3-1-1-16-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-16-07

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 13. juuni 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi A. H. süüdistuses KarS § 294 lg 1 järgi ja V. K. süüdistuses KarS §

294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2007. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-

06-7425

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. H. kaitsja Martin Triipani ja V. K. kaitsja Merike Borunova määruskaebused

Asja läbivaatamise kuupäev

18. aprill 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2007. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-06-7425 ning saata

kriminaalasi A. H. süüdistuses KarS § 294 lg 1 järgi ja V. K. süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi samale

kohtule sisuliseks arutamiseks.

2. Määruskaebused rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et Harju Maakohtu 30. mai 2006. a kohtumäärusega rahuldati prokuröri taotlus ja

kriminaalasjast nr 1-06-1445 eraldati materjalid A. H. ja V. K. osas üldmenetluse süüdistusakti koostamiseks.

2. Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Jüri Kasesalu saatis 6. juunil 2006. a Harju Maakohtule süüdistusakti A. H.

süüdistuses KarS § 294 lg 1 ja V. K. süüdistuses KarS § 294 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi (kriminaalasi 1-06-7425).

3. Harju Maakohtu istungil 30. oktoobril 2006. a taotles prokurör KrMS § 273 lg 1 p 3 alusel kriminaalasja 1-06-7425

arutamine edasi lükata, liita see kriminaalasi KrMS § 216 alusel kriminaalasjaga nr 1-06-1445 ja jätkata ühendatud

kriminaalasja arutamist üldmenetluses.

4. Harju Maakohus jättis prokuröri taotluse rahuldamata, jätkas kriminaalasja 1-06-7425 arutamist ning mõistis 1. novembri

2006. a otsusega A. H. ja V. K. tõendamatuse tõttu õigeks.

5. Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör J. Kasesalu esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles leidis, et

maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning taotles A. H. ja V. K. süüditunnistamist

altkäemaksu võtmises. Apellatsioonis analüüsitakse esmalt maakohtu poolt uuritud tõendeid ja leitakse, et õigeksmõistev

kohtuotsus rajaneb suurel määral oletustele, mitte aga üksikute tõendite sisu ja tõendite kogumi analüüsile. Apellant märkis ka

seda, et kahjuks jättis kohus rahuldamata tema taotluse lükata kohtulik arutamine edasi ja anda võimalus käesoleva

kriminaalasja liitmiseks kriminaalasjaga, millest oli see eelnevalt eraldatud. Prokurör leidis, et kriminaalasjade ühendamine

oleks võimaldanud objektiivse tõe väljaselgitamist kõikide asjassepuutuvate isikute osas. Ringkonnakohtu istungil aga palus

prokurör teha sisuline kohtuotsus, millega tunnistada A. H. ja V. K. süüdi ning karistada prokuröri poolt maakohtu istungil

taotletud karistusega.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2007. a kohtumäärusega tühistati Harju Maakohtu 1. novembri 2006. a kohtuotsus

KrMS § 341 lg 2 alusel. Kriminaalasi saadeti maakohtule liitmiseks kriminaalasjaga nr 1-06-1445. Põhjenduseks on

ringkonnakohtu määruses märgitud järgmist: "Vaatamata asjaolule, et käesoleva kriminaalasja arutamisel on andnud kohtus

ütlusi L. K., M. L., J. K., J. V., R. V. ja K. K., on ringkonnakohtu kolleegium vääramatult seisukohal, et A. H. ja V. K.

väidetavate altkäemaksuvõtmiste otsustamine samade tegude teistest toimepanijatest eraldi ei ole võimalik. Süüdistusasjade

eraldamisega rikkus maakohus käesolevas asjas oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mida pole

võimalik ringkonnakohtu kohtuistungil kõrvaldada. Süüdistusasjade eraldi arutamise tulemuseks on nn eelotsustus teiste

isikute süüdistuse arutamisel, sellega võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus".

KOHTUMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

7. Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2007. a kohtumääruse peale esitasid määruskaebused A. H. kaitsja Martin Triipan ja

V. K. kaitsja Merike Borunova. Mõlemad taotlevad ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist samale

kohtule sisuliseks arutamiseks.

7.1 A. H. kaitsja arvates ei nähtu ringkonnakohtu määrusest, millise kriminaalmenetlusõiguse normi rikkumist maakohtule ette

heideti. Kaitsja märgib, et käesoleva kriminaalasja materjalid eraldati nn põhikriminaalasjast (kohtuasjast nr 1-06-1445) teise

kohtuniku poolt ning seetõttu on ringkonnakohtu osundus A. H. ja V. K. süüasja arutanud maakohtule kriminaalasjade

põhjendamatu eraldamise kohta asjakohatu. Vastupidiselt ringkonnakohtu määruses märgitule, leiab kaitsja, et õiguslikus

mõttes ei ole A. H. ja V. K. suhtes tehtud kohtuotsus käsitatav eelotsusena teiste sama süüdistusega seotud isikute süüküsimuse

otsustamisel, sest see pole teisele kohtule õiguslikult siduv ega kohustuslik. Ringkonnakohus ei põhjenda seda, kuidas A. H. ja

V. K. lahend võib väidetava eelotsusena mõjutada teises kriminaalasjas tehtava kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust.

Kaitsja leiab, et kriminaalmenetlusõiguse rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses saab kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise

üksnes selles kriminaalasjas, kus see tuvastati. Samuti on kaitsja arvamusel, et ringkonnakohtu määrusega Harju Maakohtu

õigeksmõistva otsuse tühistamine võib luua olukorra, kus kohus hakkab prokuröri poolt kohtule esitatud tõendite baasi ümber

kujundama ning parandama süüdistaja taktikalisi vigu süüdistusfunktsiooni täitmisel. Taoline tegevus oleks aga ilmselges

vastuolus KrMS §-ga 14 ja Põhiseaduse §-ga 146. Samuti riivaks see A. H. ja V. K. põhiseaduslikku õigust asja menetlemisele

mõistliku aja jooksul Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 6 tähenduses.

7.2. V. K. kaitsja leiab, et ringkonnakohtul puudus seaduslik alus apellatsiooni piiridest väljumiseks (KrMS § 331 lg 3) ja

maakohtule kriminaalasjade eraldamise ebaseaduslikkuse etteheitmiseks, sest kriminaalasjade eraldamise küsimust

apellatsioonis ei käsitletud.

Sarnaselt A. H. kaitsjale leiab ka V. K. kaitsja, et ringkonnakohus on järelduste tegemisel väljunud arutatava kriminaalasja

piiridest ja andnud hinnangu maakohtu otsustusele kriminaalasjas, mis ei ole ringkonnakohtu menetlusesemeks. A. H. ja V. K.

õigeksmõistvas Harju Maakohtu 1. novembri 2006. a otsuses ei sisaldu ühtki viidet, mida võiks mõista eelotsusena nende

isikute tegevuse suhtes, keda käesolevas kriminaalasjas ei ole kohtu alla antud. Kaitsja rõhutab vajadust järgida EIÕK artiklist

6 tulenevat V. K. põhiõigust õiglasele kohtupidamisele, õigust kohtumõistmisele mõistliku aja jooksul, samuti kohtumenetluse

võistlevuse ja poolte võrdsuse põhimõtet.

8. Määruskaebuse vastuses ei nõustu prokurör määruskaebustes esitatud seisukohtadega. Prokuröri arvates on ringkonnakohtu

määruses põhjendatud vajadust arutada ühiselt kuriteo toimepannud isikute süüküsimust koos. Seetõttu on kriminaalasjade

ühendamine KrMS § 216 lg 1 p-s 1 toodud alusel põhjendatud. Prokurör palub jätta määruskaebuse rahuldamata ja Tallinna

Ringkonnakohtu 7. veebruari 2007. a kohtumääruse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

9. Kriminaalmenetluse seadustiku § 216 lg-s 2 sätestatu kohaselt võidakse kriminaalasi eraldada uude toimikusse, kui see ei

kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Tegemist on varem kehtinud kriminaalmenetluse

koodeksi § 118 lõikest 2 peaaegu sõna-sõnalt ülevõetud tekstiga, kusjuures ülevõtmata on jäetud nõue, et eraldamine on

lubatav vaid siis, kui see on tõepoolest hädavajalik. Sellise erinevuse pinnalt ei saa aga väita, et tänases kriminaalmenetluses

võiks kriminaalasjade eraldamine toimuda varasemaga võrreldes kergekäelisemalt. Ka tänastes oludes on aktuaalne Riigikohtu

üldkogu poolt kohtuotsuses kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 - RT III 2000, 16, 169 märgitu, et vältida tuleb samas kuriteos

osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes, sest nõnda toimides võidakse mitmel viisil riivata

süüdistatavate põhiõigusi. See tähendab, et eriti põhjalikult tuleks kaaluda eraldamisi sellistest kriminaalasjadest, mis on

ühendatud ühiseks menetluseks juhtudel, mil isikuid kahtlustatakse või süüdistatakse kuriteo ühises toimepanemises selle

mõiste kõige laiemas tähenduses (KrMS § 216 lg 1 p 1). Just nende - ka loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade

eraldamisega võivad lõppkokkuvõttes menetlejail kaasneda tõendamisraskused, süüdistatavatel aga tõsised põhiõiguste riived.

10. Kriminaalmenetluse praktikas ei ole aga võimalik täielikult vältida ka loogiliselt kokkukuuluvate kriminaalasjade

eraldamist. Nii on kohtupraktikas loetud igati põhjendatuks mitme süüdistatavaga kriminaalasjast kriminaalasja eraldamist

eraldi menetlemiseks nende süüdistatavate suhtes, kes hoiduvad kriminaalmenetlusest kõrvale. Sellises olukorras võib

eraldamine osutuda vältimatult vajalikuks vaatamata sellele, et see võib põhimõtteliselt kahjustada kriminaalmenetluse

igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Kuid kui puudub kriminaalmenetlusest kõrvalehoiduvate isikute tabamise vähegi

realistlik perspektiiv lähitulevikuks, ei saa eraldamise ja eraldamata jätmise kaalumisel jätta arvestamata ka teisi

kriminaalmenetluses olulisi väärtusi ja põhimõtteid - näiteks seda, et eraldamata jätmine võib tingida mõistliku menetlusaja

ületamise.

11. Käesoleva kohtuasja puhul tuleb käsitleda ka sellist menetlusõiguslikku küsimust, et kas ja kuivõrd võiks kriminaalasjade

ühendamist või eraldamist tingida erinevate süüdistatavate erinevad eelistused menetlusvormi valiku osas. Esmalt tuleb

siinjuures märkida, et vastavalt KrMS § 233 lg 2 p-s 2 ja § 239 lg 2 p-s 3 sätestatule on lühi- ja kokkuleppemenetlus välistatud

siis, kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas vähemalt üks süüdistatav sellega ei nõustu. Sellise mittenõustumise tulemiks on

kahtlemata süüdistatavate vaheline vastuolu: ühed sooviksid menetluse kiiremat ja ökonoomsemat kulgu, teised aga mitte.

Vaatamata sellele, et seadusandja on uues kriminaalmenetluse seadustikus pidanud õigeks igati toetada KrMS IX peatükis

sätestatud lihtmenetluste juurutamist kriminaalmenetluse praktikasse, ei saa üld- ja lihtmenetlusi siiski käsitada võrdsete

alternatiividena. Kriminaalmenetluse seadustiku üldine loogika lähtub üldmenetlusest ja selle raames tagatavatest

maksimaalsetest menetluslikest garantiidest. Lihtmenetluste kui erimenetluste puhul tagatavate menetluslike garantiide ulatus

on üldmenetlusega võrreldes märgatavalt väiksem. Kolleegiumi arvates puudub alus rääkida süüdistatava (põhi)õigusest

lihtmenetlustele ja nn ettevaatusprintsiibist lähtuvalt tuleks need jätta kohaldamata siis, kui see võiks kuidagi riivata teiste

süüdistatavate õigust täiemahuliste garantiidega üldmenetlusele. See tähendab, et kui mitme süüdistatavaga kriminaalasjas üks

süüdistatav ei nõustu vastavalt kas lühi- või kokkuleppemenetlusega, peaks sellele üldjuhul järgnema kõigile selles

kriminaalasjas süüdistatavatele maksimaalselt võimalike kriminaalmenetluslike garantiide tagamine - s.t kogu kriminaalasja

lahendamine üldmenetluses.

12. Arvestades eelmärgitut ei saa Harju Maakohtu 30. mai 2006. a kohtumäärusega kriminaalasjast nr 1-06-1445 kriminaalasja

nr 1-06-7425 eraldamist A. H. ja V. K. osas üldmenetluse süüdistusakti koostamiseks lühimenetlusest keeldumise tõttu lugeda

seadusandja mõttega kooskõlas olevaks, sest siin oli eraldamise aluseks ainuüksi lühimenetlusest keeldumine. Kohtumäärusest

nähtuvalt on kohtunik ilma omapoolsete põhjendusteta nõustunud prokuröri seisukohaga, et selline kriminaalasja eraldamine ei

kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ega objektiivsust.

II

13. A. H. ja V. K. osas eraldatud kriminaalasja arutamist alustati Harju Maakohtus 22. augustil 2006. a. Kohus kuulas üle

süüdistatavad ning mitmed tunnistajad (kes on samaaegselt süüdistatavad kriminaalasjas nr 1-06-1445) ja eksperdi ning

avaldas jälitustegevuse protokollid. Seejärel rahuldas kohus prokuröri taotluse korrata kohtukutset tunnistaja J. V.-ile (kes on

samuti süüdistatav kriminaalasjas nr 1-06-1445) ja lükkas kohtuistungi edasi 30. oktoobrile 2006. a. Viimatinimetatud

kuupäeval kohtuistungi alustamise järgselt tegi prokurör KrMS § 273 lg 1 p 3 alusel taotluse kriminaalasja nr 1-06-7425

arutamine edasi lükata, liita see KrMS § 216 alusel kriminaalasjaga nr 1-06-1445 ja jätkata ühendatud kriminaalasja arutamist

üldmenetluses. Sellist varasemaga võrreldes kardinaalselt vastupidist seisukohta põhjendas prokurör asjaoluga, et kuna

Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-1-1-68-06 - RT III, 2006, 40, 338 tehtud otsuse kohaselt ei ole võimalik kriminaalasja nr 1-06-

1445 arutada lühimenetluses, siis on õigem pöörduda varasema tervikliku kriminaalasja juurde tagasi. Riigikohtu eelnimetatud

otsuses on kriminaalmenetluse seadustiku IX peatüki 1. jaos sätestatu tõlgendamisel tõepoolest leitud, et lühimenetluse

kohaldamine kohtumenetluse staadiumis on välistatud ja seda siiski tehes rikutakse oluliselt kriminaalmenetluse õigust.

Riigikohtu sellisest seisukohast lähtuvalt on igati mõistetav prokuröri järeldus, et kuna ka kriminaalasjas nr 1-06-1445

kohaldati lühimenetlust alles kohtumenetluse staadiumis, tuleb selle kriminaalasja lahendamisel pöörduda tagasi

üldmenetlusse. Samas aga ei ole Riigikohtu kõnealusest lahendist võimalik välja lugeda mingeid seisukohti, mis nõuaksid

eelnevalt eraldatud kriminaalasjade taasühendamist.

14. Harju Maakohus jättis prokuröri taotluse rahuldamata, jätkas kriminaalasja nr 1-06-7425 arutamist ning mõistis 1.

novembri 2006. a otsusega A. H. ja V. K. tõendamatuse tõttu õigeks. Tallinna Ringkonnakohus tühistas aga prokuröri

apellatsiooni alusel 7. veebruari 2007. a määrusega A. H. ja V. K. suhtes tehtud kohtuotsuse ja saatis kriminaalasja samale

kohtule liitmiseks ja arutamiseks koos teiste väidetavalt samade tegude toimepanijate kriminaalasjaga. Seetõttu tuleb

lahendada küsimus, kas ringkonnakohtu etteheited maakohtule on põhjendatud ja kas prokuröri taotlust rahuldamata jättes

rikkus maakohus kriminaalmenetluse õigust.

15. Ringkonnakohtu esimene etteheide on see, et maakohus on menetlusõigust rikkunud kriminaalasjade ebaseadusliku

eraldamisega.

15.1. Esmalt tuleb silmas pidada, et kriminaalasjast nr 1-06-1445 eraldas materjalid A. H. ja V. K. osas eraldiseisvaks

kriminaalasjaks üks, kuid kriminaalasja number 1-06-7425 arutas hoopis teine kohtukoosseis. Seega tuleb määruskaebuse

esitajatega nõustuda selles, et puudub alus heita kriminaalasja arutanud kohtule ette kriminaalasja väidetavalt ebaseaduslikku

eraldamist.

15.2. Kriminaalkolleegium märgib, et kriminaalasja nr 1-06-7425 arutav kohus pidi kahtlemata juhinduma muuhulgas ka

KrMS §-s 216 sätestatust ning kaaluma seejuures ka kriminaalasjade ühendamise vajalikkust. Kuid kriminaalasja arutava

kohtu menetluslikku käitumist ei determineeri pelgalt KrMS §-s 216 sätestatu. Näiteks eeldab võistleva kohtumenetluse

loogika ka teatud järjepidevust, vajadust lähtuda eelnevalt vastuvõetud menetlusotsustustest, eriti juhtudel, kui need on tehtud

kohtumenetluse poolte konsensuse alusel. Vaidlus puudub selle üle, et A. H. ja V. K. süüdistusasja eraldamine toimus

kohtumenetluse poolte täieliku konsensuse alusel. Samuti ei tohi kriminaalasja arutav kohus kriminaalasjade ühendamist

kaaludes jätta prognoosimata, kuidas mõjustaks ühendamine menetlusaja mõistlikkust.

15.3. Vaatamata eelmärgitule tulnuks maakohtul kriminaalasjad ühendada juhul, kui ta oleks tuvastanud, et A. H. ja V. K.

kriminaalasja arutamine, ühendamata seda kriminaalasjaga nr 1-06-1445, võib viia A. H. ja V. K. suhtes ebaseadusliku või

põhjendamatu kohtulahendi tegemiseni. Sellist asjaolu aga maakohus tuvastanud ei ole.

15.4. Mõistetavalt oli ka ringkonnakohus pädev hindama KrMS §-s 216 sätestatu kohaldamise õigsust varasemas

kohtumenetluses. Seejuures oli ringkonnakohus kahtlemata pädev ka sellise menetlusotsustuse tegemiseks, mida

ringkonnakohus tegelikult tegi - maakohtu otsuse tühistamiseks KrMS § 339 lg 2 alusel viitega KrMS § 216 rikkumisele.

Samas aga on ringkonnakohtu määruses jäetud täiesti põhjendamata, milles seisnes maakohtu poolne kriminaalmenetlusõiguse

oluline rikkumine, mis tõi kaasa või võis kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Ringkonnakohtu määruses

sedalaadi põhjenduste puudumist ei saa lugeda asendatuks pelgalt viitega kohtu veendumusele, et kriminaalasjade ühendamine

oli vajalik.

16. Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu vaidlustatud määruses on jäetud põhjendamata ka seisukoht, et A.

H. ja V. K. õigeksmõistmisel on eelotsustuslik tähendus ka teises kriminaalasjas teiste isikute süüdistuse arutamisel, mis võib

kaasa tuua ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse. Sellise seisukoha ekslikkust on kinnitanud Riigikohtu üldkogu

kohtuasjas nr 3-1-2-1-00 - RT III 2000, 16, 169 tehtud kohtuotsuses.

17. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 339 lg 1 p-st 7 ja § 361 p-st 6, rahuldab Riigikohtu

kriminaalkolleegium määruskaebused, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 7. veebruari 2007. a kohtumääruse ja saadab

kriminaalasja Tallinna Ringkonnakohtule sisuliseks arutamiseks.

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi