3-3-2-1-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-2-1-07

Määruse kuupäev

19. juuni 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia

Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

I. Jurno, M. Konno, P. Žukovetsi, V. Solovjovi, T. Eichleri,

H. Metsa, V. Uiki, S. Gude, J. Nugise, K. Chagalli, A. Korteli,

J. Toompere, L. Nokkuri ja V. Hääle esindaja ning R. Polmani

kaebused ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a

otsuse nr 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a

korralduse nr 244-k seadusevastasteks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahendid

Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsus haldusasjas nr II-

3/148/99 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a

määrus haldusasjas nr 3-3-1-6-99

Menetluse alus Riigikohtus

Karin Elisabeth Adelheid Edenbergi teistmisavaldus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Anda asi läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsusega nr 4032 loeti Tallinnas

Kaupmehe 10/Kentmanni 17 (endine Kaupmehe 22) ehitised ja krunt (kinnistu nr 1067)

omandireformi objektiks. Linnakomisjon luges tõendatuks, et see vara kuulus õigusvastase

võõrandamise ajal Max Edenbergile. Nimetatud otsusega tunnistati omandireformi õigustatud

subjektiks selle vara suhtes Karin Trepp.

Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korraldusega nr 244-k otsustati elamu Kaupmehe 10/

Kentmanni 17 tagastada K. Trepp'ile.

2. Nimetatud elamus asuvate korterite üürnikud Ivo Jurno, Meeri Konno, Pavel Žukovets, Vladimir

Solovjov, Tõnu Eichler, Hele Mets, Vladimir Uik, Svetlana Gude, Tatjana Muravjova, Kiira Chagall,

Asta Kortel, Janika Toompere, Lembit Nokkur ja Valve Hääl ja Rudolf Polman esitasid Tallinna

Halduskohtule kaebuse, milles palusid tunnistada seadusevastaseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

24. oktoobri 1994. a otsuse nr 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korralduse nr 244-

k. Halduskohus lubas Tatjana Muravjova asemel viimase avalduse alusel protsessi Jevgenia Nugise.

Tallinna Halduskohtu 17. juuni 1997. a otsusega haldusasjas nr 3-13/97 tunnistati ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsus nr 4032 osaliselt seadusevastaseks ja Tallinna

Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korraldus nr 244-k täielikult seadusevastaseks. Tallinna

Ringkonnakohtu 29. detsembri 1997. a otsusega haldusasjas nr II-3/262/97 tühistati Tallinna

Halduskohtu 17. juuni 1997. a otsus ja saadeti asi uueks arutamiseks samale halduskohtule teises

koosseisus.

Tallinna Halduskohtu 6. augusti 1998. a otsusega haldusasjas nr 3-275/98 jäeti Kaupmehe 10 elamu

üürnike kaebused rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. novembri 1998. a

otsusega jäeti nimetatud elamus asuvate korterite üürnike apellatsioonkaebused rahuldamata ja

Tallinna Halduskohtu 6. augusti 1998. a otsus muutmata.

3. Nimetatud elamus asuvate korterite üürnikud I. Jurno, M. Konno, P. Žukovets, V. Solovjov,

T. Eichler, H. Mets, V. Uik, S. Gude, J. Nugis, K. Chagall, A. Kortel, J. Toompere, L. Nokkur,

V. Hääl ja R. Polman esitasid kassatsioonkaebuse.

Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määrusega haldusasjas nr 3-3-1-6-99 tühistati

Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegiumi 17. novembri 1998. a otsus haldusasjas nr II-3/279/98 ja

asi saadeti uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule teises koosseisus. Riigikohtu

halduskolleegium põhjendas määrust järgmiselt:

1) käesolevas asjas vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtis Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a.

otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkt 5. See kehtestas: "Omandireformi

õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimused lahendatakse riikidevaheliste

lepingutega määratud korras." ORAS § 7 lg 3 ja Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse

"Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkti 5 sätete vahel ei ole sisulist erinevust;

2) antud haldusasjas tuvastati Tallinna Halduskohtu 6. oktoobri 1998. a otsusega, et Tallinnas

Kaupmehe 10 asuva elamu endine omanik M. Edenberg lahkus koos perega 1941. a. Eestist

Saksamaale NSV Liidu ja Saksa riigi vahel 10. jaanuaril 1941. a sõlmitud kokkuleppe alusel.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu poolt tuvastatud asjaoludega. Ekslikult leidis ringkonnakohus,

et isikutel, "kes lahkusid Eestist 10. jaanuari 1941. a lepingu alusel, on ORASe kohaselt õigus nõuda

vara tagastamist või kompenseerimist õigusvastaselt võõrandatud vara osas, mida nad ei ole

nimetatud lepingu kohaselt deklareerinud ega üle andnud". Kui ümberasujalt oli vara ORAS § 6

tähenduses õigusvastaselt võõrandatud, näiteks natsionaliseeritud, siis kuulub tema õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldus ORAS § 7 lg 3 kohaselt lahendamisele

riikidevahelise kokkuleppe, mitte aga omandireformi aluste seaduse alusel.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsusega haldusasjas nr II-3/148/99 tunnistati täielikult

seadusevastaseks ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a otsus nr 4032 ja Tallinna

Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korraldus nr 244-k ning kohustati linnakomisjoni ja linnavalitsust

vaatama asi uuesti läbi ja tegema uue otsuse. Ringkonnakohus oli seisukohal, et tulenevalt

Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punktist 5

ja ORAS § 7 lg-st 3 ei ole Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel lahkunud isikud õigustatud

nõudma nende omandis olnud ja ümberasumisel Eestisse jäänud vara kompenseerimist ja tagastamist

omandireformi aluste seaduse alusel. Sellist õigust ei saa olla ka nimetatud isikute pärijatel. Kuna

M. Edenberg lahkus Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingu alusel, siis ei saa K. Trepp olla õigustatud

subjekt Kaupmehe 10 vara osas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Karin Elisabeth Adelheid Edenberg (end Trepp) esitas 12. detsembril 2006 teistmisavalduse,

milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsuse haldusasjas nr II-3/148/99 ja

Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-6-99 ning jätta jõusse

Tallinna Halduskohtu 6. augusti 1998. a otsuse haldusasjas nr 3-275/98 ja Tallinna Ringkonnakohtu

halduskolleegiumi 17. novembri 1998. a otsuse haldusasjas nr II-37279/98 ning teha Tallinna

Linnavalitsusele ettekirjutus tühistatud kohtuotsuste tagasitäitmiseks. Teistmisavalduses väidetakse

järgmist:

1) TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi on asjas teistmise aluseks Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsus,

millega ORAS § 7 lg 3 tunnistati 12. oktoobrist 2006 kehtetuks tingimusel, ei ole jõustunud ORAS

§ 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Riigikohtu üldkogu asus 6. detsembri 2006. a

otsuses seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 on kehtetu alates 12. oktoobrist 2006;

2) teistmisavalduse aluseks olev asjaolu ilmnes 12. oktoobril 2006, mil Riigikohtu üldkogu 12. aprilli

2006. a otsusest lähtuvalt tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks;

3) teistetavate kohtulahendite peamiseks õigusnormiks oli ORAS § 7 lg 3. Nende kohtulahenditega

loodi õiguslik olustik, mille järgi K.E.A. Edenberg ei ole õigustatud subjekt omandireformi aluste

seaduse alusel ja õigustatud isiku vara tagastamisel.

6. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman paluvad jätta teistmisavalduse läbi vaatamata, kuna

see on esitatud tähtaega rikkudes, avalduse läbi vaatamise korral aga jätta see rahuldamata. V. Hääl,

I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman väidavad järgmist:

1) teistmisavaldus on esitatud rikkudes TsMS § 704 lg-s 1 sätestatud kahekuulist tähtaega, sest

Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks 28. oktoobri 2002. a otsusega. Kuni

31. detsembrini 2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik ei sätestanud teistmise alusena

õigustloova akti või selle sätte põhiseadusevastasust. Puuduvad ka üleminekusätted seoses

teistmisavalduse esitamise tähtajaga olukorras, kus kohtulahend tugineb enne uue seadustiku

jõustumist põhiseadusevastseks tunnistatud sättele. Kui Riigikohus siiski leiab, et TsMS § 702 lg 2

p 7 on asjas kohaldatav, siis tulnuks teistmisavaldus esitada hiljemalt kahe kuu jooksul seadustiku

jõustumisest, s.o hiljemalt 1. märtsil 2006, sarnaselt Riigikohtu seisukohtadele haldusasjas nr 3-3-1-

66-04;

2) ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasus tuvastati teistkordselt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a

otsusega. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise osas lükati otsuse jõustumine edasi 12. oktoobrini

2006. Muus osas, s.h p 26, millega teistkordselt tuvastati sätte põhiseadusevastasus, jõustus

kohtuotsus juba 12. aprillil 2006. Nimetatud kohtuotsus avaldati Riigi Teatajas 19. mail 2006.

Teistmisavaldus tulnuks esitada hiljemalt 19. juulil 2006. TsMS § 705 ja 682 lg 1 ning HKMS §-de

76 ja 77 koosmõjust tulenevalt tuleb teistmisavaldus jätta läbi vaatavata, sest see on esitatud pärast

seaduses sätestatud tähtaja möödumist;

3) TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmise alus pole halduskohtumenetluses tulenevalt HKMS § 5

lg-st 2 kohaldatav. Halduskohus peab kaebuse läbivaatamisel omal algatusel kontrollima

kohaldatavate õigusnormide põhiseaduspärasust täies ulatuses ja halduskohtu lahend on kinnitus, et

kohaldatud säte on põhiseaduspärane. Kuna enne 1. jaanuari 2006 ei olnud teistmisavalduse esitamise

alusena sätestatud kohtulahendi aluseks olnud normi põhiseadusevastaseks tunnistamist, siis tekkis

kaebuse esitajatel alus loota, et Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määrust ja Tallinna

Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsust pole teistmise teel võimalik muuta;

4) kui Riigikohus peab TsMS § 702 lg 2 p 7 käesolevas asjas kohaldatavaks, tuleb kontrollida selle

tagasiulatuva kohaldamise põhiseaduspärasust. Riigikohus on varem rõhutanud, et põhiseaduslikkuse

järelevalve asjas tehtud otsusel pole tagasiulatuvat jõudu (asi nr 3-4-1-10-00);

5) kuna ORAS § 7 lg 3 polnud kohtulahendite tegemise ajal põhiseadusevastane, siis puudub TsMS

§ 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmise alus. Riigikohtu üldkogu tunnistas ORAS § 7 lg 3

põhiseadusevastaseks, kuna säte muutus aastate jooksul süvenenud õigusselgusetuse tõttu

põhiseadusevastaseks, sest alles hiljem selgus, et sättes viidatud lepingut ei kavatseta sõlmida. Varem

on Riigikohus pidanud ORAS § 7 lg-t 3 põhiseadusepäraseks teistetavas asjas, samuti

loakogu 4. augusti 1999. a määruses nr 3-7-2-4-205, millega jäeti menetlusse võtmata

K.E.A. Edenbergi (Trepp) kassatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsuse peale.

Teistmisavalduse rahuldamisel õigusselgusetus süveneks, sest omandireformi kistaks taas elamu,

mille suhtes reform lõppes aastaid tagasi;

6) teistmisavalduse rahuldamine kahjustaks kaebuse esitajate õiguskindlust korterite omandamise

õiguspärasuse suhtes. Kõik kaebuse esitajad, v.a O. Ojamaa, sõlmisid korterite erastamise ostu-

müügilepingud 16. juunil 1999. Seitsmeaastane omand korterite suhtes tingib teistmisavalduse

rahuldamata jätmise sõltumata teistmisavaldusele esitatud vastuses toodud muudest põhjendustest.

Tagantjärele tuvastatud õigusselgusetuse tingimustes ei saa ette heita, et kortereid erastades usaldati

jõustunud kohtuotsuseid ja haldusakte. Õiguskindlus on tekkinud mitte üksnes Tallinna linna, vaid

peamiselt kohtute tegevuse tulemusel, kes on korduvalt jätnud rahuldamata teistmisavalduse esitaja

taotlused ja kaebused, mille eesmärgiks oli korterite erastamise takistamine. Tallinna Halduskohtu

3. veebruari 2002. a määrusega haldusasjas nr 3-38-02 võeti vastu K. Trepp-Edenbergi loobumine

kaebusest ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuse nr 10788 peale, millega ORAS § 7 lg 3 alusel jäeti

rahuldamata tema taotlus tagastada vaidlusalune elamu ja krunt. Tallinna Linnakohtu 16. jaanuari

2001. a otsusega tsiviilasjas nr 273/25-996/00 ja Tallinna Ringkonnakohtu 18. aprilli otsusega

tsiviilasjas nr II-2/558/01 jäeti rahuldamata K.E.A. Edenberg (Trepp) hagi tuvastada 16. juunil 1999

sõlmitud Kaupmehe 10-1 korteri erastamise ostu-müügilepingu tühisus. Riigikohtu loakogu ei võtnud

9. mai 2001. a määrusega asjas nr 3-7-2-5-249 kassatsioonkaebust menetlusse. Tallinna Halduskohtu

19. aprilli 2001. a otsusega haldusasjas nr 3-752/2001 ja Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri

2001. a otsusega haldusasjas nr II-3/316/2001 jäeti rahuldamata K.E.A. Edenbergi (Trepp) kaebus

Tallinna Linnavalitsuse 6. oktoobri 1999. a korralduse nr 6753-k peale, millega määrati Kaupmehe 10

asuva ehitise teenindamiseks vajalik krunt korteriomandi seadmiseks korralduses seatud tingimustel.

Tallinna Linnakohtu kohtunikuabi 24. aprilli 2000. a kinnistamisotsusega jäeti rahuldamata

K.E.A. Edenbergi (Trepp) vastuväide Kaupmehe 10 elanike ühise kinnistamisavaldusele

kinnistusregistriosa avamiseks ja korteriomandi seadmiseks;

7) asjas esinevad ja võivad esineda täiendavad vara tagastamist välistavad alused. Tallinnas

Kaupmehe tn 10 asuv elamu on tervikuna teiste isikute heauskses omandis (ORAS § 12 lg 3 p 3),

mistõttu pole võimalik jätta jõusse Tallinna Halduskohtu 6. augusti 1998. a otsust haldusasjas nr 3-

275/98 ja Tallinna Ringkonnakohtu otsust haldusasjas nr II-3/279/98. Välistatud pole, et

M. Edenbergile on ümberasujana makstud Saksa riigi poolt kompensatsiooni, mis ORAS § 17 lg 5

järgi võtab õiguse nõuda vara tagastamist või kompenseerimist. Olemasolev omandireformi

regulatsioon pole mõeldud kasutamiseks olukorras, kus 2006. a tunnistatakse kehtetuks ORAS § 7

lg 3 (Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse p 30). Aastaid tagasi erastatud kortereid pole

võimalik asuda tagastama 1991. aastast kehtivate põhimõtete alusel. Arvestada tuleb vahepeal

ehitises toimunud muudatusi, s.h kaebajate investeeringuid;

8) teistmisavaldus väljub kaebuse piiridest ja ei vasta HKMS § 26 lg-le 1. Avaldaja taotleb tühistatud

kohtuotsuste tagasitäitmist. HKMS § 19 lg 7 järgi vaatab kohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse

ulatuses. Kohus ei saa teha ettekirjutust, mida kaebuse esitaja pole taotlenud. Kaebuse esitajad pole

esitanud ega kavatse esitada taotlust kohtuotsuste tagasitäitmiseks. HKMS § 26 lg 1 järgi saab

tagasitäitmise ettekirjutuse teha vaid haldusakti suhtes.

7. T. Eichler palub mitte võtta teistmisavaldust tähtaja möödumise tõttu menetlusse, avalduse

menetlusse võtmisel aga jätta see rahuldamata, sest põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

otsustel on ajas ex nunc toime. T. Eichler väidab järgmist:

1) teistmisavalduse esitamise tähtaeg oli 12. detsembriks 2006 möödunud, sest TsMS § 704 lg 3

kohaselt ei või teistmisavaldust esitada, kui kohtuotsuse jõustumisest, mille teistmist nõutakse, on

möödunud viis aastat. TsMS § 704 lg 4 ei luba teistmisavalduse esitamise tähtaega pikendada ega

ennistada;

2) avalduse esitaja ei saa oma õigusi realiseerida läbi teistmismenetluse. Teistmisele esitatud

Riigikohtu määrus ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus andsid õigusliku aluse Kaupmehe 10 elamus

asuvate eluruumide üürnikele erastamiseks. Erastamine on lõpule viidud ja Kaupmehe 10-5

korteriomand on kinnistatud T. Eichleri nimele 24. aprillil 2004. Kuna T. Eichleri õigus tulenes

seadusest ja oli kohtu poolt kontrollitud, siis ei saa olla kahtlust, et ta omandas korteri heauskselt ja

see ei kuulu ORAS § 12 lg 3 p 3 järgi tagastamisele;

3) Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsus, milles asuti seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 on

tulenevalt üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest kehtetu alates 12. oktoobrist 2006, ei oma

tagasiulatuvat jõudu Kaupmehe 10 elamu eluruumide erastamise suhtes. Riigikohus on korduvalt

(otsus asjas nr 3-4-1-5-00 punkt 37, otsus asjas nr 3-4-1-10-00 punkt 37, otsus asjas nr 3-4-1-8-02

punkt 15) asunud seisukohale, et kuna põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsustel on ajas ex

nunc toime, siis ei anna otsus alust nõuda tagasitäitmist isikutele, kes pole haldusakti vaidlustanud

või kelle kaebuse suhtes on jõustunud halduskohtu otsus.

8. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et asjas puuduvad seaduses sätestatud teistmise alused ning

teistmisavaldus on esitatud ka hilinenult. Linnavalitsus väidab järgmist:

1) TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses

õigustloova akti põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine. Riigikohtu üldkogu tunnistas ORAS

§ 7 lg 3 põhiseadusevastaseks 28. oktoobril 2002. ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamine üldkogu

12. aprilli 2006. a otsusega alates 12. oktoobrist 2006 ei saa vastavalt TsMS § 702 lg 2 p-le 7 olla

teistmise aluseks, kuna teistmine on seotud akti põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamisega;

2) 2002. aastal, mil Riigikohus tuvastas ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse, ei sätestanud seadus

otsesõnu, et teistmise aluseks on õigustloova akti põhiseadusevastaseks tunnistamine. Avaldaja peab

ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasust asjaoluks, mis polnud Riigikohtu halduskolleegiumile ja

ringkonnakohtule 1999. a teada, kuid mis oleks mõjutanud kohtulahendi tegemist. Sellele käsitusele

vastas kõige enam 2002. a kehtinud HKMS § 75 lg 2 p 1. Tollal kehtinud HKMS § 76 lg 3 järgi oli

teistmisavalduse esitamise tähtaeg kolm kuud päevast, mil teistmisavalduse esitaja sai või pidi teada

saama uutest asjaoludest. Seega tulnuks teistmisavaldus esitada kolme kuu jooksul Riigikohtu

üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuse avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 28. jaanuaril 2003;

3) teistmisavaldus poleks tähtaegne ka siis, kui TsMS § 702 lg 2 p-s 7 on sätestatud uus teistmise

alus. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku uus redaktsioon jõustus 1. jaanuaril 2006. Selleks ajaks oli

ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasus tuvastatud. Seetõttu hakkas teistmisavalduse esitamise tähtaeg

kulgema seadustiku jõustumisest ja teistmisavaldus tuli TsMS § 704 lg 1 järgi esitada hiljemalt kahe

kuu jooksul seadustiku jõustumisest, s.o 1. veebruariks 2006. TsMS § 704 lg 3 järgi ei või

teistmisavaldust esitada, kui kohtulahendist, mille teistmist nõutakse, on möödunud viis aastat. Antud

asjas on kohtulahendi tegemisest möödunud kuus aastat;

4) PSJKS § 58 lg 2 järgi jõustub kohtuotsus kuulutamisest. Seetõttu pole Riigikohtu 28. oktoobri

2002. a otsusel ja 12. aprilli 2006. a otsusel tagasiulatuvat jõudu ja vaidlustatud kohtuotsuste

tegemise ajal oli ORAS § 7 lg 3 kooskõlas põhiseadusega. Järelduvalt üldkogu 28. oktoobri 2002. a

otsusest pole ORAS § 7 lg 3 olnud kogu aeg vastuolus põhiseaduse §-dega 13 ja 14. Säte muutus

põhiseadusevastaseks ajast, mil Riigikohus tegi kindlaks, et on möödunud mõistlik aeg asjakohase

õigusliku regulatsiooni kehtestamiseks. Riigikohus pole tuvastanud, et ORAS § 7 lg 3 oli

põhiseadusevastane 1999. a;

5) teistmisavalduse põhjendatust tuleb hinnata ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 24. oktoobri 1994. a

otsuse nr 4032 ja Tallinna Linnavalitsuse 30. jaanuari 1995. a korralduse nr 244-k õiguspärasuse

kontekstis. Haldusakt peab vastama andmise ajal kehtivale õigusele ja faktilisele olukorrale. Nende

aktide õigusvastasus tulenes Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse

rakendamise kohta" punktist 5, mida pole kunagi põhiseadusevastaseks tunnistatud.

9. Kohtumenetluse ajal, 10. aprillil 2007, esitasid V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman

Riigikohtule täiendava kirjaliku seisukoha, milles väidavad järgmist:

1) alles Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega saabus selgus, et ümberasunutele kuulunud

vara ei tohi kuni ORAS § 7 lg 3 muutmiseni erastada. Senisele õiguslikule olukorrale hinnangut

andes märkis üldkogu nimetatud otsuse punktis 34 sõnaselgelt, et ORAS § 7 lg-s 3 "võimaluse

jätmine vara tagastamiseks riikidevahelise kokkuleppega jätab selgusetuks, kas ORAS § 18 lg-s 1

sätestatud vara võõrandamise keeld laieneb ümberasujatelt õigusvastaselt võõrandatud varale ja kas

seda vara võib erastada." Samas punktis märkis üldkogu koguni, et "kui ORAS § 18 lubaks

võõrandada või koormata asjaõigusega ümberasunute vara, mille suhtes tagastamise või

kompenseerimise taotlus on jäetud rahuldamata, siis hoopiski selgusetu on, kas on võimalik

võõrandada või asjaõigusega koormata seda vara ..., mille tagastamiseks või kompenseerimiseks pole

isik ORAS § 7 lg-s 3 sätestatut arvestades avaldust esitanud." Kaebuse esitajad on üldkogu otsusele

tuginedes seisukohal, et erastamislepingute sõlmimise ajal ei nähtunud seadusest õigusselguse

põhimõttele vastavat eluruumide erastamise keeldu;

2) õigusselge erastamise keeld ei saanud tuleneda ORAS § 18 lg-st 1, sest ümberasunutele kuulunud

vara ei kuulunud toona selle seaduse alusel tagastamisele, ega EES § 3 lg 5 p-st 4, sest see nägi

erastamise piirangu ette vaid juhul, kui tagastamise küsimus on lahendamata;

3) puudus selgus, kas tagastamisavalduse rahuldamata jätmisel on vara tagastamise küsimus

lahendatud ajutiselt või lõplikult. Haldusmenetluses tähendab avalduse rahuldamata jätmine reeglina

lõplikku sisulist lahendit avalduse suhtes, vastandudes avalduse läbivaatamata jätmisele või avalduse

läbivaatamise peatamisele;

4) korterite erastamise tehing ei saa normi rikkumise tõttu olla tühine, kui normist tulenev tehingu

tegemise keeld pole õigusselge;

5) Riigikohus tõdes 28. oktoobri 2002. a otsuses ka seda, et põhiseadusele ei vasta olukord, kus pole

selge, kas eluruum kuulub erastamisele, ja tegi ühtlasi kindlaks, et selline olukord takistab kodu

loomist ja perekonnaelu korraldamist. Seega pidi põhiseadusevastane olema ka ORAS § 7 lg-st 3,

§ 18 lg-st 1 ja EES § 3 lg 5 p-st 4 tagantjärele välja loetav erastamiskeeld;

6) ÕVVTK 24. mai 1999. a otsus oli tegemise ajal õiguspärane ja seda saab muuta ainult kooskõlas

HMS §-des 64-70 sätestatud piirangutega. Kaebuse esitajate usaldust tugevdas komisjoni otsuse peale

esitatud kaebusest loobumine, erastamislepingute kehtetuks tunnistamiseks esitatud hagide ja

kinnistamisavalduste peale esitatud vastuväidete rahuldamata jätmine, kolmanda isiku

kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmine. Kaebuse esitajate usaldust vara tagastamise

avalduste rahuldamata jätmise otsuste kehtimajäämise vastu tuleb lugeda kaalukamaks kui kolmanda

isiku õigust vara tagastamisele, sest aastaid hiljem erastamiseõiguse mittetunnustamise tagajärjed

oleksid kaebuse esitajatele väga rasked. Kaebuse esitajad on loobunud muude eluruumide soetamisest

ajal, mil kinnisvara ja ehitustööde hinnad olid praegusest tunduvalt odavamad;

7) isegi kui erastamislepingud poleks kehtivad ja kaebuse esitajatel poleks omandiõigust korteritele

tekkinud, oleks neil õiguspärane ootus, et erastamisavaldused vaadatakse läbi avalduste esitamise ajal

kehtinud õiguse alusel. Pole alust arvata, et erastamisavalduste esitamise ajal kehtinud ORAS § 7 lg 3

oleks toonud kaasa Kaupmehe 10 tagastamise, arvestades muu hulgas, et M. Edenbergile võidi

maksta ümberasumisel kompensatsiooni ja elamu oli koormatud laenuga. Pärast ORAS § 7 lg 3

kehtetuks tunnistamist tekkinud uus õiguslik olustik, mis võimaldab vara tagastada ilma

riikidevahelise kokkuleppeta, on kaebuse esitajate jaoks oluliselt ebasoodsam ja seda ei saa ilma

seaduses sätestatud konkreetse rakendusregulatsioonita kohaldada. Samas oleks rakendusregulatsioon

vastuolus õiguskindluse põhimõttega, sest seadusega oli kaebuse esitajatele antud lootus, et korterid

erastatakse, kui riikidevahelist kokkulepet ümberasunute vara kohta ei sõlmita;

8) 1995. aastast väldanud, vahepeal vaibunud ja siis taas avatud kohtuvaidluse edasikestmine pole

Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 punktile 1 vastav kohtumenetlus;

9) kui kolmandale isikule on õigusselgusetu seaduse tõttu tekkinud kahju, peab avalik võim leidma

selle korvamiseks muu võimaluse, mitte aga võtma kaebuse esitajatelt õigusselguse tingimustes

erastatud korterid. Korterite äravõtmine tekitab kaebuse esitajatele suuremat kahju kui kolmandale

isikule korterite tagastamata jätmine. Kaupmehe 10 tagastamine oleks vastuolus ORAS § 2 lg-ga 2.

10. V. Hääl, I. Jurno, O. Ojamaa ja R. Polman esitasid taotluse mõista K.E.A. Edenbergilt HKMS §-

de 92 ja 95 alusel nende kasuks välja kantud kohtukulud. Riigikohtule esitatud arvete järgi on

V. Hääle kantud kohtukulud 2832 kr, I. Jurno kantud kohtukulud 5664 kr, O. Ojamaa kantud

kohtukulud 2832 kr ja R. Polmani kantud kohtukulud 2832 kr.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Avaldaja palub teista Tallinna Ringkonnakohtu 10. mai 1999. a otsuse haldusasjas nr II-3/148/99

ja Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määruse haldusasjas nr 3-3-1-6-99.

Teistmisavaldus esitati Riigikohtule 12. detsembril 2006.

Nimetatud kohtulahendite teistmise aluseks loeb avaldaja Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a

otsust, millega ORAS § 7 lg 3 tunnistati 12. oktoobrist 2006 kehtetuks tingimusel, kui ei ole

jõustunud ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus. Riigikohtu üldkogu asus

6. detsembri 2006. a otsuses seisukohale, et ORAS § 7 lg 3 on kehtetu alates 12. oktoobrist 2006.

Avalduse kohaselt ilmnes teistmisavalduse aluseks olev asjaolu 12. oktoobril 2006, mil Riigikohtu

üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest lähtuvalt tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Teistetavad

kohtulahendid tuginesid peamiselt ORAS § 7 lg-le 3 ja nendega loodi õiguslik olustik, mis välistab

K.E.A. Edenbergi võimaluse olla õigustatud subjekt omandireformi aluste seaduse alusel ja

õigustatud isiku vara tagastamisel.

12. Tallinnas Kaupmehe tn 10 asuva maja korterite omanikud ning Tallinna Linnavalitsus on seadnud

kahtluse alla nii teistmisavalduse läbivaatamise formaalsed eeldused kui ka selle, et Riigikohtu

üldkogu 12. aprilli 2006. a otsus saab olla teistmise sisuliseks aluseks.

I

13. Kõigepealt esitab kolleegium oma seisukoha selle kohta, kas K.E.A. Edenbergi teistmisavalduse

läbivaatamise formaalsed eeldused on olemas.

14. Menetlusosalised on kahtluse alla seadnud võimaluse kohaldada TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud

teistmisalust halduskohtumenetluses, väites, et see pole kooskõlas HKMS §-s 5 sätestatud

halduskohtumenetluse erisustega ning et halduskohtu otsus peab olema tagatiseks, et kohaldatud

seadus on põhiseaduspärane (vt punkti 6 alapunkt 3).

HKMS § 75 lg 2 sätestab, et halduskohtumenetluses tehtud kohtulahendi teistmise alusteks on

tsiviilkohtumenetluses sätestatud teistmise alused. TsMS § 702 lg 2 p 7 järgi on teistmise aluseks ka

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse korras selle õigustloova akti või selle sätte

põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamine, millele tugines kohtulahend teistetavas tsiviilasjas.

Seega on seadusandja selgelt ja ühemõtteliselt lugenud TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisaluse

kohaldatavaks ka halduskohtumenetluses. HKMS §-s 5 osundatud halduskohtumenetluse erisused ei

tingi TsMS § 702 lg 2 p 7 kohaldamata jätmist halduskohtumenetluses. Millegagi ei saaks õigustada

seda, et eraõiguslikes suhetes saab põhiseadusevastaseks tunnistatud sättele tuginenud kohtuotsust

teista, kuid avalik-õiguslikes suhetes on see võimatu. Üheski instantsikohtumenetluses, sh

halduskohtumenetluses tehtud Riigikohtu otsus ei saa olla tagatiseks, et kohtu poolt kohaldatud

seadust peetakse põhiseaduspäraseks ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses. Selliseks

tagatiseks ei saa olla ka Riigikohtu halduskolleegiumi 22. märtsi 1999. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-

6-99. Viimatiöelduga seoses märgib Riigikohtu halduskolleegium veel seda, et Riigikohtu üldkogu

28. oktoobri 2002. a otsusest tulenevalt ei olnud ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastane algusest peale,

vaid muutus põhiseadusevastaseks hiljem (vt nimetatud otsuse punkt 30).

15. Analüüsimist vajab ka küsimus, kas TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmisalus on kohaldatav

nende kohtulahendite suhtes, mis tehti enne selle seadustiku jõustumist, s.o enne 1. jaanuari 2006.

Nimelt ei sätestanud varem kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik analoogilist teistmisalust.

Vastuses teistmisavaldusele ongi seatud kahtluse alla TsMS § 702 lg 2 p 7 kohaldamise

põhiseaduspärasus nende kohtulahendite suhtes, mis on tehtud enne 1. jaanuari 2006, s.o enne kehtiva

tsiviilkohtumenetluse seadustiku jõustumist. Nimetatud kahtlus on seostatud õiguskindluse ja

proportsionaalsuse põhimõttega (vt punkti 6 alapunkt 4).

Halduskolleegiumi arvates on Riigikohut tsiviilkolleegium 27. märtsi 2007. a otsuses asjas nr 3-2-2-

1-07 vaikimisi möönnud enne 1. jaanuari 2006 tehtud kohtulahendite teistmise võimalust. Käesoleva

asja lahendamisel ei saa aga selle tõdemusega piirduda, sest menetlusosalised on esitanud vastupidise

väite.

16. Kolleegium seab TsMS § 702 lg 2 p 7 põhiseadusepärasuse uurimisel kaalukausile selle isiku

huvi, kelle suhtes põhiseadusevastasele seadusele tuginedes tehti teistetav kohtuotsus, ja selle isiku

huvi, kes sai õigushüve nimetatud kohtuotsuse alusel, ning leiab, et põhiseadusevastaselt kannatanud

isikute huvi kaalub üles teise isikute grupi usalduse kohtuotsuse kehtimajäämise suhtes. Ebaõigus ei

saa luua õigust. Õiguskindlust on määratud kaitsma HKMS § 76 lg-s 2 ja TsMS §-s 704 sätestatud

teistmisavalduse esitamise tähtajad. Nimetatud tähtaegade pikkuse põhiseaduspärasust pole

kolleegiumi arvates käesolevas asjas põhjust kahtluse alla seada. Ka pole menetlusosalised esitanud

ühtegi argumenti, millest nähtuks, et tähtaegade pikkus pole põhiseaduspärane. Õiguskindlust,

usalduse kaitset ja proportsionaalsust on võimalik kaaluda teistmisavalduse sisulisel läbivaatamisel,

samuti uue haldusakti andmisel, mitte aga selle üle otsustamisel, kas teistmine on menetlusõiguslikult

võimalik.

Riigikohtu halduskolleegium arvab, et sellisest arutluskäigust on teistmisvõimaluse sätestamisel

lähtunud ka seadusandja 1. jaanuaril 2006 jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku kehtestamisel,

samuti halduskohtumenetluse seadustiku muutmisel, kui sätestati TsMS § 702 lg 2 p 7 kohaldamise

võimalus halduskohtumenetluses.

17. Vastustes teistmisavaldusele (vt punkti 6 alapunkt 4 ja punkti 7 alapunkt 3) väidetakse, et

Riigikohus on varasemates otsustes rõhutanud, et põhiseaduslikkuse järelevalve asjades tehtud

otsustel pole tagasiulatuvat jõudu (otsused asjades nr 3-4-1-5-00 p 37; 3-4-1-10-00 p 37; 3-4-1-8-02

p 15).

Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et teistmisavalduse esitamise võimatust ei saa

põhjendada Riigikohtu ülalnimetatud otsustega, milles leiti, et põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluses tehtud otsustel pole tagasiulatuvat toimet. Ajal, mil tehti nimetatud otsus, ei olnud

sätestatud, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsus on kohtulahendite teistmise

aluseks. Kohtulahendite teistmise võimaluse andmisega on seadusandja selgelt rõhutanud, et

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsustel võib olla tagasiulatuv jõud. Teistmine

oleks mõeldamatu, kui põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsusel oleks vaid ex

nunc toime.

18. Riigikohtu halduskolleegium siiski arvab, et TsMS § 702 lg 2 p-s 7 nimetatud teistmise aluse

sätestamine ei tähenda põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kõigi otsuste

tagasiulatuvat toimet, samuti seda, et teistmisavalduse rahuldamise korral tuleb teistetavas asjas alati

korraldada õigussuhete täielik restitutsioon. Pärast teistmisavalduse rahuldamist peab halduse kandja

usalduse kaitset ja muid asjaolusid arvestades andma uue haldusakti, mille resolutsioon ei pea

ilmtingimata erinema vaidlustatud haldusakti resolutsioonist. Teistetud kohtulahendi alusel antud

õigusvastase haldusakti tagajärgede kõrvaldamine ei pea ilmtingimata seisnema akti tagasitäitmises.

Võimalik on ka kahju hüvitamine.

19. Tallinna Linnavalitsus väidab, et möödunud on TsMS § 704 lg-s 3 sätestatud teistmisavalduse

esitamise viieaastane tähtaeg.

TsMS § 704 lg 3 sätestab: "Teistmisavaldust ei või esitada, kui kohtulahendi jõustumisest, mille

teistmist nõutakse, on möödunud viis aastat. Teistmisavaldust põhjusel, et pool ei olnud menetluses

osalenud või esindatud või käesoleva seadustiku § 702 lõike 2 punktis 8 nimetatud juhul, ei või

esitada, kui kohtulahendi jõustumisest on möödas kümme aastat." Teistsugune regulatsioon on aga

HKMS § 76 lg-s 2, mis sätestab: "Teistmisavalduse esitamisele ei kohaldata tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 704 lõikes 3 sätestatut. Teistmisavalduse võib tagastada läbi vaatamata, kui kohtulahendi

tegemisest, mille teistmist taotletakse, on möödunud üle kümne aasta."

Seega kehtestab halduskohtumenetluse seadustik TsMS § 702 lg 2 p 7 alusel teistmisavalduse

esitamiseks pikema teistmisavalduse esitamise tähtaja kui tsiviilkohtumenetluse seadustik.

Käesolevas asjas on teistmisavaldus esitatud HKMS § 76 lg-s 2 sätestatud kümneaastase tähtaja

kestel.

20. Vaidluse all on küsimus, kas teistmisavaldus on esitatud TsMS § 704 lg 1 esimese lausega

sätestatud kahekuuse tähtaja kestel. TsMS § 704 lg 1 esimene lause sätestab: "Teistmisavalduse võib

esitada kahe kuu jooksul teistmise aluse olemasolust teadasaamisest alates, kuid mitte enne lahendi

jõustumist." Teistmisavaldusele esitatud vastustes väidetakse, et avaldus tulnuks esitada kahe kuu

jooksul pärast 28. oktoobrit 2002 või pärast 1. jaanuari 2006.

21. Seonduvalt teistetava kohtuasjaga on Riigikohtu üldkogu teinud kaks otsust. 28. oktoobri 2002. a

otsusega asjas nr 3-4-1-5-02 tunnistas üldkogu ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks, kuid jättis selle

sätte kehtetuks tunnistamata. 12. aprillil 2006 tegi üldkogu asjas nr 3-3-1-63-05 osaotsuse, millega

tunnistas ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. Üldkogu nägi ette, et otsus jõustub selles osas 12. oktoobril

2006. a tingimusel, et ei ole jõustunud Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse § 7 lg-t 3 muutev

või kehtetuks tunnistav seadus. Üldkogu tegi samas asjas teise osaotsuse, mille põhjendava osa

punktis üldkogu konstateeris, et kuna ORAS § 7 lg-t 3 muutev või kehtetuks tunnistav seadus ei ole

jõustunud, siis on ORAS § 7 lg 3 Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest tulenevalt kehtetu

alates 12. oktoobrist 2006.

22. TsMS § 702 lg 1 esimeses lauses sätestatud kahekuulist teistmisavalduse esitamise tähtaega ei saa

arvutada 28. oktoobrist 2002 juba sellepärast, et 2002. a ei olnud asjakohast teistmisavalduse

esitamise alust üldse sätestatud.

23. Seda tähtaega ei saa arvutada ka 1. jaanuarist 2006, mil jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustik,

sest 1. jaanuaril 2006 ei laienenud halduskohtumenetlusele tsiviilkohtumenetluse seadustiku teistmist

reguleerivad sätted. Nimetatud sätted laiendati halduskohtumenetlusele 1. septembrist 2006, mil

jõustus 14. juunil 2006 vastu võetud halduskohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste

muutmise seadus.

24. Kolleegium ei pea võimalikuks arvutada teistmisavalduse esitamise kahekuulist tähtaega

haldusasjades ka 1. septembrist 2006, sest kolleegiumil pole alust arvata, et seadusandja otsustas

olukorras, kus varem analoogilist teistmise alust polnud sätestatud, lugeda teistmise aluseks kõik

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsused, mille jõustumisest on möödunud

vähem kui kümme aastat, tingimusel, et teistmisavaldus esitatakse TsMS § 702 lg 1 esimeses lauses

sätestatud tähtaja jooksul. Vastupidine seisukoht poleks kooskõlas teistmisavalduse esitamise

kahekuuse tähtaja eesmärgiga. Nimetatud tähtaja eesmärgiks on suurendada õiguskindlust sel teel, et

vähendatakse teistetavate asjade arvu lühikese avalduse esitamise tähtaja abil.

25. Vastuses teistmisavaldusele väidetakse, et sarnaselt Riigikohtu seisukohtadele haldusasjas nr 3-3-

1-66-04 tulnuks avaldus esitada kahe kuu jooksul seadustiku jõustumisest, s.o hiljemalt 1. märtsil

2006 (vt punkti 6 alapunkt 1).

Olukorda käesolevas asjas ei saa Riigikohtu halduskolleegiumi arvates lugeda analoogiliseks

olukorraga haldusasjas nr 3-3-1-66-04. Viimatinimetatud haldusasjas lahendas Riigikohtu

halduskolleegium küsimust, millisest päevast tuleb arvutada HKMS § 9 lg-s 5 ettenähtud

kolmeaastast tuvastamiskaebuse esitamise tähtaega enne 1. jaanuari 2002 antud haldusaktide ja

sooritatud toimingute puhul. Olukordade erinevust näitab juba see, et enne 1. jaanuari 2002 oli

halduskohtule võimalik esitada tuvastamiskaebus, kuid seadus selle esitamise tähtaega ei sätestanud;

enne 1. septembrit 2006 aga ei olnud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud otsus

halduskohtu otsuse teistmise alusena seaduses üldse sätestatud.

26. TsMS § 702 lg 1 esimeses lauses sätestatud kahekuulist teistmisavalduse esitamise tähtaega ei saa

arvutada ka 12. aprillist 2006 või üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuse Riigi Teatajas avaldamisest, sest

nimetatud otsusega andis Riigikohtu üldkogu seadusandjale 12. oktoobrini 2006 aega jõustada

kohane regulatsioon. Üldkogu möönis 28. oktoobri 2002. a otsuse punktis 37, et seadusandjal on isegi

võimalik jätta ümberasunutele kuulunud vara tagastamata. Kolleegium on seisukohal, et mõttetu

olnuks esitada teistmisavaldust ja kanda sellega seotud kulusid 12. aprillist kuni 12. oktoobrini 2006

kestnud ebamäärases olukorras, s.o olukorras, kus polnud teada, missuguseks võib kujuneda õiguslik

olustik pärast üldkogu 12. aprilli 2006. a otsuses eeldatud seadusandja tegevust.

27. Seega tuleb ORAS § 7 lg 3 alusel tehtud kohtuotsuste puhul teistmisavalduse esitamise

kahekuulist tähtaega Riigikohtu halduskolleegiumi arvates arvutada 12. oktoobrist 2006, mil

tulenevalt Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusest ORAS § 7 lg 3 kaotas kehtivuse. Kuna

teistmisavaldus on esitatud 12. detsembril 2006, siis on avaldus Riigikohtu halduskolleegiumi arvates

esitatud tähtaegselt.

28. TsMS § 703 lg 2 sätestab, et teistmine ei ole lubatud, kui poolel oli võimalik tugineda teistmist

võimaldavatele asjaoludele varasemas menetluses, eelkõige vastuväite või kaebusega, samuti kui

vastuväide või kaebus jäi rahuldamata. Käesolevas asjas ei olnud teistmist võimaldavale asjaolule

(Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusele, millega edasilükkavalt ja tingimuslikult tunnistati

ORAS § 7 lg 3 kehtetuks 12. oktoobrist 2006) võimalik tugineda.

29. Eeltoodu kokkuvõttena leiab kolleegium, et formaalsed eeldused teistmisavalduse

läbivaatamiseks on täidetud.

II

30. Vastuses teistmisavaldusele (vt punkti 8 alapunkt 5) väidetakse, et vaidlustatud haldusaktid anti

mitte ORAS § 7 lg 3, vaid Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse

rakendamise kohta" punkti 5 alusel.

Haldusaktid, mis tunnistati teistetava ringkonnakohtu otsusega seadusevastaseks, olid tõepoolest

antud ajal, kui kehtis mitte ORAS § 7 lg 3, vaid Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse

"Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punkt 5. Riigikohtu halduskolleegium on

leidnud, et ORAS § 7 lg 3 ja Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse

rakendamise kohta" punkti 5 vahel ei ole sisulist erinevust (vt 22. märtsi 1999. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-6-99). Kolleegiumi arvates on ka üldkogu 28. oktoobri 2002. a ja 12. aprilli 2006. a otsustes

lähtunud sellest, et Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste seaduse

rakendamise kohta" punkti 5 ja ORAS § 7 lg 3 materiaalne sisu on ühesugune, et tegemist on vaid

sõnastuslike erinevustega. Riigikohtu halduskolleegium ja ringkonnakohus on teistmisavalduses

märgitud otsustes juhindunud ORAS § 7 lg-st 3.

31. Kolleegium märgib, et on ilmnenud asjaolud, millest nähtuvalt ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud

kokkuleppe sõlmimine oli täitevvõimu arvates juba teistetavate kohtulahendite tegemise ajaks

muutunud ebatõenäoliseks. Üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuse punktist 24 nähtuvalt oli Vabariigi

Valitsusele jaanuaris 1999, mil valitsus esitas Riigikogule eelnõu ORAS § 7 lg 3 muutmiseks, selge,

et ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud kokkulepet pole võimalik sõlmida. Seaduseelnõu seletuskirjas märgiti,

et sellise kokkuleppe sõlmimine Saksa Liitvabariigi ja Vene Föderatsiooniga ei ole tõenäoline.

Seaduseelnõu langes Riigikogu menetlusest välja seoses Riigikogu koosseisu volituste lõppemisega

1999. a märtsis.

32. Nendel eeldustel saaks Riigikohtu halduskolleegiumi arvates üldkogu 12. aprilli 2006. a otsust

lugeda käesolevas asjas teistmise aluseks.

III

33. Kuid K.E.A. Edenbergi teistmisavalduse rahuldamine sõltub Riigikohtu halduskolleegiumi

arvates ka sellest, kas üldkogu 12. aprilli 2006. a osaotsusel, mis jõustus 12. oktoobril 2006, on ex

nunc või ex tunc toime.

34. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 58 lg 3 sätestab: "Kohtul on õigus lükata

§ 15 lõike 1 punktis 2 nimetatud otsuse jõustumine kuni kuue kuu võrra edasi. Otsuse jõustumise

edasilükkamist tuleb põhjendada."

35. PSJKS § 58 lg 3 annab Riigikohtu halduskolleegiumi arvates seega võimaluse ajutiselt kohaldada

põhiseadusevastaseks tunnistatud seadust, kui Riigikohus on, arvestades kaalukaid väärtusi,

selgesõnaliselt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses edasi lükanud kohtuotsuse jõustumise.

Sellist seisukohta toetab ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse eelnõu (SE 895)

seletuskiri ning põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi ja Riigikohtu üldkogu varasem praktika,

milles kohtuotsuse jõustumist on edasi lükatud (vt otsused asjades nr III-4/A-6/94, 3-4-1-7-00, 3-3-1-

60-03; 3-4-1-3-04).

36. Seaduseelnõu nr 895 sätet, mis vastab kehtiva PSJKS § 58 lg-le 3, põhjendati seletuskirjas

järgmiselt: "Oluliseks uuenduseks on eelnõu § 57 lg-s 3 sätestatud kohtu võimalus lükata õigustloova

akti või selle osa kehtetuks tunnistamise otsuse jõustumise kuni kuue kuu võrra edasi. Otsuse

jõustumise edasilükkamist tuleb põhjendada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve senises

praktikas on mitmel juhul kerkinud vajadus jätta otsuse kuulutamise ja selle jõustumise vahele teatav

aeg, mille jooksul oleks võimalik korrastada põhiseadusega vastuolus oleva aktiga reguleeritud

ühiskondlikke suhteid, hoides sellega ära riigiõiguslikust seisukohast veelgi vastuvõetamatum

olukord (vt nt Riigikohtu 2. novembri 1994. a otsus nr III-4/A-6/94 ehk nn "haldusnõukogude

kaasus" ja 22. juuni 2000. a otsus nr 3-4-1-7-2000 hoonete registreerimise juhendi põhiseaduslikkuse

küsimuses). Otsuse jõustumise ajatamise võimaluse ettenägemisel on Riigikohtul võimalik anda

pädevale organile teatud aeg korrektse õigusregulatsiooni ettevalmistamiseks, jättes samas selleks

perioodiks kehtima sisuliselt küll põhiseadusega vastuolus oleva õigustloova akti, kui aktiga

reguleeritud suhete reguleerimatus võiks kahjustada kaalukamat põhiseaduslikku väärtust."

37. Põhiseadusevastase sätte edasiulatuv kehtetukstunnistamine ja seega ka PSJKS § 58 lg 3 muutuks

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates mõttetuks, stabiilsust mitteloovaks ja üksnes segadusttekitavaks

ning haldus- ja kohtumenetluse osalisi põhjendamatult koormavaks, kui teistmise aluseks oleks ka

Riigikohtu otsus, millega säte tunnistati kehtetuks edasiulatuvalt.

38. Ainsaks võimaluseks lugeda TsMS § 702 lg 2 p-s 7 sätestatud teistmise aluseks põhiseaduslikkuse

järelevalve kohtumenetluses tehtud kohtuotsus, millega säte tunnistati edasiulatuvalt kehtetuks, oleks

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates tunnistada põhiseadusevastaseks PSJKS § 58 lg 3. Sellist

võimalust alljärgnevatel põhjendustel Riigikohtu halduskolleegium ei näe.

39. Põhiseaduse § 152 lg 2 sätestab: "Riigikohus tunnistab kehtetuks mis tahes seaduse või muu

õigusakti, kui see on vastuolus põhiseaduse sätte ja mõttega."

Seega jätab põhiseadus lahtiseks selle, kas seadus tunnistatakse põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse korras kehtetuks tagasiulatuvalt või edasiulatuvalt.

40. Põhiseaduse § 149 lg 4 järgi kehtestab kohtumenetluse korra seadus. Kohtumenetluse kord

hõlmab ka kohtuotsuste jõustumise korda. Põhiseaduslikkuse järelevalve asjades tehtud kohtuotsuste

jõustumise kord on sätestatud põhiseaduse § 104 lg 2 p-s 14 ettenähtud menetlusele vastavas

menetluses vastu võetud seadusega ja seetõttu on PSJKS § 58 lg 3 puhul formaalne põhiseadusele

vastavuse nõue täidetud.

41. Põhiseaduse § 3 lg 1 esimene lause sätestab, et riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja

sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. On aga võimalik olukord, kus konfliktis on põhiseaduse §-s

3 sätestatud legaalsuse põhimõte ning muu põhiseaduslik väärtus, ja Riigikohus peab kaalumise teel

otsustama, millist väärtust eelistada.

PSJKS § 58 lg 3, millest tuleneb võimalus kohaldada põhiseadusevastaseks tunnistatud seadust, on

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates abinõu selleks, et vältida veelgi olulisemate põhiseaduslike

väärtuste kahjustamist. Paratamatult toob selle sätte rakendamine kaasa ühtedele õiguse subjektidele

piiranguid ja teistele hüvesid. Just sellist olukorda peab silmas PSJKS § 58 lg 3, andes Riigikohtule

võimaluse lükata kohtotsuse jõustumine edasi. Selline kaalumise teel põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluses tehtud otsus on lõplik ega ole revideeritav teistes kohtuasjades. Ükski

kohtumenetlust reguleeriv seadus ei sätesta võimalust revideerida põhiseaduslikkuse järelevalve asjas

tehtud otsust, millega Riigikohus on lükanud seaduse kehtetuks tunnistamise kohta tehtud otsuse

jõustumise edasi. Teisisõnu, pärast Riigikohtu sellist otsust ei saa ükski kohus olla seisukohal, et

seadus ei kehtinud sel perioodil, mil Riigikohus pidas seda kehtivaks hoolimata tuvastatud

põhiseadusevastasusest. PSJKS § 58 lg-st 3 ei saa teha järeldust, et ühtedel juhtudel saab nimetatud

sätte alusel edasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud sätet veel rakendada ja teistel juhtudel seda teha ei

saa. Õiguse rakendaja peab lähtuma põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses tehtud

kohtuotsuse resolutsioonist.

42. Riigikohtu üldkogu lähtus 12. aprilli 2006. a osaotsuse jõustumise edasilükkamisel põhiseaduse

§-s 4 sätestatud võimude lahususe põhimõttest. Nimetatud otsuse põhjendava osa punktis 31 leidis

üldkogu, et ta ei saa asuda seadusandja rolli ega teha parlamendi eest valikut võimalike

lahendusvariantide vahel ning välja töötada vastavaid õiguslikke regulatsioone (vt ka üldkogu otsuse

punktid 28 kuni 30). Ka üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuses, milles piirduti ORAS § 7 lg 3

põhiseadusevastasuse tuvastamisega, nenditi, et seda, kas ja millistel tingimustel Saksa riigiga

sõlmitud lepingu alusel ümberasunutele kuulunud vara tagastatakse või kompenseeritakse, saab

otsustada vaid seadusandja seadusega ette nähtud protseduurireegleid järgides (punkt 37).

43. Eeltoodust tulenevalt arvab Riigikohtu halduskolleegium, et kuna Riigikohtu üldkogu lükkas

PSJKS § 58 lg 3 alusel Põhiseadusega vastuolus oleva ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise edasi,

siis ei ole üldkogu 12. aprilli 2006. a otsus teistmise aluseks TsMS § 702 lg 2 p 7 mõttes.

44. Siiski ei pea Riigikohtu halduskolleegium sellest tõdemusest lähtuvalt võimalikuks otsust teha.

Käesoleval juhul on tegemist põhiseadust ja erinevaid kohtumenetluse seadusi, sh KrMS § 366 p 6

puudutava põhimõttelise tähendusega küsimusega, mis kolleegiumi arvates vajab lahendamist

Riigikohtu üldkogus.

HKMS § 70 lg 1 p 2 näeb ette, et asi antakse lahendada Riigikohtu üldkogule, kui see on tähtis

seaduse ühetaolise kohaldamise seisukohast. Halduskolleegiumi kogu koosseisu arvates on tegemist

asjaga, mis tuleb eelmärgitud asjaolude tõttu HKMS § 70 lg 1 p 2 alusel anda lahendamiseks

Riigikohtu üldkogule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann