3-1-1-28-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-1-28-07 Otsuse kuupäev 22. juuni 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Kohtuasi Kriminaalasi H. T. süüdistuses KarS § 121 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-2342 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H. T. kaitsjate vandeadvokaat Mari-Ann Veiermanni ja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Västriku kassatsioon Asja läbivaatamise kuupäev 6. juuni 2007, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Asendada Harju Maakohtu 23. oktoobri 2006. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2007. a otsuse õiguslik põhistus H. T. poolt K. V.-i suhtes toimepandud teo osas käesoleva otsuse punktides 7 ja 8 toodud põhistusega. 2. Muus osas jätta maaja ringkonnakohtu otsused muutmata. 3. Kaitsjate kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. H. T. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 121 järgi selles, et tema, viibides K. P.-le kuuluval kinnistul XXXXX-XXXXX külas Loksa vallas, lõi K. P.-d puuhaluga vastu vasakut kätt, seejärel tulise panni ja puuhaluga pea ja keha piirkonda, tekitades kannatanule mitmeid tervisekahjustusi. Samuti ründas ta XXXXX külas Loksa vallas K. V.-i, püüdes kannatanut vikati terava otsaga korduvalt lüüa õla piirkonda, kuid K. V.-il õnnestus löögid maast haaratud kaikaga tõrjuda. Lisaks sellele anti H. T. kohtu alla süüdistatuna KarS § 263 p-de 1 ja 2 järgi selles, et ta üritas Tallinnas XXXXXXXXXXXX lasteaia territooriumil ilma kasvatajate nõusolekuta ja vastuolus lapsehoidmise lepingu tingimustega lasteaiast ära viia oma lapse A.-M. T. Kuna laps ei soovinud lahkuda, haaras H. T. temast kinni ja lohistas teda värava suunas, samuti kriimustas H. T. ühe teda takistanud kasvataja kätt ja väänas teise kasvataja pöialt. 2. Harju Maakohtu 23. oktoobri 2006. a otsusega mõisteti H. T. KarS § 121 järgi süüdi ja teda karistati vangistusega kaheksaks kuuks. KarS § 74 lg 1 sätteid kohaldades jäeti karistus tingimisi täitmisele pööramata. Süüdistuses KarS § 263 p-de 1 ja 2 järgi mõisteti H. T. süü tõendamatuse tõttu õigeks. Maakohus põhjendas H. T. õigeksmõistmist KarS § 263 p-de 1 ja 2 järgi sellega, et H. T.-l kui A.-M. T. emal oli seaduslik õigus oma lapsega kohtuda ja lasteaiast lahkuda. H. T. soovis lapsega rahumeelselt lasteaiast lahkuda ning teavitas sellest ka kasvatajat. Kasvatajad hakkasid teda ebaseaduslikult takistama ja see lõppes rüseluse ning füüsilise jõu kasutamisega. Kohus märkis, et iga süütegu rikub avalikku õigusrahu, kuid pelgalt konstateering, et laps viidi ära ilma lasteaia töötaja nõusolekuta, ei too automaatselt kaasa süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi. Kohus leidis, et selles osas tulnuks H. T. tegevus kvalifitseerida KarS § 121 järgi, kuid vastavasisulist süüdistust talle esitatud ei ole. Kannatanu K. P. tsiviilhagi jäeti läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni H. T. kaitsjad, prokurör ja kannatanute K. P. ning A.-M. T. esindaja. 3.1 Kaitsjate apellatsioonis taotleti H. T. õigeksmõistmist KarS § 121 järgi või juhul, kui süüditunnistamine jääb muutmata, talle mõistetud karistuse kergendamist ja vangistuse asemel rahalise karistuse mõistmist. Apellandid leidsid, et maakohus jättis tähelepanuta asjaolu, et H. T. tegutses kannatanuid rünnates hädakaitses. Samuti märgiti apellatsioonis, et H. T. poolt K. V.-i suhtes toimepandud teo kvalifitseerimine KarS § 121 järgi on välistatud põhjusel, et H. T. ei ole K. V.-ile mingeid kehavigastusi tekitanud. 3.2 Prokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist H. T. õigeksmõistmise osas ja uue otsusega tema süüditunnistamist KarS § 263 p-de 1 ja 2 järgi. Apellatsioonis asuti seisukohale, et süüdistatav püüdis A.-M. T. lasteaiast ära viia vägivalda rakendades ja tekitas kannatanule füüsilist valu. Kuna lasteaed vastutas lapse elu ja tervise eest, oli kasvatajate sekkumine äraviimise takistamiseks põhjendatud. Prokuröri hinnangul ei või A.-M. T. vanemate vahelised konfliktsed suhted olla põhjenduseks ühiskonnas aktsepteeritud käitumisnormide raamidest väljumiseks.

3.3 Kannatanu K. P. esindaja taotles kohtuotsuse tühistamist osas, millega jäeti tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras ja uue kohtuotsusega H. T.-lt 11 255 krooni väljamõistmist. Apellandi hinnangul esitati maakohtule kõik vajalikud tõendid, mis kinnitavad kannatanule kuriteoga tekitatud kahju suurust. Kuigi kuriteosündmusest oli apellatsiooni esitamise ajaks möödunud juba kaks aastat, ei olnud süüdistatav asunud tekitatud kahju hüvitama. Apellant asus seisukohale, et kannatanul on õigus saada kuriteoga tekitatud kahju eest hüvitist mõistliku aja jooksul. 3.4 Kannatanu A.-M. T. esindaja taotles kohtuotsuse osalist tühistamist ja H. T. süüditunnistamist KarS § 263 p-de 1 ja 2 järgi. Apellatsiooni kohaselt oli Pirita linnaosa vanema korraldusega A.-M. T. hooldajaks määratud tema isa. H. T. ei teavitanud kasvatajaid, et kavatseb lapse lasteaiast ära viia. Kuna lasteaial lasub nii seadusest kui ka lapsehoidmislepingust tulenevalt kohustus tagada lapsele järelevalve ja vastutada lapse lasteaias viibimise ajal tema heaolu eest, siis oli hüsteerilise ning agressiivse H. T. poolt lapse omavolilise äraviimise tõkestamine kasvatajate poolt õigustatud. H. T. rikkus oma käitumisega avalikus kohas üldist õigusrahu, väljendas lasteaias viibinud isikute suhtes lugupidamatust ja rikkus nende turvalisust. 4. Tallinna Ringkonnakohtu 22. veebruari 2007. a otsusega tühistati maakohtu otsus K. P. tsiviilhagi tsiviilkohtupidamise korras läbivaatamiseks jätmise ja H. T.-le karistuse mõistmise osas. Ringkonnakohus mõistis H. T.-lt tsiviilhagi katteks välja 5746 krooni ja 10 senti. H. T.-le mõisteti KarS § 121 järgi karistuseks rahaline karistus 6000 krooni. K. P. esindaja ja H. T. kaitsjate apellatsioon rahuldati osaliselt, teised apellatsioonid jäeti rahuldamata. 4.1 Ringkonnakohus ei nõustunud prokuröri seisukohaga, et maakohus rikkus H. T. KarS § 263 p-de 1 ja 2 järgi õigeks mõistes oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Niisuguse rikkumisega olnuks ringkonnakohtu hinnangul tegemist olukorras, kus kohtuotsuse põhiosas oleks põhjendatud H. T. süüditunnistamist, kuid resolutiivosas oleks ta õigeks mõistetud. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus kaitsjate väitega selle kohta, et maakohus jättis analüüsimata tõendid, mis osutasid H. T. tegutsemisele hädakaitses. Ringkonnakohus ei tuvastanud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ja leidis, et maakohtu otsus on nõuetekohaselt põhistatud. 4.2 Prokuröri ja A.-M. T. esindaja apellatsioonidega seonduvalt märkis ringkonnakohus, et lisaks süüteo toimepanemisele avalikus kohas tuleb igal konkreetsel juhul tuvastada ka see, millega objektiivselt avalikku korda rikuti. Avalikku õigusrahu rikub iga süütegu ja üksnes selle toimepanemine avalikus kohas ei saa automaatselt kaasa tuua süüdlase käitumise kvalifitseerimist KarS § 263 järgi. Ringkonnakohus leidis, et H. T.-l kui A.-M. T. emal oli seaduslik õigus laps lasteaiast ära viia. Käesoleval juhul asusid lasteaia töötajad ebaseaduslikult takistama lapse äraviimist lasteaiast ja just sellest tekkis rüselus H. T. ning lasteaia töötajate vahel. 4.3 Käsitledes H. T. poolt K. V.-i suhtes toimepandud tegu, märkis ringkonnakohus, et tervise kahjustamisena KarS §-s 121 mõttes tuleb käsitleda iga tegu, mis võib põhjustada kehalise tervisekahjustuse. Sellise tagajärje tegelikul saabumisel ei ole aga teo kvalifitseerimise seisukohast tähtsust - oluline on üksnes see, et tegu oleks oma iseloomult selline, mis suudab kehalise tervisekahjustuse tekitada. Ringkonnakohus leidis, et kuna teise inimese vikati terava otsaga löömine kahtlemata tooks kaasa tervise kahjustamise, siis pole oluline, kas kannatanut ka tegelikult tabati või suutis ta löögi tõrjuda. Seetõttu ei nõustunud ringkonnakohus kaitsjate apellatsiooni taotlusega mõista H. T. K. V.-i vikatiga lüüa üritamises õigeks. 4.4 H. T.-le mõistetud karistuse osas märkis ringkonnakohus, et kui karistusseadustiku eriosa koosseis näeb vangistuse kõrval ette ka kergemaid karistusi, siis peab kohtuotsuses olema põhjendatud, miks ei ole karistuse eesmärke võimalik saavutada kergemaliigiliste karistuste abil. Apelleeritud kohtuotsuses sellised põhjendused puuduvad. Ringkonnakohus osutas ka sellele, et vangistuse tingimuslik kohaldamata jätmine pole iseseisev karistusliik, vaid üks karistusest vabastamise liike ja seda tuleb käsitleda karistuse mõistmise küsimusest lahus. Ringkonnakohus nõustus kaitsjatega, et H. T. tuleb karistada rahalise karistusega - ta on varem kohtu poolt karistamata, tal on kindel töökoht ja puuduvad karistust raskendavad asjaolud. 4.5 K. P. esitatud tsiviilhagi - 11 255 krooni - rahuldas ringkonnakohus 5746 krooni ja 10 sendi osas ning jättis ülejäänud osas (5508 krooni ja 90 senti) rahuldamata. Seejuures põhjendas kohus üksikasjaliselt, miks tsiviilhagi rahuldatakse üksnes osaliselt. KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid H. T. kaitsjad vandeadvokaat Mari-Ann Veiermann ja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Västrik kassatsiooni, milles taotletakse H. T. õigeksmõistmist KarS § 121 järgi K. V.-i suhtes toimepandud teos või kriminaalasja saatmist selles osas uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Samuti taotletakse kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks K. P. suhtes toimepandud tegude osas. Kassaatorite arvates rikkus ringkonnakohus kriminaalasja menetlemisel oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, sest jättis põhjendamata, miks eelistati H. T. süüstavaid tõendeid teda õigustavatele tõenditele. Kaitsjad leiavad, et H. T., tunnistajate ja kannatanu ütluste vahel on nii K. P. peksmise kui K. V.-i lüüa üritamise episoodis kõrvaldamata vastuolud, mis tulnuks KrMS § 7 lg 3 valguses tõlgendada süüdistatava kasuks. H. T. tegutses talle KarS § 121 järgi süüksarvatud tegusid toime pannes hädakaitses, samuti on K. V.-i vikatiga lüüa üritamist ebaõigesti käsitatud tervise kahjustamisena KarS § 121 järgi, sest reaalselt mingisugust kahju K. V.-ile ei tekitatud. Kassaatorid ei nõustu ka tsiviilhagi osalise rahuldamisega ringkonnakohtu poolt, sest nende hinnangul tunnistati H. T. K. P. peksmises süüdi alusetult. Lisaks pole kaitsjate hinnangul tsiviilhagi ka põhjendatud. 6. Prokuröri kassatsioonivastuses taotletakse kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist. KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et tervise kahjustamiseks KarS § 121 mõttes on iga tegu, mis võib põhjustada kehalise tervisekahjustuse, kusjuures tervisekahjustuse kui tagajärje tegelikul saabumisel ei ole selle kuriteo objektiivse koosseisu täitmise aspektist tähtsust - teo kvalifitseerimiseks KarS § 121 järgi peab see tegu olema oma iseloomult selline, mis suudab kehalise tervisekahjustuse tekitada. Eelöeldust aga ei tulene, nagu võiks tervise kahjustamisest kui lõpuleviidud teost KarS § 121 mõttes rääkida olukorras, kus tervise kahjustamisele suunatud tegu ennast ei ole aset leidnud. Vastupidi - olukorras, kus kannatanu tervis pole reaalselt kahjustunud, saab tervise kahjustamisest kui lõpuleviidud teost KarS § 121 mõttes rääkida üksnes juhul, kui tervise kahjustamisele suunatud tegu on toimunud, kuid selle teo tervist kahjustav potentsiaal pole objektiivsetel põhjustel realiseerunud (nt kannatanu käe liigesest välja väänamine ei põhjusta talle tervisekahjustust, sest anatoomilise iseärasuse tõttu liigub tema käsi liigesest välja ja tagasi probleemitult). Juhul aga, kui tegu, millega üritatakse teise isiku tervist kahjustada, jääb süüdistatavast sõltumatutel põhjustel lõpule viimata, saab rääkida üksnes tervise kahjustamise katsest. 8. Käesolevas kriminaalasjas süüdistati H. T. selles, et ta üritas K. V.-it korduvalt vikati terava otsaga lüüa, kuid ei saanud seda teha, sest kannatanu tõrjus löögid maast haaratud kaikaga. Kriminaalkolleegium nõustub kassatsiooni seisukohaga, et sellistel asjaoludel pole võimalik rääkida H. T. poolt toime pandud tervist kahjustavast teost. Kuna aga H. T., üritades kannatanut lüüa, asus kaheldamatult niisugust tegu toime panema, tuleb KarS § 25 lg-le 2 tuginedes tema niisugust käitumist käsitada KarS §-s 121 sätestatud tervise kahjustamise katsena. 9. Arvestades asjaolu, et H. T. on süüdi tunnistatud veel teiseski KarS § 121 järgi kvalifitseeritud ja lõpuleviidud teos, ei muuda tema poolt K. V.-i suhtes toimepandud teo ümberkvalifitseerimine katseks siiski tema tegudele KarS § 121 järgi antud lõplikku kvalifikatsiooni. Kuna H. T. poolt K. V.-i suhtes toimepandud tegu on hinnatav kuriteo katsena, võib kohus KarS § 25 lg-st 6 ja § 60 lg-st 1 tulenevalt kergendada H. T. karistust. Arvestades aga H. T. tegude toimepanemise asjaolusid ja sellest nähtuvalt tema süüd, ei pea Riigikohtu kriminaalkolleegium tema karistuse kergendamist võimalikuks. 10. Kriminaalkolleegium märgib, et kassaatorite väited seoses H. T. väidetava hädakaitsega on paljasõnalised ja need on ammendavalt kummutatud ringkonnakohtu poolt. Samuti on ringkonnakohus piisava põhjalikkusega analüüsinud K. P. tsiviilhagiga seonduvat. Mingeid kohtuliku arutamise käigus kõrvaldamata jäänud kahtlusi, mida tuleks KrMS § 7 lg 3 kohaselt süüdistatava kasuks tõlgendada, pole kassatsioonis esitatud ja kriminaalkolleegiumi hinnangul selliseid kahtlusi ega vastuolusid käesolevas kriminaalasjas ei ole. Samuti ei nõustu kriminaalkolleegium kassaatorite seisukohaga, nagu puuduksid ringkonnakohtu otsuses põhjendused. 11. Eeltoodu alusel ning juhindudes KrMS § 361 p-dest 2 ja 3 ning § 362 p-st 1 asendab Riigikohtu kriminaalkolleegium maaja ringkonnakohtu otsuse õigusliku põhistuse K. V.-i suhtes toimepandud teo osas käesoleva otsuse punktides 7-8 toodud põhistustega. Muus osas jätab kriminaalkolleegium maaja ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kaitsjate kassatsiooni rahuldab osaliselt. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi