatava poolt kannatanu suhtes

vägivalla kasutamist. Ringkonnakohtu otsusest ei ole aru saada, mida mõistis kohus väljendi all

"...A. Koppel kasutas ära kannatanu liikumist piiravat seisundit...". Kohtuotsusest ei nähtu, milles

seisnes kannatanu abitusseisund, millal see algas ja millal lõppes.

11. Lisaks ei nähtu kohtuotsustest, et maa- ja ringkonnakohus oleks tuvastanud süüteokoosseisu

subjektiivse külje, s.t A. Koppeli teadlikkuse kannatanu abitusseisundist ja selle ärakasutamise

tahtluse. Maakohus märkis kohtuotsuses vaid seda, et subjektiivsest küljest on tegemist otsese

tahtlusega, samas ei selgu otsuse põhjendavast osast, kuidas kohus sellisele järeldusele jõudis.

Ringkonnakohus nentis umbisikuliselt, et sellises olukorras saab süüdlane väga hästi aru, et selline

kannatanu seisund piirab või välistab üldse aktiivse vastupanu osutamise. Kriminaalkolleegium juhib

tähelepanu sellele, et KarS §-s 142 sisalduva süüteokoosseisu realiseerimise tuvastamiseks ei piisa

üksnes objektiivse abitusseisundi konstateerimisest, vaid vajalik on ka tuvastada, et süüdistatav oli

kannatanu abitusseisundist teadlik ja kasutas seda enda eesmärkide teostamiseks. Seega tuleb

tuvastada tahtlus ka nendele objektiivsetele tunnustele vastavate asjaolude osas (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 10. aprill 2006. a otsus nr 3-1-1-12-06, p 11 - RT III 2006, 14, 127).

12. Eeltoodu alusel leiab kriminaalkolleegium, et kohtud on käesoleva kriminaalasja lahendamisel

oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest nad on jätnud kohtuotsustes

konkretiseerimata KarS § 142 lg 2 p 1 objektiivse koosseisu, s.t millist viisi (kas vägivalda ja/või

kannatanu abitusseisundit) kasutas süüdistatav kannatanu kaasamiseks tema tahte vastaselt sugulise

kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil. Samuti ei ole kohtuotsustes avatud, milles seisnes

käesoleval juhul kannatanu abitusseisund ega tuvastatud süüteokoosseisu subjektiivset külge.

Kohtuotsustest ei nähtu ka seda, kas süüdistatava tegevus täitis temale süüks arvatud süüteo

lõpuleviidud koosseisu või jäi see süüteokatse staadiumi.

13. Kohtupraktika ühetaolisuse tagamiseks selgitab kriminaalkolleegium järgmist. Abitusseisund

tähendab, et kannatanu on objektiivselt olukorras, kus ta ei ole võimeline osutama vastupanu või

toimunust aru saama. Kannatanu võimetuse all vastupanu osutada mõeldakse olukorda, kus

kannatanu ei suuda vastupanu osutada või loobub sellest objektiivselt esineva füüsilise allajäämuse

või psüühilise takistuse (nt hirmu) tõttu. Seejuures ei ole nõutav igasuguste kaitsmisvõimaluste

puudumine. Piisab sellest, et väliste, objektiivse vaatleja jaoks nähtavate asjaolude tõttu on kannatanu

vastupanu lootusetu ning kolmandatelt isikutelt pole võimalik abi saada. Olukorra, kus kannatanu ei

ole võimeline vastupanu osutama, ärakasutamine tähendab seda, et süüdlane saab kannatanu

seisundist aru ja selle tõttu osutub süüdlasel objektiivselt võimalikuks või vähemalt on kergendatud

kannatanu kaasamine tema tahte vastasele sugulise kire rahuldamisele. Süüdistuses ja kohtuotsuses

peab seega alati olema näidatud, millistele faktilistele asjaoludele tuginedes leitakse, et kannatanu

kaasati sugulise kire rahuldamisele tema tahte vastaselt, s.o tema nõusolekuta, ja milles seisnes igal

konkreetsel juhtumil kannatanu abitusseisund.

13.1 Vägivalla all tuleb KarS § 142 objektiivse koosseisu tunnusena mõista tegusid, mis on

kirjeldatud KarS §-des 120 - 122. Samas tuleb tähele panna, et KarS §-s 25 sätestatud süüteokatse

regulatsioon laiendab eriosa koosseise selliselt, et karistatav ei ole mitte ainult vastava süüteo

lõpuleviimine, vaid juba selle vahetu alustamine. Karistusseadustiku § 142 lg-s 1 sätestatud

liitkoosseisulise süüteokoosseisu puhul (ühelt poolt sugulise kire rahuldamisele suunatud toiming ja

teiselt poolt vägivalla tarvitamine või abitusseisundi ärakasutamine) tähendab see, et sugulise kire

vägivaldse rahuldamise katse algab KarS § 25 lg 2 kohaselt hetkest, kui toimepanija vastavalt oma

teoplaanile alustab liitkoosseisus kirjeldatud mitmest osateost ühte. Juhul, kui selleks osateoks on

vägivalla kasutamine piisab objektiivsest küljest sellest, kui toimepanija alustab kannatanule valu

tekitada võivat kehalist väärkohtlemist KarS § 121 mõttes. Kriminaalkolleegium rõhutab siiski, et

selline tegevus võib moodustada sugulise kire vägivaldse rahuldamise katse KarS §-de 25 lg 2 ja 142

lg 1 mõttes üksnes juhul, kui subjektiivsest küljest on ühtlasi tuvastatud, et valu tekitamisele suunatud

tegevus oli toimepanija ettekujutuse kohaselt kantud edasiste seksuaalset laadi toimingute läbiviimise

eesmärgist.

14. Eeltoodud põhjendustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 20. detsembri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari

2007. a kohtuotsused Aivar Koppeli süüdistusasjas KarS § 142 lg 2 p 1 järgi ja saadab kriminaalasja

Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe