3-2-1-53-07 · Riigikohus

J. Luige eriarvamus, millega ühines P. Jerofejev Erinevalt kolleegiumist leian, et ringkonnakohus tegi hagejale üllatusliku otsuse (I) ning et hagiavalduse resolutsioonis esitatud väited on käsitatavad faktiväidetena artiklite konteksti arvestades (II). I Seisukohta, et ringkonnakohtu otsust saab käsitada hagejale üllatuslikuna ning avaldaja õiguslikul hinnangul (arvamusel) põhinev väide (järeldus) ei kaota oma tähendust faktiväitena, põhjendan alljärgnevalt. 1. Tulenevalt TsMS § 363 lg 1 p-dest 1 ja 2 peavad nii hageja nõue kui ka hagi aluseks olevad faktilised asjaolud olema piisavalt määratletud. Nõude ja selle alusasjaolude selguse tagamine on kohtu eelmenetluslik ülesanne (TsMS § 392 lg 1 p-d 1, 3 ja 4 ning lg 3). Kolleegium pidas hagiavalduse resolutsioonis esitatud nõuet iseenesest selgelt sõnastatuks. Selles taotles hageja kohustada kostjat järgnevaks: "1.1. 03. veebruari 2006. a artiklis "Keskkonnaraha jagajad on radariostust mööda vaadanud", 04. veebruari 2006 artiklis "Libe keel ja loomutruu loba" ning 09. veebruari 2006 artiklis "Onu Taavi jutud esitatud ebaõigete andmete ümberlükkamiseks, milles väidetakse, et 28. jaanuaril 2006. a Harjuja Läänemaa rannikul tekkinud õlireostuse avastamiseks Piirivalveametile vajaliku tehnika (radari) hankimise ja finantseerimise kohustus oli SA Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) nõukogu esimehe ja Keskkonnaministeeriumi (KeM) juhina Villu Reiljanil [edaspidi väide A] ning 1.2 paranduse avaldamiseks, milles avaldatakse, et õlireostuse avastamiseks vajaliku tehnika hankimise ja finantseerimise korraldamine Piirivalveametile ei olnud seadustest ja rahvusvahelistest lepingutest tulenevalt Keskkonnaministeeriumi ega SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja nende kaudu keskkonnaminister Villu Reiljani ametiülesandeks ning et vastav kohustus oli Siseministeeriumil (SiM) ja Piirivalveametil [edaspidi väide B]." Vastuväidetes hagile leidis kostja, et kuna ta ei ole esitanud ebaõigeid andmeid, ei teki tal kohustust neid ümber lükata või parandust avaldada. Maakohus rahuldas kõnealuste andmete ümberlükkamise ja paranduse avaldamise nõude. Seega nii kostja kui ka maakohus pidasid käsitletavaid väiteid hagejasse puutuvateks faktiväideteks. Ringkonnakohus leidis, et artiklites ametkondade vastutuse kohta avaldatut ei saa pidada puhtalt faktiväideteks, kuna need sisaldavad samaaegselt hinnanguid, sealhulgas õiguslikke arusaamu keskkonnakaitse korraldusest Eestis. Riigivõimu teostamist puudutavad väited ei saa rikkuda ministri isiklikke õigusi. Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2007. a kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole hagiavalduse resolutsioonis nimetatud väidete ümberhindamise võimalust arutatud. Sarnast menetluslikku olukorda on Riigikohtu tsiviilkolleegium hinnanud 13. aprilli 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07. Selles asjas asus kolleegium seisukohale, et ringkonnakohus on teinud hagejale üllatusliku otsuse, kui hindab esitatud väiteid teisiti, kui pooled ja esimese astme kohus seda tegid. Hagiavaldusest ja kostjate vastusest nähtuvalt ei pidanud pooled esitatud väiteid väärtushinnanguteks, vaid faktiväideteks. Ka menetluse kestel ei tekkinud küsimust sellest, et tegemist võiks olla väärtushinnangutega. Ringkonnakohtu 2. novembri 2006. a kohtuistungi

protokollist nähtuvalt ei olnud väidete õigusliku hinnangu küsimus arutusel ka ringkonnakohtu istungil (viidatud otsuse p 31). 2. Asja õige lahendamise tingimusena eeldab asjaolude piisava määratletuse nõue au ja hea nime kaitseks esitatud hagis põhimõtteliselt kahte hinnangut: 1) öeldu (sõnade, lausete ja teksti) tähenduse mõistmine ja 2) faktiväidete ja väärtustavate väidete (modaalsed ja nn puhtad väärtusotsustused) eristamine. Siinjuures pole oluline, kas faktiväide esineb vahetult tekstis või on see sõnastatud teksti kontekstis. Sel juhul peab aga kohus avaldatud teksti alusel kontrollima hagiavalduses esitatud faktiväite järeldusena sõnastamise võimalikkust. 2.1. Kui maakohus pidas väiteid A ja B faktiväideteks, siis ringkonnakohus piirdus üksnes tõdemusega, et need väited ei ole tsitaadid, vaid tegemist on pigem artiklites väljendatu tõlgendamisega. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus seisukohale, et väide A ei ole faktiväide, vaid üldine õiguslik hinnang hageja kui Vabariigi Valitsuse liikme juhitud Keskkonnaministeeriumi ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskus kohustustele. Viimasena nimetatud järeldus viitab ühtlasi asjaolule, et kolleegiumile ei olnud hageja nõude alusasjaolud piisavalt selged. 2.2. Leian, et kolleegiumi ülalmärgitud järeldus ei ole kooskõlas Riigikohtu varasemate seisukohtadega kohtumenetluses kasutatava mõiste "faktiväide" määratluse kohta. Käesolevas otsuses viidatud Riigikohtu erikogu 1. detsembri 1997. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-99-97 kohaselt on faktiväide põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärus kohtumenetluses tõendatav. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04 leidis kolleegium, et isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitatakse kohtupraktikas faktiväitena, ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05 asuti seisukohale, et VÕS § 1047 lg-s 2 kasutatud "asjaolu avaldamine" on samatähenduslik senises kohtupraktikas kasutatud mõistega "faktiväite avaldamine." Seega on lause faktiväide kui sisaldab mis tahes kontrollitavaid andmeid, asjaolusid, sõltumata andmete ja asjaolude tähendusest. Samuti pole mingit tähtsust sellel, kas ja milliseid väärtushinnanguid avaldatud andmed või asjaolud võimaldavad või kas need väljendavad või põhjendavad ühtlasi avaldaja seisukohti, sh õigusliku tähendusega arusaamu. Oluline on fakti suhe tegelikkusega. 2.3. Faktiväide võib olla ka õiguslik hinnang. Sel juhul osutab fakt reeglina mingile faktiklassile (sündmusele), so faktide kogumile. Eespool nimetatud kolmes artiklis avaldatule (öeldule) tuginevalt saab teha järelduse, et hageja keskkonnaministrina ja KIK-i juhina oli juriidiliselt kohustatud korraldama merereostuse avastamiseks vajaliku radari hankimise. Selle kohustuse olemasolu tõendatakse kategooriliselt sõnastatud väidetega, nt: "Keskkonnaministeerium ja KIK on jätnud kuue aasta jooksul tähelepanuta piirivalveameti korduvad taotlused anda neile raha radari ostuks"; "Esmakordselt taotles piirivalveamet siseministeeriumi kaudu KIK-ilt radari ostuks 31 miljonit krooni juba samal, 2000. aastal. Vastus oli eitav." Artiklitest viimasena avaldatus ("Onu Taavi jutud") väidetut ("Kuna Reiljan on jätnud õlireostuse tõrjeks vajaliku vahendi soetamata ning sellekohased rahvusvahelised lepingud täitmata, siis on tema vastutusekoorem selge ja suur."), arvestades saab kolmes artiklis öeldule tuginevalt kokkuvõtvalt

sõnastada faktiväite: "Hageja on täitmata jätnud õlireostuse avastamiseks Piirivalveametile vajaliku tehnika (radari) hankimise ja finantseerimise ametialase kohustuse." See väljaütlemine kirjeldab kõiki asjaolusid, mis võimaldavad vastavat käitumist klassifitseerida ametialase kohustuse täitmata jätmisena. Hageja leidis, et tegemist on faktiliste asjaolude ebaõige esitamisega. Kostja lõi avaldatuga ettekujutuse, et õiguslikult kuulub see küsimus KeM-i valitsemisalasse sõltumata reostuse liigist. Kuid alates 1. jaanuarist 2001 kehtiva Vabariigi Valitsuse 20. septembri 2000. a määruse nr 305 kohaselt on merereostuse avastamise ja likvideerimise ülesanne Siseministeeriumi valitsemisalas oleva Piirivalveameti kohustuseks. Ülesande täitmist on sellest ajast alates finantseeritud SiM-i valitsemisala eelarve kaudu. KIK-il ei ole radari ostu finantseerimise kohustust. Hageja ei olnud 2000-2002 keskkonnaminister ega ole vastutav nimetatud perioodil toimunu eest. 2.4. Ringkonnakohus ja Riigikohtu tsiviilkolleegium jätsid ülalmärgitud hageja väited ja esitatud tõendid tähelepanuta. Kuna tegemist on faktiliste asjaolude (nende õiguslik tähendus pole oluline) tuvastamisega, siis hagejal käsitletava kohustuse olemasolu või puudumise kohta seisukohta võtmata, pean vajalikuks osutada sellele, et nn positiivne fakt (kõnealuse kohustuse olemasolu Siseministeeriumi valitsemisalas oleval Piirivalveametil) välistab kõik muud võimalused, st tegelikkus on selline ja mitte teistsugune. Küll olnuks väide hagejal käsitletava kohustuse olemasolust moraalses tähenduses väärtusotsustus, seega ka vaieldav. II 3. Au ja hea nime kohtuliku kaitse seisukohast omavad olulist tähendust PS § 17, mis keelab au ja hea nime teotamise, ja PS § 25, mille kohaselt tuleb õigusvastaselt tekitatud moraalne kahju hüvitada. Arvestades moraalse kahju mõiste kolme aspektiga - 1) moraalne kahju tekib isikliku mittevaralise hüvele suunatud subjektiivse õiguse rikkumisega, 2) kahju suurust ei ole võimalik objektiivselt hinnata, 3) kahju tuleb heastada lähtuvalt ühiskonnas välja kujunenud moraalistandarditest (õige ja õiglane on õigustamatult põhjustatud kannatused või kahjustatud heaolu heastada) - on kahju taas heakstegemise tähenduses kohasem kasutada kahju heastamise mõistet: kahju heakstegemine põhiliselt muul viisil kui rahas. Sel juhul on moraalse kahju heastamisena käsitatavad nii tegelikkusele mittevastavate andmete ümberlükkamine või paranduse avaldamine (VÕS §1047 lg 4), rahalise hüvitise väljamõistmine (VÕS § 134 lg 2), tegelikkusele mittevastavate andmete avaldamise lõpetamine (VÕS § 1055 lg 1) kui ka vabatahtlik ja siiras vabandamine (ei ole õiguskaitsevahend). 3.1. Kõrvale jättes au ja hea nime mõiste võimalikud määratlused, lähtun sellest, et hea nimi on üks inimväärikuse komponentidest, au aga hea nime allelement. Ühtlasi tähistab au inimväärikuse kahte väärtuselist aspekti: 1) au on isiksuse lahutamatu omadus ja 2) au on kõigil ühe palju. Seega on eraisikul ja avaliku elu tegelasel võrdne õigus aule ja heale nimele nii erakui ka avalikus elus. Avaliku elu tegelase suurem taluvuskohustus tema avaliku tegevuse kajastamise tõttu, tuleb minu arvates arvesse rikkumise raskuse hindamisel (VÕS § 134 lg 2 - moraalse kahju heastamine rahas). Tema au ja hea nime ka olulise kahjustamise korral ei pea kohus alati reageerima rahalise hüvitise väljamõistmisega. Avaliku elu tegelasel tekkinud moraalne kahju loetakse sel juhul heastatuks üksnes

ebaõigete andmete ümberlükkamise või paranduse avaldamisega. 3.2. Au ja hea nime kaitset sätestava seaduse grammatilisel tõlgendamisel veendume, et au ja hea nime kui õigushüve koosseisust on lahutatud hea nimi (VÕS § 1046 lg 1 ja § 1047 lg 2). Teisisõnu, kaitstakse üksnes au. Süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise tulemusena võib siiski teha järgmised järeldused: 1) au ja hea nime vähem olulise kahjustamise (õigusvastasuse) ebaõigete andmete või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega sätestab VÕS § 1047 lg 1; 2) au olulise kahjustamise (au teotamise) väärtushinnanguga sätestab VÕS § 1046 lg 1 ja asjaolu avaldamisega VÕS § 1047 lg 2. 3.3. Tegelikkusele mittevastav faktiväide, samuti väide, mille esitamisel ei ole arvestatud seda järeldust võimaldavate kõigi faktilist laadi andmetega või on sellised andmeid järelduse tegemiseks kasutatud eksitavalt (VÕS § 1046 lg 1), on minu arusaamist mööda mis tahes asjaoludest sõltumata õigusvastane. Nimetatud väidete avaldamine aga võib, kuid ei pruugi avaldamisele seaduses sätestatud nõuete järgimise korral õigusvastane olla (VÕS § 1047 lg 1 ja VÕS § 1047 lg 3). Kohtumenetluses on seega oluline teha vahet väidetu (öeldu) ja selle avaldamise õigusvastasusel. 3.4. Kahjustatu õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia huvides peaks paranduse avaldamiseks kohustamist eelistama ebaõigete andmete ümberlükkamiseks kohustamisele siis, kui faktiväite sõnastamine on hageja ja ka kohtu jaoks probleemne: avaldatud tekst on mahukas, faktiväidete ja/või väärtustavate väidete põhjendamiseks esitatakse hulgaliselt andmeid (fakte), arvamusi, seisukohti jne. Samuti siis, kui mainet on kahjustatud andmete mittetäieliku ja eksitava avaldamisega. Lõpetuseks soovitan kohtutel au ja hea nime kaitseks esitatud hagide lahendamisel pöörata senisest enam tähelepanu asjaolule, et väljendusvabaduse, sh ajakirjandusliku sõnavabaduse piiride laiendamisel ei kaotaks õigus aule ja heale nimele oma olemust (PS § 11). J. Luik, P. Jerofejev