3-3-1-98-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-98-06

Otsuse kuupäev

17. aprill 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

T.-M. K. kaebus Lõuna Politseiprefektuuri 31. juuli 2005. a

toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks ja Lõuna

Politseiprefektuuri kohustamiseks toimingu sooritamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2006.a otsus haldusasjas

nr 3-05-1210

Menetluse alus Riigikohtus

T.-M. K. ja Lõuna Politseiprefektuuri kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Lõuna Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus rahuldamata.

Rahuldada T.-M. K. kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-1210 osas,

millega jäeti rahuldamata T.-M. K. taotlus agressiivse käitumise väite ümberlükkamiseks

kohustamises. Teha nimetatud osas uus otsus, millega kohustada Lõuna Politseiprefektuuri

ümber lükkama ebaõige väide T.-M. K. agressiivsest käitumisest.

Mõista Lõuna Politseiprefektuurilt välja T.-M. K. kasuks tema poolt apellatsiooni- ja

kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud kokku 8000 krooni.

Tagastada T.-M. K. tasutud kautsjon.

Arvata Lõuna Politseiprefektuuri tasutud kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lõuna Politseiprefektuuri Viljandi politseiosakonna politseiametnikud toimetasid T.-M. K.

31. juulil 2005 kainenemisele. Isik vabastati kainenemiselt 14 tunni möödumisel samal päeval. SA-s

Viljandi Haigla teostatud bioloogiliste vedelike laboratoorse uurimise aktist nr 85 nähtuvalt tuvastati

T.-M. K. veres alkoholi 1,57 promilli, mis vastab keskmisele alkoholijoobele.

2. Joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokolli nr 790 kohaselt T.-M. K. viibis

joobnuna pubi Tegelaste Tuba juures ja tülitas turvatöötajaid, suust tuli tugevat alkoholilõhna,

turvatöötajatega oli agressiivne ning koordinatsioonihäiretega.

3. Politseiosakonna teatise kohaselt alustati 31. juulil 2005 Alkoholiseaduse (AS) § 70 tunnustel

1. augustil 2005 registreeritud avalduse alusel väärteomenetlust. Teatisest nähtuvalt väitis turvatöötaja

oma avalduses, et pubi Tegelaste Tuba juures segati alkoholijoobes meesterahva poolt turvatöötajat

tööülesannete täitmisel ja ei allutud tema korraldustele. Asjas lõpetati väärteomenetlus T.-M. K.

suhtes 13. septembril 2005 VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, s.o teos väärteo tunnuste puudumise tõttu.

Väärteomenetluse lõpetamise määruses leiti, et T.-M. K.l oli intsidendi ajal küll keskmine joove, kuid

oma käitumisega ei solvanud ta inimväärikust, samuti pole tüütamine seadusevastane.

4. 31. juulil 2005 ning ka järgnevatel päevadel avaldasid mitmed ajakirjandusväljaanded viitega

BNS-ile internetikeskkonnas artiklid, milles sisaldus teave selle kohta, et politsei toimetas kainenema

Res Publica ühe asutaja ning endise peasekretäri Tõnis K., kes alkoholijoobes olles tülitas

turvatöötajaid ning käitus agressiivselt ühes Viljandi kesklinna pubis. Nimetatud informatsiooni oli

artiklitest nähtuvalt BNS-ile edastanud politsei pressiesindaja. 2. augusti 2005. a artiklites oli

avaldatud ka juba T.-M. K. tuvastatud joobeastet kirjeldavad andmed.

5. 3. oktoobril 2005 esitas T.-M. K. Politseiametile ja Lõuna Politseiprefektuurile taotluse

õigusvastase toimingu kahjulike tagajärgede kõrvaldamiseks ja teenistusliku järelevalve alustamiseks.

Taotluse põhjenduste kohaselt viidi kainenemisele toimetamine T.-M. K. suhtes läbi õigusliku aluseta

ning tegeliku vajadusteta. Samuti leiti taotluses, et Viljandi Politseiosakond avalikustas tegelikkusele

mittevastavaid andmeid ja ka isiku nõusolekuta delikaatseid isikuandmeid.

Lõuna Politseiprefektuuri 3. novembri 2005. a vastuses leitakse, et asjaolude kontrollimisel nähtus, et

T.-M. K. oli turvatöötajate ja politseiametnike suhtes pealetükkiv, mida on alust hinnata kui

agressiivset käitumist, märgata oli koordinatsioonihäireid ning isikul tuvastati keskmine

alkoholijoove. Seetõttu oli Politseiseaduse § 152 lg 3 punktide 1 ja 2 kohaselt alus isiku

toimetamiseks kainenemisele. Eelnevast tulenevalt polnud levitatud ka tegelikkusele mittevastavat

informatsiooni. Politseiprefektuur leidis, et joobeseisund ei kujuta endast delikaatsete isikuandmete

hulka kuuluvaid andmeid.

6. T.-M. K. esitas Lõuna Politseiprefektuuri toimingute peale Tartu Halduskohtule kaebuse. Kaebaja

nõudis kainenemisele toimetamise, tegelikkusele mittevastavate andmete ja delikaatsete isikuandmete

avalikustamise õigusvastaseks tunnistamist ja ebaõigete andmete ümberlükkamist.

7. Lõuna Politseiprefektuuri vastuses leiti, et kaebus ei ole põhjendatud. Politseiprefektuur väidab,

et kaebaja on valesti tõlgendanud mõistet "agressiivsus". Agressiivse käitumise korral püüavad isikud

saavutada oma eesmärke teiste huvidega mitte arvestades. Kui turvatöötajad keeldusid täitmast

kaebaja ebaseaduslikku nõuet lasta tuttav pubiüritusele, tekkis kaebajal frustratsioonitaoline seisund,

mis, arvestades kaebaja alkoholijoovet, võis ja tegelikult muutuski kiiresti agressiivsuseks. Kaebaja

oma tegevusega segas sisenemiseks õigust omavate isikute läbipääsu ja turvatöötajate tegevust.

Kaebaja ei allunud korraldusele eemale minna. Politsei kutsuti seetõttu, et turvatöötajate

veenmisvarud olid ammendatud ja muud abinõud ei andnud soovitud tulemusi. Kaebaja käitumisele

hinnangu andmisel tuleb lähtuda asjaolust, et viimane ei suutnud oma käitumist adekvaatselt juhtida

ja hinnata keskmise alkoholijoobe tõttu. Kainenemisele toimetamine ja väärteomenetluses

karistamine on erinevad toimingud. Ümber on lükatud ka väited selle kohta, et kaebajal puudusid

koordinatsioonihäired. Prefektuuri arvates oli kainenemisele toimetamine proportsionaalne vahend.

Kaebaja ei ole ka arvestanud, et tema puhul on tegemist avaliku elu tegelasega, kes ise on end

seadnud erilise tähelepanu alla.

Vastusest nähtub, et kainenemisele toimetamine ja pressiesindaja avaldus oli tehtud enne

väärteomenetluse alustamist ning tegemist ei ole informatsiooni levitamisega väärteomenetluses, vaid

kainenemisele toimetamise faktist teavitamisega. Kui pressiteates on märgitud, et kaebaja oli

alkoholijoobes, siis selles teates ei ole kirjeldatud kaebaja terviseseisundit.

Politseiprefektuuri poolt mingi info teatavakstegemine ja info meedias avaldamine on erinevad

toimingud, millest viimase eest politsei ei saa vastutada. Politseil puuduv õiguslik võim ajakirjanduse

tegevusse sekkuda. Kaebaja pidanuks kaasama vastavad ajakirjandusväljaanded kolmandate

isikutena.

8. Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2006. a kohtuotsusega rahuldati kaebus osaliselt. Lõuna

Politseiprefektuuri toimingud, mis seisnesid T.-M. K. kainenemisele toimetamises ja informatsiooni

avalikustamises kainenemisele toimetamise, joobeseisundi ning selle suuruse kohta, tunnistati

õigusvastasteks. Kaebaja kasuks mõisteti välja kohtukulud summas 18 214,50 krooni. Muus osas jäeti

kaebus rahuldamata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) ei ole tõendatud, et T.-M. K. käitumine oli agressiivne. Vastustajale on vaieldamatult siduvad ka

väärteo kohtuvälise menetleja seisukohad, kes on tuvastanud isiku käitumise tüütava iseloomu, mitte

aga agressiivsuse;

2) kohus möönab, et keskmises joobes oleval isikul esinevad koordinatsioonihäired, kuid selles asjas

ei saa järeldada, et isikul oleksid esinenud sellised koordinatsioonihäired, mille tõttu ta oleks võinud

ohustada teisi või iseennast;

3) PolS § 152 lõigete 1 ja 3 punkte 1 ja 2 ei saa eesmärgipäraselt kasutada õigusrikkumist tõkestava

sättena. Joobeseisundis isiku kainenemisele paigutamise puhul ei ole tegemist karistusliku

iseloomuga toiminguga ega tõkendiga õiguserikkumise lõpetamiseks;

4) kohus leiab, et väärteomenetlust alustati isiku toimetamisega tervishoiuasutusse joobe

tuvastamiseks. Seega ei olnud esimeseks menetlustoiminguks tunnistaja ülekuulamine, mis toimus

pärast isiku kainenemisele paigutamist ;

5) kaebajal puudub põhjendatud huvi Lõuna Politseiprefektuuri toimingu, mis seisnes informatsiooni

avaldamises T.-M. K. väidetava õigusvastase käitumise kohta, kindlakstegemiseks. Menetlus vastavas

väärteoasjas on lõpetatud ning lõpetamise määruses on antud rehabiliteeriv hinnang, mille kohaselt

isiku käitumises puudusid väärteo tunnused. Kohus käsitleb selle asja kontekstis rehabiliteerimisena

isiku õiguse, au või hea nime taastamist;

6) väärteomenetluse käigus tuvastatud andmed isiku joobeseisundi ja joobe astme kohta on

käsitatavad isiku terviseandmetena ning seega ka delikaatsete isikuandmetena. Antud asjas on

isikuandmete töötlemine on toimunud IKS § 11 lõigetes 1 ja 2 sätestatud keeldu rikkudes;

7) IKS § 11 lõigetest 1 ja 2 tuleneva keelu eiramiseks ei tulene reservatsiooni ka IKS §-st 1, mis

sätestab, et Isikuandmete kaitse seaduse eesmärgiks on isikuandmete töötlemisel füüsilise isiku

põhiõiguste ja vabaduste kaitsmine kooskõlas avalike huvidega. Avalikud huvid ei prevaleeri selles

osas kaebuse esitaja põhiõiguste kaitse vajaduse ees. Toimingu teostamist ei saa seega õigustada ka

avalikkuse huviga kaebuse esitaja kui avaliku elu tegelase vastu;

8) selles asjas puudub vastustaja õigusvastastest toimingutest tulenev püsiv õigusvastane tagajärg.

Väärteomenetlus on lõpetatud rehabiliteerival alusel, mis välistab tagajärgede kõrvaldamise nõude

rahuldamise.

9. Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2006. a otsusele haldusasjas nr 3-05-1210 esitas

apellatsioonkaebuse Lõuna Politseiprefektuur, kes taotles otsuse osalist tühistamist ja tühistatavas

osas uueks läbivaatamiseks saatmist. Kaebuse kohaselt on kohtuotsus ebaseaduslik ja põhjendamatu

osas, millega tunnistati õigusvastaseks Lõuna Politseiprefektuuri 31. juuli 2005. a toimingud, mis

seisnesid T.-M. K. kainenemisele toimetamises ja informatsiooni avalikustamises T.-M. K.

kainenemisele toimetamise, joobeseisundi ning selle suuruse kohta.

Apellant leidis, et kohus on valesti hinnanud tõendeid ning kohaldanud valesti materiaalõiguse norme

ega ole ka põhjendanud, miks kohus ei nõustunud prefektuuri kõigi faktiväidetega ja õiguslike

seisukohtadega. Kaebust põhjendatakse järgmiselt:

1) kohus on ebaõigesti leidnud, et T.-M. K. juures ei esinenud kainenemisele toimetamisel ühtegi

tunnust, mis viidanuks PolS § 152 lõike 1 või lõike 3 tunnustele; kohus on ekslikult leidnud, et

kainenemisele võib toimetada isiku, kelle suhtes esinevad üheaegselt PolS § 152 lõigete 1 ja 3

tunnused. Osundatud paragrahvi 1. lõike kohaselt võib kainenemisele toimetada isiku sõltumata

joobeastmest, kui ta võib ohustada teisi või iseennast, lõike 3 kohaselt võib aga kainenemisele

toimetada keskmises või raskes joobes agressiivse käitumisega või märgatavate

koordinatsioonihäiretega või orienteerumis- või liikumisvõimetu isiku. Kaebaja suhtes esinesid eraldi

ja ka koos PolS § 152 lõike 1 ja lõike 3 tunnused, kuid piisav oli lõike 3 tunnuste esinemine;

2) kohus on ekslikult leidnud, et PolS § 152 lg-s 3 taunitav agressiivsus on ainult füüsiline vägivald.

Agressiivsusel on palju avaldumisvorme, sh verbaalne;

3) väärteomenetluse seisukohad ei ole siduvad halduskohtumenetluses ja väärteomenetluses tehtud

lahendi siduvust hindab ikkagi politseiprefektuur, mitte kolmandad isikud. Käesoleva kaebuse

lahendamisel tuleb lähtuda tegelikest faktilistest asjaoludest, mitte aga ühe ametniku poolt antud

subjektiivsest hinnangust. Kainenemisele toimetamine ei toimunud väärteomenetluse raames;

4) kaebaja kinnipidamine politsei poolt oli kahtlemata sobiv, vajalik ja proportsionaalne; ekslik on

kohtu seisukoht, et politsei ja turvatöötajad ei andnud kaebajale korraldust õiguserikkumine lõpetada;

5) eksitav on seisukoht, et kainenemisele toimetamist ei saa kasutada õiguserikkumist tõkestava

sättena;

6) kohus ei pööranud tähelepanu, et kaebaja puhul on tegemist avaliku elu tegelasega. Isiku õiguste ja

vabaduste kaitsmine peab olema kooskõlas ka avalike huvidega. Avaliku elu tegelaste suhtes ei kehti

kõik Isikuandmete kaitse seaduse piirangud. Kohus ei ole kaalunud teabenõudja huvi andmete vastu

võrreldes andmesubjekti huviga info varjamiseks;

7) Politseiprefektuur ei rikkunud IKS § 11 lg 1 ja lg 2 keeldu. Politsei pressiesindaja on edastanud

neid asjaolusid, mis niigi olid avalikkusele teada saanud: kaebaja oli alkoholijoobes ja agressiivne.

Ajakirjanduse initsiatiiv selle teabe saamisel on mõistetav ajakirjandusvabaduse ja sõnavabaduse

põhimõtteid arvestades;

8) alkoholijoove ei ole, arvestades kaebaja käitumist, mingil juhul eraeluline ja delikaatsete

isikuandmete hulka kuuluv. Pressiteates ei ole kirjeldatud kaebaja terviseseisundit. Terviseseisund on

haigusseisund, mis pole puue, aga on muu haigusseisund.

10. T.-M. K. vastuses Lõuna Politseiprefektuuri apellatsioonkaebusele leitakse, et Tartu

Halduskohtu 21. aprilli 2006. a kohtuotsus Lõuna Politseiprefektuuri poolt vaidlustatud osas on

seaduslik ja põhjendatud. Vastuses rõhutatakse, et politseiprefektuuri toiming kaebaja kainenemisele

toimetamises oli õigusvastane, kuivõrd selleks puudus õiguslik alus. Kohus on leidnud õigesti, et

PolS § 152 on üldnorm ning PolS § 152 lg 3 üldnormi täpsustav erinorm. Apellant on ekslikult asunud

arvamusele, et PolS § 152 lg 3 kohaselt võib kainenemisele toimetada isiku, kes ei ohusta teisi või

iseennast. Väärteomenetluse lõpetamise määruses sisalduv seisukoht, et kaebaja käitumises polnud

midagi seadusevastast, on apellandile siduv. Kainenemisele toimetamine polnud proportsionaalne.

Kohus on õigesti leidnud, et informatsiooni avalikustamine isiku kainenemisele toimetamise,

joobeseisundi ning selle suuruse kohta on õigusevastane. Joobeseisundi avalikustamist ei saa

õigustada ka avalikkuse huviga kaebuse esitaja kui avaliku elu tegelase suhtes. Avaliku elu tegelase

staatusel puudub igasugune õiguslik tähendus ja puutumus IKS § 11 lg 1 ja lg 2 sätestatud keelu

rikkumise kontekstis.

11. Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2006.a kohtuotsusele esitas apellatsioonkaebuse ka T.-M. K.

Apellant vaidlustas kohtuotsuse osas, millega kohus tuvastas vastustaja õigusevastastest toimingutest

tuleneva püsiva õigusevastase tagajärje puudumise ja jättis rahuldamata tegelikkusele mittevastavate

ja delikaatsete isikuandmete õigusevastase avaldamisega tekitatud õigusevastaste tagajärgede

kõrvaldamise nõude. Apellant vaidlustas ka kohtukulude väljamõistmise ulatuse.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) RvastS § 9 lg 1 ja § 11 lg 1 koosmõjus võib avalik-õiguslikus suhtes kahju kannatanud isik nõuda

rahalise hüvitise asemel õigusevastase toimingu kahjulike tagajärgede kõrvaldamist. Apellant ei

nõustu, et puudub õigusvastastest toimingutest tulenev püsiv õigusvastane tagajärg. Vastustaja poolt

õigusvastaselt avaldatud tegelikkusele mittevastavad andmed ja apellanti negatiivselt iseloomustavad

andmed on ümber lükkamata. Kuni andmete ümberlükkamiseni on ka kahjulikud tagajärjed

kõrvaldamata. Väärteomenetluse lõpetamise otsus ei saa formaal-loogiliselt kõrvaldada vastustaja

tegevusega tekitatud püsivat õigusevastast tagajärge. Vastustaja ei ole ka meediat informeerinud

väärteomenetluse lõpetamisest. Väärteomenetluse lõpetamine ei lükka otseselt ega ka täielikult ümber

informatsiooni, mida vastustaja õigusevastaselt edastas;

2) riigivastutuse kohaldamise seisukohast pole oluline, kas haldusorgan tekitas kahju

omaalgatuslikult või kolmanda isiku (ajakirjanduse esindaja) taotluse alusel;

3) kohtuotsusega otsustatud kohtukulude väljamõistmise ulatus pole kooskõlas kaebuse rahuldamise

ulatusega. Kohus rahuldas 2/3 kaebuse esitaja nõuetest. Kuivõrd kaebuse esitaja kohtukulud olid

36 429 krooni, tulnuks välja mõista 24 043,14 krooni halduskohtus kantud kohtukuludest.

12. Lõuna Politseiprefektuur vastuses T.-M. K. apellatsioonkaebusele vaidleb sellele vastu.

Prefektuur ei pea ennast vastutavaks meediaväljaannetes avaldatud andmete eest ning teda ei saa

kohustada ümber lükkama andmeid, mis on seal avaldatud. Apellant pidanuks esitama taotluse kõigi

informatsiooni avaldanud meediaväljaannete kaasamiseks vastustajatena. Väär on kaebaja väide

õigusvastaste toimingutega mittevaralise kahju tekkimisest ja selle hüvitamise või tagajärgede

kõrvaldamise vajadusest. Jätkuvalt väärad on apellandi seisukohad T.-M. K. käitumises agressiivsuse

ja kainenemisele toimetamise aluste puudumise kohta. Tõsiseltvõetav ei ole väide, et alkoholijoobe ja

selle suuruse avalikustamisega rikkus vastustaja isikuandmete kaitse seaduse § 11 lg 1 ja lg 2 keeldu.

13. Tartu Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2006. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-05-1210 jäeti

apellatsioonkaebused rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 21. aprilli 2006. a otsus muutmata.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt:

1) halduskohus on õigesti leidnud, et PolS § 152 lõige 1 ja lõige 3 on erinevad sätted ning lõike 1

puhul on tegemist üldsättega. Alus isiku kainenemisele paigutamiseks tema agressiivsuse tõttu

puudus. Agressiivsuse all tuleb mõista kallaletungivuse ohtu, ründamist või ründevalmidust.

Ainuüksi vaidlemine selle üle, kas isik võib siseneda pubisse, ei ole kindlasti vaadeldav agressiivse

käitumisena;

2) ringkonnakohus ei nõustu Lõuna Politseiprefektuuri apellatsioonkaebuse seisukohaga, et

informatsiooni avalikustamine kaebaja kainenemisele toimetamise, joobeseisundi ning selle suuruse

kohta oli õiguspärane;

3) isegi kui leida, et T.-M. K. puhul on tegemist avaliku elu tegelasega, siis ei anna see veel alust

väiteks, et tema puhul on selliste andmete avalikustamine vajalik ja kooskõlas avalike huvidega;

4) ringkonnakohus ei nõustu T.-M. K. väitega nagu oleks meediaväljaannetes avaldatud

informatsioon olnud tegelikkusele mittevastav. Asjas ei ole vaidlust selles, et isik oli alkoholijoobes,

toimetati kainenemisele ja kainenemisele toimetamise protokolli kohaselt oli ta turvatöötajatega

agressiivne. Seega lähtus politseiprefektuuri pressiesindaja andmete avalikustamisel tema käsutuses

olnud informatsioonist. Alles alustatud väärteomenetluse käigus selgus, et isik ei olnud agressiivne.

Samuti tuvastati alles halduskohtumenetluse käigus, et kainenemisele toimetamine ja joobeastme

avalikustamine oli ebaseaduslik. Seega ei olnud tegemist ebaõigete faktiväidetega, mille tulemusena

rikuti isiklikke õigusi ning seetõttu oleks vajalik nende ümberlükkamine ajakirjanduse vahendusel.

Ringkonnakohus jättis muutmata halduskohtu otsuse väljamõistetud menetluskulude suuruse osas.

14. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebused nii Lõuna Politseiprefektuur kui

ka T.-M. K..

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

15. Lõuna Politseiprefektuuri kassatsioonkaebuses taotletakse Tartu Ringkonnakohtu 10. oktoobri

2006. a kohtuotsuse osalist tühistamist. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ringkonnakohtu otsus, millega jäeti Lõuna Politseiprefektuuri apellatsioonkaebus rahuldamata, on

lõppjäreldustes ja politsei tegevuse õigusevastasust tuvastavates motiivides põhjendamatu osas,

millega tunnistati õigusevastaseks politseiprefektuuri 31. juuli 2005.a toimingud, mis seisnesid T.-

M. K. kainenemisele toimetamises ja informatsiooni avalikustamises T.-M. K. kainenemisele

toimetamise, joobeseisundi ning selle suuruse kohta;

2) kohus on valesti kohaldanud PolS § 152 lõigete 1 ja 3 sätteid. Halduskohus on ekslikult leidnud, et

kainenemisele võib toimetada isiku, kelle suhtes esinevad üheaegselt eelnimetatud sätete tunnused.

Ringkonnakohus on leidnud, et need sätted esinevad üld- ja erinormi tähenduses, kuid samas pole

mõistnud põhilist: kui on olemas erinorm, siis üldnormi ei kohaldata. Ka eeldusel, et nimetatud

sätetes toodud tingimused peavad esinema üheaegselt, tuleb arvestada, et juhul, kui keskmises joobes

olev isik on pealetungiva käitumisega ning segab ametnike tööd, on vaieldamatult tegu teisi isikuid

ohustava käitumisega. Seega kaebaja suhtes esinesid faktiliselt nii PolS § 152 lõike 1 kui ka lõike 2

tunnused;

3) kohus on ebaõigesti lähtunud seisukohast nagu oleks PolS § 152 lõike 3 kohaselt taunitav

agressiivsus ainult füüsiline vägivald;

4) kohus on rikkunud uurimispõhimõtet, jättes kasutamata võimaluse kõigi turvatöötajate

ülekuulamiseks kohtuistungil;

5) kaebaja oli märgatavate koordinatsioonihäiretega, vastates seega samuti PolS § 152 lõigete 1 ja 3

tunnustele; eraldi võetuna oli õiguslik alus koordinatsioonihäiretega keskmises alkoholijoobes

kaebaja kainenemisele toimetamiseks;

6) kainenemisele toimetamine ja väärteomenetluses karistamine on erinevad toimingud. Iga isikut,

kes on avalikus kohas alkoholijoobes, ei pea karistama. Seega on lubamatu seostada kainenemisele

toimetamise asjaolusid ja väärteomenetluse järeldust agressiivsuse puudumise kohta;

väärteomenetluses tehtud lahendi siduvust hindab ikkagi politseiprefektuur, mitte kolmandad isikud.

Tegemist on iseseisva menetlusega ning halduskohtumenetluse seadustikust nähtuvalt ei ole teistes

menetlustes tehtud lahenditel ette otsustavat mõju või jõudu, siis tuleb ka kaebuse lahendamisel

lähtuda tegelikest faktilistest asjaoludest;

7) kaebaja kinnipidamine politsei poolt oli kahtlemata proportsionaalne; tõenditele ja tegelikkusele

mittevastav on kohtute seisukoht, et turvatöötajad ja politsei ei andnud kaebajale korraldust

õiguserikkumine lõpetada ning kaebaja ei eiranud seaduslikku korraldust; lubamatu on kohtute

seisukoht nagu ei oleks politsei ja turvatöötajate töö alkoholijoobes isikuga suhtlemisel kvaliteetne.

8) kohus ei ole pööranud piisavat tähelepanu ja hinnanud asjaolu, et kaebaja puhul on vaieldamatult

tegemist avaliku elu tegelasega; avaliku elu tegelase suhtes ei kehti kõik isikuandmete kaitse seaduse

piirangud, nende puhul võib kasutada võimalust isikuandmete avalikustamiseks, kui see on vajalik ja

kooskõlas avalike huvidega; kohtud ei ole kaalunud teabenõudja huvi andmete vastu, võrreldes

andmesubjekti huviga info varjamiseks;

9) alkoholijoobe ja selle suuruse avalikustamisega ei ole vastustaja rikkunud Isikuandmete kaitse

seaduse § 11 lg 1 ja lg 2 keeldu. Pressiesindaja on avalikustanud andmeid, mis niigi olid avalikkusele

teada, pressiteate avalikustamise hetkel ei olnud väärteomenetlus alustatud, joobe tuvastamise akt

koostati enne väärteomenetluse alustamist. Alkoholijoove ei ole, arvestades kaebaja käitumist, mingil

juhul eraeluline ja delikaatsete isikuandmete hulka kuuluv. Pressiteates ei kirjeldatud üksikasjaliselt

kaebaja alkoholijoobest tingitud käitumist. Liiklusseaduse § 20 lg 3 kohaselt on joobeseisund

alkoholi, narkootilise aine või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis

avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. See

seadus viitab aga sõidukijuhile ning ei ole laiendatav teistele isikutele. Delikaatsete isikuandmetena

on seadusandja terviseseisundi all mõelnud eelkõige isiku haiguslikku seisundit, s.o patoloogilise

iseloomuga kõrvalekaldeid, mitte alkoholijoovet. Terviseseisundi haigusseisundist laiem

tõlgendamine ei ole põhjendatud. Terviseseisundiks on ka hea tervis ning miks peaks olema

delikaatne asjaolu, mis on tavakohane ja aktsepteeritav. Kohtuasja materjalide hulgas olev

Andmekaitse Inspektsiooni kiri ei ole käsitatav tõendina;

10) kaebaja poolt kantud kohtukulude jaotamine ei ole õige, kuna kaebaja poolt tehtud kulutused ei

ole põhjendatud ja vajalikud.

16. T.-M. K. kassatsioonkaebuses leitakse, et Tartu Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2006. a otsus tuleb

tühistada ning uus lahend teha osas, millega jäeti tema apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ringkonnakohus on oluliselt rikkunud protsessiõiguse norme; kohus ei ole võtnud põhjendatud

seisukohta poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete osas, sealhulgas pole seletanud lühidalt,

miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust;

2) ringkonnakohtu otsusega rahuldamata jäänud nõue, mille kohaselt vastustaja peab ebaõiged

andmed ümber lükkama, oli õigustatud. Väärteo- ja kohtumenetluse käigus on kogu vastustaja poolt

avaldatud informatsioon leidnud ümberlükkamist. Sisuliselt on tuvastatud, et vastustaja avaldas

kaebuse esitaja kohta tegelikkusele mittevastavat informatsiooni ning rikkus sellega isiku õigust olla

üldsuse ees tõeselt kujutatud. Väärteotunnustele vastavate tegude ja nendega seonduvate

menetlustoimingute esitamine faktidena kujutab endast sisuliselt väärteo toimepanemise ja

menetlustoimingute õiguspärasuse faktiväidet;

3) vastustaja on kahjustanud kaebaja au, ebaõiged faktiväited lõid kassaatori isiklikke õigusi rikkudes

temast mulje kui agressiivsest, ühiskonna moraalinorme, seadusi ning avalikku korda tagavaid isikuid

mitteaustavast isikust, rikkudes kassaatori põhiseaduse §-st 17 ja VÕS §-st 1046 tulenevaid õiguseid.

VÕS § 1047 kohaselt saab andmete ümberlükkamist nõuda andmeid avaldanud isikult kui ka teabe

meediaväljaandele edastanud isikult.

17. Lõuna Politseiprefektuuri kassatsioonkaebusele esitatud kirjalikus vastuses leiab T.-M. K., et

kassatsioonkaebuse pole õige ja vaidleb sellele täies mahus vastu. Vastuses väidetakse, et kassaator ei

saa nõuda Riigikohtult tõendite ja faktiliste asjaolude kontrollimist ja ümber hindamist. T.-M. K.

leiab, et ringkonnakohtu otsuse politseiprefektuuri poolt vaidlustatud osas ei ole oluliselt rikutud

menetlusnorme ning ringkonnakohus ei ole selles osas ebaõigesti kohaldanud ka materiaalõigust.

Vastuses nenditakse, et ka juhul, kui PolS § 152 lg 1 kainenemisele toimetamise suhtes ei rakenduks,

oleks toiming PolS § 152 lg 3 alusel õigusevastane. T.-M. K. loeb informatsiooni alkoholijoobe, selle

suuruse ning kainenemisele toimetamise fakti osas delikaatseteks isikuandmeteks ning väidab, et

kehtiv seadus ei luba IKS § 11 lg 1 ja lg 2 sätestatud keeldude rikkumist ka avaliku elu tegelase

isikuandmete töötlemisel.

18. Lõuna Politseiprefektuuri kirjalikus vastuses T.-M. K. kassatsioonkaebusele leitakse, et

kaebus ei ole põhjendatud. Politseiprefektuur vastuses leiab, et kuna vaadeldava kaebuse puhul on

tegemist avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel väidetavalt

rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise kaebusega, mille alused ja kord

on sätestatud riigivastutuse seaduses, siis jäävad arusaamatuks kaebaja jätkuvad viited

võlaõigusseaduse 53. peatüki paragrahvidele. Väär on ka kaebaja väide õigusvastaste toimingutega

mittevaralise kahju tekkimisest ja selle hüvitamise või tagajärgede kõrvaldamise vajadusest. Kaebaja

ei ole tõendanud, milles väljendub mittevaralise kahju tekkimine. Kassaatori suhtes ei ole kunagi

väljastatud pressiteadet vaid on vastatud ajakirjanike küsimustele. Juhul, kui kohus peaks tuvastama

kaebaja õiguste rikkumise, oleks seaduse rikkumise avastamine piisavalt õiglane hüvitus väidetava

mittevaralise kahju eest. Kaebaja on avaliku elu tegelane, kelle suhtes kehtivad ka teistsugused

avalikkuse tähelepanu talumise nõuded kui tavaisiku suhtes. Väär on seisukoht politseiosakonna

poolt avalikustatu informatsiooni mittevastavusest tegelikkusele ja seaduse rikkumisest. Juhul, kui

kohus rahuldab T.-M. K. kaebuse ja kohustab politseiprefektuuri avaldama kassaatori poolt nõutud

teate, võib politseiprefektuur, lisaks kassaatori poolt avaldatud andmetele, lisada teatele ka teisi

faktilisi andmeid, mis kajastaksid sündmust terviklikumalt. Lõuna Politseiprefektuuri poolt mingi

info teatavakstegemine ja info meedias avaldamine on täiesti erinevad toimingud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

19. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et T.-M. K. kainenemisele toimetamine oli

õigusvastane, kuivõrd puudusid PolS § 152 lõigetes 1 ja 3 sätestatud alused. Joobeseisundis isiku

kainenemisele toimetamine politsei arestimajja või arestimaja kainestuskambrisse on võimalik juhul,

kui isik joobe tõttu võib ohustada teisi või iseennast või osutuda kuriteo ohvriks. Nimetatud

ohutunnuste täitmine eeldab isiku keskmist või rasket joobeastet ning sellest tulenevat agressiivset

käitumist või märgatavaid koordinatsioonihäireid või orienteerumis- või liikumisvõimetust.

Kolleegium rõhutab, et kainenemisele toimetamine on preventiivne, kuid samas isiku vabadusõigust

oluliselt riivav vahend, mille kohaldamine nõuab kõigi asjaolude kaalumist ning kainenemise

paigutamise otsustuse põhistamist vastavas menetlusdokumendis (kainenemisele toimetamise

protokollis).

20. Kolleegium leiab, et kainenemisele paigutamine ning joobeseisundi tuvastamine ei olnud

käesoleval juhul väärteomenetluse toiminguteks. Väärteomenetlust alustatakse esimese

menetlustoiminguga. Käesolevas asjas on tõendatud, et kohtuvälise menetleja ametnik alustas

väärteomenetlust AS § 70 tunnustel turvatöötaja avalduse alusel ning kainenemisele toimetamise ja

väärteomenetluse alustamise vahel oli piiritletav ajavahemik. Kohtud pole ümber lükanud vastustaja

väiteid selle kohta, et kainenemisele toimetamine ning joobeseisundi tuvastamine ei olnud seotud

hilisema väärteomenetlusega. Ka informatsioon T.-M. K. joobeseisundi ja väidetava agressiivse

käitumise kohta edastati avalikkusele enne väärteoasjas menetluse alustamist ning ei sisaldanud endas

teavet väärteomenetluse alustamise kohta. Seetõttu T.-M. K. suhtes alustatud väärteomenetluse

lõpetamine, ka rehabiliteerivatel alustel, ei saa olla käsitatav õigusvastase kainenemisele paigutamise

või ka ebaõige informatsiooni avalikustamise tagajärgede kõrvaldamisena.

21. Politsei poolt avalikustati andmed selle kohta, et T.-M. K. oli avalikus kohas joobeseisundis,

agressiivne ning ta toimetati kainenema. Kohtud on põhjendatult ümber lükanud väite T.-M. K.

agressiivsusest. Agressiivse käitumise on välistanud jõustunud määruses väärteomenetluse

lõpetamise kohta ka kohtuväline menetleja. Kolleegium leiab, et eelnimetatud asjaoludel on ebaõiged

politsei poolt avalikustatud andmed T.-M. K. käitumise agressiivsuse kohta. Kolleegium ei nõustu

ringkonnakohtu arvamusega, et politsei poolt andmete avalikustamise hetkel ei olnud T.-M. K.

käitumises agressiivsuse puudumine tuvastatud ning seetõttu ei olnud tegemist ebaõigete

faktiväidetega. Asjaolu, et kainenemisele toimetamise protokollis fikseeriti isiku agressiivsus, ei oma

avalikkusele esitatud informatsiooni tõesuse või ekslikkuse seisukohast tähendust. Avalikkust

informeeriti politsei poolt sellest, et T.-M. K. käitus agressiivselt. Kohtud on tuvastanud, et

tegelikkuses agressiivne käitumine puudus. Seetõttu oli avalikustatud informatsioon ebaõige ka selle

avalikustamise hetkel.

22. Politsei poolt avalikustatud teave T.-M. K. joobeseisundi kohta on tõene. Tuvastatud joovet ei ole

vaidlustanud ka T.-M. K. Samas käsitatakse joobeseisundit õiguslikult kui terviseseisundit, kusjuures

andmed terviseseisundi kohta kuuluvad vastavalt IKS § 4 lg 3 p 3 delikaatsete isikuandmete hulka

ning nende avalikustamise piirangud tulenevad Isikuandmete kaitse seadusest.

Terviseseisundit kajastavate isikuandmete avalikustamine haldusorgani poolt võib olla õiguspärane

üksnes seaduses selgelt sätestatud juhtudel (IKS § 11 lg 2 ja § 14 lg 4). Kolleegium nõustub kohtute

järeldusega, et selles asjas ei esine delikaatsete isikuandmete avalikustamise õiguslikke aluseid.

Sealhulgas ei saa T.-M. K. joobeseisundi avalikustamist lugeda kehtiva seaduse alusel õiguspäraseks

ka tulenevalt võimalikust avalikust huvist T.-M. K. kui ühe erakonna endise juhtivisiku tegevuse

suhtes. Kolleegium nendib, et Isikuandmete kaitse seaduse § 11 redaktsioon, mis jõustub 1. jaanuarist

2008, laiendab aluseid isikuandmete ilma andmesubjekti nõusolekuta töötlemiseks ja

avalikustamiseks ajakirjanduslikul eesmärgil meedias.

23. Politsei poolt avalikustatud teave selle kohta, et T.-M. K. toimetati kainenema, on faktiliselt õige.

Kolleegium peab aga siinjuures märkima, et kainenemisele toimetamise fakti avalikustamine sisaldab

endas teavet selle kohta, et isik oli keskmises või raskes joobes. Seetõttu tuleb informatsiooni isiku

kainenemisele toimetamise kohta käsitleda isikuandmete avalikustamise kontekstis ning kooskõlas

piirangutega, mis tulenevad Isikuandmete kaitse seaduse sätetest.

24. T.-M. K. on kohtumenetluses esitanud taotluse ebaõigete andmete ümberlükkamiseks vastustaja

poolt. Kolleegium asus eelnevalt seisukohale, et politsei poolt avalikustatud väide isiku agressiivse

käitumise osas on ebaõige. Seetõttu on kassaatori nõue eelnimetatud väite ümberlükkamise osas

põhjendatud ja tuleb rahuldada.

Politsei poolt avalikustatud andmed T.-M. K. joobeseisundi ning tema kainenemisele toimetamise

kohta on õiged faktiväited. Õigete faktiväidete puhul ei ole nende ümberlükkamise nõue kohane

õiguskaitsevahend ega kuulu sellisena rahuldamisele. Samas on eelnimetatud andmed delikaatseteks

isikuandmeteks, mis on avalikustatud seadusliku aluseta. Sellise avalikustamisega on rikutud T.-

M. K. õigusi.

25. Kassatsioonkaebuses on T.-M. K. vaidlustanud ringkonnakohtu otsust ka kohtukulude osas.

Kolleegium peab halduskohtu poolt T.-M. K. kasuks väljamõistetud kohtukulude suurust

põhjendatuks ning jätab kassatsioonkaebuse taotluse selles osas rahuldamata.

26. Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. T.-M. K. kassatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt. Riigikohtu halduskolleegium muudab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi vastavalt

käesolevale otsusele osas, mis seondub kaebaja käitumise agressiivsuse väite tõepärasusega ning

tühistab ringkonnakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata T.-M. K. taotlus tema agressiivse

käitumise väite ümberlükkamiseks. Kohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega kohustab

politseiprefektuuri ümber lükkama väite, et isik käitus konkreetses situatsioonis agressiivselt.

Nimetatud ümberlükkamine tuleb teostada vastavalt VÕS § 1047 lg 4 regulatsioonile. Muus osas jääb

T.-M. K. kassatsioonkaebus rahuldamata.

T.-M. K. tasutud kautsjon tuleb tagastada. T.-M. K. on kandnud menetluskulusid ringkonnakohtus 23

480,20 krooni ning Riigikohtus 13 039 krooni. Kolleegium leiab, et kaebaja poolt kantud

menetluskulud tuleb tema kasuks välja mõista osaliselt: apellatsioonimenetluses kantud kulud 5000

krooni ning kassatsioonimenetluses kantud kulud 3000 krooni, kokku 8000 krooni.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld