3-3-1-32-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-32-07

Määruse kuupäev

29. mai 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Ernst-Sergei Behri kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

10. septembri 2001. a otsuste nr 12209, 12210 ja 12212 p 1

tühistamiseks ning 10. septembri 2001. a otsuse nr 12211

tühistamiseks ja vara tagastamise taotluse uueks läbivaatamiseks

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-01-8

Menetluse alus Riigikohtus

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Peatada ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebuse menetlus kuni Riigikohtu

halduskolleegiumi menetluses olevate haldusasjade nr 3-3-1-99-06 ja 3-3-2-1-07 menetluse

lõppemiseni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuse nr 12209 punktiga 1 jäeti

rahuldamata Ernst-Sergei Behri taotlus Tallinnas, Kadaka tee 2, endisel kinnistul nr 1331 asunud ja

tema isale Ernst-Karl-Albert Behrile kuulunud 1/4 mõttelise osa maa tagastamise ja kompenseerimise

kohta.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuse nr 12210 punktiga 1 jäeti

rahuldamata E.-S. Behri taotlus Tallinnas, Kadaka teel, endisel kinnistul nr 1372 asunud ja tema isale

E.-K.-A. Behrile kuulunud 1/3 mõttelise osa maa tagastamise ja kompenseerimise kohta.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuse nr 12212 punktiga 1 jäeti

rahuldamata E.-S. Behri taotlus Tallinnas, Kadaka teel, endisel kinnistul nr 1330 asunud ja tema isale

E.-K.-A. Behrile kuulunud 1/4 mõttelise osa maa tagastamise ja kompenseerimise kohta.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsusega nr 12211 jäeti rahuldamata E.-

S. Behri taotlus Tallinnas, Kadaka tee 4, endisel kinnistul nr 1391 asunud ja tema isale kuulunud

ehitiste ja maa tagastamise kohta.

Kõigi nimetatud taotluste rahuldamata jätmist põhjendati asjaoluga, et kaebaja isa E.-K.-A. Behr

lahkus Eestist NSV Liidu ja Saksamaa vahel 10. jaanuaril 1941. a sõlmitud kokkuleppe alusel ja

ORAS § 7 lg 3 järgi lahendatakse Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute

omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise taotlused riikidevahelise kokkuleppega.

Kaebaja taotlus tema vanaema Dorothea Behri, onu Edgar Behri ja tädi Eva Behri vara tagastamiseks

ja kompenseerimiseks jäeti nimetatud otsuste nr 12209, 12210 ja 12212 punktiga 2 rahuldamata

ORAS § 7 lg 2 alusel, sest need isikud ei omanud seisuga 16. juuni 1940 Eesti kodakondsust.

Kaebaja nimetatud otsuste punkti 2 ei vaidlusta (t lk 64).

2. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega tunnistati ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks

Põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes.

Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. See otsus

jõustus 12. oktoobril 2006. a (Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05).

3. E.-S. Behr esitas 31. oktoobril 2001 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 10. septembri 2001. a otsuste nr 12209, 12210 ja 12212 punktid 1

ning otsus nr 12211. Nimetatud otsused on ebaseaduslikud. Tema isa E.-K.-A. Behr suri Kanadas

18. juunil 1984. Vara natsionaliseerimise hetkel oli ta Eesti kodanik. Ta lahkus Eestist Eesti

kodakondsuses ja ei andnud varasid aktiga üle Saksa Usaldusvalitsusele, nagu tegid paljud teised. Ta

ei saanud teiste riikide poolt kompensatsiooni selle natsionaliseeritud vara eest. Linnakomisjon

kohaldas ekslikult ORAS § 7 lõiget 3. Kohaldamisele kuulub ORAS § 7 lg 1 punkt 1.

4. Tallinna Halduskohtu 22. novembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-01-8 jäeti kaebus

rahuldamata. Otsuses leiti, et Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsusel, millega tunnistati ORAS § 7

lg 3 põhiseadusvastaseks, puudub tagasiulatuv jõud. Seetõttu on linnakomisjoni vaidlustatud otsused

kooskõlas vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 7 lõikega 3. ORAS § 7 lg 3 tunnistati Riigikohtu

üldkogu poolt kehtetuks 12. aprillil 2006. a. Nimetatud otsuse punktides 27 ja 29 leiti, et Saksa

riigiga 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldused tuleb uuesti läbi vaadata ning

nimetatud isikute avalduste lahendamise küsimustes võimalike lahendusvariantide vahel tuleb valik

teha eelkõige täitevvõimul ja seadusandjal. Kohalikel omavalitsustel tuleb ära oodata selge õiguslik

regulatsioon ja vastavalt sellele tuleb ka kaebaja avaldus tulevikus läbi vaadata.

5. E.-S. Behri apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada. Halduskohus jättis kaebaja

ebamäärasesse olukorda. Kohus tunnistas vaidlustatud otsused õiguspäraseks, kuid viitas võimalusele

need tulevikus uuesti läbi vaadata. Kohus ei teinud linnakomisjonile ettekirjutust avalduste uueks

läbivaatamiseks. Sellisel kujul jätab kohtuotsus kaebaja tulevikus kaitseta, juhul kui oletatav uus

seadus ei kohustagi komisjoni avaldusi uuesti läbi vaatama. Riigikohus tunnistas ORAS § 7 lg 3

vastuolus olevaks Põhiseadusega, mis tähendab, et see säte on algusest peale põhiseadusvastane.

Põhiseadusevastasele seadusele ei saa kohus toetuda (PS § 152). Apellatsioonkaebuse täienduses

viidati Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-63-05. Apellant palus

teha asjas uus otsus ja linnakomisjoni vaidlustatud otsused tühistada.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 31. jaanuari 2007. a otsusega tühistati halduskohtu otsus ja tehti asjas

uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata. Tühistati vaidlustatud linnakomisjoni otsused ja kohustati

linnakomisjoni E.-S. Behri taotlused tema isale kuulunud vara tagastamiseks ja kompenseerimiseks

uuesti läbi vaatama. Ringkonnakohus leidis, et linnakomisjoni vaidlustatud otsused tuginevad

põhiseadusvastasele õigusnormile, mistõttu on nad õigusvastased ja tuleb tühistada. Riigikohtu

üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsuses asjas nr 3-4-1-5-02 leiti, et ORAS § 7 lg 3 on põhiseaduse § 13

lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes vastuolus seetõttu, et seadusandja pole täitnud oma kohustust

sõnastada piisavalt arusaadavalt 1941. a sõlmitud lepingu alusel Saksamaale ümberasunute ning neile

kuulunud vara kasutajate õigused ning seadust polnud senini suudetud kohandada uuele olukorrale,

vastavat riikidevahelist kokkulepet ei olnud sõlmitud ning väljavaade kokkuleppe sõlmimiseks

tulevikus puudub. Tolles asjas vaidlustati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 8. oktoobri 2001. a otsust.

Käesolevas asjas vaidlustatakse 10. septembri 2001. a otsust, mis tehti eelnimetatust kuu aega enne.

Arvestades seda ja Riigikohtu otsuse põhjendusi, ei ole õige linnakomisjoni seisukoht, et ORAS § 7

lg 3 ei olnud vaidlustatud otsuste vastuvõtmise ajal vastuolus põhiseadusega ja seda võis kohaldada.

Ringkonnakohus leidis, et linakomisjoni otsuste tühistamist ja kohustamiskaebuse rahuldamist

(ettekirjutuse tegemist) ei takista asjaolu, et seadusandja pole veel vastu võtnud praktiliste küsimuste

lahendamiseks vajalikku regulatsiooni. Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsuses leiti, et

ORAS § 7 lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale

ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele

või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises

korras.

7. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebuses palutakse tühistada ringkonnakohtu

otsus ja jätta jõusse halduskohtu otsus. Kassatsioonkaebuses väidetakse järgmist:

1) ringkonnakohus võttis lisaks tühistamiskaebusele lahendada ka kohustamistaotluse

(apellatsioonkaebuse täiendus 23. jaanuarist 2007. a), mida kaebaja ei esitanud halduskohtus ja mille

esitamise õigust ei ole ringkonnakohtus. Sellega rikuti HKMS § 34 lg-s 4 sätestatud tähtaegsuse

nõuet ja HKMS § 34 lg-s 3 sätestatud nõuete esitamise lubatavuse põhimõtet;

2) kohalikel komisjonidel ja omavalitsustel ei ole võimalik lahendada õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamise avaldusi, kui ei ole vastavat selget õiguslikku regulatsiooni. Tänaseni pole sellist

regulatsiooni materiaalõiguse rakendamiseks seadusega sätestatud;

3) halduskohus kontrollib vaidlustatud haldusakti vastavust selle vastuvõtmise ajal kehtinud õigusele.

Linnakomisjon ei saanud 10. septembril 2001. a ette näha tulevasi Riigikohtu lahendeid. Riigikohtu

28. novembri 2002. a otsusest tulenevalt on vastuolu põhiseadusega tekkinud aja jooksul ja nimetatud

otsuses ei tühistatud ORAS § 7 lg-t 3. Seega ORAS § 7 lg 3 ei olnud algusest peale põhiseadusega

vastuolus olev. Vastuolus põhiseadusega võiks seda sätet lugeda alates Riigikohtu 28. novembrist

2002. a otsusest. Kehtetu on see säte aga alates 12. oktoobrist 2006. Kuni selle ajani ORAS § 7 lg 3

kehtis, kuigi selle rakendamine oli võimatu.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele leiab E.-S. Behr, et kassatsioonkaebus on ainetu, sest halduskohtus

seletas kassatori esindaja, et kõik nn Riia lepingu alusel Eestist lahkunud isikute avaldused

vaadatakse linnakomisjonis uuesti läbi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Halduskolleegiumi menetluses on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebus, mis

seondub ORAS § 7 lg 3 kohaldamisega.

10. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon jättis 10. septembri 2001. a otsustega nr 12209, 12210, 12211 ja

12212 rahuldamata E.-S. Behri taotlused maa ja vara tagastamise ning kompenseerimise kohta viitega

ORAS § 7 lõikele 3.

Tallinna Halduskohus jättis 22. novembri 2006. a otsusega E.-S. Behri tühistamiskaebuse

rahuldamata, leides, et Riigikohtu 28. oktoobri 2002. a otsusel, millega tunnistati ORAS § 7 lg 3

põhiseadusevastaseks, puudub tagasiulatuv jõud ja seetõttu on linnakomisjoni vaidlustatud otsused

kooskõlas selle vastuvõtmise ajal kehtinud ORAS § 7 lõikega 3. ORAS § 7 lg 3 tunnistati Riigikohtu

üldkogu poolt kehtetuks 12. aprillil 2006. a ja selles otsuses öeldi, et kohalikel omavalitsustel tuleb

ära oodata selge õiguslik regulatsioon ja vastavalt sellele tuleb kaebaja avaldus tulevikus läbi vaadata.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse asja uueks arutamiseks

saatmata, millega tühistas linnakomisjoni vaidlustatud otsused ja kohustati linnakomisjoni kaebaja

taotlused uuesti läbi vaatama. Ringkonnakohus leidis, et linnakomisjoni 10. septembri 2001. a

otsused tuginevad põhiseaduse vastasele õigusnormile - ORAS § 7 lg-le 3, seda ei võinud tollal

kohaldada, mistõttu linnakomisjoni otsused on õigusvastased ja tuleb tühistada.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebuses leitakse, et 10. septembril 2001 ei olnud

ORAS § 7 lg 3 vastuolus põhiseadusega. Vastuolus põhiseadusega võiks seda sätet lugeda alates

Riigikohtu otsusest 28. oktoobrist 2002. Kehtetu on see aga alates 12. oktoobrist 2006. Kuni selle

ajani see säte kehtis, ehkki tema rakendamine oli võimatu.

11. Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusega tunnistati ORAS § 7 lg 3 vastuolus olevaks

Põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes põhjusel, et vaidlusalune säte ei vasta

õigusselguse põhimõttele ja rikub isikute põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Üldkogu jättis siis

selle sätte kehtetuks tunnistamata, andes seadusandjale võimaluse viia nimetatud säte kooskõlla

põhiseadusega. Üldkogu asus tollal seisukohale, et küsimuse, kas ja millistel tingimustel neile

isikutele vara tagastatakse või kompenseeritakse, saab otsustada vaid seadusandja seadusega ette

nähtud protseduurireegleid järgides. Üldkogu möönis, et ORAS § 7 lg 3 põhiseadusevastasuse

konstateering tähendab ebamäärase olukorra jätkumist. Seadusandja peab selle ületamiseks andma

asjakohase õigusliku regulatsiooni. Kuni seadust ei viida kooskõlla õigusselguse põhimõttega, ei saa

otsustada ümberasunutele kuulunud vara tagastamist või kompenseerimist ega erastada seda vara.

Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a otsusega tunnistati ORAS § 7 lg 3 kehtetuks. See otsus jõustus

12. oktoobril 2006 (Riigikohtu üldkogu 6. detsembri 2006. a otsus asjas nr 3-3-1-63-05).

Käesoleva asja lahendamisel on peaküsimuseks, kas kohtud tohtisid kohaldada ORAS § 7 lõiget 3

alates Riigikohtu üldkogu 28. oktoobri 2002. a otsusest kuni Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2006. a

otsuse jõustumiseni 12. oktoobril 2006.

12. Riigikohtu halduskolleegiumi menetluses on haldusasjad nr 3-3-1-99-06 (Tallinna Linnavalitsuse

kassatsioonkaebus) ja nr 3-3-2-1-07 (Karin Elisabeth Adelheid Edenbergi teistmisavaldus), milles

tõstatatud küsimused seonduvad ORAS § 7 lõike 3 kohaldamisega. Riigikohtu halduskolleegium

leiab, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebuse menetlus tuleb peatada, kuni

Riigikohtu menetluses olevate ülalnimetatud haldusasjade menetluse lõppemiseni. Halduskolleegium

möönab, et kuigi õiguslik alus antud kassatsioonkaebuse menetlemise peatamiseks HKMS-s ja

TsMS-s puudub, ei ole võimalik teha otsust kassatsioonkaebuse kohta enne ülalnimetatud asjade

lahendamist, sest sellist otsust ei oleks võimalik enam hiljem muuta.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann