3-3-1-99-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-99-06

Otsuse kuupäev

19. juuni 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister, Julia

Laffranque, Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Vaike Raudsepa kaebus Tallinna linna poolt tekitatud kahju

hüvitamise ja Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a

otsuse nr 12039 tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2005. a otsus haldusasjas

nr 2-3/219/05

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Peatada Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse menetlus kuni lahendi tegemiseni

haldusasjas nr 3-3-2-1-07.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vaike Raudsepp elab üürnikuna Tallinnas, Tina 18 asuvas korteris nr 8 alates 1968. aastast.

V. Raudsepp esitas 2. veebruaril 1995 Kadrioru Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõttele avalduse

korteri erastamiseks Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 4 p 1 ja § 4 p 1 ja 2 alusel.

2. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21. novembri 1994. a otsusega nr 4237 loeti Tallinnas, Tina 18,

endisel kinnistul nr 2964 asunud hooned ja krunt omandireformi objektiks ja tõendatuks, et vara

kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Elisabeth Petersonile (Särgavale), kes vastab ORAS §-s 7

toodud nõuetele ja tunnistati selle vara suhtes õigustatud subjektiks E. Särgava pärija Ivar Särgava.

Ülalnimetatud otsus tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse nr 12039 p-

ga 3. Sama otsuse punktides 1 ja 2 loeti aga endiselt Tina 18 asunud ehitised ja maa omandireformi

objektiks ja tunnistati õigustatud subjektiks I. Särgava. Otsuses märgitakse, et vastavalt Rahvusarhiivi

6. septembril 1999 väljastatud teatisele nr 72231 esineb vara endise omaniku, Elisabeth Särgava nimi

Eestist Saksamaale ümberasunute dateerimata tähestikus, mille originaal ja dokumendid, mille alusel

nimekiri koostati, puuduvad, mistõttu ei ole see tõend piisavalt usaldusväärne tõendamaks tema

lahkumist Eestist Saksamaale ORAS § 7 lg 3 mõttes.

3. Tallinna Linnavalitsuse 28. juuli 1995. a korraldusega nr 2286-k tagastati Tina 18 asuvad hooned

Ivar Särgavale.

4. Tallinna Linnavalitsuse 14. novembri 1995. a korralduse nr 3198-k punktiga 3 tunnistati kehtetuks

Tallinna Linnavalitsuse 28. juuli 1995. a korraldus nr 2286-k ja punktiga 1 otsustati kompenseerida

Tina 18 asunud ehitised I. Särgavale. Tallinna Halduskohtu 6. veebruari 1998. a otsusega tunnistati

Tallinna Linnavalitsuse 14. novembri 1995. a korraldus nr 3198-k täielikult seadusevastaseks.

Tallinna Linnavalitsuse 17. aprilli 1998. a korraldusega nr 2202-k tunnistati kehtetuks 14. novembri

1995. a korraldus nr 3198-k.

5. V. Raudsepp esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse nr 12039 p-d 1 ja 2 ja välja mõista Tallinna linnalt talle

linnakomisjoni 21. novembri 1994. a otsusega nr 4237 tekitatud kahju 880 000 krooni. Kaebaja

väitis, et:

1) ORAS § 7 lg 3 järgi pole I. Särgava omandireformi õigustatud subjekt;

2) I. Särgava suri 21. märtsil 1993, mistõttu õigustatud subjektiks saanuks tunnistada tema pärijad;

3) tema abikaasa Helgi Aspe Särgava Peterson, kelle omandisse Tina 18 hoone läks ja kes selle edasi

müüs, ei olnud 6. novembrist 1997 kuni 16. märtsini 1999 ORAS § 8 lg 3 p 2 kohaselt endise

omaniku abikaasa pärija;

4) nõutav summa tuleneb Pindi Kinnisvarabüroo eksperthinnangust Tina 18-8 korteri väärtuse kohta.

6. Tallinna Halduskohtu 20. juuni 2003. a otsusega asjas nr 3-143/03 jäeti kaebus rahuldamata.

Kohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) tulenevalt Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tekib kahju hüvitamise kohustus, kui on täidetud neli

tingimust, millest üheks on põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekkinud kahju vahel. Kaebaja ja

linnakomisjoni 21. novembri 1994. a otsuse nr 4237 vahel puudub kahju hüvitamise kohustuse

tekkimiseks vajalik põhjuslik seos. Nimetatud otsus pole haldusakt, mille alusel anti õigusvastaselt

võõrandatud vara üle õigustatud subjektiks tunnistatud I. Särgavale. Vara tagastamise küsimus

lahendatakse alles linnavalitsuse korraldusega. Alles pärast linnavalitsuse korralduse vastuvõtmist

pidi kaebajale selguma, et tema subjektiivsed õigused saavad riivatud;

2) kaebuses ei ole kohtule esitatud ühtki taotlust Tallinna linnakomisjoni või Tallinna Linnavalitsuse

mingi haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Kaebaja märkis, et linnakomisjoni otsus

nr 4237 on tunnistatud õigusvastaseks ÕVVTK keskkomisjoni 16. detsembri 1999. a otsusega. See ei

ole tõene. ÕVVTK keskkomisjon ei ole linnakomisjoni otsust osaliselt või täielikult seadusevastaseks

tunnistanud, vaid saatis toimiku koos oma seisukohaga linnakomisjonile uuesti läbivaatamiseks.

Tallinna linnakomisjon vaatas toimiku uuesti läbi 28. augusti 2000. a istungil ja otsustas, et esitatud

tõendid ei tingi otsuse muutmist. Tallinna Halduskohtu 26. jaanuari 2001. a otsusega tunnistati

linnakomisjoni 28. augusti 2000. a protokollilise otsuse p 2.1 õigusvastaseks motiveerimatuse, mitte

aga sisulistel põhjustel. Linnakomisjoni otsuse nr 4237 õigusvastasust ei kinnita ka linnakomisjoni

19. märtsi 2001. a otsuse nr 12039 p 3, millega tühistati otsus nr 4237;

3) kaebaja on leidnud ka, et kahju tekitati linnavalitsuse ebaseaduslikuks tunnistatud korraldusega,

kuid ei esitanud kohtule tõendit, millest nähtuks, milline asjassepuutuv linnavalitsuse korraldus ja

kelle poolt on tunnistatud ebaseaduslikuks. Kui oletada, et kaebaja pidas silmas Tallinna

Linnavalitsuse 28. juuli 1995. a korraldust nr 2286-k, siis see on käesoleva ajani kehtiv. Taotlust selle

õigusvastaseks tunnistamiseks ei ole esitatud ka käesolevas asjas;

4) kuna väidetava kahju ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21. novembri 1994. a otsuse nr 4237

vahel puudub põhjuslik seos, siis puudub kaebajal õiguslik alus kahju hüvitamise nõudmiseks.

Nimetatud otsus ei mõjutanud kaebaja õigusi ja ei saanud talle ka kahju tekitada;

5) kaebaja esitas halduskohtule täiendava taotluse tühistada linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse

nr 12039 p-d 1 ja 2. Selle otsusega luges linnakomisjon jätkuvalt Tina 18 asunud ehitiste omanikuks

nende õigusvastase võõrandamise ajal E. Särgava ja tunnistas õigustatud subjektiks I. Särgava. Kohus

leidis, et Tallinna linnakomisjoni selle otsuse p-d 1 ja 2 ei riku kaebaja õigusi.

7. Apellatsioonkaebuses palus V. Raudsepp halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.

Ringkonnakohtu istungil loobus kaebaja apellatsioonkaebuse nõudest tühistada kohtuotsus osas,

millega kohus jättis rahuldamata ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse nr 12039

p-d 1 ja 2, kuid jäi apellatsioonkaebuse juurde linnakomisjoni sama otsuse õigusvastaseks

tunnistamise nõude rahuldamata jätmise osas. Samuti palus kaebaja välja mõista tekitatud kahju.

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata

V. Raudsepa kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse nr 12039

õigusvastaseks tunnistamise kohta ja tegi selles osas uue otsuse, millega tunnistas nimetatud otsuse

õigusvastaseks. Linnakomisjoni sama otsuse tühistamise nõude osas lõpetas ringkonnakohus

apellatsioonimenetluse apellatsioonkaebusest loobumise tõttu. Ringkonnakohus muutis halduskohtu

otsuse põhjendusi kahjunõude rahuldamata jätmist puudutavas osas, asendades need ringkonnakohtu

otsuse põhjendustega. Muus osas jättis ringkonnakohus halduskohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus mõistis Tallinna Linnavalitsuselt V. Raudsepa kasuks välja asjas kantud

kohtukuludena 3060 krooni. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) apellatsioonimenetluses vaieldakse selle üle, kas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi

2001. a otsuse nr 12039 p-d 1 ja 2 on õigusvastased ja kas kaebajale on tekkinud kahju Tina tn 18-8

korteri erastamise õigusest ilma jäämisega;

2) halduskohus jättis tähelepanuta, et otsuse vaidlustamise ajaks oli hoone juba tagastatud ning

subjektiotsus on tagastamise korralduse suhtes eelhaldusakt, millega määratakse siduvalt kindlaks

õigusvastaselt võõrandatud vara koosseis ja õigustatud subjektide ring. Kui vara on tagastatud, võib

õigusvastane subjektiotsus rikkuda üürniku õigusi sõltumata sellest, kas ta vaidlustab vara

tagastamise korraldust, sest subjektiotsuse õigusvastasuse tuvastamine võib kaebajale anda aluse

näiteks kahjunõude esitamiseks, mida käesolevas asjas ongi tehtud;

3) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse punkt 1, millega tehti kindlaks, et

Tina 18 endisel kinnistul nr 2964 asunud ehitised ja maa on omandireformi objektiks, on õiguspärane.

Linnakomisjoni otsuse põhjendustes on leitud, et kinnistu kuulus E. Särgavale ja kinnistul asuvad

ehitised natsionaliseeriti Tallinna Linna Majade Natsionaliseerimise Komisjoni 5. aprilli 1941. a

otsusega. Maa natsionaliseeriti Riigivolikogu 23. juuli 1940. a deklaratsiooniga. Seega oli tegemist

vara õigusvastase võõrandamisega ORAS § 6 mõistes;

4) ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse punkt 2 on õigusvastane, sest komisjon

hindas tõendeid ebaõigesti. Tulenevalt ORAS § 7 lg-st 3 ja enne seda kehtinud

ülemnõukogu 20. juuni 1991. a. otsuse "Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta" punktist 5

lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti

Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise taotlused

riikidevahelise kokkuleppega. Linnakomisjon on leidnud, et Eesti Riigiarhiivi teatis (hk t lk 7), milles

E. Särgava nimi esines 1941. aastal Eestist Saksamaale ümberasunute dateerimata tähestikus

järjekorranumbri 4213 all ning tema deklaratsiooni number oli 4665, pole piisavalt usaldusväärne

tõend lugemaks E. Särgavat ümberasujaks. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Riigiarhiivi

teatise aluseks on ERA fondis R-65 asuv nimekiri, mille andmete õigsust on kohtupraktikas korduvalt

kontrollitud. Ühelgi juhul pole leitud, et nimetatud dateerimata nimekirja on ümberasujatena kantud

isikuid, kes tegelikult Saksamaale ümber ei asunud. Käesoleval juhul kinnitab nimekirja

usaldusväärsust ka asjaolu, et E. Särgava ja tema perekond elas 13. oktoobril 1942 Saksamaal

Berliinis ka ERA, Julgeolekupolitsei kartoteegi andmetel. Asja materjalidest ei nähtu, et E. Särgaval

oleks Nõukogude okupatsiooni aegsest Eestist olnud võimalik lahkuda muul viisil kui Saksa riigiga

sõlmitud kokkuleppe alusel. Seega on vaidlustatud linnakomisjoni otsuse p 2 õigusvastane ja

kohtuotsus kaebuse vastavas osas rahuldamata jätmise kohta tuleb tühistada;

5) kahjunõude jättis halduskohus rahuldamata, sest kaebaja pole taotlenud ühegi vara tagastamise

aluseks olnud linnakomisjoni otsuse ega linnavalitsuse korralduse õigusvastaseks tunnistamist ning

1994. aasta subjektiotsuse ja võimaliku kahju tekkimise vahel puudub põhjuslik seos. Selline

lähenemine ei ole õige. Kui kaebus esitatakse HKMS § 6 lg 3 p 2 alusel avalik-õiguslikus suhtes

tekitatud kahju hüvitamiseks, ei pea kaebaja esitama eraldi nõudeid haldusaktide õigusvastaseks

tunnistamiseks - kahju hüvitamise nõue hõlmab ka vastavate aktide õiguspärasuse kontrolli. Piisab,

kui kaebaja näitab ära, millise avalik-õigusliku organi tegevuse läbi on talle kahju tekkinud.

Käesoleval juhul näitas kaebaja, et kahju on tekkinud vara õigusvastase tagastamisega. Tina tn 18

hoone tagastati Tallinna linnakomisjoni 21. novembri 1994. a otsuse nr 4237 ja Tallinna

Linnavalitsuse 28. juuli 1995. a korralduse nr 2286-k alusel. Need aktid on õigusvastased samadel

põhjustel, mis eelpool käsitletud linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsus. E. Särgava oli ümberasuja,

kelle pärija vara tagastamise taotlust ei saanud lahendada omandireformi aluste seaduse alusel;

6) kuna vara tagastamine I. Särgavale või tema pärijale toimus õigusvastaselt, oleks kaebajal õigus

kahju hüvitamisele, kui ta oleks õigusvastaste haldusaktide tõttu eluruumi erastamise õigusest ilma

jäänud. Vaidlust ei ole, et kaebaja oli EES §-s 4 sätestatud eluruumi erastamise õigustatud subjekt,

kes esitas tähtaegselt eluruumi erastamise avalduse. Samas ei kuulu EES § 3 lg 5 p 4 kohaselt

erastamisele üürilepingu alusel kasutatavad eluruumid, mille tagastamiseks on esitatud avaldus

ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt

kinnitatud loobumiseni vara tagastamise nõudest. Selle sätte alusel ei kuulu erastamisele ka kaebuse

esitaja üüritud korter. Vaidlusaluse elamu tagastamiseks on esitatud avaldus. Asjaolu, et elamu vastab

omandireformi objekti tunnustele ja tegemist on vara õigusvastase võõrandamisega ORAS § 6

mõttes, on kindlaks tehtud kehtiva ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsuse

punktiga 1. Kuna ORAS § 7 lg 3 annab võimaluse ka vara tagastamiseks, on selge, et seadusandja

pidas vajalikuks sellise vara tagastamise võimaluse säilitamist. ORAS § 18 lg 1 kohaselt on keelatud

tehingud omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni vara tagastamise

otsustamiseni. Seega on keelatud tehingud ka nendes elamutes asuvate korteritega, kuni selgub, kas

ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud vara suhtes esitatud taotlus kuulub rahuldamisele. Seega välistab EES § 3

lg 5 p 4 erastamise objekti alt ka eluruumid, mille tagastamise avalduse on esitanud ümberasuja või

selle järeltulija. Selliste taotluste lahendamine on edasi lükatud vastava riikidevahelise kokkuleppe

sõlmimiseni. Eeltoodust tulenevalt jääb kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Tallinna Linnavalitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus, millega

tunnistati õigusevastaseks linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsus nr 12039, ja teha uus otsus, millega

jätta V. Raudsepa kaebus rahuldamata. Kassaator väidab järgmist:

1) Rahvusarhiivi 6. septembri 1999. a teatise nr 72231 järgi puuduvad Saksamaale ümberasunute

dateerimata tähestiku tõeväärtusega originaaldokumendid, mille alusel nimekiri koostati, mistõttu see

nimekiri ei tõenda usaldusväärselt E. Särgava lahkumist Eestist ORAS § 7 lg 3 tähenduses.

Ringkonnakohus on rikkunud HKMS § 16 lg-t 2, mille järgi ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette

kindlaks määratud jõudu;

2) Riigikohus tunnistas 28. oktoobri 2002. a otsusega ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastaseks ja

kohustas seadusandjat viima selle sätte kooskõlla põhiseadusega. Vara tagastamise piisavaks aluseks

on, et omanik oli enne vara õigusvastast võõrandamist Eesti kodanik;

3) kahjunõude esitamiseks pole alust. Kui linnakomisjoni 19. märtsi 2001. a otsus nr 12039 oli siiski

õigusvastane, jääb vara tagastamata ja korter erastamata ORAS § 7 lg 3 tõttu.

10. V. Raudsepp palub kassatsioonkaebusele menetlusluba mitte anda ja väidab järgmist:

1) halduskohtu otsus põhineb tõenditel;

2) ümberasunute vara peaks kompenseerima Saksa riik, sest nii nägi ette 1941. a sõlmitud leping.

Vastava lepinguga vähendas NSVL pärast sõda Saksamaa reparatsioone põhjusel, et ümberasunute

varad jäid NSVL-le;

3) V. Raudsepal on õigus nõuda kahju heastamist, millise nõude ta esitab eraldi käesolevast asjast.

11. Riigikohus peatas 1. veebruari 2006. a määrusega, juhindudes HKMS § 22 lg 1 p-st 3 ja lg-st 3,

Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamise kuni Riigikohtu üldkogu

otsuseni Beate Bodemanni ja Thomas Bodemanni haldusasjas. Tallinna Linnavalitsuse

kassatsioonkaebusele anti menetlusluba 20. detsembril 2006.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni otsus, millega tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks

Ivar Särgava, oli vastuvõtmise ajal vastuolus ORAS § 7 lg-ga 3, sest Elisabeth Särgava oli Saksa

riigiga sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümber asunud isik. Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks

oli Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega tunnistanud ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks

Põhiseaduse § 13 lg-s 2 ja §-s 14 sätestatuga nende koostoimes seetõttu, et vaidlusalune säte ei vasta

õigusselguse põhimõttele ja rikub isikute põhiõigust korraldusele ja menetlusele, kuid jätnud selle

kehtetuks tunnistamata, andes seadusandjale võimaluse viia nimetatud säte kooskõlla Põhiseadusega.

Käesolevaks ajaks on jõustunud Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-3-1-63-05, millega tunnistati

ORAS § 7 lg 3 kehtetuks 12. oktoobrist 2006.

13. Käesoleva asja lahendamiseks on oluline teada Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuse ja

12. aprilli 2006. a otsuse õiguslikku tähendust. Selgus nimetatud otsuste õiguslikus tähenduses on

kolleegiumi arvates oluline ka haldusasjas nr 3-3-2-1-07. Riigikohtu halduskolleegiumi kogu

koosseis andis 19. juuni 2007. a määrusega asja nr 3-3-2-1-07 HKMS § 70 lg 1 p 2 alusel

läbivaatamiseks Riigikohtu üldkogule.

14. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse menetlus

haldusasjas nr 3-3-1-99-06 tuleb peatada. Halduskolleegium möönab, et kuigi õiguslik alus antud

kassatsioonkaebusemenetlemise peatamiseks Halduskohtumenetluse seadustikus ja

Tsiviilkohtumenetluse seadustikus puudub, ei ole otsust Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebuse

kohta enne Riigikohtu üldkogule üle antud asja lahendamist võimalik teha.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque, Jüri Põld, Harri Salmann