3-1-1-34-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-34-07

Otsuse kuupäev

29. august 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi M. S. (S.) süüdistuses KarS § 329 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2007. a otsus

kriminaalasjas nr 1-06-695

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. S. kaitsja vandeadvokaadi abi Raul Palmaru, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

15. august 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2007. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 10. novembri 2006. a otsusega tunnistati M. S. süüdi KarS § 329 järgi ja teda karistati vangistusega kolmeks

kuuks. Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendas kohus seda karistust Tartu Maakohtu 17. mai 2004. a otsusega mõistetud

üheaastase vangistuse võrra, mõistes M. S.-le liitkaristuseks ühe aasta ja kolme kuu pikkuse vangistuse.

1.1 M. S. tunnistati süüdi kõrvalehoidumises kohtuotsusega süüteo eest mõistetud lisakaristuse täitmisest järgmistel asjaoludel.

Tartu Maakohtu 17. mai 2004. a otsusega, mis jõustus 6. aprillil 2005. a, oli M. S. süüdi tunnistatud ja karistatud KrK §-s 161

ettenähtud kuriteo toimepanemise eest. Lisaks üheaastasele vangistusele, mis jäeti tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele

pööramata, mõisteti M. S.-le ka lisakaristus. Lisakaristusena võeti temalt ära õigus töötada ühe aasta jooksul äriühingu juhina

või juriidilise isiku juhtorgani liikmena. Vaatamata sellele juhtis M. S. ka pärast kohtuotsuse jõustumist OÜ N. P. tegevust. Ta

sõlmis OÜ N. P. nimel lepinguid, väljastas volitusi, vastas järelepärimistele, esitas OÜ N. P. nimel avaldusi ja andis

nõusolekuid sularaha väljamaksete tegemiseks. Samuti oli M. S.-l õigus käsutada OÜ N. P. nimel avatud pangakontosid. Seega

korraldas M. S. OÜ N. P. varaliste väärtuste liikumist ning täitis haldamis- ja juhtimisülesandeid, olles sisuliselt äriühingu juht.

1.2 Maakohus märkis, et pärast M. S.-i juhatuse nõuniku kohale palkamist ei muutunud OÜ N. P. töökorralduses sisuliselt

midagi. Juhatuse esimeheks sai küll A. N., kuid kogu tööd juhtis edasi M. S. Tunnistajate ütluste kohaselt pöörduti küsimuste

tekkimisel abi saamiseks enamjaolt just M. S.-i poole, kes allkirjastas dokumente, andis töö tegemiseks vajalikke juhiseid ja

korraldusi. Ükski teine juhatuse liige tööalaseid nõuandeid ja juhiseid ei andnud. Enne rahaülekannete tegemist pidi kõikidele

dokumentidele alla kirjutama valdavalt M. S. Toodete tellimise, maksete tegemise ja raha liikumise kohta andis korraldusi M.

S. Alles pärast kriminaalmenetluse alustamist M. S.-i suhtes hakkas A. N. ettevõttes toimuvat kontrollima ja oma

juhiülesandeid täitma. Seda, et äriühingu tegelik juht oli M. S., kinnitab ka asjaolu, et kuni 2005. a aprillini oli M. S. ainukene

OÜ N. P. juhatuse liige, kes sai palka, kuid kui M. S.-i asemel nimetati juhatuse esimeheks A. N., siis viimati nimetatu palka ei

saanud ja endiselt oli ainus tasu saaja M. S.

2. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav M. S., kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja enda

õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleti apellatsioonis vangistuse asemel rahalise karistuse kohaldamist.

3. Tartu Ringkonnakohtu 20. veebruari 2007. a otsusega tühistati maakohtu otsus M. S.-le KarS § 329 järgi mõistetud karistuse

ja KarS § 65 lg 2 alusel mõistetud liitkaristuse osas. Ringkonnakohus karistas M. S.-i KarS § 329 järgi rahalise karistusega 250

päevamäära ehk 58 000 krooni. Karistusseadustiku § 74 lg 6 alusel jättis ringkonnakohus Tartu Maakohtu 17. mai 2004. a

otsusega mõistetud vangistuse täitmisele pööramata, määrates, et uue kuriteo eest mõistetud rahaline karistus viiakse täide

iseseisvalt.

3.1 Ringkonnakohus nõustus maakohtu tõendite analüüsi, põhistuste motiivide ja järeldustega. Apellatsioonikohus leidis, et

ehkki M. S. astus pärast Tartu Maakohtu 17. mai 2004. a otsuse jõustumist formaalselt juhatuse liikme kohalt tagasi, jätkas ta

OÜ-s N. P. sisuliselt samade funktsioonide täitmist, mida ta oli teinud varem juhatuse liikmena. Enne 2005. aasta aprilli ei

töötanud OÜ-s N. P. ühtegi konsultanti. See ametikoht loodi M. S.-i isikuga seonduvalt. Sisuliselt on süüdistatav pärast

maakohtu otsuse jõustumist vahetanud ametinimetust, et välistada võimalikku vastutust. Samas oli OÜ N. P. andnud M. S.-le

laia ulatuse ja tegevusskaalaga volituse. Nõuniku ametikohal sõlmis süüdistatav töölepinguid, väljastas volitusi, andis lube

sularaha väljamaksete tegemiseks, andis korralduse töötaja isikliku mobiiltelefoni kasutamise hüvitamiseks, saatis avaldusi

töövaidluskomisjonile, suhtles Maksu- ja Tolliametiga ning Tööinspektsiooniga kui OÜ N. P. juht. Nõunik-konsultandi

ametikoht oli oma ülesannetes ja tegevusvaldkonnas lai ja selgelt piiritlemata, mis võimaldas M. S.-l tegelda enamaga kui

üksnes "nõustamisega". Sellisel ametikohal töötamine OÜ-s N. P. oli kantud süüdistatava soovist, et kohtuotsuse täitmise

võimalikul kontrollimisel oleks M. S.-i tegevus justkui juriidiliselt korrektne.

3.2 Ringkonnakohus lükkas tagasi ka kaitseargumendi, mille kohaselt oli Tartu Maakohtu 17. mai 2004. a otsus jäetud

täitmisele pööramata. Kohtukolleegium märkis, et teataval ametikohal töötamise või teataval tegevusalal tegutsemise õiguse

äravõtmise otsuste täitmisel ei peeta võimalikuks ning vajalikuks teiste asutuste vastavat tegevust, s.t neid otsuseid täidavad

süüdimõistetud ise.

3.3 Samas asus ringkonnakohus seisukohale, et M. S.-i süü karistuse kandmisest kõrvalehoidumisel ei ole sedavõrd suur, et

teda peaks karistama vangistusega, karistuse eesmärgi täidab ka rahaline karistus.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. S.-i kaitsja vandeadvokaadi abi Raul Palmaru, kes taotleb nii

maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja M. S.-i KarS § 329 järgi õigeksmõistmist.

4.1 Kassaator märgib, et KarS § 329 objektiivse koosseisu üheks tunnuseks on see, et varasem kohtuotsus on täitmisele

pööratud. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et Tartu Maakohtu 17. mai 2004. a otsus oleks täitmisele pööratud. Kui aga

nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et lisakaristusena mõistetud tegutsemiskeeldu ei pööratagi täitmisele, vaid seda täidab

süüdimõistetu ise, pole võimalik rääkida "täitmisele pööratud" kohtuotsusest KarS § 329 mõttes ja seega ka isikut

tegutsemiskeelu täitmisest kõrvalehoidumise eest karistada.

4.2 Kaitsja on seisukohal, et M. S.-i süüdistuses kirjeldatud tegevus ei ole käsitatav äriühingu juhtimisena. Äriühingu juhtimine

tähendab äriühingu kui terviku tegevuse juhtimist, planeerimist, järelevalvet ja korraldamist. Juhtimine on suuremat laadi

otsuste vastuvõtmine, mitte üksikute reaaltoimingute tegemine, mida on ette heidetud M. S.-le. M. S.-i tegevust tuleb käsitada

osaühingu esindamisena, mitte aga äriühingu juhtimisena.

4.3 Kassaator leiab, et kohtud ei ole nõuetekohaselt tuvastanud kuriteo subjektiivse koosseisu esinemist M. S.-i käitumises.

Samuti on kohtud jätnud põhjendamatult arvestamata tõendid, mis kinnitavad, et M. S. sai korraldusi OÜ N. P. juhatuselt.

4.4 Kaitsja märgib, et rikutud on kriminaalmenetlusõigust, kuna prokurör esitas maakohtus muudetud süüdistuse alles pärast

kohtuliku uurimise lõppu.

5. Kassatsioonivastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri II osakonna vanemprokurör Kaire Hänilene, et maakohtu ja

ringkonnakohtu otsused on seaduslikud ja põhjendatud, ning taotleb kassatsiooni rahuldamata jätmist.

5.1 Prokurör märgib, et KrMS § 420 ja § 421 regulatsioon koostoimes tähendab seda, et KarS §-s 49 sätestatud lisakaristus on

täitmisele pööratud vastava kohtuotsuse jõustumisega ning kohus ei pea lisakaristuse täitmisele pööramiseks täiendavaid

toiminguid tegema. See tähendab, et kõnealust lisakaristust täidavad süüdimõistetud ise.

5.2 Kassatsioonivastuses leitakse, et M. S.-i tegevus oli käsitatav äriühingu juhtimisena. M. S.-le kui OÜ N. P. nõunikule anti

õigus otsustada teiste isikute nõusolekuta kõikide OÜ N. P. igapäevase majandustegevusega seonduvate küsimuste üle. Asjas

on tuvastatud, et pärast M. S.-i tagasiastumist OÜ N. P. juhatusest ei muutunud osaühingu töökorralduses midagi.

5.3 Prokuröri hinnangul on ringkonnakohus vaatamata M. S.-i tahtluse liigi nimetamata jätmisele sisuliselt tuvastanud, et

süüdistatav pani teo toime kavatsetult.

5.4 Maakohtus esitati uus süüdistus enne kohtuliku uurimise lõppu, mitte pärast seda, nagu väidab kassaator.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Karistusseadustiku § 329 sätestab vastutuse kinnipidamisasutusest lahkuda lubatud kinnipeetava poolt karistuse kandmise

jätkamisest kõrvalehoidumise eest või täitmisele pööratud kohtuotsusega süüteo eest mõistetud muust karistuse täitmisest

kõrvalehoidumise eest. Esmalt tulebki leida vastus küsimusele, kas Tartu Maakohtu 17. mai 2004. a otsusega lisakaristusena

mõistetud tegutsemiskeeld, mille rikkumist M. S.-le ette heidetakse, oli talle süüksarvatava teo toimepanemise ajal KarS § 329

mõttes täitmisele pööratud.

6.1 Kriminaalkolleegium on seisukohal, et KarS §-s 329 sätestatud koosseisuline tunnus "täitmisele pööratud" teenib eesmärki

välistada isiku karistamine kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmisest kõrvalehoidumise eest olukorras, kus kohtuotsuse

täitmine ei ole veel või enam kohustuslik. Eeskätt tulevad siin kõne alla juhtumid, kus kohtuotsus ei ole veel jõustunud või kui

kohtuotsus on küll jõustunud, kuid karistuse täitmisele pööramine on seaduses sätestatud korras edasi lükatud või on sellest

üldse loobutud. Täitmisele pööramise hetkest hakkab kohtuotsuse toime süüdimõistetu suhtes kehtima, mistõttu muutub

karistatavaks ka sellest toimest kõrvalehoidumine.

6.2 Kriminaalmenetluse seadustiku 18. peatüki 2. jaost nähtuvalt on erinevat liiki karistuste täitmisele pööramise kord

konkreetse karistusliigi isepärast lähtudes erinev. Reeglina eeldab kohtulahendi täitmisele pööramine seda, et maakohus või

justiitsministri määratud riigiasutus saadab kohtulahendi ärakirja kohtulahendit täitvale asutusele (KrMS § 411 lg 4).

Nimetatud nõue ei kehti aga KarS § 49 alusel mõistetava lisakaristuse täitmisele pööramisel. Selline järeldus tuleneb KrMS §-

st 420 ja § 421 lg-st 1. Nimelt sätestab KrMS § 420 ("Tegevuskeelu täitmisele pööramise edasilükkamine ja täitmisele

pööramisest loobumine"), et süüdimõistetu elukoha järgse maa- või linnakohtu täitmiskohtunik võib süüdimõistetu taotlusel

lükata oma määrusega edasi lisakaristusena mõistetud tegevuskeelu täitmisele pööramise kuni kuue kuu võrra või ta võib selle

täitmisele pööramisest loobuda, kui täitmisega võivad kaasneda rasked tagajärjed süüdimõistetule või tema

perekonnaliikmetele. Kriminaalmenetluse seadustiku § 421 lg 1 näeb ette, et sama seadustiku §-s 420 nimetamata lisakaristuse

täitmisele pööramiseks saadetakse kohtuotsus või -määrus asjaomasele asutusele süüdimõistetult kohtulahendis märgitud

õiguste äravõtmiseks või nende piiramiseks ning süüdimõistetule nende õiguste teostamiseks väljastatud dokumentide

kehtetuks tunnistamiseks või hoiulevõtmiseks.

Seega ühelt poolt räägib KrMS § 420 tegevuskeelu (KarS § 49 sõnakasutuses tegutsemiskeelu) täitmisele pööramise

edasilükkamisest ja selle täitmisest loobumisest, mis kinnitab, et ka tegevuskeelu puhul saame rääkida karistuse täitmisele

pööramisest kui sellisest. Teisalt sätestab KrMS § 421 lg 1 üheselt, et kord, mille kohaselt lisakaristuse täitmisele pööramiseks

saadetakse kohtuotsus või -määrus asjaomasele asutusele, kehtib üksnes KrMS §-s 420 nimetamata lisakaristuste puhul, s.o ei

laiene tegevuskeelule.

6.3 Asjaolu, et KarS § 49 alusel mõistetud tegutsemiskeelu täitmisele pööramine ei eelda kohtuotsuse saatmist "asjaomasele

asutusele", on põhjendatav sellega, et üldjuhul ei ole olemas asutust, kes saaks "täita" isikule kohaldatud keeldu töötada

teataval ametikohal või tegutseda teataval tegutsemisalal. Näiteks võib KarS § 49 alusel mõistetav lisakaristus seisneda keelus

töötada varaliste väärtuste liikumist korraldaval ametikohal või pedagoogina või olla ametiisik KarS § 288 mõttes. On selge, et

reeglina saab tegutsemiskeeldu tõhusalt täita üksnes süüdimõistetu ise. Ei ole küll välistatud, et mõne konkreetse

ametiasutusega seotud tegutsemiskeelu täitmise tagamiseks saadetakse kohtuotsus sellele ametiasutusele. (Näiteks kui isikult

võetakse lisakaristusena õigus töötada politseiametnikuna, on otstarbekas saada jõustunud kohtuotsuse koopia Politseiametile.)

Selline kohtuotsuse koopia saatmine on aga üksnes informatiivse iseloomuga ning sellest ei sõltu tegutsemiskeelu täitmisele

pööramine.

6.4 See, et tegutsemiskeeldu peavad täitma süüdimõistetud ise, ei tähenda aga, et tegutsemiskeelu kui lisakaristuse puhul ei

olekski võimalik rääkida kohtuotsuse täitmisele pööramisest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 420 räägib otsesõnu

tegevuskeelu täitmisele pööramisest. Tegutsemiskeeld on täitmisele pööratud siis, kui kohtuotsus on jõustunud ja

süüdimõistetule teatavaks tehtud ning tegutsemiskeelu täitmisele pööramist pole KrMS § 420 alusel edasi lükatud või selle

täitmisele pööramisest üldse loobutud. Seega seisneb tegutsemiskeelu täitmisele pööramine sisuliselt süüdimõistetu

teavitamises talle mõistetud karistusest ja seda sisaldava kohtuotsuse jõustumisest. Selline teavitamine toimub üldises korras,

mis on kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud kohtuotsuse teatavaks tegemiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 420

sätestatud erandeid kõrvale jättes on tegutsemiskeeld täitmisele pööratud hetkel, mil süüdimõistetu sai kohtuotsuse

jõustumisest teada või pidi sellest teada saama.

6.5 Kolleegium on seisukohal, et tegutsemiskeelust kõrvalehoidumise välistamine KarS § 329 kohaldamisalast oleks vastuolus

selle kuriteokoosseisu eesmärgiga tagada kohtuotsusega mõistetud karistuse täitmine. Siinkohal tuleb silmas pidada, et kuna

tegutsemiskeeldu saab tõhusalt täita eelkõige süüdimõistetu ise, on eriti oluline, et lisakaristusena mõistetud tegutsemiskeelu

eiramine süüdimõistetu poolt oleks karistusõiguslikult sanktsioneeritud. Vastasel korral võiks kõnealune lisakaristus muutuda

teatud juhtudel pelgalt deklaratiivseks.

6.6 Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et Tartu Maakohtu 17. mai 2004. a otsus, millega M. S.i karistati tegutsemiskeeluga, oli M.

S.-le süüksarvatava teo toimepanemise ajaks jõustunud ja et M. S. oli sellest asjaolust teadlik. Seega oli kõnealuse

kohtuotsusega mõistetud tegutsemiskeeld KarS § 329 mõttes täitmisele pööratud.

7. M. S.-le Tartu Maakohtu 17. mai 2004. a otsusega KarS § 49 alusel mõistetud lisakaristus, millest kõrvalehoidumises teda

käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse, seisnes selles, et M. S.-lt oli ära võetud õigus töötada ühe aasta jooksul "äriühingu

juhina või juriidilise isiku juhtorgani liikmena". M. S.-le heidetakse ette, et lahkudes küll OÜ N. P. juhatusest, jätkas M. S. ka

pärast Tartu Maakohtu 17. mai 2004. a otsuse jõustumist osaühingu faktilist juhtimist.

7.1 Kui juriidilise isiku juhtorgani liikme mõiste on õiguskorras üheselt määratletud, siis äriühingu juhina saab käsitada iga

isikut, kes sõltumata oma formaalsest ametiseisundist faktiliselt juhib äriühingu tegevust.

7.2 Karistusseadustiku § 49 esmane eesmärk on tagada, et isik, kes on mõistetud süüdi kutse- või ametiõiguste kuritarvitamise

või ametikohustuste rikkumisega seotud kuriteo eest, ei saaks edaspidi samalaadseid kuritegusid toime panna (õiguskorra

kaitsmise huvi). Nimetatud eesmärgi tõhusaks saavutamiseks ei piisa alati sellest, kui isikul on keelatud olla de jure teatud

ametikohtadel (nt kuuluda äriühingu juhtorganitesse). On juhtumeid, kus on põhjendatud võtta isikult õigus täita de facto

mingeid ülesandeid. Ka näiteks äriühingu juhtimisega seonduvate kuritegude toimepanemine on - vähemalt kihutamise või

kaasaaitamise vormis - võimalik isiku poolt, kes ei ole küll äriühingu formaalne juht, kuid teostab sisuliselt ühingu

juhtimisfunktsiooni. Siinkohal tuleb arvestada, et äriühingu tegelikul juhtimisel võivad olla läbi põimunud formaalsed ja

informaalsed alluvus- ja mõjutamissuhted. Äriühingu juhtimine võib avalduda väga erinevates vormides ega pruugi olla seotud

mingite konkreetsete protseduuridega. Seega tähendab KarS § 49 alusel mõistetav keeld töötada äriühingu juhina seda, et isik

ei tohi tegelikult juhtida äriühingu tegevust, s.o asendada juhtorganite tegevust või sellesse ulatuslikult sekkuda. Äriühingu

tegelik juhtimine hõlmab ka ühingu organite liikmete nõustamist juhtimisotsuste tegemisel olukorras, kus nõustaja positsiooni

ja mõju arvestades on nõuannete järgimise tõenäosus väga suur (nt juhul kui nõuandja näol on tegemist äriühingu

enamusosaniku või -aktsionäriga).

7.3 Seaduses ega kohtuotsuses ei ole võimalik anda ammendavat loetelu tegevustest, mis võivad olla käsitatavad äriühingu

juhtimisena. Äriühingu juhtimise mõiste sisustamisel ei saa ainumääravaks kriteeriumiks lugeda isiku ametinimetust ega isegi

seda, milliseid tehinguid või muid õigustoiminguid isik äriühingu nimel või viimasega seoses teeb, kuna erineva suuruse ja

tegevusprofiiliga äriühingute jaoks võib samasugune tehing olla väga erineva tähendusega. Äriühingu juhtimisena tuleb mõista

tavapäraselt äriühingu juhtstruktuuridele kuuluva pädevuse kasutamist. Vastamaks küsimusele, milliste juriidilise isiku organite

pädevusega on äriühingu juhtimise mõiste piiritletud, on võimalik lähtuda pankrotiseaduse § 91 lg-test 1 ja 2, mis määratlevad

ärikeelu ulatuse. Viidatud sätete kohaselt võib ärikeeld välistada isiku töötamise juriidilise isiku juhtorgani liikme, juriidilise

isiku likvideerija ja prokuristina. Järelikult tuleks keeldu töötada äriühingu juhina mõista kui keeldu omada pädevust ja täita

faktiliselt ülesandeid, mis sarnastel tegevusaladel tegutsevates ja sarnase suurusega äriühingutes kuuluvad tavapäraselt

juhtorganite liikmete, likvideerijate või prokuristide kompetentsi.

7.4 Kui isikult võetakse KarS § 49 alusel õigus töötada äriühingu juhina, ei ammendu selline lisakaristus - erinevalt PankrS §-

s 91 ette nähtud ärikeelust - keeluga olla ametlikult äriühingu juhtorgani liige, likvideerija või prokurist, vaid hõlmab ka keeldu

täita faktiliselt ülesandeid ja evida volitusi, mis sarnastes äriühingutes kuuluvad juhtorganitele, likvideerijatele või

prokuristidele.

7.5 On õige, et ükski M. S.-le esitatud süüdistuses loetletud ülesannetest, mida ta OÜ N. P. juhatuse nõunikuna täitis, ei anna

eraldivõetuna alust käsitada M. S.-i tegevust äriühingu juhtimisena. Arvestades aga M. S.-i tegelikku mõju OÜ N. P.

juhtimisele, pidades silmas tema täidetud funktsioonide mahtu tervikuna ning võrreldes seda OÜ N. P. juhatuse liikmete

panusega äriühingu juhtimisse, saab asuda seisukohale, et M. S. oli OÜ N. P. juhatuse nõunikuna võtnud faktiliselt üle

osaühingu juhatuse funktsioonid. Lisaks oli OÜ N. P. andnud M. S.-le ulatusliku esindusõiguse, mis hõlmas muu hulgas ka

õigust võõrandada ja koormata osaühingu kinnisasju ning edasivolitamise õigust. Samas on väär kassaatori seisukoht, et M. S.-

i tegevus OÜ N. P. juhatuse nõunikuna oligi vaadeldav üksnes äriühingu esindamisena, mitte aga selle juhtimisena. Nähtuvalt

kohtute tuvastatud asjaoludest hõlmas M. S.-i roll OÜ N. P. juhatuse nõunikuna lisaks esindusfunktsioonile ka

juhtimisfunktsiooni. Samas on M. S.-le antud esindusõiguse ulatus üheks asjaoluks, mis teiste faktide kõrval iseloomustab

tema positsiooni OÜ-s N. P.

7.6 Eeltoodut silmas pidades nõustub kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et M. S.-i tegevus on

õiguslikult hinnatav OÜ N. P. juhtimisena ja seega ka Tartu Maakohtu 17. mai 2004. a otsusega mõistetud tegutsemiskeelust

kõrvalehoidumisena.

8. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et kohtud pole kindlaks teinud M. S.-i käitumise subjektiivset külge.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatu, mille kohaselt oli OÜ N. P. juhatuse nõuniku ametikohal töötamine kantud süüdistatava

soovist, et kohtuotsuse täitmise võimalikul kontrollimisel oleks M. S.-i tegevus justkui juriidiliselt korrektne, viitab üheselt

kohtu järeldusele, et M. S. pani süüteo toime kavatsetult.

9. Ebatäpne on ka kassaatori väide, et maakohus rikkus kriminaalmenetluse norme (KrMS § 268 lg 2), lubades prokuröril

esitada muudetud süüdistuse kohtuvaidluse ajal, s.o pärast kohtuliku uurimise lõpetamist. On õige, et muudetud süüdistus

esitati kohtuliku uurimise lõppstaadiumis, pärast tõendite uurimist (vt tl 153?153 pöördel). Samas ei olnud kohus veel

kohtuvaidlusi välja kuulutanud. Samuti rahuldas kohus kaitsja taotluse kuulata seoses muudetud süüdistusega uuesti üle kaks

varem juba üle kuulatud tunnistajat (tl 153 pöördel). Kohtuvaidlused kuulutas maakohus välja alles järgmisel

kohtuistungil 23. oktoobril 2006, s.t pärast seda, kui kaitsja nimetatud tunnistajad olid uuesti üle kuulatud.

10. Eeltoodud

põhjustel

ja

juhindudes

KrMS

§ 361 p-st 1 jätab

Riigikohtu

kriminaalkolleegium

Tartu

Ringkonnakohtu 20. veebruari 2007. a otsuse muutmata ja M. S.-i kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar