3-2-1-49-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-49-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. mai 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Osaühingu Aqris Development hagi Siim Kaalepi vastu

ostueesõiguse tühisuse tunnustamiseks ja 1 000 000 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-1030

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Siim Kaalepi kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing Aqris Development (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakivi

Kostja Siim Kaalep (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Janek Valdma

Kolmas isik Rein Ojasaar (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kolmas isik Julianuse Inkasso Agentuur AS (registrikood

xxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

30. aprill 2007. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Ilmar-Erik Aavakivi

Kostja Siim Kaalep ja tema esindaja vandeadvokaat Janek

Valdma

Kolmas isik Rein Ojasaar

Istungit protokollis Ragne Rebane

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2006. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing Aqris Development esitas 24. augustil 2004. a Tallinna Linnakohtule hagi Siim Kaalepi

vastu, milles palus tunnustada kostja poolt hageja nimel 6. detsembri 2001. a aktsiate ostu-

müügilepingu suhtes teostatud ostueesõiguse tühisust ja mõista kostjalt välja tekitatud kahju eest

hüvitis 1 000 000 krooni. Linnakohus kaasas menetlusse iseseisva nõudeta kolmandate isikutena

kostja poolel Rein Ojasaare ja Julianuse Inkasso Agentuur AS-i.

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt olid hageja osanikeks Oliver David Wihler, Sander Mägi ja

kostja. Igale osanikule kuulus 1/3 osakapitalist. Samad isikud asutasid Soome Vabariigis Oy Aqris

Development Ltd (edaspidi aktsiaselts), mille aktsionärideks olid Oliver David Wihler, Sander Mägi,

kostja ja hageja. Igale omanikule kuulus 1/4 aktsiatest. Hageja juhatuse liikmeteks olid 2001. aasta

detsembris Oliver David Wihler ja kostja.

Kostja müüs 6. detsembril 2001. a temale kuuluvad aktsiaseltsi aktsiad R. Ojasaarele (edaspidi

kolmas isik) hinnaga 1 500 000 krooni. Kolmas isik on seisuga 26. juuli 2004. a kantud aktsiaseltsi

aktsionäride nimekirja. Kostja teostas 6. detsembril 2001. a hageja juhatuse liikmena hageja eest

ostueesõigust. Ta kandis 8. detsembril 2001. a hageja pangakontolt kolmandale isikule üle 1 000 000

krooni. 10. detsembril 2001. a kandis kostja hageja pangakontolt kolmandale isikule üle 500 000

krooni. Pank peatas teise ülekande hageja teise juhatuse liikme avalduse alusel. 11. detsembril

2001. a, s.o pärast ülekannete tegemist, teatas kostja aktsiaseltsile hageja nimel aktsiate ostueesõiguse

kasutamisest. Samal kuupäeval teatas kolmas isik aktsiaseltsi juhatusele 85 aktsia omandamisest.

Hageja leiab, et aktsiate ostueesõiguse teostamine on tühine, sest kostja tegutses hageja juhatuse

liikmena vastuolus äriseadustiku (ÄS) ja hageja põhikirjaga. Äriseadustiku kohaselt peavad osanikud

otsustama tehingu tegemise juhatuse liikmega ning määrama tehingu tegemiseks esindaja. Hageja

osanikud ei ole otsust ostueesõiguse teostamise kohta teinud. Kostja on ületanud oma pädevust

juhatuse liikmena, otsustades tehingu tegemise iseendaga. Teised hageja osanikud said tehingust

teada alles siis, kui avastati pangaülekanded. 15. juuli 2002. a koosolekul kinnitasid hageja osanikud

oma tahet, et nad ei teosta hageja nimel ostueesõigust ning ei astu 6. detsembri 2001. a lepingus ostja

kohale. Selle koosoleku protokollile on alla kirjutanud ka kostja. Kostja rikkus ostueesõiguse

teostamisel hoolsus- ja lojaalsuskohustust ning otstarbekuse põhimõtet. Ta tegutses tahtlikult enda

isiklikes huvides. Enne 6. detsembri 2001. a lepingu sõlmimist käis kostja ja hageja teiste osanike

vahel vaidlus hageja osade ja aktsiaseltsi aktsiate väärtuse üle, kusjuures viimase aktsiad on

väärtuslikud vaid juhul, kui neid müüa koos osaühingu osadega. Asjatundja arvamuse kohaselt on

aktsiaseltsi müüdud 85 aktsia turuväärtus 33 256 krooni. See erineb 6. detsembri 2001. a lepingus

kokkulepitud ostuhinnast 45 korda. Seega oli ostueesõiguse kasutamine vastuolus hageja huvidega.

Hageja kahjuks on 1 000 000 krooni, s.o summa, mille kostja kandis hageja pangaarvelt oma

kohustusi rikkudes ja pädevust ületades kolmandale isikule.

Kolmas isik loovutas oma 6. detsembri 2001. a aktsiate ostu-müügilepingust tuleneva nõude

Julianuse Inkasso Agentuur AS-ile.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta ei vaielnud vastu hageja väitele, et ta soovis müüa oma osalust

mõlemas äriühingus ja pidas selles osas O. D. Wihleri ja S. Mägiga läbirääkimisi. Kostja nõustus ka

sellega, et aktsiaseltsi aktsiate müük oli majanduslikult mõttekas vaid juhul, kui võõrandatakse ka

hageja osa. Mõlema äriühingu osade ja aktsiate väärtusi tuleb vaadelda koos, sest äriühingud on

omavahel tihedalt seotud.

Kostja ei rikkunud aktsiate ostueesõiguse teostamisel protseduurireegleid. Ostueesõiguse teostamine

otsustati mõlema äriühingu osanike koosolekul 6. detsembril 2001. a, s.o ostu-müügilepingu

sõlmimise päeval. 7. detsembril 2001. a informeeris kostja kolmandat isikut hageja osanike otsusest

teostada ostueesõigust. Kolmas isik ei olnud raha saajana tundmatu isik, sest hageja poolt

ostueesõiguse teostamise tõttu, oli kolmandal isikul õigus saada ostjana lepingusse astunud

äriühingult tagasi tasutud ostuhind. Ostueesõiguse teostamisel ei teinud kostja juhatuse liikmena

tehingut iseendaga. 6. detsembri 2001. a aktsiate ostu-müügilepingu poolteks olid kostja ja kolmas

isik. Selle lepingu suhtes ostueesõiguse avalduse tegemisel olid õigussuhte poolteks hageja ja kolmas

isik. Hageja leidis vääralt, et müüdud aktsiate turuväärtus vastab ligikaudselt nende nimiväärtusele.

Nimetatud aktsiate väärtus oli tunduvalt kõrgem. Samuti 25% suurune hageja osa osteti 2001. aasta

suvel 659 762 krooniga. Otsustamaks selle üle, kas hagejal tekkis kahju, tuleb tuvastada, kas kostja

tehtud tehingu tulemusel hageja vara vähenes või mitte. Ostueesõiguse teostamise võimalik tühisus

hageja vara vähenemist kaasa ei too. Kui ostueesõiguse teostamine oleks tühine, siis oleks hagejal

nõue kolmanda isiku vastu alusetu rikastumise sätete alusel. Sellisel juhul ei ole mõtet vaielda

aktsiate turuhinna üle, kuna tühise tehinguga aktsiaid ei omandatud.

3. Kolmas isik nõustus kostja esitatud seisukohtadega. Ta soovis omandada mõlema äriühingu osalust

ja planeeris maksta mõlema äriühingu osa eest kokku 3 000 000 krooni. Tehing tehti kahes osas,

arvestades tema majanduslikku olukorda, ning tasumine toimus sularahas.

4. Kolmanda isikuna kaasatud Julianuse Inkasso Agentuur AS teatas, et tal ei ole hagiga puutumust

ning palus lahendada asi tema osavõtuta.

5. Alates 1. jaanuarist 2006. a menetles asja Harju Maakohus, kes rahuldas 26. juuni 2006. a otsusega

hagi osaliselt, tunnustades hageja poolt 6. detsembril 2001. a aktsiaseltsi aktsiate ostu-müügilepingu

suhtes teostatud ostueesõiguse tühisust. Maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu kahju

hüvitamiseks.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on asjas tegemist kahe tehinguga: ostueesõiguse teostamisega

ja aktsiate ostu-müügilepinguga. Need tehingud on omavahel lahutamatult seotud. Tehingute

toimumise ajal kohaldati äriühingute osade ja aktsiate ostueesõiguse teostamisel asjaõigusseaduses

(AÕS) ostueesõiguse kohta sätestatut (ÄS § 149 lg 2, § 229 lg 2). AÕS § 264 lg 3 sätestas, et

ostueesõiguse avalduse tegemisega astub ostueesõigust omav isik sõlmitud ostu-müügilepingu järgi

ostja asemele, ja § 265 kohaselt läksid ostueesõiguse teostajale üle kõik õigused ja kohustused, mis

olid ostu-müügilepingu järgi ostjal. Seega on pärast ostueesõiguse avalduse tegemist ostu-

müügilepingu poolteks esialgne müüja ja ostueesõiguse teostaja, s.o hageja. Kuna ostueesõiguse

teostamine toob kaasa isiku lepingusse astumise, on ostueesõiguse teostamine seotud tihedalt

põhilepinguga (ostu-müügileping).

6. detsembri 2001. a aktsiate ostu-müügileping, mille poolteks on hageja ja kostja, on vastuolus

seadusega ja tühine. Vastavalt ÄS § 168 lg 1 p-le 10 on juhatuse või nõukogu liikmega tehingu

tegemine ja selle tingimuste otsustamine ja tehingus osaühingu esindaja määramine osanike

otsustada. Kostja teostas hageja ostueesõigust hageja juhatuse liikmena ja see on tavaolukorras täiesti

aktsepteeritav. Praegusel juhul on tegemist erijuhuga, sest ostueesõiguse teostamise tagajärjel tekkiva

lepingulise suhte poolteks olid kostja kui eraisik ja hageja, keda esindas kostja. Sellise tehingu

tegemiseks oli ÄS § 168 lg 1 p 10 järgi vajalik osanike otsus. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle

kohta, et väidetavalt 6. detsembril 2001. a toimunud osanike koosolek oleks kokku kutsutud või et

seda oleks planeeritud. Seega ei olnud kostjal ostueesõiguse teostamisel (ja hageja nimel lepingusse

astumisel) esindusõigust. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 103 lg 1 kohaselt on tehing,

mille teise isiku nimel on teinud isik, kellel ei olnud volitust või kes volituse piire ületas, tühine.

Esitatud tõendite järgi ei ole hageja ostueesõiguse teostamise tehingut ka TsÜS § 103 lg 2 järgi hiljem

heaks kiitnud. Kuivõrd 6. detsembri 2001. a ostueesõiguse teostamise tehing on seadusega vastuolus

ja tühine, ei ole vaja hinnata hageja esindaja väiteid selle kohta, et ostueesõiguse teostamine oli

vastuolus heade kommetega ning ostu-müügileping oli teeseldud tehing.

Hageja nõue kostja vastu kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest kostjale ei ole kahju

tekkinud. ÄS § 187 lg 1 järgi vastutavad juhatuse liikmed seaduse või põhikirja nõuete rikkumise ja

oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule või osanikele süüliselt tekitatud kahju eest. Kahju

hüvitatakse kahju tekkimise või tekitamise ajal kehtinud seaduste kohaselt. Tsiviilkoodeksi (TsK)

§ 222 lg 2 järgi mõisteti kahjude all kreeditori tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist,

samuti ka kreeditoril saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud.

Tehingute tegemise ajal kehtinud AÕS § 30 lg-st 1 (alates 1. juulist 2002. a TsÜS §-st 66) tulenevalt

ei ole hagejale kahju tekkinud. TsÜS § 66 lg 1 kohaselt pidid pooled tühise tehingu järgi saadu

tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Pooled ei vaidle selle üle, et kolmas isik

sai hagejalt 8. detsembril 2001. a ülekandega 1 000 000 krooni. Seda raha ei ole hagejale tagastatud.

Seega kuulub hageja vara hulka nõudeõigus kolmanda isiku vastu 1 000 000 krooni tagastamiseks.

Kuna raha on asendunud nõudeõigusega samas väärtuses, ei ole hageja vara vähenenud. Kuivõrd

hagejale ei tekkinud kahju, ei ole vaja hinnata kostja käitumist juhatuse liikmena ning tema süüd.

Samuti ei ole vaja hinnata asjatundjate arvamusi aktsiaseltsi aktsiate võimaliku turuhinna kohta ega

kostja suhtes algatatud kriminaalasjas esitatud süüdistusakti.

Vaidlus puudutab ka Julianuse Inkasso Agentuur AS-i õigusi, sest vastavalt 28. jaanuari 2003. a

võlateatisele ja 11. veebruari 2002. a pankrotihoiatusele on kolmas isik loovutanud oma 6. detsembri

2001. a lepingust tuleneva nõude Julianuse Inkasso Agentuur AS-ile. Kuna ostueesõiguse teostamine

on tühine, ei ole Julianuse Inkasso Agentuur AS-il nõuet, mida hageja vastu esitada.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada hagi

osalise rahuldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja

tekitatud kahju eest hüvitis 1 000 000 krooni. Hageja palus juhul, kui ringkonnakohus asub

seisukohale, et kostja vastu esitatud kahjunõuet saab rahuldada vaid ulatuses, mille võrra hageja

nõudeõiguse väärtus kolmanda isiku vastu on väiksem kui 1 000 000 krooni, tühistada maakohtu

otsus hagi osalise rahuldamata jätmise osas ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20. detsembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu 1 000 000 krooni saamiseks ning saatis asja selles

osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldusega, et hagejale ei ole kahju tekkinud. Maakohus

lähtus otsuse tegemisel eeldusest, et hagejal on kostja poolt raha ülekandmise ja ostueesõiguse

teostamise tühisuse tulemusena tekkinud nõudeõigus kolmanda isiku vastu alusetu rikastumise sätete

järgi ning samuti sellest, et nimetatud nõudeõigus on käsitatav varana, mis on samaväärne

omandiõigusega 1 000 000 kroonile ehk samaväärne selle rahasumma reaalse omamisega. Maakohtu

käsitlus on ekslik. Hageja tugines oma nõudes ÄS § 187 lg-le 1 (kuni 14. detsembrini 2001. a

kehtinud sõnastuses), mille kohaselt vastutavad juhatuse liikmed seaduse või põhikirja nõuete

rikkumise ja oma kohustuste täitmata jätmisega osaühingule või osanikele süüliselt tekitatud kahju

eest solidaarselt. Sama põhimõte on väljendatud praegu kehtivas ÄS § 187 lg-s 2. Samuti tugines

hageja TsÜS § 46 lg-le 1 (enne 1. juulit 2002. a kehtinud sõnastuses), mis sätestab, et juhatuse või

seda asendava organi liikmed, kes on oma kohustuste täitmata jätmise või mittenõuetekohase

täitmisega süüliselt kahju tekitanud sellele juriidilisele isikule, vastutavad juriidilise isiku ees

solidaarselt. Hagejale tekkinud kahju hulka kuulub rahasumma kreeditori omandist väljaminek. TsK

§ 222 lg 2 kohaselt mõistetakse kreeditori kahjude all kreeditori tehtud kulutusi, tema vara

kaotsiminekut või rikkumist. Omandiõigust miljonile kroonile ei saa samastada nõudeõigusega selle

rahasumma tagastamiseks. Selliseks tõlgenduseks ei anna alust ka maakohtu viidatud AÕS § 30 lg 1

(tehingu tegemise ajal kehtinud sõnastuses), mille kohaselt on vara isikule kuuluvad asjad, rahaliselt

hinnatavad õigused ja kohustused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võimalik nõudeõigus

kolmanda isiku vastu alusetu rikastumise sätete alusel ei välista sama summa omandiõiguse

kaotamise käsitamist kahjuna ja sellest tulenevalt nõudeõigust kostja kui juhatuse liikme vastu. Kui

isikul on või oli kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi

rikkumise tõttu tema poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis on üle antud õigusliku aluseta, tuleb

seda kahju hüvitamise nõude puhul arvestada. Kahjuna saab olla vaadeldav vaid see osa väidetavast

kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast summast väiksem. Kahju

hüvitamise eesmärgiks on asetada kahju kannatanud isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju

põhjustanud asjaolu ei oleks esinenud. Siiski ei välista tagasinõude olemasolu iseenesest kahju

hüvitamise nõuet. Kui nõustuda maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tuleks hagejal esitada nõue

(tagasinõue) esmalt kolmanda isiku vastu, võib muutuda aegumise tõttu võimatuks juhatuse liikme

vastutusele võtmine ÄS § 187 lg 1 alusel.

Vaidlustatud osas tuleb asi saata uueks lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumi, sest

maakohus ei ole tuvastanud kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Asjas tuleb tuvastada aktsiate,

mille suhtes ostueesõigust kasutati, tegelik hind (turuhind). Lähtuda ei saa alusetu rikastumise nõude

võimalikust raamatupidamislikust väärtusest. Maakohus pidas esitatud tõendeid aktsiate võimaliku

turuhinna kohta ebaõigesti otstarbetuteks ning jättis neile hinnangu andmata. Pooled on esitanud

tõendid aktsiate hinna kohta. Kostja esitatud tõendi vastuvõtmisele on hageja esitanud vastuväiteid.

Maakohtul tuleb võtta selle kohta seisukoht ning koguda vajadusel asjas täiendavaid tõendeid (kas

tellida ekspertiis või teha pooltele ettepanek esitada eriteadmistega isiku kirjalik arvamus). Kostja

vastu esitatud kahju hüvitamise nõude suurust mõjutab hageja võimaliku nõude perspektiivsus ning

selle eduka sissenõudmise väljavaated. Samuti on selles mõttes olulised kulutused, mida hagejal

tuleks teha 1 000 000 krooni kolmandalt isikult kättesaamiseks. Hagejal võis tekkida kahju ka

seetõttu, et tal ei olnud pikema aja jooksul võimalik oma raha kasutada.

Asja saatmine uueks arutamiseks maakohtule on põhjendatud ka sellega, et tõendite kogumise ja

hindamise juures peab olema pooltele tagatud põhiseaduse §-ga 24 ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 630 lg-ga 1 antud edasikaebeõigus kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude

vaidlustamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta

hageja nõue 1 000 000 krooni saamiseks rahuldamata.

Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus kohaldas vääralt TsK § 222 lg-t 2 ja AÕS § 30 lg-

t 1, kui leidis, et regressinõue ei ole vara ning seda ei saa kahju (vara vähenemise) tuvastamisel

arvestada. Tõlgendades TsK § 222 lg-t 2 vääralt, asus ringkonnakohus ekslikule seisukohale, et

regressinõude menetlemise tõttu võib juhatuse liikme vastutusele võtmine ÄS § 187 lg 1 alusel

muutuda aegumist arvestades võimatuks. TsK § 222 lg 2 väär kohaldamine avaldub ka

ringkonnakohtu seisukohas, et pangaarvel oleva raha omandiõigus läks kaotsi. Raha pangaarvel ongi

oma olemuselt nõudeõigus panga vastu ja see ei saa TsK § 222 lg 2 tähenduses kaotsi minna.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ning ei vasta seetõttu TsMS § 436 lg 1 nõuetele. Sellest

otsusest ei järeldu, millise seisukoha võttis ringkonnakohus regressinõude olemasolu tähenduse kohta

kahju tekkimise tuvastamisel. Seetõttu on ebaselge, mida ringkonnakohus kahju all mõistab.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 5 ja § 436 lg-t 4, kui tegi asja alama astme kohtule saates

ettekirjutuse tuvastada asjaolusid, millele hagi ei ole rajatud. Kahju tekkimise aluseks olevad asjaolud

on määratletud hagiavalduses.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 651 lg-t 1, kui väljus apellatsioonkaebuse piiridest. Ringkonnakohus

leidis, et tuvastada tuleb aktsiate tegelik turuhind. Kuna ostueesõiguse teostamise tehing on tühine, ei

saa aktsiate võimalik turuväärtus hageja varalist olukorda mõjutada. Maakohtu järeldust tehingu

tühisuse kohta ei ole vaidlustatud. Samas rikkus ringkonnakohus ka TsMS § 654 lg-t 4, jättes

motiveerimata, milline tähendus on tühise tehingu vastusooritusel.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ja leidis, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ning põhjendatud. Hageja selgitas, et praegu on aktsiate omanik kolmas isik. Hageja on

nõudnud 1 000 000 krooni tagastamist kolmandalt isikult, kuid viimane ei ole alusetult saadud

rahasummat tagastanud.

10. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete ning hageja esindaja

oma vastuväidete juurde. Hageja esindaja palus kostjalt välja mõista kassatsiooniastmes kantud

advokaadikulude eest 30 090 krooni. Ta väitis, et hageja on nõus loovutama alusetust rikastumisest

tulenevad nõuded, mis tal on kolmanda isiku vastu, kostjale.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. Kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsuse resolutsioon muutmata. Kolleegium täiendab TsMS § 692 lg 2 alusel ringkonnakohtu otsuse

põhjendusi.

12. Hagiavalduse kohaselt palub hageja tunnustada kostja poolt hageja nimel 6. detsembri 2001. a

aktsiate ostu-müügilepingu suhtes teostatud ostueesõiguse tühisust ja mõista kostjalt välja tekitatud

kahju eest hüvitis 1 000 000 krooni. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega

maakohus tunnustas hageja poolt 6. detsembri 2001. a aktsiate ostu-müügilepingu suhtes teostatud

ostueesõiguse tühisust. Selles osas ei ole ringkonnakohtu otsust kassatsioonkaebuses vaidlustatud.

Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas kostja on kohustatud hüvitama hagejale

tekitatud kahju.

13. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse norme

ja asus ekslikule seisukohale, et hageja kahjunõude esitamisel kostja vastu ei saa arvestada hageja

tagasinõuet (regressinõuet) kolmanda isiku vastu. Ringkonnakohtu otsusest sellist järeldust ei tulene.

TsK § 222 lg 2 kohaselt mõistetakse kahjude all kreeditori tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut

või rikkumist, samuti ka kreeditoril saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks

kohustise täitnud. AÕS § 30 lg 1 (tehingu tegemise ajal kehtinud sõnastuses) kohaselt on vara isikule

kuuluvad asjad, rahaliselt hinnatavad õigused ja kohustused, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Ringkonnakohus järeldas eeltoodud sätetest õigesti, et hageja kahjuks tuleb lugeda tema omandist

välja läinud 1 000 000 krooni. Ringkonnakohus selgitas, et ka enne võlaõigusseaduse jõustumist oli

kahju hüvitamise eesmärgiks asetada kahju kannatanud isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui kahju

põhjustanud asjaolu ei oleks esinenud. Samas märkis ringkonnakohus, et omandiõigust 1 000 000

kroonile ei saa samastada nõudeõigusega kostja vastu selle rahasumma tagastamiseks.

Järgnevalt asus ringkonnakohus seisukohale, et regressiõigus kolmanda isiku vastu ei välista hageja

nõudeõigust kostja vastu hüvitada talle tekkinud kahju. Selle järelduse tegemisel juhindus

ringkonnakohus õigesti Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahenditest, mis käsitlevad olukorda, kus

kannatanul on kõrvuti rikkujalt kahju hüvitamise nõudega alusetust rikastumisest tulenev nõue

kolmanda isiku vastu. Kolleegium on leidnud, et alusetust rikastumisest tulenev tagasinõude

olemasolu ei välista iseenesest kahju hüvitamise nõuet (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli

2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-03 (RT III 2003, 17, 164), p 15). Kui isikul on või oli kõrvuti

rikkujalt kahju hüvitamise nõudega võimalus nõuda kolmandalt isikult tagasi rikkumise tõttu tema

poolt tasutu või muul viisil üleantu, mis oli üle antud õigusliku aluseta, siis tuleb seda kahju

hüvitamise nõude puhul kolleegiumi arvates arvestada (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. mai

2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05 (RT III 2005, 17, 181), p 55). Kahjuna saab olla vaadeldav

vaid see osa väidetavast kahjust, mille võrra hageja tagasinõudeõiguse väärtus on kahjuna nõutavast

summast väiksem (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12. jaanuari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

135-03 (RT III 2004, 4, 44), p 16).

14. Ringkonnakohus ei rikkunud asja lahendamisel menetlusõiguse norme. Kuna maakohus lähtus

kahju olemasolu hindamisel väärast seisukohast, et hageja alusetust rikastumisest tulenev nõudeõigus

kolmanda isiku vastu asendab täielikult tema nõudeõiguse kostja vastu tekitatud kahju hüvitamiseks,

siis pidas ta vääralt asjakohatuteks ka võimaliku kahju tekkimise seisukohalt tähtsust omavaid

asjaolusid (sh tagasinõude majanduslikku väärtust) ega hinnanud sellekohaseid tõendeid.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja vastu esitatud kahjunõude suurus sõltub alusetu rikastumise

nõude majanduslikust, mitte raamatupidamislikust väärtusest. Arvestades eeltoodut, leidis

ringkonnakohus põhjendatult, et eelmenetluse toimingute nõuetekohaseks tegemiseks tuleb asi saata

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus väljus asja lahendamisel

apellatsioonkaebuse piiridest. Apellatsioonkaebuse kohaselt palus hageja maakohtu otsuse tühistada

hagi osalise rahuldamata jätmise osas ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja

tekitatud kahju eest hüvitis 1 000 000 krooni. Alternatiivse nõudena palus hageja juhul, kui

ringkonnakohus asub seisukohale, et kostja vastu esitatud kahjunõuet saab rahuldada vaid ulatuses,

mille võrra hageja nõudeõiguse väärtus kolmanda isiku vastu on väiksem kui 1 000 000 krooni,

tühistada maakohtu otsus hagi osalise rahuldamata jätmise osas ja saata asi vastavas ulatuses esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus esitas hageja taotlust lahendades oma

õiguslikud põhjendused ega väljunud selle piiridest.

15. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja võõrandas aktsiad ülemäärase hinna või turuhinna eest.

Nimetatud asjaolu on oluline selleks, et tuvastada kostja vastutuse eeldused ÄS § 187 lg 1 ja TsÜS

§ 46 lg 1 järgi. Seega leidis ringkonnakohus õigesti, et asjas tuleb tuvastada aktsiate, mille suhtes

ostueesõigust kasutati, tegelik hind (turuhind).

16. Lisaks ringkonnakohtu põhjendustele peab kolleegium vajalikuks selgitada, et hagejale kuuluva

alusetust rikastumisest tuleneva hüvitisnõude väärtust tuleb kahjuhüvitise suuruse määramisel arvesse

võtta selleks, et välistada kahjustatud isiku kasu saamine kahju tekitamise juhtumi tõttu. Nimelt

sätestab võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 5, et kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu,

mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja

arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kahjustatud isik

saab kahju tekitamise tagajärjel kasu saamist vältida sel teel, et ta loovutab alusetust rikastumisest

tuleneva nõude kahju tekitajale (VÕS § 164 jj). Praegusel juhul ongi hageja avaldanud, et ta on nõus

loovutama kostjale alusetust rikastumisest tulenevad nõuded, mis tal on ostueesõiguse teostamise

tehingu tühisusest tulenevalt kolmanda isiku vastu. Tulenevalt hea usu põhimõttest (VÕS § 6) peab

kahju tekitamise eest vastutav isik, kes väidab, et kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest

tulenev nõue omab väärtust, nõustuma nõude loovutamisega. Kui ta sellest keeldub, tuleb eeldada, et

kahjustatud isikule kuuluv alusetust rikastumisest tulenev nõue on väärtusetu.

17. Hageja taotlus kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmiseks tuleb lahendada asja uuel

läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemustest.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu