3-1-1-18-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-18-07

Määruse tegemise koht ja

kuupäev

Tartu, 4. juuni 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi Eerik Heinpalu süüdistuses KarS § 418 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2007. a kohtumäärus

kriminaalasjas nr 1-06-13660

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eerik

Heinpalu

kaitsja

vandeadvokaat

Aadu

Luberg,

määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

2. mai 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2007. a kohtumäärus Eerik Heinpalu süüdistusasjas

jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eerik Heinpalule esitati KarS § 418 lg 1 järgi süüdistus tulirelva oluliste osade ebaseaduslikus

käitlemises. Süüdistuse kohaselt rikkus E. Heinpalu Relvaseaduse (RelvS) § 45 lg 1, mille kohaselt

võib relva ja laskemoona hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade või laskemoona

valmistamiseks, müügiks, parandamiseks või hoidmiseks teenusena. Relvaseaduse § 21 lg 2 kohaselt

laienevad tulirelva käitlemise nõuded ka tulirelva oluliste osade käitlemisele.

E. Heinpalu süüdistati selles, et ta omamata tulirelva soetamise ja hoidmise luba, saatis 2005. a

augustis Afganistanist oma isa A. H. nimele postipaki, milles oli kaks tulirelva relvarauda.

E. Heinpalu tuli koos isaga 12. septembril 2005 postipakile järele. Samuti omandas ta ajavahemikul

2005. a veebruar - august Afganistanis kaks relvalukku ja saatis need oma isikliku varustuse hulgas

Eesti Vabariiki. Nii relvalukud kui -rauad on RelvS § 21 lg 1 järgi tulirelva olulised osad.

2. Harju Maakohus mõistis E. Heinpalu KarS § 418 lg 1 järgi relvalukkudega seotud episoodis õigeks

ja relvaraudadega seotud episoodis süüdi ning karistas teda rahalise karistusega 90 päevamäära

ulatuses. Kriminaalmenetluse seadustiku § 238 lg 2 alusel vähendas kohus mõistetud karistust ühe

kolmandiku võrra, st 60 päevamäärani. Ühtlasi määras kohus KarS § 73 lg 1 alusel, et E. Heinpalule

mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui ta ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut

tahtlikku kuritegu.

Maakohus nõustus süüdistuse väitega, et RelvS § 21 lg-test 1 ja 2 ning § 45 lg-st 1 tulenevalt on

relvaraudade ja -lukkude käitlemisel nõutav relvaloa olemasolu. Põhja Politseiprefektuuri õiendist

nähtuvalt ei olnud E. Heinpalule tulirelva soetamise ja hoidmise luba väljastatud. Kohus leidis, et

RelvS § 1 lg-s 3 nimetatud käitlemisviisidest kujutas E. Heinpalu tegevus endast relva oluliste osade

edasitoimetamist. Relvalukkude episoodi osas ei pidanud kohus aga tõsikindlalt tõendatuks asjaolu, et

relvalukud pani E. Heinpalu asjade hulka tema ise. Samuti märkis maakohus, et vaatamata asjaolule,

et E. Heinpalu pani KarS § 418 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toime Afganistanis, kehtib Eesti

karistusseadus väljaspool Eesti territooriumi toimepandud teo kohta, mis on Eesti karistusseaduse

järgi kuritegu ja mille toimepanija on teenistuskohustusi täitev kaitseväelane (KarS § 7 lg 2).

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii prokurör kui E. Heinpalu kaitsja.

Prokurör vaidlustas maakohtu otsuse osas, millega E. Heinpalu mõisteti õigeks relvalukkudega

seonduvas episoodis, leides, et kohus hindas tõendeid ebaõigesti.

E. Heinpalu kaitsja vaidlustas maakohtu otsuse E. Heinpalu süüdimõistmise osas. Apellatsioonis

väideti, et süüdistusest ei ilmne, millise käitlemisliigiga E. Heinpalu tegevuse puhul on tegemist.

Relvaseaduse § 1 lg-s 3 ei loetleta sellist käitlemisviisi nagu "saatmine" ning see ei ole samastatav

edasitoimetamisega.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2007. a määrusega tühistati Harju Maakohtu otsus ja

kriminaalasi saadeti Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonid rahuldati maakohtu otsuse

tühistamise taotluste osas.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust sellega, et asus

vastuolus KrMS § 14 lg-ga 1 ja Riigikohtu otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-69-06, ise süüdistustust

sisustama.

Ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta järgnevalt. Süüdistusaktis on relvaraudade saatmise

episoodis E. Heinpalule tegevusena kirjeldatud relvaraudade Afganistanist postiga Eestisse saatmist

ja nendele postiasutusse järele tulemist. Relvalukkude episoodi puutuvalt on süüdistuses märgitud, et

E. Heinpalu omandas Afganistanis relvalukud ja saatis need oma isikliku varustuse hulka peidetuna

Eestisse. Selliseid tegevusi nagu "saatmine", "tulemine" ja "omandamine" ei ole relvaseaduses

käitlemisviisidena nimetatud, süüdistusest pole aga võimalik üheselt aru saada, milliseks

relvaseaduses kirjeldatud käitlemisviisiks on E. Heinpalu tegevust peetud. Süüdistuses nimetatud

tegevuse "saatmine" samastamine relvaseaduses märgitud käitlemisviisiga "edasitoimetamine" oligi

ringkonnakohtu hinnangul maakohtu poolne süüdistuse sisustamine.

Ringkonnakohus nentis, et Riigikohtu otsuses asjas nr 3-1-1-69-06 väljendatud seisukoht ei võimalda

ka ringkonnakohtul endal asuda süüdistust korrigeerima. Samas leiti, et saates kriminaalasja

maakohtule tagasi uueks arutamiseks, võib ringkonnakohus esitada omapoolsed seisukohad

E. Heinpalu poolt toimepandud tegevuse õiguslik kvalifikatsiooni kohta.

Esiteks märkis ringkonnakohus maakohtu seisukohti analüüsides, et isegi kui relvaosade saatmine

oleks käsitatav edasitoimetamisena, puudub süüdistuses viide relvaseaduse sättele, mida E. Heinpalu

rikkus. Selleks sätteks on RelvS § 55 lg 1, mille kohaselt on relva edasitoimetamise õigus

soetamisluba, relvaluba või relva võõrandamise, ümbertegemise, laskekõlbmatuks muutmise või

lammutamise luba omaval isikul. Ringkonnakohus leidis ka, et tähelepanuta ei tohi jätta süüdistuses

kirjeldatud tegevusi, nagu "omandas" ja "tuli". Kohus märkis, et kui nende all on mõeldud seda, et

E. Heinpalu soetas ja püüdis soetada relva, siis tuli viidata RelvS §-le 32. Selle paragrahvi esimeses

lõikes on sätestatud, et relvade ja laskemoona soetamiseks, välja arvatud §-des 5 ja 7 ning § 9 lõikes

3 sätestatud juhtudel, on vajalik relvasoetamisluba.

Kohtukolleegium

ei

välistanud

E. Heinpalule

inkrimineeritud

tegevuse

kvalifitseerimist

ebaseadusliku relvade veo ja sisseveona või selle katsena vahendliku täideviimise vormis.

Ringkonnakohus viitas RelvS § 62 lg-le 2, mille kohaselt ei ole tulirelvade ja laskemoona saatmine

Eestisse ja Eestist välja rahvusvahelistes postisaadetistes lubatud.

Lõpuks märkis ringkonnakohus, et E. Heinpalule esitatud süüdistuses kirjeldatud tegevus

relvaraudade episoodis on tõendatud. Süüdistatav ja kaitsja ei ole relvaraudade saatmist vaidlustanud.

Vaidluse sisuks on sellele tegevusele antav õiguslik hinnang. Teises episoodis, milles E. Heinpalu

õigeks mõisteti, on esitatud prokuröri apellatsioon taotlusega süüdistatav ka selles episoodis süüdi

mõista ja raskendada lõplikku karistust. Seega on vastavalt KrMS § 341 lg-le 3 esimese astme kohtus

teistkordsel asja arutamisel süüdistatava olukorra raskendamine lubatud. Eeltoodu annab esimese

astme kohtule teistkordsel kriminaalasja arutamisel õiguse arvestada ka prokuröri apellatsioonis

tõstatud küsimusi ning võtta vastu prokuröri poolt uus süüdistus.

5. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse E. Heinpalu kaitsja vandeadvokaat

Aadu Luberg, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja Tallinna

Ringkonnakohtule uueks arutamiseks saatmist.

Kaebuses leitakse, et andes kohtumääruses juhtnööre süüdistuse muutmiseks, rikkus ringkonnakohus

KrMS § 14 lg-s 1 sätestatut. Isegi kui selline tegevus on lubatav tulenevalt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi täiskogu otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-96-06, on see ilmses vastuolus

Riigikohtu üldkogu otsusega asjas nr 3-1-1-24-05. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vastuolu puhul

tuleb lähtuda Riigikohtu üldkogu seisukohtadest. Kuna süüdistust enam muuta ei tohi ning esitatud

süüdistuses kirjeldatud teod ei kujuta endast tulirelva olulise osa käitlemist KarS § 418 lg 1 mõttes,

tuleb E. Heinpalu õigeks mõista.

Lisaks eelnevale märkis kaitsja, et ta peab karistusõigusliku repressiooni kohaldamist E. Heinpalu

suhtes ebaproportsionaalseks ja demokraatlikus ühiskonnas mittevajalikuks.

6. Esitatud vastuses leiab prokurör, et kaitsja väited on põhjendamatud ning ringkonnakohtu määrus

tuleb jätta muutmata.

Tallinna Ringkonnakohus ei ole rikkunud KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud võistlevuse põhimõtet ja

vaidlustatud kohtumäärus ei ole vastuolus Riigikohtu üldkogu otsusega asjas nr 3-1-1-24-05. Selle

otsuse seisukohti ongi Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu täpsustanud asjas nr 3-1-1-69-06.

Ringkonnakohus tuvastas süüdistuse omaalgatusliku parandamise maakohtu poolt, mis kujutab

endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Seetõttu oli

põhjendatud maakohtu otsuse tühistamine ja asja maakohtule uueks arutamiseks saatmine.

Ringkonnakohus ise on hoidunud süüdistuse täiendamisest ja on üksnes viidanud sellele, et saatmise

näol võib olla tegemist kas relva oluliste osade edasitoimetamise või sisseveoga.

Prokurör leiab, et uue, süüdistatava olukorda raskendava süüdistuse esitamist ei takista ka reformatio

in peius keeld. Süüdistatava olukorra raskendamine asja uuel läbivaatamisel on KrMS § 341 lg 3

alusel lubatud, kui seda on apellatsioonis taotlenud prokurör või kannatanu. Käesolevas asjas taotles

prokurör apellatsioonis süüdistatava olukorra raskendamist võrreldes maakohtu otsusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium märgib esmalt, et käesolev asi ei ole analoogiline määruskaebuses viidatud

kohtuasjaga nr 3-1-1-24-05. Selles kohtuasjas 4. novembril 2005. a tehtud otsuses leidis Riigikohtu

üldkogu: "Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma

kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus

on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule

omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum". Riigikohus

mõistis süüdistatava õigeks põhjusel, et süüdistusaktis kirjeldatud faktilised asjaolud ei katnud kõiki

süüteokoosseisu tunnuseid. Süüdistatavale heideti ette seda, et ta aktsiaseltsi juhatajana jättis

aktsiaraamatusse tegemata kande aktsiate võõrandamise kohta. Kuna Äriseadustiku § 229 lg 4

esimesest lausest tulenevalt oli kohustus sellise kande tegemiseks ainult omandaja nõudmisel, oleks

süüdistuses tulnud ära näidata, et selline nõue on esitatud, kuid seda ei olnud tehtud.

8. Käesolevas asjas on kohtud leidnud, et süüdistuse puudulikkus seisneb selles, et süüdistusaktis

kirjeldatud faktilisi asjaolusid ei ole seondatud süüteokoosseisuga - ära ei ole näidatud, millisega

alternatiiv-aktilises süüteokoosseisus kirjeldatud tegudest E. Heinpalu käitumise puhul on tegemist.

Seega tuleb lähtuda Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu seisukohast asjas nr 3-1-1-96-06, mille

kohaselt on puuduliku süüdistuse korral põhjust süüdistatava õigeksmõistmiseks siis, kui esinev

puudus toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega

kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus.

9. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse põhjusel, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust

KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Menetlusõiguse oluline rikkumine seisnes selles, et maakohus muutis

omaalgatuslikult süüdistust, rikkudes sellega KrMS § 14 lg-s 1 sätestatut. Seega asjaoludeks, mille

esinemise ringkonnakohus pidi ära näitama, olid süüdistuse puudulikkus ja maakohtu poolne

süüdistuse muutmine. Seda on ringkonnakohus ka teinud. Ringkonnakohtu arvates pole üheselt aru

saada, millisele relvaseaduses kirjeldatud käitlemisviisile E. Heinpalu tegevus vastas. Süüdistuses

loetletud tegevusi (saatmine, järele tulemine ja omandamine) ei ole relvaseaduses käitlemisviisidena

nimetatud. Maakohus eksis menetluse regulatsiooni vastu sellega, et ta otsis ise süüdistuses

kirjeldatud

tegevusele

relvaseadusest

vastava

käitlemisviisi,

leides,

et

tegemist

on

edasitoimetamisega. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et tulenevalt KrMS § 268 lg-st 2 puudub tal

endal võimalus maakohtu sellise menetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks. Nimelt sisaldab KarS

§ 418 lg 1 blanketset süüteokoosseisu, st süüdistuses tuleb näidata, millisest õigusnormist lähtudes on

süüdistuses kirjeldatud tegevus tunnistatud ebaseaduslikuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

asjas nr 3-1-1-90-04 - RT III 2004, 27, 294; vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuseid asjades

nr 3-1-1-69-06 - RT III 2006, 32, 272, p 7 ja nr 3-1-1-90-06 - RT III 2006, 44, 370).

10. Edasiselt märgib kolleegium, et kuigi eelnevast tulenevalt oli Tallinna Ringkonnakohtul õigus

saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks, ei või kohus nõuda prokurörilt uue süüdistuse

esitamist (KrMS § 14 lg 1 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-139-05 -

RT III 2006, 4, 32 ja nr 3-1-1-149-05 - RT 2006, 4, 34). See tähendab ühtlasi, et ka asja maakohtule

uueks arutamiseks saates ei tohi ringkonnakohus esitada nõuet või ettepanekut süüdistuse

muutmiseks ega kirjutada ette, milline süüdistus olema peaks. Ei ole vahet, kas kohus ise asja

arutades nõuab süüdistuse muutmist või teeb seda kohtuasja tagastades uueks sisuliseks arutamiseks.

Käsitletavas asjas tuleb tõdeda, et ringkonnakohus on analüüsinud kohtumääruses E. Heinpalu

tegevuse võimalikku õiguslikku kvalifikatsiooni, kuid Riigikohus ei loe seda kriminaalmenetluse

oluliseks rikkumiseks. Ringkonnakohus ei esitanud ühest seisukohta, millise käitlemisviisiga tegemist

on ja relvaseaduse millisele sättele viidata tuleb, vaid juhtis maakohtu tähelepanu erinevatele

võimalikele alternatiividele obiter dictum korras. Küll aga peab kriminaalkolleegium vajalikuks

märkida, et taolised obiter dictum korras väljendatud seisukohad ei ole edasises menetluses

maakohtule ja kohtumenetluse pooltele siduvad, sest tegemist on seisukohaga küsimuses, mis ei

olnud lahendi esemeks.

11. Kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus tuleb silmas pidada ka asjaolu, et samas postipakis,

millest leiti tolliläbivaatuse tulemusel püssirauad, olid ka täägid, mille Eestisse saatmise eest on

E. Heinpalu juba karistatud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-84-06 - RT

2006 III, 38, 320)). Sellest tulenevalt tuleb püssiraudadega seonduvas episoodis lahendada ka

küsimus, kas võimalik süüdimõistmine ei lähe vastuollu ne bis in idem põhimõttega.

12. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 8. veebruari 2007. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

Lea Kivi, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar