3-3-1-18-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number 3-3-1-18-07 Otsuse kuupäev 14. mai 2007 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Julia Laffranque ja Harri Salmann Kohtuasi Taavi Pihlaka (Pihlakas) ja Piret Pihlaka (Pihlakas) kaebus Rae Vallavalitsuse 16. mai 1996. a korralduse nr 192 osaliseks tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-1230 Menetluse alus Riigikohtus Taavi Pihlaka (Pihlakas) ja Piret Pihlaka (Pihlakas) kassatsioonkaebus, Rae Vallavalitsuse kassatsioonkaebus ja Raimu Tali (Tali) kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine 12. aprill 2007 Kohtuistungil osalenud isikud Ei ilmunud RESOLUTSIOON Rahuldada Rae Vallavalitsuse kassatsioonkaebus ja Raimu Tali kassatsioonkaebus osaliselt. Jätta Taavi Pihlaka ja Piret Pihlaka kassatsioonkaebus rahuldamata. Tühistada Tallinna Halduskohtu 18. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-1230 (endine nr 3- 1579/2005) ja Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-1230 ning saata asi Tallinna Halduskohtule eelmenetlusse. Tagastada Rae Vallavalitsuse ja Raimu Tali kautsjonid. Arvata Taavi Pihlaka ja Piret Pihlaka kautsjonid riigituludesse. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 24. aprilli 1996. a otsusega nr 9512 loeti omandireformi objektiks Rae vallas maaüksus Viskari 41, endine kinnistu nr 60449, pindalaga 36,38 ha, mis kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Alfred Kuuspuule. Tagastamise õigustatud subjektideks tunnistati Karl-Martin Pihlakas ja Leida Sadam, kumbki 1/2 mõttelises osas. K.-M. Pihlakas soovis maa tagastamist, L. Sadam soovis kompensatsiooni. Endine kinnistu koosnes kolmest lahustükist suurusega 26,42 ha , 7,77 ha ja 2,19 ha. K.-M. Pihlakas suri 1. jaanuaril 2003 ja temale kuulunud nõudeõiguse pärisid võrdsetes osades pojad Raivo Pihlakas ning Kaido Pihlakas. K. Pihlakas loovutas 1. märtsil 2004. a nõudeõiguse pojale Margus Pihlakale. 2. Viskari talu endine omanik Alfred Kuuspuu ja tema abikaasa Marta Kuuspuu olid Raimu Tali

ristivanemad. Nad koostasid R. Tali kasuks testamendi. 17. septembril 1990. a väljastas A. Kuuspuu R. Talile täisvolikirja tema esindamiseks. R. Tali esitas 17. septembril 1990. a Sommerlingi külanõukogule avalduse, milles palus anda talle endise Viskari talu maa. Jüri sovhoos koostas avalduse alusel 1991. a septembris õiendi, millega anti R. Talile nõusolek 28 ha maa kasutamiseks. Samuti kooskõlastati Peetri talu peremehe Ants Pihlakasega 5 ha maa ajutiseks kasutamiseks andmine Viskari talu taastamiseks. A. Kuuspuu elas Viskari talus 15. oktoobrini 1990, mil ta suri. R. Talile väljastati 16. oktoobril 1991. a testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus, mille kohaselt koosnes pärandvara majavaldusest asukohaga Harju Maakonnas, Sommerlingi külanõukogus (hilisem Rae vald), Rae külas, Viskari talu. Majavaldus koosnes elamust küüniga, laudast, kaevust ja kaevust. Rae Vallavalitsus ja R. Tali sõlmisid 29. aprillil 1993. a ajutise maakasutuse lepingu nr 147, mille kohaselt anti Viskari talu maadest 33,8 ha ajutiseks kasutamiseks R. Talile kuni maa omaniku kindlaksmääramiseni. 3. Rae Vallavalitsuse 16. mai 1996. a korraldusega nr 192 anti Maareformi seaduse (MaaRS) § 9 lõike 2 ja § 22 lõike 2 alusel ning tulenevalt maakorralduse nõuetest nõusolek erastada ostueesõigusega R. Talile 20 ha suurune maatükk Harju maakonnas, Rae vallas, Rae külas, Viskari talu maadest, sihtotstarbega maatulundusmaa. Harju maavanema 6. juuni 1996. a korralduse nr 682 punktiga 1 otsustati erastada ostueesõigusega R. Talile nimetatud maa 20 ha. Eesti Vabariik ja R. Tali sõlmisid 4. juulil 1996 ostu-müügilepingu, mille objektiks on maatükk asukohaga Harjumaa, Rae vald, Rae küla, Viskari maaüksus koos selle oluliste osadega, milles ühe maatüki pindala oli 8,32 ha katastritunnusega 65301:002:0811 ja teise pindala 11,68 ha katastritunnusega 65301:002:0812. Nimetatud maaüksused kanti 29. augustil 1996 kinnistusraamatusse. 3. M. Pihlakas ja R. Pihlakas esitasid 18. oktoobril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rae Vallavalitsuse 16. mai 1996. a korralduse nr 192 tühistamiseks. Kohtumenetluse ajal 10. novembril 2005 loovutas M. Pihlakas temale kuuluva nõudeosa Taavi Pihlakale. R. Pihlakas loovutas 15. novembril 2005 temale kuuluva nõudeõiguse Piret Pihlakale. 17. jaanuari 2006. a kohtumääruse kohaselt astusid menetlusse seniste kaebajate asemel Taavi Pihlakas ja Piret Pihlakas. 28. märtsi 2006. a kohtuistungil täpsustasid kaebajad kaebust ja palusid korralduse nr 192 tühistada R. Talile 9,3 ha maa ostueesõigusega erastamise osas. Ülejäänud 10,7 ha osas kaebusest loobuti. Kohus lõpetas 3. aprilli 2006. a määrusega kaebuse menetlemise 10,7 ha puudutavas osas. Kaebajad leidsid, et vaidlustatud korraldus rikub nende õigusi, kuna võtab neilt ära võimaluse nõuda maa tagastamist seaduse järgi tagastamisele kuuluvas osas, sest maa on osaliselt õigusvastaselt erastatud R. Talile. R. Pihlakas ja M. Pihlakas kutsuti 17. septembril 2004. a allkirjastama vaidlusaluse maa piiriprotokolli ja nende lisasid. Allkirjastamisel selgus, et neile on võimalik tagastada maad vaid osaliselt ja ülejäänud maad ei ole võimalik tagastada neile kuuluva nõudeõiguse

ulatuses, sest Rae vald on osa maast erastanud R. Talile. Oma õiguste rikkumisest said nad teada piiriprotokollile allakirjutamisel. Korralduse vastuvõtmise ajal sätestas MaaRS § 9 lg 2, et kui maal asuva elamu omanik soovib maad osta või saada asendusmaana rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele, jagatakse maa nende vahel võimalikult võrdsetes osades, arvestades MaaRS §-s 17 kehtestatud piiranguid. Seejuures ei ole elamu omanikul, kes soovib maad osta või saada asendusmaana, õigust nõuda rohkem maad kui 20 ha. MaaRS § 22 lg 2 sätestas, et ostueesõigusega saavad maad osta isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus maad osta hoonete omanikena vastavalt Maareformi seaduse §-dele 7, 8, 9, 10 ja 21 või kellele maad ei tagastatud osaliselt või tervikuna MaaRS § 6 lõikes 2 sätestatud alustel erastatava maa asukohajärgse kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil või kes kasutavad maad rendi-, hoonestusõiguse või tasuta kasutamise lepingu alusel. R. Talil puudub kaebajatega kokkulepe. R. Talile erastati maatükk kahe eraldi katastriüksusena nr 65301:002:0811 ja 65301:002:0812. Talle kuulus hoone katastriüksusel nr 65301:002:0811, kuid katastriüksusel nr 65301:002:0812 temale kuuluvaid hooneid ei asunud. Seega ei saanud R. Tali ostueesõigusega maad sellises ulatuses erastada. Kaebajad täpsustasid kaebust 21. veebruaril 2006 ning märkisid, et vallavalitsuse 16. mai 1996. a korraldusest nr 192 ja Harju maavanema 6. juuni 1996. a korraldusest nr 682 ei ole tagastamise õigustatud subjekte kunagi informeeritud. MaaRS § 9 mõtte ja eesmärgi kohaselt saab õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik erastada maad ainult elamu juurde ja välistatud on võimalus, et ühel õigusvastaselt võõrandatud maa lahustükil asuva elamu omanikul oleks õigus erastada maad teiste lahustükkide arvelt. Kinnistu peab olema moodustatud elamu juurde, s.t ta peab piirnema maaga, millist on õigus erastada elamu ümber. Seadusandja täpsustas seda põhimõtet 7. juunil 1996 jõustunud Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega, sätestades, et maa erastamisel MaaRS § 9 lg 2 alusel arvestatakse tingimusega, et kinnistu moodustatakse elamu juurde. R. Talil oli õigus erastada Viskari talu maadest 7,77 ha, sest temale kuuluv elamu paiknes lahustükil suurusega 7,77 ha. Talle erastati elamu juurde 8,32 ha. Rae Vallavalitsus pidi vastavalt MaaRS § 9 lg-le 2 andma elamu omanikule ja tagastamise õigustatud subjektile võimaluse jagada maa kokkuleppeliselt, kuid vallavalitsus seda ei teinud ja tagastamise õigustatud subjekti erastamise menetlusse ei kaasatud. T. Pihlakas ja P. Pihlakas esitasid 3. märtsil 2006 kohtule taotluse HKMS § 22 lg 1 p 3 alusel haldusasja menetluse peatamiseks kuni tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumiseni. Kaebajad esitasid Harju Maakohtule hagiavalduse R. Tali ja Eesti Vabariigi vastu tehingu tühisuse tuvastamiseks, isiku nõusoleku tuvastamiseks kinnistusraamatu kande kustutamiseks, kinnistusraamatu kande parandamiseks ja Eesti Vabariigi omanikuna sissekandmiseks. Vaidlustati Viskari talu maa R. Talile erastamine ja selle kinnistamine. Hagi esitamise eesmärgiks on omandireformi eelse olukorra taastamine. Tsiviilasjas tuvastatavad asjaolud omavad tähtsust antud haldusasjas. Kui tsiviilasjas tuvastatakse, et erastamise ostu-müügileping on tühine ja taastatakse reformieelne olukord, tuleb edaspidi otsustada maa tagastamise küsimus. Tallinna Halduskohtu 3. aprilli 2006. a kohtuistungi protokollilise määrusega jäeti taotlus menetluse

peatamiseks rahuldamata. Kohus leidis, et ei esine HKMS §-s 22 sätestatud alust menetluse peatamiseks. Ühtlasi võttis kohus asja juurde P. Pihlaka ja T. Pihlaka avaldused (koopiad), mille nad esitasid vallavalitsusele maa tagastamiseks nõudeõiguse ulatuses ja ka nõudeõiguse osast suuremas ulatuses. 4. Vastustaja Rae Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata. Õigusvastaselt võõrandatud maa asendamise ja maa ostueesõigusega erastamise korra punktide 25 ja 26 kohaselt korraldab maa ostueesõigusega erastamist maavanem. Vallavalitsus tegi eeltoiminguid ja korraldus anti eeltoimingute raames. Korralduse andmisel arvestas vallavalitsus asjaoluga, et R. Tali omandas Viskari talu testamendijärgse pärimise teel ja et pärandvara avanemise ajal ei olnud võimalik pärida Viskari talu juurde põliselt kuulunud maid. Sellega seoses sõlmiti R. Taliga ajutise maakasutuse leping 33,8 ha kasutamiseks, et ära hoida talu kui majandusüksuse lagunemine. R. Tali oli Viskari talu maid harinud ja neisse raha paigutanud. Lähtuti MaaRS § 9 lõikest 2. R. Tali taotles ja talle erastati maad seaduses sätestatud piirmääras 20 ha. Tegemist on endise Viskari talu maaga, mille taluna taastamise avalduse oli ta esitanud 1991. aastal. Õigusaktid ei sätestanud keeldu erastada endise kinnistu arvelt lahustükke, kui kinnistu koosnes lahustükkidest. Tollases õigusruumis puudus kohalikul omavalitsusel otsene alus keelduda lahustüki erastamisest. Vallavalitsus märkis veel, et R. Tali on andnud käesoleva kohtuasja kohta kirjaliku seletuse ja selle seletuse kohaselt teadsid maa tagastamise õigustatud subjektid erastatud maa piiridest juba aastaid tagasi. Juhul, kui R. Talil on kohtule esitada neid väiteid kinnitavaid tõendeid, siis tuleb kaebuse tähtaegsuse küsimus läbi vaadata ja otsustada enne asja sisulisele arutamisele asumist. 5. Kolmas isik R. Tali palus jätta kaebuse rahuldamata. Viskari 41 talu koosnes kolmest lahustükist. Temale kuuluvad hooned asuvad 7,77 ha lahustükil. Tulenevalt MaaRS § 9 lõikest 2 oli tal õigus ostueesõigusega erastada tagastatava maa arvelt kuni 20 ha. Jagades 36,38 ha tagastamise ja erastamise õigustatud subjekti vahel võimalikult võrdselt, jääb kummalegi subjektile 18,19 ha. R. Talile erastati Viskari talu maade arvelt 16,97 ha. Kaebajate käsitlus MaaRS § 9 lg 2 kohta on ebaõige. Nimetatud sättest ei tulenenud tollases sõnastuses piirangut, et maa ostueesõigusega erastamisel ei või moodustada kinnistut lahustükkidena. Maa erastamine R. Talile 1996. aastal oli teada A. Kuuspuu, M. Kuuspuu ja R. Tali sugulastele, sealhulgas tagastamise õigustatud subjektile K.-M. Pihlakale. Samuti oli kõigile teada A. Kuuspuu tahe, et edaspidi jääb Viskari talu ja talumaa R. Talile. Neid asjaolusid võivad kinnitada tunnistajad. Samuti informeeris Rae Vallavalitsus pidevalt õigustatud subjekte maade tagastamise asjaoludest. Vallavalitsus palus õigustatud subjektidel pidevalt esitada dokumente ja sooritada toiminguid maade tagastamise lõpuleviimiseks (Rae Vallavalitsuse 11. septembri 2002. a kiri nr 3.1/02.3846 K.-M. Pihlakale tagastamise toimingute - maa mõõdistuste - lõpuleviimiseks 1. juuliks 2003; vallavalitsuse 5. jaanuari 2004. a kiri nr 5-3/31 R. Pihlakale ja K. Pihlakale tagastamise toimingute - maa mõõdistuste - lõpuleviimiseks 31. märtsiks 2004). R. Pihlakas ja M. Pihlakas kirjutasid 17. septembril 2004. a piiriprotokollidele alla ning nõustusid tagastatava maa piiride ja suurusega. R. Pihlakas esitas 7. oktoobril 2004 vallavalitsusele avalduse, milles soovis maa tagastamist ja ülejäänud osas kompenseerimist. Kaebajad on otsustanud nüüd

tagantjärele varjata tegelikult toimunud sündmusi ja asjaolusid. R. Tali esitas 23. märtsil 2006 kohtule taotluse kuulata tunnistajatena üle seitse isikut, kes võivad tõendada, et kaebajad olid juba alates 1996. aastast teadlikud maa ostueesõigusega erastamisest R. Talile ja seega nad olid või pidid olema teadlikud vaidlustatud korraldusest juba alates 1996. aastast. HKMS § 9 lg 1 tollase redaktsiooni kohaselt tuli kaebus haldusakti või toimingu peale esitada halduskohtule 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik kaevatavast haldusaktist või toimingust teada sai või pidi teada saama, kui seadus ei sätesta teisiti. HKMS § 12 lg 3 kohaselt peab kohus kontrollima eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste protsessiosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Kui halduskohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega ja taotlust tähtaja ennistamiseks ei ole esitatud, lõpetab ta määrusega asja menetluse. R. Tali taotles menetluse lõpetamist, sest kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega. Akti tühistamist ei saa nõuda piiramata tähtaja jooksul, sest see kahjustaks õiguskindluse põhimõtet. Tallinna Halduskohtu 28. märtsi 2006. a kohtuistungi protokollilise määrusega jättis kohus R. Tali taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja asja menetluse lõpetamiseks rahuldamata. Kohus leidis, et asjas puudub vaidlus selles, et vallavalitsus ei ole 16. mai 1996. a korraldust nr 192 kaebajatele teatavaks teinud. R. Tali väide, et M. Pihlakas ja R. Pihlakas olid maa ostueesõigusega erastamisest olemasolevates piirides teadlikud juba alates 1996. a, pole usaldusväärselt tõendatud. Vaidlustatud haldusaktist teadasaamise hetke pole võimalik tunnistajate ütlustega usaldusväärselt tõendada. Kahtlused tuleb tõlgendada kaebajate kasuks. Kaebajate väitel said nad oma õiguste rikkumisest teada piiriprotokolli allkirjastamisel 17. septembril 2004 ja vallavalitsuse 16. mai 1996. a korraldusest nr 192 said nad teada sellele järgnenud päevade jooksul. Kuna kaebus on kohtule esitatud 18. oktoobril 2004, on tühistamiskaebus esitatud seaduses sätestatud tähtaja jooksul ja menetluse lõpetamiseks puudub alus. R. Tali palus jätta kaebuse rahuldamata, arvestades usalduse kaitse põhimõtet. Kui kohus leiab, et kaebus esitati tähtaegselt, tuleb kaebus jätta rahuldamata õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitsmise põhjendustel. Olukorras, kus kaebus on esitatud üle kaheksa aasta pärast vaidlustatud korralduse andmist, tuleb leida õiglane tasakaal efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse vahel. Asja sisulisel lahendamisel peab kohus arvestama ka õiguskindluse põhimõttega. Kui kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti andmise hetkest oluliselt hiljem, peab kohus tühistamiskaebuse läbivaatamisel kaaluma, kas kaebaja õigus nõuda haldusakti tühistamist kaalub üles kolmanda isiku võimaliku õiguspärase ootuse, et haldusakt jääb kehtima. Ta elab temale erastatud maal, ta on seda maad harinud ja teinud sellesse investeeringuid arvestusega, et maa jääb tema omandisse. 6. Tallinna Halduskohtu 18. aprilli 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-1230 (endine nr 3- 1579/2005) rahuldati tühistamiskaebus osaliselt ja tunnistati Rae Vallavalitsuse 16. mai 1996. a korraldus nr 192 õigusvastaseks. Halduskohtu põhjendused olid järgmised: 1) vaidlustatud korraldus anti MaaRS § 9 lg 2 ja § 22 lg 2 alusel. MaaRS § 9 mõtte ja eesmärgi kohaselt sai ning saab õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik erastada maad ainult

elamu juurde ja on välistatud võimalus, et õigusvastaselt võõrandatud maa ühel lahustükil asuva elamu omanikul oleks õigus erastada maad teiste, tema elamu juurde mittekuuluvate lahustükkide arvelt. Sellise seisukoha õigsust kinnitab 7. juunil 1996 jõustunud Maareformiga seonduvate õigusaktidega muutmise seadus, millega täpsustati MaaRS § 9 lg 2 sõnastust ja sätestati, et maa erastamisel nimetatud alusel arvestatakse tingimusega, et kinnistu moodustatakse elamu juurde. Vallavalitsusel puudus seaduslik alus määratleda R. Talile erastatava maana endise lahustükkidena olnud kinnistu arvelt lahustükke, mistõttu on vaidlustatud korraldus vaidlustatud osas õigusvastane; 2) vaatamata korralduse õigusvastasusele puudub alus korralduse selle osa tühistamiseks. R. Talile erastati maa ostueesõigusega Harju maavanema 6. juuni 1996. a korraldusega nr 682. Maavanema korralduse alusel sõlmiti maa ostu-müügileping ja maa kanti kinnistusraamatusse. Kaebuse eesmärgiks on saavutada korralduse nr 192 tühistamise kaudu Harju maavanemalt Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg 1 p 1 alusel haldusmenetluse uuendamine ja lõppeesmärgina taotletava maa tagastamine. HMS § 44 lg 1 p 1 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. Käesoleval juhul ei ole Harju maavanema korralduse näol tegemist kaebuse esitajate õigusi kestvalt piirava haldusaktiga, sest see on erastamislepingu sõlmimise hetkest kaotanud regulatiivsuse, kuna sellest tulenevad tagajärjed on saabunud. Kuna ei esine ka muid HMS § 44 lg-s 1 sätestatud menetluse uuendamise aluseid, siis puudub kaebajatel tühistamiskaebuse esitamiseks õiguskaitsevajadus. 7. T. Pihlaka ja P. Pihlaka apellatsioonkaebuses paluti asja menetlus peatada kuni tsiviilasjas tehtava otsuse jõustumiseni. Samuti paluti tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata nende taotlus vallavalitsuse vaidlustatud korralduse osaliseks tühistamiseks, ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellandid esitasid järgmisi väiteid. Halduskohtu otsus ei ole õige osas, millega jäeti rahuldamata kaebajate taotlus vaidlustatud korralduse tühistamiseks ja tunnistati korraldus õigusvastaseks. Õige on halduskohtu seisukoht, et alates ostu-müügilepingu sõlmimisest on Harju maavanema korraldus nr 682 kaotanud regulatiivse jõu. Kuid selline olukord ei pruugi olla kestev. Kaebajad on Harju Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas vaidlustanud R. Talile Viskari talu maa erastamise ja kinnistamise eesmärgiga taastada omandireformieelne olukord. Käesolevat haldusasja ei saa lahendada enne selle tsiviilasjas tehtava lahendi jõustumist. Juhul kui tsiviilasjas tuvastatakse maa erastamise ostu-müügilepingu tühisus ning kinnistu omanikuna kantakse sisse Eesti Vabariik, siis suletakse vastav registriosa ja taastub reformieelne olukord ning maavanema korraldus saavutab taas regulatiivse jõu. Edaspidi tuleb otsustada maa tagastamise küsimus. Kui maakohus tuvastab erastamise ostu-müügilepingu tühisuse, langeb ära asjaolu, mille tõttu maavanema korraldus regulatiivse jõu kaotas. Kui maavanema korraldus omab taas regulatiivse jõu, piirab see kaebajate õigusi ja neil on HMS § 44 lg 1 p 1 järgi võimalus nõuda haldusmenetluse uuendamise korras selle korralduse tühistamist. Käesoleva haldusasja menetlus tuleb peatada, kuna enne tsiviilasjas lahendi jõustumist ei ole võimalik lahendada küsimust, kas kaebajatel on läbi haldusmenetluse uuendamise õigus nõuda maavanema korralduse tühistamist või mitte.

8. Rae Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Vallavalitsus leidis, et kolmas isik R. Tali esitas vastuses kaebusele ka väite, et kaebus esitati tähtaja rikkumisega. Seoses sellega taotles R. Tali tunnistaja ülekuulamist. Kohus jättis selle taotluse rahuldamata põhjendamatult, millega rikkus menetlusnormi. Halduskohus tegelikult ei kontrollinudki kaebuse tähtaegsust, ta jättis R. Tali väited ja tõendid sisuliselt kontrollimata. Sellega rikkus kohus oluliselt menetlusnormi, mis võis kaasa tuua ebaseadusliku kohtulahendi. Menetlusnormi oluline rikkumine, mida apellatsioonimenetluses kõrvaldada ei ole võimalik, toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja halduskohtule uueks läbivaatamiseks saatmise. 9. R. Tali apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada osas, millega tunnistati vallavalitsuse vaidlustatud korraldus nr 192 õigusvastaseks ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. R. Tali leidis, et kohus on ebaõigesti tõlgendanud MaaRS § 9 lg-t 2. Kohus jõudis järeldusele, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane, sest vallavalitsusel puudus seaduslik alus määrata R. Talile erastatavaks maaks lahustükke endisest lahustükkidest koosnenud talumaast. Kohtu seisukoht on motiveerimata ja ebaõige. Kohus on osundanud üksnes õigusnormidele, kuid ei ole näidanud, milliseid järeldusi ta nendest normidest teeb. Vallavalitsuse korraldus nr 192 on õiguspärane, sest selle väljaandmise ajal kehtinud MaaRS §-s 9 ega üheski teises õigusnormis ei olnud keeldu, et maa ostueesõigusega ostmine ei oleks võinud toimuda lahustükkide arvel. Seda kinnitavad ka Riigikohtu halduskolleegiumi lahendid asjades nr 3-3-1-22-98 ja 3-3-1-48-01. Kohtu tõlgendus MaaRS § 9 lg-le 2 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Kohtu tõlgendusest lähtudes koheldakse maa ostueesõigusega ostmisel isikuid erinevalt sõltuvalt sellest, kas elamu asub tagastataval maal, millel on üks või mitu lahustükki. MaaRS § 2 ja § 3 annavad aluse § 9 tõlgendamiseks selliselt, et elamu juurde maa ostmine on võimalik ka lahustükkide arvelt. R. Tali tõendas halduskohtus, et ta tegeles Viskari talu maade põllumajandusliku harimisega. Ajutise maakasutuse lepinguga anti talle maad ajutiseks kasutamiseks 33,8 ha, millega hoiti ära talu lagunemine ja tagati maade sihipärane, efektiivne ja heaperemehelik kasutamine. Ebaõige on kohtu seisukoht, et vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud MaaRS § 9 lg 2 mõte ja eesmärk nähtub 7. juunil 1996. a jõustunud Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusest. Uus MaaRS § 9 lg 2 sätestas, et maa erastamisel arvestatakse asjaoluga, et kinnistu moodustatakse elamu juurde. Sellest uuest sättest ei tulene, et erastamine lahustükkide arvelt oleks keelatud. Arusaamatuks jääb, mille alusel kohus leidis, et muudetud sõnastuse kohaselt tähendab kinnistu katastriüksust või lahustükki. Kinnistu tähendab kinnisasja, seega on vaidlustatud korraldus kooskõlas ka muudetud MaaRS § 9 lg-ga 2. Isegi kui muudetud sõnastus kehtestas keelu erastada maad lahustükkide arvelt, siis ei saanud see mõjutada R. Tali poolt algatatud erastamismenetlust tagantjärele, sest see rikuks õiguspärase ootuse põhimõtet. 10. Tallinna Ringkonnakohtu 14. juuni 2006. a määrusega jäeti T. Pihlaka ja P. Pihlaka taotlus menetluse peatamiseks rahuldamata. 11. Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-1230 muudeti halduskohtu otsuse põhjendusi ja asendati need ringkonnakohtu põhjendustega. Muus osas jäeti

halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid järgmised: 1) halduskohus leidis õigesti, et MaaRS § 9 nägi korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioonis ette, et elamu omanikul on õigus erastada ostueesõigusega maad elamu juurde ja välistatud on võimalus, et ühel lahustükil asuva elamu omanikul oleks õigus erastada maad kinnistu teistelt lahustükkidelt, kus tema hooneid ei asu. See nähtub eelkõige MaaRS § 9 lg 1 sõnastusest, mille kohaselt ei tagastata üksnes seda maad, millel asuvad teise füüsilise isiku hooned. Sama paragrahvi lg 2 reguleeris küsimust, millistest kriteeriumitest peab lähtuma, kui endise kinnistu pindalast ei jätku, et rahuldada täiel määral erastamise ja tagastamise õigustatud subjektide taotlusi maa saamiseks. Sellisel juhul jagati endise kinnistu maa nimetatud subjektide vahel võimalikult võrdselt ja endise kinnistu pindala hulgas, millest lähtuvalt tehti kindlaks kummalegi subjektide ringile nõudeõiguse ulatus, võeti arvesse kõik endise kinnistu lahustükid. Riigikohtu halduskolleegiumi lahendites asjades nr 3-3-1-22-98 ja 3-3-1-48-01 ongi tõlgendatud MaaRS § 9 lg-t 2. Nendes asjades oli vaidlusküsimuseks, kas endise kinnistu pindalana tuleb arvesse võtta üksnes konkreetne lahustükk, millel asub elamu, või terve kinnistu. Sealjuures on küsimus üksnes arvesse võtmises, mitte selles, et tagastamisele kuuluv lahustükkidest koosnev kinnistu tuleks reaalselt jagada kahe subjektide ringi vahel võrdselt. MaaRS § 22 lg 2 koos viitega § 9 lg-le 1 piiras hoonete omaniku õiguse maa ostueesõigusega erastamiseks üksnes selle maaüksusega, millel asuvad ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti hooned. Seega on vaidlustatud korraldus vastuolus MaaRS § 9 lg-ga 1 ja on õigusvastane. R. Tali viide võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele eeltoodud tõlgenduse puhul ei ole õige, sest ostueesõigusega erastamise nõudeõiguse ulatusele seadis kõikidel juhtudel piirid endise kinnistu pindala ja koosseis, taotlejate arv ja taotluse ulatus. Neist faktilistest asjaoludest tulenevalt said osa subjekte erastada tunduvalt rohkem maad kui teised, kuid Maareformi seadus ei seadnudki endale eesmärki erastada ostueesõigusega maad kõigile soovijatele võrdselt. Isegi juhul, kui õige oleks vallavalitsuse ja R. Tali seisukoht, oleks korraldus õigusvastane, sest sellisel juhul poleks tagastamisele kuuluv kinnistu jagatud erastamise subjektide ja tagastamise subjektide vahel võrdselt. R. Tali sai tagastamisele kuuluva kinnistu arvelt erastada 16,97 ha, kuid kaebajatele jäi tagastamiseks üksnes 8 ha. Seega oleks korraldus sellise tõlgenduse juures vastuolus MaaRS § 9 lgga 2; 2) õigusvastane haldusakt, mis rikub kaebajate õigusi, kuulub tühistamisele. Halduskohus jättis tühistamiskaebuse rahuldamata põhjusel, et kaebajatel puudub õiguskaitsevajadus - vallavalitsuse korralduse alusel on maavanem andnud korralduse maa erastamiseks, ostu-müügileping on sõlmitud ja maa on kantud kinnistusraamatusse; haldusmenetluse uuendamiseks maavanema poolt puuduks HMS § 44 lg 1 p 1 kohaselt alus. Eeltoodud põhjendustel ei ole õige jätta maa ostueesõigusega erastamise menetluses antud eelhaldusakti tühistamata, sest vallavalitsuse korraldus ei ole kaotanud oma regulatiivsust maa erastamiseks antud maavanema korralduse ja sellest tulenevalt ka ostumüügilepingu alusena. Ringkonnakohus leidis, et vallavalitsuse korraldust ei saa tühistada R. Tali usalduse kaitse tõttu (HMS § 67). Kuigi halduskohus luges kaebuse tähtaegseks, lahutab R. Tali poolt

maa enda omandisse saamist ja kaebuse esitamist kohtusse kaheksa aastat. Tegemist on sedavõrd pika ajavahemikuga, et ilmne on R. Tali poolt maa omandiõigusega arvestamine oma elukorralduses. R. Tali on väidetavalt maad harinud ja teinud investeeringuid eesmärgiga, et maa jääb tema omandisse (II kd, lk 104). Kaebajad ei ole neid R. Tali väiteid ümber lükanud. Puuduvad ka HMS § 67 lg-s 4 näidatud R. Tali usaldusele tuginemist välistavad asjaolud. R. Tali ei pidanud korralduse andmise ajal aru saama, et korraldus on õigusvastane, sest haldusmenetlus vaidlustatud korralduse andmiseks oli mitmeetapiline ja valla esindaja väitel ei olnud R. Tali tollal ainuke, kellele erastati maad lahustükkidest. Seega võis R. Tali juba ekslikust halduspraktikast tulenevalt heas usus eeldada, et selline maa erastamine on õiguspärane. Seepärast ei kaalu avalik huvi halduse õiguspärase tegutsemise suhtes üles kolmanda isiku usaldust. Kaebajatel on olemas kahjunõue valla vastu õigusvastaselt tagastamata jäetud maa väärtuse hüvitamiseks; 3) halduskohtu otsust ei ole vaidlustatud väitega, et kaebus oli mittetähtaegne. Apellatsioonkaebuses esitas vallavalitsuse väite, et kohus rikkus menetlusnormi kui jättis rahuldamata R. Tali taotluse tunnistajate väljakutsumiseks ja kaebuse tähtaegsuse kontrollimiseks. Kuid see vallavalitsuse väide ei ole arvestatav, sest jättes 28. märtsi 2006. a kohtuistungil kasutamata võimaluse TsMS § 333 lg-s 1 sätestatud vastuväite tegemiseks kohtu poolt võimaliku menetlusnormi rikkumise kohta ja mitte tehes vastuväidet ka sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tähtaja jooksus, ei või protsessiosaline tulenevalt TsMS § 652 lg-st 6 enam apellatsioonkaebuses tugineda sellele menetlusnormi rikkumisele. Vajadus vastuväite tegemiseks pidi vallavalitsuse esindajale kui professionaalsele õigusteenuse osutajale olema äratuntav. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS 12. T. Pihlaka ja P. Pihlaka kassatsioonkaebuses ei nõustuta ringkonnakohtu otsusega osas, millega jäeti rahuldamata nende tühistamiskaebus. Kassaatorid paluvad muuta ringkonnakohtu otsuse osaliselt ja teha selles osas uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata, millega tühistada Rae Vallavalitsuse 16. mai 2006. a korraldus nr 192 osaliselt R. Talile maa ostueesõigusega erastamises 9,3 ha ulatuses. Väited on järgmised: 1) tühistamiskaebust ei saa jätta rahuldamata põhjusel, et korralduse nr 192 tühistamise välistab R. Tali usalduse kaitse. Ringkonnakohus leidis samas haldusasjas oma 14. juuni 2006. a määruses, et kaebajate tühistamisnõude rahuldamine on võimalik ka olukorras, kus õigusvastase haldusakti tühistamine annab kaebajatele pelgalt teoreetilise õigusliku eelise ning, et teoreetilise õigusliku eelise olemasolu saab kohus tuvastada sõltumata sellest, kas kaebaja on vaidlustanud ostu-müügilepingu või mitte. Harju Maakohtu menetluses on kaebajate hagi Eesti Vabariigi ja R. Tali vastu maa erastamise ostu-müügilepingu tühistamise, isiku nõusoleku tuvastamise ja kinnistusraamatu kande parandamise nõudes. Selles asjas Eesti Vabariik oma vastuses hagile palub tunnustada 4. juunil 1996 sõlmitud ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu tühisust osas, millega erastati lahustükk üldpindalaga 11,7 ha hagiavalduses toodud põhjendustel. Seega Eesti Vabariik tunnustab hagi ja leiab, et taastada tuleb reformieelne olukord. Seejärel saab vaidlusaluse maa tagastada;

2) asjas puuduvad tõendid, et vallas oli ekslik halduspraktika lahustükkidena maa erastamisel ja et R. Tali oli sellest teadlik ning arvestas sellega. Kui antud asjaolu oleks ka tõendatud, ei takista see korralduse tühistamist, sest sellest ei saa tekkida kolmanda isiku õiguspärast ootust. Õiguspärane ootus oleks R. Talil juhul, kui vallavalitsus oleks maa erastamise protsessi kaasanud ka tagastamise õigustatud subjekti ja viimane ei oleks erastamise korraldust ettenähtud tähtaja jooksul vaidlustanud; 3) tõenditele mitterajanev ja oletuslik on ringkonnakohtu seisukoht vaidlusaluse maa harimise ning investeeringute tegemise kohta R. Tali poolt. Maa on söötis ja harimata ning on samas olukorras, mis erastamisel. Puuduvad ka tõendid, et maa saamisel oleks R. Tali arvestanud seda oma elukorralduses ja selle muutmisel; 4) ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta HMS § 67 lg 4 punkti 1, mille kohaselt ei saa isik tugineda usalduse kaitsele halduskohtule haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebuse läbivaatamise ajal. Seega, kui tühistamiskaebus on juba menetlusse võetud, ei saa usalduse kaitse põhimõttele enam tugineda. Tähelepanuta on jäänud ka sama lõike punkt 5, mille kohaselt ei saa usalduse kaitsele tugineda, kui isik ei olnud õigusvastasusest teadlik oma süü tõttu. Iga mõistlik inimene saab MaaRS § 9 tekstist aru selliselt, et maad saab erastada ainult elamu juurde ja sellest pidi aru saama ka R. Tali. Samuti puuduvad tõendid, et elamu omaniku ja tagastamise õigustatud subjekti vahel oli kokkulepe maa jagamiseks vastavalt MaaRS § 9 lg-le 2; 5) kohtud on tuvastatud, et kaebajad on vaidlusaluse maa tagastamise õigustatud subjektid ja et vaidlusalune maa, mis on õigusvastaselt erastatud R. Talile, kuulub tagastamisele kaebajatele. Lähtuda tuleb maa tagastamise õigustatud subjektide õiguspärasest ootusest saada tagasi neile seaduse kohaselt tagastamisele kuuluv maa. Õigusvastasest haldusaktist ei saa tekkida õiguspärast ootust. Haldusmenetluses ei ole välistatud koormavatele sätetele tagasiulatuva jõu andmine ja seda kohaldatakse juhul, kui see on vajalik puudutatud isiku huvides. Seda seisukohta kinnitab ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-41-02. Ka Euroopa kohtupraktikas lähtutakse põhimõttest, et õigusvastase õigusakti saab ja peab üldjuhul tühistama. Erandina märgitakse, et õigusi andva või hüvesid loova haldusakti tühistamisel tuleb täiendavalt kaaluda aktiga soodustatud isiku õiguspärast ootust akti kehtima jäämiseks juhul, kui soodustatud isik on teinud olulisi kapitaalmahutusi või muul viisil ennast koormanud tulenevalt sellest aktist ning soodustatud isiku kulutusi ei saa avalikku huvi või teiste isikute huve mõistlikult kaaludes hüvitada. Kaaluda tuleb ka soodustatud isiku teadmisi ja võimalusi haldusaktiga seonduvate asjaolude kohta. 13. Rae Vallavalitsuse kassatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused ning saata asi uueks läbivaatamiseks halduskohtule. Väited on järgmised: 1) ringkonnakohus leidis, et vallavalitsus jättis kohtuistungil kasutamata võimaluse vastuväite tegemiseks kohtu võimaliku menetlusnormi rikkumise kohta ega teinud vastuväidet. R. Tali esitas halduskohtule taotluse tunnistaja ülekuulamiseks, tõendamaks kaebuse esitamise tähtaja rikkumist. R. Tali seda taotlust toetas halduskohtus ka vallavalitsus. Seega esitas vallavalitsus halduskohtus vastuväite kaebuse esitamise tähtaegsuse kohta. Halduskohus vaatas R. Tali taotluse läbi, seejuures kuulas kohus ära ka vallavalitsuse seisukoha, kuid jättis taotluse rahuldamata. Menetlusnormi oluline

rikkumine seisnes halduskohtu poolt kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimata jätmises. Vallavalitsusel ei olnud võimalust ega alust esitada taotluse rahuldamata jätmisele (protokollilisele määrusele) vastuväidet. TsMS § 333 lg 1 mõtte kohaselt on tegemist vastuväidetega, mille sisuks olevaid menetlusnormide rikkumisi on kohtul võimalik menetluse käigus parandada; 2) HKMS § 5 ja TsMS § 333 lg 4 koosmõjust tuleneb, et kohus rikkus halduskohtumenetluse olulist põhimõtet. Halduskohtumenetluses peab juba eelmenetluse käigus kontrollima kaebuse esitamise tähtaegsust, sest halduskohus saab lahendada vaid tähtaegselt esitatud kaebust. Uurimisprintsiibist tulenevalt peab kohus ise tähtaegsuse küsimuse tõstatamisel välja selgitama, millal kaebaja vaidlustatud haldusaktist teada sai või pidi teada saama (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-39-06). Kohtus ei olnud vaidlust vallavalitsuse poolt korralduse nr 192 koopia väljastamises õigustatud subjektidele. Vaidlus oli aga selles, et tagastamise õigustatud subjektile oli muul viisil haldusakti andmine teada. Juhul, kui õigustatud subjekt soovis korraldust nr 192 vaidlustada, siis oleks ta pidanud mõistliku aja jooksul astuma samme selleks, et korraldus talle teatavaks tehtaks (Riigikohtu otsused haldusasjades nr 3-3-1-70-06; 3-3-1-56-02; 3-3-1-52-00). Seda pidi kohus menetlusnormidest tulenevalt tegema. Fakt, millal isik võis saada teada maa ostueesõigusega erastamisest R. Talile ja erastamise piiridest, on tunnistajate ütlustega teoreetiliselt tõendatav; 3) pärast tähtaja möödumist mõjuvate põhjusteta esitatud kaebuse rahuldamine rikub vallavalitsuse õigusi ja põhjendatud huve, sealhulgas õiguspärast ootust, et tähtaegselt vaidlustamata akt jääb kehtima ja selle õigusvastasus tuvastamata. HKMS § 31 lg 3 kohaselt on poolel ja kolmandal isikul õigus esitada halduskohtule eraldi dokumendina vormistatud määruse peale erikaebus, kui see õigus on sätestatud menetlusseadustikus. Õigust esitada erikaebus kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemise määruse peale ei ole HKMS-s ette nähtud, sest HKMS ei näe ette sellise määruse tegemist. Senises kohtupraktikas on väljendatud kindlat seisukohta, et kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemise määrus ei ole vaidlustatav ning teiste menetlusosaliste kaitse hilinenud kaebuste läbivaatamise eest on saavutatav menetlusvigade vaidlustamise regulatsiooni kaudu, so apellatsioonkaebuse esitamisega. Seega oli vallavalitsusel õigus vaidlustada tähtaja küsimuse lahendamata jätmine menetlusnormi rikkumisega koos asjas tehtud sisulise otsusega. Kui ringkonnakohus oleks leidnud, et menetlusnormi rikkumine ei ole kõrvaldatav apellatsiooniastmes, oleks tulnud tulenevalt HKMS § 45 lg 2 p-st 2 halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks arutamiseks halduskohtule. 14. R. Tali kassatsioonkaebuses nõustutakse ringkonnakohtu otsusega osas, milles leiti, et on välistatud vaidlustatud korralduse tühistamine. Ta palub muuta ringkonnakohtu otsust kasseeritud osas ja teha selles osas uus otsus asja uueks arutamiseks saatmata, millega jätta kaebus rahuldamata. Väited on järgmised: 1) ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti MaaRS § 9 lg-d 1 ja 2. Vaidlustatud korralduse andmise ajal ei olnud MaaRS §-s 9 ega üheski teises paragrahvis keeldu, et maa ostueesõigusega ostmine elamu juurde ei oleks võinud toimuda lahustükkide arvel. Kuna keeld puudus, oli vallavalitsusel õigus otsustada, millistes piirides ja millise maa arvelt maa erastamine läbi viia. Ringkonnakohus tõlgendas kitsendavalt Riigikohtu lahendite seisukohti. Asjakohased ei ole ringkonnakohtu põhjendused seoses

R. Tali esitatud võrdse kohtlemise printsiibi rikkumisega. R. Tali ei väitnud, et kõik taotlejad peavad saama maad ostueesõigusega erastada võrdselt, vaid väitis, et isiku õiguste piiramise alus ja regulatsioon peab olema seaduses sõnaselgelt kehtestatud. Käesoleval juhul puudub seaduses sätestatud alus kohelda maa ostueesõigusega ostmisel isikuid erinevalt sõltuvalt sellest, kas elamu asub tagastataval maal, millel on üks või mitu lahustükki. Ringkonnakohtu tõlgendus MaaRS § 9 lgle 2 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Isegi kui 7. juunil 1996 jõustunud Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse sõnastus kehtestas keelu erastada maad lahustükkide arvelt, siis ei saanud see keeld mõjutada erastamismenetlust tagantjärgi, sest see rikub õiguspärase ootuse põhimõtet; 2) ringkonnakohus rikkus HKMS § 47 lg-t 1 ja TsMS § 436 lg-t 1. HKMS § 47 lg 1 kohaselt lähtub ringkonnakohus otsuse tegemisel ja vormistamisel sama seadustiku §-st 28 ja tsiviilkohtumenetluse sätetest. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et halduskohtu otsust ei ole vaidlustatud väitega, et kaebus ei olnud tähtaegne. Tegelikult vaidlustas Rae Vallavalitsus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse just sellel põhjusel. Halduskohtus toetas vallavalitsus R. Tali taotlust lõpetada asja menetlus tähtaja möödalaskmise tõttu ja selle asjaolu tõendamiseks kuulata üle tunnistajad. Ringkonnakohus jättis lahendamata apellatsioonkaebuse väite, et kaebus esitati tähtaja rikkumisega ja et tähtaegsuse küsimuse oleks halduskohus saanud tuvastada tunnistajate ülekuulamise teel. 15. T. Pihlaka ja P. Pihlaka vastuses R. Tali kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus ei ole õige ning vaieldakse sellele vastu. 16. T. Pihlaka ja P. Pihlaka vastuses Rae Vallavalitsuse kassatsioonkaebusele leitakse, et kassatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning vaieldakse sellele vastu. 17. Rae Vallavalitsuse vastuses R. Tali ning T. Pihlaka ja P. Pihlaka kassatsioonkaebustele leitakse, et R. Tali kassatsioonkaebus on õige ja vallavalitsus toetab seda. Vallavalitsus vaidleb vastu T. Pihlaka ja P. Pihlaka kassatsioonkaebusele ning leiab, et korraldus nr 192 ei ole õigusvastane. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 18. Rae Vallavalitsus ja R. Tali väidavad kassatsioonkaebuses, et halduskohus ei kontrollinud eelmenetluses kaebuse esitamise tähtaegsust, millega rikkus halduskohtumenetluse olulist põhimõtet. Ringkonnakohus jättis aga lahendamata apellatsioonkaebuse väite, et kaebus esitati tähtaja rikkumisega ja et tähtaegsuse küsimuse oleks halduskohus saanud lahendada, toetudes tunnistajate ütlustele. 19. HKMS § 9 lg 1 sätestas Rae Vallavalitsuse 16. mai 1996. a korralduse nr 192 andmise ajal, et kaebus haldusakti või toimingu peale tuleb esitada halduskohtule 30 päeva jooksul, arvates päevast, millal isik kaevatavast haldusaktist või toimingust teada sai või pidi teada saama, kui seadus ei sätesta teisiti. HKMS § 12 lg 3 kohaselt kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste menetlusosaliste arvamuste saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise

taotluse. Halduskohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. Kui halduskohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja taotlust tähtaja ennistamiseks ei ole esitatud, samuti juhul, kui halduskohus jätab tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, lõpetab ta määrusega asja menetluse. Tähtaja ennistamise taotluse lahendamise ja menetluse lõpetamise määruse peale võib esitada määruskaebuse ringkonnakohtule kümne päeva jooksul, arvates määruse kättesaamisest. HKMS § 471 lg 3 kohaselt on määruskaebuse esitamise tähtaeg kümme päeva, menetluse lõpetamise ja kaebuse või protesti läbi vaatamata jätmise määruse puhul 30 päeva määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates. 20. Halduskohtus väitis kolmas isik R. Tali, et tühistamiskaebus on esitatud tähtaja rikkumisega, mistõttu ta palus kohtul kuulata tähtaja küsimuses üle seitse tunnistajat, kes võivad tõendada, et kaebajad olid juba alates 1996. aastast teadlikud maa ostueesõigusega erastamisest R. Talile ja seega nad olid või pidid olema teadlikud vaidlustatud korraldusest nr 192 juba alates 1996. aastast. R. Tali taotles menetluse lõpetamist, sest haldusakti tühistamist ei saa nõuda piiramata tähtaja jooksul, kuna see kahjustaks õiguskindluse põhimõtet. Rae Vallavalitsus toetas halduskohtus R. Tali taotlust kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimiseks ja menetluse lõpetamiseks. Halduskohus jättis protokollilise määrusega taotluse tunnistajate ülekuulamiseks ja asja menetluse lõpetamiseks HKMS § 12 lg 3 alusel rahuldamata. Halduskohus leidis, et R. Tali väide, et M. Pihlakas ja R. Pihlakas olid maa ostueesõigusega erastamisest teadlikud juba 1996. a, pole usaldusväärselt tõendatud ja vallavalitsuse korraldusest teadasaamise hetke pole võimalik tunnistajate ütlustega usaldusväärselt tõendada, kahtlused tuleb tõlgendada kaebajate kasuks. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et halduskohus ei kontrollinud eelmenetluses R. Tali ja Rae Vallavalitsuse väiteid selle kohta, et kaebus on esitatud tähtaja rikkumisega. Halduskohus ei võtnud selles küsimuses sisuliselt seisukohta, vaid ennistas kaebuse esitamise tähtaja vaikimisi. Tegemist on menetlusnormide olulise rikkumisega. 21. Määruskaebuse esitamise võimalust kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemise määruse peale ei ole HKMS-s sätestatud ja HKMS ei näe üldse ette sellise määruse tegemist. Seega ei ole kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemise määruse peale võimalik määruskaebust esitada. Halduskohtumenetluse seadustiku kehtiv redaktsioon annab protsessiosalisele õiguse esitada määruskaebuse kaebetähtaja ennistamise määruse peale. Kaebuse tähtaegseks lugemist saab vaidlustada koos asjas tehtud sisulise otsusega menetlusnormi rikkumisena, hoolimata sellest, kas kaebuse tähtaegselt esitatuks lugemise küsimuses tehakse eraldi määrus või mitte. Rae Vallavalitsus väitis apellatsioonkaebuses, et tühistamiskaebus on esitatud halduskohtule tähtaja rikkumisega ja halduskohus jättis rahuldamata R. Tali taotluse tunnistajate ülekuulamiseks tähtaja küsimuses põhjendamatult, millega rikkus olulist menetlusnormi, mis võis kaasa tuua ebaseadusliku otsuse. Vallavalitsus väitis, et halduskohus tegelikult ei kontrollinudki kaebuse tähtaegsust. 22. Rae Vallavalitsus on kassatsioonkaebuses seisukohal, et kohus rikkus halduskohtumenetluse olulist põhimõtet, sest kaebuse tähtaegsuse kontrollimine eelmenetluses on halduskohtumenetluse oluline põhimõte.

Halduskolleegium nõustub vallavalitsuse seisukohaga, et halduskohtumenetluses peab halduskohus juba eelmenetluse käigus kontrollima kaebuse esitamise tähtaegsust. Halduskohus saab lahendada vaid tähtaegselt esitatud kaebust ja seda peab halduskohus kontrollima eelmenetluses. Tähtaegsuse küsimuse tõstatumisel peab halduskohus isiku õiguste kaitse põhimõttest ja uurimisprintsiibist tulenevalt ise välja selgitama, millise haldusaktiga isiku väidetavaid õigusi rikuti ning millal kaebaja sellest teada sai või pidi teada saama. Kohus ei ole seejuures seotud kaebuse sõnastusega ega kaebaja väidetega. Kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimine on oluline ka kohtu poolt tehtava lõpliku lahendi seisukohalt (näiteks tühistamiskaebuse puhul õiguskindluse seisukohalt jne). 23. Ringkonnakohus leidis, et halduskohtu otsust ei ole vaidlustatud väitega, et kaebus polnud tähtaegne. Seejuures viitas ringkonnakohus otsuses TsMS § 333 lg-le 1 ja § 652 lg-le 6 ning leidis, et vallavalitsus ja R. Tali ei esitanud halduskohtus vastuväidet kohtu poolt menetlusnormide rikkumise kohta ja seetõttu ei või nad enam apellatsioonkaebuses tugineda menetlusnormide rikkumisele. TsMS § 333 lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui pool ei esita vastuväidet hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, olgugi et pool teadis või pidi viga teadma, ei saa ta vastuväidet hiljem esitada. Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul ei või pool tugineda veale kohtu tegevuses ka kohtulahendi peale edasi kaevates. Sama paragrahvi lõige 4 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatut ei kohaldata, kui kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse olulist põhimõtet. TsMS § 652 lg 6 sätestab, et pool ei või apellatsiooniastmes tugineda asjaolule, et esimese astme kohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ta ei esitanud esimese astme kohtus sellele õigeaegselt vastuväidet (käesoleva seadustiku § 333). Halduskolleegium on seisukohal, et kaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimine on oluline halduskohtumenetluse põhimõte ja seda ka TsMS § 333 lg 4 mõttes. Sellest tulenevalt TsMS § 333 lõigetes 2 ja 3 sätestatut (menetlusosalise vastuväite esitamata jätmine ja sel põhjusel kohtu tegevuses vea peale edasikaebamise keeld) ei kohaldata. Seega on Rae Vallavalitsus vaidlustanud halduskohtu otsuse motiivil, et kaebus esitati tähtaja rikkumisega. Halduskolleegium leiab, et halduskohus rikkus olulist halduskohtumenetluse põhimõtet ja ringkonnakohus jättis selle rikkumise ebaõigesti tähelepanuta. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus ja halduskohtu otsus tühistada ning saata asi tagasi halduskohtusse tühistamiskaebuse esitamise tähtaegsuse kontrollimiseks. 24. Halduskolleegium juhib kaebuse tähtaegsuse lahendamise küsimuses halduskohtu tähelepanu sellele, et käesolevas maareformi asjas tunnistati tagastamise õigustatud subjektiks K.-M. Pihlakas, kes suri 1. jaanuaril 2003. Temale kuulunud nõudeõiguse selles asjas pärisid pojad R. Pihlakas ja K. Pihlakas. K. Pihlakas loovutas nõudeõiguse pojale M. Pihlakale. M. Pihlakas loovutas nõudeõiguse T. Pihlakale. R. Pihlakas loovutas nõudeõiguse P. Pihlakale. Seega olid kaebajatel Taavi

Pihlakal ja Piret Pihlakal õiguseellased. Pärimise ja nõudeõiguse loovutamise teel omandasid nad ka õiguseellaste nõuded kaebuse esitamise tähtaegade suhtes ja nende kui eriõigusjärglaste jaoks ei hakanud kulgema uut tühistamiskaebuse esitamise tähtaega. Halduskohus jättis kontrollimata ka R. Tali väite, et vallavalitsus informeeris pidevalt õigustatud subjekte maade tagastamise asjaoludest ja saatis neile mitmeid kirju dokumentide esitamiseks ja toimingute sooritamiseks maa tagastamise lõpuleviimiseks aastatel 2002 kuni 2004. 25. Kuna asi saadetakse halduskohtule eelmenetlusse, rõhutab Riigikohtu halduskolleegium veel järgmist. T. Pihlakas ja P. Pihlakas esitasid halduskohtule tühistamiskaebuse, kuid halduskohus läks otsuse kirjutamise käigus üle tuvastamiskaebusele (haldusakti õigusvastasuse tuvastamine). Apellatsioonkaebuses taotlesid T. Pihlakas ja P. Pihlakas, et ringkonnakohus rahuldaks nende tühistamiskaebuse, kuid ringkonnakohus jättis selles osas nende taotluse rahuldamata ja jättis jõusse halduskohtu otsuse. T. Pihlakas ja P. Pihlakas soovivad kassatsioonkaebuse jätkuvalt Rae Vallavalitsuse 16. mai 1996. a vaidlustatud korralduse nr 192 tühistamist ja leiavad, et korralduse tühistamine on põhjendatud. Nende sooviks on taastada reformieelne olukord. Nad on esitanud Harju Maakohtule vastavasisulise hagiavalduse. Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis tegi 3. aprillil 2007 haldusasjas nr 3-3-1-6-05 otsuse, milles käsitles tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku probleeme. Halduskolleegium muutis selles osas oma senist praktikat ja asus seisukohale, et kui kohus on võtnud menetlusse tühistamiskaebuse ning kui kohus tuvastab isiku õiguste rikkumise ja haldusakti õigusvastasuse, peab kohus tühistamiskaebuse rahuldama ja mitte ise üle minema tuvastamiskaebusele. Kolleegium leidis, et üksnes kaebajal on õigus valida, milline kaebus (õiguskaitsevahend) on tema rikutud õiguste kaitseks kõige tõhusam ja otstarbekam. Kohus võib kohtumenetluse käigus vaid selgitada kaebajale tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse esitamise võimalust. Pärast selgitusi peab kohus ära kuulama nii kaebaja kui teiste menetlusosaliste arvamuse selles küsimuses. Kuid kui kaebaja kohtu poolt pakutud võimalust kasutada ei soovi, siis kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi. Selline lahendus võimaldab kaebajal paremini prognoosida oma eduväljavaateid kohtumenetluses ja näha ette kohtu võimalikku käitumist. Kolleegium rõhutas, et kaebaja tahte vastaselt, tagaselja, kohtuotsuse tegemise käigus ei tohi kohus üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele. Kui kohtule selgub pärast kohtuistungit otsuse tegemise käigus, et tema arvates on vaja üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele, peab kohus korraldama uue kohtuistungi (asja arutamise uuendama vastavalt TsMS §-le 437) ning esitama kohtuistungil kaebajale ja teistele menetlusosalistele vajalikud selgitused ning ära kuulama nende arvamuse. Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes võib kohus esitada vastavad selgitused menetlusosalistele ka kirjalikult ja küsida nende seisukohti samuti kirjalikult, piirdudes menetlusosaliste nõusoleku korral kirjaliku menetlusega. 26. Käesolevas asja lahendamisel on tõusetunud küsimus, kuidas kohaldada MaaRS § 9 lõiget 2 seoses maa ostueesõigusega erastamisega olukorras, kus endine talumaa (kinnistu) koosnes mitmest

lahustükist ning kus ühel lahustükil asuvad ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektile kuuluvad hooned, kuid teisel lahustükil ei asu temale kuuluvaid hooneid. Vaieldakse selle üle, kas MaaRS § 9 piiras hoonete omaniku õiguse maa ostueesõigusega erastamiseks üksnes selle lahustükiga, millel asuvad ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekti hooned või mitte. Kaebajad leiavad, et ostueesõigusega erastatav kinnistu peab olema moodustatud vahetult elamu juurde ja et neid lahustükke, kus elamut (hooneid) ei asu, erastada ei saa. R. Tali leiab kassatsioonkaebuses, et halduskohus ja ringkonnakohus kohaldasid ebaõigesti MaaRS § 9 lõiget 1 ja lõiget 2. Puudus keeld, et maa ostueesõigusega ostmine elamu juurde ei oleks võinud toimuda teiste lahustükkide arvel ja vallavalitsusel oli õigus otsustada, millistes piirides ja millise maa arvelt maa erastamine läbi viia. Rae Vallavalitsuse 16. mai 1996. a korralduse nr 192 andmise ajal sätestas MaaRS § 9 lg 1, et väljaspool linna või alevi piire ei tagastata maad, millel asuvad teise füüsilise isiku hooned, elamu juures kuni kahe hektari ulatuses ja suvilate, aiamajade, tootmishoonete ning muude ehitiste juures käesoleva seaduse vastuvõtmise ajal kehtiva tähtajata maakasutuse piirides, kuid mitte rohkem kui ühe hektari ulatuses, kui õigustatud subjekt ja praegune omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile. MaaRS § 9 lg 2 sätestas, et kui maal asuva elamu omanik soovib osta või saada asendusmaana rohkem kui 2 ha ja õigustatud subjekt soovib maa tagastamist ning nad ei jõua omavahel kokkuleppele, jagatakse maa nende vahel võimalikult võrdsetes osades, arvestades käesoleva seaduse §-s 17 kehtestatud piiranguid. Seejuures ei ole elamu omanikul, kes soovib maad osta või saada asendusmaana, õigust nõuda maad rohkem kui 20 ha. Halduskohus ja ringkonnakohus leidsid, et MaaRS § 9 mõtte ja eesmärgi kohaselt sai õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanik erastada maad ainult elamu juurde. Välistatud on võimalus, et õigusvastaselt võõrandatud maa ühel lahustükil asuva elamu omanikul oleks õigus erastada maad teiste lahustükkide, kus neid hooneid ei asu, arvelt. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et MaaRS § 9 lg 2 kohaldamisel maa ostueesõigusega erastamisel lahustükkide olemasolu korral tuleb lähtuda sama paragrahvi lõikes 1 sätestatust - "ei tagastata maad elamu juures". Seda maa tagastamise keeldu tuleb mõista selliselt, et ostueesõigusega võib erastada maad eelkõige selle elamu (hoonete) juures (ümber) oleval lahustükil. Seejuures, kui lahustükiga, kus asub elamu (hooned), külgneb vahetult teine lahustükk, kus elamut (hooneid) ei asu, võib ka selle lahustüki arvelt maad erastada. Kui aga nimetatud lahustükid teineteisega vahetult ei külgne, sest nende vahel paikneb näiteks tee, jõgi vms, mis ei kuulu kummagi lahustüki koosseisu, siis tuleb teise lahustüki arvelt maa erastamist kaaluda, arvestades konkreetseid asjaolusid. 27. Riigikohtu halduskolleegium ei pea vajalikuks võtta seisukohta kassatsioonkaebuste ülejäänud väidete osas. 28. Rae Vallavalitsuse kassatsioonkaebus ja R. Tali kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. T. Pihlaka ja P. Pihlaka kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Halduskohtu 18. aprilli 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-1230 (endine nr 3-1579/2005) ja Tallinna Ringkonnakohtu

21. detsembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-1230 tuleb tühistada ja saata asi Tallinna Halduskohtule eelmenetlusse. Rae Vallavalitsuse ja R. Tali kautsjonid kuuluvad tagastamisele. T. Pihlaka ja P. Pihlaka kautsjonid tuleb arvata riigituludesse. Tõnu Anton, Julia Laffranque, Harri Salmann