3-3-1-10-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-10-07

Otsuse kuupäev

24. mai 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Tiina Pärnpuu kaebus õigusvastaste haldusaktidega tekitatud

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-05-89

Menetluse alus Riigikohtus

Tiina Pärnpuu ja Tallinna Linnavalitsuse ning ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

12. aprill 2007

Kohtuistungil osalenud isikud

Tallinna Linnavalitsuse ja Tallinna ÕVVTK komisjoni esindaja

vandeadvokaat Edith Sassian

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tiina Pärnpuu ja Tallinna Linnavalitsuse ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

kassatsioonkaebused.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-89 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. novembri 1995. a otsusega nr 6411 loeti Rüütli tn 13 asunud

ehitised ja krunt (endised kinnistud nr 604 ja 605) omandireformi objektiks ja vara omanikuks

õigusvastase võõrandamise (natsionaliseerimise) ajal Eestimaa Evangeelne Luteriusu Õpetajate Selts

(edaspidi Selts), kes vastab ORAS §-s 7 toodud nõuetele (p 2) ning tunnistati õigustatud subjektiks

nimetatud vara suhtes Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (edaspidi EELK) (p 3). Tallinna Linnavalitsuse

21. oktoobri 1996. a korraldusega nr 2621-k tagastati Rüütli tn 13 asuvad hooned EELK-le.

2. Tiina Pärnpuu esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. novembri 1995. a otsuse nr 6411 punktid 2, 3 ja Tallinna

Linnavalitsuse 21. oktoobri 1996. a korraldus nr 2621-k ning mõista Tallinna linnalt tema kasuks

välja vaidlusaluste haldusaktidega tekitatud varaline kahju 1 220 292 kr. Kaebuses leiti, et kui hoonet

ei oleks õigusvastaselt tagastatud, oleks T. Pärnpuu saanud erastada eluruumi vaidlusaluses elamus

(korter 2). Elamu on käesolevaks ajaks edasi müüdud kolmandale isikule, renoveeritud ning korteri

erastamine ei ole enam võimalik. Kaebajale on tekitatud kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus, s.o

renoveerimata korteri turuhinnas 1 320 000 kr, millest tuleb maha arvestada eluruumi erastamiskulud

19 208 kr ja hoone omaniku poolt kompenseeritud 80 500 kr. Kaebuse kohaselt on linnakomisjoni

otsus ja vara tagastamise korraldus õigusvastased, kuna EELK ei saa olla õigustatud subjektiks Rüütli

tn 13 asuva vara suhtes, sest kinnistusraamatu kande, samuti natsionaliseerimise dokumentide järgi

oli vara endine omanik Selts. EELK ja Seltsi vahel puudub õiguslik seos. Kaebajale teadaolevalt

likvideeriti Selts õigusjärgluseta 1940. aastal. Seltsi ei ole tunnistatud kohtuotsusega omandireformi

õigustatud subjektiks, nii nagu näeb organisatsioonide ja usuühingute puhul ette ORAS § 7 lg 1 p 4

ning § 9 lõiked 1 ja 2.

3. Tallinna Halduskohtu 29. detsembri 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-174/2005 jäeti kaebus

rahuldamata. Halduskohus leidis, et kaebaja oli subjektiotsusest ja EELK-le vara tagastamisest

teadlik juba 1996. aastal ning tal oli võimalik väidetud kahju ära hoida linnakomisjoni otsuse ja

linnavalitsuse korralduse õigeaegse vaidlustamisega, ent ta ei teinud seda. Ta küll esitas 9. veebruaril

1999 kaebuse halduskohtule, kuid jättis kaebuse puudused kõrvaldamata ja kaebus tagastati

läbivaatamatult. Kaebuse tagastamise määrust kaebaja ei apelleerinud. Tuvastatud ei ole ka

vastustajate süü kaebaja väidetud kahju tekkimises. Samuti ei saa käesoleva haldusasja raames

tagasiulatuvalt ümber lükata subjektiotsust ega AS Ristart eksperthinnanguga tuvastatud asjaolu, et

vara oli säilinud endisel individualiseeritaval kujul. EELK tunnistati omandireformi õigustatud

subjektiks Tallinna Linnakohtu 1. septembri 1992. a otsusega, tegemist on jõusoleva ja täitmiseks

kohustusliku kohtulahendiga.

4. T. Pärnpuu esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus,

millega kaebus rahuldada.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 23. oktoobri 2006. a otsusega tühistati halduskohtu otsus ning tehti uus

otsus, millega rahuldati T. Pärnpuu kaebus osaliselt, mõistes tema kasuks Tallinna linnalt välja

590 600 krooni. Kohus põhjendas otsust järgnevalt:

1) omandireformi käigus tekitatud kahju eest võib Tsiviilkoodeksi (TsK) § 450 lg-st 1 ja

Riigivastutuse seaduse (RvastS) § 12 lg-st 1 tulenevalt vastutavaks olla kohalik omavalitsusüksus.

Asjaolust, et omandireformi läbiviimine on riiklik ülesanne, ei tulene kuidagi, et reformi käigus

ÕVVTK kohaliku komisjoni ja/või kohaliku omavalitsuse õigusvastaste haldusaktidega/toimingutega

tekitatud kahju on kohustatud hüvitama riik;

2) kaebajal oli eluruumi erastamise õigus. Tõenditest nähtub, et kaebaja kasutas Rüütli tn 13-2

eluruumi koos perekonnaliikmetega (alaealised lapsed ja endine abikaasa, kellega oli sõlmitud

kõnealuse eluruumi üürileping) alates 19. märtsil 1993 kuni asenduspinnale elama asumiseni (seoses

elamu renoveerimisega) 2001. aastal;

3) Rüütli tn 13 asuva elamu tagastamine oli õigusvastane. ORAS § 9 lg 1 järgi on omandireformi

õigustatud subjektid Eesti Vabariigis kuni 16. juunini 1940 tegutsenud ühiskondlikud

organisatsioonid ja usuühingud, kui nende põhikirjaline tegevus ei ole katkenud; lg 2 kohaselt

tunnistab viidatud organisatsiooni õigust olla omandireformi õigustatud subjektiks kohus. Eesti

Vabariigi Ülemnõukogu 11. detsembri 1991. a otsusega "Eesti Vabariigi usuühingute kohta" otsustati

lugeda ORAS rakendamisel usuühinguks kirik, tema kogudus, usuühingute liit, temasse ühinenud

usuühing ja usuühingute liitu mitteühinenud usuühing, kes vastavalt oma põhikirjale (põhimäärusele)

on juriidilised isikud (p 1) ning määrati, et kirikul ja usuühingute liidul on õigus taotleda nii temalt

endalt kui ka tema koguduselt või temasse ühinenud usuühingutelt õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamist, asendamist või kompenseerimist vastavalt omandireformi reguleerivatele

normatiivaktidele (p 2). Seega otsustab maa- ja linnakohus, millisel organisatsioonil on õigus olla

omandireformi õigustatud subjekt ning ülemnõukogu ülalviidatud otsusega sätestati, millist

organisatsiooni tuleb ORAS rakendamisel käsitada usuühingu kui õigustatud subjektina ning kellelt

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist on kirik õigustatud taotlema.

Tallinna Linnakohus tuvastas 1. septembri 1992. a otsusega tsiviilasjas nr 2-486/1992, et EELK näol

on tegemist organisatsiooniga ORAS §-s 9 sätestatud tähenduses ja tingimustel ning tunnistas tema

õigust olla omandireformi õigustatud subjektiks. Asja materjalide juures on Tallinna Linnavalitsuse

rahandusosakonna kinnistusraamatu (1925 - 30. november 1940) sissekanne Rüütli tn 13 kohta ja

natsionaliseeritud maja bilanss, mille kohaselt oli Rüütli tn 13 kinnistute omanik Selts, kellelt hooned

novembris 1940 natsionaliseeriti. Selleks, et EELK saaks olla Seltsile kuulunud vara suhtes

omandireformi õigustatud subjektiks, peaks Seltsi näol olema tegemist EELK koosseisu kuuluva

usuühinguga. Asja materjalide juures sellekohased tõendid puuduvad. Ülemnõukogu viidatud otsus ei

loe Seltsi usuühinguks ORAS mõttes. Et Seltsi puhul ei olnud tegemist usuühinguga, tõendab ka

asjaolu, et nimetatud Selts oli Riigiarhiivi 23. detsembri 2003. a teatise kohaselt registreeritud

Tallinna-Haapsalu Rahukogu juures 1. augustil 1919 ning kantud seltside ja ühistute registrisse.

Seega ei ole Selts ise määratlenud end registreerimise ajal usuühinguna. Paljasõnaline ja oletuslik on

vastustajate väide, et Selts kaotas õigusvõime 1. jaanuaril 1926 ning et seoses Seltsi likvideerimisega

läks Rüütli tn 13 asuv vara üle EELK-le. Ühtegi sellekohast tõendit kohtule esitatud ei ole. Asja

materjalidest ei nähtu samuti, et kohus oleks tunnistanud ORAS § 9 lg 1 ja 2 kohaselt Seltsi õigust

olla omandireformi õigustatud subjektiks. Seega on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. novembri

1995. a otsus nr 6411 p 2 õigusvastane osas, milles komisjon leidis, et Selts vastab ORAS §-s 7

toodud nõuetele ning p 3, milles tunnistati Seltsi vara suhtes õigustatud subjektiks EELK. Kuna

puudus alus EELK tunnistamiseks õigustatud subjektiks Seltsilt natsionaliseeritud vara suhtes, siis oli

vara tagastamine EELK-le samuti õigusvastane;

4) kahju hüvitamise õigust ei minetanud kaebaja haldusaktide vaidlustamata jätmisega Rvast § 7 lg 1

alusel. Nimetatud seadus kehtestati alles 1. jaanuaril 2002. Kahju tekkimise ajal kehtinud TsK alusel

tuli kahju hüvitamise nõude lahendamisel arvestada, kas kahjukannataja on teinud omapoolselt

mõistlikult vajaliku, et kahju ära hoida või vähendada, seejuures võimaldasid TsK §-d 229 ja 462 lg 1

kahjuhüvitisest keelduda, kui kannatanu raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist.

Ringkonnakohus ei leia, et kaebaja jättis kasutamata võimaluse mõistlike abinõudega kahju tekkimist

vältida. Esmase õiguskaitsevahendiga kahju tõrjumise võimalus peab olema kannatanule arusaadav ja

kahju vältimine või kõrvaldamine ka reaalselt võimalik. EELK võõrandas tagastatud hoone juba

1997. a lõpus. Asjas ei ole tuvastatud, et kaebaja oli vaidlusalustest haldusaktidest teadlik enne hoone

võõrandamist. Haldusaktide peale kaebuse esitamine pärast elamu võõrandamist heausksetele

kolmandatele isikutele ei oleks aga pruukinud enam kahju tekkimist vältida;

5) kaebaja on kaebuses hüvitise suuruse väljaarvutamisel lähtunud AS Pindi Kinnisvara 18. detsembri

2003. a eksperthinnangust ning kuigi esimese astme kohus tegi otsuse detsembris 2005, ei muutnud

kaebaja taotletava hüvitise suurust. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks rahuldada apellandi esindaja

poolt ringkonnakohtu istungil esitatud taotlust suurendada hüvitise summat kahekordselt ning lähtub

hüvitise suuruse määramisel 18. detsembri 2003. a eksperthinnangust. TsMS § 376 lg-st 7 ja § 330

lg 3 tuleneb, et põhinõude suurendamist ei saa taotleda kohtuistungil, vaid seda tuleb teha kirjalikult

enne kohtuistungit, piisava ajavaruga, et taotlust sisaldava avalduse saaks teistele menetlusosalistele

edastada vähemalt seitse päeva enne asja arutamist;

6) pärast ekspertarvamuses antud korteri hinnast vajalike mahaarvamiste tegemist kujuneb Rüütli

tn 13-2 üürnike erastamisõigusest ilma jäämisega tekitatud kahju suuruseks 1 181 200 kr. Asja

materjalide kohaselt kasutas kõnealust eluruumi üürilepingu alusel ka kaebaja lahutatud abikaasa

M. Pärnpuu, keda tuleb lugeda eluruumi erastamise õigustatud subjektiks sarnaselt kaebajaga.

Seetõttu tuleb kaebaja kasuks välja mõista pool eelpoolnimetatud summast ehk 590 600 kr;

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon esitasid kassatsioonkaebuse, milles

paluvad Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt:

1) omandireformi käigus väidetavalt tekitatud kahju saab nõuda riigilt, mitte linnalt, sest

omandireformi läbiviimine on riiklik ülesanne;

2) kaebajal puudus õigus eluruumi erastada, kuna vara tagastamise hetkel oli Rüütli 13-2 üürnikuks

T. Pärnpuu endine abikaasa U. Benno;

3) Selts kaotas õigusvõime 1926. aastal ning vara natsionaliseerimisel oli vara tegelikuks omanikuks

kirik. Kirikute ja usuühingute seaduse § 32 kohaselt olemasolevate kirikute, usuühingute ja

usuühingute liitude valitsused või juhatused olid kohustatud esitama kinnitamiseks põhimäärused ja

põhikirjad. 1. jaanuariks 1926 põhimääruse või põhikirja mitteesitamise korral või kui põhimäärus

või põhikiri on jäetud esitamata, kirikud, usuühingud ja usuühingute liidud on kohustatud

likvideerima oma tegevuse. Seaduse § 31 kohaselt läheb likvideerimisel vara vastavale kirikule või

liidule. Kuna Seltsi tegutsemise ja nõuetekohase registreerimise kohta andmed puuduvad, siis on

alust väita, et Selts kaotas oma õigusvõime ning Seltsi vara läks üle keskasutusele ehk EELK-le.

Asjaolu, et vara natsionaliseerimisel oli Rüütli tn 13 omanikuks märgitud Selts, ei oma tegeliku

omaniku küsimuse suhtes õiguslikku tähendust. Balti Eraseaduse § 809 kommentaaride kohaselt on

kinnistusraamatusse kandmine kui omandamise alus kehtiv ainult vabatahtliku võõrandamise korral,

muudel juhtudel tekib omandiõigus ilma, et uus omanik oleks kinnistusraamatusse kantud. Seega oli

EELK õigesti tunnistatud õigustatud subjektiks Rüütli 13 suhtes;

4) kohus ei ole andnud hinnangut sellele, et korterit kasutas lisaks T. Pärnpuule kaks tema endist

abikaasat - U. Benno ja M. Pärnpuu. Järgides ringkonnakohtu seisukohta, peaks eluruumi erastamise

subjektideks lisaks T. Pärnpuule ja M. Pärnpuule olema ka U. Benno ja seega peaks T. Pärnpuule

väljamõistetav hüvitis olema väiksem;

5) väär on ringkonnakohtu seisukoht, et asjas ei ole tuvastatud, et kaebaja oleks olnud vaidlusalustest

haldusaktidest teadlik enne hoone võõrandamist 1997. aasta lõpus. Halduskohtu istungitel seletas

T. Pärnpuu, et ta oli subjektiotsusest ja vara tagastamisest teadlik aastatel 1995-1996. Halduskohus on

tuvastanud, et kaebaja võis vaidlustada asjassepuutuvaid haldusakte juba aastatel 1996-1998.

T. Pärnpuu ei ole halduskohtu tuvastatud asjaolu apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Ringkonnakohus

ületas apellatsioonkaebuse piire ja seadis kahtluse alla halduskohtu poolt tuvastatud asjaolu, mida

T. Pärnpuu ei vaidlustanud;

6) T. Pärnpuu viivitas kahjunõude esitamisega 8 aastat ja kasutas nii inflatsiooni kui kinnisvara

väärtuse tõusu enda kasuks. Kahju suurus tuleb määrata mitte kaebuse esitamise, vaid väidetava

kahju tekkimise ajal.

7. T. Pärnpuu esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja

saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse kohaselt:

1) ringkonnakohus oleks pidanud arvesse võtma kaebaja esindaja poolt kohtuistungil esitatud taotluse

suurendada kahjuhüvitist kaks korda seoses kinnisvarahindade tõusuga. TsMS § 376 lg 7 ja § 330 lg 3

ei keelanud sellise taotluse arvessevõtmist. Vastustaja ei vaielnud kaebaja taotluse vastuvõtmisele

vastu;

2) vastustajad ei tuginenud kogu menetluse kestel sellele, et lisaks kaebajale oli sama eluruumi

erastamise õigustatud subjektiks ka kaebaja lahutatud abikaasa M. Pärnpuu. Ringkonnakohus rikkus

selle arvesse võtmisega TsMS § 436 lg-d 3-4 ning võttis kaebajalt võimaluse selle kohta oma

seisukohta avaldada.

8. T. Pärnpuu kirjalikus vastuses Tallinna Linnavalitsuse ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni

kassatsioonkaebusele leitakse, et see tuleb jätta rahuldamata. Vastuses märgitakse, et

kassatsioonkaebuses ei ole näidatud, millist materiaal- või protsessiõigusnormi ringkonnakohus

rikkus. Samuti leitakse vastuses, et asjas on kahju eest vastutajaks õigesti Tallinna linn. Vastavalt EES

§ 4 lg 1 p-le 1 ja § 5 lg 1 p-le 5 võib eluruumi erastamise õigustatud subjektiks olla ka üürniku

täisealine perekonnaliige. Väidetega, et EELK oli õigesti tunnistatud õigustatud subjektiks,

vaidlustatakse tõendite hindamist ringkonnakohtu poolt ja tuleb jätta seega tähelepanuta. T. Pärnpuu

kassatsioonkaebuses toodud põhjendustel ei oleks ringkonnakohus saanud võtta arvesse seda, et

eluruumi kasutas ka U. Benno. T. Pärnpuu on püüdnud kaitsta oma õigusi sellega, et

esitas 1999. aastal tühistamiskaebuse haldusaktide peale, millega talle kahju tekitati. Ta ei pidanud

edasi vaidlustama halduskohtu määrust, millega jäeti kaebus käiguta. Riigikohtu praktika kohaselt

tuleb kahju hüvitamisel arvestada vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga.

9. Tallinna Linnavalitsuse ja ÕVVTK linnakomisjoni kirjalikus vastuses T. Pärnpuu

kassatsioonkaebusele leitakse, et see on põhjendamatu. Nõude suurendamise taotlus polnud kohane

taotlus. Viited TsMS § 436 lg-te 3 ja 4 rikkumisele ei ole asjakohased, sest vastustajad vaidlesid

nõudele vastu tervikuna.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Asjas on esitanud kassatsioonkaebused Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK linnakomisjon ühelt

poolt ning T. Pärnpuu teiselt poolt. Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK linnakomisjon ei nõustu

sellega, et T. Pärnpuule hüvitis välja mõisteti. T. Pärnpuu vaidlustab seda, et hüvitise suurendamise

taotlust ei võetud arvesse ning et taotletud hüvitist omakorda vähendati.

11. Mõlemad kassatsioonkaebused käsitlevad vaidlustatud kohtuotsuse seda osa, milles

ringkonnakohus võttis hüvitise määramisel arvesse asjaolu, et kõnealust eluruumi kasutas üürilepingu

alusel ka kaebaja lahutatud abikaasa M. Pärnpuu. Teda luges ringkonnakohus eluruumi erastamise

õigustatud subjektiks sarnaselt kaebajaga ja vähendas väljamõistetavat hüvitist seetõttu poole võrra.

T. Pärnpuu arvates rikkus ringkonnakohus sellega TsMS § 436 lg-d 3-4, kuna kaebajal ei olnud

võimalust selle kohta oma seisukohta võtta. Tallinna Linnavalitsuse ja linnakomisjoni arvates tulnuks

arvesse võtta seda, et vara tagastamise hetkel oli vaidlusaluse elamu üürnikuks T. Pärnpuu endine

abikaasa U. Benno, mistõttu T. Pärnpuul kas puudus üldse õigus eluruumi erastada või tulnuks teda

arvesse võtta samuti eluruumi erastamise võimaliku õigustatud subjektina ja seetõttu hüvitist veelgi

vähendada.

12. EES § 4 p 1 kohaselt on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks üürilepingu alusel kasutatava

eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja

temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste

endiste perekonnaliikmete omavahelisele kohustatud subjekti poolt kinnitatud kirjalikule

kokkuleppele.

Haldusasja õigeks lahendamiseks tuleb tuvastada, kellel oli EES § 4 p 1 järgi vaidlusaluse eluruumi

erastamise õigus kuni 21. oktoobrini 1996, mil linnavalitsuse korraldusega Rüütli tn 13 asuvad

hooned tagastati. Selleks tuleb tuvastada, kes osutunuks reaalset erastamise õigust omavaks isikuks,

kui hoonete tagastamise asemel oleks avanenud võimalus vaidlusaluse eluruumi erastamiseks.

13. Kolleegium leiab, et käesolevas haldusasjas ei pruugi olla õigesti tuvastatud, kes olnuksid

erastamisõigust omavad isikud Rüütli tn 13 hoonete tagastamise ajal. Tallinna Linnavalitsuse ning

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni kassatsioonkaebuses väidetakse, et Rüütli tn 13-2 üürnikuks oli

T. Pärnpuu endine abikaasa U. Benno. Ringkonnakohus ei ole oma otsuses seda küsimust käsitlenud.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas U. Benno oli vaatlusalusel ajal Rüütli

tn 13-2 üürnik ning kas tal olnuks reaalselt võimalik Rüütli tn 13-2 eluruumi erastada, kui hooneid ei

oleks tagastatud.

Kolleegium nõustub ka T. Pärnpuu seisukohaga, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 3 ja 4,

leides, et taotletav hüvitis tuleb jagada kaheks ning andmata sealjuures võimalust menetlusosalistele

selles küsimuses seisukohta võtta. Kohus võib TsMS § 436 lg 3 järgi otsust tehes tugineda üksnes

tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma

arvamust avaldada. Sama paragrahvi lg 4 järgi ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei

ole menetluses arutatud. Asja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks andnud

menetlusosalistele võimaluse võtta seisukohta küsimuses, kas T. Pärnpuu tolleaegsel abikaasal

M. Pärnpuul olnuks õigus ja reaalne võimalus vaidlusaluse eluruumi erastamiseks. See võis viia asja

lahendamisel ebaõigele tulemusele, kuna ei ole teada, millisel seisukohal menetlusosalised selles

küsimuses oleksid ning milliseid tõendeid nad oleksid esitanud.

14. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus kontrollima, kellel olnuks asjaolusid arvestades

õigus hoonete tagastamise hetkel vaidlusaluse eluruumi erastamiseks. Sealjuures tuleb arvesse võtta,

kuidas mõjutanuks olukorda see, kui tagastamist ei oleks toimunud ning isikutel avanenuks võimalus

erastamiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu lähenemisega, et kui asjas ei ole võimalik

veenvalt kindlaks teha, kes olnuks erastamise õigustatud subjekt ning ilmneb, et erastamisõigust

võinuks sõltuvalt asjaoludest kasutada erinevad isikud, siis tuleb T. Pärnpuu poolt taotletavat hüvitist

vähendada nii mitu korda, kui palju olnuks reaalselt erastamisõigust omavaid isikuid. Sarnast

lähenemist on Riigikohtu halduskolleegium pidanud õigeks 8. novembri 2002. a otsuses asjas nr 3-3-

1-53-02. Samasugust lahendust saab ringkonnakohus kasutada ka asja uuel läbivaatamisel.

15. T. Pärnpuu kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus oleks pidanud arvesse võtma

kohtuistungil esitatud taotluse suurendada kahjuhüvitist kaks korda seoses kinnisvarahindade

tõusuga. Kassaatori arvates ei välista sellise taotluse arvessevõtmist TsMS § 330 lg 3.

Halduskolleegium nõustub kassaatori seisukohaga. TsMS § 330 lg 3 kohaselt tuleb uusi asjaolusid

või taotlusi sisaldav avaldus esitada selliselt, et selle saaks teistele menetlusosalistele edastada

vähemalt seitse päeva enne asja arutamist kohtuistungil. Avalduste hilisemat esitamist reguleerib

TsMS § 331. Selle paragrahvi esimene lõige sätestab, et kui menetlusosaline pärast selleks ettenähtud

tähtaja möödumist või käesoleva seadustiku §-s 329 või 330 sätestatut rikkudes esitab avalduse,

taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta

kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli

mõjuv põhjus.

Seega tuleb TsMS § 330 lg-s 3 sätestatud rikkumise korral kohtul kõigepealt kontrollida, kas esitatud

taotlus põhjustab menetluse lahendamise viibimist või kas menetlusosalisel oli taotluse hilisemaks

esitamiseks mõjuv põhjus. Kui taotluse arvessevõtmine ei põhjusta viivitust või kui selle esitamise

tähtaja rikkumisel oli mõjuv põhjus, siis peab kohus taotluse menetlusse võtma ja selle sisuliselt

lahendama. Käesolevas haldusasjas võttis ringkonnakohus hüvitise suurendamise taotluse vastu, ent

asus otsuses seisukohale, et taotlust ei saa rahuldada. Asja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus

oleks hüvitise suurendamise taotluse saamisel kontrollinud, kas taotluse sisuline lahendamine

põhjustab menetluse viibimist või kas kaebajal oli taotluse hilisemaks esitamiseks mõjuv põhjus.

Sellega rikkus ringkonnakohus protsessiõigusnormi. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus

kontrollima, kas T. Pärnpuu taotluse sisuline lahendamine on võimalik.

16. Kolleegium märgib siinkohal, et nõutava kahjuhüvitise suurendamine apellatsioonimenetluses,

kui selleks esinevad vajalikud alused, on kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga. VÕS § 127 lg 1

järgi on kahju hüvitamise eesmärk isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale,

milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

Riigikohtu halduskolleegium on leidnud, et asjast ilmajäämise puhul tähendab see eeskätt seda, et

isikule tuleks asja väärtus hüvitada kohtuotsuse tegemise aja seisuga, mis võimaldaks isikul uuesti

soetada samaväärne vara (vt nt kolleegiumi 18. juuni 2006. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-33-02).

T. Pärnpuu esindaja põhjendas ringkonnakohtus hüvitise kahekordistamist just sellega, et algselt

nõutud hüvitise suurus põhines aastaid tagasi tellitud eksperdiarvamusel ning et ringkonnakohtu

istungi ajaks olid hinnad vanalinnas vähemalt kahekordistunud. Kolleegium leiab, et kui sellist nõude

suurendamist kohtumenetluse käigus mitte võimaldada, siis ei ole võimalik olukorras, kus vastava

vara hinnad on vahepeal tõusnud, kahju hüvitamise eesmärki saavutadagi.

17. Neil põhjendustel tuleb kassatsioonkaebused rahuldada ning Tallinna Ringkonnakohtu otsus

tühistada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb Tallinna Ringkonnakohtul eeltoodud küsimused uuesti

lahendada.

18. Kolleegium ei nõustu linnavalitsuse ja linnakomisjoni kassatsioonkaebuse väitega, et

omandireformi käigus väidetavalt tekitatud kahju eest on vastutav riik. Asjas on kahju tekitanud

haldusaktidena vaidluse all ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. novembri 1995. a otsus ja Tallinna

Linnavalitsuse 21. oktoobri 1996. a korraldus, st Tallinna linna haldusorganite haldusaktid. Praegusel

ajal kehtiva Riigivastutuse seaduse § 12 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamiseks kohustatud see avaliku

võimu kandja, kelle tegevusega kahju tekitati. Sama põhimõte tulenes ka käesolevas asjas kahju

tekitamise ajal kehtinud Tsiviilkoodeksi §-dest 448-450 (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli

2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-1-07). Niisugune on olnud läbivalt ka omandireformi käigus

tekitatud kahju hüvitamise kohtupraktika. Kolleegium ei näe alust selle praktika muutmiseks.

19. Ringkonnakohus leidis, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 13. novembri 1995. a otsuse nr 6411

p 2 ja 3 ja Tallinna Linnavalitsuse 21. oktoobri 1996. a korraldus nr 2621-k on õigusvastased.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et Selts ei olnud EELK koosseisu kuuluv usuühing, mistõttu ei

saanud Seltsile kuulunud varasid tagastada EELK-le. Varade kuulumist seltsile pidas ringkonnakohus

tõendatuks Tallinna Linnavalitsuse rahandusosakonna kinnistusraamatu (1925 - 30. november 1940)

sissekandega ja natsionaliseeritud maja bilansiga, mille kohaselt oli Rüütli tn 13 kinnistute omanik

Selts, kellelt hooned novembris 1940 natsionaliseeriti. Ringkonnakohus pidas paljasõnaliseks väidet,

et Selts kaotas õigusvõime 1. jaanuaril 1926 ning et seoses Seltsi likvideerimisega läks Rüütli tn 13

asuv vara üle EELK-le. Lisaks ei ole Seltsi näol tegemist usuühinguga. Ka ei ole kohtuotsusega

ORAS § 9 lg 1 ja 2 järgi tunnustatud Seltsi õigust olla omandireformi õigustatud subjektiks. Seega on

Seltsi vara tagastamine EELK-le õigusvastane.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohtadega vaidlusaluste haldusaktide

õigusvastasuse osas. Kolleegium märgib, et kassatsioonkaebuse väited, millega soovitakse väita

vastupidist, on valdavalt varasemas kohtumenetluses juba esitatud ning ringkonnakohtu poolt ümber

lükatud. Kuna kolleegium ringkonnakohtu seisukohtadega nõustub, ei näe kolleegium põhjust neid

väiteid täiendavalt käsitleda. Ümber lükkamata on see, et kinnistusraamatu andmeil oli

natsionaliseerimise ajal oli kinnistute omanik Selts. Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK Tallinna

linnakomisjon ei ole esitanud muid tõendeid, mis tõendaksid, et vara omanikuks võõrandamise ajal

oli EELK.

20. Ringkonnakohus on leidnud, et T. Pärnpuu pole jätnud kasutamata võimalust kahju tekkimise

vältimiseks. Kohus leidis, et asjas pole tuvastatud, et T. Pärnpuu oleks olnud vaidlusalustest

haldusaktidest teadlik enne hoone võõrandamist 1997. a lõpus. Pärast hoonete võõrandamist ei oleks

aga haldusaktide peale kaebuste esitamine pruukinud kahju tekkimist ära hoida.

Kolleegium ei nõustu linnavalitsuse ja linnakomisjoni kassatsioonkaebuse väitega, et selle

seisukohaga väljus kohus apellatsioonkaebuse piiridest, kuna T. Pärnpuu ei olnud

apellatsioonkaebuses vaidlustanud halduskohtu otsuse seda osa, millega leiti, et kaebaja võis

vaidlustada haldusaktide seaduslikkust juba ajavahemikul 1996-1998, mil ta oli teadlik

subjektiotsusest ja vara tagastamisest. T. Pärnpuu oli apellatsioonimenetluses taotlenud esimese astme

kohtu otsuse tervikuna tühistamist. Seega oli ringkonnakohtul võimalik ümber hinnata kõik

halduskohtu otsuse motiivides välja toodud asjaolud sõltumata sellest, kas T. Pärnpuu neid otseselt

vaidlustas või mitte.

Linnavalitsuse ja linnakomisjoni kassatsioonkaebuses väidetakse lisaks, et halduskohtu istungitel

seletas T. Pärnpuu, et ta oli subjektiotsusest ja vara tagastamisest teadlik aastatel 1995-1996.

Kassatsioonkaebuses ei viidata, millisel halduskohtu istungil T. Pärnpuu seda ütles ning millises

halduskohtu istungi protokollis see kajastub. Kolleegium ühestki halduskohtu istungi protokollist

T. Pärnpuu sellist ütlust ei leidnud. Kuna HKMS § 64 lg 2 järgi Riigikohus faktilisi asjaolusid ei

tuvasta, ei saa kolleegium kahtluse alla seada ringkonnakohtu seisukohta, et T. Pärnpuu ei olnud maja

tagastamisest teadlik enne selle võõrandamist kolmandale isikule. Kolleegium nõustub

ringkonnakohtu seisukohaga, et pärast hoonete võõrandamist ei pruukinud õiguskaitsevahend viia

enam efektiivsele tulemusele ning selle kasutamata jätmist ei saa T. Pärnpuule ette heita.

T. Pärnpuule ei saa ette heita ka seda, et ta pöördus kohtusse kahju hüvitamise nõudega 2003. a

detsembris. See mahtus kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks ettenähtud ajavahemiku sisse. Isikul ei

ole kohustust kinnisvara hinnatõusu tingimustes pöörduda kahju hüvitamise kaebusega kohtusse enne

kaebetähtaja lõppemist. Kaebetähtaeg on sätestatud seaduses (Halduskohtumenetluse seadustik ja

Riigivastutuse seadus) ning kuskilt ei tulene kaebajale keeldu seda lõpuni ära kasutada. Kaebetähtaja

lõpus kohtusse pöördumine ei ole aluseks ka kahjuhüvitise vähendamisele, võttes aluseks

vaidlusaluse hoone väärtuse 1996. aastal, nagu leitakse linnavalitsuse ja linnakomisjoni

kassatsioonkaebuses. Nagu eespool (p 16) on märgitud, tuleb hüvitise väljamõistmisel lähtuda vara

väärtusest kohtuotsuse tegemise ajal.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann