3-2-1-27-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-27-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 18. aprill 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

T. J hagi mittetulundusühingu T vastu 30 000 krooni suuruse

kahjuhüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-778

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. J kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja T. J (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Vahur Krinal

Kostja mittetulundusühingu T (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Marti Hääl

Asja läbivaatamise kuupäev

19. märts 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2006. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. J esitas mittetulundusühingu T vastu hagi 30 000 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt

osales hageja kostja korraldatud ratsamatkal. Kuigi kostja esindaja kinnitas, et tema hobused on

treenitud ja matkarada kergeastmeline, hakkas hageja juhitud hobune matka ajal ootamatult

galopeerima, mistõttu hageja kukkus hobuse seljast ja sai tervisekahjustuse. Hagejal diagnoositi

lülisamba nimmeosa ja vaagna hulgimurrud. Ta viibis pikka aega haiguslehel. Hageja nõudis kostjalt

30 000 krooni hüvitamist, millest 18 231 krooni on hageja tervisele tekitatud kahjuga seotud otsesed

kulutused ja 11 769 krooni hagejal saamata jäänud palgatulu. Hageja leidis, et kostja vastutab

loomapidajana võlaõigusseaduse (VÕS) § 1060 alusel ratsamatkal juhtunud õnnetuse tagajärjel

hagejale tekkinud kahju eest.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta leidis, et ta ei vastuta tekkinud kahju eest, kuna andis hobuse hageja

valdusse viimase soovil. Hageja pidi arvestama võimaliku kukkumisega ning võttis endale riski

vabatahtlikult. Kostja tegevuse ja saabunud tagajärje vahel puudub põhjuslik seos, sest hageja oli ohu

allikat valitsenud isikuks.

3. Harju Maakohus rahuldas 30. juuni 2006. a otsusega hagi ning mõistis hageja kasuks kostjalt välja

30 000 krooni suuruse hüvitise. Maakohus tunnistas otsuse viivitamata täidetavaks 10 000 krooni

osas.

Maakohtu otsuse kohaselt vastutab loomapidaja looma tekitatud kahju eest VÕS § 1060 alusel

sõltumata sellest, kas kahju põhjustanud tegu oli õigusvastane või mitte. Samuti ei oma tähtsust

loomapidaja süü. Loomapidaja vastutus põhineb teadlikult ja tahtlikult enda peale võetud looma üle

valitsemisel ja looma kasutamisest saadaval kasul. Kostja oli loomapidaja, ta rentis omanikelt

hobuseid ja kasutas neid tulu saamiseks. Õige ei ole kostja väide, et kuna ta andis hobuse valduse üle

hagejale, vastutab hageja hobuse otsese valdajana temale tekkinud kahju eest. Kostja andis hobuse

küll hageja faktilise võimu alla, kuid jäi ise ratsamatka saatjaks ja kontrollijaks. Seega ei läinud

hobuse valdus hagejale üle. Hageja ja kostja vahel ei tekkinud rendisuhet. Järelikult jääb tekkinud

kahju eest vastutajaks kostja. Kostja vastutust vähendavateks või välistavateks asjaoludeks oleks

vääramatu jõud ja kannatanu tahtlus, kuid neid asjaolusid ei esine.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

jätta hagi rahuldamata. Kostja väitis, et hageja ise põhjustas hobuse liikumise kiirenemise. Kuna

hobuse vahetuks juhtijaks oli hageja ise, siis tuleks õnnetusjuhtumi puhul arvestada ka VÕS § 24 lg 3

punktis 5 sätestatud kohustuse täitmise sõltuvust teise lepingupoole käitumisest. Hobustega

tegelemine seondub teatud mõistuspäraselt eeldatavate ohtudega. Hobusel kui transpordivahendil ja

hobusega ratsutamisel on ilmsed suurema ohu allikale iseloomulikud tunnused. Kuna VÕS § 1060

sätestab vaid, et loomapidaja vastutab looma tekitatud kahju eest, siis on kohus asunud ekslikule

seisukohale, et loomapidaja vastutus on praktiliselt absoluutne ning pole oluline, kas kahju

põhjustanud tegu oli õigusvastane või mitte, kas loomapidaja oli süüdi või mitte. Oluline ei ole, kes

oli hobuse valdajaks õnnetuse toimumise ajal. Oluline ja määrav on see, et õnnetuse toimumise ajal

hageja ise vahetult juhtis hobust.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 8. novembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse

apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule, kuna maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud.

Ringkonnakohus leidis, et kuna maakohus tegi eelmenetluse toimingud puudulikult, siis ei ole välja

selgitatud asja lahendamiseks vajalikud asjaolud ja ringkonnakohus ei saa ise uut otsust teha.

6. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et praegusel juhul on tegemist looma

tekitatud kahjuga ja loomapidaja süüst sõltumatu vastutusega (riskivastutusega) VÕS § 1060 mõttes.

Hagejal tekkis kahju hobuse seljast mahakukkumise tõttu, kusjuures ta oli ise vabatahtlikult läinud

hobusega ratsutama. Ebamõistlik on kohaldada loomapidaja riskivastutust juhul, kui kahjustatud isik

on ennast vabatahtlikult loomast tulenevasse ohtu asetanud. Ratsutamine seondub teatud

mõistuspäraselt eeldatavate ohtudega, millest kõige suuremaks ohuks on kukkumine, ning alates

hetkest, mil hageja istus hobusele ja võttis hobuse oma kontrolli ja juhtimise alla, allus hobune hageja

korraldustele, käskudele ja signaalidele ning kostjal oli võimatu sekkuda hobuse juhtimisse. Kuna

hageja soovis ratsamatkal osaleda ja ise hobust juhtida lepingu alusel ning kostja seda võimaldas, ei

saa hagejat lugeda VÕS § 1060 kaitsealas olevaks. Kuna hageja sai hobuse seljast kukkumisel

kehavigastusi, on tal VÕS § 1044 lg 3 alusel õigus valida, kas esitada kahjunõue lepingu- või

deliktiõiguse (VÕS §-d 1043,1045) järgi.

Maakohus ei ole teinud eelmenetluse toiminguid korrektselt. Hageja ei ole välja toonud, milles

pooled kokku leppisid, millised olid kostja kohustused ning millise neist jättis ta täitmata või täitis

mittenõuetekohaselt. Maakohus peab TsMS § 392 alusel andma mõlemale poolele võimaluse oluliste

asjaolude väljatoomiseks ja tõendamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta maakohtu otsus jõusse. Ta leiab, et hobuse valitsejaks oli kostja ja hagi tuleb rahuldada

VÕS § 1060 alusel. Kostja ei teinud midagi selleks, et kaitsta end hobuse kasutamisega seotud

kahjulike tagajärgede eest.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusnormi, kui leidis, et maakohus tegi eelmenetluse toimingud

puudulikult. Maakohus tegi kõik endast oleneva asja õigeks lahendamiseks. Hageja esitatud väited on

maakohtus tõendamist leidnud ja ilmselt ei muutu ka poolte seletused asja uuel läbivaatamisel

üksikasjalikumaks.

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et VÕS § 1060 ei ole kohaldatav juhtudel, mil

isik on ennast ise seadnud ohuolukorda, mis loomaga seotud tegevusest tuleneb. VÕS § 1060

sätestab, et loomapidaja vastutab looma tekitatud kahju eest. Praeguses asjas loom ei rünnanud

hagejat ehk loom ei tekitanud hagejale mingit kahju. Loomapidajaks VÕS § 1060 tähenduses tuleb

pidada isikut, kelle otseses valduses ja valitsemise all loom on. Loomapidaja peaks vastutama VÕS

§ 1060 alusel vaid juhul, kui tal oli võimalik kontrollida loomast lähtuvat riski.

Kassatsioonkaebusest ei selgu, millist menetlusõiguse normi ringkonnakohus rikkus ja mis tõi kaasa

ebaõige lahendi. Kostja möönab, et ringkonnakohus saatis asja esimesele astme kohtule tagasi

põhjendamatult. Kui ringkonnakohus leidis, et nõuet ei saa VÕS § 1060 alusel rahuldada, oleks olnud

põhjendatud lepingulise ja üldise deliktilise vastutuse asjaolude uurimine ja hagi lahendamine ka

muul õiguslikul alusel. Nii lepingulise kui ka deliktilise üldvastutuse teemadel olid menetlusosalised

korduvalt oma seisukohti väljendanud. Kuna hageja on jätkuvalt seisukohal, et asi tuleks lahendada

VÕS § 1060 alusel, ja tema seisukoht tugineb kvalifitseeritud õigusabil, oleks ringkonnakohus

pidanud ise asja lõpuni läbi vaatama ja hagi rahuldamata jätma.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ja

kassatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis õigesti, et asjas ei tule kohaldada VÕS

§ 1060 ning et maakohus peab andma pooltele võimaluse esitada ja tõendada olulisi asjaolusid.

10. VÕS § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või

tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat

valitsenud isik. VÕS § 1056 lg 1 teise lause järgi vastutab suurema ohu allikat valitsenud isik

kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja

kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja

või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite

tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju

tekkida sageli. VÕS § 1056 lg 2 teise lause järgi, kui asjale või tegevusele sarnase ohu allika puhul on

seadusega juba ette nähtud vastutus, sõltumata allikat valitsenud isiku süüst, eeldatakse, et asi või

tegevus on suurema ohu allikas. VÕS § 1056 lg 3 sätestab, et riskivastutuse kohta VÕS 54. peatüki

teises jaos sätestatu ei välista ega piira nõuete esitamist muul õiguslikul alusel, muu hulgas nõude

esitamist õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamiseks.

Kolleegium leiab, et VÕS § 1056 lg-d 1, 2 ja 3 kohalduvad üldsätetena kõikide suurema ohu allika

valitseja riskivastutuse juhtude, sh VÕS §-s 1060 sätestatud loomapidaja riskivastutuse suhtes.

11. VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest järeldub, et VÕS § 1060 alusel järgneb vastutus üksnes juhul,

kui VÕS § 1056 lg 1 teises lauses nimetatud kahjustused tekkisid loomapidamisele kui suurema ohu

allikale iseloomuliku riski realiseerumise tõttu. Arvestada tuleb, et loomapidamine kui tegevus kätkeb

endas mitmesuguseid riske ning et neist vaid osade tõttu peetakse loomapidamist suurema ohu

allikaks.

Seega ei järgne looma poolt kahju põhjustamisel alati loomapidaja vastutust VÕS § 1060 alusel.

Näiteks ei ole alust kohaldada VÕS § 1060 ilmselt juhul, kui inimene komistab maas lamava looma

otsa ja saab kukkudes kehavigastuse.

12. Lisaks sellele, et riskivastutus järgneb üksnes mingile asjale või tegevusele iseloomuliku

kõrgendatud ohu tagajärjel, tuleb riskivastutuse õigustatud subjektide ringi määratlemisel silmas

pidada VÕS § 1056 lg 1 esimesest lausest ja hea usu põhimõttest tulenevat riskivastutuse kaitse-

eesmärki.

Riskivastutuse eesmärgiks on kolleegiumi arvates eriti ohtlikust asjast või tegevusest lähtuva

iseloomuliku (kõrgendatud) ohu realiseerumise korral tagada kahju kannatanud isikule hüvitisnõue,

sõltumata sellise ohu allikat (suurema ohu allikat) valitsenud isiku tegevuse õigusvastasusest ja süüst.

Hea usu põhimõttest tulenevalt kaitstakse riskivastutusega eelkõige neid isikuid, kelle suhtes suurema

ohu allika valitseja peab üles näitama hoolsuskohustust, mida tal aga suurema ohu allika olemusest

tulenevalt ei ole võimalik alati järgida ka kõige hoolikamalt tegutsedes. Isikud, kes osalevad suurema

ohu allika valitsemises, võtavad suurema ohu allika ajutiselt oma valitsemise alla või saavad suurema

ohu allika valitsemisest kasu, ei ole hea usu põhimõttest tulenevalt õigustatud nõudma suurema ohu

allika valitsejalt suurema ohu allika poolt neile tekitatud kahju hüvitamist riskivastutuse sätete alusel.

Öeldu kehtib ka VÕS § 1060 suhtes.

13. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hagejat ei saa lugeda VÕS §-ga 1060 kaitstud isikuks.

Maakohtu otsuse järgi sai hageja kehavigastuse selle tõttu, et ta kukkus ratsutamise ajal kostjale

kuuluva hobuse seljast maha, sest hobune hakkas galopeerima. Asjas esitatud andmetest nähtub, et

hageja sai hobuse oma kasutusse kostjaga sõlmitud lepingu alusel, millega kostja osutas hagejale

ratsamatka korraldamise teenust, ning et hageja juhtis matka ajal hobust iseseisvalt. Nende asjaolude

tõesuse korral ei oleks kolleegiumi arvates VÕS § 1060 eesmärgiga kooskõlas lugeda hageja

kaitstuks selle sättega.

Hobusepidajaks mitteoleva isiku poolt hobuse selga istumine ja hobuse käitumise kontrollimise

ajutine ülevõtmine hobusepidajalt kujutavad endast tahtelisi tegusid, mis sisaldavad endas muu

hulgas nõusolekut taluda hobuse võimalikust ettearvamatust ja ohtlikust käitumisest tulenevat riski

nii hobuse selga istuja kui ka kõrvaliste isikute jaoks. Kuna hobusega ratsutamise korral võib hobuse

ettearvamatu ja ohtliku käitumise tõttu tekkida kõrvalistele isikutele suur kahju isegi asjatundjalt

oodatava hoolsuse rakendamise korral, siis tuleb hobusega ratsutamist lugeda suurema ohu allikaks

VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi ja hobusepidajaks mitteolevat ratsanikku suurema ohu allika

valitsejaks VÕS § 1056 lg 1 järgi. Ratsaniku kui hobuse juhtimise hobusepidajalt vabatahtlikult üle

võtnud ja hobuse käitumise eest VÕS § 1056 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi vastutava isiku poolt

kahjuhüvitise nõudmine VÕS § 1060 alusel hobusepidajalt oleks hea usu põhimõtte vastane.

14. Hageja nõuab kostjalt kehavigastuse tõttu tekkinud varalise kahju hüvitamist. VÕS § 1060

kohaldamata jätmine praeguses asjas ei välista VÕS § 1056 lg-st 3 tulenevalt kostja kui hobusepidaja

vastutust hageja ees mittevabandatava lepingurikkumise või õigusvastase ja süülise teo eest.

Juhul, kui esinevad mõlemad nimetatud liiki vastutuse eeldused, on hagejal VÕS § 1044 lg 3 ja

§ 1056 lg 3 järgi õigus valida, kas ta nõuab kahju hüvitamist lepingu rikkumisest tulenevalt VÕS

§ 101 lg 1 p 3, § 103 ja § 115 alusel või kehavigastuse tekitamisest kui õigusvastasest teost tulenevalt

VÕS § 1045 lg 1 p 2 ja § 1050 alusel. Mõlemal juhul tuleb nõude ulatuse osas kohaldada VÕS §-

i 130.

Kui kostja vastutab hagejale kehavigastuse põhjustamisega tekitatud kahju eest, siis saab

kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 3 järgi vähendada, kui teisiti ei ole kokku lepitud, üksnes siis, kui kahju

tekkimisele aitas kaasa hageja tahtlus või raske hooletus.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus TsMS § 351 lg-test 1 ja 2 tulenevalt selgitama, kas hageja

tahab tugineda üksnes nendele asjaoludele, millega saab põhjendada kostja ja kannatanu sõlmitud

lepingu rikkumisest tulenevat hüvitisnõuet, või tugineb hageja VÕS § 1044 lg-st 3 tulenevalt ka

deliktiõigusliku hüvitisnõude eeldustele. TsMS § 442 lg 8 neljas lause sätestab, et kohus ei pea

alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata jätmist põhjendama. TsMS

§ 370 lg-st 2 tulenevalt on kohtule kohustuslik hageja taotlus kontrollida ühte võimalikest nõuetest

esimeses järjekorras.

Juhul, kui hageja soovib tugineda lepingu rikkumisest tulenevale vastutusele, peab maakohus

selgitama, mis liiki lepinguga tegemist oli, missugused olid poolte lepingulised kohustused, kas

kostja rikkus lepingut, kas lepingu rikkumine oli hageja kahju põhjuseks ning kas lepingu rikkumine

oli vabandatav.

Tüüptingimustega lepingu (VÕS § 35 jj) korral tuleb arvestada VÕS § 42 lg 3 p-ga 1, mille kohaselt

loetakse tarbijaga sõlmitud lepingus tarbijat kui lepingu poolt ebamõistlikult kahjustavaks

tüüptingimus, millega välistatakse tingimuse kasutaja seadusest tulenev vastutus või piiratakse seda

juhuks, kui põhjustatakse teise lepingupoole surm või kahjustatakse tema tervist.

Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu