3-2-1-36-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-36-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. mai 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

OÜ Pikse Toidukaubad (pankrotis) hagi AS Pikse Kaubandus

vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras

ja 137 530 krooni hüvitamiseks või alusetult saadud 137 530

krooni tagastamiseks pankrotivarasse.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2006. a otsus asjas nr 2-

05-18298

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Pikse Toidukaubad (pankrotis) kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Pikse Toidukaubad (pankrotis) (registrikood

xxxxxxxx), esindaja pankrotihaldur Veli Kraavi

Kostja AS Pikse Kaubandus (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Margus Mugu

Asja läbivaatamise kuupäev

19. märts 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2006. a otsus

muutmata, arvestades käesolevas kohtuotsuses lisatud õiguslikke põhjendusi.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Saare Maakohus algatas 10. jaanuaril 2005. a OÜ Pikse Toidukaubad pankrotimenetluse ning

pankrot kuulutati välja 10. veebruaril 2005. a. Pankrotihalduriks nimetati Veli Kraavi. 17. oktoobril

2005. a esitas OÜ Pikse Toidukaubad (pankrotis) pankrotihaldur hagi AS Pikse Kaubandus vastu.

Hageja palus tunnistada kehtetuks Pikse Kaubandus AS-i, Pikse Toidukaubad OÜ ja Uku Sillaste

vahel 30. aprillil 2004. a sõlmitud koostöölepingu lõpetamise lepingu punkti 3 osas, millega hageja

loobus kostjale kuuluva kinnisasja parendamiseks kulutatud 137 530 krooni hüvitamise nõudest.

Hageja nõudis kostjalt nimetatud summa hüvitamist tagasivõitmise korras (pankrotiseaduse (PankrS)

§ 109 lg 1, § 110 lg 1 p 2 ja § 111 lg 1 p 1 ja lg 3). Alternatiivselt esitas hageja nõude kostja vastu

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel. Hageja leidis, et 30. aprilli 2004. a koostöölepingu

lõpetamise leping oli iseseisev tehing TsÜS § 67 lg 1 mõttes, kuna 5. jaanuari 2003. a koostöölepingu

p-s 5.1 oli lepingu lõppemine määratud äramuutva tingimusega.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, kostja ja U. Sillaste 5. jaanuaril 2003. a koostöölepingu,

millega lepinguosalised kohustusid tegema panuseid kostjale kuuluvale kinnistule puhkusekeskuse

rajamiseks. Hagejal oli kohustus osta kõik vajalikud ehitusmaterjalid, maasoojuspump, massaaþivann

ja laste mänguväljak. Hageja tasus AS-le Saare KEK Karja endise lasteaia, millest pidi saama

puhkusekeskus, remonttööde eest 137 530 krooni.

30. aprilli 2004. a koostöölepingu lõpetamise lepingu p-s 3 leppisid pooled kokku koostöölepingu

lõpetamises ja selles, et lepinguosalised kannavad ise lepingu täitmiseks kantud kulud.

Pankrotihalduri hinnangul kahjustati nimetatud kokkuleppega teadlikult pankrotivõlgniku

võlausaldajate huve, kuna hageja loobus kostjale kuuluva kinnistu parendamiseks tehtud kulutuste

hüvitamisest. Tehing tehti ühe aasta jooksul enne hageja pankrotimenetluse algatamist lähikondsete

vahel. Äriregistri andmetel on kostja AS Pikse Kaubandus aktsionärid U. Sillaste ja A. Vallau ning

samal ajal on U. Sillaste hageja ainuosanik ning A. Vallau on hageja juhatuse liige. Pankrotihaldur

leidis, et nimetatud kokkuleppel on kinke iseloom PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 tähenduses. Hageja

arvates saab 30. aprilli 2004. a koostöölepingu lõpetamise lepingu p 3 tagasi võita ja tehingu alusel

saadu nõuda kostjalt tagasi pankrotivarasse. Samuti saab nimetatud lepingu tagasi võita PankrS § 109

lg-s 1 ja § 110 lg 1 p-s 2 sätestatud alusel. Nendest normidest tulenevalt tunnistab kohus kehtetuks

pankrotivõlgniku tehingu, mis on tehtud ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja mis

kahjustab võlausaldajate huve, kui tehingu teine pool teadis või pidi teadma võlausaldajate huvide

kahjustamisest. PankrS § 110 lg 3 järgi loetakse, et kostja pidi hageja lähikondsena olema teadlik

võlausaldajate huvide kahjustamisest.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja arvates tegi hageja panuse seltsinguvarasse sellega, et remontis

omal kulul seltsingu tegevuseks kasutatavat hoonet, s.t tema panus seltsinguvarasse seisnes teenuse

osutamises. Hageja saab esitada ainult sellise nõude, mis tal oleks seltsingu lõppemise korral.

30. aprilli 2004. a koostöölepingu lõpetamise lepingu p 3 ei ole iseseisev tehing, vaid kordab

5. jaanuari 2003. a koostöölepingu p-s 5.2 kokkulepitut, mille kohaselt koostöö ebaõnnestumise

korral jäävad lepinguosaliste kulud nende endi kanda. Seega leppisid lepinguosalised varem kui üks

aasta enne hageja pankrotimenetluse algatamist kokku, et seltsingulepingust tulenevalt vastastikuseid

nõudeid ei esitata. Vastavalt VÕS § 603 lg-le 3 ei ole hagejal õigust nõuda hüvitist panuse eest, mis

seisnes seltsingule teenuse osutamises. Pankrotiseaduse tagasivõitmise sätteid kostja arvates asjas

kohaldada ei saa, kuna vaidlustatav tehing tehti varem kui ühe aasta jooksul enne hageja

pankrotimenetluse algatamist ning sellel puudub kinke iseloom, kuna tulude jaotamise osas lepiti

kokku, et kolme seltsinglase hulgast saab hageja 50% tuludest.

3. Pärnu Maakohus jättis 24. märtsi 2006. a otsusega hagi rahuldamata. Koostöölepingu p 1.3 järgi oli

seltsinglaste ühiseks eesmärgiks VÕS § 580 lg 1 mõttes majutusteenuse väljaarendamine. Nimetatud

lepingust nähtuvalt tegi hageja panuse seltsinguvarasse sellega, et remontis omal kulul seltsingu

tegevuseks kasutatavat hoonet, s.t tema panus seltsinguvarasse seisnes teenuse osutamises. Seltsingu

lõppemisel toimus selle likvideerimine, mis seisnes vara jaotamises seltsinglaste vahel (VÕS § 600

lg 1). Seltsingu likvideerimistoimingud seltsinguvara suhtes on sätestatud VÕS §-des 602, 603 ja

604. Likvideerimisel täidetakse kõigepealt seltsingu kohustused (VÕS § 602), seejärel tagastatakse

panused (VÕS § 603) ning pärast panuste tagastamist jagatakse ülejääk seltsinglaste vahel vastavalt

nende osadele kasumi jaotamises (VÕS § 604). Seltsinglaste osad kasumi jaotamises sätestas

koostöölepingu p 4.1. Kuna seltsingul ei olnud tulusid ega panuste tagastamisest ülejäänud vara, sai

seltsingu likvideerimisel toimuda ainult panuste tagastamine. Koostöölepingu p 5.2 kohaselt jäid

seltsingu lõpetamisel koostöö ebaõnnestumise korral kulud seltsinglaste kanda ning teiste

seltsinglaste vastu nõuete esitamise õigust ei olnud. Kuna hageja nõue tuleneb seltsingulepingust,

saab hageja esitada ainult sellise nõude, mis tal oleks seltsingu lõpetamise korral. Hageja panustas

seltsingusse teenuse, mida ei ole võimalik tagastada. VÕS § 603 lg 3 kohaselt ei ole hagejal sellisel

juhul õigust nõuda hüvitist. Hageja ei ole tõendanud, kuidas on eeltooduga kahjustatud hageja

võlausaldajate huve.

Samuti puudub alus kohaldada pankrotiseaduse sätteid. Koostööleping sõlmiti 5. jaanuaril 2003. a ja

hageja pankrotimenetlus algatati 10. jaanuaril 2005. a, seega sõlmiti seltsinguleping enam kui üks

aasta enne pankrotimenetluse algatamist ja PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldamiseks alus puudub. Lisaks

ei saa kohaldada ka PankrS § 111 lg 1 p 1, kuna pooled ei ole sõlminud kinkelepingut või kinke

iseloomuga lepingut. Seltsingulepingu kohaselt teevad seltsinglased panuseid seltsinguvarasse ühise

eesmärgi saavutamiseks. Nad teevad kulutusi vastavalt seltsingulepingule ja kannavad koos seltsingu

ebaõnnestumise riski. Seltsingulepingu p-de 2 ja 3 kohaselt jagati seltsinglaste vahel seltsingu

kohustused ja kulud ning p 4 sätestas seltsinglaste vahel seltsingu tulude jagamise. Tulud jagati nii, et

hagejale kuulus 50%, kostjale 30% ja U. Sillastele 20% tuludest. Seega jagati tulud

ebaproportsionaalselt hageja kasuks, kuigi VÕS § 581 kohaselt eeldatakse, et seltsinglaste panused

on võrdsed, ja VÕS § 592 kohaselt eeldatakse, et kasumi-kahjumi jaotus toimub panuste järgi.

Koostöölepingu punkt 5.2 sätestas seltsinglaste kokkuleppe, mille kohaselt seltsingu lõppemisel

koostöö ebaõnnestumise tõttu jäävad kulud poolte endi kanda ja teineteise vastu nõuete esitamise

õigust ei ole. Hageja on jätnud tähelepanuta, et koostöölepingu lõpetamise kokkuleppe p 3 ei ole

iseseisev tehing, vaid kordab seltsinglaste poolt seltsingulepingu p-s 5.2 kokkulepitut. Isegi kui

30. aprilli 2004. a koostöölepingu lõpetamise kokkuleppe p 3 oleks kehtetu, tuleks sel juhul

kohaldada koostöölepingu p 5.2. Asjakohatud on hageja väited, et koostööleping oleks pidanud

lõppema ilma seltsinglaste täiendavate tahteavaldusteta. Seltsingu lõppemiseni on seltsinglastel

kohustus tegutseda seltsingu heaks, sealhulgas teha panuseid (s.t teha kulutusi). Seltsingu lõppemise

hetk koostöö ebaõnnestumisel või eesmärgi saavutamise võimatusel ei pruugi olla kõigile

seltsinglastele ühtviisi arusaadav ega üheselt määratav. Sellises olukorras ei ole seadusvastane

hilisemate vaidluste ärahoidmiseks seltsingu lõppemise tunnustamine seltsinglaste ühist arusaama

väljendava dokumendiga, milleks oli ka 30. aprilli 2004. a koostöö lõpetamise leping.

Asjakohatu on hageja nõue VÕS § 1028 lg 1 alusel, sest seltsinglased saavad üksteise vastu nõudeid

esitada ainult seltsingulepingu ja VÕS 7. osa sätete alusel. Koostöölepingu p 5.2 kohaselt jäid

seltsingu lõpetamisel koostöö ebaõnnestumise korral kulud seltsinglaste kanda ning teiste

seltsinglaste vastu nõuete esitamise õigust ei olnud.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. novembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud TsMS § 654 lg 6 alusel

vajalikuks neid korrata.

Vaidlusalune koostööleping vastab seltsingulepingu tunnustele (VÕS § 580 lg 1). Seltsinguleping on

konsensuaalne, s.o loetakse sõlmituks kokkuleppe saavutamise hetkest, mitte aga hetkest, kui

lepinguosalised teevad oma panused või kannavad kulutusi.

Hageja ei vaidlustanud 5. jaanuari 2003. a koostöölepingut ega selle punkti 5.2. Seega ei tõstatanud

hageja probleemi, et seltsinguleping või mõni selle osa on tühine näiteks näilisuse tõttu või et see on

sõlmitud hageja võlausaldajate huvide kahjustamiseks.

VÕS § 581 lg 1 kohaselt võib seltsinglaste panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine,

sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse

osutamine. VÕS § 589 lg 1 kohaselt lähevad seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks

omandatud vara seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Siit tuleneb, et seltsinglaste panused

kuuluvad seltsinguvarasse ja panuseks võib olla ka vara seltsingu kasutusse andmine.

Hageja ja AS Saare KEK sõlmisid 6. mail 2003. a töövõtulepingu (lepingus nimetatud

tööettevõtuleping), mille üheks objektiks oli Karja endise lasteaia remont. Pooled ei vaidle selle üle,

et hageja tellis remonditööd kostja kinnistul asuva endise Karja lasteaia renoveerimiseks ja tasus

tööde eest töövõtjale hagis näidatud summa. Sellist hageja käitumist on maakohus õigesti hinnanud

hageja panusena seltsinguvarasse. Seltsingulepingu järgi pidi kostja andma Karja lasteaia hoone

seltsingu kasutusse ja lepingu kohaselt pidi hageja ostma ehitusmaterjali, et majutuskett välja

arendada. Asjaolu, et VÕS § 581 lg 4 kohaselt ei ole seltsinglane kohustatud suurendama

kokkulepitud panust ega tegema täiendavaid panuseid, ei tähenda, et seltsinglane ei võiks oma panust

suurendada, mistõttu on asjakohatu hageja viide sellele, et kokkuleppe kohaselt pidi hageja üksnes

ostma ehitusmaterjali ja kolmas seltsinglane U. Sillaste pidi tasuma ehitustööde eest. Tegemist on

seltsinglaste omavahelise suhtega ja ei ole välistatud hageja poolt nõude esitamine U. Sillaste vastu

alusel, et hageja täitis viimase eest kohustuse seltsingu vastu. Puudub igasugune alus väita, et hageja

teha lastud remonditööd ei olnud seotud seltsinguga ja olid tehtud ilma tehingulise aluseta või et alus

oleks ära langenud. Seega ei saa rääkida ka kostja alusetust rikastumisest hageja arvel ehk siis hagi

rahuldamisest VÕS § 1028 alusel.

Koostöölepingu lõpetamise kokkulepe on tehing. Selle kokkuleppe osa, mille kohaselt tehtud

kulutuste hüvitamata jätmise osas jäävad pooled koostöölepingu p 5.2 juurde, aga ei tekitanud,

muutnud ega lõpetanud lepinguosaliste õigussuhteid, mis tekkisid koostöölepingust. Kuna

koostöölepingut ei ole vaidlustatud, siis ei toonud koostöölepingu lõpetamise kokkuleppe

vaidlustatud osa kaasa hageja loobumist tema väidetavalt olemasolevast nõudeõigusest.

Asjaolu, et hageja ei näita kolmandat lepinguosalist kostjana, väljendab seda, et hageja eitab

seltsingut, ja kinnitab tema õigusliku positsiooni vastuolulisust. Kolmanda lepinguosalise vastu

nõude esitamata jätmine kinnitab, et tegelikult rajab hageja oma nõude alusetu rikastumise väitele,

mitte tehingu tagasivõitmisele.

Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et seltsinglased saavad teineteisele esitada nõudeid vaid

seltsingulepingu ja VÕS 7. osa sätete alusel. See tuleneb seltsingulepingu olemusest. Hageja

kulutused Karja lasteaia remondiks kujutavad tema panust seltsinguvarasse ja koostöölepingu p 5.2

kohaselt ei tulnud neid seltsingu lõppemisel tagastada (hüvitada). Tegemist on teenusega ja VÕS

§ 603 lg 3 kohaselt ei tagastata seltsinglasele teenuse näol tehtud panust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha asjas uus

otsus, millega hagi rahuldada.

Hageja on seisukohal, et ringkonnakohtu otsuses tehingutele antud õiguslik hinnang ei ole õige.

Koostöölepingu p 5.2 sõnastus "koostöö ebaõnnestumise korral jäävad kulud poolte endi kanda"

viitab sellele, et tegemist on kohustustehinguga. Lepingut sõlmides kohustusid tehingu pooled mitte

esitama teineteise vastu nõudeid seoses panuste tegemisega tulevikus juhul, kui koostöö ebaõnnestub.

VÕS § 207 lg 1 ja TsÜS § 6 lg 3 järgi muudab nõudest loobumine, kui käsutustehing, olemasolevat

õigust abstraktselt ning selle tehingu kehtivus ei sõltu kokkulepitud asjaolu saabumisest või

saabumata jäämisest.

Hageja leiab, et ta loobus nõudeõigusest teiste seltsinglaste vastu 30. aprilli 2004. a koostöölepingu

lõpetamise lepingu sõlmimisega ning vastav käsutus oli tehtud 5. jaanuari 2003. a koostöölepingu ehk

kausaaltehingu täitmisena. Koostöölepingu lõpetamise lepingus leppisid pooled kokku vara

jaotamises teisiti kui koostöölepingus, st AS Pikse Kaubandus lubas osta OÜ-lt Pikse Toidukaubad

ära koostöölepingu raames soetatud soojuspumba ja massaaþivanni.

Ringkonnakohus käsitles ebaõigesti koostöölepingut käsutustehinguna ning koostöölepingu

lõpetamise lepingut tehinguna, mis ei tekitanud, muutnud ega lõpetanud poolte õigussuhteid seoses

koostöölepinguga. Seetõttu jättis ringkonnakohus põhjendamatult rahuldamata hageja nõude

tunnustada koostöölepingu lõpetamise lepingu p 3 kehtetuks PankrS § 110 lg 1 p 2 ja § 111 lg 3

alusel.

Hageja nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et seltsinguleping loetakse sõlmituks kokkuleppe

saavutamise hetkest, mitte aga hetkest, kui keegi lepinguosalistest teeb oma panuse või kannab

kulutusi. Koostöölepingu sõlmimisega pidi poolte vahel tekkima VÕS § 580 lg 1 tunnustele vastav

õigussuhe.

Ringkonnakohus leidis, et seltsinglaste panused kuuluvad seltsinguvarasse ja panuseks võib olla ka

vara seltsingu kasutusse andmine. Sellisel juhul, tuvastades, et ehitusettevõtjale 137 530 krooni

maksmisega osutas hageja seltsingule teenust, mida ei tagastata VÕS § 603 lg 3 alusel, ning leides, et

seltsinglaste panused kuuluvad seltsinguvarasse, pidi ringkonnakohus kaaluma hagi rahuldamist VÕS

§ 604 alusel. VÕS § 589 kohaselt seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud

vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Sellisel juhul pidi hageja panuse tegemisel

parendatud vara osas tekkima seltsinglaste ühisomand, milles hagejale kuuluv osa peab vastavalt

koostöölepingu p-le 4.1 olema 50%. Hagi rahuldamata jätmisel ei ole ringkonnakohus panuste

tegemise tõttu poolte vahel tekkinud õigussuhteid analüüsinud. Seltsinguvaraks on muu hulgas ka

nõuded teiste seltsinglaste vastu, kes ei ole panuste tegemise kohustust täitnud. VÕS § 604 kohaselt

kuulub pärast ühiste kohustuste täitmist ja panuste tagastamist järelejäänud vara seltsinglastele

vastavalt nende osadele kasumi jaotamises. Kuna kohus ei ole seotud poolte arvamusega selle kohta,

millisest õigusnormist lähtuvalt on esitatud hagi põhjendatud, oli ringkonnakohtul võimalik hageja

nõue VÕS § 604 alusel rahuldada. Juhul kui seltsinglaste ühisomandit ei tekkinud, pidi kostja saadu

väärtuse tagastama alusetu rikastumise kohta käivate sätete alusel.

Ringkonnakohus leidis põhjendamatult, et seltsinglased saavad üksteise vastu nõudeid esitada ainult

seltsingulepingu ja VÕS 7. osa sätete alusel. Sellisest järeldusest tuleneb, et kui pankrotivõlgnik

käsutab oma vara seltsingulepingu täitmiseks, on sellise käsutustehingu tagasivõitmine välistatud,

vaatamata pankrotiseaduses sätestatud tagasivõitmise aluste esinemisele. Puudub mõistlik põhjendus

lugeda seltsingulepingu poole huve kaalukamateks võlausaldajate huvidest pankrotimenetluses nõude

rahuldamiseks.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Hageja esitas oma nõude PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel.

Koostööleping sõlmiti 5. jaanuaril 2003. a ja pankrotimenetlus algatati 10. jaanuaril 2005. a, seega

sõlmiti seltsinguleping rohkem kui üks aasta enne pankrotimenetluse algatamist ja PankrS § 110 lg 1

p 2 kohaldada ei tule. Samuti ei saa kohaldada PankrS § 111 lg-t 3, kuna hageja ei ole tõendanud, et

seltsinguleping oleks kinke iseloomuga leping. Vastavalt koostöölepingule jagati seltsingu tulud just

hageja kasuks.

Hageja nõuab koostöölepingu lõpetamise lepingu p 3 kehtetuks tunnistamist, jättes tähelepanuta, et

see kokkulepe ei ole iseseisev tehing, vaid kordab seltsinglaste koostöölepingus kokkulepitut, mille

kohaselt jäävad koostöö ebaõnnestumise korral poolte kulud nende endi kanda. Vaidlustatud

kokkuleppe eesmärgiks on üksnes varem kokkulepitud koostöölepingu p 5.2 täitmine.

VÕS § 596 lg 1 p 1 kohaselt lõpeb seltsing seltsinglaste otsusega, p 5 kohaselt lõpeb seltsing

seltsingu eesmärgi saavutamise võimatuse ilmnemisega ning p 7 kohaselt lõpeb seltsing seltsinglase

pankroti väljakuulutamisega. Seega oleks seltsing igal juhul lõppenud hageja pankroti

väljakuulutamisega.

Hageja väitis, et seltsingu lõppemisel ei toimunud selle likvideerimist. Seltsingu lõppedes ei olnud

pooltel koostöölepingu (seltsingulepingu) alusel teineteise vastu nõudeid. Kuna seltsingul polnud

tulusid ega panuste tagastamisest ülejäänud vara, sai seltsingu likvideerimisel toimuda ainult panuste

tagastamine. Koostöölepingu p 5.2 kohaselt jäid seltsingu lõpetamisel koostöö ebaõnnestumise korral

kulud seltsinglaste kanda ning teiste seltsinglaste vastu nõuete esitamise õigust ei olnud. Hageja

panustas seltsingusse teenuse, mida ei ole võimalik tagastada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata, kuid muuta tuleb osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

9. Lepinguosalised sõlmisid 5. jaanuaril 2003. a koostöölepingu. Kohtud tuvastasid, et oma olemuselt

on see seltsinguleping (VÕS § 580 lg 1). Seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enamat isikut

(seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud

viisil, eelkõige panuste tegemisega. Nimetatud lepingus lepiti kokku, et kui seltsinglaste koostöö

ebaõnnestub, siis nende tehtud kulud jäävad poolte endi kanda ja neil ei ole üksteise vastu nõuete

esitamise õigust. 30. aprillil 2004. a lõpetasid pooled koostöölepingu, mille punkti 3 järgi otsustati

koostöö lõpetada 5. jaanuari 2003. a lepingu p 5.2 alusel, ja koostöö lõpetamise kokkuleppe järgi

lepiti kokku, et kulud jäävad poolte endi kanda, ning samuti, et pooltel puudub üksteise vastu nõuete

esitamise õigus.

Maakohus jättis hagi rahuldamata ja ringkonnakohus ei muutnud maakohtu otsust. Ringkonnakohtu

otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidlustanud hageja 5. jaanuari 2003. a koostöölepingut ega selle

punkti 5.2. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et 30. aprilli 2004. a koostöölepingu

lõpetamise kokkuleppe osa, mille kohaselt tehtud kulutuste hüvitamata jätmise osas jäävad pooled

koostöölepingu p 5.2 juurde, ei tekitanud, muutnud ega lõpetanud lepingupoolte õigussuhteid, mis

tekkisid 5. jaanuari 2003. a koostöölepingust. Seda kinnitab nii koostöölepingu kui ka koostöölepingu

lõpetamise kokkuleppe sarnane sõnastus. 5. jaanuari 2003. a koostöölepingu p 5 sõnastus on

järgmine. "5.1 Koostöö loetakse ebaõnnestunuks ja leping lõppenuks, kui vähemalt üks pooltest ei ole

võimeline oma kohustusi täitma tähtajaliselt ja ei ole seega võimalik koostöölepingus toodud

eesmärgini jõuda. 5.2 Koostöö ebaõnnestumise korral jäävad kulud poolte endi kanda. Teine teise

vastu nõuete esitamise õigust ei ole." 30. aprilli 2004. a koostöölepingu lõpetamise kokkuleppe p 3

sõnastus on selline: "Pooled otsustavad lõpetada koostöölepingu ja vastavalt koostöölepingu punktile

5.2 koostöö ebaõnnestumise korral jäävad kulud poolte endi kanda. Teine teise vastu nõuete esitamise

õigust ei ole."

Ringkonnakohus leidis õigesti, et kuna koostöölepingut ei ole vaidlustatud, siis ei toonud

koostöölepingu lõpetamise kokkuleppe vaidlustatud osa kaasa hageja loobumist tema väidetavalt

olemasolevast nõudeõigusest. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et koostöölepingu

lõpetamise kokkulepe on tehing. Selle kokkuleppe osa, mille kohaselt tehtud kulutuste hüvitamata

jätmise osas jäävad pooled koostöölepingu p 5.2 juurde, aga ei tekitanud, muutnud ega lõpetanud

lepinguosaliste koostöölepingust tekkinud õigussuhteid.

10. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et vastavalt 5. jaanuari 2003. a koostöölepingu punktile 3,

mis sätestas poolte kohustused ja kulud, oli hageja kohustuseks osta kõik vajalikud ehitusmaterjalid,

samuti maasoojuspump, ehitatavasse sauna massaaþivann ja õue laste mänguväljak. Selle punkti järgi

pidi tehtud tööde eest remontijatele tasuma seltsinglane U. Sillaste.

11. Seltsingulepingust tulenevad seltsinglastele kohustused seltsingu vastu. Seltsinglaste keskseteks

kohustusteks on kaasaaitamiskohustus (VÕS § 580 lg 1) ja lojaalsuskohustus (VÕS § 580 lg 2).

Seltsingulepingust tulenevate kohustuste mittenõuetekohasel täitmisel on kohaldatavad

võlaõigusseaduse üldosa vastavad normid, arvestades seltsingulepingust tulenevaid erisusi. Juhul, kui

seltsinglane ei aita kokkulepitud viisil kaasa ühise eesmärgi saavutamisele või ei täida

lojaalsuskohustust, võib sellega kaasneda kohustust rikkunud seltsinglase vastutus seltsingu ees,

eelkõige täitmata kohustuse täitmisele sundimine ja kohustus hüvitada tekitatud kahju. Kui

seltsinglane ei ole andnud oma panust, on seltsingul vastava kohustuse täitmata jätnud seltsinglase

vastu nõude esitamise õigus. VÕS § 580 eesmärgist tuleneb, et igal üksikul seltsinglasel on seltsingu

huvides nõudeõigus kohustust rikkunud seltsinglase vastu. Seltsinglased, kes nõuavad kohustust

rikkunud seltsinglaselt kohustuse täitmist, on rikkunud seltsinglase suhtes ühisvõlausaldajad (VÕS

§ 72).

12. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et välistatud ei ole hageja nõude esitamine U. Sillaste vastu

alusel, et hageja täitis seltsingule U. Sillaste kohustuse tasuda tehtud tööde eest remontijatele.

Kolleegium selgitab, et on võimalik, et oma kohustuse täitmata jätnud seltsinglase eest täidab

kohustuse näiteks teine seltsinglane, kes annab panuse teise seltsinglase eest. Vastavalt VÕS § 78 lg-

le 1 võib kohustuse täita kolmas isik, kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse

olemusest tulenevalt täitma isiklikult, ja vastavalt sama paragrahvi 4. lõikele võib kohustuse täitnud

isik esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist, kui see tuleneb seadusest

või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või

käsundita asjaajamisest.

13. Kassatsioonkaebuses vaidlustab hageja ringkonnakohtu otsuse ka põhjusel, et ringkonnakohus

jättis põhjendamatult rahuldamata hageja nõude tunnistada 30. aprilli 2004. a kokkuleppe punkt 3

kehtetuks PankrS § 110 lg 1 p 2 ja § 111 lg 3 alusel. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse

põhjendustega ja ei käsitlenud oma otsuses pankrotiseaduse vastavaid sätteid. Kolleegiumi arvates

leidis maakohus õigesti ja põhjendatult, et pankrotiseaduse sätete kohaldamiseks puudub alus.

Koostööleping sõlmiti 5. jaanuaril 2003. a ja hageja pankrotimenetlus algatati 10. jaanuaril 2005. a,

s.o rohkem kui üks aasta enne pankrotimenetluse algatamist. Kolleegium on oma otsuse punktis 9

käsitlenud 5. jaanuari 2003. a koostöölepingut. Kohtud on põhjendanud, miks ei saa hagi rahuldada

ka PankrS § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel, ja leidnud, et pooled ei ole sõlminud kinkelepingut ja

5. jaanuari 2003. a seltsingulepingul ei ole kinke iseloomu.

14. Kassatsioonkaebuses heidab hageja ringkonnakohtule ette ka seda, et ringkonnakohus ei

analüüsinud poolte vahel panuste tegemise tõttu tekkinud õigussuhteid ja ei kaalunud hagi

rahuldamist VÕS § 604 alusel. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse need väited ei ole

põhjendatud. Õige on küll see, et vastavalt TsMS § 436 lg-le 7 ei ole kohus seotud poolte esitatud

õiguslike väidetega, kuid samas ei saa kohus vastavalt TsMS § 436 lg-le 4 tugineda asjaolule, mida ei

ole menetluses esitatud ega arutatud. Hageja ei ole oma nõude alusena näidanud asjaolusid, mis

tuleneksid seltsingulepingust. Ringkonnakohus viitas õigesti asjaolule, et hageja tegelikult eitab

seltsingulepingu olemasolu, esitades hagi ainult ühe seltsinglase vastu ja rajades oma nõude tegelikult

alusetu rikastumise väitele. Samuti ei vaidlustanud hageja 5. jaanuari 2003. a koostöölepingut. Samas

ei saanud poolte suhete kvalifitseerimine seltsingulepingu alusel vähemalt ringkonnakohtus tulla

hagejale üllatusena, sest selline õiguslik hinnang oli antud juba maakohtu otsuses. Nõude võimalikku

alust seltsingulepingust möönab hageja ise alles kassatsioonkaebuses.

15. Kassatsioonkaebuse väide, et 5. jaanuari 2003. a lepingut tuleb käsitada kohustustehinguna,

millega hageja ei ole nõudeõigust käsutanud, ja alles 30. aprilli 2004. a koostöölepingu lõpetamisega

tehti käsutus nõudeõigusest loobumise osas, ei ole põhjendatud. 5. jaanuari 2003. a koostöölepingu

tingimuslikkus puudutab ainult seltsingulepingu lõppemist, mitte aga nõudeõigusest loobumise

tingimuse kehtivust. Isegi kui 30. aprilli 2004. a koostöölepingu lõpetamise lepingus ei oleks

märgitud/korratud kulude poolte kanda jäämist ja nõudeõiguse puudumist teineteise vastu (lepingu

p 3), ei saaks järeldada, et 5. jaanuari 2003. a koostöölepingu p 5.2 ei oleks pärast seltsingulepingu

lõppemist tagajärjena (ei ole kulude nõudeõigust teineteise vastu) kehtiv.

16. Ringkonnakohus on ekslikult lugenud hageja kogu panuse seoses remonditöödega teenuseks ja

leidnud, et hageja panust ei tule VÕS § 603 lg 3 teise lause alusel tagastada. Kolleegium on

seisukohal, et ehitusmaterjalide ostmist remonditööde jaoks tuleb käsitada panusena, mis on rahaliselt

täpselt mõõdetav. Teenuse all tuleb silmas pidada eelkõige seltsinglase poolt seltsingu juhtimis- ja

organiseerimistööd jms tegevust. Kuigi ringkonnakohus on hageja tegevuse, s.o ka remonttööde eest

maksmise lugenud hageja panuseks ja teenuseks, ei ole ringkonnakohtu selline järeldus iseenesest

ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks, sest hageja ei ole nõuet esitanud seltsingulepingu alusel ja

samuti ei ole hageja esitanud nõuet teiste seltsinglaste vastu.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik