3-1-1-48-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-48-07 Otsuse kuupäev 21. september 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi Kohtuasi V. I. väärteoasi liiklusseaduse § 7422 lg 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 29. märtsi 2007. a otsus väärteoasjas nr 4-07-143 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. I. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 22. august 2007. a Istungil osalenud isikud Kassatsioonimenetluse pooled istungile ei ilmunud RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu 29. märtsi 2007. a otsus V. I. väärteoasjas muutmata ja V. I. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppiku kassatsioon rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. V. I-le koostati 8. detsembril 2006 väärteoprotokoll selle kohta, et ta 8. detsembril 2006 kell 11.45 X maakonnas X vallas X maantee 51. kilomeetril, kus lubatud suurim kiirus oli 90 km/h, juhtis mootorsõidukit Audi A6 kiirusega 124±8 km/h. Sellega ületas V. I. lubatud kiirust mitte vähem kui 26 km/h. Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse vanemkomissari Marianne Heinmäe 28. detsembri 2006. a otsusega karistati V. I. liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 järgi rahatrahviga 15 trahviühikut, s.o 900 krooni ühes juhtimisõiguse äravõtmisega kolmeks kuuks. 2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse V. I. kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, kes taotles VTMS § 132 p 3 alusel väärteoasjas otsuse tühistamist ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamist. 2.1 Kaebuse kohaselt on väärteoasjas tehtud otsuses lähtutud tõenditest, millede kogumine ei nähtu väärteomaterjalidest. Väärteoprotokolli kohaselt on muudeks tõenditeks ja andmeteks menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll, menetlusalluvuse muutmise määrus ja Liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll nr 0612082102. Arusaamatuks jääb milliste tunnistajate ülekuulamist on otsuse tegemisel arvesse võetud. 2.2 Lisaks märgiti kaebuses, et väärteoasjas on jäetud kindlaks tegemata liiklusnõuete rikkumise fakt. V. I. selgituse kohaselt liikusid teel samaaegselt neli autot. V. I. eitas kiiruse ületamist määral, mida väidetavalt seadmega Stalker Dual Car mõõdeti. Tema taga sõitev sõiduk liikus ilmselgelt kiiremini. Kaebuses asuti seisukohale, et otsuses ei ole arvestatud menetlusaluse isiku ülekuulamisel antud ütlusi. Karistusseadustiku § 56 lg-st 1 juhindumise eelduseks on isiku süü ja väärteona kvalifitseeritava teo objektiivne tuvastamine. Juhul kui objektiivne tuvastamine ei ole võimalik, ei saa ka kindlaks teha isiku süüd väidetavas rikkumises, sest rikkumise fakt on fikseerimata. 2.3 Väärteoprotokollist ei selgu et menetlusalusele isikule oleks selgitatud ja teatavaks tehtud VTMS §-s 19 ettenähtud õigused ja kohustused. Kuigi väärteoprotokollis on märge õiguste ja kohustuste selgitamise kohta, ei ole protokolli pöördel olevalt tekstilt näha, et isikult oleks selle kohta võetud allkiri. 2.4 Karistuse mõistmisel on põhjendamatult kohaldatud lisakaristust. Kaebuse kohaselt on väärteoasjas otsuse teinud Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna haldustalituse vanemkomissar leidnud, et karistust raskendavad asjaolud ja karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Lisakaristuse määramisel peavad esinema KarS §-s 56 toodud karistamise alusena seadusest tulenevad raskendavad asjaolud või põhjendused, miks lisakaristuse kohaldamine on vähim määr, millega saavutatakse karistuse eesmärk. Menetlusalusele isikule on ilmselgelt ebaproportsionaalselt ja põhjendamata määratud karistus, mis ei vasta tegelikult faktilistele asjaoludele ja väärteomenetluse protokollis tuvastatud teole. 2.5 Lisaks märgiti kaebuses, et kohtuväline menetleja, Julgestuspolitsei korrakaitse osakonna liiklusjärelevalve talituse vanemkonstaabel T. Urva, on otsustanud menetluse alluvuse muuta seadusest mittetulenevatel alustel. 8. detsembri 2006. a määrusega on T. Urva VTMS § 11 lg 1 ja § 12 lg 1 alusel otsustanud saata väärteomaterjali vastavalt kohtuväliste menetlejate

kokkuleppele menetluse jätkamiseks teo toimepanemise koha järgi Põhja Politseiprefektuurile, kuigi tulenevalt VTMS § 11 lgst 1 pidi asja menetlema selle kohtuvälise menetleja ametnik, kes on teinud esimese menetlustoimingu. 3. Harju Maakohus jättis 29. märtsi 2007. a otsusega kaebuse rahuldamata ja Põhja Politseiprefektuuri karistusotsuse muutmata. 3.1 Kohus märkis, et VTMS § 12 ei määratle, milline kohtuvälise menetleja ametnik või struktuuriüksus peab väärteoasja menetlema, vaid näeb ette, et väärteoasja menetleb kohtuväline menetleja, kelle tööpiirkonnas tegu toime pandi. Julgestuspolitsei tööpiirkonnaks on Eesti Vabariigi territooriumi. Põhja Politseiprefektuuri, kelle pädevuses on LS § 7441 lg 2 alusel käesolevas väärteoasjas nimetatud väärteo arutamine, tööpiirkonnaks on Harju Maakond. Eelneva põhjal leidis kohus, et V. I. väärteoasja menetlejaks on Põhja Politseiprefektuur, kuna menetlusalune isik ei ole taotlenud asja arutamist muus kohas. Põhja Politseiprefektuur oma ametnike kaudu ka asja menetles. Seega ei ole põhjendatud kaebuse esitaja seisukoht, et asja menetles ebaseaduslik menetleja. Kohus viitas siinkohal ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. märtsi 2005. a otsusele väärteoasjas nr 3-1-1-7-05. 3.2 Kohus luges väärteo toimepanemise V. I. poolt tõendatuks väärteomenetluse käigus kogutud tõenditega. Menetlusalusele isikule on tutvustatud tema õigusi ja kohustusi, mille kohta V. I. on andnud allkirja. 3.3 Kohus leidis, et karistus on määratud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on V. I. korduvalt karistatud väärteokorras liiklusnõuete rikkumise eest. Teda on mootorsõiduki alkoholijoobes juhtimise eest karistatud ka kriminaalkorras. Arvestades V. I. isikut on lisakaristuse kohaldamine karistuse eesmärkide saavutamiseks igati põhjendatud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Harju Maakohtu 29. märtsi 2007. a otsuse peale esitas kassatsiooni V. I. kaitsja vandeadvokaat J. Leppik, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Kassatsiooni põhiväited on järgmised. 4.1 Kohtuväline menetleja, s.o julgestuspolitsei korrakaitse osakonna liiklusjärelvalve talituse vanemkonstaabel Toomas Urva, on otsustanud menetlusalluvust muuta seadusest mittetulenevatel asjaoludel. Kohtu viide Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. märtsi 2005. a otsusele väärteoasjas nr 3-1-1-7-05 on asjakohatu. 8. detsembril 2006 koostatud menetlusalluvuse muutmise määruses viidatud normid (VTMS § 11 lg 1 ja § 12 lg 1) räägivad situatsioonist, kus esineb menetlejate vaheline konkurents. Selline konkurents saaks tekkida aga vaid juhul, kui ühe ja sama väärteo on fikseerinud ja menetlust on alustanud kaks erinevat menetlejat. Selliseks juhtumiks on seadusandja sätestanud, et asja menetleb see, kes on menetlust alustanud või kellele tuleks materjalid üle anda territoriaalsest alluvusest tulenevalt. Käesoleval juhul need alused puudusid ning seetõttu ei olnud Põhja Politseiprefektuuri antud asjas õigustatud otsust vastu võtma. 4.2 Kohus on eksinud VTMS § 123 lg-s 2 sätestatu vastu, mille kohaselt arutab maakohus väärteo asja täies ulatuses sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus ei ole välja selgitanud, kas auto, mille kiirus fikseeriti, oli V. I. poolt juhitud sõiduk. Ja lõpuks märgib kassaator, et Harju Maakohus ei ole pidanud vajalikuks analüüsida tema poolt välja toodud käsitlust lisakaristuse kohaldamise põhjendamatusest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et V. I. kaitsja kassatsioon ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 6. Kohtukolleegium ei nõustu kassaatori väidetega V. I-le süüksarvatud teo (kiiruse ületamise) tõendamatuse kohta. Kassaator ei tugine nendes väidetes menetluse käigus kindlakstehtule, vaid menetlusaluse isiku versioonile sündmuste käigust. Kolleegiumi hinnangul puudub alus väita, et maakohus oleks tõendite hindamisel rikkunud väärteomenetlusõigust ja leiab, et ka lisakaristuse kohaldamine V. I-le on piisavalt põhjendatud. 7. Väärteomenetluse seadustiku § 11 lg 1 kohaselt peab juhul, kui väärteo menetluspädevus on seadusega antud mitmele kohtuvälisele menetlejale, menetlema väärteoasja selle kohtuvälise menetleja ametnik, kes on teinud esimese menetlustoimingu ning alluvusvaidluste olemasolul lahendatakse need kohtuväliste menetlejate kokkuleppel. Käesolevas asjas alustas V. I. poolt toimepandud rikkumise osas väärteomenetlust Julgestuspolitsei, otsuse tema karistamise kohta tegi aga Põhja Politseiprefektuur. Seega on väärteoasja menetlemisel rikutud VTMS § 11 lg 1 nõudeid. 8. Kriminaalkolleegium märgib, et VTMS § 11 lg 1 nõuete rikkumise tuvastamine käesolevas asjas ei tähenda aga seda, et V. I. väärteoasja menetlemisel oleks lahendi teinud ebaseaduslik menetleja VTMS § 150 lg 1 p 2 tähenduses. Liiklusseaduse § 7457 lg 2 kohaselt on sama seaduse §-des 741 - 7456 sätestatud väärtegude kohtuvälised menetlejad Politseiamet, politseiprefektuur, Keskkriminaalpolitsei ja Julgestuspolitsei. Seega oli V. I. väärteoasja LS § 7422 lg 2 järgi pädev menetlema ka Põhja Politseiprefektuur. 9. Väärteoasjas tehtud kohtuotsuse tühistamise võib kaasa tuua mitte üksnes VTMS § 150 lg-s 1 loetletud väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine. Nii sätestab VTMS § 150 lg 2, et kohus võib tunnistada oluliseks ka väärteomenetlusõiguse muu rikkumise, kui see on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. Seega tuleb

lahendada küsimus sellest, kas VTMS § 11 lg 1 nõuete rikkumine viis käesolevas asjas ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemisele. 10. V. I. väärteoasjas esimese menetlustoimingu teinud Julgestuspolitsei kui ka samas väärteoasjas otsuse teinud Põhja Politseiprefektuur on sama ametkonna erinevad struktuuriüksused, mille vahel ei olnud alluvusvaidlust. Vaatamata sellele, kas väärteoasja menetlenuks Põhja Politseiprefektuur või Julgestuspolitsei, oleks V. I. väärteoasja kohtuväline menetlus toimunud VTMS § 12 lg-st 1 tulenevalt Harju Maakonnas ja kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale oleks V. I. VTMS § 14 lg 1 kohaselt saanud esitada üksnes Harju Maakohtule, kes käesoleval juhul V. I. kaitsja kaebuse kohtuvälise menetleja otsuse peale ka lahendas. Seega tagati V. I. õigused nii kohtuvälises menetluses (õigus väärteoasja menetlemise kohale) kui ka kohtumenetluses (õigus kohtualluvusele). Sellest tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et VTMS § 11 lg-s 1 sätestatud nõuete rikkumine kohtuvälises menetluses ei ole käesoleval juhul toonud endaga kaasa ebaseaduslikku ega põhjendamatut kohtuotsust, mistõttu kolleegium ei loe seda rikkumist väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes. 11. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 29. märtsi 2007. a kohtuotsuse muutmata ja V. I. kaitsja kassatsiooni rahuldamata. Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi