3-1-1-20-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-20-07

Otsuse kuupäev

11. juuni 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi V. B. süüdistuses KarS § 289 järgi, A. V. (J.) süüdistuses KarS

§ 289 - § 22 lg 2 järgi ja V. K. süüdistuses KarS § 289 - § 22 lg 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-8255

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. V. (J.) kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

9. mai 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 12. oktoobri 2006. a ja Viru Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2007. a otsused täies

ulatuses nii V. B., A. V. (J.) kui ka V. K. puudutavas osas ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Viru

Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 12. oktoobri 2006. a lühimenetluses tehtud otsusega tunnistati A. V. (J.) süüdi KarS § 289 - § 22 lg 2 järgi ja

teda karistati kaheaastase vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati ühe kolmandiku võrra. Lõplikuks karistuseks

mõisteti A. V.-le üks aasta ja neli kuud vangistust. Karistusseadustiku § 68 alusel arvas kohus A. V. karistusaja hulka

eelvangistuses viibitud 9 kuud ja 15 päeva, lugedes kandmisele kuuluvaks vangistuseks 6 kuud ja 15 päeva arvates

11. oktoobrist 2006.

Sama kohtuotsusega tunnistati V. B. süüdi KarS § 289 järgi ja teda karistati kaheaastase vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2

alusel vähendati ühe kolmandiku võrra. Lõplikuks karistuseks mõisteti V. B.-le üks aasta ja neli kuud vangistust, mis jäeti KarS

§ 74 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata.

Samuti tunnistas Viru Maakohus KarS § 289 - § 22 lg 3 järgi süüdi V. K., karistades teda üheksa kuu pikkuse vangistusega,

mida kohus vähendas KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, mõistes lõplikuks karistuseks kuus kuud vangistust.

Karistusaja hulka arvati eelvangistuses viibitud kolm päeva. Kohus jättis V. K.-le mõistetud vangistuse KarS § 74 lg-te 1 ja 3

alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata.

Maakohus mõistis V. B.-lt, A. V.-lt ja V. K.-lt solidaarselt AS-i S. P. kasuks välja 462 990 krooni.

2. A. V. tunnistati süüdi järgmise teo toimepanemises. A. V., kes teadis, et V. B. töötab AS-i S. P. Narva osakonnas tellerina ja

omab juurdepääsu sularahale ning välisvaluutale, mõjutas V. B.-d pettuse teel. A. V. nõudis V. B.-lt, et viimane võtaks oma

perekonna ohutuse tagamise eesmärgil panga kassast võõrast raha. Selle tagajärjel V. B. kuritarvitas oma ametiseisundit ning

varastas AS-i S. P. kassast raha, mille andis ajavahemikul 17. oktoobrist kuni 27. novembrini 2005 nii vahetult kui ka V. K.

kaudu edasi A. V.-le. Vahetult sai A. V. V. B.-lt kolmel korral kokku 121 000 krooni ja 2100 Ameerika Ühendriikide dollarit. V.

K. kaudu sai A. V. V. B.-lt viiel korral kokku 371 490 krooni. Saadud raha A. V. omastas ja kulutas enda äranägemise järgi,

misläbi tekkis AS-il S. P. 472 490 krooni suurune varaline kahju. Eeltoodud käitumisega pani A. V. maakohtu hinnangul toime

ametiisiku kallutamise ametiseisundi ärakasutamisele eesmärgiga tekitada olulist kahju teiste isikute seadusega kaitstud

õigustele ja huvidele.

3. V. B. tunnistati süüdi järgmise teo toimepanemises. V. B. töötas AS-is S. P. ametiisikuna, kelle kohustuseks olid

ametijuhendi kohaselt peamiselt sularaha tellimused. Selleks et tagada oma perekonnale elu ja tervis, allus ta A. V. mõjule ja

nõuetele ning varastas panga kassast klientide arveldusarvetelt ülekandmise teel pangale kuuluvat raha. Ta andis A. V.-le

viimase nõudel raha kokku kaheksal korral. Vahetult sai A. V. V. B.-lt kolmel korral kokku 121 000 krooni ja 2100 Ameerika

Ühendriikide dollarit. V. K. kaudu sai A. V. V. B.-lt viiel korral kokku 371 490 krooni. V. B. poolt ametiseisundi

kuritarvitamise tagajärjel tekkis AS-il S. P. 472 490 krooni suurune varaline kahju.

4. V. K. tunnistati süüdi järgmise teo toimepanemises. V. K., kes teadis, et A. V. omab V. B.-le psühholoogilist mõju ja nõuab

V. B.-lt, et viimane võtaks perekonna ohutuse tagamise eesmärgil ebaseaduslikult raha ning annaks selle A. V.-le, võttis A. V.-

le edasiandmise eesmärgil V. B.-lt viiel korral vastu kokku 371 490 krooni. Selle summa andis V. K. edasi A. V.-le. Osutades

oma tegudega füüsilist abi V. B.-le ja A. V.-le, tekitas V. K. AS-ile S. P. varalise kahju summas 371 490 krooni.

5. Maakohus tugines oma otsuses tõenditele, millest nähtus, et V. B. kohtas 3. juulil 2005. a tänaval A. V.-i ja tema tuttavat V.

K.-d. A. V. tegi A. B.-le ettepaneku tulevikku ennustada, seejärel ütles, et V. B. tütart ähvardab oht seoses autoga. Samal päeval

jäi V. B. tütar auto alla ja toimetati haiglasse. Sellest ajast hakkas V. B. andma A. V.-le enda ja sugulaste raha, et A. V. tõrjuks

V. B. tütrest surma eemale. 2005. a oktoobri alguses ilmus A. V. uuesti V. B. juurde ja selgitas, et V. B. tütar ja mees on

surmaohus ning ta peab võtma ette jõupingutusi, et nende juurest seda ohtu tõrjuda. A. V. nõudis raha ja V. B. andis ära kogu

oma sularaha. Hiljem tegi A. V. ettepaneku võtta pangast 116 000 krooni, et puhastada raha mustusest. 17. oktoobril 2005

võttis V. B. nimetatud summa kliendi arvelt maha ja andis selle ümbrikus A. V.-le. A. V. nõudis aga veel raha, mida V. B. talle

ka vahetult või V. K. kaudu andis. A. V. lubas raha lähemal ajal tagastada.

6. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. V. kaitsja, kes taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist, oma

kaitsealuse käitumise kvalifitseerimist KarS § 289 - § 22 lg 2 asemel § 201 lg 2 p 2 - 22 lg 2 järgi ning kergema karistuse

mõistmist. Apellant leidis, et V. B. näol ei olnud tegemist ametiisikuga, mistõttu ei saa ka A. V.-d tunnistada süüdi

ametiseisundi kuritarvitamisele kihutamises.

7. Viru Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2007. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et V. B. oli ametiisik KarS § 288 mõttes. V. B. ja AS-i S. P. vahel sõlmitud töölepingu kohaselt töötas

V. B. tellerina, kes oli endale võtnud täieliku materiaalse vastutuse talle seoses tööga AS S. P. poolt usaldatud sularaha ja

muude materiaalse väärtuste säilimise tagamise eest. V. B. lepingujärgseks kohustuseks oli peamiselt sularaha tellimine. Seega

olid talle pandud varalise väärtuse liikumist korraldavad ülesanded. Viimatinimetatut kinnitab ka see, et kriminaalasjas

tuvastatu kohaselt otsis V. B. rikkaid kliente, kes kasutasid oma kontol olevat raha harva. Seejärel võttis sularahas nende arvelt

raha välja. Kui klient avastas arvelt raha kadumise, siis kandis V. B. kliendi arvele raha mõne teise kliendi arvelt, kattes sel

viisil puudujäägi. A. V. kallutas V. B.-d pettuse teel ? V. B. perekonna ohutuse tagamise ettekäändel - võtma panga kassast

sularaha. Seega on tema tegu õigesti kvalifitseeritud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

8. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Igor Belugin, kes palub

tühistada nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse A. V. süüditunnistamises KarS § 289 - § 22 lg 2 järgi ja teha asjas uus

otsus, millega kvalifitseeritaks A. V. teod ümber KarS § 201 lg 2 p 2 - § 22 lg 2 järgi ning mõistetaks A. V.-le kergem karistus.

Kassaator leiab, et V. B.-le ei olnud AS-is S. P. pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesandeid, mistõttu ta ei olnud ka

ametiisik KarS § 288 mõttes. Nähtuvalt ametijuhendist töötas V. B. pangatellerina, kelle põhiülesanneteks oli pangateenuste

efektiivne, kvaliteetne ja aktiivne müük. V. B.-le ei olnud antud õigust võtta iseseisvalt vastu otsuseid panga või panga

klientide raha liikumise suhtes. Ta sai vaid täita panga juhtkonna ja klientide korraldusi. Täielik materiaalne vastutus ei

tähenda, et töötaja oleks ametiisik KarS § 288 tähenduses. V. B. pööras ebaseaduslikult enda kasuks tema valduses olnud võõra

raha. Seega on tema tegevus käsitatav võõra vara omastamisena ja A. V. käitumine sellele kihutamisena.

9. Kassatsioonivastuses palub Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Irina Karo jätta ringkonnakohtu otsuse

muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et V. B. ei olnud ametiisik KarS § 288 mõttes, s.t isik, kes

sai olla enne 15. märtsi 2007 kehtinud KarS §-s 289 ette nähtud kuriteo subjektiks. Sellise järelduse tegemisel ei loe

kolleegium määravaks mitte V. B. ametinimetust, vaid talle pandud ülesannete iseloomu. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud

ühtegi V. B.-le AS-is S. P. pandud funktsiooni, mis oleks käsitatav haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesandena KarS § 288

mõttes. Süüdistuses nimetatud asjaolust, et V. B. kohustuseks olid peamiselt sularaha tellimused, ei ole võimalik järeldada, et

V. B. õiguspädevuses oli otsustada selle raha kasutamise üle. Asjaolu, et isik hoiab ja väljastab sularaha, ei tee temast veel

isikut, kes korraldab materiaalsete väärtuste liikumist. Raha on talle usaldatud, mitte aga antud tema kui ametiisiku

korraldusse. V. B.-d ei muutnud ametiisikuks ka ringkonnakohtu osutatud asjaolu, et ta oli tööandjaga sõlminud täieliku

individuaalse materiaalse vastutuse lepingu. Kehtiva ENSV töökoodeksi § 128 lg 2 lause 1 sätestab, et kirjalikke lepinguid

täieliku materiaalse vastutuse kohta võib ettevõte, asutus või organisatsioon sõlmida (18 aasta vanuseks saanud) töötajatega,

kes töötavad ametikohal või teevad töid, mis on vahetult seotud neile antud väärtuste hoidmisega, töötlemisega, müügiga

(väljaandmisega), veoga või tootmisprotsessis kasutamisega. Seega ei saa täieliku materiaalse vastutuse lepingu olemasolust

järeldada, et töötaja näol on tegemist karistusõiguslikus mõttes ametiisikuga.

11. Lisaks eeltoodule märgib kriminaalkolleegium, et V. B.-le esitatud süüdistus on sisemiselt vastuoluline, kuna selles

märgitakse, et V. B. "varastas" panga kassast klientide arveldusarvetelt ülekandmise teel pangale kuuluvat raha, kuid samas

kvalifitseeriti V. B. käitumine ametiseisundi kuritarvitamisena. Seega on süüdistus ja ka kohtud eksinud varavastaste ja

ametialaste süütegude omavahelisel piiritlemisel. Kriminaalkolleegium selgitab, et ametiseisundi kuritarvitamise koosseisu

kehtivuse ajal moodustasid varavastaste süütegude koosseisud ametiseisundi kuritarvitamise suhtes erinormi, mitte aga

vastupidi (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. septembri 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-74-06 - RT III 2005, 27, 286,

p 20). See tähendab, et kui ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise, varguse, asja omavolilise

kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, tuli teda ka enne 15. märtsi 2007 karistada varavastase-, mitte aga ametialase

süüteo eest. Sellist järeldust kinnitab muu hulgas ka tõik, et ühe varavastase süüteo - omastamise - puhul oli ja on teo

toimepanemine ametiisiku poolt koosseisuline raskendav asjaolu (KarS § 201 lg 2 p 3).

12. Kuna kuriteo täideviimises süüdistatava V. B. tegu ei vasta ametiseisundi kuritarvitamise koosseisule, ei ole tulenevalt

KarS § 22 lg-test 2 ja 3 ka võimalik tunnistada A. V. süüdi ametiseisundi kuritarvitamisele kihutamises ja V. K. sellele

kuriteole kaasaaitamises.

13. Eeltoodud põhjustel tuleb nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus KrMS § 362 p 1 alusel materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise tõttu tühistada.

14. Kriminaalmenetluse seadustiku § 306 lg 1 p 3 kohaselt peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama muu hulgas

küsimuse, kas tegu on kuritegu ning millise paragrahvi, lõike ja punkti järgi karistusseadustikus tuleb see kvalifitseerida. Sama

seadustiku § 268 lg 8 kohaselt võib kohus kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo

kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Käesoleval juhul on V. B.-le, A. V.-le ja V. K.-le esitatud süüdistuses kirjeldatud

asjaolusid, mille puhul tekib vajadus kontrollida, kas süüdistatavate käitumine vastab mõne varavastase süüteo koosseisule.

Seetõttu tuleb kriminaalasi saata uueks arutamiseks maakohtule.

15. Riigikohus ei pea võimalikuks kvalifitseerida ise V. B. käitumist ümber omastamisena, A. V. tegu omastamisele

kihutamisena ja V. K. tegu omastamisele kaasaaitamisena - nagu on sisuliselt taotletud A. V. kaitsja kassatsioonis. Esiteks ei

ole V. B. ja V. K. saanud end omastamissüüdistuse vastu kaitsta, kuna neid on kogu kohtumenetluse vältel süüdistatud üksnes

ametiseisundi kuritarvitamises (V. B.) ja sellele kaasaaitamises (V. K.). Samas on Riigikohus Euroopa Inimõiguste Kohtu

praktikale (vt nt Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, lahend 25. märtsist 1999) tuginedes selgitanud, et Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 3 p-d a ja b tagavad süüdistatavale lisaks õigusele olla informeeritud süüdistuse

põhjusest, s.o tegudest, mis isik on väidetavalt toime pannud ja mis on süüdistuse aluseks, ka õiguse olla teavitatud nendele

tegudele antud õiguslikust kvalifikatsioonist. Süüdistatava täielik ja detailne informeeritus süüdistusest ja seega ka õiguslikust

kvalifikatsioonist, millest kohus võib otsust tehes lähtuda, on õiglase kriminaalmenetluse hädavajalik eeldus, mida tuleb

vaadelda süüdistatava kaitseks ettevalmistumise õiguse valguses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2005. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-05 - RT III 2005, 36, 349, p 12; 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 - RT

III 2006, 4, 32, p 24.)

16. Teiseks ei saa Riigikohus käesolevat kriminaalasja lõplikult lahendada seetõttu, et maakohus ja ringkonnakohus on jätnud

välja selgitamata osa faktilisi asjaolusid, mis puudutavad eeskätt süüdistatavate käitumise subjektiivset külge. Nii näiteks ei ole

kohtud lahendanud küsimust, kas pangast raha võttes oli V. B. tahtlus suunatud raha enda või kolmanda isiku kasuks

pööramisele või üksnes selle omavolilisele ajutisele kasutamisele. Samuti ei ole kohtud andnud hinnangut, kas ja kui siis

milline õiguslik tähendus võib olla süüdistuses märgitud asjaolul, et "selleks et tagada oma perekonnale elu ja tervis" allus V.

B. "A. V. mõjule ja nõuetele". Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb kohtul muu hulgas leida vastus ka eelnimetatud küsimustele.

17. Ühtlasi kordab kriminaalkolleegium oma varasemat seisukohta, et kriminaalasja arutamine lühimenetluses ei vabasta kohut

talle KrMS § 312 p-dega 1-3 pandud kohtuotsuse motiveerimise nõudest. Kuigi Kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki

1. jaos sätestatud lühimenetlus näeb ette mitmeid olulisi kohtulikku uurimist puudutavaid erisusi (KrMS § 237) sama

seadustiku 10. peatükis sätestatud üldmenetlusega võrreldes, toimub KrMS § 233 lg 3 ja § 238 kohaselt kohtuotsuse

koostamine lühimenetluses üldmenetluse eeskirjade järgi. Seetõttu peab ka lühimenetluses koostatud kohtuotsus vastama

kõigile KrMS §-ga 312 kohtuotsuse põhiosale seatud nõuetele, st sisaldama kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite

analüüsi sellisel kujul, et võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud järeldustele jõudmise käiku. Seega ei

vabasta ka süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Sarnaselt

üldmenetlusega võib kohus ka lühimenetluses jätta kohtuotsuse motiveeritud põhiosa koostamata ning piirduda vaid

kohtuotsuse sissejuhatava osa ja resolutiivosa koostamisega üksnes juhul, kui kõik kohtumenetluse pooled on KrMS § 315 lg-

te 7-8 kohaselt loobunud oma apellatsiooniõiguse kasutamisest. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2006. a

otsus asjas nr 3-1-1-106-06 - RT III 2006, 44, 369, p 17). Käesolevas kriminaalasjas puudub nii maakohtu kui ka

ringkonnakohtu otsuses igasugune tõendite analüüs. Maakohus on olemasolevaid tõendeid üksnes loetlenud ja refereerinud,

piirdudes järelduste tegemisel paljasõnalise konstateeringuga, et "uuritud tõendite alusel kohus jõudis arvamusele, et süü on

täies ulatuses tõendatud ja süüdistatavate teod kvalifitseeritud KarS § 289 järgi õigesti." Ringkonnakohus nimetatud puudusi

kõrvaldanud ei ole. Seega tuleb vaidlustatud kohtuotsused tühistada ka KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.

18. Lisaks eeltoodule märgib kriminaalkolleegium, et kahjuarvestuse ja tsiviilhagi lahendamise osas on vaidlustatud

kohtuotsused sisemiselt vastuolulised. Summa, mille V. B. süüdistuse kohaselt panga kassast võttis ja otse või V. K. kaudu A.

V.-le üle andis (492 490 krooni ja 2100 Ameerika Ühendriikide dollarit), erineb süüdistuses ja kohtuotsustes lõplikult välja

toodud kahjusummast (472 490 krooni). Seejuures ei ole sellist erinevuse põhjusi süüdistuses ega kohtuotsustes selgitatud.

Samuti ei ole kohtuotsustes ära näidatud tsiviilhagi katteks välja mõistetud summa (462 990 krooni) arvestuslikke aluseid.

Ühtlasi nähtub nii süüdistusest kui ka kohtuotsustest, et V. K. kaasaaitamistegu ei hõlmanud kogu täideviija tegevust, vaid ta

vahendas üksnes 371 490 krooni üleandmist (süüdistuses märgitakse otsesõnu, et V. K. põhjustas AS-ile S. P. kahju

summas 371 490 krooni). Ometi on kohtud mõistnud V. K.lt solidaarselt teiste süüdistatavatega AS-i S. P. kasuks välja 462 990

krooni.

19. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 352 lg-st 6, § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 12. oktoobri 2006. a ja Viru Ringkonnakohtu 22. jaanuari 2007. a otsused täies ulatuses

nii V. B.-d, A. V.-d kui ka V. K.-d puudutavas osas ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Viru Maakohtule. A. V. kaitsja

kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar