3-3-1-15-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-15-07

Määruse kuupäev

11. juuli 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Eerik Kergandberg ja Indrek

Koolmeister

Kohtuasi

Ülo Kalda kaebus alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamiseks summas 160 720 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-05-119

Menetluse alus Riigikohtus

Ülo Kalda kassatsioon

Asja läbivaatamine

14. juuni 2007

Menetlusosalised

Kaebaja Ülo Kalda, esindaja advokaat Eve Jundas

Vastustaja Rahandusministeerium

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ü. Kalda viibis seoses kriminaalmenetlusega vahi all 8. veebruarist kuni 14. novembrini 2001. a

Tallinna Linnakohtu 15. aprilli 2004. a otsusega mõisteti kaebaja süüdi KrK § 144 lg 1 - § 17 lg 6 ja

§ 15 lg 2. Teda karistati 8 kuu ja 10 päevase vangistusega ning loeti karistus kantuks vahi all viibitud

ajaga. Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2004. a otsusega mõisteti kaebaja ülalnimetatud

süüdistuses õigeks. Ringkonnakohtu õigeksmõistvas kohtuotsuses puudusid KrMS § 314 punkti 6

kohased otsustused isikule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju suuruse või sellise kahju puudumise

kohta.

2. Ü. Kalda esitas 30. detsembril 2004. a rahandusministeeriumile taotluse alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks. 31. jaanuari 2005. a kirjaga nr 4-4/37 teatas

rahandusministeerium, et esitatud taotlust ei saa rahuldada. Riigi poolt alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 3 p 2 kohaselt ei hüvitata kahju isikule, kes hoidub

kriminaalasja kohtulikust või kohtueelsest menetlusest kõrvale.

3. Rahandusministeeriumi nimetatud kirjas viidatakse Tallinna Ringkonnakohtu poolt ministeeriumile

saadetud 20. jaanuari 2005. a kirjale nr 2-1/519/04, milles kohus on asunud seisukohale, et Ü. Kaldal

puudub õigus hüvitisele, sest tema vahi alla võtmise tingis kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumine.

Ringkonnakohus leidis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli Ü. Kalda vahi alla võtmine seotud

tema poolt uurija kutsete eiramisega.

4. Ü. Kalda esitas 28. veebruaril 2005. a kaebuse Tallinna Halduskohtusse, milles taotles

rahandusministeeriumi 31. jaanuari 2005. a haldusaktina käsitletava kirja nr 4-4/37 tühistamist ja

ministeeriumi kohustamist uue akti andmiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole kaebaja

kohtueelsest menetlusest kõrvale hoidunud. Kaebaja väitis, et teda pole kutsega kutsutud uurija

juurde. Samuti polnud kaebaja teadlik, et ta oli kuulutatud tagaotsitavaks. Rahandusministeerium ei

ole taotlust lahendades otsustanud kahju hüvitamise sisuliste eelduste olemasolu üle.

30. juuni 2005. a kaebuse täiendusega taotles Ü. Kalda hüvitise väljamõistmist halduskohtu poolt.

Kaebaja esitas arvestuse, mille kohaselt hüvitamisele kuuluv kahju suurus on 160 720 krooni.

5. Vastustajana leidis rahandusministeerium, et kaebus tuleks jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu

20. jaanuari 2005. a kirja kohaselt ei kuulu Ü. Kalda poolt vahi all viibitud aeg hüvitamisele isikule

alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse (AVVKHS) § 1 lg 3 p 1 alusel.

Seletuses märgiti, et rahandusministeerium on vaid hüvitise väljamaksja, kellel puudub sisuline õigus

otsustada taotluse põhjendatuse üle. Vastustaja leiab, et juhul, kui kaebuse esitajale tuleb hüvitist

maksta, siis oleks hüvitise suurus 103 880 krooni.

6. Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2006. a otsusega kaebus rahuldati. Kohus mõistis vastustajalt

Ü. Kalda kasuks välja alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju summas 103 880 krooni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) õigeksmõistvas kohtuotsuses pole võetud seisukohta vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamata jätmise kohta ega näidatud päevade arvu, millal isikult oli vabadus võetud;

2) Tallinna Ringkonnakohtu 20. jaanuari 2005. a kiri ei oma siduvat tähendust, sest ta ei vasta

AVVKHS § 2 lg-s 2 sätestatud nõuetele, st kirjaga ei saa otsustada kahju hüvitamise või hüvitamata

jätmise üle;

3) kaebaja ei ole kutset saanud; uurija ei ole kaebaja käest ka elukoha aadressi küsinud;

4) kaebaja ilmus vabatahtlikult uurija juurde.

Kriminaaltoimiku materjalide ning kohtuistungil uuritud tõendite alusel kohus järeldas, et Ü. Kalda ei

ole tahtlikult hoidunud kõrvale kohtueelsest menetlusest.

7. Eesti Vabariik rahandusministeeriumi kaudu esitas nimetatud otsusele apellatsioonkaebuse.

Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised:

1) AVVKHS § 2 lg 2 kohaselt kohus, kes teeb otsuse, peab näitama päevade arvu, millal isikult

alusetult on vabadus võetud. Kui kahju ei tule hüvitada, märgib kohus selle otsuses või määruses.

Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nimetatud asjaolusid ei olnud käsitletud. Vastuseks ministeeriumi

järelepärimisele saatis Tallinna Ringkonnakohus ministeeriumile kirja, mille kohaselt kahju ei kuulu

hüvitamisele AVVKHS § 1 lg 3 p 1 alusel;

2) ringkonnakohtu otsuses on õigesti jäetud võtmata seisukoht vahi all oldud aja kompenseerimise

osas ning AVVHKT § 2 lg-s 2 nimetatud määruse tegemiseks puudub alus, sest isik võeti vahi alla

seoses kriminaalasja kohtueelsest menetlusest kõrvalehoidumisega;

3) apellant ei nõustu halduskohtu järeldusega, et kaebaja ei hoidunud kohtueelsest menetlusest

kõrvale; Tallinna Linnakohus on aktsepteerinud Ü. Kalda vahi all hoidmist; linnakohtu kohtunik on

kriminaalasja materjalide alusel paremini informeeritud kriminaalasja asjaoludest kui halduskohtunik,

kes ei lahenda kriminaalasja; Ü. Kalda ei ole avaldanud uurijale oma elukohta ja seega ei olnud

võimalik temale ka kutseid saata.

8. Kaebaja vastuses apellatsioonkaebusele leitakse, et halduskohtu otsus on õige ja põhjendatud.

Uurimisorganid ei ole järginud seaduse nõudeid isiku tagaotsitavaks kuulutamisel ja tema kutsumisel

uurimisasutusse.

9. Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2006. a kohtuotsusega tühistati Tallinna Halduskohtu

16. juuni 2006. a otsuse punkt 1 ja tehti selles osas uus otsus, millega jäeti Ü. Kalda kaebus alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) kaebaja poolt viidatud tõendid ei kinnita rahandusministeeriumi seisukoha ebaõigsust.

Kriminaalasja materjalidest nähtub, et kaebaja sai telefoni teel kutse ilmuda uurija juurde, kuid ei

ilmunud ega teatanud ka mitteilmumise põhjuseid. Kaebaja asukohta ei õnnestunud välja selgitada.

Kaebaja ilmus uurija juurde alles neli kuud hiljem.

2) halduskohus ei saa võtta seisukohta kriminaalmenetluse käigus tehtud kohtumääruste osas kaebaja

suhtes tõkendi kohaldamise kohta. Tähtsust ei oma, kas kaebajale oli allkirja vastu kätte antud kirjalik

kutse või mitte.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

10. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse Ü. Kalda. Kassaator taotleb

kohtuotsuse tühistamist osas, millega ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2006. a

kohtuotsuse punkti 1. Kassaator taotleb tühistatavas osas asja saatmist ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ringkonnakohus on haldusasja läbivaatamisel rikkunud HKMS § 43 nõudeid sellega, et tühistas

halduskohtu otsuse, hinnates ümber selle otsuse tõendeid neid vahetult kontrollimata ning esitamata

argumenteeritud ja täpseid motiive, miks neid tõendeid tuleb teisiti hinnata;

2) ringkonnakohtu motiivid on üldsõnalised ja vastuolulised: ei ilmne, milles seisneb halduskohtu

hinnangu ebaõigsus selles, et kassaator ei teavitanud uurimisorganeid oma mitteilmumisest

20. septembril 2000. a; kohustusest ilmuda 3. oktoobril 2000. a uurija juurde ei olnud kassaator

teadlik; uurija ütlused ei ole täies ulatuses usaldusväärsed; uurimisasutus ei järginud seaduse nõudeid

isiku tagaotsitavaks kuulutamisel ja tema kutsumisel uurimisasutusse.

Kassaator leiab, et ta ei ole tahtlikult kohtueelsest menetlusest kõrvale hoidunud.

11. Rahandusministeeriumi vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et Tallinna Ringkonnakohtu

17. novembri 2006. a otsus tuleb jätta muutmata. Vastustaja arvates võeti Ü. Kalda vahi alla seoses

kohtueelsest menetlusest kõrvalehoidumisega ning seetõttu puudub tal õigus saada hüvitist riigi poolt

isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamiseks.

12. Kohtuistungil kassaator kordas kassatsioonkaebuses väljendatud taotlusi ja nende põhjendusi.

Kassaatori väitel pole ta kohtueelsest menetlusest kõrvale hoidunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kaebaja on esitanud kahju hüvitamise nõude, leides, et kahju on talle tekitatud seoses avalik-

õigusliku toiminguga, mis seisnes alusetult vabaduse võtmises. Ü. Kalda taotleb alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega

tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 1 punkti 1 alusel. Nimetatud sätte kohaselt hüvitatakse

alusetult vabaduse võtmise tõttu saamata jäänud tulu ja sellega tekitatud mittevaraline kahju isikule,

kes viibis vahi all kohtu loal ning kelle kohta on jõustunud õigeksmõistev otsus. Alusetust

vabadusevõtmisest tingitud otsese varalise kahju, samuti mistahes muu kriminaalmenetlusega

õigeksmõistetule tekitatud kahju eest hüvitise kindlaksmääramisel kohaldatakse riigivastutuse

seaduse sätteid. Otsese varalise kahju hüvitamise nõuet Ü. Kalda ei ole esitanud.

14. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et Ü. Kalda võeti vahi alla kohtu loal ning tema suhtes

tehti õigeksmõistev kohtuotsus. Samuti puudub vaidlus selle üle, kas Ü. Kaldale tekitati vabaduse

võtmisega mittevaraline kahju või mitte. Vabaduse võtmise puhul eeldatakse, et sellega kaasnevad

kannatused ja ebamugavused. Riigikohus on asunud seisukohale, et vabaduse võtmisega tekitatud

mittevaraline kahju ei vaja eraldi tõendamist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.03.1998 otsus asjas

nr 3-2-1-32-98 - RT III 1998, 13, 141). Ü. Kaldale on keeldutud hüvitise taotluse rahuldamisest riigi

poolt alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 3 punkti 2 alusel.

Nimetatud sätte kohaselt ei hüvitata kahju isikule, kes hoidus kriminaalasja kohtulikust või

kohtueelsest menetlusest kõrvale.

15. Alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju nõuetes võib isik juhul, kui tema

rahandusministeeriumile esitatud avaldus on jäetud rahuldamata või läbi vaatamata, esitada

halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks seaduses sätestatud tingimustel. Sellise kaebuse

läbivaatamisel peab halduskohus selgitama, kas kaebaja suhtes on tehtud õigeksmõistev kohtuotsus,

kas see on jõustunud ja kas õigeksmõistetu on kriminaalmenetluse ajal olnud kohtu loal vahistatud.

Halduskohtul tuleb kontrollida, kas on täidetud KrMS § 314 punktis 6 sätestatu, mille kohaselt peab

õigeksmõistva kohtuotsuse resolutiivosas olema ära näidatud õigeksmõistetule kriminaalmenetlusega

tekitatud kahju suurus. Käesoleval juhul on halduskohus õigesti tuvastanud, et Ü. Kalda

õigeksmõistmisel ei ole järgitud KrMS § 314 punktis 6 sätestatut ja et ka ringkonnakohtu 20. jaanuari

2005. a kirja nr 2-1/519/04 ei saa pidada selliseks menetlusdokumendiks, millega võiks lugeda

Ü. Kaldale kahju hüvitamine või selle hüvitamata jätmine nõuetekohaselt fikseerituks.

16. Juhtudel, mil KrMS § 314 punktis 6 sätestatud nõuded on täidetud, ei ole halduskohus pädev

üldkohtuga konkureerivalt analüüsima alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise või

hüvitamata jätmise sisulisi tingimusi. Kuid juhtudel, mil KrMS § 314 punktis 6 sätestatud nõuded on

jäetud täitmata, on halduskohus menetlusökonoomika kaalutlusel pädev erandkorras ise sisuliselt

lahendama ka selliseid kõnealuse kahju hüvitamise või hüvitamata jätmisega seonduvaid küsimusi,

mis muidu on üldkohtu pädevuses. Sellisteks on näiteks küsimused, kas isiku vahistamisel järgiti

KrMS §-s 127 ja § 130 lõikes 2 sätestatut ning kas vahistamismäärus ja selle põhjendused vastasid

KrMS § 132 nõuetele.

17. Käesoleva asja lahendamisel peab kolleegium aga oluliseks järgmisi asjaolusid.

Põhiseaduse § 25 kohaselt on igaühel õigus talle ükskõik kelle poolt õigusevastaselt tekitatud

moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Üheks kahju tekitamise õigusevastaseks viisiks on isikult

alusetult vabaduse võtmine. PS § 20 kohaselt võib vabaduse võtta muuhulgas kuriteo ärahoidmiseks,

sellises õiguserikkumises põhjendatult kahtlustatava toimetamiseks pädeva riigiorgani ette või tema

pakkumineku vältimiseks. Nimetatud põhiseadusliku sätte kohaldamise juhud ja korra määrab

kriminaalmenetluse seadustik, eelkõige KrMS § 130 lg 2, mis lubab kahtlustatava vahistada kahel

alusel: juhul, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid.

Riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seadus käsitleb

juhtumeid, mil vahistatud isiku kohta on jõustunud õigeksmõistev kohtuotsus, alusetult vabaduse

võtmisena ning seega ka isikule tekitatud kahjujuhtumitena. AVVKHS § 1 lg 3 punkt 2 kehtestab aga

kahju hüvitamise piirangu, välistades kahju hüvitamise isikule, kes hoidus kohtueelsest menetlusest

kõrvale.

18. Kolleegium leiab, et isikul lasub õiguslik kohustus taluda tema suhtes kohaldatavaid mõõdukaid

õiguste ja vabaduste piiranguid, mis seonduvad kriminaalmenetluse läbiviimise eesmärkidega.

Vahistamine kujutab endast kõige rangemat ning isiku põhiõigusi intensiivselt riivavat tõkendit, mille

kohaldamise aeg arvestatakse karistuse hulka.

Isiku põhiõiguste riive seisukohalt on pärast tema õigeksmõistmist tähtsusetu, kas tema vabadus oli

võetud süüdimõistva kohtuotsusega või tõkendina kohtumääruse alusel. Kehtivast seadusest

tulenevalt aga on võimalik isikute erinev kohtlemine sõltuvalt eelnimetatud alustest.

Õigeksmõistva kohtuotsuse korral tuleb isik asetada olukorda, mis oleks võimalikult lähedane

situatsioonile, milles isik oleks juhul, kui tema suhtes kriminaalmenetlust ei oleks alustatud ning selle

käigus sunnivahendeid ei oleks kohaldatud. Eelnev on saavutatav eelkõige läbi kahju hüvitamise.

Kahju hüvitamisest keeldumiseks peavad esinema kaalukad põhiseaduslikud õigustused.

19. Kolleegiumi arvates tuleks kontrollida seda, kas AVVKHS § 1 lg 3, eriti aga selle lõike punktis 2

sätestatud kahjuhüvitise piirangud on kooskõlas põhiseaduse §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse

põhimõttega ja põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhimõttega.

20. Eeltoodut arvestades ja juhindudes HKMS § 70 lg 11 leiab kolleegium, et selle haldusasja

lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel läbivaadatava

küsimuse lahendamist ning annab asja läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

Märt Rask, Eerik Kergandberg, Indrek Koolmeister