3-3-1-1-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-1-07

Otsuse kuupäev

19. aprill 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Mari Rootalu, Helle-Silvia Solnaski, Kadi Pajupuu ja Signe

Kruusi kaebused Vabariigi Valitsuse 22. aprilli 1994. a

korraldusega nr 257-k tekitatud kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2006. a otsus

haldusasjas nr 3-04-379

Menetluse alus Riigikohtus

Mari Rootalu, Helle-Silvia Solnaski, Kadi Pajupuu ja Signe

Kruusi kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Mari Rootalu, Helle-Silvia Solnaski, Kadi Pajupuu ja Signe Kruusi

kassatsioonkaebused.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-379 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsuse 16. aprilli 1993. a määrusega nr 66 anti 25 aastaks rendile Osmussaare tee

10 asuv ehituskrunt suurusega 11 246 m2 autode teeninduskompleksi ja kaupluse ehitamiseks.

Tallinna linnavarade komisjoni 16. juuni 1993. a protokollilise otsuse nr 43 punktiga 5 nõustuti

krundi rendile andmisega AS-le Fakto. Riigi Maa-ameti 7. juuli 1993. a käskkirjaga nr 18 kinnitati

Tallinna linnavarade komisjoni protokoll nr 43 enampakkumise kohta ja kohustati sõlmima

rendileping AS-ga Fakto. 21. juulil 1993 sõlmiti Eesti Vabariigi ja AS Fakto vahel maarendileping,

millega maatükk anti 25 aastaks rendile.

Vabariigi Valitsuse 22. aprilli 1994. a korraldusega nr 257-k kinnitati riigi omandisse jäetavate

maatükkide nimekiri, korralduse lisa p-s 13 otsustati Maareformi seaduse (MRS) § 29 alusel jätta

riigi omandisse Tallinnas Osmussaare tee 10 asuv maa suurusega 11 246 m2. Tallinna Linnakohtu

19. augusti 1994. a kinnistamisotsusega kanti Eesti Vabariik nimetatud maatüki omanikuna

kinnistusregistrisse. 29. detsembril 1994 koormati kinnisasi hoonestusõigusega kestvusega 50 aastat

AS Fakto kasuks.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 7. novembri 1994. a otsusega nr 4144 loeti Tallinnas, end.

Harjumaal Iru vallas Väo mõisast eraldatud maakoht "Mõtte nr 361", endisel kinnistul nr 13866

asunud krunt suurusega 6,896 ha omandireformi objektiks. Komisjon luges tõendatuks, et vara kuulus

õigusvastase võõrandamise ajal Heino Arumaale ja Alfred Tealasele ning õigustatud subjektideks

tunnistati Mari Rootalu, Rein Arumaa, Helli Tealane ja Veevi Pajupuu, igaüks 1/4 maa osas. Rein

Arumaa maaosa nõudeõiguse päris Helle-Silvia Solnask ja Helli Tealase maaosa nõudeõiguse Signe

Kruus. Veevi Pajupuu maaosa nõudeõiguse päris Villu Pajupuu, kes poole sellest loovutas Kadi

Pajupuule.

26. oktoobril 2000 võõrandas AS Fakto hoonestusõiguse AS-le Hansa Liising Eesti, mis erastas maa

ostueesõigusega 6. mail 2003.

Tallinna Linnavalitsuse 21. septembri 2005. a korralduse nr 1752-k punktiga 1.2 otsustati mitte

tagastada Lasnamäe linnaosas endisel Harjumaal Iru vallas Väo mõisast eraldatud maakoht "Mõtte

nr 361", endisel kinnistul nr 13866 maad pindalaga 53 945 m², kuna see maa on osaliselt jäetud riigi

omandisse. Riigi omandisse jäetud maast 2810 m² asub Osmussaare tee 10.

2. Mari Rootalu, Helle-Silvia Solnask, Kadi Pajupuu ja Signe Kruus esitasid Tallina Halduskohtule

kaebuse, milles palusid välja mõista hüvitise Vabariigi Valitsuse 22. aprilli 1994. a korraldusega

nr 257-k tekitatud kahju eest.

3. Tallinna Halduskohtu 11. oktoobri 2005. a otsusega haldusasjas nr 3-2499/2004 rahuldati kaebused

osaliselt ja otsustati välja mõista Eesti Vabariigilt Mari Rootalu kasuks 554 605 kr 25 s õigusvastase

haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks ning 6241 kr 50 s kohtukulusid, Helle-Silvia Solnaski

kasuks 554 605 kr 25 s õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks ning 13 554 kr

kohtukulusid, Signe Kruusi kasuks 554 605 kr 25 s õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju

hüvitamiseks ning 17 176 kr 50 s kohtukulusid, Kadi Pajupuu kasuks 277 302 kr 62 s õigusvastase

haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks ning 8311 kr 50 s kohtukulusid.

Kohtuotsust põhjendati järgmiselt:

a) ORAS § 18 keelab tehingud õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni omandireformi objektiks

oleva vara tagastamise küsimuse otsustamiseni, seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud; vara

omanikud ja valdajad on kohustatud tagama vara säilimise, kui seda kohustust ei täideta, peavad nad

hüvitama kahju. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse "Omandireformi aluste

seaduse rakendamise kohta" p 12 lubas õigusvastaselt võõrandatud vara valdajatel seda rentida vaid

tähtaega määramata ning sellised lepingud kuulusid omaniku nõudmisel lõpetamisele kolme kuu

jooksul alates päevast, mil lepingu järgi vara kasutajale teatatakse vara tagastamise otsusest. Eesti

Vabariigi Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991. a otsuse "Eesti Vabariigi maareformi seaduse

kehtestamise kohta" punkti 9 kohaselt oli keelatud ehituslubade andmine õigusvastaselt võõrandatud

maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni.

Vaidlusaluse maatüki tagastamiseks olid taotlused esitatud õigeaegselt. Seejuures ei oma tähtsust, et

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 7. novembri 1994. a otsus nr 4144 ei vastanud vastustaja väitel selle

andmise ajal kehtinud seadusele - otsust ei ole keegi vaidlustanud ja haldusakt kehtib. Isikul, kes

esitas seadusega ja selle alusel ettenähtud korra kohaselt avalduse vara tagastamiseks ja kelle avaldus

menetlusse võeti, on juba menetluse algusest alates alus eeldada ja õigus nõuda, et tema avaldust

menetletakse seadusega kooskõlas ning menetluse üheski staadiumis ei võetaks vastu õigusvastaseid

haldusakte, mis raskendaksid või muudaksid võimatuks tema avalduse rahuldamise. Et

omandireformi reguleerivad õigusaktid kaitsevad vara tagastamise avalduse esitanud isiku õigusi ka

enne subjektiotsuse tegemist, tuleneb ka ORAS §-st 18. Nimetatud paragrahv ei seo õigusvastaselt

võõrandatud varaga tehingute teostamise keelu ja vara säilimise tagamise kohustuse tekkimise algust

kohaliku komisjoni otsuse väljaandmisega, millega see vara õigusvastaselt võõrandatud varana

omandireformi objektiks tunnistatakse;

b) MRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata endistele omanikele või nende õigusjärglastele

õigusvastaselt võõrandatud maad, mis vastavalt MRS §-le 31 jäetakse riigi omandisse. Vabariigi

Valitsuse 20. juuni 1994. a määrusega nr 228 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korra" p-s 3

sätestatakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata täielikult või osaliselt seoses selle

jätmisega riigi omandisse, teeb kohalik omavalitsus otsuse maa mittetagastamise ja kompenseerimise

kohta pärast maa riigi omandisse jätmise otsustamist Vabariigi Valitsuse poolt. Seega tõi Vabariigi

Valitsuse korraldus nr 257-k, millega otsustati jätta maa riigi omandisse, kaasa maa tagastamata

jätmise õigustatud subjektidele. Maa koormati 29. detsembril 1994 hoonestusõigusega AS Fakto

kasuks ja 6. mail 2003 erastati hoonestusõiguse omandanud AS-le Hansa Liising Eesti. Korralduses

nr 257-k maa riigi omandisse jätmise põhjusena viidati MRS §-le 29, mis sätestas, et riigi omandusse

jäetakse Vabariigi Valitsuse otsusega MRS §-s 31 nimetatud maa. Korralduses ei ole viidet § 31

vastavale punktile, mille alusel korralduse juurde kuuluva nimekirja p-s 13 fikseeritud Osmussaare

tee 10 on riigimaaks jäetud. Vaidlusalune maatükk jäeti riigi omandisse selleks, et erastada see

eraõiguslikule äriühingule ärimaana. Asja materjalidest ei nähtu, et maa mittetagastamine oleks olnud

tingitud veel muudest Maareformi seaduses sätestatud alustest;

c) eeltoodust nähtub, et Vabariigi Valitsuse korraldus nr 257-k selle juurde kuuluva nimekirja p 13

osas on õigusvastane. Kahjuna tuleb käsitada kaebustes märgitud ulatuses maa tagasisaamise

võimaluse minetamist, mis on põhjuslikus seoses selle maa riigi omandisse jätmisega ning tekitatud

kahju tuleb kaebajatele hüvitada Eesti Vabariigil. Seejuures pole tähtsust, kas vastustaja oli

korralduse nimekirja punkti 13 lülitades teadlik asjaolust, et 2810 m2 suurusele osale sellest

maatükist on esitatud tagastamise taotlus. Riigi poolt läbiviidava omandireformi käigus riigi või

kohaliku omavalitsuse ametnike tegematajätmistega tekitatud kahju ei saa jätta õigustatud subjektide

kanda;

d) vastavalt Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (s.o kannatanu), nõuda talle

tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik seda kõrvaldada

sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebajad püüdsid

kahju tekkimist ära hoida, pöördudes 1996. aastal Maa-ameti ja 1999. aastal õiguskantsleri poole ning

korduvalt Tallinna Linnavalitsuse poole, millist tegevust oma õiguste kaitsmisel saab lugeda

piisavaks RVastS §-st 7 lg 1 tuleneva nõude täitmisel. Kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse

haldustegevus pidi ka enne Haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele.

Nimetatud põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet

teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning

muud asjakohast teavet. Käsitletava haldusasja materjalidest nähtub, et kohaliku omavalitsuse või

riigiasutuse poolt õigustatud subjektidele antud teave õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise menetluse kohta oli ebatäielik või puudus hoopiski;

e) kohtu poolt määratud ekspertiisiga hinnati 3800 m2 maatüki turuväärtuseks 3 000 000 kr, mis teeb

ühe ruutmeetri maksumuseks 789 kr 47 s. Kuna tegelikult on vaidlusaluse maatüki suurus 2810 m2,

on selle turuväärtus eksperthinnangust lähtuvalt 2 218 421 kr. Kaebajad ei ole eksperthinnangut

vaidlustanud, küll aga on seda teinud vastustaja. Kohus ei nõustu vastustaja vastuväidetega. Ekspert

ei pidanud lähtuma vaidlusaluse maatüki praegusest majanduslikust otstarbest, milleks on ärimaa.

Kui kaebajate õigusi poleks rikutud ja poleks jäetud maa tagastamata, oleksid nad saanud maatüki

omanikeks ning pole teada, milline sihtotstarve sellel maatükil sellisel juhul praegu oleks. Ekspert on

õigesti kasutanud võrdlusobjektidena erinevate sihtotstarvetega maatükke. AS Arco Vara

Kinnisvarabüroo eksperthinnang on põhjendatud ja tõene ning sellest tuleb kaebajatele maa

turuväärtuse hüvitamisel lähtuda.

4. Vabariigi Valitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 18. septembri 2006. a otsusega rahuldati Vabariigi Valitsuse

apellatsioonkaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu otsus ja jäeti M. Rootalu, H.-S. Solnaski,

K. Pajupuu ja S. Kruusi kaebused rahuldamata. Otsusega mõisteti igalt kaebajalt välja ka 18 310,85

krooni Vabariigi Valitsuse menetluskuludena. Kohtuotsuse põhjendused olid alljärgnevad:

a) vaidlustatud haldusakt, millega jäeti maa riigi omandisse, oli motiveerimata. Nimetatud puudust ei

saa siiski käsitada sellise asjaoluna, mis tooks kaasa vaidlustatud haldusaktiga tekitatud kahju

hüvitamise. Kaebuse esitajad ei ole näidanud, et korralduse motiveerimata jätmine oleks toonud

kaasa eraldi kahju lisaks sellele, mis kaasnes maa riigi omandisse jätmisega. Kaebuse esitajatele

tekkinud kahju ei oleks olnud väiksem, kui korraldus oleks olnud nõuetekohaselt motiveeritud;

b) õige on apellandi väide, et halduskohtu poolt Vabariigi Valitsuse 22. aprilli 1994 korralduse

nr 257-k väidetava õigusvastasuse kindlakstegemisel Vabariigi Valitsuse 20. juuni 1994. a määrusega

nr 228 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korrale" osundamine on ebaõige, kuna nimetatud kord

vaidlustatud korralduse andmise ajal veel ei kehtinud. Halduskohus leidis, et nimetatud korrast

tulenevalt teeb kohalik omavalitsus otsuse maa mittetagastamise ja kompenseerimise kohta, kui maa

on jäetud riigi omandisse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohus nimetatud viitest järeldusi teinud.

Korralduse õigusvastasust on põhjendatud asjaoluga, et maa õigusvastaselt riigi omandisse jätmine

põhjustas maa tagastamata jätmise. Apellant ei ole vaidlustanud halduskohtu põhjendatud seisukohta,

et maa, mis on jäetud riigi omandisse, ei kuulunud ka enne viidatud korra jõustumist enam

tagastamisele;

c) maa riigi omandisse jätmine, kui sellele on esitatud tagastamise taotlus, ei ole igal eesmärgil

õiguspärane. Käesoleval juhul ei ole apellant vaidlustanud halduskohtu seisukohta, et maa jäeti riigi

omandisse tulenevalt asjaolust, et seda sooviti anda rendile. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et

maareformi puhul ei ole ORAS § 18 ja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20. juuni 1991. a otsuse p 12

kohaldatavad, kui õigusvastaselt võõrandatud vara koosneb maast. Alles riigi omandisse jätmise järel,

mille tulemusel maa tagastamine ei ole võimalik, sai maa omandivormi muuta, teha tehinguid, mis

toovad kaasa selle mittesäilimise või anda rendile tähtajalise rendilepingu alusel. Kohus saab hinnata

maa riigi omandisse jätmise kaalutluste õiguspärasust, sõltumata asjaolust, kas maa riigi omandisse

jätmise kaasa toonud asjaolud on vaidlustatud või mitte. Kuna maa rendile andmine ja sellele

ehitusloa andmine ei olnud lubatavad, oli õigusvastane ka maa riigi omandisse jätmine eesmärgiga

seada sellele hiljem hoonestusõigus rentniku kasuks ning võimaluse tekkimisel maa ostueesõigusega

erastada;

d) apellant leiab õigesti, et halduskohus kohaldas ekslikult Riigivastutuse seadust kahju hüvitamisel.

Vaidlusalune maa jäeti riigi omandisse 1994. aastal, kui riigi tekitatud kahju hüvitamist reguleeris

Tsiviilkoodeks (TsK). Vastavalt Riigikohtu 4. märtsi 2002. a määrusele asjas nr 3-3-4-1-02 kuulub

käesolevas asjas kohaldamisele Tsiviilkoodeks. Võrreldes Riigivastutuse seadusega eeldas varasem

regulatsioon muuhulgas kahju tekitanu süü olemasolu. Halduskohus süü olemasolu ei hinnanud.

Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et vaidlustatud korralduse andmise ajal ei teadnud riik maa

tagastamise taotluse olemasolust, kuna Tallinna Linnavalitsus oli teatanud, et nimetatud maatükile

tagastamise taotlusi esitatud ei ole. Apellandi väitel saadi selle teabe ebaõigsusest teada alles 1996. a

V. Pajupuu pöördumisest. Kaebuse esitaja väitel oleks riik hoolsuskohustust järgides pidanud teadma,

et linna asjaajamises valitseb korratus ning andmed võivad olla ebaõiged. Sellisel juhul on kahju

tekitatud sellega, et pole loodud riigi poolt riigi ülesannete täitmiseks kohalikule omavalitsusele

piisavaid vahendeid, mis tagaksid piisava ülevaate tagastamistaotluste kohta. Ringkonnakohus

nõustub apellandiga, et süü on käesoleval juhul välistatud asjaoluga, et riik esitas linnavalitsusele

teabenõude tagastamistaotluste olemasolu kohta ning linnavalitsuse teatel tagastamistaotlusi

Osmussaare 10 maale esitatud ei olnud. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitajad taotlenud kahju

hüvitamist linnavalitsuse poolt ebaõige teabe andmise eest või riigi poolt piisavate vahendite

eraldamata jätmise eest, mis sellise ebaõige teabe andmise võimalikuks tegid. Nimetatud toimingud

ja tegevusetus ei ole samastatavad maa riigi omandisse jätmisega. Kuna apellandi poolt maa riigi

omandisse jätmisel puudus tema tegevuses süü, siis tuleb TsK § 448 alusel jätta kaebus rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. M. Rootalu, H.-S. Solnask, K. Pajupuu ja S. Kruus esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad

tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu otsus.

Kassatsioonkaebuses leitakse:

a) lisaks Tsiviilkoodeksile kehtis kahju tekitamise ajal ORAS § 18, mille lg-st 1-2 tulenes kahju

hüvitamise kohustus sõltumata süüst, tegemist oli objektiivse vastutusega;

b) ringkonnakohus rikkus HKMS § 25 lg-t 5 ja TsMS § 654 lg-t 5, millest tulenevalt peab kohus

võtma põhjendatud seisukoha kõigi poolte esitatud väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt,

miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. TsMS § 669 lg 1 p 5 järgi on

ringkonnakohus otsuse tegemisel rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi, kui otsus on olulises

ulatuses jäetud põhjendamata;

c) kohus ei põhjendanud seda, kuidas saaks vastustaja tugineda oma süü puudumisele, kui ta pidi

ulatuslikult korraldama reformi läbiviimist ja oli seetõttu tehtava eest täielikult vastutav. Kohus ei

motiveerinud, kuidas saaks mõne muu instantsi, kellele oli riigi poolt delegeeritud vastav pädevus,

võimalik minetus reformi läbiviimisel välistada vastustaja süü kannatanu ees vastutamisel;

d) ringkonnakohus ei ole arvestanud vastustaja poolt halduskohtule esitatud seletuse lisade 7, 20, 21

ja 38 omavahelisi vastuolusid ning vastuolusid teiste tõenditega;

e) kohus ei ole põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes on ta tuvastanud, et riik esitas

linnavalitsusele teabenõude tagastamistaotluste olemasolu kohta ning et linnavalitsus teatas Maa-

ametile tagastamistaotluste puudumisest. Vastustaja ei lisanud halduskohtule esitatud seletusele

teabenõuet ega mingit linnavalitsuse vastust, ka ei viita kohus toimiku lehekülgedele, kus sellised

väidetavad tõendid asuksid. Otsusest ei selgu, millise ametniku vahendusel ja millal riik teabenõude

seoses tagastamistaotlustega esitas, samuti jääb selgusetuks, millal ja milline linnavalitsuse ametnik

vastuse koostas ning millise sisuga see vastus oli. Kohus ei tuvastanud täpselt, millise vastustajaga

seonduva ametniku käitumises süü puudus ning ei lahatud ka süüd tahtluse ja ettevaatamatuse

tähenduses;

f) menetluskulude väljamõistmine kaebajailt vastustaja kasuks ei olnud õiguspärane.

7. Vabariigi Valitsuse esindaja Maa-ameti kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et

kassatsioonkaebus on põhjendamatu ning et selle rahuldamiseks puudub alus. Vabariigi Valitsuse kui

haldusakti andja tegevuses puudub süü mistahes kujul, sest maa riigi omandisse jätmise menetluses

on Maa-amet volitatud riigiasutusena esitanud Tallinna Linnavalitsusele korduvalt järelepärimisi

tuvastamaks, kas riigi omandisse jäetava maa osas on esitatud maa tagastamise avaldusi või mitte.

Linnavalitsus on nendele järelepärimistele vastates korduvalt kirjalikult teatanud, et nende käsutuses

olevatest andmetest (halduskohtule saadetud seletuse lisad 7, 20 ja 21) ei nähtu ega tulene, et

vaidlusaluse maa osas oleks esitatud maa tagastamise taotlusi.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Haldusasja menetlus eelnevates kohtuastmetes on kulgenud järgmiselt: halduskohus rahuldas

kaebused ja mõistis kaebajatele osaliselt hüvitised välja; ringkonnakohus nõustus vaidlustatud

haldusakti õigusvastasusega ja kahju tekkimisega, ent leidis, et kahju ei kuulu hüvitamisele, kuna

Vabariigi Valitsuse tegevuses puudus süü - riik ei teadnud, et vaidlusaluse maa suhtes oli esitatud

tagastamisavaldus.

Esitatud kassatsioonkaebuse alusel käib vaidlus seega ainult selle üle, kas Vabariigi Valitsuse

käitumises puudus süü ning kas see on aluseks kahju hüvitamisest keeldumisele või mitte.

9. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et haldusasjas tulnuks lähtuda

ORAS § 18 lg-test 1 ja 2, millest tuleneb kassaatori arvates vastutus sõltumata süüst. Kolleegiumi

arvates ei ole ORAS § 18 käesoleva vaidluse seisukohalt üldse asjakohane. Vaidlusaluse haldusakti -

Vabariigi Valitsuse 22. aprilli 1994. a korralduse nr 257-k - andmise ajal sätestas ORAS § 18 lg 1

järgmist: "Kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse

otsustamiseni on riigi- ja kohaliku omavalitsuse organitel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel

isikutel, kelle omanduses või valduses vara on, keelatud vara omandivormi muuta, kui käesolevast

seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud." Sama paragrahvi teine lõige

sätestas: "Käesoleva paragrahvi 1. lõikes märgitud vara omanikud ja valdajad on kohustatud tagama

vara säilimise. Kui seda kohustust ei täideta, peavad nad hüvitama kahju."

Kolleegium osundab, et samal ajal nägi ORAS § 15 ette, et natsionaliseeritud maa tagastamisel

rakendatakse Omandireformi aluste seadust, kui Maareformi seadusest ei tulene teisiti, ning MRS § 4

nägi ette, et maareformi suhtes rakendatakse Omandireformi aluste seadust, kui Maareformi

seadusest ei tulene teisiti. Seega võis Maareformi seadus näha ette erandeid Omandireformi aluste

seaduse üldisest regulatsioonist.

Vaidlusaluse haldusakti andmise ajal sätestas MRS § 6 lg 2 p 4, et maad ei tagastata kas osaliselt või

tervikuna, kui maa jäetakse riigi omandisse vastavalt MRS §-le 31 või antakse munitsipaalomandisse

vastavalt MRS §-le 28. Eeltoodu põhjal leiab kolleegium, et MRS § 6 lg 2 p 4 alusel toimuvat maa

riigi omandisse jätmist ei takistanud ORAS § 18. Samasugusest seisukohast on Riigikohtu

halduskolleegium lähtunud 5. märtsi 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-102-06. Kuna ORAS § 18

lg 1 ei ole käesolevas haldusasjas kohaldatav, ei oma tähtsust ka see, kas ORAS § 18 lg-s 2 sätestatud

vastutus on eriregulatsioon TsK §-des 448-450 sätestatud vastutuse regulatsiooni suhtes või mitte.

Käesoleval juhul kuulusid kohaldamisele Tsiviilkoodeksi normid.

Hoolimata sellest, et halduskohus ja ringkonnakohus tuginesid oma otsuses vaidlustatud haldusakti

õigusvastasust tuvastades muuhulgas samuti ORAS §-le 18, nõustub Riigikohtu halduskolleegium

halduskohtu ja ringkonnakohtu lõppjäreldusega, et maa riigi omandisse jätmine oli õigusvastane.

10. Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kui riik esitas maa riigi

omandisse jätmise menetluses eelnevalt Tallinna Linnavalitsusele järelepärimise selle kohta, kas

vaidlusaluse maa suhtes on esitatud tagastamise avaldus ning linnavalitsus vastas sellele

järelepärimisele eitavalt, siis puudub riigil kaebajatele kahju tekitamises süü ning riik ei ole selle

kahju eest vastutav. Kolleegium leiab aga, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu selgelt, millele

tuginedes ringkonnakohus sellise järelduse tegi.

TsMS § 654 lg 4 kohaselt märgitakse ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas ringkonnakohtu

tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused ning tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused.

Ringkonnakohus on märkinud oma otsuses üksnes, et "Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et

vaidlustatud korralduse andmise ajal ei teadnud riik maa tagastamise taotluse olemasolust, kuna

Tallinna Linnavalitsus oli teatanud, et nimetatud maatükile tagastamise taotlusi esitatud ei ole" ning

et "Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et süü on käesoleval juhul välistatud asjaoluga, et riik

esitas linnavalitsusele teabenõude tagastamistaotluste olemasolu kohta ning linnavalitsuse teatel

tagastamistaotlusi Osmussaare 10 maale esitatud ei olnud."

Kohtuotsusest ei ilmne, millistele tõenditele tuginedes on ringkonnakohus leidnud, et riik esitas

linnavalitsusele järelepärimise. Kohtuasja materjalidest selliseid tõendeid ei nähtu. Vastustaja leiab

vastuses kassatsioonkaebusele, et asjas ei oma tähtsust, mil viisil taotlused või nõuded esitati.

Eelneva kohtumenetluse käigus on vastustaja viidanud oma halduskohtule saadetud seletuse lisadele

7, 20, 21 ja 38, kust nähtuvat, et Tallinna Linnavalitsus on riigi järelepärimistele vastanud korduvalt

eitavalt.

Riigikohtu halduskolleegiumi arvates ei ole asjas piisava kindlusega tuvastatud, et riik Tallinna

Linnavalitsusele järelepärimise esitas ning et linnavalitsus sellele vastas. Kassatsioonkaebuses on

kassaatorid osundanud mitmetele puudustele vastustaja seletuste lisades 7, 20 ja 21, sh sellele, et

osadel neist dokumentidest puudusid Maa-ameti pitserid dokumendi sissetuleku registreerimise

kohta, osad neist on dateerimata, adresseerimata ja allkirjastamata, kokku ei lange vastustes viidatud

toimikute numbrid ja endiste omanike nimed jne. Kolleegium leiab, et selliste vaieldavuste

olemasolul ning eriti olukorras, kus riigi järelepärimise kohta puuduvad toimikus tõendid - vastustaja

üksnes väidab, et seda tehti - ei saa kohus piirduda otsuse motiveerimisel üldise konstateeringuga, et

riik on järelepärimise esitanud ning linnavalitsus on sellele eitavalt vastanud, viitamata sealjuures

konkreetsetele usaldusväärsetele tõenditele.

Ebapiisava motiveerimise ning protsessiõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu kuulub

ringkonnakohtu otsus tühistamisele. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus esitatud tõendeid

täiendavalt uurima ning tuvastama, kas riik on tõepoolest järelepärimise linnavalitsusele esitanud

ning kas sellele on eitavalt vastatud.

Kolleegium rõhutab, et TsK § 448 lg-st 2 tulenes kahju tekitanu süü presumptsioon - sätte kohaselt

vabanes kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendas, et kahju oli tekitatud mitte tema süü läbi.

Seega peab riik vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta oli teinud endast oleneva

tagastamistaotluste olemasolu väljaselgitamiseks ning et ta ei olnud maa riigi omandisse jätmisel

tagastamistaotlustest teadlik.

11. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse seisukohaga, et riik on isegi siis vastutav

omandireformi käigus tekitatud kahju eest, kui õigusvastaselt käitus kohalik omavalitsus, kellele oli

vastav omandireformiga seotud ülesanne delegeeritud. Tulenevalt Tsiviilkoodeksi süülise vastutuse

põhimõttest on Tsiviilkoodeksi alusel kahju hüvitamiseks kohustatud see haldusekandja, kelle

käitumises esinesid kõik vastutuse koosseisu elemendid. Kolleegium märgib, et juhul, kui asja uuel

läbivaatamisel leiab tuvastamist, et riik oli järelepärimise tagastamisavalduste olemasolu kohta

esitanud ning linnavalitsus oli sellele vastanud ekslikult eitavalt, siis võib M. Rootalul ja teistel

kassaatoritel olla õigus esitada kahju hüvitamise nõue Tallinna linna vastu. Sealjuures võib sihile

mitteviinud kohtumenetlus riigi vastu osutuda mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamisel.

12. Riigikohus rahuldab esitatud kassatsioonkaebused ning tühistab Tallinna

Ringkonnakohtu 18. septembri 2006. a otsuse. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus riigi

süü küsimuse uuesti lahendama ja tuvastama selleks vajalikud asjaolud. Kuna kassatsioonkaebus

rahuldatakse, siis ei võta Riigikohtu halduskolleegium seisukohta kassatsioonkaebuse ülejäänud

väidete osas.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann