3-2-1-54-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-54-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 31. mai 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Igor Aleksejevi hagi AS Viru Keskus vastu 50 000 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-16172

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Igor Aleksejevi kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Igor Aleksejev (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Kostja AS Viru Keskus (registrikood xxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

7. mai 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 12. veebruari 2007. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Advokaadibüroole Natalia Lausmaa 13. märtsil 2007. a Igor Aleksejevi

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 500 (viissada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Igor Aleksejev esitas 23. augustil 2005. a Tallinna Linnakohtule hagi AS-i Viru Keskus vastu

moraalse kahju eest 50 000 krooni suuruse hüvitise saamiseks. Hageja tugines võlaõigusseaduse

(VÕS) §-le 1043, § 1045 lg 1 p-dele 2 ja 7 ja §-le 1059.

Hagiavalduse kohaselt kasutas hageja 20. juulil 2005. a Viru Keskuse parkimismaja. Pärast sõiduauto

parkimise eest tasumist suundus hageja oma auto poole. Parklas puudusid märgistused, mis

eraldaksid jalakäijate tsooni autoliiklusest. Seetõttu sattus hageja oma auto poole liikudes otse parkla

sissepääsu ette paigutatud tõkkepuu alla, mis kukkus talle pähe. Tõkkepuu tekitas hagejale

peapõrutuse ja pea laubaossa haava, mistõttu hageja vajas meditsiinilist abi. Hageja esitas kohe

pretensiooni parklat valvanud turvamehele. Tõkkepuu tekitas hagejale kehavigastuse eluliselt tähtsa

organi piirkonnas, mis võib edaspidi tõsiselt ohustada tema tervist. Haav paranes küll nädalaga, kuid

sellest jäi arm. Samuti ei ole ette näha, milliseid muudatusi võib see trauma esile kutsuda tervislikus

seisundis, kuid selline mõju on kahtlemata eeldatav. Tekitatud peatrauma põhjustas hageja ja tema

perekonna elukvaliteedi ja heaolu languse, kuivõrd hageja oli sunnitud vältima kontakte väljaspool

kodu ebameeldiva välimuse ja halva enesetunde tõttu. Välimus põhjustas klientide ja kaastöötajate

ebatervet tähelepanu. Hageja oli sunnitud ära jätma mitmed kohtumised klientidega, mistõttu

kannatas hageja materiaalne olukord. Õnnetust nägid pealt hageja abikaasa ja lapseealine tütar,

kellele see tekitas sügava psüühilise trauma, kuna peahaavast voolas tugevasti verd. Laps rahunes

alles mitme päeva möödudes. Pärast eelnimetatud juhtumit on hagejal ja tema perel tekkinud terav

vastumeelsus Viru Keskuse suhtes, kuna see koht on ohtlik.

Kostja ei järginud ehitusseaduse §-s 3 sätestatud nõudeid, mille kohaselt ehitis ei või ohustada selle

kasutajate ega teiste inimeste tervist, ja sama seaduse § 29 lg 1 p 4 kohaselt peab ehitise omanik

tagama ehitise ohutuse selle kasutamisel. Kostja on kohustatud hüvitama tõkkepuu allalangemise

tõttu hagejale tekitatud kahju, kuna kostja ei järginud hoolsuskohustust. Kostja põhjustas hagejale

füüsilisi kannatusi ja psüühilise trauma, mis omakorda põhjustasid hageja töövõime languse, asjatu

tüli ja kannatused. Hageja leiab, et 50 000 krooni on piisav rahasumma, hüvitamaks tema kannatusi.

Ta selgitas kohtuistungil, et ta soovib kostja karistamist selleks, et tulevikus oleks teistel

parkimismajas ohutu liikuda.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Tema vastuväidete kohaselt olid parklas märgistatud alad, mis

on ettenähtud sõidukite liikumiseks ja parkimiseks. Hageja kontakt tõkkepuuga sai võimalikuks

hageja enda tegevuse tulemusena, kuna ta liikus sõiduteel, mis on ettenähtud sõidukitele, mitte

jalakäijatele. Parkimistasu maksjate sõidukitele olid ettenähtud eraldi parkimiskohad, mida hageja ei

kasutanud. Tõkkepuu oli valmistatud plastmassist ning varustatud kummiribaga, mistõttu on

välistatud kehavigastuse tekkimine tõkkepuu kokkupuutel inimesega. Tõkkepuu andurid on

seadistatud sõidukite liikumisele, mitte inimese liikumisele. Parkla teenindajad ei täheldanud muutusi

hageja väljanägemises. Hageja ei ole tõendanud moraalse kahju olemasolu, töövõime ja heaolu

langust. Hageja väited trauma, kehavigastuse tekkimise ja väljanägemise muutuse kohta on

paljasõnalised.

3. Harju Maakohus jättis 29. septembri 2006. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse järgi ei

vaidle pooled selle üle, et hageja parkis oma sõidukit 20. juulil 2005. a Viru Keskuse parkimismajas.

Samuti ei vaidle pooled selle üle, et tõkkepuu kukkus hagejale pähe, kui ta suundus pärast parkimise

eest maksmist oma auto juurde.

VÕS § 1043 sätestab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kahju tekitanud isiku poolt teisele

isikule, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS

§ 1045 lg 1 p-de 2 ja 7 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanule

kehavigastuse või tervisekahju tekitamisega ja seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega.

Kahjude hüvitamise kohustus väljaspool lepingulisi suhteid tekib siis, kui rikutakse mingit üldist

kehtivat hoolsusnormi, st et tehakse midagi, mis ei ole lubatud, või jäetakse tegemata midagi sellist,

milleks ollakse kohustatud. Deliktilise vastutuse tekkimise ainsaks aluseks on kohustuslike

õigusnormide rikkumine. Vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi

samaaegne olemasolu: 1) seadusega kaitstud õigushüvede rikkumise tulemusena peab olema

kannatanul tekkinud kahju; 2) kahju tekkimise põhjuseks peab olema kahjutekitaja käitumine ehk

kahju tekkimine peab olema kausaalses seoses isiku õigusvastase teoga; 3) kahju peab olema

tekitatud õigusvastaselt; 4) kahju peab olema tekitatud süüliselt, seega kas tahtlikult või hooletuse

tõttu.

Kohtuistungil tuvastati videosalvestuse ja tunnistajate ütlustega, et hageja parkis sõiduki selleks mitte

ettenähtud kohta ja liikus parkimismajas jalakäijale selleks mitte ettenähtud kohas. Videosalvestuselt

on selgelt näha, kus on tee sõidukitele ja kus on tee jalakäijale ning kuidas hageja liikus koos lapsega

diagonaalis üle sõiduteede sõiduauto juurest parkimismaja kassasse ja sealt tagasi. Samuti on

salvestiselt näha, et hageja liikus oma auto juurde tagasi mööda sõiduteed, järgnedes parklasse

sisenevale sõidukile, mille sisselaskmiseks tõusis tõkkepuu üles ja langes alla pärast sõiduki

läbilaskmist nii, et hageja sai löögi pähe. Video vaatamisel ei tuvastatud, et tõkkepuu küljes oleks

olnud mingeid täiendavaid reklaamplakateid, nagu hageja väitis. Kui hageja ei oleks liikunud mööda

sõiduteed, siis ei oleks olnud võimalust tõkkepuuga pähe saada. Tunnistaja Jaan Pilve ütlusest selgus,

et tõkkepuu andurid on seadistatud sõidukite, mitte inimese äratundmisele, st andurid reageerivad

vaid metallile. Hageja väide, et talle ei olnud arusaadav, kus on tee sõidukitele ja kus on tee

jalakäijale, on vähe usutav, kuna hageja omab eeldatavasti sõiduki juhtimise õigust, sest ta lahkus

parklast sõiduautot juhtides. Juhiluba omav isik peab olema suuteline eristama teed sõidukitele ja

teed jalakäijatele ning liikumine parkimismajas peaks olema arusaadav, kuna sissepääsu juurde on

paigaldatud liiklusmärgid.

Videosalvestusest nähtub, et hageja parkis oma sõiduki nii, et hagejaga kaasas olnud abikaasa ja

praeguses protsessis tunnistaja S. Põdra ei saanud näha juhtunut autost väljumata, kuna hageja auto

asukoht parklas ja tunnistaja asukoht hageja autos seda ei võimaldanud. Nähtavust piirasid ka

esiistmete peatoed, mille olemasolu tunnistaja kinnitas. Tunnistaja ei väljunud hageja sõiduautost ega

näinud midagi, mistõttu tema emotsionaalsed kirjeldused juhtunu kohta ei ole tõsiselt võetavad.

Kohus veendus, et tunnistaja sai teada juhtunust alles siis, kui hageja pärast õnnetust autosse istus ja

sellest rääkis.

Hageja väide ja tunnistaja S. Põdra ütlused, et hageja sai tõkkepuuga tugeva peatrauma nii, et peast

tuli verd ja et purunesid prillid, on vastuolus videosalvestusest nähtuga, tunnistajate J. Pilve ja

L. Arhipova ütlustega ning patsiendikaardil märgituga vigastuse kohta. Tunnistajate J. Pilve ja

L. Arhipova ütluste kohaselt ei olnud hagejal visuaalselt näha haava, kust verd oleks jooksnud.

Hagejal oli kriimustus, millest immitses verd. Tunnistajate J. Pilve ja L. Arhipova ütluste kohaselt

olid hageja prillid, mille purunemist hageja väitis, terved. Hageja oli pärast juhtunut kohe võimeline

ise sõidukit juhtima, mistõttu tema vigastused ei saanud olla sellise tõsidusega, nagu hageja on

väitnud. 21. juulil 2005. a külastas hageja ortopeedi, kes märkis patsiendikaardile märkuse

"kriimustus min turse". Kohtuistungil visuaalsel vaatlemisel ei olnud hageja otsmikul armi näha.

Seetõttu tegi kohus järelduse, et hagejal ei olnud traumat ulatuses, nagu ta on seda hagis kirjeldanud.

Tunnistaja S. Põdra ütlustest selgus, et hageja läks järgmisel päeval tööle ja hageja koos tunnistajaga

käis paar päeva pärast juhtunut uuesti Viru Keskuses. Tunnistaja S. Põdra ütluste kohaselt külastavad

nad Viru Keskust senini.

4. Hagi rahuldamiseks vajalikud neli elementi samaaegselt ei esine, st hageja ei ole tõendanud kahju

olemasolu, tõendamata on väidetava kahju tekkimise kausaalne seoses kostja õigusvastase teoga.

Kohtuistungil ei tuvastatud, et kostja oleks sooritanud õigusvastase teo tõkkepuude paigaldamisega

parklasse. Sõiduteel sõidukite läbilaskmiseks mõeldud tõkkepuu andurite seadistamine sõiduautodele

omaste tunnuste äratundmisele on ilmselgelt mõistlik. Eelnimetatu on turvaline ka inimestele, kui nad

istuvad sõidukis.

VÕS § 1059 kohaselt ehitisealuse maa omanik või isik, kellel on muu asjaõigus, mille alusel ehitis on

püstitatud, vastutab ehitise kokkuvarisemise tõttu, ehitiselt selle osade, jääpurikate või muu sellise

eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest, välja arvatud juhul, kui ta tõendab, et kahju

põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus. Kui hagejale tekkis kahju, siis on selle põhjustanud

kannatanu enda tegevus, mis välistab hagi rahuldamise VÕS § 1059 alusel.

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega hagi rahuldada. Ta leidis, et VÕS § 1056 kohaselt vastutab suurema ohu allikat valitsenud

isik kahju põhjustamise eest, sõltumata oma süüst. Maakohus ei ole sellele sättele üldse tähelepanu

pööranud ning on sisuliselt lähtunud VÕS §-st 1043 jj, mis käsitlevad kahju õigusvastast tekitamist

ning millisel alusel kahju hüvitamise nõude esitamisel tuleb tõendada kahju tekitanud isiku süü. VÕS

§ 1059 kohaselt vabaneb ehitise omanik ehitise osade eraldumise või allalangemise tõttu tekkinud

kahju hüvitamise kohustusest üksnes siis, kui kahju põhjustas vääramatu jõud või kannatanu tegevus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. veebruari 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega.

Ringkonnakohus märkis, et VÕS § 1043 sätestab õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kahju

tekitanud isiku poolt teisele isikule, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise

eest vastavalt seadusele. Seega sätestab eelnimetatud paragrahv vastutuse õigusvastaselt ja süüliselt

teise isiku kaitstud õigushüvedele tekitatud kahju eest, st tegemist on klassikalise deliktiõigusliku

süülise vastutusega. Isik vastutab õigusvastaselt tekitatud kahju eest üksnes siis, kui ta tekitas kahju

süüliselt, st tahtlikult või hooletuse tulemusena, kui seaduses ei sätestata teisiti. Hooletuseks loetakse

siinjuures isiku käitumist, kes ei järgi temalt vastavalt asjaoludele ja tema isiklikele omadustele

oodatavat hoolsust, mille määramisel arvestatakse kahju tekitanud isiku iga, haridust, teadmisi ning

tema teisi võimeid ja omadusi.

Maakohus jättis hagi õigesti rahuldamata, sest hageja ei tõendanud moraalse kahju väljamõistmiseks

vajalikke aluseid, st kahju olemasolu, kahju tekkimiste kostja õigusvastase tegevuse tagajärjel ja

kahju tekitaja süüd. On tõendatud, et hageja liikus hetkel, mil ta jäi allalangeva tõkkepuu alla,

autodele sõiduks ettenähtud ja äratuntavalt märgistatud alal. Maakohus on oma otsuses põhjendanud,

et kui hageja ei oleks liikunud mööda sõiduteed, ei oleks olnud tal võimalust tõkkepuuga lööki saada.

Maakohus tuvastas õigesti, et kui hagejale tekkis kahju, siis on selle põhjustanud tema enda tegevus.

Asjakohased ei ole ka apellandi väited suurema ohu allika valdaja vastutusest ja viited VÕS §-le

1059. Tõkkepuu on ehitisega püsivalt ühendatud seade, mille puhul ei saa rääkida ehitiselt "eraldunud

ja allakukkunud" objektist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse. Hageja arvates ei

ole ringkonnakohtu otsus oma põhijärelduselt õige.

Kostjale kuuluv kõnealune parkimismaja kujutab endast ehitist, mille abil osutatakse tarbijale

parkimisteenust. Kostjal kui ehitise omanikul on VÕS § 1059 alusel kõrgendatud vastutus temale

kuuluva ehitise ohutuse tagamisel. Ehitise omanik on kohustatud tagama ehitise osade allalangemise

ohutuse kõigile kolmandatele isikutele ka siis, kui selline allalangemine kuulub ehitise funktsioonide

hulka. Kostja peab kandma vastutust hagejale tõkkepuu allalangemisega tekitatud tervisekahjustuse

tõttu tekkinud kahju eest ning võib sellest vabaneda üksnes juhul, kui kahju põhjustas kannatanu enda

tegevus. Kannatanu tegevus tõkkepuu allalangemist ei põhjustanud.

Tõkkepuul ega selle ees ei olnud mingeid hoiatavaid silte ning Viru keskuse parkimismajas ei ole

jalakäijate tee ja sõidutee eraldatud selliselt, et oleks välistatud jalakäijate sattumine sõiduteele.

Hageja tugines kahju hüvitamisel VÕS § 128 lg-le 5. Talle tekitati füüsilist valu ja kannatusi, mille

hüvitamist mittevaralise kahjuna ta kostjalt nõudis. VÕS § 127 lg 6 alusel on kohtul endal õigus

otsustada mittevaralise kahju suurus.

8. Kostja on kassatsioonkaebusele küll vastanud, kuid tegi seda ilma advokaadi vahenduseta, seega

eirates tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg-s 3 sätestatud nõuet.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 järgi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Hagiavalduses tugineb hageja sellele, et kostjal on lepinguväline kohustus hüvitada tõkkepuu

allalangemise tõttu hagejale tekitatud kehavigastusega tekkinud mittevaraline (moraalne) kahju. Kuna

ta ei väitnud, et kostja vastutus tuleneb lepingu rikkumisest, siis ei olnud kohtutel alust hinnata kostja

vastutust muul kui deliktiõiguse alusel. Kolleegium märgib, et isegi juhul, kui kostja tekitas hagejale

kahju lepingu rikkumisega, oleks deliktiõiguse kohaldamine praegusel juhul võimalik VÕS § 1044

lg 3 järgi.

10. Ringkonnakohus leidis õigesti, et praegusel juhul ei kohaldu VÕS § 1059. VÕS § 1059 kohaselt

vastutab ehitise aluse maa omanik (ehitise omanik) ehitise kokkuvarisemise tõttu, ehitiselt selle

osade, jääpurikate või muu sellise eraldumise ja allalangemise tõttu tekkinud kahju eest. Kohtud on

tuvastanud, et kostjale kuuluvas parklas ei langenud parkla sissepääsu piirav tõkkepuu alla selle tõttu,

et see eraldus parklast kui ehitisest.

Samas ei ole õige maakohtu põhjendus, mille järgi ei saa VÕS § 1059 praegusel juhul rakendada selle

tõttu, et hageja kahju võis olla põhjustatud kannatanu enda tegevusest. Kolleegium jääb kohtuasjas

nr 3-2-1-64-06 (RT III 2006, 26, 241) 20. juunil 2006. a tehtud otsuse p-s 16 öeldud seisukoha juurde,

et kannatanu tegevus kui VÕS § 1059 kohaldamist välistav asjaolu tähendab üksnes kannatanu

tahtlikku enesekahjustamist.

11. Kuigi kohtud leidsid õigesti, et kostja võib vastutada hageja ees süül põhineva deliktilise

vastutuse (deliktilise üldvastutuse) alusel, ei kontrollinud nad kostja võimaliku vastutuse eeldusi

selliselt, nagu näeb seda ette materiaalõigus. Maakohus on oma otsuse põhjendavas osas nimetanud

küll deliktilise vastutuse eeldused, kuid ta ei ole oma otsuses andnud selget hinnangut, kas üks või

teine vastutuse eeldus esineb või mitte.

Maakohus leidis, et hagejal ei olnud peatraumat ulatuses, nagu ta seda hagis kirjeldas. Sellisest

seisukohast jääb ebaselgeks, kas hagejal oli kehavigastus (peatrauma) või mitte ning kas kostja

põhjustas selle. Kehavigastuse olemasolu ja selle põhjustamine kostja tegevusega (mis võib seisneda

ka tegevusetuses) annab aluse pidada kostja tegevust õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi, mis

sätestab kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise kui õigusvastase teo. See, kui tõsine oli

hageja kehavigastus, võib tähtsust omada kehavigastusega tekitatud mittevaralise kahju rahalisel

hüvitamisel VÕS § 130 lg 2 järgi (vt käesoleva otsuse p 13).

Kuivõrd hageja väidetest tulenevalt saab kostja tegu pidada õigusvastaseks VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi,

siis on asjakohatu ja ekslik maakohtu seisukoht, et kostja ei pannud toime õigusvastast tegu parklasse

tõkkepuude paigaldamisega. Samuti ei ole asjakohane maakohtu viide VÕS § 1045 lg 1 p-s 7

nimetatud õigusvastasuse eeldusele (seadusest tuleneva kohustuse rikkumisele), sest kostja tegu on

hagejale kehavigastuse põhjustamise korral õigusvastane juba VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi.

Ebaõige ja põhjendamata on ringkonnakohtu seisukoht, et hagi jäeti õigesti rahuldamata, kuivõrd

kahju võis põhjustada hageja enda tegevus. Maakohus on hageja tegevusele kui kahju põhjusele

viidanud üksnes VÕS § 1059 kohaldamata jätmisega seoses. Nagu öeldud, välistaks sellisel juhul

vastutuse vaid kannatanu tahtlus ennast kahjustada (vt käesoleva otsuse p 10). Sama kehtib

kolleegiumi arvates kõikidel kahjustamise juhtudel, st et kostja vastutuse välistab hageja tahtlus

ennast kahjustada. Kolleegium selgitab, et hageja tahtluse korral ennast kahjustada on välistatud

põhjuslik seos kostja tegevuse ja hageja kahju vahel.

Praegusel juhul ei ole kohtud tuvastanud hageja tahtlust ennast kahjustada. Hageja võimalikku

hooletust endale kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises tuleb arvestada mittevaralise kahju

rahalisel hüvitamisel VÕS § 130 lg 2 järgi.

12. Maakohtu otsuse põhjendused õnnetuse toimumise asjaolude kohta on iseenesest asjakohased

kostja süü ja hageja kaassüü hindamise seisukohalt. Maakohus ei ole aga neid kahte elementi

eristanud ning seetõttu jääb ebaselgeks, kas maakohus üldse hindas kostja süüd.

Kolleegium selgitab, et deliktilise üldvastutuse esinemise kontrollimisel on süü element kõige

viimane, st et enne süü küsimuse hindamist peab olema kindlaks tehtud kahju põhjustamine kostja

poolt ning kostja teo õigusvastasus. Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse kostja süüd. Seega

praegusel juhul, kui kostja põhjustas hagejale kehavigastuse õigusvastase teoga VÕS § 1045 lg 1 p 2

järgi, vabaneb ta vastutusest, kui ta tõendab hooletuse puudumise.

VÕS § 104 lg 3 sätestab, et hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine. Seega peab kahju

õigusvastaselt põhjustanud isik VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt vastutusest vabanemiseks tõendama, et

ta tegi kõik mõistliku kannatanul kahju tekkimise ärahoidmiseks. VÕS § 1050 lg-s 2 sätestatud

subjektiivseid asjaolusid süü hindamisel on selle sätte mõtte kohaselt võimalik arvestada üksnes

füüsilisest isikust kostja puhul.

13. Kolleegium selgitab, et VÕS § 128 lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige

kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 130 lg 2 järgi tuleb kahjustatud

isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolul maksta seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.

Seega eeldatakse VÕS § 130 lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu ning hageja ei pea iseenesest

rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb

hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest. Seega on hageja huvides tõendada, kui

tõsine oli talle tekitatud kehavigastus või tervisekahjustus.

Lisaks kehavigastusele või tervisekahjustusele ja nende raskusele võib kahjustatud isik tõendada

VÕS § 130 lg 2 järgi suurema rahalise hüvitise saamiseks muid negatiivseid mittevaralisi tagajärgi,

mis tekkisid kehavigastusega seoses. Kohus peab sellisel juhul otsustama, kas need tagajärjed

mõjutavad rahalise hüvitise suurust. Praeguses asjas on iseenesest asjakohased hageja väited selle

kohta, et tekitatud peatrauma põhjustas tema elukvaliteedi ja heaolu languse.

14. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama, kas esinevad deliktilise üldvastutuse

eeldused. Esmalt tuleb anda hinnang, kas kostja tegevus põhjustas hagejale kehavigastuse. Juhul, kui

kostja poolt hagejale kehavigastuse põhjustamine on tõendatud, on kostja pannud toime õigusvastase

teo VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi ning kui ta ei tõenda ühtegi VÕS § 1050 lg-s 2 nimetatud

õigusvastasust välistavatest asjaoludest, saab ta ennast vabandada süü puudumise tõendamisega VÕS

§ 1050 lg 1 järgi. Nagu öeldud (vt käesoleva otsuse p-d 11 ja 13), tuleb rahalise hüvitise suuruse

määramisel (VÕS § 130 lg 2) arvestada hageja hooletust, hageja kehavigastuste raksust ja muid

kehavigastusega kaasnenud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi.

Peeter Jerofejev, Jaak Luik, Tambet Tampuu