3-4-1-10-07 · Riigikohus

Riigikohtunik Eerik Kergandberg eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsuse nr 3-4-1-10-07 juurde

Riigikogu liikme keeldumine ametivande andmisest annab Riigikogu töökorra seaduse § 6 lg 3 ja

põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 26 lg 1 kohaselt Riigikohtule kahtlemata

seadusliku aluse Riigikogu sellise liikme volituste ennetähtaegseks lõpetamiseks. Tõsise

riigiõigusliku probleemi lahendamisel ei tohiks aga põhiseaduslikkuse järelevalve kohtus olla liiast

küsida, kas kõnealuseks seadustega ettenähtud toiminguks on olemas ka põhiseaduslik alus.

Põhiseaduse § 64 lg 2 p 4 kohaselt piirduvad Riigikohtu volitused Riigikogu liikmete volituste

ennetähtaegseks lõpetamiseks juhtudega, mil Riigikogu liige on kestvalt võimetu oma ülesandeid

täitma. "Kestev võimetus" on kahtlemata määratlemata õigusmõiste, kuid tema liiga avar sisustamine

oleks vastuolus põhiseaduse mõttega ja võiks piirsituatsioonides kahjustada ka seadusandliku ning

kohtuvõimu tasakaalu.

Eeldades muuhulgas ka seda, et ühte mõistet tuleb läbivalt kogu põhiseaduse kontekstis sisustada

ühtemoodi, peaks kestev võimetus ka põhiseaduse § 64 lg 2 p 4 mõttes tähendama ametivolituste ajal

ootamatult tekkinud olukorda (eeskätt terviseseisundi muudatusi), mil nn objektiivse hindaja

seisukohast lähtuvalt on alust tõstatada küsimus sellest, kas vastav isik tohiks oma ametis jätkata või

mitte, kuigi ta ise ei ole tagasiastumisavaldust esitanud. Sedalaadi küsimuste lahendamine peab

kahtlemata olema kohtute pädevuses.

Leian aga, et Riigikogu liikmeks valitud isiku soov jätkata hoopis tööd Euroopa Parlamendis saaks

olla käsitatav vaid tagasiastumisena, mitte aga võimetusena või suisa kestva võimetusena

Põhiseaduse § 64 lg 2 p 4 mõttes. Olen seda meelt, et kohtuvõimu, eriti aga Riigikohtu roll peaks

olema ühiskonnas tõusetuvate tõsiste õiguslike konfliktide lahendamine ja oleks riigi ressursi

raiskamine, kui kõnealune roll taandub vaid "templilööja" rolliks.

Eerik Kergandberg