3-3-1-21-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-21-07

Otsuse kuupäev

24. mai 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Merike Ilseni kaebus Halliste Vallavolikogu 13. oktoobri 2005. a

otsuse nr 80 tühistamiseks ja Halliste Vallavolikogule

ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-06-39

Menetluse alus Riigikohtus

Merike Ilseni kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

19. aprill 2007

Kohtuistungil osalenud isikud

Halliste Vallavolikogu esindaja vandeadvokaat Nikolai Kõiv

RESOLUTSIOON

Rahuldada Merike Ilseni kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-06-39 osas,

millega mõisteti Merike Ilsenilt Halliste Vallavolikogu kasuks välja õigusabikulud 2360 krooni.

Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Teha asjas menetluskulude jagamise osas uus otsus, millega jätta Halliste Vallavolikogu poolt

ringkonnakohtus kantud õigusabikulud tema enda kanda.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Merike Ilsen esitas 7. mail 2004 halduskohtusse kaebuse, milles taotles Halliste Vallavolikogu

3. märtsi 2004. a otsuse nr 5-9.1/89, 6. aprilli 2004. a otsuse nr 1-5/142 ning 26. märtsi 2004. a otsuse

nr 11 "Halliste valla vabade metsamaade erastajate nimekirja ning vaba põllumajandusmaa

kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja kinnitamine" tühistamist. 14. juulil 2004 esitas M. Ilsen

halduskohtusse kaebuse, milles taotles Halliste Vallavolikogu 24. mai 2004. a otsuse nr 18, millega

täiendati vaba metsamaa erastajate ning vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajate nimekirja,

tühistamist. Tartu Halduskohtu 3. veebruari 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-277/04 jäeti kaebused

rahuldamata.

Halliste Vallavolikogu 13. oktoobri 2005. a otsusega nr 79 tunnistati volikogu 26. märtsi 2004. a

otsus nr 11 ning 24. mai 2004. a otsus nr 18 kehtetuks M. Ilseni nimekirjadesse mittekandmise osas.

Tartu Ringkonnakohtu 21. detsembri 2005. a otsusega haldusasjas nr 2-3-158/2005 tunnistati

26. märtsi 2004. a otsus nr 11 ning 24. mai 2004. a otsus nr 18 õigusvastasteks erastajate nimekirjade

kinnitamises M. Ilseni poolt taotletud maatükkide osas.

2. Halliste Vallavolikogu võttis 13. oktoobril 2005 vastu otsuse nr 80, millega kinnitas uuesti vaba

metsamaa erastajate ning vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja. M. Ilsenit

nimekirjadesse ei kantud põhjusel, et ta ei vastanud Maareformi seaduse (MaaRS) § 233 lg-s 2 ning

§ 234 lg-s 2 sätestatud tingimustele. Otsuse põhjenduste kohaselt ei tegele M. Ilsen Halliste valla

territooriumil põllumajandusliku tootmisega ega oma metsamaad koos kasvava metsaga.

3. M. Ilsen esitas halduskohtusse kaebuse, milles taotleb Halliste Vallavolikogu 13. oktoobri 2005. a

otsuse nr 80 tühistamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt võeti otsus nr 80 vastu samal päeval, kui

otsus nr 79, millega eelmised otsused tühistati. Otsuse vastuvõtmisel ei toimunud eelnevalt mingit

haldusmenetlust, välja jäeti selgitamata olulised asjaolud ning M. Ilsenit ei kaasatud menetlusse. Väär

on järeldus, et kaebaja ei tegele Halliste vallas põllumajandusliku tootmisega MaaRS § 233 lg 2

tähenduses. Oluline ei ole, et kaebaja ei oma Halliste valla territooriumil metsamaad, kuna MaaRS

234 lg 2 võimaldab metsamaa erastamist ka asukohajärgse valla territooriumil põllumajandusliku

tootmisega tegelevale isikule.

4. Tartu Halduskohtu 4. augusti 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-06-39 jäeti kaebus

rahuldamata. Kohtu põhjenduste kohaselt ei riku vaidlustatud otsus kaebuse esitaja subjektiivseid

õigusi ega piira vabadusi. Vastustaja on vaidlustatud otsuse tegemisel kõrvaldanud poolte varasemas

kohtuvaidluses tuvastatud õiguslikud vastuolud. Kohus asus seisukohale, et tõendamist ei ole leidnud

vastustajapoolne selline menetlusnõuete rikkumine, mis tooks kaasa vaidlustatud otsuse tühistamise.

Samuti ei leidnud tõendamist, et kaebaja oleks põllumajandusliku tootmisega tegeleja MaaRS § 233

lg 2 tähenduses, kuna ta pole saanud tulu Halliste valla territooriumil tema poolt toodetud

põllumajandussaaduste müügist. Tõendamist ei leidnud, et kaebaja oleks põllumajandusmaad enne

erastamis- ja kasutusvaldusesse saamise taotluste esitamist reaalselt kasutanud. Tunnistajate ütlused

ei tõenda, et kaebuse esitaja oleks saanud omatoodetud põllumajandussaaduste müügist tulu mahus,

mis oleks käsitatav põllumajandusliku tootmisena isiku poolt, kelle põhiliseks tegevusalaks on

põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse valla territooriumil. Isegi kui kaebaja poolt väidetud

saaduste müügist tulu saamine oleks tõendamist leidnud, ei saaks seda käsitada kaebuse esitaja

põhilise tegevusalana.

5. M. Ilsen esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohus põhjendanud ega viidanud vastavatele tõenditele, miks ta

leiab, et menetlusnõuete rikkumine ei ole aset leidnud. Apellandi kui haldusmenetluse adressaadi

menetlusest täielik kõrvalejätmine on oluline menetlusrikkumine. Kohus ei ole analüüsinud mitmeid

kaebaja esitatud tõendeid, millest nähtub põllumajandusliku tootmisega tegelemine, ega põhjendanud

nende analüüsimata jätmist. Arvesse on võetud ebausaldusväärseid tõendeid. Vääralt on kohaldatud

materiaalõiguse normi - MaaRS § 233 lg 2, mis füüsilisest isikust taotleja puhul ei näe ette, et tema

põhiliseks tegevusalaks peaks olema põllumajanduslik tootmine. See nõue on põllumajandusmaa

kasutusvaldusesse saamise eelduseks üksnes eraõiguslike juriidiliste isikute puhul. Kohus ei ole

põhjendanud, miks kaebaja ei vasta vaba metsamaa erastajale esitatavaile nõuetele. Kaebuse esitaja ei

tegele küll metsamajandusega, kuid omab erastamise õigust põllumajandusliku tootmisega tegelejana.

6. Tartu Ringkonnakohtu 19. detsembri 2006. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuses ei esitatud väiteid, mis

annaksid aluse võimalike menetlusrikkumiste osas halduskohtust erineva otsuse tegemiseks. HMS

§ 40 lg 3 p 2 annab võimaluse haldusmenetluse menetlusosalise arvamust ära kuulamata läbi viia, kui

taotluses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. Antud

juhul oli vallavolikogul võimalik otsus vastu võtta nende andmete alusel, mis apellant esitas enne

29. märtsi 2004. a otsuse vastuvõtmist.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et M. Ilseni esitatud tõendid ei võimalda teha järeldust, et

kaebaja on tegelenud Halliste vallas põllumajandusliku tootmisega. Vabade maade kasutusseandmine

peab tagama nende efektiivse kasutamise põllumajandussaaduste tootmiseks ning iga omavalitsus

teab kõige paremini, kellele tema elanikest on vaba maa juurdeandmine otstarbekas. Kuna

halduskohus on õigesti tuvastanud, et kaebaja ei vasta MaaRS § 234 lg 2 nõuetele ega ole

põllumajandusliku tootmisega tegeleja MaaRS § 233 lg 2 tähenduses, ei ole ta ka õigustatud vaba

metsamaad erastama.

Kohus rahuldas osaliselt Halliste Vallavolikogu taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks, mõistes

apellandilt välja 2360 krooni. Kohtu põhjenduste kohaselt ei kasutanud kaebaja oma

protsessiõiguseid heauskselt, paludes esmalt istungit edasi lükata ning jättes seejärel istungile

ilmumata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Merike Ilsen esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused

tühistada. Ringkonnakohtu viide HMS § 40 lg 3 p-le 1 on otsitud ja asjakohatu. Vallavolikogu kaldus

otsuse tegemisel kaebaja taotluses esitatud andmetest tema vastavuse kohta MaaRS § 233 lg 2

nõuetele ilmselgelt kõrvale. Haldusorgan kogus kaevatava akti tegemisel ka lisaandmeid, viies läbi

kaebaja kinnistu ülevaatuse. HMS-st ei tulene, et samas haldusmenetluses varasema haldusakti

tühistamise järel uue akti andmisel ei peaks järgima haldusmenetlusele esitatavaid nõudeid.

Kohtud on vääralt tõlgendanud MaaRS § 233 lg-t 2, kuivõrd füüsilisest isikust taotleja puhul ei kehti

nõue, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. Kuna kohtud leidsid, et

kaebaja ei tegele põllumajandusliku tootmisega piisavas mahus, võib järeldada, et kohtud on

tuvastanud väheses mahus põllumajandusliku tootmisega tegelemise. Seega on MaaRS § 233 lg-s 2

sätestatud nõuded täidetud ning kaebaja on õigustatud nii vaba põllumajandusmaad

kasutusvaldusesse saama kui vaba metsamaad erastama. Kohtud on jätnud täielikult käsitlemata

mitmed kaebaja esitatud tõendid ning rajanud otsuse ebausaldusväärsetele tõenditele.

Ringkonnakohus mõistis ebaõigesti kaebajalt välja 2360 krooni, väide kaebaja pahausksusest

protsessiõiguste kasutamisel on alusetu. 8. novembriks 2006 määratud kohtuistungit ei lükatud edasi

mitte kaebajast tulenevatel põhjustel, vaid sellepärast, et kohtukutse toimetati kaebajale TsMS § 343

lg-t 2 rikkudes kätte vaid kuus päeva enne istungit. Järgmisel istungil ei saanud kaebaja osaleda lapse

haigestumise tõttu ning edasise edasilükkamise vältimiseks palus asja arutamist tema osavõtuta.

8. Halliste Vallavolikogu vaidleb kirjalikus vastuses kaebusele vastu. Kassaator ei ole esitanud

usaldusväärseid tõendeid, millest saaks järeldada, et ta on Halliste valla territooriumil

põllumajandusliku tootmisega tegelenud. Samale järeldusele jõudis ka halduskohus eelmise

haldusasja arutamisel. See kohtuotsus küll tühistati, kuid mitte sisulistel kaalutlustel, vaid Halliste

Vallavolikogu poolse haldusmenetluse reeglite rikkumise tõttu.

Antud juhul puuduvad sellised olulised rikkumised, mis oleksid võinud kaasa tuua ebaõige

kohtulahendi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. M. Ilsen taotleb oma kaebuses Halliste Vallavolikogu otsuse tühistamist, millega jäeti kaebaja vaba

metsamaa erastajate ning vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotlejate nimekirja kandmata.

Kaebaja leiab, et ta vastab MaaRS-s taotlejale sätestatud nõuetele ning jäeti seetõttu õigusvastaselt

nimekirjadest välja.

10. MaaRS § 233 lg 2 sätestab: vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks esitab

äriregistrisse kantud füüsilisest isikust ettevõtja, kes tegeleb põllumajandusliku tootmisega maa

asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil või põllumajandusliku tootmisega

naaberomavalitsuse territooriumil ja tema maaomand piirneb kasutusvaldusesse antava maaga, või

äriregistrisse kantud Eesti eraõiguslik juriidiline isik, kelle põhiliseks tegevusalaks on

põllumajanduslik tootmine maa asukohajärgse kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil,

omavalitsusele avalduse maa suuruse ja maatüki numbri(te) nimetamisega. Põllumajandusliku

tootmisega tegeleja Maareformi seaduse tähenduses on isik, kes saab tulu omatoodetud

põllumajandussaaduste või nendest valmistatud toodete müügist ning omab tootmiseks vajalikku

maad või põllumajandusmaa kasutamise õigust.

Kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et MaaRS § 233 lg 2 ei näe füüsilisest isikust ettevõtjast

taotleja puhul ette, et põllumajanduslik tootmine peaks olema tema põhiline tegevusala. See nõue

kehtib üksnes eraõiguslikust juriidilisest isikust taotleja puhul. Kohtute ekslik tõlgendus nimetatud

sättele ei toonud aga käesolevas asjas kaasa väära lõpplahendust, kuivõrd kohtud ei ole tuvastanud, et

kaebaja oleks Halliste valla territooriumil omatoodetud põllumajandussaaduste müügist üldse tulu

saanud. Halduskohus vaid nentis, et isegi, kui väidetava tulu saamine oleks tõendamist leidnud, ei

oleks see käsitatav tootmisena isiku poolt, kelle põhiliseks tegevusalaks on põllumajanduslik

tootmine. Kolleegium ei nõustu kassaatori järeldusega, et sellega on kohus tuvastanud vähesel määral

põllumajandusliku tootmisega tegelemise. Ringkonnakohus leidis, et halduskohus on tõendeid

kogumis hinnates jõudnud õigesti järeldusele, et kaebajapoolset põllumajanduslikku tootmist Halliste

valla territooriumil toimunud ei ole. HKMS § 64 lg 2 kohaselt põhineb Riigikohtu otsus alama astme

kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel. Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi

asjaolusid. Seetõttu ei käsitle kolleegium kaebaja väiteid selle kohta, et kohtud on asjas esitatud

tõendeid vääralt hinnanud. Kuivõrd kaebaja ei ole põllumajandusliku tootmisega tegeleja MaaRS

§ 233 lg 2 tähenduses, ei ole tal ka õigust vaidlustatud akti andmise ajal kehtinud MaaRS § 234 lg 2

alusel vaba metsamaad erastada.

11. Halliste Vallavolikogu 13. oktoobri 2005. a otsusega nr 79 tunnistati esimene nimekirjade

kinnitamise otsus kehtetuks põhjusel, et selle vastuvõtmisel ei juhindutud KOKS § 17 nõuetest, kuna

otsuse tegemisel osalesid asjast huvitatud volikogu liikmed. 21. detsembri 2005. a otsuses haldusasjas

nr 2-3-158/2005 tunnistas Tartu Ringkonnakohus otsuse sama põhjendusega õigusvastaseks ning

tühistas Tartu Halduskohtu otsuse, milles kinnitati otsuse nr 79 õiguspärasust. Kassaator leiab, et

kujunenud olukorras oleks tulnud haldusmenetlus läbi viia otsast peale, kaebaja uuesti

menetlusosalisena kaasata ning talle tema menetluslikke õigusi ja kohustusi selgitada.

HMS § 40 lg 1 kohaselt tuleb menetlusosalisele enne haldusakti andmist anda võimalus esitada

kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kolleegium

leiab, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt ei olnud kujunenud olukorras vajalik kogu

haldusmenetluse uuesti läbiviimine, piisavaks saab pidada haldusmenetluse jätkamist staadiumist,

mis osutus õigusvastaseks. Asja materjalidest nähtub aga, et enne uue haldusakti andmist kogus

Halliste Vallavolikogu uusi tõendeid, viies 5. juunil 2005 läbi Meose kinnistu ülevaatuse. Kuivõrd

M. Ilsenil ei olnud võimalust selle tõendi kohta tühistatud haldusakti andmise menetluses arvamust

avaldada, oleks Halliste Vallavolikogu pidanud ta ära kuulama enne uue akti andmist. Kolleegium

nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohtu viide HMS § 40 lg 3 p-le 2, mille kohaselt võib

haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise arvamust ära kuulamata juhul, kui menetlusosalise poolt

taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete

saamiseks, on asjakohatu. Kolleegium leiab aga, et ärakuulamata jätmine ühe menetlustoimingu osas

ei saanud antud juhul mõjutada asja otsustamist, kuivõrd kaebaja on saanud esitada oma arvamuse ja

vastuväited lisaks tühistatud haldusakti andmise menetlusele ka mitmes kohtumenetluses ning kohtud

on korduvalt jõudnud Halliste Vallavolikoguga samale lõppjäreldusele. Seetõttu ei saa vaidlustatud

haldusakti HMS § 58 järgi üksnes toodud menetlusnõude rikkumise põhjal tühistada.

12. Kassatsioonkaebuses on vaidlustatud ka menetluskulude jagamist ringkonnakohtu poolt.

Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt võttis ringkonnakohus 30. oktoobril 2006 vastu määruse,

milles määras haldusasjas nr 3-06-39 kohtuistungi ajaks 8. novembri 2006. 3. novembril 2006 esitas

M. Ilsen taotluse istungiaja muutmiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt toimetati kohtukutse talle

kätte 1. novembril 2006. M. Ilsen viitas taotluses TsMS § 343 lg-le 2, mille kohaselt peab kutse

kättetoimetamise ning istungipäeva vahele jääma vähemalt kümme päeva. Kuna kutse kättesaamise

ning istungipäeva vahele jäi üksnes 6 päeva, ei jõudnud M. Ilsen endale esindajat leida. M. Ilsen

taotles ettenähtust lühema etteteatamistähtaja tõttu kohtuistungi edasilükkamist. 8. novembril 2006

toimunud istungil rahuldas kohus M. Ilseni taotluse ning määras uueks istungiajaks 29. novembri

2006. 28. novembril 2006 esitas M. Ilsen taotluse, milles palus apellatsioonkaebuse läbivaatamist

tema osavõtuta. Taotluses esitatud põhjenduste kohaselt ei olnud M. Ilsenil isiklikult ega esindaja

kaudu võimalik kohtuistungil osaleda.

Ringkonnakohus leidis, et M. Ilsen on kõigepealt istungi edasilükkamist taotledes ning seejärel

istungile tulemata jättes oma protsessiõigusi pahauskselt kasutanud ning mõistis talt seetõttu välja

vastustaja kantud õigusabikulud 2360 krooni ulatuses.

Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu põhjendustega, leides, et istungi edasilükkumine toimus

seadusest tuleneval asjaolul. 29. novembri istungil ei saanud kassaator osaleda lapse haigestumise

tõttu ning protsessi edasise venimise vältimiseks taotles ta asja arutamist tema osavõtuta.

13. Kolleegium leiab, et toodud asjaoludest ei saa järeldada kaebaja pahausksust oma protsessiõiguste

kasutamisel. TsMS § 343 lg 2, mille kohaselt peab kutse kättetoimetamise ja istungipäeva vahele

jääma vähemalt kümme päeva, on HKMS § 5 lg 1 alusel kohaldatav ka menetlusele halduskohtus.

TsMS § 343 lg 2 teise lause alusel võib tähtaeg menetlusosaliste nõusolekul olla ka lühem. M. Ilsen ei

nõustunud lühema tähtajaga, seega oli ta õigustatud nõudma kohtuistungi edasilükkamist.

Kolleegium ei näe protsessiõiguste pahausklikku kasutamist ka selles, et M. Ilsen taotles teisel

istungil asja läbivaatamist tema osavõtuta ega nimetatud asjaoludest kogumis. Seega ei ole M. Ilsenilt

Halliste Vallavolikogu kasuks õigusabikulude väljamõistmine ringkonnakohtu toodud põhjustel

õigustatud. Kolleegium leiab, et käesoleva vaidluse iseloom ning vähene keerukusaste ei õigusta

kaebajalt haldusorgani kasuks õigusabikulude väljamõistmist. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus

menetluskulude jagamise osas tühistada ning jätta mõlema poole menetluskulud nende endi kanda.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann