3-3-1-40-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 3-3-1-40-07 Määruse kuupäev 6. september 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia Laffranque Kohtuasi Aleksandr Nikolajevi kaebus Tallinna Vangla toimingutega tekitatud 20 000 krooni suuruse moraalse kahju hüvitamise nõudes Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2007. a määrus haldusasjas nr 3-07-331 Menetluse alus Riigikohtus Aleksandr Nikolajevi määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Aleksandr Nikolajevi määruskaebus rahuldamata. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2007. a määruse haldusasjas nr 3-07-331 põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele. Ringkonnakohtu määruse resolutsioon jätta muutmata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Aleksandr Nikolajev esitas 14. veebruaril 2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vangla poolt 22. veebruaril 2006 ja 4. septembril 2006 korraldatud läbiotsimiste käigus tehtud õigusvastaste toimingutega temale tekitatud moraalse kahju hüvitamist 20 000 krooni ulatuses. Ühes kaebusega esitas kaebaja halduskohtule taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks maksejõuetuse tõttu. Taotusele lisatud kinnipeetava isikuarve väljavõtte kohaselt oli A. Nikolajevi isikuarvel 9. veebruari 2007. a seisuga 40 krooni ja 25 senti. Kaebuse kohaselt ei võimaldatud A. Nikolajevil viibida läbiotsimise juures ning läbiotsimise ajal paigutati ta umbes tunniks ajaks duširuumi, samuti aeti läbiotsimise käigus põhjalikult segamini kamber ja seal olnud asjad, voodipesu ja söögilaua peal olid saapajäljed ning 4. septembril 2006 toimunud läbiotsimise käigus lõhuti WC-torustik, mis parandati alles õhtul ning kaebaja ei saanud enam kui viie tunni vältel tualetti kasutada. 2. Tallinna Halduskohus jättis 27. veebruari 2007. a määrusega haldusasjas nr 3-07-331 rahuldamata A. Nikolajevi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kohus leidis, et HKMS § 91 lg 1 kohaselt ei ole maksejõuetus riigilõivu tasumisest vabastamise vääramatu kriteerium ning pärast isiku maksejõuetuse tuvastamist peab kohus kaaluma ka riigilõivu tasumisest vabastamise otstarbekust ja põhjendatust. Seda, milliste kaalutluste pinnalt otstarbekust ja põhjendatust hinnata, Halduskohtumenetluse seadustikus ei sätestata. Kohus leidis, et riigilõivu tasumisest vabastamise, nagu ka muud liiki menetlusabi andmise eesmärk

on tagada isikule Põhiseaduses sätestatud õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole ning vältida seda, et majanduslik olukord saaks isikule takistuseks tema õiguste kaitsel. Riigilõivu tasumise nõude eesmärgiks on aga, et halduskohtule ei esitataks läbimõtlematuid kaebusi. Hinnates maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab kohus andma eelhinnangu isiku õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Mida olulisem on kaebuse esitaja jaoks õigus, mille kaitseks ta kohtu poole pöörduda soovib, ning mida väiksemad on isiku võimalused oma õigusi kaitsta muul moel, seda enam on põhjendatud isiku vabastamine riigilõivu tasumisest. Ning vastupidi, maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamine ei ole põhjendatud, kui ilmneb, et õiguste kaitse vajadus kas puudub või on tegemist küsimusega, mida ei saa pidada isiku jaoks oluliseks. Samuti vähendab riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust see, kui isikul oleks võimalik oma õigusi tõhusalt kaitsta ka muul moel kui kohtu poole pöördudes. Kohtu hinnangul ei saa A. Nikolajevi kaebuses esitatud nõuet pidada isiku jaoks oluliseks küsimuseks. Isiku jaoks olulise küsimusena saab vaadelda eelkõige selliseid küsimusi, millest arvestataval määral võib sõltuda isiku jaoks oluliste huvide realiseerumine või tema elukorraldus. Käesoleval juhul on esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue, kusjuures väidetav kahju seisnes mittepüsivates füüsilistes ning emotsionaalsetes kannatustes. Sellise kahju tõendatuse korral on isikul küll õigus kahju eest saada rahalist hüvitist, kuid selle hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse kaebuse esitamiselt. Ka Riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p-s 6 sätestatakse, et riigi õigusabi ei anta, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Nii nagu seadusandja ei ole mittevaralise kahju hüvitamise nõuet pidanud isiku jaoks oluliseks küsimuseks riigi õigusabi saamise seisukohast, ei pea kohus seda oluliseks ka riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Lisaks leidis halduskohus, et kaebaja oleks saanud käesolevas asjas esitada kahju hüvitamise taotluse esmalt kahju väidetavalt põhjustanud haldusorganile Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 17 lg 1 kohaselt. Haldusorganile taotluse esitamiselt riigilõivu maksta ei oleks tulnud ning seejuures ei oleks haldusorgani poole taotlusega pöördumine võtnud kaebuse esitajalt hiljem õigust pöörduda hüvitise väljamõistmiseks kohtu poole, kui haldusorgan tema taotlust soovitud määral rahuldanud ei oleks. Ei nähtu, et kaebuse esitaja Tallinna Vangla poole kahju hüvitamise taotlusega üldse pöördunud oleks. Seega jättis kaebuse esitaja kasutamata tõhusa ja talle raskusteta kättesaadava õiguste kaitse viisi. Kohus selgitas veel, et HKMS § 5 kohaselt juhindub halduskohus Halduskohtumenetluse seadustikuga reguleerimata küsimustes Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) sätetest, arvestades halduskohtumenetluse eripärasid. Tsiviilkohtumenetluse seadustikus käsitletakse riigilõivust vabastamist kui ühte menetlusabi liiki ning TsMS § 181 lg 1 p 2 kohaselt on menetlusabi andmise tingimuseks muu hulgas see, et on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. See tähendab, et menetlusabi andmise, sh riigilõivu tasumisest vabastamise otsustamisel peab kohus andma eelhinnangu kaebuse põhjendatusele ja selle eduväljavaadetele. Antud asjas ei pidanud kohus 20 000 krooni suurust kahjunõuet iseäranis perspektiivikaks. Kohus möönis küll, et kaebuse

esitaja paigutamine läbiotsimiste ajaks niiskesse duširuumi, kambris tualeti kasutuskõlbmatuks muutmine ning läbiotsimise tagajärjel kambris tekitatud segadus võisid olla kaebuse esitajale ebameeldivad, ent sellega seotud 20 000 krooni suuruse moraalse kahju tekkimist ei ole kaebuse esitaja kaebuses kuidagi mõistlikult selgitanud ega põhjendanud. Mis puutub konkreetselt kambris läbiotsimise käigus tekitatud segadusse, siis märkis kohus, et selles osas on tõsiste hingeliste üleelamiste ja moraalse kahju tekkimine isikul, kes kannab karistust äärmiselt raskete isikuvastaste kuritegude eest, äärmiselt ebatõenäoline. Kahtlemata võis see olla kaebuse esitajale ebameeldiv, ent rahalist hüvitamist nõudva moraalse kahju tekkimine on rohkem kui küsitav. Kokkuvõttes jättis halduskohus rahuldamata A. Nikolajevi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning andis kaebuse esitajale täiendava 15-päevase tähtaja 600 krooni suuruse riigilõivu tasumiseks. 3. A. Nikolajev esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2007. a määruse ja vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest. A. Nikolajevi arvates on arusaamatu kohtu väide, et kaebajal oleks olnud muid tõhusaid võimalusi kaitsta oma õigusi. RVastS § 17 lg 1 kohaselt võib taotluse kahju hüvitamiseks esitada kahju tekitanud haldusorganile või halduskohtusse. Seega oli kaebajal õigus pöörduda kohe kohtu poole. Ebaõige ning lubamatu on kohtu hinnang, mille kohaselt on ebatõenäoline hingeliste üleelamiste ja moraalse kahju tekkimine isikul, kes kannab karistust raskete isikuvastaste kuritegude eest. Ka kinnipeetava inimväärikust tuleb austada. 4. Tallinna Halduskohus vaatas A. Nikolajevi määruskaebuse läbi ja otsustas 7. märtsi 2007. a määrusega jätta selle rahuldamata ning edastada määruskaebus lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. 5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. aprilli 2007. a määrusega A. Nikolajevi määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 27. veebruari 2007. a määruse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on taotluse lahendamisel õigesti lähtunud sellest, et kaebaja olulised huvid ei jää riigilõivust vabastamata jätmise korral kaitseta ning kaebusel on vähe eduväljavaateid. HKMS § 94 kohaselt toimub riigipoolse menetlusabi andmine Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, kui Halduskohtumenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. HKMS § 91 lg 1 alusel võib kohus riigilõivu tasumisest vabastada isiku siis, kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu. TsMS § 181 lg 1 näeb riigipoolse menetlusabi andmise ette siis, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda, on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ja menetluses osalemine pole ilmselt pahatahtlik. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib menetluses osalemise edukust eeldada, kui menetlusosalise taotlus on õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse ka asja tähendust menetlusosalisele. Kuna HKMS § 91 lg 1 sõnastusest nähtuvalt kaalub kohus peale isiku maksejõuetuse tuvastamist tema vabastamist riigilõivu tasumisest, ei ole vastuolus Halduskohtumenetluse seadustiku regulatsiooniga arvestada kaalumisel TsMS §-s 181 sätestatud riigipoolse menetlusabi andmise tingimusi ja hinnata kaebuse eduväljavaateid ja asja tähendust kaebaja jaoks.

Moraalse kahju hüvitamise nõue on süülise väärikuse alandamise korral põhimõtteliselt võimalik ning kahtlemata on ka kinnipeetaval võimalik nõuda väärikuse alandamise eest hüvitist ning pöörduda kahjunõudega vahetult kohtu poole. Samas eeldab kohtusse pöördumine riigilõivu tasumist ning menetluskulude riigi kanda jätmine peab olema põhjendatud. Väheste eduväljavaadetega kaebusi ei pea riigi kulul menetlema. Läbiotsimine on oma olemuselt selline toiming, et kamber ei saagi peale läbiotsimise lõppemist olla samas korras kui selle alguses. Kinnipeetava kambri läbiotsimine vanglas on põhimõtteliselt lubatav ka ilma kinnipeetava juuresolekuta ning kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides teatud määral taluma eesmärgipärase läbiotsimise tagajärgi. Vangistusseaduse § 68 kohaselt on vanglaametnikul õigus läbi otsida kinnipeetava eluruume ja isiklikke asju keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kaebaja poolt kirjeldatud ebamugavused seoses veebruaris ja septembris 2006 toimunud läbiotsimistega duširuumis viibimisest, kambris tekitatud segadus ning lühiajaline tualettruumi kasutamise võimatus pärast septembri läbiotsimist ei veena kohut, et ületatud oleks piir, mis eristab läbiotsimise järgseid mõistlikult talutavaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest. Nagu kaebusest nähtub, on sellised põhjalikud kaebajat häirivad läbiotsimised toimunud harva, mis omakorda vähendab võimalust, et kaebajat vanglas vääriti koheldakse ning tal võiks olla alus nõuda hüvitist. Seega ei anna kaebuse õiguslik ega faktiline põhjendus piisavalt alust eelduseks, et kavandatav menetluses osalemine oleks kaebajale edukas. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. A. Nikolajev esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub vaidlustatud kohtumäärused tühistada ja rahuldada tema taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Määruskaebuse esitaja leiab, et ta on maksejõuetu ega suuda nõutavat riigilõivu tasuda. Kohtud on põhjendamatult jätnud rahuldamata taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Halduskohus märkis, et kuna mittevaralise kahju hüvitamist ei ole seadusandja pidanud oluliseks riigi õigusabi saamise seisukohalt, siis ei pea ta seda oluliseks ka riigilõivu tasumisest vabastamise otsustamisel. Selline võrdlus on meelevaldne ega tugine millelgi. Kohtud ei ole taotluse lahendamisel lähtunud mitte kaebaja maksejõuetusest, vaid teistest asjaoludest ehk sisuliselt andnud hinnangu esitatud kaebusele, leides selle olevat väheste eduväljavaadetega. Samas HKMS § 91 lg 1 viitab riigilõivu tasumisest vabastamisel ainult isiku maksujõuetusele. A. Nikolajev esitas kaebuse halduskohtule põhjusel, et Tallinna Vangla poole pöördumised ei olnud tulemuslikud. Vangla isegi ei vastanud avaldustele, mis puudutasid läbiotsimiste läbiviimist, mistõttu on selge, et ka kahju hüvitamise taotlused oleks vangla jätnud läbi vaatamata. RVastS § 17 lg 1 kohaselt võib taotluse kahju hüvitamiseks esitada haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seega on seadusandja andnud isikule võimaluse valida, kuhu kahju hüvitamise nõudega pöörduda. Kohus ei saa määrata, kuidas kaebaja oma õigusi kaitsma peab. Väärikus on omane kõigile inimestele, sõltumata tema staatusest, sh kinnipeetavatele ja seda tuleb samuti austada. Kohus väljendas lubamatult seisukohta, et A. Nikolajevil ei saa olla hingelisi üleelamisi ja moraalset kahju tekkinud. Ei ole võimalik üheselt

väita, et läbiotsimiste ja nende tagajärgedega ei ole A. Nikolajevi inimväärikust alandatud. Seega ei saa väita, et kaebus on väheste eduväljavaadetega. 7. Tallinna Vangla palub kirjalikus vastuses jätta määruskaebuse rahuldamata ja kohtumäärused muutmata, nõustudes kõigi Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2007. a määruses toodud põhjendustega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et A. Nikolajev on maksejõuetu ega ole suuteline halduskohtusse 20 000 krooni suuruse nõudega kahju hüvitamise kaebuse esitamisel tasumisele kuuluvat 600 krooni suurust riigilõivu tasuma. Küll aga on vaidlus selle üle, kas maksejõuetuse tõttu tuleb A. Nikolajev vabastada riigilõivu tasumise kohustusest või mitte. Kohtud on asunud seisukohale, et A. Nikolajevi vabastamine riigilõivu tasumisest ei ole põhjendatud, sest kaebaja olulised huvid ei jää riigilõivust vabastamata jätmise korral kaitseta ning kaebuse eduväljavaated on kasinad. 9. HKMS § 91 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus isiku taotlusel vabastada ta määrusega täielikult või osaliselt riigilõivu tasumisest riigituludesse, kui kohus leiab, et isik on maksejõuetu. HKMS § 94 järgi toimub riigipoolse menetlusabi andmine halduskohtus Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras, kui Halduskohtumenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 180 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus menetlusosalise taotlusel määrata, et riigipoolse menetlusabi saaja vabastatakse täielikult või osaliselt riigilõivu või kautsjoni maksmisest või muude kohtukulude kandmisest. TsMS §-d 181-183 näevad ette tsiviilkohtumenetluses menetlusabi andmise tingimused ja piirangud. TsMS § 181 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi tingimusel, et menetlusosaline ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid osaliselt või täielikult tasuda ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas ning menetluses osalemine ilmselt ei ole pahatahtlik. TsMS § 181 lg 2 kohaselt võib menetluses osalemise edukust eeldada, kui menetlusosalise taotlus on õiguslikult veenvalt põhjendatud ja faktiliselt põhistatud. Menetluses osalemise edukuse hindamisel arvestatakse ka asja tähendust menetlusosalisele. 10. Kohtud asusid käesolevas asjas seisukohale, et HKMS § 91 lg 1 sõnastusest nähtuvalt kaalub kohus pärast isiku maksejõuetuse tuvastamist tema vabastamist riigilõivu tasumisest. Seetõttu ei ole Halduskohtumenetluse seadustiku regulatsiooniga vastuolus arvestada kaalumisel TsMS §-s 181 sätestatud riigipoolse menetlusabi andmise tingimusi ja hinnata kaebuse eduväljavaateid ning asja tähendust kaebaja jaoks. Riigikohtu halduskolleegium nõustub selle kohtute lähenemisega üksnes osaliselt. Õige on seisukoht, et kuivõrd HKMS § 91 lg 1 ei kohusta maksejõuetut isikut igal juhul vabastama riigilõivu tasumise kohustusest, vaid annab selleks kohtule üksnes õiguse, tuleb nimetatud sätet tõlgendada selliselt, et kohus peab riigilõivust vabastamise taotluse lahendamisel võtma lisaks taotleja maksevõimele arvesse ka muid asjakohaseid kaalutlusi. Samas ei ole selliste täiendavate asjaolude arvestamine

otseselt seotud tsiviilkohtumenetluse reeglitega ega nendega piiratud. Kuna riigilõivust vabastamise küsimus on Halduskohtumenetluse seadustikus reguleeritud, puudub vajadus HKMS §-de 5 ja 94 alusel tsiviilkohtumenetluse sätete kohaldamiseks. Riigilõivust vabastamise tingimused ja piirangud tulenevad seega mitte TsMS §-dest 181-183 või muudest tsiviilkohtumenetluse sätetest, vaid halduskohtumenetluse enda sätetest ja põhimõtetest. See aga ei tähenda, et piirangud ei võiks tegelikkuses osaliselt langeda kokku Tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatutega. 11. Eelnevast ei tulene siiski, et kohtud oleksid käesoleva asja ebaõigesti lahendanud. Kohtumäärustes on põhjalikult selgitatud neid sisulisi põhjuseid, mis tingisid A. Nikolajevi taotluse rahuldamata jätmise ja nende põhjendustega nõustub ka Riigikohtu halduskolleegium. Kohtud ei ole ületanud neile HKMS § 91 lg-ga 1 antud kaalutlusõiguse ulatust ega võtnud arvesse asjassepuutumatuid kaalutlusi. Põhiseaduse § 15 lg 1 lausest 1 tuleneb igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. See aga ei tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus pöörduda kohtusse. Seda põhiõigust saab mõistlikult piirata, kui piirangul on legitiimne eesmärk ning arvestatakse proportsionaalsuse põhimõttega. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on õiguskindluse ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks vajalik. Hinnates maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab kohus paratamatult andma eelhinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kui riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselgelt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist, siis riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke pöördumine kaebustega halduskohtusse, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks. 12. Kohtud on leidnud, et A. Nikolajevi kaebuses esitatud nõuet ei saa pidada isiku jaoks oluliseks küsimuseks, sest sellest ei sõltu arvestataval määral tema jaoks oluliste huvide realiseerumine või tema elukorraldus. A. Nikolajev on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude, kusjuures väidetav kahju seisnes mittepüsivates füüsilistes ning emotsionaalsetes kannatustes. Sellise kahju tõendatuse korral on isikul küll õigus kahju eest saada rahalist hüvitist, kuid selle hüvitise saamist või mittesaamist ei saa pidada isiku jaoks sedavõrd oluliseks küsimuseks, et oleks õigustatud riigilõivust vabastamine halduskohtusse kaebuse esitamisel. Kohtud ei ole pidanud kahjunõuet ka perspektiivikaks, mööndes küll A. Nikolajevile võimalikult tekitatud ebamugavusi seoses läbiotsimistega, ent pidades äärmiselt küsitavaks, et läbiotsimistega tekitati kaebajale selline mittevaraline kahju, mis kuuluks rahalisele hüvitamisele. Läbiotsimise olemusest tuleneb, et kamber ei saagi pärast läbiotsimist olla samas korras kui selle alguses. Kinnipeetavad peavad vangla julgeoleku huvides taluma nii eesmärgipäraseid läbiotsimisi kui ka nende tavapäraseid tagajärgi. Kaebuse faktiline ja õiguslik põhjendus ei veennud kohtuid, et ebameeldivused, mida kaebaja pidi taluma seoses läbiotsimistega, oleksid ületanud piiri, mis eristab läbiotsimisega kaasnevaid ebamugavusi piinavast, julmast või väärikust alandavast kohtlemisest.

Kohtusse pöördumine eeldab riigilõivu tasumist ning menetluskulude riigi kanda jätmine peab olema põhjendatud. Kolleegium nõustub kohtutega, et A. Nikolajevi vabastamine riigilõivu tasumise kohustusest ei ole kaebuses väljatoodud asjaolusid arvestades põhjendatud. 13. Eelnevast tulenevalt jääb A. Nikolajevi määruskaebus rahuldamata, kuid muuta tuleb Tallinna Ringkonnakohtu 2. aprilli 2007. a määruse põhjendusi. Ringkonnakohtu määruse resolutsioon jääb muutmata. Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque