3-1-1-23-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-23-07

Otsuse kuupäev

18. juuni 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi I. M. süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 1-04-125

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

I. M. kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

16. mai 2007

Istungil osalenud isikud

I. M. kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Kadri Väling

Resolutsioon

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2007. a otsus osas, millega loeti pankrotivara hulka kuuluvaks

arestitud kinnisasi Pärnus XXXXX X ja vallaasi Pärnu maakonnas Sauga vallas XXXXXXXX XXXX XXXXXX

XXXX X.

2. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

3. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 28. septembri 2006. a otsusega tunnistati I. M. KarS § 209 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et tema H. P. A. OÜ,

alates 29. detsembrist 2003 OÜ Advokaadibüroo M. & K., juhatuse liikmena sõlmis 19. märtsist 2002 kuni 23. augustini 2003

lepingud isikutega, kes usaldasid I. M.-le raha investeerimiseks, mille aga viimane omastas tegelikest asjaoludest teadvalt

ebaõige ettekujutuse loomise teel. I. M.-i karistati talle süüksarvatud teo eest vangistusega kaheks aastaks. Mõistetud karistus

jäeti KarS § 74 sätete alusel tingimisi täitmisele pööramata. Lisakaristusena võeti I. M.-lt kaheks aastaks ära õigus töötada

ametiisikuna riigi- ja omavalitsuse asutustes ning riigi- ja omavalitsuse osalusega ettevõtetes. Kuriteoga tekitatud kahju

mõisteti I. M.-lt välja kogusummas 9 198 388,04 krooni. Tsiviilhagi katteks konfiskeeriti arestitud kinnisasi aadressil Pärnu,

XXXXX X ja vallasasi aadressil Pärnu maakond, Sauga vald, XXXXXXXX XXXX, XXXXXX XXXX X.

2. Süüdistuse kohaselt sõlmis I. M. investeerimislepingud H. P. A. OÜ nimel, kasutades ära advokaadibüroo suhtes tuntavat

usaldust, millega lõi raha üle andnud isikutes väärkujutluse, et raha läheb advokaadibüroo poolt leitud projektidesse

investeerimiseks, tekitades kannatanutel mulje I. M.-i poolsest maksmisvalmidusest. Lepinguid sõlmides oli I. M. teadlik, et H.

A. OÜ-l puuduvad vara ja rahalised vahendid ning reaalsed projektid selleks, et maksta tema poolt lubatud lepingujärgseid

laenuintresse ja tagastada laenatud rahasummasid. Lepingute sõlmimisel võttis I. M. vastu raha, mille ta omastas. Lepingute

sõlmimisele kallutamiseks andis I. M. näilise tagatisena enne lepingu sõlmimist tehingu teisele poolele koopia

ametivastutuskindlustuse poliisidest nr 396406 ja 339245 ja lisas lepingusse sätte, mille kohaselt on investeering koos

arvestuslike intressidega tagatud ametivastutuskindlustusega. Nimetatud poliiside alusel oli E. K. AS poolt kindlustatud otsene

varaline kahju kolmandatele isikutele ülempiiriga kuni 3 000 000 krooni, mis on tekitatud H. P. A. OÜ poolt õigusteenust

osutades. Selgitamata asjaolu, et investeerimislepingute sõlmimine õigusabi lepingute nime all I. M.-i poolt väljub tema kui

advokaadi kutsetegevuse raamest, mistõttu ei hüvita ametivastutuskindlustus lepingutest tulenevat kahju, lõi I. M. isikutes

ebaõige ettekujutuse tagatise olemasolust ja väga madala riskiga investeeringust. Oma sellise tegevusega sai I. M. tegelikest

asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalist kasu kokku 17 975 000 krooni.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav I. M., tema esindaja, pankrotihaldur K. Mitt ja prokurör.

4. I. M. taotles maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist samale kohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus. Ta leidis, et süüdistuse kohaselt talle etteheidetav tegevus ei ole hinnatav raha omastamisena, vaid muu

õigustoimingu tegemisena advokatuuriseaduse § 40 lg 1 mõttes, mille eesmärgiks oli klientide käsundite järgi paigutada nende

raha investeerimisprogrammidesse. I. M.-i väite kohaselt ei uuritud kriminaalasja uurimise käigus, kas ja kuhu investeeringud

suunati. Tema ise ei saanud neid aga kohtus avaldada, sest avalikul kohtuistungil seda tehes rikkunuks ta kolmandate isikute

ärisaladust. Kuna kohus ei rahuldanud tema taotlust kuulutada kohtuistung kinniseks, oli kohtulik uurimine ühekülgne ja

puudulik, rikkus tema kaitseõigust ning süütuse presumptsiooni. I. M.-i hinnangul ei andnud kohus talle võimalust esitada tema

süütust kinnitavaid tõendid. I. M.-i arvates pidanuks maakohus varalised nõuded käesolevas kriminaalasjas jätma läbi

vaatamata, sest tema suhtes on välja kuulutatud pankrot. Seetõttu oli ka tsiviilhagi väljamõistmine ja selle katteks tema

kinnistu konfiskeerimine seadusevastane.

5. Prokurör taotles apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist I. M.-le mõistetud karistuse osas ja tema karistamist

vangistusega kolmeks aastaks, millest pöörata reaalselt täitmisele üks aasta vangistust. Samuti taotles prokurör võtta KarS § 49

alusel I. M.-lt kaheks aastaks õigus töötada avalik-õiguslikes ja eraõiguslikes juriidilistes isikutes ametikohal, millel tuleb täita

KarS § 288 loetletud ametiisiku ülesandeid.

6. Seadusliku esindaja, pankrotihaldur K. Mitti apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist osas, millega rahuldati

tsiviilhagid kogusummas ca 10 miljonit krooni ning tsiviilhagide tagamise katteks konfiskeeriti pankrotivarasse kuuluv

kinnistu aadressil XXXXX X Pärnus. Apellant taotles uue otsusega tsiviilhagide läbi vaatamata jätmist, osundades

pankrotiseaduse § 43 lg-le 2, mille kohaselt jätab kohus hagimenetluses nõude läbi vaatamata, kui enne pankroti

väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud. I. M.-i pankrot

kuulutati välja Pärnu Maakohtu 26. mai 2005. a otsusega. Seetõttu oli tsiviilhagide katteks kinnistu konfiskeerimine maakohtu

poolt ebaseaduslik.

7. Esitatud apellatsioonidele esitas vastuväited ja seletused kannatanu OÜ R. I. juhatuse liige R. T. Kannatanu leidis, et I. M.-i

apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Tema hinnangul ei saa rääkida I. M.-i kaitseõiguse rikkumisest, sest valinud aktiivse

kaitse taktika, pidi ta ise esitama tõendeid, mis võimaldanuks tema väiteid sisuliselt kontrollida. Selle asemel I. M. aga üksnes

varjus oma väidetava vaikimiskohustuse taha, osundamata, millisel viisil oleks võimalik tema süütust kinnitavaid tõendeid

koguda. Kannatanu arvates ei saa I. M.-le süüks arvatud tegevust käsitada õigusteenusena AdvS § 40 lg 1 mõttes. Kannatanu

leidis ühtlasi, et pankrotihaldur ei ole kohtumenetluse pool ning seetõttu puudub tal apellatsiooniõigus. Tema kui tsiviilkostja

esindaja seisukohta tsiviilhagide rahuldamise osas pidas kannatanu aga ebaõigeks, leides, et maakohus ei rahuldanud

tsiviilhagi, vaid mõistis välja kuriteoga tekitatud kahju, mis on KrMS § 306 lg 1 p 11 kohaselt kaks sisuliselt erinevat

lahendust. Kuna PankrS § 43 lg 2 räägib hagimenetlusest, mitte kriminaalmenetlusest, ei takista see kannatanu arvates

kuriteoga tekitatud kahju väljamõistmist süüdlaselt.

Kannatanu toetas prokuröri apellatsiooni, leides, et I. M.-le mõistetud karistus on põhjendamatult leebe.

8. Tallinna Ringkonnakohtu 1. veebruari 2007. a otsusega tühistati maakohtu otsus I. M.-le mõistetud karistuse tingimusliku

kohaldamata jätmise ja talle mõistetud lisakaristuse osas, I. M.-l tsiviilhagide väljamõistmise ja tsiviilhagide katteks vara

konfiskeerimise osas. Ringkonnakohus luges KarS § 74 lg-te 1 ja 3 alusel I. M.-le mõistetud vangistusest neli kuud koheselt

ärakandmisele kuuluvaks. Karistusseadustiku § 49 alusel võttis ringkonnakohus I. M.-lt kaheks aastaks ära õiguse töötada

avalik-õiguslikes ja eraõiguslikes juriidilistes isikutes ametikohal, kus ametiseisundist tulenevalt peab täitma KarS § 288

loetletud ametiisiku ülesandeid. Esitatud tsiviilhagid jättis ringkonnakohus lahendamiseks pankrotimenetluses ja I. M.-i

arestitud vara luges kohus pankrotivarade hulka kuuluvaks. Ringkonnakohus rahuldas pankrotihalduri apellatsiooni, prokuröri

ja I. M.-i apellatsioonid rahuldas ringkonnakohus osaliselt.

9. Ringkonnakohus ei nõustunud I. M.-i apellatsiooni väidetega, nagu olnuks maakohtus aset leidnud kohtulik uurimine

ühekülgne ja kaitseõigust rikkuv. Ringkonnakohus juhtis tähelepanu asjaolule, et I. M. ei taotlenud apellatsioonis

ringkonnakohtu istungi kinniseks kuulutamist, sellist taotlust ei esitanud ta ka kohtuistungil. Süüdistatav ei taotlenud

ringkonnakohtult uute tõendite kogumist ega uut kohtulikku uurimist.

10. Kriminaalasja materjalide kohaselt on menetluse käigus kontrollitud nii kannatanute kui tunnistajate, koos I. M.-iga

töötanud isikute ütlusi, on läbi viidud läbiotsimisi, mida kajastavad tõenditena hinnatud menetlustoimingute protokollid. Neid

tõendeid kogumis hinnates tuvastas maakohus, et kannatanutega lepingute sõlmise ajal faktiliselt ei eksisteerinud I. M.-l laenu

saajatega tegelikke, toimivaid ja intresside õigeaegset maksmist võimaldavaid lepingulisi suhteid.

11. Puutuvalt süüdistatava väiteisse tema kaitseõiguse rikkumisest sellega, et maakohus ei kuulutanud kohtuistungit kinniseks,

märkis ringkonnakohus veel, et vaatamata korduvatele sellekohastele lubadustele ei esitanud I. M. ühtki dokumenti ega muud

reaalset põhistust, mis andnuks aluse rahuldada tema taotlus kuulutada kohtuistung kinniseks.

12. Ringkonnakohus asus seisukohale, et I. M.-le tagati maakohtus küllaldane võimalus esitada süüdistust kummutavaid ja

enda väiteid kinnitavaid tõendeid, kuid ta ei ole ise soovinud seda võimalust kasutada. Seetõttu on tema kaitseõigusega

arvestatud.

13. Neil põhjustel leidis ringkonnakohus, et kriminaalasja arutamine maakohtus oli igakülgne, täielik ja objektiivne ning selle

raames selgitati välja nii I. M.-i süüstavad kui õigustavad asjaolud, samuti tema vastutust kergendavad ja raskendavad

asjaolud. Seejuures osutas ringkonnakohus, et I. M. tunnistati maakohtus KarS § 209 lg 2 p 2 järgi süüdi esitatud süüdistuse

kogumahus, kuid maakohtu järeldusi tema käitumises koosseisuasjaolude olemasolu ja tema süü tuvastamise osas

apellatsioonis ei vaidlustatud.

14. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et I. M. lõi kannatanutes ebaõige ettekujutuse väga madala riskiga

investeeringutest ja kasutas seda väärettekujutust ära neilt olematute investeerimisprojektide jaoks raha saamiseks. Kuriteo

kvalifitseerimisel ei ole olulise tähtsusega, kuidas süüdistatav, kelle suhtes oli 2005. aastal juba välja kuulutatud pankrot,

käsutas kannatanutelt saadud vara 2004., 2005. ja 2006. aastal, mille kohta I. M.-i enda ütluste kohaselt pidi andma selgitusi

tunnistaja A. K.

15. Seoses I. M.-i ja pankrotihalduri apellatsioonides esitatud väidetega pankrotis olevalt I. M.-lt tsiviilhagisummade

väljamõistmise ebaseaduslikkusega märkis ringkonnakohus, et maakohus eiras tsiviilhagi rahuldades PankrS § 43 lg-s 2

sätestatut. Prokuröri väited, nagu olnuks tegemist PankrS § 103 lg-s 4 ettenähtud kaitsmiseta tunnustatavate nõuetega, pole

samuti kooskõlas pankrotimenetluse reeglitega ja on seetõttu asjakohatud. Maakohus tegi kohtuliku uurimise käigus kindlaks,

et kannatanutele tekitati suur kahju, mis omakorda tõi kaasa I. M.-i tegevuse kvalifitseerimise KarS § 209 lg 2 p 2 järgi, kuid

eelpooltoodud pankrotiseaduses käsitatud põhimõtetest tulenevalt, ei olnud antud juhul pankrotis olevalt isikult tsiviilhagide

väljamõistmine seaduslik. Samal põhjusel ning tulenevalt asjaolust, et maakohus ei motiveerinud arestitud kinnisasja ja

vallasja konfiskeerimist, pidas ringkonnakohus maakohtu otsust ebaõigeks ka varade konfiskeerimise osas.

16. Ringkonnakohus nõustus prokuröri apellatsiooni seisukohaga, et I. M.-i mõistetud vangistuse ärakandmisest täielik

vabastamine ei vasta kuriteo raskusele ega süüdimõistetu isikule, leides, et I. M.-i poolt toimepandu raskus ja tema isikut

iseloomustavad andmed tingivad karistuse osalise täitmisele pööramise. Samas märkis ringkonnakohus, et prokuröri poolt

taotletud ühe-aastane ärakandmisele kuuluva karistuse tähtaeg ei ole kooskõlas vangistuse osalise täitmisele pööramise

mõttega, mis seisneb süüdimõistetule lühiajalise vangistuasutusse paigutamisega saavutatavas šokiefektis ja sellega talle tema

edasise käitumise suhtes tõsise hoiatuse andmises. Nimetatud efekti pole aga võimalik saavutada pikemaajalise (enam kui

mõnekuulise) vangistusega, sest selle aja jooksul isik kohandub vangistusega. Seega leidis ringkonnakohus, et kuigi I. M.-le

mõistetud vangistus tuleb jätta muutmata, tuleb tal sellest reaalselt ära kanda neli kuud vangistust. Ringkonnakohus pidas

põhistatuks prokuröri taotlust I. M.-le lisakaristusena mõistetud tegutsemiskeelu laiendamise osas.

KRIMINAALMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

17. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni I. M.-i kaitsja vandeadvokaat Andrus Lillo. Kaitsja taotleb maa- ja

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja maakohtusse uueks arutamiseks saatmist. Kassaatori arvates on käesolevat

kriminaalasja menetledes rikutud I. M.-i kaitseõigust ja süütuse presumptsiooni, sest ta ei saanud AdvS §-st 45 tulenevast

kutsesaladuse hoidmise kohustusest tulenevalt esitada tõendeid selle kohta, kuhu ta paigutas klientide raha, kellele ta osutas

investeeringute teostamise kaudu õigusteenust AdvS § 40 lg 1 mõttes. Kaitsja arvates on kriminaalmenetluse käigus kogutud

tõendeid, et I. M. siiski investeeris klientidelt saadud raha, kuid süüdistataval puudus tulenevalt kohtu tegevusest võimalus

seda tõendada. Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, nagu poleks apellatsioonis vaidlustatud I. M.-i tegevuses

KarS § 209 kirjeldatud teo koosseisuliste tunnuste esinemist ega tema süüd selle teo toimepanemises. Kaitsja arvates on

ringkonnakohtu otsus ebaõige ka osas, millega loeti pankrotivara hulka kuuluvaks Pärnu maakonnas Sauga vallas

XXXXXXXX XXXX, XXXXXX XXXX X asuv vallasasi, sest see pole I. M.-i omandis ja selle vara pankrotivara hulka

lugemist pole taotletud. Kaitsja hinnangul on I. M.-le mõistetud liiga raske karistus, mis ei arvesta muuhulgas asjaoluga, et

süüdistuse sisuks oleva teo tegemisest alates pole I. M. toime pannud ühtki õigusrikkumist, ta on pidanud avalikkuse negatiivse

tähelepanu tõttu oluliselt muutma oma elukorraldust, tema ülalpidamisel on neli alaealist last ja perre on sündimas viies laps.

18. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles taotleb kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata jätmist.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et kassatsiooni seisukohad annavad aluse ringkonnakohtu otsuse muutmiseks vaid

tsiviilhagi lahendamise osas.

20. Kaitsja seisukoht, nagu ei saaks I. M.-i tegevust käsitada kelmusena, sest ta tegelikult investeeris klientide raha, on

kummutatud kriminaalasja arutamise käigus maa- ning ringkonnakohtu tuvastatuga, et mingeid reaalseid investeeringuid ei

eksisteerinud, ning I. M. omastas klientidelt saadud rahasummad. Kriminaalkolleegium nõustub täielikult maa- ja

ringkonnakohtu sellekohaste järeldustega.

Siinkohal väärib tähelepanu I. M.-i poolt valitud kaitsetaktika. Nimelt kasutas ta kogu eeluurimise vältel talle seadusega

tagatud võimalust ütlusi mitte anda. Kohtus esitas ta aga versiooni, et temale usaldatud raha on tegelikult investeeritud, kuid

tulenevalt advokatuuriseadusega seatud piirangutest ei saa ta avalikul kohtuistungil sellekohaseid tõendeid esitada.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on selline seisukoht ainetu, sest kriminaalasja alustamise ajendiks oli nendesamade isikute

teadmatus, kellele viidates I. M. püüdis konfidentsiaalsusenõudest tulenevalt takistada informatsiooni sattumist kõrvaliste

isikute kätte.

21. Kriminaalkolleegium ei nõustu kaitsja viidetega advokatuuriseaduse sätetele, millest tulenevalt I. M. väidetavalt ei saanud

investeerimisega seonduvat avaldada. Kaitsja märgib, et kinniseks kuulutatud kohtuistungil oleks I. M. saanud

investeerimislepingud avaldada. Kriminaalkolleegium osundab, et advokaadi kutsesaladust sätestava AdvS § 45 mõttes pole

vahet, kas kohtuistung on avalik või kinnine - kui puudub materiaalne alus kutsesaladuse avaldamiseks, siis ei tohi seda teha ka

kinniseks kuulutatud istungil.

Peamine on siinjuures aga nii maa- kui ka ringkonnakohtu väljendatud seisukoht, et I. M.-i tegevus klientidelt investeerimiseks

raha vastuvõtmisel ei olnud käsitatav õigusteenusena. Õigusteenuse mõiste on AdvS § 40 lg-s 1 määratletud avaralt, kuid see ei

tähenda, et kogu advokaadi tegevus on automaatselt käsitatav õigusteenuse osutamisena. Nimetatud sätte kohaselt tähendab

õigusteenuse osutamine advokaadi poolt kutsetegevusena õigusnõustamist, isiku esindamist või kaitsmist kohtus, kohtueelses

menetluses või mujal ning isikule dokumendi koostamist ja tema huvides muu õigustoimingu tegemist. Muu õigustoiminguna

tuleb AdvS § 40 lg 1 tähenduses mõista isiku huvides sellise toimingu tegemist, mille raskuspunkt langeb advokaadi poolt

õiguslike eriteadmiste kasutamisele. Käesoleval juhul ei tegutsenud I. M. aga õiguslikke eriteadmisi pakkuva isikuna, vaid

investeerimisteenuse pakkujana. Kuna AdvS § 45 lg-st 1 tulenev advokaadi kohustus hoida kutsesaladust on seotud tema

professionaalse tegevusvaldkonnaga - õigusteenuste osutamisega, siis ei laienenud käesoleval juhul I. M.-le kutsesaladuse

hoidmise kohustust ja tal puudus advokatuuriseadusest tulenevalt takistus esitada kohtule väidetavate investeerimislepingute

olemasolu kinnitavaid dokumente.

22. Kassaatori arvates on ringkonnakohtu otsus ebaõige ka osas, millega loeti pankrotivara hulka kuuluvaks Pärnus XXXXX X

asuv kinnisasi ja Pärnu maakonnas Sauga vallas XXXXXXXX XXXX, XXXXXX XXXX X asuv vallasasi, sest see pole I.

M.-i omandis ja selle vara pankrotivara hulka lugemist pole taotletud. Seoses kaitsja nimetatud väidetega märgib

kriminaalkolleegium järgmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas on selgitatud, et kriminaalmenetluses

rakendatakse neid tsiviilmenetluse eeskirju, mis ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste põhimõtetega ja on vajalikud

tsiviilhagide otsustamisel kriminaalasjades (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. aprilli 1999. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-

34-99, RT III 1999, 15, 149 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-04,

RT III 2004, 29, 316, p 11).

Kriminaalmenetluse seadustiku §-st 1 nähtuvalt kohaldatakse seadustikku kuritegude kohtueelses ja kohtumenetluses ning

kriminaalasjades tehtud kohtulahendi täitmisele pööramisel. Pankrotiseaduse § 35 lg 1 p 1 ja § 108 lg-te 1 ja 2 kohaselt

moodustub pankroti väljakuulutamisel võlgniku varast pankrotivara. Kriminaalmenetluse seadustik ei reguleeri pankrotiga

seotud küsimusi, küll aga sätestab PankrS § 43 lg 2, et kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline

nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Pankrotiseaduse

§ 3 sätete kohaselt menetletakse pankrotti iseseisvas, pankrotimenetluses. Kriminaalkolleegium leiab, et kuna võlgniku vara

kuulub pankrotivarasse vahetult seaduse alusel, puudus ringkonnakohtul kriminaalmenetluse raames nii võimalus kui ka

pädevus lugeda mingit vara pankrotivara hulka ja ringkonnakohus oleks pidanud piirduma tsiviilhagi läbivaatamata jätmisega

KrMS § 310 lg 1 alusel. Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega loeti pankrotivara hulka

kuuluvaks arestitud kinnisasi Pärnus XXXXX X ja vallaasi Pärnu maakonnas Sauga vallas, XXXXXXXX XXXX XXXXXX

XXXX X.

Mis puudutab aga vara pankrotivara hulka kuuluvaks lugemisega kolmandate isikute õiguste võimalikku rikkumist, siis

osundab kriminaalkolleegium, et vastavalt PankrS § 123 lg-le 1 ei kuulu kolmanda isiku omandis olevad asjad pankrotivarasse

ja sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt on kolmandal isikul oma õigusi võimalik kaitsta, esitades pankrotihaldurile vara

välistamise taotluse. Seega, kui vaidlusalune vallasasi pole tõepoolest I. M.-i omandis, tuleb selle asja tegelikul omanikul oma

õigusi kaitsta pankrotiseaduses ettenähtud korras, seda ei saa aga teha pankrotivõlgnikust süüdistatava kaitsja

kriminaalmenetluses.

23. Kriminaalkolleegiumi hinnangul puudub alus muuta I. M.-le mõistetud karistust, sest karistuse mõistmisel on kohtud

õigesti lähtunud KarS § 56 nõuetest. Ringkonnakohtu otsuses on I. M.-le mõistetud karistust piisavalt põhjendatud, samuti on

ringkonnakohus veenvalt ära märkinud asjaolud, mille tõttu tuleb I. M. talle mõistetud karistuse kandmisest tingimuslikult

vabastada üksnes osaliselt. Kassaatori arusaam, nagu ei võiks isikut kuriteo eest reaalse vangistusega karistada, kui ta pole

peale süüdistuse sisuks oleva teo toimepanemist rohkem õigusrikkumisi toime pannud, on pidanud taluma avalikkuse

negatiivset tähelepanu ja tema ülalpidamisel on perekond, ei tulene seadusest.

24. Eeltoodule tuginedes ning juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna

Ringkonnakohtu 1. veebruari 2007. a otsuse osas, millega loeti pankrotivara hulka kuuluvaks arestitud kinnisasi Pärnus

XXXXX X ja vallaasi Pärnu maakonnas Sauga vallas, XXXXXXXX XXXX XXXXXX XXXX X.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe