3-1-1-36-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-36-07

Otsuse kuupäev

24. september 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi

M. K. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8, § 200 lg 2 p 7, § 209 lg 2 p 1 -

§ 25 lg 2 ja § 263 p 1 järgi;

I. S. süüdistuses KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi;

A. A. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8, § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 ning

§ 201 lg 2 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 1-05-188

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. S. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski ja M. K. kaitsja

vandeadvokaat Anu Pärtel, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

8. august 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 27. septembri 2006. a ja Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 2007. a otsused

M. K. ja A. A. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning M. K.

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg-te 1 ja 2 järgi, samuti M. K.-le ja A. A.-le

liitkaristuste mõistmise osas.

2. Mõista M. K. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg-te 1 ja 2 järgi õigeks.

3. Tunnistada M. K. süüdi KarS § 266 lg 2 p 3 järgi ja mõista talle karistuseks kaks aastat vangistust.

Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõista M. K.-le liitkaristuseks viis aastat vangistust. Nimetatud karistust

suurendada KarS § 65 lg 1 alusel Tartu Maakohtu 13. veebruari 2006. a otsusega mõistetud karistuse - ühe

aasta kahe kuu ja kahekümne kaheksa päeva pikkuse vangistuse ? võrra, lugedes M. K. liitkaristuseks kuus

aastat kaks kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vangistust. Sellest karistusest arvata KarS § 65 lg 1 teise

lause alusel maha Tartu Maakohtu 13. veebruari 2006. a otsuse järgi ära kantud vangistus pikkusega üks

aasta kaks kuud kakskümmend kaheksa päeva ja KarS § 68 lg 1 alusel eelvangistusaeg pikkusega kaks

kuud ja kaks päeva. M. K. ärakantavaks karistuseks lugeda neli aastat üheksa kuud ja kakskümmend

kaheksa päeva vangistust algusega 23. juulist 2006.

4. Mõista A. A. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi õigeks.

5. Tunnistada A. A. süüdi KarS § 266 lg 2 p 3 järgi ja mõista talle karistuseks kaks aastat vangistust.

Karistusseadustiku § 64 lg 1 järgi mõista A. A.-le liitkaristuseks kuus aastat ja kuus kuud vangistust. Sellest

karistusest arvata KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistusaeg pikkusega kolm päeva ja lugeda A. A.

ärakantavaks karistuseks kuus aastat viis kuud ja kakskümmend seitse päeva vangistust.

6. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

7. M. K. kaitsja kassatsioon rahuldada osaliselt, I. S. kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 27. septembri 2006. a otsusega tunnistati süüdi M. K., I. S. ja A. A. Sama kohtuotsusega mõisteti Peeter

Kepp talle KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

1.1 M. K. tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi vangistusega 2 aastaks, KarS § 200 lg 2 p 7 järgi

vangistusega 4 aastaks, KarS § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg-te 1 ja 2 järgi vangistusega 1 aastaks ning KarS § 263 p 1 järgi

vangistusega 3 kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus M. K.-le kuritegude kogumi eest liitkaristuse 5

aastat vangistust, millest arvas KarS § 68 lg 1 alusel maha eelvangistuses viibitud aja. Järelejäänud vangistusele, pikkusega 4

aastat 9 kuud ja 28 päeva, liitis kohus KarS § 65 lg 1 alusel osaliselt Tartu Maakohtu 13. veebruari 2006. a otsusega mõistetud

karistuse, lugedes liitkaristuseks 6 aastat ja 26 päeva vangistust. Sellest karistusest arvas kohus maha eelmise kohtuotsuse järgi

ärakantud karistuse 1 aasta 2 kuud ja 28 päeva vangistust. Lõplikuks karistuseks mõistis kohus M. K.-le 4 aastat 9 kuud ja 28

päeva vangistust algusega 23. juulist 2006.

1.2 I. S. tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 263 p-de 1 ja 4 järgi ning teda karistati vastavalt 2-aastase ja 1

aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus I. S.-le liitkaristuseks 3 aastat

vangistust, millest KarS § 68 lg 1 alusel arvati maha eelvangistusaeg. Järelejäänud 2 aasta 9 kuu ja 7 päeva pikkust vangistust

suurendas maakohus KarS § 65 lg 2 alusel varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, lugedes I. S.

lõplikuks karistuseks 3 aastat 9 kuud ja 7 päeva vangistust, algusega 9. märtsist 2005.

1.3 A. A. tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8, § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 ning § 201 lg 2 p 1 järgi ning teda karistati

vastavalt 2-aastase, 6-aastase ja 6-kuulise vangistusega. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõistis kohus A. A.-le liitkaristuse

6 aastat ja 6 kuud vangistust, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha 3 päeva.

1.4 M. K., I. S. ja A. A. tunnistati KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi süüdi selles, et ööl vastu 15. juulit 2004 varastasid nad

isikute grupis Tartust XXXX X maja lukustatud kuurist R. O.-le kuuluva matkakanuu koos aerudega (koguväärtusega 649

krooni) ja kahepoolse elektrilise käia (väärtusega 250 krooni), tekitades vargusega kahju 899 krooni. Seejuures olid kõik

süüdistatavad varem toime pannud varguse või röövimise.

1.5 M. K. tunnistati KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja A. A. KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi süüdi selles,

et 29. aprillil 2004. kella 23.00 paiku Tartus Võru tänaval asuva pitsapoe läheduses omastasid nad grupis M. P. rahakoti

pangakaartide ja sularahaga ning mobiiltelefoni, lüües kannatanut näkku ja asetades maaslamavale kannatanule jala kõrile,

mistõttu viimane vastupanu lõpetas.

1.6 M. K. tunnistati KarS § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg-te 1 ja 2 järgi süüdi selles, et ta püüdis 3. mail 2004 kella 15.15 paiku Tartus

asuvas kaupluses "Jänese" 13-kroonise ostu eest tasuda M. P.-le kuuluva pangakaardiga. Seejuures oli M. K.-i näol tegemist

varem varguse toime pannud isikuga. Selle tegevusega püüdis ta luua müüjas teadvalt ebaõige ettekujutuse endast kui kaardi

seaduslikust kasutajast, kuritegu jäi aga lõpule viimata M. K.-st mitteolenevatel põhjustel.

1.7 I. S. tunnistati KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi süüdi selles, et ta 9. märtsil 2005 kella 02.00 paiku Tartus Võru ja Väike-Tähe

tänavate ristmiku lähedal tungis koos O. K.-ga kallale R. H.-le, tõukas viimase tänavale pikali ning peksis teda jalgadega pea ja

keha piirkonda. Sellise tegevusega tekitas I. S. kannatanule vasakul pool kiirupiirkonnas marrastused. Avalikus kohas teise

inimese peksmisega rikkus ta avalikku korda.

2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavad I. S., M. K. ja A. A.. I. S. palus maakohtu otsuse tühistada

ja end kõigis temale süüksarvatud tegudes õigeks mõista. M. K. taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist, enda

õigeksmõistmist KarS § 200 lg 2 p 7 järgi ja karistuse vähendamist. A. A. esitas apellatsiooni karistuse mõistmist puudutavas

osas.

3. Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 2007. a otsusega tühistati maakohtu otsus I. S. süüditunnistamises ja karistamises KarS

§ 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning temale liitkaristuse mõistmise osas. Ringkonnakohus mõistis I. S. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7

ja 8 järgi õigeks. I. S.-le KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkusest vangistusest arvas kohus KarS § 68

lg 1 alusel maha eelvangistusaja ja luges I. S. karistuseks 1 aasta 3 kuud ja 7 päeva vangistust. Seda karistust suurendas

ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 27. aprilli 2004. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra. Ärakandmisele

kuuluvaks liitkaristuseks mõistis ringkonnakohus I. S.-le 2 aastat 3 kuud ja 7 päeva vangistust algusega 9. märtsist 2005.

Ringkonnakohus muutis maakohtu otsust ka ühe kannatanu tsiviilhagi lahendamise osas. Muus osas jättis apellatsioonikohus

esimese astme kohtu otsuse muutmata.

3.1 Põhjendades I. S. õigeksmõistmist KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi, märkis ringkonnakohus, et maakohtu otsuses

uuritud tõendite kontrollimine ei vii kindla veendumuseni, et I. S. osales süüdistuses märgitud ajal ja kohas varguse

toimepanemises.

3.2 Samas asus ringkonnakohus tõendeid hinnates seisukohale, et nii KarS § 200 lg 2 p-s 7 ette nähtud kuriteo toimepanemine

M. K. poolt kui ka KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine I. S. poolt on piisavalt tõendatud ning

apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid M. K. kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel ja I. S. kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Andres Veski.

4.1 M. K. kaitsja taotleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu

Ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et tunnistades M. K. süüdi röövimises, rikkusid maakohus ja ringkonnakohus tõendite

hindamise reegleid, kuna ei välistanud tõendite kogumist M. K. kohtueelses menetluses antud ütlusi, mis on vastuolus sama

süüdistatava kohtus antud ütlustega. Samuti tugines kohus kassaatori hinnangul eelkõige kannatanu ütlustele ja mõistis M. K.-

le liiga karmi karistuse.

4.2 I. S. kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja I. S. KarS § 263 p-de 1 ja 4 järgi õigeksmõistmist. Kassaator

põhjendab oma taotlust sellega, et tunnistajate ja kannatanu ütluste vahel on olulised vastuolud, mistõttu kohtud on I. S.

süüditunnistamisel kaldunud kõrvale kahtluste süüdistatava kasuks tõlgendamise põhimõttest. Samuti leiab kaitsja, et tema

kaitsealuse karistusest on alusetult maha arvatud eelvangistus aeg, kuna I. S. oli eelvangistuses enne temale süüksarvatava

kuriteo toimepanemist.

5. Kassatsioonidele esitas kassatsioonivastuse Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana Tamm. Prokurör

leiab, et mõlemad kassatsioonid on põhjendamatud, ja taotleb Tartu Ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kummaski kassatsioonis esitatud väited ei anna alust vaidlustatud kohtuotsuste

tühistamiseks.

6.1 M. K. kaitsja poolt kohtutele seoses M. K. erinevates menetlusstaadiumides antud ütluste hindamisega tehtud etteheited on

põhjendamatud. On tõsi, et M. K. poolt kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlused talle süüksarvatava röövimise kohta on

vastukäivad. Samas ei ole kohtud M. K.i KarS § 200 lg 2 p 7 järgi süüdi tunnistades tuginenud mitte M. K. kohtueelses

menetluses antud ütlustele, vaid tõenditekogumile, kuhu kuulusid kannatanu M. P. ja tunnistaja M. R.-i ütlused, aga samuti

tõendid kannatanult röövi käigus ära võetud pangakaardi ja mobiiltelefoni SIM-kaardi hilisema kasutamise kohta.

Ringkonnakohtu otsuses esitatud tõendite analüüsis ei ole üldse viidatud M. K. kohtueelses menetluses antud ütlustele. Seega

on alusetu väita, et kohtud rajasid süüdimõistmise M. K. kohtueelses menetluses antud ütlustele.

6.2 I. S. kaitsja kassatsioonis vaidlustatakse sisuliselt kohtute tuvastatud faktilisi asjaolusid, väites, et kohtud ei ole hinnanud

kriminaalasjas olevaid vastukäivaid tõendeid õigesti. Kassaator palub teha Riigikohtul õigeksmõistev otsus, tuginedes mitte

kohtute poolt kindlakstehtule, vaid süüdistatava versioonile sündmuste käigust. Kuna vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või

Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, jätab kriminaalkolleegium kaitsja selle taotluse tähelepanuta. Ühtlasi puudub alus

väita, et maa- või ringkonnakohus oleks tõendite hindamisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Samuti puudub Riigikohtul

menetluslik pädevus tühistada süüdistatava kaitsja kassatsiooni alusel ringkonnakohtu otsust osas, millega arvati I. S.-le

mõistetud vangistusest KarS § 68 lg 1 alusel maha enne kuriteo toimepanemist eelvangistuses oldud aeg. Kohus ei saa

süüdistatava kaitsja kaebuse alusel süüdistatava vangistusaega pikendada.

7. Vastavalt KarS § 5 lg-tele 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime

pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

Karistusseadustiku § 5 lg-st 2 tuleneb samuti, et seadusel, mis kergendab karistust, on tagasiulatuv jõud.

7.1 15. märtsil 2007, s.o ajal, mil ringkonnakohus oli käesolevas asjas otsuse teinud, kuid see otsus ei olnud veel jõustunud,

hakkas kehtima karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus (RT I 2007, 13, 69). Selle

seaduse § 9 p-ga 21 sätestati KarS § 218 lg 1 järgmises sõnastuses: "Varavastase süüteo eest väheväärtusliku asja või

väheolulise varalise õiguse vastu, välja arvatud röövimine, väljapressimine ja asja omavoliline kasutamine vägivalla abil ning

tulirelva, laskemoona, lõhkeaine, kiirgusallika, narkootilise või psühhotroopse aine või nende lähteaine, suure teadusliku,

kultuuri- või ajalooväärtusega eseme vargus, - karistatakse rahatrahviga kuni kolmsada trahviühikut või arestiga." Seega on

alates 15. märtsist 2007 väärteona - mitte enam kuriteona - karistatavad ka need vähem kui 1000 krooni maksva asja või

varalise õiguse vastu suunatud varavastased süüteod, mille puhul esineb küll süüteokoosseisus sätestatud raskendav asjaolu,

kuid mis ei mahu KarS § 218 lg-s 1 nimetatud erandite alla.

7.2 Tulenevalt eeltoodust ei ole alates 15. märtsist 2007 enam kuriteona karistatav M. K.-le KarS § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg-te 1

ja 2 järgi süüksarvatud tegu, mis seisnes selles, et M. K. - varem varguse toime pannud isikuna - püüdis 3. mail 2004 tasuda

kaupluses 13-kroonise ostu eest võõrale isikule kuuluva pangakaardiga. Käesoleval ajal on selline käitumine käsitatav

KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteona, kuna alates 15. märtsist 2007 ei muuda isiku poolt varguse varasem

toimepanemine kui kelmuse koosseisus sätestatud raskendav asjaolu (KarS § 209 lg 2 p 1) vähem kui 1000 krooni maksva

eseme suhtes toime pandud kelmust enam kuriteoks. Seega tuleb M. K. vastavalt KrMS § 274 lg 1 teisele lausele, § 199 lg 1 p-

le 1 ja § 194 lg-le 2, samuti § 309 lg-le 2 kelmuse katses õigeks mõista.

7.3 Kohtud tunnistasid M. K. ja A. A. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi süüdi selles, et nad varastasid isikute grupis ööl

vastu 15. juulit 2004 Tartust XXXX X maja lukustatud kuurist võõra matkakanuu koos aerudega (koguväärtusega 649 krooni)

ja kahepoolse elektrilise käia (väärtusega 250 krooni), tekitades vargusega kahju 899 krooni ulatuses. Seejuures olid kõik

süüdistatavad varem toime pannud varguse või röövimise. Kuna varastatud asjade koguväärtus jääb alla 1000 krooni, samuti ei

ole antud juhul tegemist ühegi KarS § 218 lg 1 kehtivas redaktsioonis nimetatud erandiga, mis välistab selle sätte kohaldamise,

pole R. O.-lt matkakanuu, aerude ja käia vargus alates 15. märtsist 2007 kvalifitseeritav enam KarS § 199, vaid KarS § 218

lg 1 järgi. Vaatamata sellele on M. K.-le ja A. A.-le süüksarvatud tegu jätkuvalt kuriteona karistatav. Nimelt panid M. K. ja A.

A. süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt matkakanuu ja käia varguse toime sissetungimisega varguse toimepanemise kohta -

XXXX X maja lukustatud kuuri (KarS § 199 lg 2 p 8). Ehkki sissetungimisega toimepandud KarS § 218 mõttes

väheväärtusliku asja vargus ei ole alates 15. märtsist 2007 enam kvalifitseeritav kuriteona KarS § 199 lg 2 p 8 järgi, oli ja on

valdaja tahte vastane ebaseaduslik tungimine võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale kuriteona karistatav

omavolilise sissetungina (KarS § 266). Omavoliline sissetung isikute grupi poolt on nii enne kui ka pärast 15. märtsi 2007

kehtiva karistusseadustiku redaktsiooni järgi karistatav KarS § 266 lg 2 p 3 järgi. Seega annavad käesolevas asjas süüdistuses

kirjeldatud ja kohtute poolt tuvastatud asjaolud - mis on hõlmatud M. K.-le ja A. A.-le KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi

esitatud süüdistuses antud õiguslikust hinnangust - alust väita, et süüdistatavate käitumine on ka pärast 15. märtsist 2007

jätkuvalt kuriteona karistatav. Seetõttu tuleb M. K. ja A. A., lähtudes KarS § 5 lg-st 2, mõista KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8

asemel süüdi KarS § 266 lg 2 p 3 järgi. Samas ei ole vaja muuta süüdistatavatele varguse eest mõistetud kaheaastast vangistust,

kuna see karistus mahub KarS § 266 lg-s 2 ette nähtud sanktsiooni piiridesse.

8. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KarS § 5 lg-st 2, KrMS § 361 p-st 7 ja § 352 lg-st 6, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 27. septembri 2006. a ja Tartu Ringkonnakohtu 13. veebruari 2007. a otsused M. K. ja A.

A. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi ning M. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS

§ 209 lg 2 p 1 ? § 25 lg-te 1 ja 2 järgi, samuti M. K.-le ja A. A.-le liitkaristuste mõistmise osas.

8.1 Riigikohus mõistab M. K. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 209 lg 2 p 1 - § 25 lg-te 1 ja 2 järgi õigeks.

Kriminaalkolleegium tunnistab M. K. süüdi KarS § 266 lg 2 p 3 järgi ja mõistab talle karistuseks kaks aastat vangistust. Samuti

mõistab kolleegium M. K.-le KarS § 64 lg 1 ja § 65 lg 1 alusel liitkaristused, mis vastavad maakohtu ja ringkonnakohtu

mõistetud liitkaristustele, kuna need on moodustatavad ka M. K. allesjäävate üksikkaristuste alusel ning M. K. süüdimõistmise

mahu vähenemine puudutab üksnes väga väikest osa kogu süüdistuse ebaõigusmahust.

8.2 Riigikohus mõistab A. A. KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi õigeks. Kolleegium tunnistab A. A. süüdi KarS § 266 lg 2 p 3

järgi ja mõistab talle karistuseks kaks aastat vangistust. Samuti mõistab kolleegium A. A.-le KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuse,

mis vastab maakohtu ja ringkonnakohtu mõistetud liitkaristusele, kuna ühegi A. A.-le mõistetava üksikkaristuse suurus ei

muutu.

8.3 Ülejäänud osades jätab kriminaalkolleegium maakohtu ja ringkonnakohtu otsused muutmata, rahuldab M. K. kaitsja

kassatsiooni osaliselt ja jätab I. S. kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe