3-2-1-46-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-46-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. mai 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Elamuühistu (EÜ) EDU (pankrotis) hagi AS Svetero vastu

AS-i Svetero tunnistamiseks EÜ EDU (pankrotis)

lähikondseks ja AS-ilt Svetero 1 064 325 krooni 12 sendi

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-03-748

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

EÜ EDU (pankrotis) kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja EÜ EDU (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Maire Arm.

Kostja AS Svetero (registrikood xxxxxxxx).

Asja läbivaatamise kuupäev

16. aprill 2007. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Maire Arm. Istungit protokollis

Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2006. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohus algatas 9. juunil 2003. a EÜ EDU pankrotimenetluse. 2. septembril 2003. a

kuulutas Tallinna Linnakohus välja EÜ EDU pankroti ning nimetas pankrotihalduriks Eve Selbergi.

10. oktoobril 2003. a kinnitas linnakohus EÜ EDU (pankrotis) teiseks pankrotihalduriks Toomas

Saarma.

22. detsembril 2003. a Tallinna Linnakohtule esitatud hagis palusid EÜ EDU (pankrotis)

pankrotihaldurid tagasi võita AS-ilt Svetero enne 1. jaanuari 2004. a kehtinud pankrotiseaduse

(PankrS) § 45 alusel 120 000 krooni hageja kassast kostjale tasutud raha ning mõista

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 lg 1 alusel AS-ilt Svetero hageja kasuks välja alusetult omandatud

944 325 krooni 12 senti, mille hageja võlgnikud olid tasunud kostja arvele. Kokku palus hageja

kostjalt enda kasuks välja mõista 1 064 325 krooni 12 senti. Samuti taotles hageja kostja tunnistamist

hageja lähikondseks.

Hagiavalduse kohaselt tasus hageja alates pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti

väljakuulutamiseni ja kümme päeva pärast pankroti väljakuulutamist kostjale vastavalt kostja esitatud

arvetele kokku 45 200 krooni. Viimase kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist tasus

hageja kostjale vastavalt kostja esitatud arvetele kokku 34 200 krooni. Kahe aasta jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist tasus hageja vastavalt kostja esitatud arvetele kostjale kokku 74 800

krooni. Kostja on hageja lähikondne PankrS § 49 lg 2 p 4 mõttes, kuna neil olid ühised

majanduslikud huvid. Pooled on lähikondsed ka ühiste vastutavate isikute kaudu.

Kostja liikmed ja teised võlgnikud on täitnud ajavahemikul 1. jaanuarist 2003. a 18. juulini 2003. a

ilma õigusliku aluseta oma kohustused hageja vastu kostjale, kokku 944 325 krooni 12 senti. Kostja

asus teostama hageja õigusi põhjusel, et hageja arved olid võlausaldajate nõuete täitmiseks arestitud

ning sellise tegevusega kahjustati hageja võlausaldajate huve. Kostja käitumine on vastuolus heade

kommetega.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta väitis, et ei ole hageja lähikondne ning ei ole kahjustanud teiste

võlausaldajate huve ega ole hageja arvel rikastunud. Lisaks kostjale tegi hageja makseid ka teistele

võlausaldajatele, mistõttu ei saa väita, et kostjat oleks teistele võlausaldajatele eelistatud. Kostjale

tasuti osutatud hooldusteenuse eest kokkulepete alusel.

3. Tallinna Linnakohus rahuldas 18. novembri 2005. a otsusega hagi, tunnistades kostja hageja

lähikondseks ning mõistes kostjalt hageja kasuks välja kokku 1 064 325 krooni 12 senti. Ühtlasi

mõistis linnakohus kostjalt hageja kasuks välja 4000 krooni ekspertiisitasu ning riigituludesse 49 060

krooni riigilõivu, 2660 krooni ekspertiisitasu ja 268 krooni 40 senti postikulu.

Linnakohtu otsuse kohaselt on audiitori aruande ja kassa väljamineku orderitega tõendatud, et

ajavahemikul 6. jaanuarist 2003. a 12. septembrini 2003. a on hageja maksnud kostjale sularahas

kostja esitatud arvete alusel kokku 120 000 krooni. Ajavahemikul 9. juunist 2003. a 12. septembrini

2003. a, s.o pankrotimenetluse algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni ja kümme päeva pärast

pankroti väljakuulutamist kostjale tasutud 45 200 krooni tuleb kostjalt tagasi võita PankrS § 45 p 1

alusel. Ajavahemikul 9. märtsist 2003. a 9. juunini 2003. a, s.o viimase kolme kuu jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist kostjale makstud 34 200 krooni tuleb kostjalt tagasi võita PankrS § 45

p 2 alusel, sest kostjale maksete tegemine oli ühe võlausaldaja eelistamine teiste võlausaldajate ees.

Ajavahemikul 6. jaanuarist 2003. a 9. juunini 2003. a, s.o kahe aasta jooksul enne pankrotimenetluse

algatamist kostjale tasutud 74 800 krooni, mis hõlmab ka 9. märtsist 2003. a 9. juunini 2003. a

tasutud võlgnevuse 34 200 krooni, tuleb kostjalt tagasi võita PankrS § 45 p 3 alusel, sest maksejõuetu

hageja tegi makseid kostjale kui lähikondsele äriühingule, kahjustades sellega teiste võlausaldajate

huve.

Kostja on hageja lähikondne ühise majandusliku huvi ning ühiste vastutavate isikute kaudu. Kostja

pangakonto väljavõtetega on tõendatud, et tema käibe moodustasid arveldused hageja võlgnikega.

Seega toimus hageja majandustegevus kostja kaudu, mis oli viimase peamiseks tegevusalaks.

Äriregistri B-osa registrikaartide ärakirjadega on tõendatud, et kostja juhatuse liikmed A. Hoolma ja

M. Zaitsev olid samal ajal hageja likvideerijateks. Tõenditest saab järeldada, et kostja ja hageja

kooskõlastatud majandustegevust viisid ellu ühed ja samad isikud. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja

oli kuni 26. märtsini 2003. a kostja aktsionär, omades 44,67% kostja hääleõiguslikest aktsiatest, mis

võõrandati 26. märtsil 2003. a A. Hoolmale, kes oli hageja likvideerija ja kostja juhatuse liige.

Kostja asus pärast hageja võlausaldajate esitatud hagide tagamiseks pangaarvete arestimist vastu

võtma hageja võlgnike makseid kostja nimele avatud Hansapanga arvelduskontole. Sellele kontole

laekus ajavahemikul 1. jaanuarist 2003. a 18. juulini 2003. a hageja võlgnike makseid kokku 944 325

krooni 12 senti, sh 310 000 krooni, mille A. Hoolma maksis kostja aktsiate ostmisel. Kostja, võttes

vastu elamuühistu liikmete rahalised maksed, mis olid suunatud elamuühistu liikmelisusest tulenevate

kohustuste täitmiseks ühistu ees, teostas hageja õigusi ilma lepingulise aluseta. Kostja sellise

tegevuse eesmärgiks sai olla üksnes võlausaldajate huvide kahjustamine ning hageja vara

väljaviimine maksejõuetu võlglase pankrotivara hulgast. Õigustatud isiku nõusolekuta tema omandit,

muud õigust või valdust käsutamise, kasutamise, äratarvitamise, ühendamise, segamise või

ümbertöötamisega või muul viisil rikkunud isik, peab VÕS § 1037 lg 1 kohaselt hüvitama õigustatud

isikule rikkumise teel saadu hariliku väärtuse.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus linnakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks ning mõista hagejalt välja kohtukulud.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei olnud hageja 2000. aastal maksejõuetu. Kostjale väljamaksete

tegemisega ei eelistatud ühte võlausaldajat teisele, kuna kostja pangakontolt tehti kõik arveldused

hageja kasuks. Kostja ei ole hageja lähikondne, sest elamuühistu juhatuse liikmel ei ole keelatud olla

äriühingu aktsionär või juhatuse liige. Kostja ei ole hageja arvel alusetult rikastunud, võttes vastu

hageja võlgnike rahalisi sooritusi. Maksed tehti hageja ja kostja vahel sõlmitud koostöölepingu ja

seda täiendavate kokkulepete täitmise raames.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning kohtukulud kostja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 14. novembri 2006. a otsusega linnakohtu otsuse osas, millega

kostjalt mõisteti hageja kasuks välja hageja võlausaldajatelt kostjale tehtud maksed, ning tegi selles

osas uue otsuse, jättes hagi 944 325 krooni 12 sendi saamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus tühistas

linnakohtu otsuse ka hagejale ekspertiisitasu väljamõistmise osas ja jättis selle hageja enda kanda.

Ringkonnakohus muutis linnakohtu otsust kostjalt väljamõistetud riigilõivu suuruse osas ning mõistis

kostjalt riigituludesse 14 120 krooni riigilõivu. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus linnakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus linnakohtu otsuse põhjendustega osas, millega linnakohus tunnistas kostja

hageja lähikondseks ning mõistis kostjalt PankrS § 45 p-de 1!3 alusel välja 120 000 krooni.

Ringkonnakohus leidis aga, et linnakohus on valesti kohaldanud VÕS § 1037 lg-t 1, leides, et poolte

vahel puudus lepinguline suhe selles, et kostja võtab vastu hageja võlgnike rahalised sooritused.

Linnakohus ei ole arvestanud hageja volinike 30. oktoobri 2002. a koosoleku protokolliliste

otsustega, milles otsustati, et hageja võlg kostjale kaetakse osaliselt hageja aktsiate müügiga ning tasu

hoolduse ja ülejäänud teenuste eest hakkab laekuma kostja kui hooldusfirma arvele. Sellega on

tõendatud pooltevahelise käsunduslepingu olemasolu, mistõttu oli kostja õigustatud hageja

võlausaldajatelt täitmist vastu võtma. Seda lepingut ei saa pidada hea usu vastaseks tehinguks ja

seega tühiseks, tingituna elamuühistu isemajanduslikust olemusest !korterelamud ei saa jääda

hoolduseta ja selleks vajalike teenusteta. Seetõttu ei saa eeldada tehingu eesmärgina vara väljaviimist

maksejõuetu võlgniku pankrotivara hulgast, nagu leidis linnakohus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti

rahuldamata hageja nõue 944 325 krooni 12 sendi väljamõistmiseks, ning teha selles osas uus otsus,

millega hagi rahuldada. Ühtlasi palub hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse kohtukulude osas ning

jätta kõik kulud kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse järgi kohaldub asjas VÕS § 1037 lg 1. Rikkumiskondiktsiooni olemus seisneb

hageja õiguste rikkumises kostja poolt, rahalise soorituse vastuvõtmises ja hagejale tagastamata

jätmises, mille tulemusena on hageja ilma jäänud rahast, mille saamiseks ta oli õigustatud ning mis

oleks tulnud proportsionaalselt jaotada pankrotimenetluses. Lähikondne võttis soorituse vastu ja jättis

selle endale alusetult. Maksete suunamine lähikondsele oli seotud eesmärgiga vältida nende sattumist

pankrotivara hulka.

Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hageja volinike 30. oktoobri 2002. a koosoleku otsus on

käsitatav käsunduslepinguna. Juhul, kui hageja ja kostja vahel oli käsund, oli see pahatahtlike

eesmärkide tõttu tühine kui heade kommetega vastuolus olev tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 86 järgi.

Ringkonnakohus rajas otsuse hageja volinike 30. oktoobri 2002. a koosoleku otsustele, mida kostja

apellatsioonkaebuses ei märkinud ning ringkonnakohus istungil pooltega ei arutanud ega uurinud.

Seega on kohus väljunud apellatsioonkaebuse piiridest, rikkudes TsMS § 651 lg-t 1, ning rikkunud

TsMS § 436 lg-tes 3 ja 4 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.

8. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud.

9. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse väidete juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata.

11. Ringkonnakohus leidis õigesti, et asjas ei saa kohaldada VÕS § 1037 lg-t 1. Hageja ei ole

esitanud ega tõendanud asjaolusid, mille alusel oleksid kohtud saanud seda sätet rakendada.

VÕS § 1037 lg 1 kohaldamise eeldusteks on teise isiku õiguse rikkumine ning selle tõttu teise isiku

arvel rikastumine. VÕS § 1037 lg 1 mõtte kohaselt peab rikkuja omastama vara kannatanu arvel, st

saama vara, mida õiguse kohaselt oleks pidanud saama kannatanu. Hageja tugineb sellele, et tema

liikmed tasusid makseid elamu hoolduse ja kütte ning tarbevee soojendamise teenustest ülejäänud

teenuste eest mitte temale, vaid kostjale. Kuid ta ei ole väitnud ega tõendanud, et see toimus tema

tahte vastaselt. Ringkonnakohus tuvastas, et poolte vahel oli käsundusleping, millega kostja sai

õiguse võtta vastu makseid hageja liikmetelt. Riigikohtul ei ole TsMS § 688 lg-st 5 tulenevalt õigust

hinnata asjas esitatud tõendeid. Seega on praeguses asjas tuvastatud käsunduslepingu sõlmimine.

Hageja ei väitnud, et tema liikmed tegid kostjale makseid ilma tema nõusolekuta. Järelikult andis

hageja oma liikmetele juhise tasuda makseid kostjale. Sellise juhise olemasolu välistab VÕS § 1037

lg 1 kohaldamise, sest selles juhises sisaldub hageja nõusolek maksete tegemiseks kostjale. Samas

välistab sellise juhise olemasolu ka hageja täitmisnõuded oma liikmete vastu, kuivõrd need on juhist

järgides teinud hagejale võlgnetud sooritused hageja määratud isikule - kostjale, st täitnud

nõuetekohaselt oma kohustused.

12. Kolleegium märgib, et sõltuvalt sellest, kas hagejal oli tehingust või seadusest tulenev alus

suurendada kostja vara sel teel, et ta andis oma liikmetele juhise teha makseid kostjale, võib hagejal

olla kostja vastu lepingu rikkumisest tulenevaid täitmis- või hüvitisnõudeid või alusetust

rikastumisest tulenevaid tagastamis- või hüvitisnõudeid VÕS §-de 1028-1035 alusel. Hageja ei ole

aga väitnud seda, et ta tegi kostjale sooritusi, ning ei ole esitanud nõuet kas lepingu rikkumisest

tulenevalt või alusetute soorituste tagasitäitmiseks. Hageja ei ole 944 325 krooni 12 sendi saamiseks

esitanud ka nõuet lepingu tagasivõitmiseks või lepingust tuleneva või muu kohustuse täitmiseks

tehtud maksete tagasivõitmiseks PankrS §-de 45, 43 ja 50 alusel.

13. Ringkonnakohus leidis, et poolte sõlmitud käsundusleping kehtis. Kuna hageja ei ole

alternatiivselt õiguse rikkumisest tulenevale hüvitisnõudele esitanud tühise lepingu tagasitäitmise

nõuet, siis ei ole asjakohane tema väide käsunduslepingu tühisuse kohta TsÜS § 86 järgi.

Kolleegium märgib, et poolte sõlmitud käsunduslepingu tühisuse korral võlgneksid pooled üksteisele

käsunduslepingu alusel üleantu või selle väärtuse (vt TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032)

ning et vastastikuste soorituste korral peaks käsunduslepingu alusel tehtud soorituste tagasitäitmine

toimuma samaaegselt (vt VÕS § 1034 lg 3). Hageja ei ole tunnistanud ega tõendanud soorituse

tegemist kostjale käsunduslepingu alusel.

14. Põhjendamatu on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus väljus apellatsioonkaebuse

piiridest. Kostja tugines apellatsioonkaebuses muu hulgas sellele, et ta tegi makseid hagejaga

sõlmitud koostöölepingu ja seda täiendavate kokkulepete täitmise raames. Hageja volinike

30. oktoobri 2002. a koosoleku otsus oli tõendina asja juurde võetud esimese astme kohtus. Kostja

vaidles sellele dokumendile tuginedes hagile vastu täiendavas vastuses hagiavaldusele (kohtutoimiku

leht 234). Üksnes selle tõttu, et ta ei nimetanud seda dokumenti apellatsioonkaebuses, ei saa

järeldada, et ta loobus sellele dokumendile tuginemast apellatsioonimenetluses.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu