3-2-1-62-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-62-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. juuni 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS Vestman Kinnisvara hagi Maire Tðebotari ja Viktor

Tðebotari vastu 136 727 krooni 70 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-468

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maire Tðebotari ja Viktor Tðebotari kassatsioonkaebus

AS Vestman Kinnisvara vastukassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Kostja Maire Tðebotar (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Viktor Tðebotar (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostjate esindaja vandeadvokaat Kaido Ehasoo

Hageja AS Vestman Kinnisvara (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Mart Sikut

Asja läbivaatamise kuupäev

14. mai 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. novembri 2006. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Rahuldada Maire Tðebotari ja Viktor Tðebotari kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Rahuldada AS Vestman Kinnisvara vastukassatsioonkaebus.

4. Tagastada Pille Toomile 18. detsembril 2006. a Maire Tðebotari ja Viktor Tðebotari

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 442 (nelisada nelikümmend kaks) krooni 40 senti.

5. Tagastada AS-ile Vestman Kinnisvara vastukassatsioonkaebuselt 5. veebruaril 2007. a

tasutud kautsjon 925 (üheksasada kakskümmend viis) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Vestman Kinnisvara, endise ärinimi Aktsiaselts Kinnisvarabüroo Maa ja Talu (edaspidi hageja)

esitas 6. mail 2004. a Viljandi Maakohtule hagiavalduse, milles palus Maire Tðebotarilt (edaspidi

kostja I) ja Viktor Tðebotarilt (edaspidi kostja II) välja mõista alusetult saadud 136 727 krooni 70

senti.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Riido Raja (edaspidi ostja) ja kostja I 21. oktoobril 1997. a

lihtkirjaliku ostu-müügi eellepingu (edaspidi leping), mille kohaselt kostja I kohustus müüma ostjale

pärast kinnistusraamatusse kandmist Viljandi maakonnas Olustvere vallas Kuhjavere külas asuva

Nerepi hoonete juurde kuuluva maa (edaspidi maaüksus). Lepingu sõlmimisel tasus ostja kostjale I

lepinguobjekti hinna arvel käsiraha 3000 krooni. Lepingu p 2 järgi jäi kostjale I hoonete juurde maad

30 hektarit ja selle maa erastamise hinna pidi tasuma kostja I. Lepingu p 5 kohaselt pidi ostja tegema

kõik lepinguobjekti kinnistusraamatusse kandmisega seonduvad toimingud ning p 6 järgi kandma ka

lepinguobjekti kinnistusraamatusse kandmisega seotud kulud. Lepingu p 7 sätestas, et kostja I

kohustub lepinguga kaasnevate ostja kohustuste täitmiseks väljastama ostja volitatud täitja nimele

notariaalselt tõestatud volikirja. Kostja I andis 23. oktoobril 1997. a volikirja Arno Puusillale. Ostja

on lepingust tulenevad kohustused täitnud. Hageja töötaja Andres Laur (edaspidi hageja töötaja) tasus

kostja I eest 12. jaanuaril 1998. a erastamisväärtpaberi maksekorraldusega maaüksuse eest 50 273

EVP-krooni ja 22. juulil 1998. a sama maaüksuse 10-aastase järelmaksu 90 493 EVP-krooni (s.o

kokku 140 766 EVP-krooni). 23. märtsil 1998. a kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kostja

I. Kostja I on keeldunud kinnistu ostu-müügilepingu sõlmimisest ostjaga.

Hageja töötaja loovutas 10. juulil 2003. a nõuded kostja I vastu hagejale.

Hageja leidis, et kostja I peab talle hüvitama alusetult kantud kulutused. EVP-krooni kurss hagi

esitamise ajal on 0,95. Seega on kostja I säästnud koos tasutud ettemaksuga 136 727 krooni 70 senti.

Alusetult saadu tagastamise kohustus on ka kostjal II kui kostja I abikaasal. Kostjad abiellusid

5. veebruaril 1983. a. Tulenevalt perekonnaseadusest vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud

varalise kohustuse eest ühisvaraga ja mõlema abikaasa lahusvaraga. Abielu ajal võetud kohustuse

puhul tuleb eeldada, et kohustus on võetud perekonna huvides.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu.

Kostja I pidas hagi põhjendamatuks. Talle on arusaamatu, miks ta sai alles kohtu vahendusel teada, et

hageja töötaja on tasunud maaüksuse eest EVP-kroonides ning on loovutanud oma nõude hagejale.

Kostja I ei tea, kes kellele millise nõude loovutas, sest kohtule ei ole esitatud nõude loovutamise

lepingut. Hagiavalduse kohaselt on hagi esitatud alusetu rikastumise sätete alusel, kuid samas räägib

hageja lepingulisest suhtest. Seega on hageja nõue vastuoluline. Hageja on jätnud hagis märkimata, et

ta võttis välja maaüksuse metsateatised ning võõrandas maatükil kasvava metsa. Nii sai hageja

suuremat kasu, kui on tema nõue kostjate vastu. Hageja sai müüdud metsa eest vähemalt 625 600

krooni. Tulenevalt eeltoodust esitas kostja I 22. märtsil 2006. a hagejale tasaarvestuse avalduse,

märkides, et hagejal ei saa enam olla rahalist nõuet kostja I vastu.

Kostja II leidis, et ta ei ole kohane kostja. Hageja on saanud maaüksusel tehtud lageraiega kümneid

kordi suuremat kasu, kui on tema nõue kostjate vastu.

3. Alates 1. jaanuarist 2006. a menetles asja Tartu Maakohus. Maakohus jättis 22. juuni 2006. a

otsusega hagi rahuldamata ja tühistas 18. mai 2004. a ja 27. mai 2004. a kohtumäärustega määratud

hagi tagamise, mille alusel oli seatud kohtulik hüpoteek kostjatele kuuluvale kinnisasjale.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb hagi jätta rahuldamata, sest nõue on loovutatud pärast

hagi esitamist. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et ta on

nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi

kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on

nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab selle võlgnikule. Hageja

ei ole esitanud kohtule asjaolu ega tõendeid, millest saaks järeldada, et kostjatele teatati võlanõude

loovutamisest enne hagiavalduse esitamist.

Asjas tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 lg-t 1, mille kohaselt on isik, kes ilma seadusega

või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult

omandatud vara tagastama. TsK § 477 lg 6 järgi laienevad need sätted ka juhtudele, mil vara

säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta. Juhul, kui ei ole

võimalik alusetult omandatud vara tagastada natuuras, tuleb hüvitada selle omandamise momendil

määratav väärtus rahas (TsK § 477 lg 3). Alusetult vara saanud isik on lisaks rikastumise väärtusele

kohustatud tagastama või hüvitama kõik tulud, mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast

peale, kui ta sai teada või pidi teada saama vara saamise alusetusest (TsK § 477 lg 5). Kuivõrd hageja

ei ole tõendanud, et kostjad said teada vara alusetust omandamisest kohe pärast seda, kui hageja

töötaja kandis EVP-kroonid riigile üle, siis ei ole alust hagi rahuldada ka osas, mis tuleneb EVP-

krooni kursi tõusust pärast EVP-de ülekandmist riigile. Hageja ei ole tõendanud, et kostjad käitusid

pärast EVP-kroonide riigile ülekandmist pahauskselt või said hiljem teada või pidid teada saama vara

saamise alusetusest.

Kostja II on kostja I kõrval asjas kohane kostja, sest abielu ajal võetud kohustuse puhul tuleb eeldada,

et kohustus on võetud perekonna huvides. Samas välistab see seisukoht hagi rahuldamise, sest võetud

kohustus välistab hagi rahuldamise alusetu rikastumise sätete alusel. Mõlemad kostjad korraga ei saa

alusetult rikastuda olukorras, kus üks neist on sõlminud lepingu, mida hageja nimetab tühiseks.

Kostjate esitatud 22. märtsi 2006. a tasaarvestuse avaldusega ei saa arvestada, sest sellest ei nähtu, et

kostjatel oleks nõue hageja vastu. Kostjad väidavad, et hageja on saanud kostjate arvel tulu. Nad ei

ole tõendanud, et Arno Puusild (kellele kostja I andis volikirja talle maa ostmiseks) oli hageja töötaja.

Samuti ei ole töötaja tegevus väljaspool töösuhet oma tagajärgede osas seostatav alati tema

tööandjaga. Seega ei ole kostjate esitatud tõendid piisavad, et tasaarvestuse avalduses märgitud

asjaolusid seostada piisavalt tõsikindlalt hagejaga. See, et hageja töötaja tasus 22. juulil 1998. a riigile

90 493 EVP-krooni, võimaldab kaudselt järeldada seost hageja töötaja ja kostja I poolt volitatud isiku

A. Puusilla tegevuse vahel. Hagejat ei ole võimalik seostada kostjate esitatud tasaarvestuse

avaldusega.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 20. novembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse,

millega rahuldas hageja nõude osaliselt, mõistes kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 44 240

krooni 72 senti.

Ringkonnakohus juhindus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-st 651 ja kontrollis maakohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale edasi kaevati. Ringkonnakohus leidis, et

pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega maakohus tuvastas, et mõlemad kostjad on

asjas kohased kostjad ja kostjate tasaarvestusavaldusega hageja vastu ei saa arvestada.

Ringkonnakohus tuvastas, et pooled ei vaidle selle üle, et 21. oktoobril 1997. a sõlmiti lihtkirjalik

maaüksuse ostu-müügi eelleping ja hageja töötaja tasus kostja I eest riigile 140 766 EVP-krooni.

Pooltel ei ole vaidlust ka selles, et viidatud leping on vorminõude rikkumise tõttu tehingu tegemise

ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg 2 järgi tühine. TsÜS § 66 lg 5 järgi

peavad pooled tühise tehingu järgi saadu tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas.

Samuti ei vaidle pooled selle üle, et tühise lepingu järgne ostja ega ka erastamisväärtpaberi

maksekorraldused teinud hageja töötaja ei ole saanud kostjalt I hüvitist ega maaüksuse omandiõigust.

Hageja leiab õigesti, et hageja töötajal kui kostja I eest 140 766 EVP-krooni tasunud isikul on

nõudeõigus kostja I vastu, sest viimane on tema eest tasutud summad teise isiku arvel säästnud.

Maakohtu põhjendused selle kohta, miks kohus ei arvestanud nõudeõiguse loovutamisega, ei ole

kooskõlas seadusega. Hageja töötaja on 10. juulil 2003. a kinnitanud, et ta on loovutanud hagejale

oma nõuded kostja I vastu, mis on tekkinud kostja I eest maaüksuse müügihinna osamaksete jt

summade riigile tasumisest. Nõude loovutamise ajal kehtinud VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib

võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt

üle teisele isikule (nõude loovutamine). Algse võlausaldaja kinnitus, et nõude loovutamine on

toimunud enne hagi esitamist kohtusse, on piisav hagemisõiguse tekkeks, kuna nõude loovutamiseks

ei ole ettenähtud vorminõudeid. Algse võlausaldaja kinnitus nõude loovutamise kohta on ka piisav

selleks, et võlgnikul ei tekiks VÕS §-st 172 tulenevalt kohustuse täitmisest keeldumise alust, kuna

asjas ei vaielda, et õigustatud isik on vaidlusaluse nõude hagejale loovutanud.

Hageja nõue 3000 krooni käsiraha saamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest selle summa osas ei nähtu,

et hageja töötaja oleks nõude loovutanud hagejale. Küll aga peaksid kostjad TsK § 477 lg 3 kohaselt

hagejale hüvitama EVP-kroonide ülekandmise momendil määratava väärtuse rahas.

Rahandusministeeriumi informatsiooni kohaselt oli 12. jaanuaril 1998. a, kui üle kanti 50 273 EVP-

krooni, EVP kurss 0,34 krooni ja 22. juulil 1998. a, kui üle kanti 90 493 EVP-krooni, EVP kurss 0,3

krooni. Hageja nõue kostjate vastu tuleb rahuldada summas 44 240 krooni 72 senti. (90 493 * 0,3 =

27 147 krooni 90 senti ja 50 273 * 0,34 = 17 092 krooni 82 senti). Asjas ei ole tõendatud, et kostja I

oli EVP-kroonide ülekandmise ajal teadlik, et maaüksuse müügilepingut tulevikus ei sõlmita. Seega

pole alust lugeda tuvastatuks kostja I pahausksust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Kostjad väidavad kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, leides

ekslikult, et pooled ei ole vaidlustanud apellatsioonimenetluses seda, et mõlemad kostjad on asjas

kohased kostjad ja kostjate tasaarvestusavaldusega hageja vastu ei saa arvestada. Kostjad on

nimetatud asjaolusid kogu menetluse vältel vaidlustanud. Nad on vastuses apellatsioonkaebusele

rõhutanud, et kostja II ei ole kohane kostja ning asjas tuleb arvestada kostja I tasaarvestusavaldusega.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme, leides, et õigustatud isik loovutas

vaidlusaluse nõude hagejale. Kostjad on kogu menetluse vältel rõhutanud, et hageja töötaja nõue pole

hagejale üle läinud. Tulenevalt VÕS §-st 172 ei pea kostjad võimalikku kohustust täitma, sest võlgnik

ei esitanud kohtule ega kostjatele loovutamisdokumendi originaali. Ringkonnakohus luges nõude

loovutamise tõendatuks, kuid jättis hagi lahendamisel kohaldamata tasaarvestust võimaldava VÕS

§ 198. Selliselt on ringkonnakohus heaks kiitnud, et hageja sai 1564 tihumeetrit metsa väärtuses

46 920 krooni (tegelik väärtus ca 600 000 krooni). Ringkonnakohtu otsus on seega ebaõiglane.

21. oktoobri 1997. a lepingust ei tulenenud õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele, sh hagejale.

Kostjatele jääb arusaamatuks, miks ringkonnakohus arutles otsuses lepingu tühisuse üle, kui see ei

olnud vaidluse esemeks.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsK § 478 p 1, mille kohaselt ei mõisteta alusetult omandatuna

välja vara, mis on üle antud kohustise täitmiseks enne täitmise tähtaja saabumist. Hageja töötaja poolt

riigile tasutud maaüksuse 10-aastast järelmaksu 90 493 EVP-krooni ei tule seega kostjatelt välja

mõista, sest see anti üle kohustise täitmiseks enne täitmise tähtaja saabumist. Hageja töötaja tasus

hüpoteegi ettemaksu kostjaid teavitamata ja enda huvides (et teha maaüksusel lageraiet ja teenida

tulu).

7. Vastuses kostjate kassatsioonkaebusele pidas hageja kassatsioonkaebust põhjendamatuks ja leidis,

et ringkonnakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt

materiaalõiguse norme.

8. Hageja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega

jäeti hageja hagiavaldus rahuldamata, ning saata asi selles osas ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5, kui ei vastanud kõigile apellatsioonkaebuse

põhjendustele. Hageja nõue 136 727 krooni 70 sendi saamiseks sisaldas TsK § 477 lg 5 kohaselt ka

rahasummat tulenevalt EVP kursi muutumisest pärast kostjate eest EVP-de tasumist. Kostjad ei ole

esitanud hageja nõudele vastuväidet, et nad ei olnud teadlikud nende eest maa ostuhinna tasumisest.

Seega võtsid nad selle asjaolu omaks ja olid pahausksed. Ringkonnakohus ei andnud hinnangut

apellatsioonkaebuse eeltoodud väitele.

9. Vastuses hageja kassatsioonkaebusele ei pidanud kostjad seda õigeks ja palusid jätta kaebuse

rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi

tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on hageja arvel alusetult rikastunud, jättes hagejale

hüvitamata EVP-kroonide maksed, mida tegi kostja I eest hageja töötaja, kes loovutas oma nõude

hagejale. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse § 23 kohaselt kohaldatakse võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta

sätestatut juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 1. juulit 2002. a. Vaidlusalused maksed tehti

12. jaanuaril 1998. a ja 22. juulil 1998. a. Seega leidsid kohtud õigesti, et asjas tuleb kohaldada TsK

§ 477.

12. Ringkonnakohus kohaldas õigesti võlaõigusseaduse nõude loovutamist reguleerivaid sätteid,

leides, et hageja töötaja poolt hagejale nõude loovutamist ei saa kahtluse alla seda, kuivõrd hageja

töötaja on seda ise kinnitanud.

VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutmine). Seega on nõude

loovutamiseks piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe ning nõue loovutatakse sõltumata

võlgniku tahtest. VÕS § 170 esimene lause sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on

nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi

kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine pole kehtiv. VÕS § 170 teine lause lisab, et

sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus

võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.

Kuid VÕS § 172 järgi võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei

anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui

senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Seega ei olnud asjakohane

kostjate väide, et hageja töötaja ei loovutatud hagejale nõuet. Samas võisid nad kohustuse täitmisest

keelduda, kui neile ei esitatud dokumenti nõude loovutamise kohta või ei teatatud kirjalikult nõude

loovutamisest. Hagi rahuldamist ei välista iseenesest see, kui kostjatele teatati võlanõude

loovutamisest pärast hagiavalduse esitamist.

Ringkonnakohus tuvastas, et hageja töötaja loovutas kõnealuse nõude hagejale. Hageja töötaja

kinnitas 10. juulil 2003. a kirjalikult, et tema ja hageja sõlmisid nõudeõiguse loovutamise lepingu,

millega hageja töötaja loovutas hagejale nõuded kostja I vastu, mis on tekkinud kostja I eest kinnistu

müügihinna osamaksete jt summade tasumise tõttu (vt toimiku I kd, lk 6). Kostja esitas vastuväite, et

eeltoodud kinnitus nõude loovutamise kohta ei ole originaaldokument. Maakohtu 9. juuni 2006. a

istungi protokolli kohaselt on hageja esindaja kohtule vastanud, et nõude loovutamise dokumendi

originaali näidati kostja eelmisele esindajale varasemal kohtuistungil. Maakohtu istungi protokollist

nähtuvalt ei esitatud hageja esindaja seletusele vastuväiteid (toimiku II kd, lk 37). Ringkonnakohtu

31. oktoobri 2006. a istungi protokolli kohaselt märkis hageja esindaja, et nõude loovutamise

originaaldokument on tal olemas ja kaasas (vt toimiku II kd, lk 82). Samas ei kajastu toimikus

olevates kohtistungi protokollides asjaolu, et maakohtule esitati kõnealuse dokumendi originaal.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel välja selgitada nõude loovutamise

algdokumendi esitamisega seotud asjaolud. TsMS § 273 lg 5 sätestab, et kui dokument on esitatud

ärakirjana, on kohtul õigus nõuda algdokumendi esitamist või asjaolude põhistamist, miks

algdokumenti ei saa esitada, ning et kui kohtu nõudmist ei täideta, otsustab kohus, missuguse

tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri.

13. Ringkonnakohus luges vääralt vaidlustamata asjaoluks selle, et kostja II ei ole kohane kostja ning

asjas ei saa arvestada kostja I tasaarvestusavaldusega. Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta

sellega, et kostjad ei vaidlustanud maakohtu otsust. Kolleegium nõustub kostja I kassatsioonkaebuse

väitega, et ringkonnakohus rikkus siinkohal menetlusõiguse norme.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on mitmes oma varasemas lahendis leidnud, et kui ringkonnakohus

tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb tal võtta seisukoht kõikide hageja ja

kostja poolt esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta, millele tuginemisest pool ei ole

apellatsioonimenetluses sõnaselgelt loobunud (vt selle kohta nt 13. oktoobri 2006. a otsus kohtuasjas

nr 3-2-1-80-06 (RT III 2006, 37, 313), p 11; 22. novembri 2006. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-117-06

(RT III 2006, 44, 374), p 13; 21. veebruari 2007. a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-154-06 (RT III 2007, 8,

66), p 12).

Kostjad on kogu menetluse vältel hagile vastu väitnud, et kostja II ei ole kohane kostja ning et asjas

tuleb arvestada kostja I tasaarvestuse avaldusega. Kuna nad ei ole apellatsioonimenetluses loobunud

nendele vastuväidetele tuginemast, siis peab ringkonnakohus neid vastuväiteid hindama asja uuel

läbivaatamisel.

14. Kostjad on kassatsioonkaebuses õigesti märkinud, et ringkonnakohus hindas põhjendamatult

lepingu kehtivust, leides, et leping on tühine TsÜS § 66 lg 2 järgi. Kohtute tuvastatud asjaolude

kohaselt ei täitnud hageja töötaja kostja I eest EVP-kroonide maksmisega lepingust tulenevat

kohustust. Seetõttu ei ole hageja nõue kvalifitseeritav ringkonnakohtu viidatud TsÜS § 66 lg 5 järgi.

Hageja nõue on kvalifitseeritav TsK § 477 lg 6 järgi, mille kohaselt TsK § 477 lõigetes 1!5 sätestatu

laieneb ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või tehinguga

kindlaksmääratud aluseta. Järelikult on selle sätte kohaldamine välistatud juhul, kui hageja töötaja

täitis kostja I eest EVP-kroone makstes mingit lepingulist kohustust.

Kohtud ei ole tuvastanud, et kostja I oleks saanud hageja töötajalt EVP-kroone. Seetõttu ei kohaldu

TsK § 477 lõiked 3 ja 5, s.t et hagejal ei saa olla nõuet tema töötaja poolt kostja I eest tasutud EVP-

kroonide väärtuse hüvitamiseks kas nende omandamise või hilisema aja seisuga. Hageja nõude

võimalik ulatus sõltub TsK § 477 lg 6 järgi sellest, kuipalju raha hoidis kostja I kokku sellega, et

hageja töötaja maksis EVP-kroone kostja I eest.

15. Väär on kostjate kassatsioonkaebuse seisukoht, et asjas on kohaldatav TsK § 478 p 1. Viidatud

sätte kohaselt ei nõuta alusetult omandatuna välja vara, mis on üle antud kohustise täitmiseks enne

täitmise tähtaja saabumist. Kolleegium selgitab, et see säte reguleerib olukorda, kus võlgnik täidab

oma kohustuse võlausaldajale enne kokkulepitud või seadusest tuleneva tähtaja saabumist. Praegusel

juhul ei ole kohtud tuvastanud, et hageja töötaja oleks olnud kostja I võlgnik ning täitnud kostjale I

kohustuse ennetähtaegselt.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu