3-3-1-12-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-12-07

Otsuse kuupäev

19. aprill 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Kaja Belialsi, Alar Hindi, Kaupo Kalda, Kalev Karuse, Erkki

Kullangi, Liili Lauri, Andrus Lehtmetsa, Hanno Niinepuu, Ülo

Niitmäe, Piret Paabuski, Eve Petersoni, Margus Saadi, Olev

Saadoja, Toomas Tiiveli, Margus Tootmaa, Toomas Truuverki ja

Melita Valgu kaebused Tallinna Linnavolikogu 26. jaanuari

2006. a otsuse nr 10 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-06-442

Menetluse alus Riigikohtus

OÜ Robbins ja Tallinna Linnavolikogu kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

15. märts 2007

Kohtuistungil osalenud isikud

Tallinna Linnavolikogu esindaja Raul Keba

OÜ Robbins esindaja vandeadvokaat Toomas Tamme

Kaebajate esindaja vandeadvokaat Taivo Ruus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tallinna Linnavolikogu ja OÜ Robbins kassatsioonkaebused.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2006. a otsus ning jätta jõusse Tallinna

Halduskohtu 26. juuni 2006. a otsus haldusasjas nr 3-06-442, muutes selle põhjendusi vastavalt

käesolevale otsusele.

Mõista OÜ Robbins kasuks Kaja Belialsilt, Alar Hindilt, Kaupo Kaldalt, Kalev Karuselt, Erkki

Kullangilt, Liili Laurilt, Andrus Lehtmetsalt, Hanno Niinepuult, Ülo Niitmäelt, Piret

Paabuskilt, Eve Petersonilt, Margus Saadilt, Olev Saadojalt, Toomas Tiivelilt, Margus

Tootmaalt, Toomas Truuverkilt ja Melita Valgult välja menetluskulud igaühelt 1000 krooni.

Tagastada kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavolikogu 26. jaanuari 2006. a otsusega nr 10 kehtestati Rannamõisa tee 9c ja 10

kinnistute ja lähiala detailplaneering. Planeering kehtestati vastavalt K-Projekt AS tööle nr 03340,

millega kavandati Haabersti linnaosas asuvale 16,8 ha suurusele maa-alale 37 neljakorruselist

korterelamut, millest kolmele määratakse täiendav ärifunktsioon, 11 kahekorruselist korterelamut, 3

kolmekorruselist korterelamut ning 4 osaliselt kahe- ja osaliselt kolmekorruselist korterelamut (kokku

947 korterit), lasteaed, 6 alajaama ja 8 teemaakrunti kortermajade teenindamiseks. Otsuse p 2

kohaselt muudab detailplaneering Tallinna üldplaneeringut, kus planeeritava ala juhtfunktsiooniks on

määratud väikeelamute ala üksikute väiksemate 3-4 korruseliste elamutega.

2. Kaja Belials, Alar Hint, Kaupo Kalda, Kalev Karus, Erkki Kullang, Liili Lauri, Andrus Lehtmets,

Hanno Niinepuu, Ülo Niitmäe, Piret Paabusk, Eve Peterson, Margus Saadi, Olev Saadoja, Toomas

Tiivel, Margus Tootmaa, Toomas Truuverk ja Melita Valk esitasid halduskohtusse ühise kaebuse,

milles palusid detailplaneeringu kehtestamise korralduse tühistada. Kaebuse kohaselt on kõik kaebuse

esitanud isikud planeeritava maa-ala kinnisasjade omanikud ja elanikud Planeerimisseaduse (PlanS)

§ 16 lg 1 tähenduses. Kaebajad on esitanud planeerimismenetluses omapoolseid ettepanekuid ja

vastuväiteid, kuid neid ei ole arvestatud. Kaebuse põhjenduste kohaselt on kehtestatud

detailplaneering õigusvastane järgmistel põhjustel:

1) planeeringu avalik arutelu toimus 30. märtsil 2005. Kuivõrd avaliku arutelu toimumisest oli

planeeringu kehtestamise ajaks möödas 10 kuud ning vahepealse perioodi jooksul võis olla tekkinud

uusi huvitatud isikuid, oleks tulnud läbi viia uus avalikustamine;

2) PlanS § 10 lg 1 kohaselt ei tohi eraõiguslik isik olla detailplaneeringu tellija juhul, kui

detailplaneeringu koostamine ei toimu kooskõlas kehtestatud üldplaneeringuga. Tallinna linn

delegeeris detailplaneeringu tellimise eraõiguslikule isikule OÜ Pearu. Vastustaja on seda rikkumist

ka möönnud ning sõlmitud on uus leping, millega on K-Projekt AS-le üle antud ainult

detailplaneeringu koostamise õigus. Tegemist on üksnes vormilise muudatusega, kogu

planeeringulahendus koostati enne seadusevastase lepingu lõpetamist ning arendaja huvisid silmas

pidades;

3) analüüsimata on jäetud planeeringu elluviimisega kaasnevad keskkonnamõjud. Arvestatud ei ole

liigveest, energiavarustusest, jäätmetest ning ühisveevärgi ja kanalisatsiooni rajamisest lähtuvaid

mõjutusi. Kavandatava planeeringuga muudetakse oluliselt kaebajate elukeskkonda. Sellega rikutakse

kaebajate õiguspärast ootust, kuna nende investeerimisotsused on olnud ajendatud kehtivast

üldplaneeringust;

4) üldplaneeringu muutmise vajadus ei ole veenvalt põhjendatud, kaalumisel on täielikult

ignoreeritud piirkonna elanike huve.

Kohtumenetluse ajal loobusid kaebajad detailplaneeringu kehtestamise otsuse vaidlustamisest

Rannamõisa tee 9c krunti puudutavas osas põhjusel, et selle kinnistu suhtes on juba 9. juunil 2004

kehtestatud põhimõtteliselt samasuguse lahendusega detailplaneering.

3. Tallinna Halduskohtu 26. juuni 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-06-442 jäeti kaebus

rahuldamata. Kohus tõi otsuses välja järgmised põhjendused:

1) aeg avaliku arutelu ning planeeringu kehtestamise vahel oli mõistlik, üheski menetlusetapis ei

toimunud põhjendamatuid viivitusi;

2) eraõigusliku isikuga detailplaneeringu koostamise lepingu sõlmimise ajal ei olnud teada, et

nimetatud planeering muudab üldplaneeringut. Leping lõpetati 10. jaanuaril 2005. Lepingu

sõlmimine eraõigusliku isikuga ei vähenda tegelikult kohaliku omavalitsuse võimalusi avalikke huve

silmaspidava planeeringulahenduse kujundamisel. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et PlanS § 10

lg-t 6 on rikutud, on tegemist väheolulise rikkumisega, mis ei võinud mõjutada asja lõplikku

lahendamist;

3) keskkonnaalaste mõjutuste hindamine on läbi viidud. Kõik vastavad ametkonnad on

keskkonnamõjudele oma hinnangu andnud ning tehtud märkusi on detailplaneeringus arvesse võetud.

Detailplaneeringule on lisatud ka kavandatud tegevuse keskkonnaseisundi ülevaade, Rannamõisa

tee 10 keskkonnaseisundi uuring ning eraldi hinnangud mürataseme ja soojavajaduse rahuldamise

kohta. Vaidlusalusele detailplaneeringule ei kohaldu Keskkonnamõju hindamise ja

keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse sätted;

4) otsuse seletuskirjas on põhjalikult seletatud, missugused põhjused tingivad üldplaneeringu

muutmise vajaduse. Toodud põhjused on kooskõlas PlanS § 9 lg-ga 7, mis võimaldab üldplaneeringu

muutmist põhjendatud vajaduse korral. Areneva linnaruumi planeerimine on järjepidev protsess,

millega kaasneb paratamatult varasemate planeerimisotsuste muutmine.

Kohus leidis eeltoodut arvesse võttes, et planeerimismenetlus on läbi viidud õiguspäraselt ning

planeerimisdiskretsiooni teostades on arvestatud kõiki olulisi asjaolusid.

4. Kaja Belials, Alar Hint, Kaupo Kalda, Kalev Karus, Erkki Kullang, Liili Lauri, Andrus Lehtmets,

Hanno Niinepuu, Ülo Niitmäe, Piret Paabusk, Eve Peterson, Margus Saadi, Olev Saadoja, Toomas

Tiivel, Margus Tootmaa, Toomas Truuverk ja Melita Valk esitasid ühise apellatsioonkaebuse, milles

palusid halduskohtu otsuse tühistada ning kaebuse rahuldada. Kaebajad leiavad, et vaidlustatud

otsuse vastuvõtmisel on tehtud oluline kaalutlusviga, mis väljendub arendaja huvide

ebaproportsionaalses eelistamises kohalike elanike huvidele. Kaebajate huve pole arvestatud ei

hoonestuse tiheduse ega kõrguse, samuti liiklus- ja parkimiskorralduse osas. KOV oleks PlanS § 9

lg 2 p-st 8 tulenevalt pidanud vähemalt kaaluma keskkonnamõjude hindamise läbiviimist. Asja

materjalide juures olevas keskkonnaseisundi ülevaates ei ole teostatud planeeringulahendusega

kaasnevate keskkonnamõjude analüüsi. Nimetatud analüüs lähtub eeldusest, et planeeringulahendus

ei lähe vastuollu Tallinna üldplaneeringuga. Ilma igasuguse analüüsita on jäänud kogu piirkonda

häiriva kevadise rabast valguva liigvee ärajuhtimine.

Üldplaneeringu muutmine ei ole kooskõlas avalike huvidega, kogu planeerimismenetluse kestel on

avalikkus näidanud üles otsustavat vastuseisu planeeringulahendusele. Üldplaneeringu muutmist

põhjendavad argumendid on demagoogilised ega põhine ratsionaalsel arutelul. Kuidagi pole

põhjendatud, miks ei peeta kaitset väärivaks juba väljakujunenud pereelamupiirkonna säilimist.

Tallinna üldplaneeringu kohaselt on korterelamute piirkonnaks kavandatud Lasnamäe. Haabersti ja

Pikaliiva on kavandatud väiksema hoonestustihedusega piirkonnaks. Üldplaneeringu vastuvõtmise

ajal 2001. aastal oli Rocca al Mare piirkond juba välja kujunenud, seega ei saa üldplaneeringu

muutmist põhjendada väitega, nagu hakkaks Rocca al Mare alles nüüd Haabersti linnaosa keskuseks

kujunema.

Kaebajad ei nõustunud ka kohtu väitega, et PlanS § 10 lg 6 rikkumine on väheoluline. Selle normi

rikkumine toob vältimatult kaasa õigusvastase planeeringulahenduse. Ebaseadusliku lepingu

lõpetamisest kuni planeeringu vastuvõtmiseni jäi vaid 16 tööpäeva, seega on tegemist vaid katsega

õigusvastaselt koostatud planeeringu seadustamiseks.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-06-442 rahuldati

apellatsioonkaebused ning tühistati Tallinna Linnavolikogu 26. jaanuari 2006. a otsus nr 10.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt annab apellantidele kaebeõiguse PlanS § 26 lg 1, seega ei ole vaja

kontrollida, kas vaidlustatud otsus rikub kaebajate õigusi või piirab nende vabadusi. Ringkonnakohus

ei nõustunud vastustaja ja kolmanda isiku OÜ Robbins seisukohaga, mille kohaselt, loobudes

kohtumenetluses vaidlustamast planeeringu kehtestamist Rannamõisa tee 9c kinnistu osas, loobusid

apellandid ka kõikidest menetluslikest vastuväidetest Rannamõisa tee 10 kinnistu osas.

Üldplaneeringu muutmine detailplaneeringuga peab olema kaalutud ja veenvalt põhjendatud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu vaidlusalusest otsusest ega selle seletuskirjast selliseid veenvaid

põhjuseid ning erinevate huvide kaalumist. Väljatoodud põhjendused on vastuolulised ning mõneti

arusaamatud, ei selgu, milline on avalik huvi üldplaneeringu muutmiseks ning miks ei vääri kaitsmist

piirkonna elanike huvi üldplaneeringuga kindlaksmääratud senise elukeskkonna säilitamiseks. Seda,

et kaalumist ei ole sisuliselt toimunudki, näitab ka asjaolu, et PlanS § 10 lg 6 nõuetele vastav leping

sõlmiti vähem kui kuu aega enne planeeringu vastuvõtmist.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimine ei olnud

kõnealuse planeeringu menetlemisel kohustuslik. Oluline on aga see, kas kaalutlusotsuse tegemiseks

koguti piisavalt informatsiooni otsustamaks, et detailplaneeringu elluviimisega keskkonnale

negatiivseid mõjutusi ei kaasne või et muud asjaolud kaaluvad negatiivsed mõjutused üles.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole neid asjaolusid piisavalt uuritud ja analüüsitud. Planeeringule

lisatud maaüksuse keskkonnaseisundit kajastavad materjalid ei käsitle korterelamute ehitamist ning

suure hulga elanike piirkonda juurdetoomisest lähtuvaid mõjutusi. Seega ei ole haldusorgan kogunud

piisavalt informatsiooni õiguspärase kaalutlusotsuse tegemiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Tallinna Linnavolikogu esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus viidanud ühelegi tõendile, millele on

rajatud kohtu järeldused. Kohus ei ole võtnud selget seisukohta küsimuses, kas PlanS § 10 lg 6

rikkumine võib iseseisvalt kaasa tuua planeeringu kehtestamise otsuse tühistamise, ega tuvastanud, et

see rikkumine oleks mõjutanud asja otsustamist. Ei selgu, kuidas jõudis kohus sellest asjaolust

tulenevalt järeldusele, et kaalumist ei ole toimunud.

Planeerimismenetluse käigus on toimunud ratsionaalne huvide kaalumine. Ringkonnakohus ei ole

põhjendanud, millele tuginedes ta leiab, et kaebuse esitajatel üldse on kaitstav huvi elukeskkonna ja

üldplaneeringuga määratud juhtfunktsiooni säilitamiseks. Kohus on põhjendamatult sekkunud

kaalutlusõiguse teostamisse.

Kassaator leiab endiselt, et Rannamõisa tee 9c kinnistu osas kaebusest loobumisega nõustusid

kaebajad sisuliselt sellega, et detailplaneeringu menetlemine toimus õiguspäraselt ka Rannamõisa

tee 10 kinnistu osas.

Üldplaneeringu muutmise vajadust on põhjalikult selgitatud. Üldplaneeringu koostamise ajal ei olnud

Rocca al Mare selline tõmbekeskus nagu käesoleval ajal. Valglinnastumise negatiivsete mõjutuste

leevendamiseks on otstarbekas kavandada mõõduka hinnaga elamispindu väljakujunenud keskuse

lähedusse. Hoonestustihedus ja korruselisus langevad sujuvalt väikeelamute piirkonnale lähenedes.

Lisaks rikastab korterelamute ja äripiirkond monofunktsionaalset linnakeskkonda. Nende

põhjendustega on järelevalve teostamise käigus nõustunud ka Harju maavanem. Üldplaneeringu

muutmist ei peagi põhjendama avaliku huviga, oluline on põhjendatud vajaduse olemasolu.

Detailplaneeringu kehtestamine toimub avalikes huvides, kuna kavandatakse ka ümberkaudseid

piirkondi teenindavate kommunikatsioonide väljaehitamist, samuti loovutab arendaja kohalikule

omavalitsusele tasuta Rannamõisa tee laiendamiseks vajaliku kinnistu ning ehitab välja Pikaliiva tee.

Kaebuse esitajate huve on planeerimismenetluses õiglaselt ja õiguspäraselt kaalutud.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud, miks oleks haldusorgan pidanud kaebajate huve igal juhul

arvestama. Kehtestatud planeering ei riku kaebuse esitajate subjektiivseid õiguseid.

Alusetu on ringkonnakohtu järeldus keskkonnaalaste mõjutuste kohta kogutud informatsiooni

ebapiisavusest. Detailplaneeringule lisatud keskkonnaseisundi ülevaade sisaldab nii planeeringuala

keskkonna kirjeldust kui kavandatava tegevuse keskkonnamõjude analüüsi.

7. Kolmas isik OÜ Robbins palub oma kassatsioonkaebuses samuti ringkonnakohtu otsuse

tühistamist. Kassaator leiab, et kohtuotsus on olulises osas põhjendamata, puuduvad viited tõenditele,

millele kohtu järeldused rajanevad. Selgusetu on kohtu seisukoht PlanS § 10 lg 6 rikkumise

tagajärgede kohta. Alusetu on kohtu seisukoht, et üldplaneeringu muutmise vajadus on põhjendamata

ning erinevad huvid kaalumata. Kohus on põhjendamatult sekkunud kaalutlusõiguse teostamisse.

Kaebusest osalise loobumisega halduskohtus on kaebajad sisuliselt nõustunud planeerimismenetluse

õiguspärasusega ka ülejäänud planeeringuala suhtes.

Maavanema eelnev heakskiit üldplaneeringut muutva detailplaneeringu kehtestamiseks on käsitatav

omavalitsuse diskretsiooni piirava eelhaldusaktina, seda ei ole kaebajad aga vaidlustanud.

Kehtestatud detailplaneering ei oma sisulist puutumust kaebuse esitajate õigustega, seega ei

pidanudki haldusorgan nende õigustega igal juhul arvestama. Üldplaneeringu muutmine on

põhjendatud. Detailplaneeringu kehtestamine järgib avalikku huvi. Keskkonnaalaste mõjutuste

hindamine on vajalikus ja õigusaktidega nõutavas mahus läbi viidud.

8. Kaja Belialsi, Alar Hindi, Kaupo Kalda, Kalev Karuse, Erkki Kullangi, Liili Lauri, Andrus

Lehtmetsa, Hanno Niinepuu, Ülo Niitmäe, Piret Paabuski, Eve Petersoni, Margus Saadi, Olev

Saadoja, Toomas Tiiveli, Margus Tootmaa, Toomas Truuverki ja Melita Valgu vastuses

kassatsioonkaebustele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus ei ole

jätnud viitamata olulistele tõenditele, kuna vaidlustatud otsusest ei nähtugi ratsionaalseid kaalutlusi

ning põhjendusi. Kohtu hinnang PlanS § 10 lg 6 rikkumisele on ühemõtteline. Väide

planeerimismenetluse õiguspärasusega nõustumisest kaebusest osalise loobumisega on

põhjendamatu.

Ringkonnakohus on õigesti tuvastanud kaalutlusdefitsiidi vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel.

Maavanema heakskiit ei ole käsitatav kaalutlusõiguse piiranguna. Maavanem teostab planeeringute

üle riiklikku järelevalvet, teostades sealjuures ka ise kaalutlusõigust. Kohalik omavalitsus oleks

hoolimata maavanema heakskiidust saanud teha otsuse planeeringu mittekehtestamise või muutmise

kohta. Lisaks on väide maavanema heakskiidu kui eelhaldusakti vaidlustamise kohustusest esitatud

esmakordselt alles kassatsioonimenetluses.

Vastuolulised on kassaatorite väited, et kaebuse esitajate huvidega ühelt poolt arvestati ning teisalt ei

pidanudki üldse arvestama. PlanS § 26 lg 1 kontekstis on väited kaebuse esitajate huvide

mitterikkumisest ainetud.

Kassaatorid ei ole põhjendanud väiteid, et keskkonnamõjutuste kohta on piisavalt informatsiooni.

Kahtluse alla pole seatud ringkonnakohtu sedastust, et keskkonnaseisundi hinnang ei käsitle

kortermajade ehitamist.

Avalik huvi on kaalumisel määratlemata jäetud. Üldplaneeringu muutmise vajadus on põhjendamata.

Kassatsioonkaebustes avaliku huvina välja toodud eesmärgid on saavutatavad ka teistsuguse

planeeringulahenduse korral. Arvestades Haabersti linnaosa niigi tihedat asustust ning igapäevaseid

ummikuid, ei teeni kavandatav planeeringulahendus kellegi muu kui arendaja huve.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Käesoleva vaidluse lahendamiseks käsitleb kolleegium esmalt üldplaneeringu muutmist

detailplaneeringuga

(I),

seejärel

keskkonnamõjude

hindamise

küsimust

ning

teisi

planeerimismenetluse läbiviimisel tõusetunud probleeme (II) ning võtab viimaks seisukoha

kassatsioonkaebuste taotluste osas (III).

I

10. PlanS § 2 p 3 kohaselt on üldplaneeringu eesmärk valla või linna territooriumi arengu

põhisuundade ja tingimuste määramine ning detailplaneeringu koostamise kohustuse korral

detailplaneeringu koostamiseks aluste ettevalmistamine. Detailplaneering koostatakse valla või linna

territooriumi osa kohta (PlanS § 9 lg 1) ning sellega kehtestatakse ala maakasutus- ning

ehitustingimused (PlanS § 2 p 4). 12. oktoobri 2004. a otsuses nr 3-3-1-37-04 märkis kolleegium, et

üldplaneeringul on maakasutus- ja ehitustingimuste kindlaksmääramisel oluline roll, kuivõrd see on

vastavat investeeringut ja ehitust ettevalmistava detailplaneeringu aluseks ning vaatleb linna või valla

arengut tervikuna. Detailplaneering koostatakse üldjuhul selleks, et saavutada üldplaneeringuga

kavandatu elluviimine.

11. PlanS § 9 lg 7 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud

üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Kuivõrd detailplaneeringu koostamisel vaadeldakse vaid

väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast, ei ole selle menetlemisel võimalik samaväärselt arvesse

võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Seetõttu peaks detailplaneeringuga

üldplaneeringu muutmine jääma erandlikuks võimaluseks, mis tagab paindlikuma

reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. Üldplaneeringu muutmiseks põhjendatud

vajaduse äratundmisel on haldusorganil planeerimismenetlusele omaselt lai kaalutlusruum. Sellise

otsuse kohtulik kontroll on piiratud, kuivõrd kohus ei saa hinnata planeerimisotsuste otstarbekust.

Isikud, kelle õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on oma õiguste kohtulikul kaitsmisel

õigustatud nõudma eelkõige õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist. Kohtulikult

kontrollitav on ka planeeringu kehtestamisele eelneva menetluse õiguspärasus (vt ka Riigikohtu

halduskolleegiumi 18. veebruari 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-8-02, p 6).

12. Käesolevas asjas leidsid kaebajad, et üldplaneeringu muutmise vajadust ei põhjendatud veenvalt

ning kaalumisel ei võetud arvesse planeeringuala lähiümbruse elanike usaldust kehtiva

üldplaneeringuga kindlaksmääratud elukeskkonna säilimise suhtes. Halduskohus asus seisukohale, et

vaidlustatud otsuses ning selle seletuskirjas toodud põhjendused on veenvad ning kooskõlas PlanS

§ 9 lg-s 7 nõutuga. Ringkonnakohus leidis seevastu, et põhjendused on vastuolulised ning mõneti

arusaamatudki ega arvesta piirkonna elanike huvi senise elukeskkonna säilimiseks.

13. 10. oktoobri 2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-02 märkis kolleegium, et haldusakti

põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi

asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kolleegium nõustub halduskohtuga

selles, et vaidlustatud otsuses toodud põhjendused selgitavad piisavalt vajadust üldplaneeringu

muutmiseks ega viita omavalitsuse väljumisele lubatud kaalutlusruumist. Linna või valla arengu

põhisuundade ja tingimuste määramine on omavalitsusüksuse otsustuspädevuses ning nõuetekohase

menetluse läbiviimisel on omavalitsusüksus õigustatud varemtehtud otsuseid muutma. Nagu ülalpool

märgitud, võib üldplaneeringu muutmine toimuda nii uue üldplaneeringu kehtestamisega kui

vajadusel ka detailplaneeringus sisalduva muudatusettepanekuga. Seejuures on oluline, et kohalik

omavalitsus täidaks piisava tõhususega PlanS-st tulenevaid kohustusi avalikkuse kaasamisel,

erinevate seisukohtade arvessevõtmise võimalikkuse kaalumisel ja erinevate huvide vahel

tasakaalustatud lahenduse leidmisel ning teeks temast oleneva, et lahendada isikutevahelisi

erimeelsusi (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 6. novembri 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-

02 p 16). Vaidlust ei ole selle üle, et avalikkusele on vaidlustatud planeeringu menetlemise käigus

olnud tagatud nõuetekohane võimalus menetluses osalemiseks. Kolleegium leiab, et kehtestatud

üldplaneering ei tekita isikutele abstraktset kaitstavat usaldust sellega kindlaks määratud tingimuste

muutumatuna säilimiseks. Isikul tuleb leppida võimalusega, et teda ümbritsev elukeskkond võib

muutuda. Kaebajad ei ole välja toonud asjaolusid, mis viitaksid nende kui planeeringuala

lähiümbruse elanike konkreetsete subjektiivsete õiguste võimalikule rikkumisele vaidlustatud

planeeringuga.

Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et üldplaneeringu muutmine vaidlustatud detailplaneeringuga

toimus õiguspäraselt.

II

14. Kolleegium nõustub kohtutega, et eraldi keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimine ei

olnud vaidlustatud planeeringu koostamise ajal nõutav. Detailplaneeringu menetlemise ajal kehtinud

Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse § 4 lg 2 kohaselt hinnati riikliku

arengukava või programmi alusel kavandatava tegevuse keskkonnamõju riikliku arengukava või

programmi koostamise või selle hilisema muutmise käigus. Selliste arengukavade ja programmide

hulka kuulusid ka planeeringud. Õiguspärase kaalutlusotsuse langetamiseks tuli seega, hoolimata

formaalse keskkonnamõju hindamise menetluse läbiviimise kohustuse puudumisest, planeeringu

koostamise käigus koguda piisavalt infot planeeringuga kavandatava tegevuse elluviimisega

kaasnevate keskkonnamõjutuste kohta. Oluline ei olnud aga see, kuidas ning millises vormis teave

keskkonnamõjude kohta välja selgitati.

15. Vaidlusaluse detailplaneeringu koostamise käigus on arvesse võetud järgmisi keskkonnamõjutusi

käsitlevaid analüüse:

1) Rannamõisa tee 9C ja 10 kinnistute detailplaneeringuga kavandatud tegevuse keskkonnaseisundi

ülevaade;

2) mürataseme uuring;

3) keskkonnakaitseline hinnang soojusvajaduse rahuldamise kohta;

4) Rannamõisa tee 10 maaüksuse keskkonnaseisundi uurimine.

Halduskohus leidis, et kõigi nimetatud dokumentidega on otsuse tegemisel arvestatud ning et

keskkonnamõjude hindamine on seega piisaval määral läbi viidud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

võimalikke negatiivseid keskkonnamõjutusi piisaval määral uuritud, kuivõrd nimetatud dokumendid

ei käsitle üldplaneeringut muutvat ulatuslikku korterelamute ehitamist.

16. Kolleegium nõustub halduskohtu hinnanguga, et vaidlustatud planeeringu koostamise käigus on

kogutud õiguspärase kaalutlusotsuse tegemiseks piisavalt teavet. See, et keskkonnamõjude analüüsi

koostaja ei näinud planeeringulahenduses vajadust üldplaneeringu muutmiseks, ei tähenda, et

hindamisel ei oleks arvestatud kehtestatud planeeringule vähemalt olulises osas vastava

planeeringulahendusega. Halduskohus on õigesti tuvastanud, et kavandatava tegevuse mõju

pinnasele, veerežiimile, õhule, haljastusele ning piirkonna üldilmele on analüüsitud, võttes seejuures

arvesse kava rajada planeeringualale ligi 950 korterit. Seega on keskkonnamõjudele hinnangu

andmisel lähtutud adekvaatsetest alusandmetest. Kolleegium nõustub halduskohtuga ka selles, et

keskkonnamõjutuste kohta kogutud teavet on planeeringulahenduses arvesse võetud.

17. Kaebuse esitajad leiavad, et planeerimismenetluse käigus on rikutud ka PlanS § 10 lg-t 6, mille

kohaselt ei tohi eraõiguslik isik olla detailplaneeringu koostamise tellija juhul, kui detailplaneeringu

koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga. Kaebuse esitajad on seisukohal, et

kuivõrd PlanS § 10 lg-t 6 rikkuv leping lõpetati vaid mõni nädal enne planeeringu vastuvõtmist, on

tegemist üksnes puuduse vormilise kõrvaldamisega. Halduskohtu hinnangul ei vähenda PlanS § 10

lg 6 kohase lepingu sõlmimine eraõigusliku isikuga tegelikult kohaliku omavalitsuse võimalusi

kohaliku omavalitsuse tahtele vastavalt ja avalikke huve silmapidavalt detailplaneeringu lahendust

kujundada, ning isegi kui asuda seisukohale, et kaebuse esitajate poolt viidatud leping on vastuolus

PlanS § 10 lg-ga 6, oli tegemist väheolulise rikkumisega, mis ei võinud mõjutada asja lõplikku

lahendamist. Ringkonnakohtu hinnangul viitavad aga nimetatud asjaolud kaalumispuudujäägile ning

võivad kaasa tuua planeeringu kehtestamise otsuse tühistamise.

18. Kolleegium ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et eraõigusliku isikuga planeeringu koostamise

lepingu sõlmimine ei vähenda kohaliku omavalitsuse võimalust planeeringulahendust kujundada.

Juhul, kui kohalik omavalitsus korraldab ise planeeringu koostamist, võib erinevate huvide

tasakaalustatud arvessevõtmise võimalus olla tõhusam kui juhul, kui planeeringu tellijaks on

eelduslikult arendustegevuse kasumlikkusest huvitatud eraõiguslik isik. Oluline on, et avalikule

huvile vastavad lahendused sobitatakse planeeringusse juba selle koostamise käigus, mitte ei tuleks

arvessevõtmisele alles planeeringu vastuvõtmise otsuse langetamisel. Arendaja huvide ning avalike

huvide vastuollu sattumise oht on suurem juhul, kui detailplaneeringuga tehakse ettepanek

üldplaneeringu muutmiseks.

Juhul, kui vajadus üldplaneeringu muutmiseks selgub alles planeeringu koostamise käigus, tuleks

planeeringu koostamise korraldamine koheselt üle anda haldusorganile ning PlanS § 10 lg 6 esimese

lause alusel sõlmitud leping lõpetada. Vaidlustatud planeeringu menetlemisel seda nõuet ei täidetud.

PlanS nõudeid rikkuv leping lõpetati siiski mõned nädalad enne planeeringu vastuvõtmist. Seega

astus kohalik omavalitsus samme rikkumise lõpetamiseks ning sai võimaluse planeeringulahenduse

ülekontrollimiseks enne selle vastuvõtmist. Kolleegium ei tuvastanud käesolevas asjas kaalutlusvigu

ega muid menetluslikke rikkumisi, seega võib teha järelduse, et eraõigusliku isikuga sõlmitud

planeeringu koostamise lepingu hilinenud lõpetamine ei toonud kaasa õigusvastase haldusakti

andmist.

19. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et kohtumenetluse käigus kaebusest osaline loobumine

Rannamõisa tee 9c kinnistu osas ei piira kaebajate õigust vaidlustada detailplaneeringut Rannamõisa

tee 10 kinnistu osas. Kaebajad on teostanud oma õigust kaebuse piiride kindlaksmääramisel ning

kohus saab kontrollida kaebajate väiteid kehtestatud planeeringu õigusvastasuse kohta ka üksnes

Rannamõisa tee 10 kinnistu osas.

Väär on kassaatori OÜ Robbins seisukoht, et maavanema heakskiitu üldplaneeringut muutvale

detailplaneeringule tuleb pidada eelhaldusaktiks, mida kaebuse esitajad oleksid pidanud eelnevalt

vaidlustama. Tegemist on HMS § 16 lg 1 kohase siduva iseloomuga kooskõlastusega, mis on

menetlustoiming, mitte iseseisev haldusakt. Nagu muidki menetlustoiminguid saab sellist

kooskõlastust reeglina vaidlustada üksnes koos lõpliku haldusaktiga (vt ka halduskolleegiumi

10. juuni 2003. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-38-03, p 22.)

III

20. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium kassatsioonkaebused, tühistab ringkonnakohtu otsuse

ning jätab jõusse halduskohtu otsuse, täiendades seda käesoleva otsuse motiividega. Kuivõrd

kolleegium teeb otsuse asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb HKMS § 93 lg 4 kohaselt otsustada ka

menetluskulude jaotuse üle. Vastustaja Tallinna Linnavolikogu üheski kohtuastmes menetluskulude

väljamõistmist kaebuse esitajatelt ei taotlenud. Kolmas isik OÜ Robbins esitas ringkonnakohtus kaks

taotlust menetluskulude väljamõistmiseks (vt toimiku V köite lk 214 ja 221). Mõlemale taotlusele on

lisatud menetluskulude nimekiri. Toimiku V köite lk 215 toodud kulude nimekirja järgi kasutas OÜ

Robbins advokaadibüroo Alvin, Rödl ja Partner teenuseid apellatsiooniastmes 31 683 krooni

väärtuses. Lisaks kasutas OÜ Robbins toimiku V köite lk 221 toodud nimekirja järgi advokaadibüroo

Glimsted Straus & Partnerid teenuseid 21 063 krooni väärtuses. Esimese nimekirja järgsete kulude

tasumist tõendav dokument on toimiku V köite lk-l 215, teise nimekirja vastav dokument asub

toimiku V köite lk-l 227. Kassatsiooniastmes taotles OÜ Robbins menetluskulude väljamõistmist

77 871 krooni ulatuses. Lisatud on ka kulude tasumist tõendav dokument.

Riigikohtu istungil asus kaebajate esindaja seisukohale, et 77 871 krooni suurused kulutused

kassatsiooniastmes on ülemäära suured ning et kolmanda isiku menetluskulude osas peaks kohaldama

enne 1. septembrit 2006 kehtinud HKMS regulatsiooni.

21. Enne 1. septembrit HKMS kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmist poolelt ei

võimaldanud. Alates 1. septembrist 2006 kehtiva HKMS § 92 lg 7 kohaselt hüvitab kolmanda isiku

menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kohtumenetlusõiguse üldise

põhimõtte kohaselt tuleb menetlusele rakendada selle läbiviimise ajal kehtivat regulatsiooni, kui

seadus ei näe ette teisiti. Seega tuleb menetluskulude jagamisel lähtuda alates 1. septembrist 2006

kehtivast regulatsioonist. Halduskolleegium leiab aga, et kuivõrd apellatsioonimenetlus algas enne

1. septembrit 2006, ei pidanud kaebajad apellatsioonkaebuse esitamisel ette nägema võimalust

kolmanda isiku menetluskulude tasumise kohustuse tekkimiseks. Arvestada tuleb ka seda, et kolmas

isik OÜ Robbins on valdava osa oma apellatsiooniastme kuludest kandnud enne 1. septembrit 2006

(vastus apellatsioonkaebusele esitati 31. augustil 2006, vt toimiku V köite lk 132), seega ajal, mil

seadus veel ei võimaldanud halduskohtumenetluses kolmanda isiku menetluskulusid poolelt välja

mõista. Eeltoodut arvesse võttes leiab kolleegium, et apellatsiooniastme menetluskulude

väljamõistmine kaebajatelt oleks äärmiselt ebaõiglane ning jätab need HKMS § 92 lg 10 alusel

kolmanda isiku enda kanda.

22. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

OÜ Robbins taotles kassatsiooniastmes 77 871 krooni õigusabikulude väljamõistmist kaebajatelt.

Hoolimata kohtuasja suhtelisest mahukusest ja keerukusest, ei ole taotletud ulatuses menetluskulude

väljamõistmine kolleegiumi hinnangul põhjendatud. Kolleegium on oma varasemates lahendites

rõhutanud, et õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku kaebeõigust ning tulemus

peab olema õiglane (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 30. novembri 2005. a otsus haldusasjas nr 3-3-

1-70-05, p 11). Seda põhimõtet ei muuda võimalus kolmanda isiku kantud menetluskulude

väljamõistmiseks. Kolleegium mõistab seetõttu kaebuse esitajatelt OÜ Robbins kasuks välja 17 000

krooni, s.o igalt kaebajalt 1000 krooni.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld