3-3-1-33-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-33-07

Otsuse kuupäev

20. september 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

Elion Ettevõtted AS kaebus Sideameti 30. märtsi 2005. a

käskkirja nr J.1-1/80 ja 8. aprilli 2005. a ettekirjutuse nr J.1-

46.KTO tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-05.304

Menetluse alus Riigikohtus

Elion Ettevõtted AS kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

31. mai 2007

Kohtuistungil osalenud isikud

Elion Ettevõtted AS esindaja vandeadvokaat Kristi Reinson

Sideameti esindaja vandeadvokaat Marko Tiiman

RESOLUTSIOON

Rahuldada kassatsioonkaebus. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2006. a otsus

haldusasjas nr 3-05-304 ning Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2005. a otsus haldusasjas

nr 3-560/2005.

Teha uus otsus ja tühistada Sideameti 31. märtsi 2005. a käskkiri nr J.1-1/80 ning 8. aprilli

2005. a ettekirjutus nr J.1-46.KTO/11.

Tagastada kautsjon. Mõista välja Sideametilt Elion Ettevõtted AS kasuks viimase poolt kantud

menetluskulud summas 90 000 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sideameti 31. märtsi 2005. a käskkirjaga nr J.1-1/80 rahuldati osaliselt Tele2 OÜ kaebus ja

kohustati Sideameti kuluarvestuse ja tariifide osakonda tegema Elion Ettevõtted AS-le ettekirjutuse

viia teenused "Kodulahendus" ja "Kõneaja boonus" vastavusse telekommunikatsiooniseaduse § 51

lg 4 p-s 1 sätestatud nõuetega.

Käskkirja põhjenduste kohaselt eelnimetatud teenused kahjustavad teiste ettevõtjate

konkurentsivõimet. Telefoniteenuse tasu koosseisus on allahindlus, mis viib "Kodulahenduse" soodsa

kõneaja ja "Kõneaja boonuse" keskmise tasumäära madalamaks võrgusisese kõne kulude

pikaajalistest keskmistest kogukuludest alates vastavalt 111. ja 168. minutist, alates vastavalt 121. ja

181. minutist madalamaks võrgusisese kõne kulude pikaajalistest keskmistest võrgukuludest ja alates

140. ja 210. minutist madalamaks sidumisteenuse tasudest.

2. Sideameti 8. aprilli 2005.a ettekirjutusega nr J.1-40.KTO/11 kohustati Elion Ettevõtted AS-i

lõpetama "Kodulahenduse" ja "Kõneaja boonuse" osutamisel TKS § 51 lõike 4 punktis 1 sätestatud

nõuete rikkumine.

3. Elion Ettevõtted AS esitas Sideameti 31. märtsi 2005. a käskkirja nr J.1-1/80 ning 8. aprilli 2005. a

ettekirjutuse nr J.1-40.KTO/11 tühistamiseks kaebuse Tallinna Halduskohtule.

Kaebuse põhjenduste kohaselt sai Sideamet sekkuda Elion Ettevõtted AS tasudesse üksnes

telekommunikatsiooniseadusega reguleeritud ulatuses, st ta omas õiguse kontrollida üksnes

reguleeritud tasusid. Telekommunikatsiooniseadus ei reguleeri tasumäärasid ehk tariife. Olulise

turujõuga ettevõte võib ühe teenuse raames rakendada erinevaid tasumäärasid.

Telekommunikatsiooniseaduse § 51 lg 4 p 1 kohaselt ei tohi olulise turujõuga ettevõtja lülitada

telekommunikatsiooniteenuse tasu koosseisu allahindlust, mis kahjustab teiste ettevõtjate

konkurentsivõimet vastaval teenuse turul. Sideamet saab seetõttu kontrollida telefoniteenuse tasu, st.

seda, kas telefoniteenus koos kõigi selles sisalduvate tasumäärade, tariifide ja soodustustega kujuneb

selliseks, mis kahjustab teiste ettevõtjate konkurentsivõimet telekommunikatsiooniseaduse § 51 lg 4

p 1 mõttes. Sideametil puudub aga seadusest tulenev volitus kontrollida üksikute pakettide

tasumäärasid.

Elion Ettevõtted AS telefoniteenuse tasumäärad ja telefoniteenuse kulukomponendid on

telekommunikatsiooniseadusega kooskõlas ja Sideameti poolt kontrollitud.

Kaebuses leiti, et vaidlustatud käskkiri on vastuoluline. Sideamet on selles väitnud, et igat müüdavat

telefoniteenuse alaliiki saab kontrollida eraldi ning juhindunud telefoniteenuse alaliikide

määratlemisel Vabariigi Valitsuse 4. detsembri 2000. a määruse nr 398 paragrahvis 4 sätestatud

telefoniteenuse alaliikidest (telefonivõrgusisene kõne, telefonivõrkudevaheline kõne, telefoni- ja

mobiiltelefonivõrgu vaheline kõne jne). Samal ajal on kontrollitud aga üksikute pakettide

tasumäärasid. Üksikute pakettide kulude ja tulude võrdlemine ei oma tähtsust konkreetse teenuse tasu

telekommunikatsiooniseaduse § 51 lg 4 p 1 nõuetele vastavuse kontrollimisel.

Kaebaja väitis, et võrgusisese kõne kulud on tuludega kaetud ning TKS § 51 lg 4 p-i 1 ei rikuta. Kuna

telefoniteenuse tasu ja ka võrgusisese tasu koosseisus puudub allahindlus, siis on välistatud ka

konkurentsivõime kahjustamine. Konkureerivatel ettevõtetel peab olema võimalik konkureerida

Elioniga telefoniteenuse turul, mitte aga üksikute pakettide segmendis.

Kaebuses nenditakse, et Sideamet ei ole ka tuvastanud teiste ettevõtjate konkurentsivõime

kahjustamist. Sideameti väide, et pikemas perspektiivis võib "Kodulahenduse" soodsat kõneaega ja

"Kõneaja boonust" kasutavate klientide arv kasvada ning sellega põhjustada pöördumatuid tagajärgi

konkurentsile, on oletuslik.

Ettekirjutusest ei nähtu, kui suur võib olla allahindlus, et sellega ei rikutaks TKS § 51 lg 4 punkti 1

nõudeid.

4. Sideameti kirjalikus seletuses leiti, et vaidlustatud aktid on õiguspärased ja kaebuse rahuldamiseks

alused puuduvad.

Sideamet leidis, et Elioni pakutav võrgusisene teenus ei ole ka käesoleval ajal piisaval määral

asendatav teenus. Olulise turujõuga ettevõtja ei tohi lülitada telekommunikatsiooniteenuse tasu

koosseisu allahindlust, mis kahjustab teiste ettevõtjate konkurentsivõimet vastaval

telekommunikatsiooniteenuse turul. Telefoniteenuse tasu kujuneb erinevate telefoniteenuse alaliikide

tarbimise mahust ja tasumäärast. "Kodulahenduse" soodne kõneaeg ja "Kõneaja boonus" kuuluvad

telefoniteenuse alla ning nende tasumäärad on telefoniteenuse tasu koosseisus. Seaduse mõttega ei

ole kooskõlas kaebuse esitaja tõlgendus, mille kohaselt Sideametil on õigus kontrollida tasude

kehtestamise korda ja tasu koosseisu, kuid puudub võimalus kontrollida konkreetse telefoniteenuse

hinnakujundust. Igat eraldi müüdava telefoniteenuse alaliiki tuleb kontrollida eraldi, kuna

telefoniteenuse alaliikide koos vaatlemine ei tagaks seaduse eesmärgi saavutamist.

Teenuse müümine alla pikaajalise keskmise võrgukulu näitab selget ohtu, et võrgusisene keskmine

kulu läheb alla omahinna. See aga kahjustab teiste ettevõtjate konkurentsivõimet.

5. Tallinna Halduskohtu 19. septembri 2005.a määrusega haldusasjas nr 3-1090 liideti eelnimetatud

kaebus ühte menetlusse haldusasjaga nr 3-560/ 2005, kuna tegemist on samade pooltega ja kaebuste

liitmine võimaldab asjade õiget ja kiiremat läbivaatamist. Haldusasjas nr 3-560/ 2005 vaidlustas

Elion Ettevõtted AS Sideameti 4. augusti 2005. a täitekorralduse nr J.1-46.KTO/11 ning taotles

Sideameti poolt sunnivahendi rakendamise kui toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist.

6. Tallinna Halduskohtu 12. detsembri 2005. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-560/ 2005 jäeti Elion

Ettevõtted AS kaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on Sideamet õigesti hinnanud konkurentsivõime kahjustamise

mõju etteulatuvalt, kuna konkurentsi kahjustamise tagajärjed ilmnevad alles pärast "Kodulahenduse"

ja "Kõneaja boonuse" turule toomist. Pikemas perspektiivis võib see pöördumatult kahjustada

konkurentsi telefoniteenuse turul ning raskendada teiste operaatorite tegutsemist telefoniteenuste

turul.

Tähtsust ei oma tasumäärade ja tasude eristamine. Kui Sideameti pädevus piirduks üksnes

telefoniteenuse kulupõhisuse kontrolliga, siis poleks tagatud TKS § 51 lg-s 4 sätestatud eesmärgi

saavutamine. Kaebaja puhul tuleneb erinevate teenusepakettide kontrolli vajadus juba üksnes

asjaolust, et Elioni telefoniteenust pole võimalik saada väljaspool konkreetset paketti.

Kohus lõpetas menetluse kaebaja nõude osas tühistada Sideameti 4. augusti 2005.a täitekorraldus

nr J.1-46.KTO/11, kuna täitekorraldus on suunatud kohtutäiturile ning pole haldusaktiks HKMS § 4

lg 1 ja HMS § 51 lg 1 mõttes.

Kohus leidis, et sunniraha kohaldamine Elion Ettevõtted AS suhtes oli põhjendatud ja seaduslik.

7. Tallinna Halduskohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse Elion Ettevõtted

AS. Apellatsioonkaebuses leitakse, et kohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme ning vääralt

kohaldanud materiaalõiguse norme.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohtuotsuses pole esitatud põhjendusi mitte ühegi kaebuse

esitaja vastuväite osas, kohtuotsusest ei nähtu, kuidas kohus otsuseni jõudis ning kohtuotsus pole

kontrollitav. Apellatsioonkaebuses esitatakse veelkordselt halduskohtule esitatud ning kohtu poolt

vastuseta jäetud väited.

Täitekorraldust ja sunnivahendi kohaldamist puudutavas kohtuasja osas apellant leidis, et kuna Elion

Ettevõtted AS ei ole rikkunud telekommunikatsiooniseaduse nõudeid, on tema suhtes sunnivahendi

kohaldamine ebaseaduslik. Seadusega pole kooskõlas kohtu väide, et täitekorraldus ei ole käsitletav

haldusaktina. Sunniraha rakendamise õiguslikuks aluseks on täitekorraldus. Sideamet ei ole

kooskõlas ASS § 6 koostanud haldusakti sunniraha rakendamise kohta ega teinud vastavat

haldustoimingut, milles oleks nõudnud kaebajalt sunniraha tasumist. Kohtutäituri poole oleks

Sideamet saanud pöörduda pärast seda, kui adressaadile oleks antud võimalus sunniraha

vabatahtlikuks tasumiseks.

8. Sideamet palus kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2006. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-05-304 jäeti Elion

Ettevõtted AS apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle

tühistamiseks;

2) halduskohus on tuvastanud õigesti Sideameti vaidlustatud käskkirja ja ettekirjutuse ning

sunnivahendi kohaldamise toimingu õiguspärasuse;

3) väär on Elioni väide, et Sideamet on ületanud volitusi tasumäära kontrollides. Asjaolu, et

telefoniteenust osutatakse mingi teenuspaketi raamides teatavate tariifide alusel kujuneva tasu eest, ei

tähenda, et tegemist ei oleks telefoniteenusega; õigusvastane telefoniteenuse tasu võib olla tingitud

just sellest, et see kujuneb põhjendamatult madala tasumäära alusel;

4) määravat tähendust ei oma see, et Elion on kõigi oma võrgusiseste kõnede kogumilt mingil

perioodil teeninud kasumit; allahindlusega on tegemist ka siis, kui mõnelt kliendilt võetav tasu ei kata

kõiki tema poolt tehtud kõnede edastamisega ettevõtjal kaasnenud kulusid;

5) "Kodulahenduse" ja "Kõneaja boonuse" teenuspakettide näol klientidele tehtud pakkumised võivad

reaalselt kaasa tuua olukorra, kus mõnelt kliendilt nõutav kuutasu ei pruugi katta kõiki tema poolt

vastava kuu jooksul tehtavate kõnede edastamisega kaebajal kaasnevaid kulusid;

6) kohus ei jätnud kaebaja väiteid ja seisukohti tähelepanuta, vaid ei ole nendega nõustunud;

7) õige, kuid asjakohatu on märkus, et ei eksisteeri "Kõneaja boonuse" ja "Kodulahenduse"

kaubaturgu. Sideamet ega ka halduskohus ei ole turgu selliselt piiritlenud. Kaebaja hinnakujundus

takistab konkurentsi telefoniteenuste turul;

8) konkurentide kahjustamine tulevikus ei pea olema tõendatud; sekkumiseks piisab sellest, et

konkurentide kahjustamise oht on reaalne;

9) Sideamet ei pidanud kaebajale andma võimalust sunniraha vabatahtlikuks tasumiseks, kaebajal oli

võimalus täita ettekirjutus, kuid ta seda ei teinud. Täiendava tähtaja andmine sunniraha iseseisvaks

tasumiseks ei ole kooskõlas sunniraha kui haldussunnivahendi olemusega ja komplitseeriks asjatult

selle rakendamist;

10) kohus leidis õigesti, et täitekorraldus ei ole käsitletav haldusaktina, samas järeldas aga ekslikult,

et täitekorraldus ei ole vaidlustatav. Täitekorralduse näol on tegemist toiminguga, mida on

halduskohtus võimalik tunnistada õigusevastaseks, kui kaebajal on selle vastu põhjendatud huvi.

Käeolevas haldusasjas on kindlaks tehtud, et ettekirjutus, mille mittetäitmise eest sunniraha kohaldati,

on õiguspärane. Järelikult on õigusepärane ka täitekorraldus kui toiming.

10. Tallinna Ringkonnakohtu eelnimetatud otsusele esitas kassatsioonkaebuse Elion Ettevõtted

AS. Kassaator vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osaliselt - ulatuses, mis puudutab

telekommunikatsiooniseaduse ja selle rakendusaktide tõlgendamist ja konkurentsiõiguse

üldpõhimõtete kohaldamist ning konkurentsi kahjustamise tuvastamist. Kassaator ei vaidlusta

ringkonnakohtu otsuse neid põhjendusi, mis puudutavad täitekorraldust ja täitetoimingut.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

11. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus vääralt kohaldanud TKS § 53 lg-t 1

ja Vabariigi Valitsuse 2003. a määruse nr 312 § 1 lg-t 1 ning § 3 lg-t 1.

Telekommunikatsiooniseadusest ja selle rakendusaktidest ei tulene nõuet, et olulise turujõuga

ettevõtja poolt ühe teenuse raames rakendatava tariifid teaksid eraldivõetuna olema kulupõhised.

Asjaolu, et TKS § 51 lg 1 kohaselt peavad tasu koosseisus olema eristatud muuhulgas tasumäärad, ei

anna Sideametile õigust nõuda üksikute tasumäärade kulupõhisust.

Kassaator leiab, et ringkonnakohus on vääralt kohaldanud TKS § 51 lg 4 punkti 1 ja selle aluseks

olevaid konkurentsiõiguse põhimõtteid. Elion pole rakendanud ebaõiglaselt madalat teenuse hinda, st

sellist hinda, mis kahjustaks ettevõtjate konkurentsivõimet. Määravat tähendust omab see, et Elioni

telefoniteenus ja selle üks alaliik - võrgusisese kõne teenus on kasumis. Euroopa Kohtu praktika

kohaselt konkurentsi kahjustavast hinnakujundusest saab rääkida siis, kui hinnad on madalamad

teenuse osutamise keskmistest muutuvkuludest või keskmistest kogutuludest. Ebaõige on kohtu

seisukoht, et dumpinghinnaga on tegemist siis, kui mõnelt kliendilt võetav kuutasu ei kata kõiki tema

poolt vastaval kuul tehtavate kõnede eristamisega kaasnevaid kulutusi.

Kassaatori arvates on ringkonnakohus väljunud vaidlustatud käskkirja ja ettekirjutuse piiridest ning

sellega rikkunud HKMS § 19 lg 7 ja § 34 lg 2 nõudeid.

Veel leitakse kassatsioonkaebuses, et kaubaturu ebaõige piiritlemise kaudu on vääralt kohaldatud

TKS § 51 lg 4 punkti 1. Sideamet on analüüsinud telefoniteenuse turgu ning peab seega tuvastama

teiste ettevõtjate konkurentsivõime kahjustamise sellel turul. Elion konkureerib teiste ettevõtjatega

telefoniteenuse turul, mitte aga konkreetsete pakettide osas. Kassaatori arvates on ringkonnakohus

ebaõigesti leidnud, ei tuvastatud on Elioni poolt konkurentsi kahjustamine. Konkurentsi kahjustamist

või kahjustamise ohtu ei ole tuvastatud.

12. Sideameti kirjalikus seisukohas leitakse, et kassatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata.

13. Kohtuistungil toetasid pooled oma kirjalikult esitatud seisukohti. Elion Ettevõtted AS esindaja

rõhutas, et kaebaja ei ole rakendanud ebaõiglaselt madalat teenuse hinda, mis kahjustaks teiste

ettevõtjate konkurentsivõimet telekommunikatsiooniseaduse § 51 lg4 punkti 1 mõttes. Sideamet ei

ole tuvastanud teiste ettevõtjate konkurentsivõimet kahjustava allahindluse rakendamist ega

konkurentsi kahjustamise ohtu.

Menetlusosalised esitasid istungil ka kohtukulude nimekirjad ja menetluskulude väljamõistmise

taotlused. Elion Ettevõtted AS palub välja mõista Sideametilt kassatsiooniastmes kassaatori poolt

kantud menetluskulud 37 797 krooni ja 80 senti. Sideamet palub mõista Sideameti kasuks välja

menetluskulud 25 055 krooni ja 33 senti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Elion Ettevõtted AS oli tunnistatud Sideameti peadirektori 29. novembri 2004.a käskkirjaga nr 1-

3/271 üldkasutatava telefoniteenuse, üldkasutatava sidumisteenuse ja üldkasutatava püsiliiniteenuse

turgudel 2005. aastaks olulise turujõuga ettevõtjaks telekommunikatsiooniseaduse § 8 tähenduses.

Vaidlustatud Sideameti käskkiri on antud 31. märtsil 2005. a ning ettekirjutus tehti 8. aprillil

2005. aastal.

Kassatsioonkaebuse üheks põhimotiiviks on materiaalõiguse väär kohaldamine. Käesoleva asja

lahendamisel peab kolleegium vajalikuks esmalt määratleda, milline oli vaidlustatud haldusaktide

andmise ajal kehtinud ning olulise turujõuga ettevõtjate suhtes kohaldatav õigus (I) ning seejärel

hinnata selle kohaldamise õiguspärasust (II).

I

15. 1. jaanuarist 2005 jõustus elektroonilise side seadus (ESS). Nimetatud seaduse § 192 kohaselt

kehtisid enne selle seaduse jõustumist telekommunikatsiooniseaduse alusel 2005. aastaks olulise

turujõuga ettevõtjaks tunnistatud ettevõtja suhtes olulise turujõuga ettevõtja kohustused vastavalt

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2002/21/EÜ (elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste

ühise reguleeriva raamistiku kohta - raamdirektiiv) artiklile 27 kuni märkimisväärse turujõuga

ettevõtjaks tunnistamise otsuse või märkimisväärse turujõuga ettevõtja määramata jätmise otsuse

tegemiseni.

Eelnimetatud raamdirektiivi artikli 27 kohaselt liikmesriigid säilitavad kõik direktiivi 2002/19/EÜ

(juurdepääsu käsitlev direktiiv) artiklis 7 ja direktiivi 2002/22/EÜ (universaalteenuse direktiiv)

artiklis 16 osundatud siseriiklike õigusnormide kohased kohustused, kuni riik teeb kõnealuste

kohustuste osas oma otsuse raamdirektiivi artikli 16 kohaselt.

Direktiivi 2002/19/EÜ artiklist 7 tulenevalt liikmesriigid säilitavad kõik üldkasutatavaid sidevõrke

ja/või juurdepääsu ja vastastikuse sidumisega seotud teenuseid pakkuvate ettevõtjate kohustused, mis

olid jõus enne selle direktiivi jõustumist vastavalt direktiivi 97/33/EÜ artiklitele 4, 6, 7, 8, 11, 12 ja

14, direktiivi 98/10/EÜ artiklile 16 ning direktiivi 92/44/EÜ artiklitele 7 ja 8, kuni need kohustused

jõutakse läbi vaadata ja teha lõike 3 kohased otsused. Direktiivi 2002/22/EÜ artikkel 16 näeb ette, et

liikmesriigid säilitavad kuni turuanalüüsi alusel jaemüügiturgudega seotud kohustuste säilitamise,

muutmise või tühistamise otsustamiseni kõik kohustused, mis on seotud üldkasutatavale

telefonivõrgule juurdepääsu pakkumise ja selle kasutamise müügitariifidega, operaatori valikuga ning

püsiliinidega.

16. Vaidlustatud käskkirjast ja ettekirjutusest nähtuvalt leidis Sideamet, et Elion Ettevõtted AS

tegevus oli vastuolus telekommunikatsiooniseaduse § 51 lg 4 punktis 1 sätestatud nõudega, mille

kohaselt olulise turujõuga ettevõtja ei tohi lülitada telekommunikatsiooniteenuse tasu koosseisu

allahindlust, mis kahjustab teiste ettevõtjate konkurentsivõimet vastaval

telekommunikatsiooniteenuseturul.

Telekommunikatsiooniseadus kaotas seoses elektroonilise side seaduse jõustumisega kehtivuse alates

1. jaanuarist 2005. aastal. Elektroonilise side seadus, sealhulgas rakendussätted ei tee selgesõnalist

viidet telekommunikatsiooniseaduse § 51 edasise kehtivuse osas. Nimetatud sätte kohaldatavus ei

tulene sealhulgas otseselt ka ESS §-st 192. Koormav haldusakt, sh ettekirjutus peab aga rajanema

kehtivale õiguslikule alusele.

Eeltoodud asjaoludel on Sideameti vaidlustatud käskkirjas ja ettekirjutuses sisalduv viide

kohaldatavale õigusele formaalselt ebakorrektne. Ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti

oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane

regulatsioon, millele tuginevad olulise turujõuga ettevõtja kohustused, on olemas.

17. Kolleegium rõhutab, et asjaomased Euroopa Liidu õigusaktid ei ole otsekohaldatavad, vaid

kehtestavad nõudeid ja ülesandeid vastava valdkonna reguleerimiseks liikmesriikidele. Nõue, et

telekommunikatsiooni (elektroonilise side) sektori ettevõtjad ei takistaks teiste ettevõtjate

turuletulekut ega piiraks konkurentsi ülimadalate hindadega, on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega.

Direktiivi 2002/22/EÜ art 17 lg 2 kohaselt võivad märkimisväärset turujõudu omavale ettevõtjale

seatavad kohustused hõlmata muuhulgas sellist nõuet. Pole liigne märkida, et elektroonilise side

valdkonnas on üldiseks õiguslikuks nõudeks vastavate teenuste hindade läbipaistvus ja orienteeritus

kuludele (kulupõhisus). Teenuse hinna kuludele orienteerituse põhimõte on läbivalt sätestatud

Euroopa Liidu vastavates õigusaktides. Selline nõue sisaldus ka kehtivuse kaotanud TKS § 53 lg-s 1.

18. Kolleegium möönab, et olulise turujõuga ettevõtja kohustused, millele osundab ESS §192, võivad

tuleneda nii õigustloovast aktist kui ka selle alusel antud haldusaktist. Euroopa Liidu regulatsioonide

kontekstis kehtestatakse konkreetsete olulise või märkimisväärse turujõuga ettevõtete kohustused

kehtiva õiguse alusel reeglina haldusaktidega, mis tagab selliste kohustuste seadmise põhjendatuse ja

proportsionaalsuse. Piirangute ja kohustuste individuaalse seadmise nõue sisaldub ka elektroonilise

side seaduse §-s 54. Kolleegiumil puudub võimalus tuvastada, kas Elion Ettevõtted AS suhtes on

telekommunikatsiooniseadusest lähtuvad individuaalsed piirangud kehtestatud. Käesoleva kohtuasja

materjalide hulgas ei ole Sideameti peadirektori 29. novembri 2004. a käskkirja nr 1-3/271, millega

Elion Ettevõtted AS tunnistati 2005. aastal Eesti Vabariigi territooriumil üldkasutatava

telefoniteenuse, üldkasutatava sidumisteenuse ja üldkasutatava püsiliiniteenuse turgudel olulist

turujõudu omavaks ettevõtjaks. Samas ei ole varasema menetluse käigus ka ilmnenud, et Elion

Ettevõtted AS-i kui olulise turujõuga ettevõtja kohustused, sealhulgas piirangud allahindluse

kohaldamisel, oleksid kehtestatud eelnimetatud käskkirjaga või muu individuaalaktiga.

19. Kassaator ei ole käesolevas kohtuvaidluses seadnud kahtluse alla kohustust mitte rakendada

konkurentsi ohustavaid ülimadalaid hindu ning pole vaidlustanud Sideameti haldusakte sellise

kohustuse puudumise või ebakorrektse õigusliku sätestamise motiivil. Seetõttu järeldab kolleegium,

et kassaator oli teadlik oma kohustusest ja mõistis selle õiguslikku iseloomu. Seetõttu peab

kolleegium võimalikuks lahendada käesolev kohtuasi kassatsioonkaebuses toodud taotlustest ja

põhjendustest lähtuvalt.

II

20. Telekommunikatsiooniseaduse § 51 lg 4 punkti 1 kohaselt ei tohi olulise turujõuga ettevõtja

lülitada telekommunikatsiooniteenuse tasu koosseisu allahindlust, mis kahjustab teiste ettevõtjate

konkurentsivõimet vastaval telekommunikatsiooniteenuseturul või ei ole kooskõlas

telekommunikatsiooniseaduse § 50 lõikes 1 nimetatud põhimõtetega, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti.

Nimetatud normi kohaldamise eelduseks on olulise turumõjuga ettevõtja poolt sellise allahindluse

rakendamine, mis kahjustab teiste ettevõtjate konkurentsivõimet vastaval teenuse turul. Kolleegium

rõhutab, et madala hinna, sealhulgas TKS § 54 lg 4 p 1 tähenduses allahindluse rakendamine pole

iseendast välistatud nii telekommunikatsiooniseaduse kui ka seda asendava kehtiva elektroonilise

side seaduse kontekstis. Kuni 1. jaanuarini 2005 kehtinud TKS § 52 sätestas seadusega lubatava

allahindluse juhud. Samas TKS § 51 lg 4 p 1 ei kuulu kohaldamisele muudel juhtudel, kui

allahindlus, st madalate hindade kasutamine pole ülemäärane. Ülemäärane on TKS § 51 lg 4 p 1

tähenduses konkurentsivõimet kahjustav allahindlus. Ka ESS § 54 lg 2 p 1 järgi saab Sideamet

kohustada ettevõtjat hoiduma konkurentide turule sisenemise takistamisest või konkurentsi

piiramisest ülemäära madalate hindadega.

21. Käesoleva asjas puudub vaidlus, et Elion Ettevõtted AS poolt teenuste "Kodulahendus" ja

"Kõneaja boonus" puhul võivad kulud mõningatel tingimustel ületada tulusid, st keskmised

tasumäärad võivad teatud tingimustel osutuda madalamaks võrgusisese kõne pikaajalistest

keskmistest kogukuludest. Kolleegium möönab, et kassaatori poolt kavandatud madalad tariifid

võivad olla käsitletavad teenuse allahindlusena. Kaebuse lahendamine eeldab aga hinnangu andmist

sellele, kas allahindlus on ülemäärane.

Sideameti vaidlustatud ettekirjutuses nenditakse, et eelnimetatud madalate tariifide rakendamine võib

kahjustada teiste ettevõtete konkurentsivõimet. Samas ettekirjutuses puudub sisuline analüüs, millisel

viisil konkurentsivõime kahjustamine võib avalduda. Konkurentsivõime kahjustamise probleeme on

käsitletud mõnevõrra ulatuslikumalt Sideameti peadirektori 31. märtsi 2005. a käskkirjas. Nimetatud

aktis leitakse, et juhul, kui olulise turujõuga ettevõtja osutab tarbijatele telefoniteenust madalamate

tasumääradega, kui ta võimaldab läbi sidumise kasutada oma telefonivõrku, ei jää teistel

teenuseosutajatel võimalust konkureerida, ehk toimub konkurentsi kahjustamine. Käskkirjas

väidetakse, et prognoosida võib Elioni poolt osutatavate teenuste "Kodulahendus" ja "Kõneaja

boonus" tarbijate kasvu, mistõttu teistel operaatoritel on tegutsemine telefoniteenuse turul

raskendatud. Käskkirjas järeldatakse, et Elion toob oma tegevusega kaasa teiste ettevõtjate võimatuse

tegutseda turul sama efektiivselt kui varem ja sellega kahjustab ta oluliselt teiste ettevõtjate

konkurentsivõimet. Halduskohus on nõustunud Sideameti põhjendustega ning pidas neid piisavateks.

Ka Tallinna Ringkonnakohtu vaidlustatud lahendis loeti Sideameti põhjendused piisavateks ning leiti,

et konkurentide kahjustamine tulevikus ei pea olema tõendatud. Sekkumiseks piisab sellest, et

konkurentide kahjustamise oht on reaalne ning antud juhul tuleb seda eeldada.

22. Kolleegium peab seoses eelnevate hinnangutega vajalikuks konkurentsivõime kahjustamise osas

TKS § 51 lg 4 p 1 tähenduses rõhutada järgmist:

1) õige on ringkonnakohtu seisukoht, et asjassepuutuva teenusturuna käesolevas asjas saab esineda

telefoniteenuse turg; vaidlustatud haldusaktid ongi seotud konkurentsi kahjustamisega telefoniteenuse

turul ning vastupidine ei tulene kohtuasja materjalidest;

2) TKS § 51 lg 4 p 1 teokoosseisu olemasolu eeldab konkurentsivõime kahjustamist.

Konkurentsivõime kahjustamise peab tuvastama vastav riigiorgan, s.o Sideamet. Õige on

ringkonnakohtu väide, et konkurentsi kahjustamine tulevikus ei pea olema tõendatud. Samas peab

käskkirja ja ettekirjutuse andmise eelduseks olev järeldus konkurentsi kahjustamise ohu esinemisest

olema põhjendatud. Kuna selline kahjustamine avaldub praktikas allahindluse kohaldamise järgselt,

saab võimaliku kahjustamise kindlaks teha ex ante, s.o sisuliselt prognoosides kavandatud madalate

hindade mõju turusituatsiooni arengule. Selline analüüs peab aga põhinema vastava turu arengu, seda

mõjutavate tegurite ja turuosaliste käitumise hindamisel. Käesoleval juhul Sideameti poolt

vaidlustatud haldusaktides esitatud valdavalt argumenteerimata väited ei asenda vastavat analüüsi;

3) elektroonilise side alane regulatsioon peab tagama nii ausa konkurentsi kui ka looma tingimused

tarbijatele kvaliteetse teenuse soodsaks võimaldamiseks. Vastava regulatsiooni, sh TKS § 51 lg 4 p 1

kohaldamisel ning põhjendatud ja proportsionaalsete mõjutusvahendite valikul on vaja lähtuda mitte

üksnes eeldatavatest mõjudest konkureerivatele ettevõtjatele vaid koosmõjus kaaluda madala hinna

mõju tarbijaturule ning muutuvat konkurentsisituatsiooni.

23. Eeltoodud asjaoludel kolleegium leiab, et Elion Ettevõtted AS poolt teenuste "Kodulahendus" ja

"Kõneaja boonus" madalate tariifide rakendamisel teiste ettevõtjate konkurentsivõime kahjustamine

ei ole Sideameti peadirektori 31. märtsi 2005. a käskkirjas nr J.1-1/80 ning selle alusel tehtud

Sideameti 8. aprilli 2005. a ettekirjutuses nõuetekohaselt põhjendatud ja kaalutud. Seega ei vasta

nimetatud haldusaktid HMS § 54 sätestatud nõuetele. Kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse.

Kassaator taotles Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2006. a otsuse ja Tallinna Halduskohtu

12. detsembri 2005. a otsuse tühistamist ning asja saatmist uueks läbivaatamiseks Tallinna

Halduskohtusse. Kolleegium leiab, et nimetatud kohtuotsused kuuluvad tühistamisele. Asja

saatmiseks uueks läbivaatamiseks puudub vajadus. Kolleegium teeb uue otsuse, millega tühistab

vaidlusalused Sideameti aktid. Kautsjon kuulub tagastamisele.

24. Kolleegium lahendab ka menetluskulude küsimuse. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt esitatud kohtukulude nimekirjale ja

kuludokumentidele on Elion Ettevõtted AS kandnud menetluskulusid alljärgnevalt: Tallinna

Halduskohtus 203 069 krooni ja 60 senti; Tallinna Ringkonnakohtus 21 148 krooni ja 90 senti ning

Riigikohtus 37 797 krooni ja 80 senti. Kokku on kohtukulud 262 016 krooni ja 30 senti. Kolleegium

vähendab HKMS § 92 lg 10 alusel väljamõistetavate menetluskulude suurust, lugedes Sideametilt

Elion Ettevõtted AS kasuks väljamõistetavaks mõistlikuks ja põhjendatud summaks 90 000 krooni.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque