3-1-1-120-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-120-06

Otsuse kuupäev

16. aprill 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi G. V. süüdistuses KarS § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2006. a kohtuotsus asjas nr 1-06-6160

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G. V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

14. märts 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2006. a kohtuotsus kriminaalasjas G. V. süüdistuses KarS § 424 järgi

muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17. detsembril 2005 koostati G. V. suhtes väärteoprotokoll selle kohta, et ta juhtis joobeseisundis olles 17. detsembril 2005

kell 5.40 Tallinnas X teel maja nr 27 juures sõiduautot Opel Vectra (480 AUS). Manöövri alustamisel ei veendunud ta selle

ohutuses, mistõttu tagurdas ta teelt välja kraavi ja põhjustas varalise kahju OÜ-le S. A. Seega rikkus G. V. Liikluseeskirja (LE)

§ 76 p 1, § 91 ja § 105 nõudeid.

2. 16. jaanuaril 2006. a karistati G. V. väärteomenetluses tehtud otsusega LE § 91 ja § 105 nõuete rikkumise eest

Liiklusseaduse (LS) § 7417 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut (6000 krooni).

Sama otsusega lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 4 alusel väärteomenetlus G. V. poolt mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobes,

s.o LE § 76 p 1 rikkumise osas ja materjalid saadeti uurijale kriminaalmenetluse alustamiseks.

3. Harju Maakohus tunnistas 10. juulil 2006 lühimenetluses tehtud otsusega G. V. KarS § 424 järgi süüdi selles, et ta, omades

kehtivat karistust mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, juhtis taas joobeseisundis olles 17. detsembril 2005 kell 5.40

Tallinnas Nõmme teel maja nr 27 juures sõiduautot Opel Vectra (480 AUS).

3.1 Kohus karistas G. V. 45-päevase vangistusega, vähendades karistust KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o 30 päeva

vangistuseni. Kohus määras KarS § 74 lg 1 alusel, et vangistust ei pöörata täitmisele, kui G. V. ei pane 18-kuulise katseaja

jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab kohtu määratud kontrollnõudeid. Ühtlasi võttis kohus G. V. KarS § 50 lg 1 alusel

lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse kaheks kuuks.

3.2 Kohus leidis, et kuigi G. V. põhjustas 17. detsembril 2005 joobes olles autot juhtides varalise kahjuga liiklusõnnetuse, mille

eest teda karistati väärteomenetluses LS § 7417 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühikut (6000 krooni), ei riku tema karistamine

KarS § 424 järgi Põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud topeltkaristamise (ne bis in idem) keeldu. G. V. pani toime kaks erinevat

tegu, milleks on mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis ja liiklusõnnetuse põhjustamine (enne manöövri alustamist ei

veendunud ta selle ohutuses, mistõttu tagurdas teelt välja kraavi).

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni G. V. kaitsja Indrek Sirk, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja

kriminaalmenetluse lõpetamist.

Apellant leidis, et mõlemad rikkumised on toime pandud ühe teoga ja moodustavad seetõttu ideaalkogumi. Tagurdamisel selle

ohutuses mitteveendumine oli tingitud tarbitud alkoholist. Seega oli teoks, mis täitis mõlemad süüteokoosseisud,

mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes. Karistusseadustiku § 63 lg 1 kohaselt mõistetakse juhul, kui üks tegu vastab mitmele

süüteokoosseisule, üks karistus. G. V.-le on üks karistus - LS § 7417 lg 1 järgi - juba määratud. Põhiseaduse § 23 lg-st 3

tulenevalt ei tohi teda KarS § 424 järgi enam karistada.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. oktoobri 2006. a otsusega apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Tuginedes Riigikohtu lahenditele asjades nr 3-1-1-43-01, nr 3-1-1-63-01 ja nr 3-1-1-88-02, leidis ringkonnakohus, et väärteo ja

kuriteo ideaalkonkurents on võimalik siis, kui ühe teoga kahjustati kahte erinevat õigushüve ja seadusandja on pidanud

vajalikuks kaitsta ühte õigushüve väärteomenetluse teist aga kriminaalmenetluse korras. Erinevate õigushüvede ründed, mida

kaitstakse materiaalõiguse erinevates harudes, ei ole käsitatavad sama teona Põhiseaduse § 23 lg 3 mõttes isegi siis, kui need

ründed võivad argiarusaama kohaselt olla teineteisest raskesti eristatavad. Ringkonnakohus märkis, et kuigi Riigikohtu

lahendid, millele otsuse tegemisel tugineti, puudutavad kriminaalkoodeksi ja haldusõiguserikkumiste seadustiku vahekorda, ei

ole väljendatud seisukohad karistusseadustiku ja liiklusseaduse valguses muutunud.

Samuti leidis ringkonnakohus, et KarS § 424 ja LS § 7417 lg 1 süüteokoosseisud on oluliselt erinevad, mistõttu isik vastutab

mõlema sätte järgi.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

6. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni G. V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasjas menetluse lõpetamist.

Kassaator kordab seisukohta, et süüdistatav pani toime ühe teo, mis seisnes mootorsõiduki juhtimises alkoholijoobes ja

manöövri sooritamises ilma selle ohutuses veendumata. Riigikohtu otsusest asjas nr 3-1-1-125-03 ilmneb, et joobeseisund võib

olla KarS § 422 või LS § 7417 koosseisuline tunnus. Põhiseaduse § 23 lg-st 3 tulenevalt ei ole lubatud G. V. karistamine

KarS § 424 järgi. Samuti märgitakse kassatsioonis, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, milliseid erinevaid õigushüvesid

süüdistatav oma teoga ründas.

Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses sellega, et otsuses ei kajastu

arutluskäiku, millele tuginedes on jõutud õiguslike järeldusteni, ning ei ole kummutatud kaebuses esitatud kaitseargumente.

Samuti tõstatab kaitsja küsimuse, kas ringkonnakohtul oli õigus asendada mitteilmunud lepinguline kaitsja määratud kaitsjaga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Käesoleva kohtuasja keskseks vaidlusküsimuseks on see, kas G. V. karistamine LS § 7419 lg 1 ja KarS § 424 järgi rikub

Põhiseaduse § 23 lg-s 3 ja KarS § 2 lg-s 3 sätestatud topeltkaristamise keeldu. KarS § 2 lg 3 sätestab: "Sama süüteo eest ei või

kedagi karistada mitu korda, sõltumata sellest, kas karistus on mõistetud Eestis või mõnes teises riigis." Seega vajab

otsustamist, millisel juhul on erinevate menetluste esemeks sama süütegu.

Vastavat probleemi on kirjeldanud Euroopa Inimõiguste Kohus asjas Franz Fischer v. Austria. Euroopa Inimõiguste Kohus

märkis, et see, kui ühe teo suhtes on kohaldatavad mitu normi, ei ole vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni 7. lisaprotokolli 4. artikliga, kuid selle nõude rikkumise välistamiseks ei piisa ainuüksi asjaolust, et isiku sama

tegu menetleti või teda karistati erinevates menetlustes või formaalselt erinevate sätete järgi. Esineb olukordi, kus üks tegu näib

esmapilgul vastavat mitmele erinevale süüteokoosseisule, kuid mille puhul lähemal kontrollimisel ilmneb, et menetleda tuleb

vaid ühe koosseisu järgi, sest see hõlmab kogu teise normi rikkumise ebaõigust. Selle ilmne näide on olukord, kus üks ja sama

tegu vastab kahele süüteokoosseisule, millest üks sisaldab täpselt samu tunnuseid, mis teine, ning veel mingit lisatunnust. Võib

esineda ka olukordi, kus erinevad süüteokoosseisud kattuvad vaid väikeses osas. Seega, kui isik mõistetakse erinevates,

üksteisele järgnevates menetlustes süüdi erinevate süüteokoosseisude järgi, peab kohus kontrollima, kas nende süütegude

koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral.

8. Kuna KarS § 2 lg 3 sätestab sarnaselt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli

4. artikliga, et isikut ei tohi teistkordselt karistada sama süüteo eest (konventsioonis kasutatakse terminit "offence"), saab

hindamisel lähtuda Euroopa Inimõiguse Kohtu kasutatud kriteeriumidest, s.t kontrollida, kas erinevate süütegude

koosseisutunnused langevad kokku olulisel määral.

Seega ei saa lähtuda otseselt ideaal- ja reaalkonkurentsi eristamise kriteeriumidest, kuivõrd KarS § 63 kasutab mõistet "tegu",

mitte aga "süütegu". See tähendab, et ideaal- ja reaalkonkurentsi vaheline vahetegemise aluseks on tegu kui üks objektiivse

koosseisu tunnustest - tegevus või tegevusetus -, mitte aga kõik süüteo koosseisutunnused. Ühtlasi peab kriminaalkolleegium

vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohtu otsuses viidatud Riigikohtu otsused ei ole õigusliku

olukorra muutuse tõttu enam asjakohased. Kõnealused otsused on tehtud enne Karistusseadustiku jõustumist, mil eristati

eraldiseisvaid kriminaalõigust ning halduskaristusõigust. Karistusseadustiku §-dest 1 ja 3 tulenevalt hõlmab aga karistusseadus

nii kuritegude kui väärtegude regulatsiooni.

9. Vaatamata sellele, et KarS § 424 koosseisuliseks teoks on mootorsõiduki juhtimine, s.o vältav tegu, ei tähenda see, et kõik

juhtimise ajal toimepandud liiklusrikkumised oleksid selle süüteokoosseisuga hõlmatud. Kontrollimaks, kas erinevad

rikkumised moodustavad ühe süüteo KarS § 2 lg 3 mõttes või tuleb neid käsitada erinevate süütegudena, tulebki lähtuda

punktides 7 ja 8 kirjeldatud seisukohtadest.

10. Kolleegium leiab, et mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobe seisundis

(LS § 7419 või KarS § 424) ja mootorsõidukijuhi poolt ettevaatamatusest varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamine

(LS § 7417) või raske tervisekahjustuse tekitamine või surma põhjustamine (KarS §-d 422 ja 423) ei ole alati käsitatavad ühe

süüteona, kuigi kõigi nende süüteokoosseisude objektiivsed tunnused seisnevad muuhulgas liiklusnõuete rikkumises

mootorsõiduki juhtimisel. Juhul, kui mootorsõidukijuhi poolt ettevaatamatusest varalise kahju või tervisekahjustuse tekitamise

või raske tervisekahjustuse tekitamise või surma põhjustamise objektiivseks tunnuseks on muude liiklusnõuete rikkumiste

hulgas ka mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, kattuvad need süüteokoosseisud olulisel määral ja neid on võimalik

käsitada ühe süüteona.

11. Käesoleval juhul on väärteomenetluses LS § 7417 lg 1 järgi kvalifitseeritud G. V. väärteo objektiivseteks tunnusteks LE

§ 91 ja § 105 nõuete rikkumine, kuid mitte auto juhtimine alkoholijoobes, s.o LE § 76 p 1 nõude rikkumine. Liikluseeskirja

§ 76 p 1 nõude rikkumise osas on väärteomenetlus lõpetatud ja alustatud kriminaalmenetlust. Seega on käesoleval juhul G. V.

poolt auto juhtimist alkoholijoobes õigesti käsitatud eraldi süüteona KarS § 2 lg 3 mõttes ja G. V. süüditunnistamine ning

karistamine KarS § 424 järgi on seaduslik.

12. Puutuvalt kaitsja väitesse, et ringkonnakohtus rikuti süüdistatava kaitseõigust, kuna valitud kaitsja asemel osales

kohtuistungil määratud kaitsja, märgib kolleegium järgmist.

Vastavalt KrMS § 45 lg-le 4 on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. Lähtuvalt KrMS § 43 lg-test 1 ja 2 võib

süüdistatavat kaitsta kas valitud või menetleja poolt määratud kaitsja.

Käesolevas asjas on ringkonnakohus valitud kaitsjale teatanud kohtuistungi toimumise aja ja koha, kuid kaitsja on kahel korral

teatanud, et ta ei saa kohtuistungil osaleda seoses osalemisega teistel kohtuistungitel. Asenduskaitsjat, kelle nimetamist

võimaldab KrMS § 44 lg 1, valitud kaitsja ei nimetanud. Samuti ei teatanud ta ringkonnakohtule, millal tal on võimalik

kohtuistungil osaleda. Seega oli ringkonnakohtul KrMS § 43 lg 3 alusel õigus määrata süüdistatavale uus kaitsja. Määratud

kaitsja osales ringkonnakohtu istungil koos süüdistatavaga. Kohtuistungil kaitsja volitusi ei vaidlustatud ja taandusi tema vastu

ei esitatud. Samuti ei taotlenud süüdistatav ega kaitsja, et kohtuistungil osaleks valitud kaitsja.

Eeltoodu alusel leiab kolleegium, et kuna ringkonnakohtus oli süüdistataval seaduslikus korras määratud kaitsja, kelle volitusi

ei vaidlustatud ega taotletud tema asendamist valitud kaitsjaga, siis ei ole süüdistatava kaitseõigust käesoleval juhul rikutud.

13. Eeltoodu

alusel

ja

juhindudes

KrMS

§

p-st

jätab

Riigikohtu

kriminaalkolleegium

Tallinna

Ringkonnakohtu 12. oktoobri 2006. a kohtuotsuse kriminaalasjas G. V. süüdistuses KarS § 424 järgi muutmata ja kaitsja

kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe