3-2-1-44-07 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-44-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 30. mai 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

AS-i Stol-I hagi AS-i LIVIKO vastu 16 483 492 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-434

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Stol-I kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Stol-I (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Priit Lätt

Kolmas isik OAO SPI-RVVK (registrikood xxxxxxxxxxx),

esindajad patendivolinik Almar Sehver ja vandeadvokaat Triin

Toomemets

Kostja AS LIVIKO (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Toomas Taube

Asja läbivaatamise kuupäev

23. aprill 2007. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Priit Lätt

Kolmanda isiku esindajad patendivolinik Almar Sehver ja

vandeadvokaat Triin Toomemets

Kostja esindaja vandeadvokaat Toomas Taube

Istungit protokollis Reelika Haljasmäe

RESOLUTSIOON

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. novembri 2006. a otsus ja Harju Maakohtu

27. jaanuari 2006. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

Kassatsioonkaebus rahuldada.

Tagastada OÜ-le PUT 18. detsembril 2006. a AS-i Stol-I kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

40 000 (nelikümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Stol-I esitas 30. aprillil 2004. a Harju Maakohtusse hagi AS-i LIVIKO vastu 1 760 000 krooni

saamiseks. 14. juunil 2005. a suurendas hageja hagihinda 16 483 942 kroonini.

Hagiavalduse kohaselt on hageja kaubamärgi "Stolichnaya" ainuõiguse kasutaja. Ajavahemikul

2. veebruarist 1993. a 26. aprillini 1995. a tekitas kostja kaubamärgiõiguse rikkumisega hagejale

kahju, mis tuleb hüvitada sel perioodil kehtinud kaubamärgiseaduse (KaMS) § 36 lg 1 p 2 ning

tsiviilkoodeksi (TsK) §-de 222 ja 448 alusel. Hageja varaline kahju esimeste litsentsitasude

mittelaekumisest 1993. ja 1994. aasta eest kokku on 1 760 000 krooni. Nn järgnevate litsentsitasude

mittelaekumisest aastatel 1993-1995 on hagejale tekkinud kahju (saamata jäänud tulu) kokku

3 854 967 krooni. Hageja nõuab kostjalt ka intressi summalt, mida ta ei saanud õiguste rikkumise

tõttu tulutoovalt kasutada. Intressinõude suuruseks on 31. detsembri 2003. a seisuga 12 546 286

krooni, millest 4 452 607 krooni on intressivõlg nn esimeste litsentsitasude laekumata jäämisest ning

8 093 679 krooni on intressivõlg nn järgnevate litsentsitasude mittelaekumisest.

Asjas kohalduv KaMS § 17 lg 1 ning 1. mail 2004. a jõustunud KaMS § 8 lg 2 kehtestavad

kaubamärgi õiguskaitse printsiibi, mille kohaselt registreeritud kaubamärgi suhtes hakkab õiguskaitse

toimima kaubamärgi registreerimistaotluse esitamise kuupäevast. Kolmandatel isikutel, sealhulgas

kostjal, ei olnud õigust kasutada kaubamärki "Stolichnaya" ilma kaubamärgiomaniku nõusolekuta

alates kaubamärgi registreerimistaotluse Patendiametisse saabumise kuupäevast, s.o alates

2. veebruarist 1993. a. Kui kaubamärk hiljem registreeriti ja seeläbi õiguskaitse omandas, on varem

sõlmitud litsentsileping kehtiv ja täitmiseks kohustuslik lepingus kokkulepitud tingimustel.

Kaubamärgiomanik ei ole vaidlustanud hageja õigusi, mis tulenevad 30. juunil 1993. a sõlmitud

litsentsilepingust nr 2.

Kaubamärgi "Столичная водка", "Pealinna viin", "Stolichnaya vodka" kasutamine ei olnud võimalik

ilma hageja nõusolekuta, sest hageja ja AOOT Rosvestalko ning hageja ja VAO Sojuzplodoimport

vahel sõlmitud litsentsilepingutega sai hageja ainuõigused - kaubamärgi "Столичная" omanik loobus

hageja kasuks oma õigusest kasutada seda Eesti territooriumil ükskõik missugusel kujul (sh ladina

tähtedega "Stolichnaya vodka"). Kaubamärgi seadusliku kasutamise korral oleks kostja pidanud

maksma hagejale all-litsentsitasu. Kaubamärk "Столичная" on äravahetamiseni sarnane

kaubamärgiga "Stolichnaya" ning ka kostja poolt Eesti turule toodetud markeeringuga "Pealinna"

viin.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Hageja ei ole tõendanud temal kahju tekkimist

ning selle suurust. Hagejal ei olnud õigust saada kostjalt all-litsentsitasu.

Hageja registreeriti Eesti Ettevõtteregistris 9. juunil 1993. a. Hageja ei saa nõuda all-litsentsitasu

ajavahemiku eest, millal hagejat ei eksisteerinud, s.o 2.veebruarist 1993. a 9. juunini 1993. a. AOOT

Rosvestalko ja hageja vahel 30. juunil 1993. a sõlmitud litsentsileping ei saanud anda hagejale

kaubamärgi "Столичная водка + kuju" litsentsiaari õigusi enne nimetatud kaubamärgi registreerimist

14. detsembril 1994. a.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja on kasutanud kaubamärgiga "Столичная водка + kuju" identset

või äravahetamiseni sarnast kaubamärki. Saamata jäänud tulu suuruse kindlaksmääramisel ei ole

hageja arvestanud võimalikust sissetulekust maha kulutusi, mida ta pidanuks tegema sellise

sissetuleku saamiseks. Hagiavaldus ja lisatud tõendid ei tõenda kahju tekkimist ega selle suurust.

Kaubamärgi kohta oli kolmandatel isikutel võimalik saada informatsiooni alles pärast

registreerimisotsuse tegemist, kui kaubamärk avaldati (KaMS § 12 lg 8). Vaidlusalune kaubamärk

avaldati 2. mail 1994. a. Juhul kui enne 1. maid 2004. a kehtinud KaMS § 17 lg-st 1 tuleneb

kolmandatele isikutele tagasiulatuv kohustus, millest kolmandad isikud ei saanud olla teadlikud ja ei

pidanudki seda olema, palub kostja põhiseaduse (PS) § 152 alusel nimetatud materiaalõiguse normi

jätta kohaldamata, kuna see on vastuolus põhiseadusega.

Hagejal puudub nõudeõigus. KaMS § 36 lg 1 p 2 järgi võib kaubamärgiõiguse rikkumisega tekitatud

kahju hüvitamise nõude esitada kaubamärgivaldaja (kaubamärgiomanik), mitte litsentsiaat.

Litsentsiaat võib vastava hagi esitada ainult juhul, kui kaubamärgivaldaja keeldub hagi esitamisest ja

litsentsileping ei keela hagi esitamise õiguse üleminekut litsentsiaadile (KaMS § 36 lg 2). Hageja ei

ole tõendanud, et kaubamärgivaldaja oleks keeldunud hagi esitamisest.

Nõuet ei tule rahuldada ka vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Samuti on nõue aegunud 1. juulil

2002. a jõustunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lg 3 järgi, mille kohaselt kahju

õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue aegub igal juhul hiljemalt kümne aasta möödumisel kahju

põhjustanud teo tegemisest või sündmuse toimumisest.

3. Harju Maakohus jättis hagi 27. jaanuari 2006. a otsusega rahuldamata ning kohtukulud AS-i Stol-I

kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on 30. juunil 1993. a sõlmitud litsentsilepingu järgi litsentsiaariks AOOT

Rosvestalko ja litsentsiaadiks AS Stol-I. Litsentsilepingu § 10 p 2C kohaselt litsentsilepingu

kehtivusaja lõppemisel, samuti litsentsilepingu kehtivusaja jooksul, välja arvatud kui litsentsileping

lõpetatakse põhjusel, mis on toodud litsentsilepingu § 14 p-s 2 sätestatud juhtudel, kui mõni kolmas

isik rikub mõnd õigust patentidele, mis on litsentsiaadi käsutusse antud litsentsilepingu järgi, esitavad

litsentsiaat ja litsentsiaar üheskoos hagi ja/või nõude isiku vastu, kes rikkus mõnd õigust patentidele,

mis on litsentsilepingu järgi litsentsiaadile antud, ning võtavad kõik vajalikud Eesti Vabariigi

õigusaktides ettenähtud meetmed, mis tagavad litsentsiaadile patentide kui lepingu eseme takistamatu

kasutamise. Enne 1. maid 2004. a kehtinud KaMS § 36 lg 2 järgi kaubamärgiomaniku keeldumisel

hagi esitamisest läheb selle esitamise õigus üle litsentsiaadile, kui litsentsileping ei sätesta teisiti.

Puuduvad tõendid, et kaubamärgi "Столичная водка" omanik on keeldunud hagi esitamisest. Seega

puudub hagejal kaubamärgi "Столичная водка" litsentsiaadina õigus esitada hagi tekitatud kahju

hüvitamiseks tuginedes, KaMS § 36 lg-le 2. Hageja seadusliku esindaja seletus, et kaubamärgi

"Столичная водка" omanik on hageja aktsionär ning AOOT Rosvestalko ja hageja vaheline

litsentsileping on kehtiv, ei anna alust hagejal esitada litsentsiaadina hagi tuginedes KaMS § 36 lg-

le 2 ja litsentsilepingu § 10 p-le 2C. Hagi pidanuks esitama AOOT Rosvestalko koos AS-iga Stol-I.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning saata asi esimese

astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 24. novembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks välja

õigusabikulu 62 463 krooni 30 senti.

Maakohus leidis õigesti, et 30. juunil 1993. a sõlmitud litsentsilepingu järgi esitavad litsentsiaat ja

litsentsiaar üheskoos hagi isiku vastu, kes rikkus õigust patentidele, mis on litsentsilepinguga

litsentsiaadile antud, ning rakendavad kõiki vajalikke Eesti Vabariigi õigusaktides ettenähtud

meetmeid, mis tagavad litsentsiaadile patentide kui litsentsilepingu eseme takistamatu kasutamise.

Hageja nõudeõigus ei tulene ka vaidlusalusel ajal kehtinud KaMS § 36 lg-st 2. Vaidlus puudub selles,

et sel perioodil oli kaubamärgi omanikuks AOOT Rosvestalko. Hageja ei ole tõendanud, et

kaubamärgiomanik oleks keeldunud hagi esitamisest või et hageja oleks teinud kaubamärgiomanikule

ettepaneku ühise hagi esitamiseks kostja vastu ja kaubamärgiomanik sellest keeldus. Asjaolust, kes

olid hageja aktsionärideks, et tulene hageja nõude õiguslikku alust. Kuna hagiavalduses toodud

rikkumised toimusid 30. juunil 1993. a sõlmitud litsentsilepingu kehtivuse ajal, siis pole põhjendatud

hageja viide hageja ja VAO Sojuzplodoimport vahel 10. veebruaril 1995. a sõlmitud

litsentsilepingule, mis jõustus 26. mail 1995. a litsentsilepingu registreerimisel Eesti Vabariigi

Patendiametis.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse ja maakohtu otsuse

tühistada ning saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud vääralt tõlgendanud KaMS § 36 ning TsK § 222, leides, et

hagejal ei ole nõudeõigust. Hageja oli hagi esitamise ajal kehtinud KaMS § 36 lg 1 tähenduses

kaubamärgivaldaja, kellel oli ja on õigus nõuda tekitatud varalise kahju hüvitamist.

Hagejal oli kaubamärgi "Stolichnaya" kasutamise ainuõigus Eesti Vabariigi territooriumil ning

kaubamärgomanikud olid hageja aktsionärid, mistõttu hagejale kuulus Eesti Vabariigi territooriumil

toime pandud kaubamärgiõiguse rikkumise korral ainuõiguste kaitse KaMS § 36 lg-s 1 loetletud

abinõudega Eesti Vabariigi kohtutes. Kui hagejat ei saa pidada kaubamärgivaldajaks KaMS § 36 lg 1

tähenduses, oli hagejal kahjunõude esitamise õigus KaMS § 36 lg 2 järgi, sest kaubamärgiomanikud

on keeldunud hagi esitamisest. Kaubamärgiomanike tegevusetus hagi esitamisel kostja vastu viitab

nende soovimatusele ise nõudeid esitada. Selline käitumine on hinnatav hagi esitamisest

keeldumisena KaMS § 36 lg 2 tähenduses. Ka 1. mail 2004. a jõustunud KaMS § 57 lg 3 kohaselt

võib litsentsisaaja pärast kaubamärgiomanikule ainuõiguse rikkumise kohta teate saatmist esitada

hagi kaubamärgiomaniku nõusolekuta, kui kaubamärgiomanik ei ole mõistliku aja jooksul ise hagi

esitanud.

Väär on kohtute seisukoht, et hagi oleks pidanud esitama AOOT Rosvestalko koos AS-iga Stol-

I. Kehtiva KaMS § 4 lg 2 kohaselt võib registreeritud kaubamärgi suhtes ainuõigust teostada ainult

kaubamärgiomanikuna kauba- ja teenindusmärkide registrisse kantud isik, kui sama seadus ei sätesta

teisiti. Kuna hagi esitati kohtule 2004. a aprillis, oli hagi esitamiseks vajalik Spirits International N.V.

nõusolek, mitte aga varasemate omanike nõusolek.

Litsentsileping ei keela hagejal iseseisvalt esitada hagi kolmandate isikute vastu, kes õigustamatult

kasutasid kaubamärki "Stolichnaya" ning tekitasid sellega hagejale kahju. Kaubamärgiomanik VAO

Sojuzplodoimport tühistas 10. veebruaril 1995. a hagejaga sõlmitud litsentsilepingus nn ühishagi

esitamise nõude, mis oli fikseeritud 30. juunil 1993. a AOOT-iga Rosvestalko sõlmitud

litsentsilepingu § 10 p-s 2C. Asjas tuleb lähtuda hageja ja VAO Sojuzplodoimport sõlmitud

litsentsilepingu tingimustest.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta, et hageja tugines kahjunõude esitamisel ka TsK §-dele 222

ja 448. Hageja esitas nõude tulu saamiseks, mida hageja oleks saanud juhul, kui kostja oleks käitunud

õiguspäraselt, s.t kui kostja oleks omanud luba kaubamärgi kasutamiseks. Hageja on kohtumenetluses

märkinud, et kostja õigusvastase käitumise tõttu on tekkinud kahju ka kaubamärgile "Stolichnaya"

kui intellektuaalsele omandile. Samas hageja vastavat kahju hüvitamise nõuet ei esitanud.

Rikkudes TsMS § 654 lg-t 5, on ringkonnakohus jätnud analüüsimata KaMS § 36 tõlgendamise

võimalused Eestile siduvate rahvusvaheliste lepingute ning Euroopa Liidu õigusaktide valguses, kuigi

hageja tugines sellele apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohtu otsus on motiveerimata, ebaselge ja

vastuoluline ning selle õiguslik põhjendus arusaamatu. Sellega on rikutud TsMS § 436 lg-s 1

sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ning TsMS § 654 lg-t 5. Samuti on

ringkonnakohus valesti kohaldanud tõendamiskoormist, rikkudes sellega TsMS § 230 lg-t 1. Leides,

et hagejal ei ole nõudeõigust, on kohtud oluliselt rikkunud TsMS § 230 lg-t 2, rajades otsuse

asjaolule, mille kohta ei taganud piisavalt võimalust tõendite esitamiseks.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta.

Ringkonnakohus ei ole materiaalõiguse norme valesti kohaldanud ega menetlusõiguse norme

rikkunud. Kassatsioonkaebuse väited ei anna põhjust kohtuotsuse tühistamiseks ega muutmiseks, sest

kohtuotsus on seaduslik ja õige.

Hageja ei ole litsentsiaadina kaubamärgivaldaja KaMS § 36 tähenduses, mistõttu ei ole tal nõude

esitamise õigust. Õige ei ole hageja seisukoht, et tal on iseseisev nõudeõigus tulenevalt sellest, et

kaubamärgiomanik oli hageja aktsionär. Kaubamärgiomaniku nõuete esitamata jätmine vaidlusaluse

perioodi kohta näitab, et kaubamärgiomanikul ei ole pretensioone kostja tegevuse suhtes, mitte seda,

et kaubamärgiomanik keeldus hagi esitamisest KaMS § 36 lg 2 mõttes. Kaubamärgiõiguste väidetav

rikkumine ei saa rikkuda isiku õigusi, kes ei ole sellel ajal kaubamärgiomanikuks. Hageja väide, et

uue litsentsilepinguga muudeti eelmist lepingut, tuleb jätta tähelepanuta, sest eelnevates

kohtuastmetes sellist väidet ei esitatud.

9. Kolleegiumi istungil toetasid kolmanda isiku esindajad kassatsioonkaebust. Hageja ja kostja

esindajad jäid oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu. Vastavalt TsMS § 692 lg 5 teisele lausele tuleb lisaks

ringkonnakohtu otsusele tühistada ka maakohtu otsus ja asi tuleb saata uueks arutamiseks

maakohtule.

11. Kohtud on ekslikult tõlgendanud enne 1. maid 2004. a kehtinud KaMS § 36. Õige ei ole kohtute

seisukoht, et hageja pidi tõendama väidetava rikkumise aegse kaubamärgiomaniku keeldumist hagi

esitamisest.

Kuni 1. maini 2004. a kehtinud KaMS § 36 lg 1 järgi võis kaubamärgivaldaja, kelle õigusi on rikutud,

esitada tsiviilhagi kaubamärgiomaniku või litsentsiaadi õigusi rikkuva tegevuse lõpetamiseks ja

õigusrikkumisele eelnenud olukorra taastamiseks ja/või kaubamärgiomanikule või litsentsiaadile

tekitatud varalise ja moraalse kahju, sh saamata jäänud tulu hüvitamiseks ja/või kaubamärgiomaniku

või litsentsiaadi õiguste edasise rikkumise välistamiseks võtta meetmeid, kõrvaldades käibest kõik,

millest tuleneb õiguse rikkumine. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt läheks kaubamärgiomaniku

keeldumisel hagi esitamisest selle esitamise õigus üle litsentsiaadile, kui litsentsileping ei sätesta

teisiti.

Kaubamärgiseadus ei täpsustanud, millisel kaubamärgiomanikul (kas rikkumisaegsel või hagi

esitamise aegsel) oli õigus esitada hagi KaMS § 36 järgi. Kuni 1. maini 2004. a kehtinud KaMS § 22

lg 1 kohaselt võis kaubamärgiomanik registreeritud kaubamärgi loovutada füüsilisele või juriidilisele

isikule kas kõigi või osa kaupade või teenuste suhtes. Kehtiva KaMS § 18 lg-te 1 ja 2 järgi võib

kaubamärki võõrandada ja kaubamärk läheb üle kaubamärgiomaniku õigusjärglasele. Kuni 1. juulini

2002. a kehtinud TsÜS § 59 lg-te 1 ja 3 ning alates 1. juulist 2002. a kehtiva TsÜS § 6 lg-te 1 ja 2

järgi lähevad tsiviilõigused ja -kohustused õigusobjekti võõrandamisel üle õigusjärglasele. Eeltoodust

tulenevalt leiab kolleegium, et hagi esitamise õigus on isikul, kes on hagi esitamise ajal kantud

registrisse kaubamärgi omanikuna. Seega tuleb tõendada tema keeldumist hagi esitamisest, mitte aga

rikkumisaegse kaubamärgiomaniku (AOOT Rosvestalko) keeldumist hagi esitamisest, nagu leidis

ringkonnakohus.

12. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et hageja on litsentsiaadina kaubamärgivaldaja

KaMS § 36 lg 1 tähenduses. Kõnealuse paragrahvi 2. lõikest saab järeldada, et KaMS § 36 lg 1 mõte

oli reguleerida kaubamärgiomaniku õigust esitada hagi kaubamärgiõiguste kaitseks. Seega olid

KaMS §-s 36 kasutatud terminid "kaubamärgivaldaja" ning "kaubamärgiomanik" samatähenduslikud.

Litsentsiaat võis KaMS § 36 lg 2 järgi esitada hagi juhul, kui kaubamärgivaldaja, s.o

kaubamärgiomanik keeldus hagi esitamisest.

Alates 1. maist 2004. a kehtiv KaMS § 57 lg 3 sätestab litsentsisaaja õiguse esitada ainuõiguse kaitse

hagi ainult kaubamärgiomaniku nõusolekul ja sama paragrahvi kolmanda lõike teise lause järgi võib

litsentsisaaja pärast kaubamärgiomanikule teate saatmist ainuõiguse rikkumise kohta hagi esitada ka

kaubamärgiomaniku nõusolekuta, kui kaubamärgiomanik ei ole mõistliku aja jooksul ise hagi

esitanud.

13. Kaubamärgiseadus ei sätestanud hagi esitamisest keeldumisele vorminõuet. Seega oli KaMS § 36

lg-s 2 märgitud kaubamärgiomaniku keeldumine vormivaba ning seda saab TsMS § 229 järgi

tõendada mis tahes tõenditega.

Kuna kaubamärgiomanik võis keelduda hagi esitamisest mis tahes vormis, on keeldumisena käsitatav

ka kaubamärgiomaniku tegevusetus, kui ta teadis kaubamärgiõiguste rikkumisest. Vastasel korral

jääks litsentsiaadi õigused põhjendamatult kaitseta.

Samuti ei tulene kaubamärgiomaniku nõusolekule kohustuslikku vorminõuet 1. maist 2004. a kehtiva

KaMS § 57 lg-st 3. Selle sätte teise lause kohaselt võib litsentsisaaja pärast kaubamärgiomanikule

teate saatmist ainuõiguse rikkumise kohta hagi esitada ka kaubamärgiomaniku nõusolekuta, kui

kaubamärgiomanik ei ole mõistliku aja jooksul ise hagi esitanud. Seega tuleb tõendada omaniku

teavitamist ja seda, et omanik pole mõistliku aja jooksul hagi esitanud.

14. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et litsentsileping ei keela hagejal iseseisvalt esitada hagi

kolmandate isikute vastu tulenevalt hageja ja VAO Sojuzplodoimport vahel 10. veebruaril 1995. a

sõlmitud litsentsilepingust, milles tühistati AOOT Rosvestalko ja hageja vahel 30. juunil 1993. a

sõlmitud litsentsilepingus sätestatud ühishagi esitamise nõue, märgib kolleegium, et ühishagi

esitamise tingimuse äralangemine ei andnud hagejale ikkagi õigust esitada hagi enne, kui

kaubamärgiomanik keeldus hagi esitamast. Vastavalt KaMS § 36 lg-le 2 läks hagi esitamise õigus

litsentsiaadile üle ikkagi siis, kui kaubamärgiomanik keeldus vastava hagi esitamisest. 30. juuni

1993. a lepingutingimus ühishagi esitamise kohta üksnes kitsendas hageja õigust hagi esitamiseks

võrreldes KaMS § 36 lg-ga 2.

15. Eeltoodust tulenevalt (vt otsuse p-d 11-14) leiab kolleegium, et asja uuel läbivaatamisel peab

maakohus tegema kindlaks, kas hagi esitamise aegne kaubamärgiomanik teadis oma õiguste

rikkumisest ja kui teadis, kas ta on KaMS § 36 lg 2 mõttes keeldunud hagi esitamisest, ning sõltuvalt

tuvastatud asjaoludest asja lahendama. Hagi esitamisest keeldumise tuvastamine on seejuures

võimalik ka hagi esitamise aegset kaubamärgiomanikku menetlusse kaasamata.

16. Kolleegium märgib, et kuna kostja on esitanud hagi aegumise vastuväite, peab maakohus

kontrollima ka hagi aegumise vastuväidete (I kd, tlk-d 83-84) põhjendatust.

17. Kolleegium leiab, et ülejäänud kassatsioonkaebuse väited ei ole ringkonnakohtu ja maakohtu

otsuste tühistamise aluseks.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Henn Jõks