3-2-1-76-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-76-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. juuni 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Citygraaf OÜ hagi Salva Kindlustuse AS-i vastu

kindlustushüvitise 278 800 krooni ja viivise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-17012

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Salva Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Citygraaf OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Tiia Nurm.

Kostja Salva Kindlustuse AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kenno Vilippus.

Asja läbivaatamise kuupäev

4. juuni 2007. a

Istungil osalenud isikud

Hageja Citygraaf OÜ esindaja vandeadvokaat Tiia Nurm.

Kostja Salva Kindlustuse AS esindaja vandeadvokaat Kenno

Vilippus.

Istungit protokollis Ragne Rebane

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 6. märtsi 2007. a otsus lõppjäreldustes muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

2. Muuta kohtuotsuse põhjendusi.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Citygraaf OÜ esitas 14. septembril 2005. a hagi Salva Kindlustuse AS-i vastu, paludes kostjalt

välja mõista kindlustushüvitise 278 800 krooni ja viivise 18 059 krooni 27 senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja AS-iga Hansa Liising Eesti 15. juunil 2004. a liisingulepingu

AS-ile Hansa Liising Eesti kuuluva sõiduauto BMW 530I A (registreerimismärgiga 482 ATD)

liisimiseks. Samal päeval sõlmisid hageja ja kostja sõiduauto kindlustamiseks 16. juunist 2004. a

15. juunini 2005. a kindlustuslepingu, mille kohta väljastati kindlustuspoliis nr S30401965CJ1.

Kindlustuslepingu lahutamatuteks osadeks olid kostja koostatud kindlustuse üldtingimused ja

sõidukikindlustuse üldtingimused. Soodustatud isikuks oli kindlustuslepingu kohaselt sõiduauto

omanik AS Hansa Liising Eesti.

25. juunil 2004. a ajavahemikul 11.00-16.00 varastati sõiduauto Tallinnas Narva mnt 9E asuva hoone

juurest. Pärast sõiduauto varguse avastamist märkas sõidukit kasutanud Raivo Nei, et tema jope

taskust, mis oli Narva mnt 9E asuvate kontoriruumide tagumises toas, on kadunud sõiduauto võtmed.

Hageja teatas 28. juunil 2004. a kostjale kindlustusjuhtumist.

13. septembri 2004. a kirjaga teatas kostja hagejale, et kahju hüvitamine ei ole võimalik, kuna

kindlustusjuhtumit ei ole saabunud. Keeldumise alusena viitas kostja üldtingimuste p-le 5.5.4, mille

kohaselt loetakse sõiduki varguse või omavolilise kasutamisega tekitatud kahjujuhtum

kindlustusjuhtumiks vaid juhul, kui sõiduk oli kahjujuhtumi saabumisel lukustatud, aknad ja

pakiruum suletud, sõidukile oli paigaldatud ja sisse lülitatud töökorras alarmsignalisatsioon ja

immobilisaator, eeldusel, et kõik mehaanilised ja elektroonilised võtmed, k.a alarmsignalisatsiooni ja

immobilisaatori distantsvõtmed, on seadusliku valdaja valduses. Kuna sõiduki võtmed väljusid

kasutaja valdusest, ei saa vargusjuhtumit lugeda kahjujuhtumiks.

Kostja keeldus alusetult kindlustushüvitise maksmisest ja hagejal on õigus nõuda alates

14. septembrist 2004. a võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel viivist.

Kindlustuslepingu kohaselt on kindlustusriskiks mh vargus. Üldtingimuste p 5.5.1 järgi loetakse

varguseks tingimuste tähenduses sõiduki äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Seega

saab kindlustusjuhtumi toimumiseks lugeda sõiduauto vargust, mille toimumisel ehk

kindlustusjuhtumi saabumisel, tuleb üldjuhul kindlustushüvitis välja maksta.

VÕS § 423 lg-t 2 ja § 452 lg 2 p 2 koostoimes kohaldades vabaneb kindlustusandja

kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski

vastu kindlustanud või on rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel on mõju kindlustusjuhtumi

toimumisele. VÕS § 452 lg 2 p 2 järgi ei mõjuta võtmete vargus või kaotsiminek kindlustusjuhtumi

toimumist. Hageja täitis oma kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt ega ole

hoidnud sõiduauto võtmeid selliselt, mis võimaldaks nende vargust. Ei ole tuvastatud, et sõiduauto

varastati võtmeid kasutades.

Sõidukikindlustuse üldtingimused on VÕS § 35 tähenduses tüüptingimused. VÕS § 39 lg 1 kohaselt

tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks.

Levinud on sõiduautode vargus, kasutades selleks eelnevalt varastatud võtmeid. Seega on tavapärane

ja mõistlik, et kindlustuslepingu sõlmija eeldab, et tal on taolise juhtumi korral kindlustuskaitse.

Hageja ei osanud arvata, et tüüptingimustes võib sisalduda säte, mille kohaselt puudub

kindlustuskaitse olukorras, kus sõiduauto võtmed võidakse varastada. Üldtingimuste p-de 5.5.4 ja

5.5.9 kontekstis on mõistetamatu, miks pandi kindlustusvõtjale p-s 23.8 kohustus mitte hoida võtmeid

kohas või viisil, mis võimaldavad nende vargust, kui olenemata nimetatud sätte järgimisest

kindlustushüvitist ei maksta.

Kindlustusjuhtum toimus ja kostjal tekkis kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmise

kohustus. Kindlustuslepingu kohaselt on kindlustussumma 328 000 krooni ja varguse puhul

omavastutus 15% kahjust. Kindlustushüvitise suurus on seega 278 800 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Üldtingimuste p-s 5 ja selle

alapunktides määratleti kindlustusjuhtum VÕS § 423 lg 1 mõttes ja kindlustatavad riskid VÕS § 423

lg 2 mõttes.

Üldtingimuste p 5.5.1, 5.5.4 ja 5.5.9 koostoimes tõlgendades nähtub, et varguse riskiks

sõidukikindlustuse lepingus on sõiduki äravõtmine selliselt, et selleks ei kasutata sõiduki juurde

kuuluvaid süütevõtmeid ega immobilisaatori pulte. Juhtumi asjaoludest nähtub, et sõiduauto

käivitamiseks kasutati eelnevalt varastatud originaalvõtmeid. Seega ei toimunud kindlustuslepingus

märgitud kindlustusjuhtumit ja kindlustushüvitist ei tule maksta. Kindlustusjuhtumiks ei ole kahju

tekkimine sõiduki võtmete väljumisel seaduslikust valdusest ja sõiduki võtme seaduslikust valdusest

väljumise asjaolud ei oma tähtsust. Kindlustusvõtja ei kindlustanud end riski vastu, kui sõiduk

varastatakse selliselt, et sõiduki kasutamist võimaldav võti väljub sõiduki seadusliku valdaja

valdusest ning sellega pannakse toime sõiduki vargus.

Kui kindlustusvõtja ei ole lepingu poolena olnud tähelepanelik lepingu tingimustega tutvumisel, ei

tähenda see seda, et faktilist asjaolu või olukorda reguleeriv tüüptingimus jääb kohaldamata.

Vaidlusalused tüüptingimused on üheselt mõistetavad ja arusaadavad.

Sõidukikindlustuse üldtingimuste p-s 23.8 on sätestatud kohustus mitte hoida võtmeid kohas või

viisil, mis võimaldab nende vargust. Sätte eesmärgiks on teavitada isikuid, et sõiduki võtmeid tuleb

hoida hoolikalt ja heaperemehelikult. Nimetatud säte ei muuda sõidukikindlustuse üldtingimuste p-

des 5.5.1, 5.5.4 ja 5.5.9 sätestatud riski ja kindlustusjuhtumi määratlust.

3. Harju Maakohus rahuldas 28. septembri 2006. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt AS Hansa Liising

Eesti kasuks välja kindlustushüvitise 278 000 krooni ning viivise 18 059 krooni 27 senti. Samuti

mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud 14 802 krooni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et sõiduauto varastati 25. juunil 2004. a.

Seda kinnitab Põhja Politseiprefektuuri 12. septembri 2005. a määrus kriminaalasja menetluse

lõpetamise kohta, millest nähtuvalt oli tegemist auto vargusega. Eeluurimise käigus selgitati välja, et

auto varastati originaalvõtmetega, mis hõivati Raivo Nei töökoha kabinetist. Kuriteo toimepannud

isikuid ei olnud võimalik tuvastada, mistõttu kriminaalasja menetlus lõpetati.

15. juunil 2004. a sõlmitud kindlustuslepingu alusel väljastatud kindlustuspoliisi p 6 kohaselt oli

kindlustatud riskiks ka vargus. Kostja tugineb üldtingimuste p-le 23.8, mille kohaselt ei tohtinud

sõiduki võtmeid hoida sellises kohas või viisil, mis võimaldavad nende vargust. Kostja ei tõendanud,

et hageja rikkus kindlustuslepingut. Kriminaalasja lõpetamise määrusest nähtub, et auto võtmed

hõivati Raivo Nei töökoha kabinetist.

Üldtingimuste p-s 5.5.4 leppisid pooled kokku, et sõiduki varguse või omavolilise kasutamisega

tekitatud kahjujuhtum loetakse kindlustusjuhtumiks vaid juhul, kui sõiduk on kahjujuhtumi

saabumisel lukustatud, aknad ja pakiruum suletud ja et kõik võtmed on omaniku või seadusliku

valdaja valduses. Kostja ei tõendanud, et hageja oleks rikkunud kindlustuslepingut.

Kuna 15. juuni 2004. a liisingulepingu ja selle vastuvõtmise akti kohaselt on soodustatud isikuks

AS Hansa Liising, tuleb hüvitis välja mõista tema kasuks.

Ei ole otstarbekas kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 ja mõista kostjalt välja

veel mitte sissenõutavaks muutunud viivis kuni põhinõude täitmiseni.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega

jätta hagi rahuldamata ja kohtukulud hageja kanda.

Maakohus ei käsitlenud ega analüüsinud ühtegi kostja vastuväidet. Kindlustusjuhtumit ei ole

saabunud ning kindlustusrisk ei ole realiseerunud, mistõttu ei ole kindlustusandjal kindlustushüvitise

maksmise kohustust. Kohus asus ekslikult seisukohale, et vaidlus on selles, kas sõiduki võtmeid hoiti

selliselt, mis võimaldas nende vargust, või mitte, teisisõnu, kas kindlustusvõtja täitis

kindlustuslepingut nõuetekohaselt või mitte. Maakohus käsitles asjaolusid, mille üle ei vaieldud.

5. Hageja esitas samuti apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsuse põhjenduste osas ja osas,

milles kohus jättis kostjalt välja mõistmata veel mitte sissenõutavaks muutunud viivise. Hageja palus

teha uue otsuse, millega rahuldada hagi apellatsioonkaebuses toodud põhjendustel ja mõista kostjalt

30. augustist 2006. a kuni põhinõude täitmiseni välja viivise.

Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-t 8, jättes märkimata kohtu tuvastatud asjaolud ning nendest tehtud

järeldused, tõendid, millele kohus tugines, ning seadused, mida kohus kohaldas, mis on TsMS § 656

lg 1 p 5 kohaselt maakohtu otsuse tühistamise alus, olenemata apellatsioonkaebuse põhjendustest.

Samuti jättis maakohus ebaõigesti ja põhjendamatult kohaldamata TsMS § 367.

6. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta teise poole

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 6. märtsi 2007. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis viivise välja mõistmata, ja mõistis kostjalt AS Hansa Liising Eesti kasuks välja

viivise 27 880 krooni. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse lõppjäreldustes

muutmata, kuid muutis otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus mõistis kostjalt täiendavalt välja

kohtukulu 532 krooni.

8. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: pooled

sõlmisid 15. juunil 2004. a sõiduauto kindlustamiseks sõidukikindlustuse lepingu, mille sõlmimise

tõendamiseks on kostja välja andnud sõidukikindlustuse poliisi; sõiduk oli kindlustatud varguse riski

vastu; kindlustuslepingu lahutamatuteks osadeks olid kostja kindlustustingimused SÜ-03 ja KÜ-03,

kindlustusavaldus ja muud lisad; soodustatud isikuks oli AS Hansa Liising Eesti; kindlustatud sõiduk

ärandati 25. juunil 2004. a Tallinnast Narva mnt 9E juurest, kasutades võtmeid, mis olid eelnevalt

varastatud; kuriteo toimepannud isikuid ei olnud võimalik tuvastada, mistõttu kriminaalasja menetlus

lõpetati; hageja teatas kostjale kindlustusjuhtumist 28. juunil 2004. a; kostja keeldus 13. septembri

2004. a kirjaga kahju hüvitamisest, tuginedes sõidukikindlustuse üldtingimuste p-le 5.5.4 ja VÕS

§ 423 lg-le 1; tekkinud kahju oli 328 000 krooni, omavastutus 15%, seega hüvitise summa 278 800

krooni.

9. Kindlustusandja vabaneb kohustusest hüvitada kindlustusvõtjale tekkinud kahju juhul, kui kahju

tekkis riski toimel, mille vastu ei olnud kindlustatud (VÕS § 423 lg 2), või tekitas kindlustusvõtja

kahju tahtlikult (VÕS § 452 lg 1) või on kindlustusvõtja rikkunud kokkulepitud kohustusi ja

rikkumisel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele (VÕS § 452 lg 2).

10. Pooled vaidlevad asjaolu üle kas tegemist oli VÕS § 423 lg-s 1 määratletud kindlustusjuhtumiga.

Kostja tugines sõidukikindlustuse üldtingimuste p-dele 5.5.4 ja 5.5.9, mille kohaselt loeti vargus

kindlustusjuhtumiks vaid juhul, kui kõik mehaanilised ja elektroonilised võtmed, kaasa arvatud

alarmsignalisatsiooni ja immobilisaatori distantsvõtmed, on ainult omaniku või seadusliku valdaja

valduses. Vaidlust ei ole selle üle, et sõidukikindlustuse üldtingimused SÜ-03 on VÕS § 35 lg 1 järgi

tüüptingimused. Hageja leidis, et tegemist on tüüptingimustega, mida ei saa lugeda lepingu osaks.

VÕS § 37 lg 3 sätestab, et lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või

esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse

olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta

mõista. Kostja sõidukikindlustuse üldtingimuste p-de 5.5.4 ja 5.5.9 sisu on selline, et kindlustusvõtja

ei võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata selliste tingimuse olemasolu. Tavapäraselt

kindlustab kindlustusvõtja ennast sõiduki varguse riski vastu. Üheks viisiks, kuidas turvaseadmetega

varustatud sõidukeid varastada, on varastada selleks eelnevalt auto võtmed. Kindlustusvõtja ei

pidanud autot varguse vastu kindlustades eeldama, et kindlustusandja välistab kindlustusriskina

varguse juhul, kui sõiduki võtmed ei ole seadusliku valdaja valduses. Kusjuures sõiduki vargus

võtmeid kasutades ei ole sõidukikindlustuse üldtingimuste järgi kindlustusjuhtum, olenemata sellest,

kas kindlustusvõtja oli rikkunud kindlustuslepingu tingimusi või mitte.

Sõidukikindlustuse üldtingimuste punktide 5.5.4 ja 5.5.9 sisu tuleb hinnata koosmõjus teiste

sõidukikindlustuse üldtingimuste SÜ-03 punktidega. Punkti 23.8 järgi on kindlustusvõtja kohustatud

hoidma sõiduki võtmeid kohas ja viisil, mis ei võimalda nende vargust, ja kohustuse rikkumisel on

kindlustusandjal õigus keelduda kahju hüvitamisest. Eeltoodud punkt viitab pigem kindlustusvõtja

hoolsuskohustusele, mitte aga sellele, et eelnevates üldtingimuste punktides on sõiduki võtmete

omaniku valdusest väljumise tõttu toimunud vargus välja arvatud kindlustusriskide hulgast. Selliselt

sõnastatud tüüptingimused on mitmeti mõistetavad ja võivad olla kindlustusvõtjale arusaamatud ning

kindlustusvõtja ei võinud eeldada selliste tingimuste olemasolu lepingus.

Arvestades kindlustussuhte sisu ja poolte kohustusi ning seda, et kindlustuslepingu poolte suhe

põhineb usaldusel, on õige tugineda VÕS §-le 6. Hea usu põhimõttega ei ole kooskõlas

kindlustusandja tegutsemine viisil, kus poliisis on kokku lepitud kindlustusriskiks vargus, kuid

lepingu tüüptingimused kitsendavad kindlustusandjale soodsal viisil oluliselt riski.

Eeltoodu tõttu ei saa VÕS § 37 lg 3 järgi lugeda kindlustuslepingu osaks kostja sõidukikindlustuse

üldtingimuste SÜ-03 p 5.5.4 osas, kus on sätestatud, et vargusega tekitatud kahjujuhtum loetakse

kindlustusjuhtumiks ainult juhul, kui kõik mehaanilised ja elektroonilised, kaasa arvatud

alarmsignalisatsiooni ja immobilisaatori distantsvõtmed, on ainult omaniku või seadusliku valdaja

valduses, ja p 5.5.9, mille kohaselt ei loeta kahjujuhtumiks mis tahes kahjujuhtumit, mis on tingitud

sõiduki võtmete, immobilisaatoripultide või signalisatsioonipultide vargusest või kaotsiminekust.

Eeltoodud järeldust ei muuda ka kostja vastuväide, mille kohaselt on hageja käitunud hooletult, jättes

lepingutingimused läbi lugemata. Kuna tegemist oli tüüptingimustega, mida pooled ei rääkinud

eelnevalt läbi, siis pärast lepingu sõlmimist tüüptingimustega tutvumine ei anna kindlustusvõtjale

enam võimalust mõjutada juba sõlmitud lepingut.

11. Seega oli sõiduki vargus kindlustusjuhtum VÕS § 423 lg 1 ja sõidukikindlustuse üldtingimuste

p 5.5.1 järgi ning kostja on VÕS § 422 lg 1 ja § 450 lg 1 järgi kohustatud hüvitama

kindlustusjuhtumiga tekkinud kahju. Kindlustusandja lepingu täitmise kohustus muutub

sissenõutavaks kindlustusjuhtumi toimumise ja kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks

vajalike toimingute lõpetamisega. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 29.3 järgi on kindlustusandja

kohustatud hüvitama kahju kahe kuu jooksul pärast seda, kui kahju tekitamise asjaolude põhjal on

kindlaks tehtud, et tegu on kindlustusjuhtumiga, ja kui kindlustusandja on kahju suuruse välja

selgitanud ning kindlustusvõtja on täitnud kõik oma kohustused kindlustusandja vastu. Hageja on

kindlustuslepingust tulenevad kohustused täitnud. Kostja ei ole vastuses hagile ega ka teatises kahju

hüvitamisest keeldumise kohta tuginenud VÕS § 452 lg-tes 1 ja 2 ning sõidukikindlustuse

üldtingimuste p-des 23-25 sätestatud kindlustusvõtja rikkumistele, mis vabastaks kindlustusvõtja

kahju hüvitamise kohustusest. Sõiduki võtmete ja signalisatsioonipultide kaotamine ja selle tõttu

varguse toimumine võiks olla asjaoluks, mis annab aluse keelduda kindlustusandjal oma kohustuse

täitmisest, kuid kostja ei ole hagejale ette heitnud, et ta oleks rikkunud kindlustuslepingust tulenevat

kohustust ja hoidnud auto võtmeid ja signalisatsioonipulte hooletult.

12. Kostja kindlustushüvitist välja maksnud ei ole. Hüvitise suurus on 278 800 krooni

(kindlustussumma 328 000 krooni - omavastutus 15%). Kindlustuspoliisi ja kindlustusavalduse

kohaselt oli soodustatud isikuks AS Hansa Liising Eesti, kellele kuulus sõiduk. Kuna kostja ei ole

hüvitist välja maksnud, siis on maakohus õigesti hüvitise välja mõistnud AS-ile Hansa Liising Eesti.

13. Viivise väljamõistmise osas tuleb maakohtu otsus tühistada materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise tõttu. VÕS § 113 ei kohaldata, kui pooled on lepingus kokku leppinud kohustuse

rikkumisel suurema viivise maksmises, kui tuleneb seadusest. Poolte sõlmitud kindlustuslepingu

lisaks olid kostja kindlustuse üldtingimused, mille p 15.7 kohaselt pidi kindlustusandja

kindlustushüvitise saamiseks õigustatud isiku nõudmisel maksma viivist 0,1% väljamakstavast

summast päevas iga viivitatud päeva kohta, kuid mitte rohkem kui 10% väljamakstavast summast.

Seega tuleb viivis välja mõista lepingus kokkulepitust lähtudes. Hageja väidete kohaselt on kostja

viivituses alates 14. septembrist 2004. a. Kostja ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Ühe viivitatud

päeva eest on viivis 278 krooni 80 senti. Kuna kostja on viivitanud hüvitise väljamaksega enam kui

kaks aastat, mille eest viivis ületab kindlustuse üldtingimuste p-s 15.7 sätestatu, siis tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista viivis 10% väljamakstavast hüvitisest ehk 27 880 krooni.

14. Maakohus märkis otsuse resolutsioonis ekslikult väljamõistetavaks summaks 278 000 krooni, mis

ei vasta nõudele ega ka kohtuotsuse põhjendavale osale. Õige summa on 278 800 krooni, mis tuleb

TsMS § 447 lg 2 alusel kui ilmne ebatäpsus maakohtu otsuses parandada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi

väära kohaldamise tõttu tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning jätta

kohtukulu hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt laiendas ringkonnakohus põhjendamatult VÕS § 37

regulatsiooni ulatust, kui asus seisukohale, et lepingu tüüptingimused on poolele siduvad vaid juhul,

kui selliste tingimuste olemasolu lepingus võis eeldada. Selline seisukoht muudab tüüptingimuste

regulatsiooni ainetuks. VÕS § 37 lg 3 kohaldamise ainsaks eelduseks on see, et lepingus reaalselt

eksisteeriv tüüptingimus on sisult raskesti mõistetav. Ringkonnakohus ei hinnanud tingimuse

mõistetavust, rikkudes sellega TsMS § 436 lg-t 1. Kuna hageja sõlmis lepingu eelnevalt

lepingutingimustega tutvumata, ei teki küsimust tingimustest mõistlikult arusaamisest ja VÕS § 37 ei

tule kohaldada. Kui hageja oleks tüüptingimustega enne lepingu allkirjastamist tutvunud, oleks ta

võinud nende sobimatuse korral lepingu sõlmimisest keelduda.

Kuna hageja ei olnud lepingut lugenud, väljub kohtuvaidluse piirest ringkonnakohtu seisukoht, et

lepingu üldtingimuste punktid 5.5.4 ja 5.5.9 on koos p-ga 23.8 mitmeti mõistetavad ja võivad olla

kindlustusvõtjale arusaamatud. P-d 5.5.4 ja 5.5.9 välistavad teatud tingimustel vargusest tuleneva

kindlustusjuhtumi, kuid p 23.8 mõju on laiem. See ei ole seotud üksnes vargusega ning selle sätte

eesmärk on juhtida kindlustusvõtja tähelepanu võimalikele ohtudele, kui sõiduki võtmetega käiakse

hooletult ümber, ega muuda tühiseks või ebaselgeks p-des 5.5.4 ja 5.5.9 sätestatud erisust

kindlustusjuhtumi esinemisel. Kindlustushüvitise väljamaksmata jätmise aluseks ei ole mitte

hagejapoolne kindlustuslepingu rikkumine, vaid asjaolu, et pooled on kokku leppinud, et teatud

tingimuste esinemisel ei ole sõiduki vargus kindlustusjuhtum.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 6. Välistava kokkuleppe sisu ei ole vastuolus hea usu

põhimõttega. Kostja ei takistanud hagejal tüüptingimustega tutvuda.

16. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ning

ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus tuvastas õigesti, et kindlustuslepingu osaks ei ole

üldtingimuste p-d 5.5.4 ja 5.5.9. Tähelepanuta tuleb jätta väide selle kohta, et hageja seaduslik

esindaja ei ole tingimustega tutvunud. Sellist väidet ei ole menetluses varem esitatud. Üldtingimuste

p-l 23.8 puuduks igasugune mõte, kui lugeda p-d 5.5.4 ja 5.5.9 kindlustuslepingu osaks. Kohus leidis

õigesti, et kindlustusandja tegutsemine viisil, kus poliisil on märgitud riskiks vargus, kuid

tüüptingimused kitsendavad riski kindlustusandjale soodsal viisil, on vastuolus hea usu põhimõttega.

Kindlustusjuhtumi saabumise tõttu peab kostja VÕS § 422 lg 1 ja § 450 lg 1 alusel hüvitama

kindlustusjuhtumiga tekkinud kahju.

17. Riigikohtu istungil jäid pooled kirjalikult esitatud seisukohtade juurde. Kostja esindaja palus muu

hulgas jätta hagi rahuldamata põhjusel, et hageja rikkus sõiduauto võitmete hoidmisel oma

hoolsuskohustust. Samuti esitas kostja esindaja kohtule kassatsiooniastmes kantud kohtukulude

nimekirja.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks, kuid TsMS § 691 p 5 alusel tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

19. Riigikohtu 1. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-59-05 (RT III 2005, 22, 225) on asutud

seisukohale, et kindlustusandja vabaneb kindlustushüvitise maksmise kohustusest vaid siis, kui

kindlustusvõtja ei ole end konkreetse riski vastu kindlustanud VÕS § 423 lg 2 tähenduses või ta on

rikkunud mõnda kokkulepitud kohustust, millel oli mõju kindlustusjuhtumi toimumisele VÕS § 452

lg 2 p 2 tähenduses.

Hageja palus hagiavalduses kostjalt välja mõista kindlustushüvitise. Kostja ei nõustunud

kindlustushüvitist maksma, kuna vastavalt poolte 15. juunil 2004. a sõlmitud kindlustuslepingule ei

ole toimunud kindlustusjuhtumit. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et pooled vaidlevad selle üle,

kas 25. juunil 2004. a toimunud hageja kasutuses olnud kindlustatud sõiduauto vargus hageja

tööruumist varastatud võtmete abil on kindlustusjuhtum.

Kostja hilisemad väited selle kohta, et hageja rikkus sõiduauto võtmete hoidmisel hoolsuskohustust,

ei ole asjakohased ja kolleegium jätab need tähelepanuta, sest kostja ei esitanud vastavasisulisi

vastuväiteid hagile esimese astme kohtu menetluses. Vastavalt TsMS § 394 lg 1 p-le 3 peab kostja

vastuses hagile teatama muu hulgas kõik oma väited.

20. Ringkonnakohus kohaldas hagi rahuldamisel õigesti VÕS § 37 lg-t 3, mille kohaselt ei loeta

lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või

arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse

põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Viidatud säte välistab

lepingutingimuste hulgast tüüptingimuse kahel juhul - kui tüüptingimus on sedavõrd ebatavaline, et

teine lepingupool ei võinud sellise tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes

oodata (üllatuslik tüüptingimus), ja kui tüüptingimus on sedavõrd arusaamatu, et teine lepingupool ei

võinud seda mõistlikkuse põhimõttest lähtudes mõista (arusaamatu tüüptingimus).

Pooled vaidlevad selle üle, kas sõidukikindlustuse üldtingimuste p-d 5.5.4 ja 5.5.9 kui

tüüptingimused on lepingu osaks või mitte.

21. Ringkonnakohus leidis esmalt, et viidatud p-de 5.5.4 ja 5.5.9 sisu on selline, et kindlustusvõtja ei

võinud mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata kindlustuslepingus selliste tingimuse olemasolu, st

tegemist on üllatuslike tüüptingimustega.

Lepingu osaks saavad olla üksnes mõistlikult ootuspärase sisuga tüüptingimused. Kindlustuslepingu

tüüptingimus on sisult VÕS § 37 lg 3 mõttes üllatuslik juhul, kui see on sedavõrd ebatavaline, et

kindlustusvõtja ei võinud sellise tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes

oodata. Seega tuleb tüüptingimuse üllatuslikkust hinnates selgitada VÕS § 7 abil välja see, kas samas

olukorras heas usus tegutseva mõistliku kindlustusvõtja jaoks oleks selline lepingutingimus

ootuspärane, arvestades nii kindlustuslepingu olemust ja eesmärki kui ka tavasid, praktikat ja muid

asjaolusid.

Ringkonnakohus hindas sõidukikindlustuse üldtingimuste punkte 5.5.4 ja 5.5.9 ning leidis, et

tavaliselt kindlustab kindlustusvõtja sõiduki varguse vastu, mis võib mh toimuda eelnevalt varastatud

võtmete abil. Autot varguse vastu kindlustades ei pidanud kindlustusvõtja eeldama, et

kindlustusandja välistab kindlustusriskina varguse alati, kui sõiduki võtmed ei ole seadusliku valdaja

valduses. Seega leidis ringkonnakohus põhjendatult, et selline tüüptingimus, millega on välistatud

kindlustusjuhtumi saabumine juhul, kui auto varastatakse selleks eelnevalt varastatud võtmete abil,

on heas usus tegutsevale mõistlikule kindlustusvõtjale sedavõrd ootamatu, et sellist tüüptingimust ei

saa VÕS § 37 lg 3 järgi lugeda kindlustuslepingu osaks.

22. Lisaks eeltoodule leidis ringkonnakohus, et sõidukikindlustuse üldtingimuste p-d 5.5.4 ja 5.5.9 on

koosmõjus p-ga 23.8 mitmeti mõistetavad ja võivad olla kindlustusvõtjale arusaamatud.

Lepingu osaks saavad olla üksnes tüüptingimused, mis on mõistlikule kindlustusvõtjale nii sisult,

väljendusviisilt kui ka esituslaadilt eeldatavasti arusaadavad. Kindlustuslepingu tüüptingimus on

VÕS § 37 lg 3 mõttes arusaamatu juhul, kui kindlustusvõtja ei võinud mõistlikkuse põhimõttest

lähtudes seda tingimust olulise pingutuseta mõista. Arusaamatud on eelkõige nii keeleliselt

raskestimõistetavad tüüptingimused kui ka tüüptingimused, millest ei ole võimalik lepingu teisi

tingimusi ja lepingu ülesehitust arvestades mõistlikult aru saada.

Sõidukikindlustuse poliisi p 6 järgi on kindlustusriskiks mh vargus. Sõidukikindlustuse üldtingimuste

p-d 5.5.4 ja 5.5.9 välistavad kindlustusjuhtumi juhul, kui kahjujuhtum on tingitud mh sõiduki võtmete

vargusest või kaotsiminekust, samas kui p 23.8 järgi vabaneb kindlustusandja hüvitamiskohustusest,

kui sõiduki võtmeid on hoitud sellises kohas või sellisel viisil, mis võimaldab nende vargust.

Kolleegiumi arvates võivad sõidukikindlustuse üldtingimuste p-d 5.5.4 ja 5.5.9 olla koosmõjus p-

ga 23.8 ja kindlustuspoliisi p-ga 6 arusaamatud VÕS § 37 lg 3 mõttes, sest neist ei ole võimalik

mõistlikul isikul üheselt aru saada, kas sõiduki vargus, mis on toime pandud sõiduki omanikult või

valdajalt varastatud võtmeid kasutades, on kindlustusjuhtum, kui kindlustusvõtja on täitnud oma

hoolsuskohustuse sõiduki võtmete hoidmisel. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p-st 23.8 võib

mõistlik isik aru saada nii, et kui kindlustusvõtja täidab oma hoolsuskohustuse võtmete hoidmisel,

siis kindlustusjuhtum saabub ning kindlustusandja ei vabane kindlustushüvitise maksmise

kohustusest. Ka juhul, kui kindlustusvõtja ei täida oma hoolsuskohustust, saabub kindlustusjuhtum,

kuid kindlustusandja võib vabaneda kindlustushüvitise tasumise kohustusest.

Õige ei ole kostja väide, et VÕS § 37 lg 3 kohaldamiseks peab konkreetne lepingupool olema

tüüptingimustega tutvunud, kuna vastasel juhul ei saaks üldse rääkida tingimustest arusaamisest.

VÕS § 37 lg 3 kohaldamiseks ei ole vajalik, et lepingupool oleks tegelikult tüüptingimustega

tutvunud ja nende sisust teadlik. Piisab, kui lepingupoolel oli olemas mõistlik võimalus

tüüptingimustega tutvuda. Eeltoodu on kooskõlas sellega, et ka tüüptingimuse arusaamatust

tuvastades ei tule lähtuda mitte konkreetse lepingupoole arusaamisvõimest, vaid samalaadses

situatsioonis tavapärase keskmise isiku (mõistliku isiku) arusaamisvõimest.

23. Eeltoodust tulenevalt leidis ringkonnakohus õigesti, et VÕS § 37 lg 3 järgi ei saa

kindlustuslepingu osaks lugeda sõidukikindlustuse üldtingimuste p 5.5.4 osas, kus nähakse ette, et

vargusega tekitatud kahjujuhtum loetakse kindlustusjuhtumiks ainult juhul, kui kõik mehaanilised ja

elektroonilised, kaasa arvatud alarmsignalisatsiooni ja immobilisaatori distantsvõtmed, on ainult

omaniku või seadusliku valdaja valduses, ja p 5.5.9, mille kohaselt ei loeta kahjujuhtumiks mis tahes

kahjujuhtumit, mis on tingitud sõiduki võtmete, immobilisaatoripultide või signalisatsioonipultide

vargusest või kaotsiminekust. Kuna viidatud tüüptingimused ei ole kindlustuslepingu osaks, mõistsid

alama astme kohtud õigesti kostjalt hageja kasuks välja kindlustushüvitise.

24. Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et kindlustusandja tegutsemine viisil, kus poliisis on kokku

lepitud kindlustusriskiks vargus, kuid lepingu tüüptingimused kitsendavad kindlustusandjale soodsal

viisil oluliselt riski, on vastuolus hea usu põhimõttega. Välistava kokkuleppe sisu ei ole iseenesest

vastuolus hea usu põhimõttega.

25. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kostja kassatsiooniastmes kantud kohtukulud

tema enda kanda. Vastavalt 1. jaanuaril 2006. a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja

täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist

alustatud menetluses menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud

tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi

mõistab kohus poole taotlusel teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud

kohtukulud juhul, kui otsus tehti taotleja kasuks.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik