3-1-1-22-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-22-07

Otsuse kuupäev

22. juuni 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi A. Ž. süüdistuses § 1481 lg-te 2 ja

10 järgi ning V. Š. süüdistuses KrK § 1481 lg-te 2

ja 10 - § 17 lg-te 5 ja 6 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 1-04-171

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. Š. kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

2. mai 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2007. a otsus osas, millega jäeti muutmata Viru Maakohtu

14. märtsi 2006. a otsus ja mõisteti A. Ž.-lt ning V. Š.-lt Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

tsiviilhagi katteks välja 2 730 930 krooni ja 39 senti.

2. Tühistada Viru Maakohtu 14. märtsi 2006. a otsus ringkonnakohtu poolt tühistamata jäetud osas.

3. Lõpetada kriminaalmenetlus osas, milles A. Ž.-i süüdistatakse KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi ning V. Š.-i

KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 - § 17 lg-te 5 ja 6 järgi selles, et nad jätsid OÜ A. G. nimel A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud

väljamaksetelt kinni pidamata, deklareerimata ja maksuhaldurile üle kandmata 215 108 krooni tulumaksu.

4. Jätta Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi osas, mis puudutab OÜ A. G. poolt A. Ž.-le

ja V. Š.-le tehtud väljamakselt kinni pidamata tulumaksu summas 215 108 krooni, läbi vaatamata.

5. Ülejäänud osas saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru Maakohtule.

6. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

7. Mõista Eesti Vabariigilt Ida-Viru Advokaadibüroo OÜ kasuks välja 4 248 (neli tuhat kakssada

nelikümmend kaheksa) krooni - sh käibemaks 648 (kuussada nelikümmend kaheksa) krooni - seoses

vandeadvokaat Arvo Suubani poolt V. Š.le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega ja arvata see

summa KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel menetluskulude hulka.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. Ž. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi ja V. Š. KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 - § 17 lg-te 5 ja 6 järgi.

1.1 A. Ž.-i süüdistati selles, et tema, olles alates 25. maist 2000 OÜ A. G. juhatuse liige:

1)jättis tahtlikult maksuhaldurile esitamata OÜ A. G. käibedeklaratsioonid maksustamisperioodide

juuli kuni detsember 2000 ja märts 2001 kohta, mille tagajärjel jäi riigile laekumata 67 706 krooni

käibemaksu;

2)jättis tahtlikult maksuhaldurile esitamata OÜ A. G. tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid

maksustamisperioodide mai 2000 kuni aprill 2001 kohta.

a. Nimetatud maksustamisperioodidel tegi OÜ A. G. A. Ž.-le ja V. Š.-le

väljamakseid kogusummas 833 191 krooni. Nendelt väljamaksetelt pidanuks

OÜ A. G. tulumaksuseaduse (TuMS) § 41 p 1 alusel kinni pidama,

TuMS § 40 lg 4 alusel maksuhaldurile üle kandma ning TuMS § 40 lg 5

alusel deklareerima tulumaksu summas 215 108 krooni.

Ž

Š

b. Samuti pidanuks OÜ A. G. deklareerima ja tasuma A. Ž.-le ja V. Š.-le

tehtud väljamaksetelt kokku 274 954 krooni sotsiaalmaksu.

c. Lisaks eeltoodule oleks OÜ A. G. pidanud maksustamisperioodidel mai

kuni juuli 2000 deklareerima ja tasuma 1 882 247 krooni tulumaksu

osaühingu pangakontolt väljavõetud ja üle kantud summadelt, mida äriühing

ei kasutanud ettevõtluse tarbeks (TuMS § 51 lg-d 1?2);

3)esitas tahtlikult valeandmeid OÜ A. G. käibedeklaratsioonides maksustamis-perioodide mai ja juuni

2000 kohta järgmiselt.

d. Ta deklareeris tegelikkusest väiksemat käivet, mistõttu jäi riigile

käibemaksuna laekumata 311 499 krooni.

e. Samuti deklareeris ta alusetult suurt sisendkäibemaksu, mistõttu jäi riigile

käibemaksuna laekumata 485 856 krooni. Kokku jäi OÜ A. G.

käibedeklaratsioonides

valeandmete

esitamise

tagajärjel

maksudena

laekumata 797 355 krooni.

Süüdistuses märgiti, et A. Ž.-i käitumine on jätkuvalt kuriteona karistatav KarS § 386 lg 1 ja § 390 lg 1 järgi. Maakohtus

loobus prokurör V. Š. süüdistamisest rikkumistes, mis leidsid aset alates augustist 2000.

1.2 V. Š.d süüdistati A. Ž.-i kihutamises käesoleva otsuse punktis 1.1 kirjeldatud kuriteole, samuti sellele kaasaaitamises.

Süüdistuse kohaselt oli V. Š. 10. märtsist kuni 25. maini 2000 OÜ A. G. ainuosanik ja juhataja. Maksupettuse ja isikliku

varalise kasu saamise ning riiklike maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil värbas ta 2000. a maikuus OÜ A. G.

ainuosanikuks ja juhatuse liikmeks (juhatajaks) A. Ž.-i. Tegelikult jäi OÜ A. G. edasi V. Š. otsese juhtimise ja kontrolli alla. V.

Š. juhtis osaühingu majandustegevust, tegi selleks vajalikke otsuseid ja tema korraldusel võttis A. Ž. arvelduskontolt välja

sularaha ning tegi ülekandeid. V. Š. tekitas A. Ž.is viimase materiaalset huvitatust ära kasutades tahtluse esitada OÜ A. G.

käibedeklaratsioonides valeandmeid ning jätta äriühingu käibe-, tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonid esitamata. Sel viisil,

samuti juhtides OÜ A. G. praktilist majandustegevust, kihutas V. Š. A. Ž.-i kuriteole ja aitas sellele kaasa.

Süüdistuses märgiti, et V. Š. käitumine on jätkuvalt kuriteona karistatav KarS § 386 lg 1 - § 22 lg-te 2 ja 3 ning § 390 lg 1 -

§ 22 lg-te 2 ja 3 järgi.

2. Viru Maakohtu 14. märtsi 2006. a otsusega tunnistati A. Ž. süüdi KrK § 1481 lg 10 järgi ja teda karistati üheaastase

vangistusega, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata. V. Š. tunnistati süüdi KrK § 1481

lg 10 - § 17 lg-te 5 ja 6 järgi ning teda karistati üheaastase vangistusega, millest arvati KarS § 68 lg 1 alusel maha

eelvangistuses viibitud 3 päeva. Ka V. Š.-le mõistetud vangistuse jättis kohus KarS § 74 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga

täitmisele pööramata. Maakohus mõistis tsiviilhagi katteks riigi kasuks V. Š.-lt ja A. Ž.-lt solidaarselt välja 2 784 489 krooni ja

A. Ž.-lt täiendavalt 177 927 krooni. Muu hulgas märkis kohus otsuse resolutiivosas, et kahju hüvitamise eesmärgil tuleb

pöörata nõue eeluurimise käigus arestitud kahele V. Š. ja ühele A. Ž.-i kinnistule.

2.1 Maakohus märkis, et OÜ A. G. ei esitanud 2000. a maikuust kuni 2001. a aprillikuuni maksuhaldurile mitte ühtegi

tuludeklaratsiooni. Samal ajal võeti osaühingu pangakontolt välja sularaha summas 833 191 krooni. Kohtu hinnangul tuleb see

raha tunnistada A. Ž.i ja V. Š. tuluks, kuna pole mingeid dokumente, mis kinnitaksid, et seda raha kasutati

ettevõtlustegevuseks. Lisaks sellele tegi OÜ A. G. perioodil mai kuni juuli 2000 väljamakseid summas 5 357 164 krooni ja 68

senti. Nende väljamaksete kohta puuduvad raamatupidamise algdokumendid, mistõttu tuleb kõnealustelt väljamaksetelt tasuda

tulumaksu TuMS § 51 alusel. Samuti leidis kohus, et OÜ A. G. pangakontolt väljavõetud summad olid maksustatavad

sotsiaalmaksuga. Samas võttis maakohus vastu Maksu- ja Tolliameti esindaja loobumise nõudest mõista süüdistatavatelt välja

sotsiaalmaks summas 274 954 krooni.

2.2 Maakohus asus seisukohale, et A. Ž.-i ütlused on V. Š. omadest usaldusväärsemad. Kohus tuvastas, et A. Ž. andis V. Š.

ettepanekul nõusoleku saada OÜ A. G. osanikuks ja juhatajaks. Selle eest sai ta V. Š.-lt raha. V. Š. ja A. Ž. leppisid kokku, et

firma asju hakkab endiselt juhtima V. Š., A. Ž. aga kirjutab alla vajalikele paberitele ning võtab osaühingu pangakontolt raha.

V. Š. omakorda lubas tegeleda raamatupidamisega, ta jättis enda kätte firma pitsati ja tal oli allkirjaõigus. Selline kokkulepe ei

vabastanud aga A. Ž.-i kohustusest organiseerida raamatupidamisarveldust, maksta makse ja esitada deklaratsioone. Seega

varjas A. Ž. juhatuse ainukese liikmena OÜ A. G. tulu ja käivet, mille tagajärjel jäid maksud riigi tuludesse maksmata. Kuigi

tegelikult juhtis OÜ A. G. tegevust V. Š., ei saa teda pidada isikuks, kes oli kohustatud osaühingu nimel deklaratsioone esitama

ja makse maksma. V. Š. võttis osa A. Ž.i poolt toime pandud kuriteost. Osavõtt väljendus selles, et V. Š. veenis A. Ž.-i

hakkama firma osanikuks ja juhatuse liikmeks. Samuti oli just V. Š. see, kes tegi tehinguid, mille tulemusel laekus osaühingu

arvele raha, millest tuli maksta makse.

2.3 Tsiviilhagi lahendamisel arvestas maakohus kannatanu esindaja loobumist sotsiaalmaksunõudest summas 274 954 krooni,

samuti prokuröri loobumist hagist V. Š. suhtes summas 177 927 krooni. Veel märkis kohus, et V. Š. ja A. Ž.-i kinnistute müük

tsiviilhagi katteks ei ole vastuolus täitemenetluse seadustiku (TMS) §-ga 66.

3. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. Š. kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kes taotles maakohtu otsuse

tühistamist, kaitsealuse õigeksmõistmist ja tsiviilhagi rahuldamata jätmist.

4. Viru Ringkonnakohtu 25. jaanuari 2007. a otsusega tühistati maakohtu otsus järgmistes osades:

1)A. Ž.-i ja V. Š. süüditunnistamises valeandmete esitamises OÜ A. G. 2000. a maikuu

käibedeklaratsioonis, mille tagajärjel jäi laekumata käibemaksu kokku 53 558 krooni ja 61senti;

2)A. Ž.-i ja V. Š. süüditunnistamises sotsiaalmaksu deklaratsioonide mitteesitamises ja selle tagajärjel

274 954 krooni laekumata jäämises;

3)A. Ž.-i ja V. Š. süüditunnistamises käibedeklaratsioonide esitamata jätmises ja selle tagajärjel

67 706 krooni laekumata jäämises;

4)A. Ž.-lt ja V. Š.-lt tsiviilhagi katteks riigile 2 784 489 krooni väljamõistmises.

Ringkonnakohus otsustas mõista A. Ž.-i ja V. Š. õigeks:

1)OÜ A. G. käibedeklaratsioonis valeandmete esitamises osas, mis puudutas 53 558 krooni ja 61sendi

käibemaksu laekumata jäämist;

2)OÜ A. G. sotsiaalmaksu deklaratsioonide esitamata jätmises;

3)OÜ A. G. käibedeklaratsioonide esitamata jätmises.

Tsiviilhagi katteks mõistis ringkonnakohus A. Ž.-lt ja V. Š.-lt solidaarselt välja 2 730 930 krooni ja 30 senti. Muus osas jättis

ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

4.1 Ringkonnakohus ei soostunud apellandi seisukohaga, et maakohtu otsus on rajatud A. Ž.-i vastuolulistele ütlustele.

Kolleegium leidis, et kuna A. Ž.-i ütlused on omavahel riimuvad ja kooskõlas teiste tõenditega, siis on maakohus võtnud need

põhjendatult aluseks süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel.

4.2 Kolleegium nõustus kaitsja väitega, et maakohtu otsuse põhiosa ei kajasta, kas V. Š. on OÜ A. G. sotsiaalmaksu ja

käibedeklaratsioonide esitamata jätmises süüdi tunnistatud või õigeks mõistetud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et

prokurör loobus maakohtu istungil süüdistusest, mis puudutab käibedeklaratsioonide esitamata jätmist ja selle tagajärjel 67 706

krooni laekumata jäämist. Ühtlasi loobus kannatanu esindaja maakohtu istungil hagist sotsiaalmaksu nõudes summas 274 954

krooni. Maakohtu otsuse põhiosa kohaselt on tsiviilhagis esitatud nõuet vähendatud, kuid sama otsuse resolutiivosast ei nähtu,

kas V. Š. on selles süüdistuse osas õigeks või süüdi mõistetud. See tähendab, et kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on

omavahel vastuolus, mistõttu ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Tegemist

on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Samas on tegemist

rikkumisega, mille kõrvaldamine on võimalik ringkonnakohtu otsusega, mistõttu pole vaja saata kriminaalasja maakohtule

uueks arutamiseks.

4.3 Ringkonnakohtu istungil loobus prokurör süüdistusest valeandmete esitamise osas OÜ A. G. 2000. a maikuu

käibedeklaratsioonis, millega seoses jäi laekumata käibemaksu kokku 53 558 krooni ja 61 senti. Tulenevalt KrMS § 14 lg-st 2

ja §-st 301 mõistis ringkonnakohus süüdistatavad selles osas õigeks ja vähendas süüdistatavatelt tsiviilhagi katteks

väljamõistetavat summat.

4.4 Ringkonnakohus leidis, et maakohtu poolt süüdistatavate kinnistute suhtes tehtud otsustus on käsitatav tsiviilhagi tagamise

meetmena. Samas märkis kolleegium, et küsimus arestitud kinnistute müügist ei ole kohtu lahendada. See, kas kinnistud tuleb

müüa või mitte, lahendatakse täitemenetluse raames.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. Š. kaitsja A. Suuban, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist

osas, milles jäeti maakohtu otsus V. Š. suhtes muutmata, ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Viru Ringkonnakohtule.

Kassatsioonile on lisatud taotlus 4248 krooni (sh käibemaks 648 krooni) riigi õigusabi tasu maksmiseks.

Kassaatori põhiväited on järgmised.

5.1 Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta mitmed apellatsioonis esitatud põhistused selle kohta, et A. Ž.-i ütlused ei ole

usaldusväärsed. Ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse tegemiseni on viinud kõrvaldamata vastuolud A. Ž.-i ütluste ja

teiste tõendite vahel ning apellatsiooni põhjendustele vastamata jätmine

5.2 Maakohtu otsusega "pöörati nõue" kohtueelses menetluses arestitud süüdistavate kinnistutele. Ringkonnakohus maakohtu

otsust selles osas ei muutnud. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et pöörates nõude kinnistutele, võttis maakohus tarvitusele

meetmed hagi tagamiseks. Hagi oli juba tagatud kinnistute arestimisega (keelumärke tegemisega). Pöörates nõude arestitud

varale, otsustas maakohus ette ära vara müügi ja sattus vastuollu täitemenetluse seadustikus sätestatud varale sissenõude

pööramise järjekorraga. Kohus tegi kriminaalmenetluses otsustuse küsimuses, mis tuleb lahendada täitemenetluse käigus.

Samuti rikkus kohus TMS § 14 lg 1 nõudeid, jättes tähelepanuta, et kaks arestitud kinnistut olid V. Š. ja tema abikaasa

ühisvara.

6. Kassatsioonivastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Dilaila Nahkur-Tammiksaar, et ringkonnakohtu

otsuse muutmiseks seaduslikku alust ei ole. Riigikohtu nõudel esitatud täiendavas kassatsioonivastuses märgib prokurör, et

alates 15. märtsist 2007 on V. Š. käitumine kuriteona karistatav KarS § 3891 lg 1 - § 22 lg-te 2 ja 3 järgi, sest V. Š. tegutses

maksukohustuse vähendamise eesmärgil ja rikkus maksude kinnipidamiskohustust, mille tagajärjel jäi riigile maksudena

laekumata suurele kahjule vastav summa.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et ehkki maakohus on tõenditele antud hinnangut põhistanud napilt, on

ringkonnakohus selle puuduse kõrvaldanud ja piisavalt põhjendanud, miks ta peab usaldusväärseks A. Ž.-i, mitte aga V. Š.

ütlusi. Seetõttu ei nõustu kolleegium kassaatori seisukohaga, et ringkonnakohus on rikkunud faktiliste asjaolude tuvastamisel

oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

8. Järgnevalt käsitleb kriminaalkolleegium kassatsioonis tõstatatud küsimust süüdimõistva kohtuotsusega nõude pööramisest

süüdistatavate varale (I); kontrollib kassatsiooni piiridest väljuvalt kohtute poolt süüdistatavate käitumisele antud

materiaalõigusliku hinnangu paikapidavust (II); selgitab 15. märtsil 2007. a jõustunud karistusseadustiku muudatuste mõju

käesoleva kriminaalasja lahendamisele (III) ja käsitleb maksuhalduri tsiviilhagi rahuldamisega seonduvaid probleeme (IV).

Lõpuks võtab kolleegium seisukoha kassatsiooni rahuldamise ja menetluskulude osas (V).

I

9. Kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et "pöörates nõude" kahele V. Š. kinnistule väljus maakohus talle antud

pädevuse piiridest ja sekkus täitemenetlusse.

9.1 Kriminaalasja lahendava kohtu pädevuses on otsustada, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi (KrMS § 306 lg 1

p 11) ning kas on vaja võtta meetmeid tsiviilhagi tagamiseks (KrMS § 306 lg 1 p 12 ning § 313 lg 1 p 10). Kohus ei saa aga

lahendada küsimust, millise vara arvelt tuleb tsiviilhagi rahuldada.

9.2 Täitemenetluse seadustiku § 52 lg 1 esimene lause sätestab, et varale sissenõude pööramisel vara arestitakse ja müüakse.

Sama seadustiku § 53 lg 3 näeb ette, et vara arestimise järjekorra määrab kohtutäitur, kuulates eelnevalt ära sissenõudja

ettepaneku. Järjekorda määrates arvestatakse, et sissenõudja nõue tuleb rahuldada kõige kiiremal viisil ning et võlgniku

õigustatud huve ei või kahjustada. Kriminaalkolleegium leiab, et viidatud sätted ei reguleeri üksnes vara arestimise, vaid ka

selle müümise järjekorra kindlaksmääramist. Sellist järeldust kinnitab ka TMS § 88 lg-s 4 ja § 97 lg-s 2 sätestatu. Nimelt

järeldub TMS § 88 lg-st 4, et vara müüakse arestimise järjekorras. Täitemenetluse seadustiku § 97 lg-st 2 tuleneb omakorda, et

vara müük lõpetatakse niipea, kui raha, mis on saadud müügist, on küllaldane sissenõudja nõude ja täitekulude katmiseks. See

tähendab, et arestimise järjekorras tagapool olev vara müüakse viimasena ja sedagi vaid juhul, kui arestimise nimekirjas

eespool olevast varast nõude rahuldamiseks ja täitekulude katmiseks ei piisa. Järelikult tuleneb TMS § 53 lg-st 3 kohtutäituri

õigus ja kohustus määrata sissenõudja ja võlgniku huve kaaludes kindlaks arestitud vara müümise järjekord. Selle üle

otsustamine, millise vara arvel tuleb isikult väljamõistetud summa sisse nõuda, ei ole seega hagi rahuldava kohtu, vaid

kohtutäituri pädevuses.

9.3 Ringkonnakohus märkis otsuse põhistavas osas küll õigesti, et küsimus arestitud kinnistute müügist ei ole kohtu lahendada,

vaid tuleb otsustada täitemenetluse käigus, kuid leidis samas ekslikult, et maakohtu poolt süüdistatavate kinnistute suhtes

tehtud otsustus on käsitatav tsiviilhagi tagamise meetmena. Nimetatud põhjendusel jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse

resolutiivosa korrigeerimata. Kriminaalkolleegium märgib, et olemasoleval kujul tähendab maakohtu otsuse resolutiivosas

märgitu kohtutäiturile antud siduvat ettekirjutust kinnistute müügiks. Siinkohal on vaja silmas pidada, et täitemenetluses kehtib

formaliseerituse printsiip, millest tulenevalt ei ole kohtutäituril õigust kontrollida täitedokumendi sisu õiguspärasust (vt nt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. oktoobri 2002. a määrus asjas nr 3-2-1-119-02 - RT III 2002, 27, 304, p 8). Järelikult tähendas

maakohtu otsuse resolutiivosa muutmata jätmine alusetut sekkumist täitemenetluse käiku.

9.4 Tsiviilhagi tagamise meetmetena, mille kohaldamise vajalikkuse kohta peab kriminaalasja lahendav kohus vastavalt KrMS

§ 306 lg 1 p-le 12 ja § 313 lg 1 p-le 10 otsustuse tegema, tuleb mõista tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 378

nimetatud hagi tagamise abinõusid, mis on kriminaalasjade omapärast tulenevate eranditega kohaldatavad ka

kriminaalkohtumenetluses. Kriminaalkolleegium märgib aga, et kohtu poolt tsiviilhagi tagamiseks rakendatavad meetmed

saavad olla suunatud üksnes kohtuotsuse täitmise tagamisele (eeskätt vara käsutamise tõkestamisele), mitte täitemenetluse

korraldamisele. Võtmaks meetmeid süüdistatavate vastu esitatud tsiviilhagi tagamiseks ja lahendamaks küsimust, kuidas

toimida süüdistatavate menetluse käigus hagi tagamiseks arestitud kinnistutega, tuli kohtutel KrMS § 306 lg 1 p-dest 12 ja 13

ning § 313 lg 1 p-dest 10 ja 11 lähtuvalt otsuses märkida, et kriminaalmenetluses hagi tagamiseks kohaldatud abinõud jätab

kohus muutmata.

9.5 Eeltoodud põhjustel tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu otsuse osas, millega pöörati nõue kahele V. Š.

ja ühele A. Ž.i kinnistule, ning Viru Ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti maakohtu otsus nimetatud osas muutmata.

II

10. Kriminaalmenetluse seadustiku § 352 lg 6 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile

süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb

materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline

rikkumine.

11. A. Ž. ja V. Š. on tunnistatud KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi süüdi muu hulgas selles, et V. Š. kihutamisel ja kaasaaitamisel

jättis A. Ž. OÜ A. G. nimel TuMS § 41 p 1 alusel kinni pidamata, TuMS § 40 lg 4 alusel maksuhaldurile üle kandmata ning

TuMS § 40 lg 5 alusel deklareerimata 215 108 krooni tulumaksu A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud 833 191 krooni suuruselt

väljamaksete summalt. Süüdistuses ja kohtuotsustes on leitud, et selline käitumine oli alates 1. septembrist 2002 sarnaselt teiste

süüdistatavatele süüksarvatud tegudega jätkuvalt kuriteona karistatav A. Ž.-i osas KarS § 386 lg 1 ja § 390 lg 1 järgi ning V. Š.

osas KarS § 386 lg 1 - § 22 lg-te 2 ja 3 ning § 390 lg 1 - § 22 lg-te 2 ja 3 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegium kohtute

nimetatud seisukohaga ei nõustu.

11.1 Ajavahemikul 1. septembrist 2002 kuni 14. märtsini 2007 ei olnud maksumaksjale tehtavatelt väljamaksetelt

maksuseaduses ettenähtud maksu kinni pidamata jätmine või kinnipeetud maksusumma mittetäielik või mitteõigeaegne

ülekandmine maksuhalduri pangakontole süüteona karistatav mitte maksude väärarvutusena (KarS § 386; maksukorralduse

seaduse (MKS) § 152) ega maksuhalduri tegevuse takistamisena (KarS § 390, MKS § 154), vaid moodustas eraldi delikti -

maksusumma kinni pidamata jätmise (KarS § 389, MKS § 153). Kuriteona (KarS § 389) oli maksusumma kinni pidamata

jätmine karistatav üksnes juhul, kui süüdlasele oli sama teo eest kohaldatud väärteokaristust või kui teo tagajärjel jäi

maksudena laekumata 500 000 krooni või enam.

11.2 Kohtute poolt tuvastatu kohaselt jäi OÜ A. G. poolt A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud väljamaksetelt kinni pidamata 215 108

krooni tulumaksu, s.o summa, mis on väiksem KarS §-s 389 sätestatud määrast. Seega ei olnud OÜ A. G. poolt A. Ž.-le ja V.

Š.-le tehtud 833 191 krooni suuruselt väljamaksete summalt tulumaksu kinni pidamata jätmine alates 1. septembrist 2002 enam

kuriteona karistatav.

11.3 Karistusseadustiku § 5 lg 2 näeb ette, et seadusel, mis välistab teo karistatavuse, on tagasiulatuv jõud. Karistusseadustiku

rakendamise seaduse (KarSRakS) § 3 lg 1 kohaselt lõpetatakse enne Karistusseadustiku jõustumist toimepandud kuriteo kohta

alustatud kriminaalmenetlus lähtudes sama seaduse § 1 lg-tes 1, 2 ja 3 sätestatud alustest. Karistusseadustiku rakendamise

seaduse § 1 lg-test 1 ja 3 tulenevalt vabastatakse karistuse kandmisest isik, kes on süüdi mõistetud kriminaalkoodeksi järgi

kuriteo eest, mis karistusseadustiku järgi ei ole enam kuriteona karistatav, samuti kuriteos süüdimõistetud isik, kui

Karistusseadustiku või muu seaduse järgi vastab kuriteokoosseisule väärteokoosseis. Seega tuleb käesolev kriminaalmenetlus

lõpetada osas, milles A. Ž.-i süüdistatakse KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi ning V. Š.d KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 - § 17 lg-te 5 ja 6

järgi selles, et OÜ A. G. jättis A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud väljamaksetelt kinni pidamata, deklareerimata ja maksuhaldurile üle

kandmata 215 108 krooni tulumaksu.

11.4 Seoses kriminaalmenetluse osalise lõpetamisega tuleb jätta läbi vaatamata Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

tsiviilhagi osas, mis puudutab OÜ A. G. poolt A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud väljamakselt kinni pidamata tulumaksu summas

215 108 krooni.

12. Ringkonnakohus mõistis mõlemad süüdistatavad õigeks OÜ A. G. "sotsiaalmaksudeklaratsioonide" esitamata jätmises.

Seadmata kahtluse alla selle otsustuse sisulist õigsust, täpsustab kriminaalkolleegium, et süüdistuses märgitud ajal ja ka praegu

ei ole Eestis kasutusel eraldi sotsiaalmaksudeklaratsiooni. Rahandusministri 27. augusti 1998. a määruse nr 67 (RTL 1998,

273/274, 1126; 329/330, 1350; 1999, 155, 2172; RTL 2000, 2, 7; 75, 1142) kohaselt tuli 2000. aastal tulumaksuseadusest,

sotsiaalmaksuseadusest, kogumispensionide seadusest ja töötuskindlustuse seadusest tulenevad deklaratsioonid esitada ühel ja

sellel samal vormil - TSD ehk "Tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete

deklaratsioon". Kuna ringkonnakohus leidis, et A. Ž. ja V. Š. on süüdi OÜ A. G. tulu deklareerimata jätmises, ning arvestades,

et tulu- ja sotsiaalmaks deklareeritakse ühel deklaratsioonivormil, oleks olnud juriidiliselt korrektne mõista süüdistatavad

õigeks OÜ A. G. sotsiaalmaksu deklareerimata jätmises, mitte aga "sotsiaalmaksudeklaratsioonide" esitamata jätmises.

III

13. Tulenevalt KarS § 5 lg-test 1 ja 2 on isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime

pandud tegu on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

13.1 Nii süüdistuses kui ka maa- ja ringkonnakohtu otsustes on leitud, et A. Ž.-le süüksarvatud tegu on alates

kriminaalkoodeksi kehtivuse lõppemisest 1. septembril 2002 kuriteona karistatav KarS § 386 lg 1 ja § 390 lg 1 järgi, ning V.

Š.-le etteheidetav käitumine KarS § 386 lg 1 - § 22 lg-te 2 ja 3 ning § 390 lg 1 - § 22 lg-te 2 ja 3 järgi.

13.2 15. märtsil 2007, s.o pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist käesolevas kriminaalasjas, jõustus karistusseadustiku ja selle

muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus (RT I 2007, 13, 69). Selle seaduse § 9 p-dega 72 ja 74 tunnistati KarS §-d

386 ja 390 kehtetuks. Järelikult eeldab A. Ž.-i ja V. Š. süüditunnistamine vältimatult kontrollimist, kas süüdistatavate

käitumine on kuriteona karistatav ka alates 15. märtsist 2007.

13.3 Maksuhaldurile andmete esitamata jätmine ja valeandmete esitamine, milles A. Ž.-i ja V. Š.-i süüdistatakse, vastab nii

KarS §-s 3891 kui ka §-s 3892 ette nähtud kuriteokoosseisu objektiivsele koosseisule. Kuid täiendavalt näevad kõnealused

paragrahvid ette nõude, et andmed jäetakse esitamata või valeandmeid esitatakse maksu- või kinnipidamiskohustuse

vähendamise või tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil ja just sel eesmärgil toimepandud rikkumise tagajärjel

jääb maksudena laekumata, tagastatakse, tasaarvestatakse või hüvitatakse alusetult suurele kahjule vastav summa. Seejuures

juhul, kui isik on põhjustanud vähemalt suurele kahjule vastava maksusumma laekumata jäämise teadva valeandmete

esitamisega tagastusnõude suurendamise või tekitamise eesmärgil, tuleb tema käitumine selles osas kvalifitseerida

maksukelmusena suures ulatuses (KarS § 3892).

13.4 A. Ž.i ja V. Š. teo jätkuva karistatavuse kontrollimiseks tuleb tuvastada süüdistatavate eesmärk maksuhaldurile andmete

esitamata jätmisel ja valeandmete esitamisel. Kuna vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada ei

või, pole nimetatud eesmärgi kindlakstegemine kassatsioonimenetluses võimalik.

13.5 Käesoleval juhul jõustusid KarS §-d 3891 ja § 3892, millest lähtudes tuleb hinnata A. Ž.-i ja V. Š. teo jätkuvat

karistatavust, ajal, mil ringkonnakohus oli otsuse teinud ja toimus kassatsioonimenetlus. Seega puudus prokuröril võimalus

muuta süüdistust selliselt, et see kajastanuks ka neid asjaolusid, millel ei olnud tähtsust A. Ž.-i ja V. Š. teo hindamisel

kriminaalkoodeksi ja enne 15. märtsi 2007 kehtinud karistusseadustiku redaktsiooni järgi, kuid mille tuvastamiseta ei saa

hinnata teo jätkuvat karistatavust KarS § 3891 või § 3892 järgi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2005. a otsusest

asjas nr 3-1-1-83-05 (RT III 2005, 36, 349) tuleneb aga seisukoht, et selle kontrollimine, kas isikule esitatud süüdistuses

kirjeldatud tegu on karistatav ka pärast teo toimepanemist jõustunud karistusseaduse järgi, ei eelda vältimatult seda, et uus

kvalifikatsioon ja kõik sellele vastavad asjaolud peaksid kajastuma isikule esitatud süüdistuses. Osutatud otsuse punktis 9

märkis kriminaalkolleegium muu hulgas järgmist: "Tuleb ka arvestada, et isiku käitumisele karistusõigusliku hinnangu

andmise aluseks olevat seadust võidakse alati muuta ka pärast seda kui isiku suhtes toimuvas kriminaalmenetluses on kohtulik

uurimine lõppenud ja seega on vastavalt KrMS § 268 lg-le 2 kadunud võimalus süüdistuse muutmiseks. Samas ei oleks

millegagi põhjendatav see, kui kriminaalasjas, kus esimese astme kohus on kohtuliku uurimise lõpetanud või mis on jõudnud

juba apellatsiooni- või kassatsioonimenetlusse, välistaks seaduse muutmine isiku süüditunnistamise ja karistamise ka juhul, kui

teo karistatavus uue seaduse kohaselt säilib. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaldamisel tuleb kõigi astmete kohtutel lähtuda

õiguslikust olukorrast, mis kehtib kohtuotsuse tegemise ajal. Seetõttu ei ole süüdistuses kirjeldatud teo jätkuvale

kriminaliseeritusele antavat hinnangut põhimõtteliselt võimalik siduda KrMS § 268 lg-s 2 sätestatud süüdistuse muutmise või

täiendamise ajaliste piiridega." Küll on Riigikohus leidnud, et süüdistataval peab olema tõhus võimalus esitada vastuväiteid nii

sellele, et süüdistuses kirjeldatud tegu oli kuriteona karistatav toimepanemise ajal, kui ka sellele, et tegu on olnud jätkuvalt

karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 25).

13.6 Seadusandja ei ole lahendanud küsimust, kuidas kassatsioonikohus peab toimima olukorras, kus isiku karistamise aluseks

olevat seadust on pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist muudetud, millest tulenevalt on isiku teo jätkuva karistatavuse

kontrollimiseks vaja tuvastada faktilisi asjaolusid, mis apellatsioonimenetluse ajal kehtinud seaduse redaktsiooni kohaselt

õiguslikku tähendust ei omanud ja mille tuvastamata jätmist ei saa seega ka ringkonnakohtule materiaal- või menetlusõiguse

rikkumisena ette heita. Seega on tegemist probleemiga, mille tulenevalt KrMS § 2 p-st 4 peab lahendama Riigikohus.

Kriminaalkolleegium on seisukohal, et kui teo jätkuva karistatavuse kontrollimine eeldab uute asjaolude väljaselgitamist, tuleb

kriminaalasi selle küsimuse lahendamiseks saata kohtule, kelle pädevuses on faktiliste asjaolude tuvastamine.

13.7 Kolleegium leiab, et olukorras, kus Riigikohus saadab kriminaalasja maa- või ringkonnakohtule uueks arutamiseks üksnes

selleks, et oleks võimalik täiendavalt tuvastada teatud faktiline asjaolu, mis on vajalik isiku käitumise jätkuva karistatavuse

kontrollimiseks, peab kohus kriminaalasja arutama üksnes ulatuses, mis on vajalik kõnealuse asjaolu tuvastamiseks ja sellest

tulenevate otsustuste tegemiseks. Kriminaalasja täiemahuline uus arutamine nõutav ei ole.

IV

14. Seoses maksuhalduri tsiviilhagi rahuldamisega märgib Riigikohus järgmist.

14.1 Kolleegium on jätkuvalt seisukohal, et tsiviilhagi lahendamisel tuleb kriminaalmenetluses juhinduda tsiviilmenetluse

regulatsioonist, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 436 lg 1

kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Sama seadustiku § 438 lg 1 järgi tuleb kohtul muu hulgas otsustada,

millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 442 lg 8 näeb ette, et kohtuotsuse põhjendavas osas

tuleb muu hulgas märkida seadus, mida kohus kohaldas. Nendest sätetest järeldub, et mis tahes nõude rahuldamisel peab kohus

otsuses ära näitama õigusnormid, mis moodustavad nõude rahuldamise materiaalõigusliku aluse. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 669 lg 1 p 5 loeb kohtuotsuse olulises osas põhjendamata jätmise menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks.

Vastavalt TsMS § 692 lg 1 p-le 2 on menetlusõiguse normi oluline rikkumine, kui see võis kaasa tuua ebaõige otsuse,

kohtuotsuse kassatsiooni korras tühistamise alus. Kuna vastavalt eelmärgitule juhindutakse kriminaalmenetluses tsiviilhagi

lahendamisel tsiviilkohtumenetluse regulatsioonist, tuleb tsiviilhagi suhtes tehtud otsustuse põhistamatuse korral ka

kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas TsMS § 692 lg 1 p 2 ja § 669 lg 1 p 5 alusel

tühistada. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07 - RT III 2007, 24, 194, p-d 47?

48.)

14.2 Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi lahendamisel on oluline silmas pidada, et nn kuriteoga tekitatud kahju hüvitamise hagi

ei ole materiaalõiguslikult iseseisev nõue. Isiku mingi teo lugemine kuriteoks on üksnes karistusõiguslik hinnang teole, mitte

uus iseseisev tegu, millest tekiks eraldiseisev tsiviilõiguslik nõue. Tsiviilõiguslikult ei mõjuta kriminaalasjas tehtud otsus seega

tsiviilkohtumenetluses nõudele antavat kvalifikatsiooni. Tsiviilõiguslik vastutus saab jätkuvalt põhineda esmajoones lepingu

rikkumisel või deliktil. (Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai 2005. a otsus asjas nr 3-2-1-41-05 - RT III 2005, 17, 181,

p 19.)

14.3 Käesolevas asjas ei selgu maakohtu ega ringkonnakohtu otsusest, millise õigusnormi alusel on kohtud maksuhalduri

tsiviilhagi põhjendatust hinnanud, s.t milline on hagi rahuldamise materiaalõiguslik alus. See tähendab, et tsiviilhagi

rahuldamist puudutavas osas on kohtuotsused jäetud õiguslikult põhistamata. Järelikult tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu

otsused tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas tühistada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 692 lg 5 esimene lause sätestab,

et kui maakohus on rikkunud sama seadustiku §-s 669 nimetatud menetlusõiguse normi ja ringkonnakohus ei ole otsust

tühistanud ega asja uueks läbivaatamiseks saatnud, tühistab Riigikohus alama astme kohtute otsused ja saadab asja

läbivaatamiseks maakohtule. Seega tuleb ka käesolev kriminaalasi saata tsiviilhagi lahendamiseks Viru Maakohtule. Asja uuel

arutamisel ei saa võtta seisukohta tsiviilhagi selle osa suhtes, mis on käesoleva otsusega jäetud läbi vaatamata.

14.4 Kui kriminaalasja uuel arutamisel leitakse, et A. Ž.-i ja V. Š. käitumine on ka pärast 15. märtsi 2007 kuriteona karistatav

(vt käesoleva otsuse III osa), tuleb kohtul tsiviilhagi kohta otsuse tegemisel põhjendada, kas OÜ A. G. maksuvõlg on käsitatav

süüdistatavate poolt kuriteona tekitatud kahjuna ja millised normid moodustavad maksuhalduri poolt A. Ž.-i ja V. Š. vastu

esitatud nõude materiaalõigusliku aluse. Seejuures tuleb silmas pidada, et MKS §-d 41 ja 168 ei ole käesolevas asjas

kohaldatavad, kuna need sätted jõustusid alles 1. juulil 2002, s.o pärast A. Ž.-le ja V. Š.-le süüksarvatavate tegude

toimepanemist. Riigikohus on ka selgitanud, et enne 1. juulit 2002 kehtinud maksukorralduse seadus ei sätestanud õigust

nõuda osaühingu juhatuse liikmelt äriühingu maksuvõla tasumist (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 2005. a otsus

asjas nr 3-3-1-41-05 - RT III 2005, 38, 374, p 11) ja et kahju hüvitamisel ning vastutusel võõra maksuvõla eest on

põhimõtteliselt erinevad alused (vt viimativiidatud otsuse punkti 12). Samuti tuleb arvestada, et lähtudes KrMS § 37 lg 1 ja

§ 39 lg 1 mõttest on kriminaalmenetluse raames kohtul võimalik läbi vaadata üksnes selline tsiviilhagi, milles nõutakse

vahetult kuriteoga või süüvõimetu isiku õigusvastase teoga tekitatud kahju hüvitamist.

14.5 Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et kui kriminaalasjas tehtud kohtuotsus tühistatakse ja kriminaalasi

saadetakse uueks arutamiseks alama astme kohtule põhjusel, et kohus on jätnud tsiviilhagi lahendamise õiguslikult

põhistamata, puudub üldjuhul vajadus tõendite uueks uurimiseks. Asja uuel arutamisel tuleb käsitleda tsiviilhagi

lahendamisega seonduvaid õiguslikke aspekte ja tõendite uurimine on tarvilik üksnes juhul, kui tekib vajadus tuvastada

täiendavalt mõni tsiviilhagi lahendamise aspektist tähtsust omav asjaolu. Eeltoodud järeldust kinnitab ka TsMS § 693 lg-s 1 ja

§ 658 lg-s 1 sätestatu. Viidatud normidest tuleneb, et alama astme kohtu otsuse tühistamise ja asja uueks lahendamiseks

saatmise korral jätkub menetlus maa- või ringkonnakohtus seisundis, milles see oli enne asja läbivaatamise lõpetamist. Maa-

või ringkonnakohus teeb uuesti menetlustoimingud, mis kõrgema astme kohtu otsuse kohaselt olid ebaseaduslikud. Kõnealusel

juhul on ebaseaduslik maa- ja ringkonnakohtu poolt tsiviilhagi lahendamise õiguslik põhistamata jätmine. Seega tuleb

maakohtul kriminaalasja uuel arutamisel otsustada, kas maksuhalduri tsiviilhagi rahuldamiseks on materiaalõiguslik alus, ja

oma seisukohta motiveerida.

V

15. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 6 ja 7, § 362 p-dest 1 ja 2, § 352 lg-st 6, § 2 p-st 4, KarSRakS § 3 lg-

test 1 ja 6 ning TsMS § 691 p-st 2 ja § 692 lg 1 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu

25. jaanuari 2007. a otsuse osas, millega jäeti muutmata Viru Maakohtu 14. märtsi 2006. a otsus ja mõisteti A. Ž.-lt ning V. Š.lt

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi katteks välja 2 730 930 krooni ja 39 senti. Samuti tühistab kolleegium

Viru Maakohtu 14. märtsi 2006. a otsuse ringkonnakohtu poolt tühistamata jäetud osas. Riigikohus lõpetab kriminaalmenetluse

osas, milles A. Ž.-i süüdistatakse KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 järgi ning V. Š.d KrK § 1481 lg-te 2 ja 10 - § 17 lg-te 5 ja 6 järgi

selles, et nad jätsid OÜ A. G. nimel A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud väljamaksetelt kinni pidamata, deklareerimata ja maksuhaldurile

üle kandmata 215 108 krooni tulumaksu. Eesti Vabariigi (Maksu- ja tolliameti kaudu) tsiviilhagi osas, mis puudutab OÜ A. G.

poolt A. Ž.-le ja V. Š.-le tehtud väljamakselt kinni pidamata tulumaksu summas 215 108 krooni, jätab kolleegium KrMS § 310

lg 2 alusel läbi vaatamata, selgitades seejuures, et tsiviilhagi läbi vaatamata jätmine ei takista kannatanul nõude esitamist

väljaspool kriminaalmenetlust. Ülejäänud osas saadab Riigikohus kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule, kellel

tuleb tuvastada, millisel eesmärgil V. Š. ja A. Ž. maksuhaldurile andmeid esitamata jätsid ja valeandmeid esitasid. Juhul, kui

kohus leiab, et V. Š. ja A. Ž.i käitumine on ka pärast 15. märtsi 2007 jätkuvalt kuriteona karistatav, tuleb kohtul langetada

motiveeritud otsustus Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) tsiviilhagi kohta (välja arvatud osas, milles Riigikohus jättis

hagi läbi vaatamata). V. Š. kaitsja kassatsiooni rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt.

16. V. Š. kaitsja esitas Riigikohtule seoses V. Š.-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega taotluse 4248 krooni (sh

käibemaks 648 krooni) riigi õigusabi tasu maksmiseks OÜ-le Ida-Viru Advokaadibüroo. Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus

on põhjendatud ja tuleb juhindudes riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. jaanuari 2005. a

määruse nr 2 § 8 lg-st 1, § 2 lg-st 3 ja § 1 lg-st 2 rahuldada.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi