3-2-1-5-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-5-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. aprill 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Alo Lillepea, Ivo Lillepea ja Jürgen Järviku hagi Arvo Klaasi

ja Revalhaus Kinnisvara OÜ vastu au teotamise lõpetamiseks,

tegelikkusele mittevastavate andmete ümberlükkamiseks,

mittevaralise kahju eest hüvitise saamiseks ning kohustamaks

kostjaid lõpetama õiguste pahauskne kasutamine.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-1108

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alo Lillepea, Ivo Lillepea ja Jürgen Järviku kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Alo Lillepea (isikukood xxxxxxxxxxx), Ivo Lillepea

(isikukood xxxxxxxxxxx) ja Jürgen Järvik (isikukood

xxxxxxxxxxx) ning nende esindaja vandeadvokaat Kari-Paavo

Koch

Kostjad Arvo Klaas (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Revalhaus

Kinnisvara OÜ (registrikood xxxxxxxx) ning nende esindaja

vandeadvokaat Martin Tamme

Asja läbivaatamise kuupäev

12. veebruar 2007. a

Istungil osalenud isikud

Hagejate esindaja vandeadvokaat Kari-Paavo Koch. Istungit

protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2006. a otsus osas, millega tühistati Harju

Maakohtu 20. juuni 2006. a otsus, millega kohustati kostjaid esitama hagejate au teotavaid

andmeid ümberlükkavat avaldust ja saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 16. novembri 2006. a otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Advokaadibüroole Ruus, Koch & Vabamets 22. novembril 2006. a Alo Lillepea,

Ivo Lillepea ja Jürgen Järviku kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagejad esitasid 6. aprillil 2005. a kohtule hagi, milles palusid nende au teotamise lõpetamist,

tegelikkusele mittevastavate andmete ümberlükkamist, moraalse kahju hüvitamist ning kostjate

kohustamist lõpetama õiguste pahauskse kasutamine. Hagiavalduse kohaselt edastas kostja A. Klaas

7. veebruaril 2005. a Alo Lillepea kolleegidele Rain Tammele ja Heikki Källule AS-is Lõhmus,

Haavel & Viisemann elektronkirja, mille manusena lisas OÜ Revalhaus Kinnisvara 3. veebruari

2005. a kirja SLProductions OÜ-le. Selles kirjas esitati hagejate au teotavaid väiteid. Kirjas märgiti:

"OÜ-le Revalhaus Kinnisvara esitatud materjalid annavad alust arvata, et väidetavad tehingud OÜ

Revalhaus Kinnisvara ja SLProductions vahel on toimunud OÜ Revalhaus Kinnisvara endise

juhatuse liikme Jürgen Järviku ja OÜ SLProductions osanike ning juhatuse liikmete Alo Lillepea ja

Ivo Lillepea kooskõlastatud tegevuse tulemusena eesmärgiga viia OÜ-st Revalhaus Kinnisvara

alusetult raha välja "[---] OÜ Revalhaus Kinnisvara kaalub kriminaalasja algatamist J. Järviku,

I. Lillepea, A. Lillepea ja OÜ SLProductions vastu, selgitamaks välja võimalik ametiseisundi

kuritarvitamine või omastamine kolmanda isiku kasuks pööramisega J. Järviku poolt ning I. Lillepea,

A. Lillepea ja OÜ SLProductions võimalik kaasosalus J. Järviku võimalikes kuritegudes."

Sarnase sisuga kirja saatis kostja A. Klaas 22. veebruaril 2005. a Notarite Kojale. 1. märtsil 2005. a

sai AS Lõhmus, Haavel & Viisemann täiendatud kirja. 2. märtsil 2005. a saatis kostja viidatud kirja

ka veel Celander Ehituse OÜ-le, OÜ Väike Päike töötajatele Ülle Noodlale, Grete Miilenile, Kai

Pertelile, Ave Orgulasele, Astrid Vaizenele, Kristi Lillepeale, OÜ-le Nordsellers, MTÜ-le Eesti

Kinnisvaramaaklerite Koda ja 10. märtsil 2005. a MTÜ-le Eesti Maleliit. Ühtlasi saatis A. Klaas

viidatud kirja enamikule Eesti krediidiasutustele.

A. Klaas levitas hagejate au teotavaid andmeid OÜ Revalhaus Kinnisvara juhatuse liikmena. Kuigi

üldjuhul vastutab tekitatud kahju eest juriidiline isik, pidasid hagejad põhjendatuks esitada hagi ka

isiklikult A. Klaasi vastu.

Hagiavalduses esitatud järgmised väited.

1. Kostjad avaldasid ebaõigeid faktiväiteid. Väite, mille kohaselt on hagejad rasked õigusrikkujad

(kurjategijad), vastavust tegelikkusele saab tõendada vaid jõustunud kohtuotsusega. Kostja väitis

kirjas, et hagejad on toime pannud mitmeid raskeid õigusrikkumisi. Sõnapaar "raske õigusrikkumine"

on semantiliselt samane sõnaga "kuritegu". Seega tembeldasid kostjad hagejaid kurjategijateks.

Hagejate arvates on kostjate esitatud väited õigustamata rünnak nende au pihta. Kostjad on rikkunud

põhiseaduse (PS) §-s 22 sätestatud süütuse presumptsiooni.

2. Samuti on kostjad rikkunud süütuse presumptsiooni ja rünnanud hagejate au järgmise lausega:

"Äriühingud, mille kaudu on Revalhaus Kinnisvara OÜ-st rahalisi vahendeid eeltoodud isikute kaudu

välja viidud on Marine Systems OÜ ja Verpo Ehituse OÜ." "Eeltoodud isikute" all peetakse silmas

hagejaid. "Rahaliste vahendite väljaviimine" viitab ebaseaduslikule tegevusele.

3. Lausega "Lõpptulemusena on "väljakanditud" rahalised vahendid "maandunud" Kvaliteetvara OÜ

poolt arendatavasse Soosepa elamurajooni Viimsi vallas Harju maakonnas" soovisid kostjad hagejaid

halvustada ja süüdistasid neid õigusrikkumiste toimepanekus.

4. Kostjad on tembeldanud hagejaid õigusrikkujateks käimasolevates kriminaalmenetlustes lausega

"Alljärgnevalt anname ülevaate seisuga 22. veebruar 2005 Revalhaus Kinnisvara OÜ poolt algatatud

kriminaalasjadest ja tsiviilasjadest seoses ülaltoodud isikute poolt toime pandud õigusrikkumistega".

Jõustunud kohtulahendite puudumisele vaatamata käsitati hagejaid kui vara omastajaid, ametiseisundi

kuritarvitajaid ja dokumendivõltsijaid.

5. Lõigus "Käesoleval juhul omab tähtsust asjaolu, et OÜ Marine Systems, kelle omanik ja esindaja

on J. Järvik ja SLProduction, kelle omanikud ja esindajad on A. ja I. Lillepea, on mõlemad

Kvaliteetvara OÜ osanikud. J. Järvik, A. ja I. Lillepea kuuluvad kõik ka Kvaliteetvara OÜ juhatusse.

Nii OÜ Marine Systems kui SLProductions omavad võrdses suuruses OÜ-s Kvaliteetvara osalust.

Kvaliteetvara OÜ tegevus on suunatud kinnisvara arendamisele Viimsi vallas Soosepa

arendusrajoonis Künka maaüksusel ning sinna on omastamise ja ametiseisundi kuritarvitamise teel

ülekantud ka Revalhaus Kinnisvarale kuulunud vara" on kostjad nimetanud hagejaid omastajateks ja

ametiseisundi kuritarvitajateks, seega kurjategijateks.

6. Lauses: "Juba praegu võib väita, et OÜ Kvaliteetvara osakapitali suurendamine ja mõlema osaniku

osa suurused 8 775 000 ei vasta tegelikkusele ning osakapitali suurendamine on läbi viidud vastuolus

kehtiva seadusandlusega. Seega on tegemist olukorraga, kus OÜ Kvaliteetvara juhatus võib olla

andnud nii äriregistrile kui ka finantsasutustele valeandmeid" esitasid kostjad hagejaid

õigusrikkujateks tembeldava väite. Esitati kahtlus, mis on samuti faktiväide, et hagejad Kvaliteetvara

OÜ juhatuse liikmetena võivad olla toime pannud karistusseadustiku (Kar)S §-s 281 (ebaõigete

andmete esitamine kohturegistri pidajale) ja KarS §-s 381 sätestatud kuriteo (varalise seisundi

ebaõige kirjeldamine), tõstes ebaseaduslikult äriühingu osakapitali ning esitades äriregistrile ja

finantsasutustele valeandmeid.

7. Kirjad, mis on dateeritud 22.02.2005, 01.03.2005, 02.03.2005 ja 09.03.2005 sisaldavad järgmist

lõiku: "15. veebruaril 2005 esitatud avaldus kriminaalasja algatamiseks seoses Revalhaus Kinnisvara

OÜ ja Evon Invest (uue ärinimega SLProductions OÜ) vahel 20. oktoobri 2003 sõlmitud

nõustamislepinguga nr 002. Nimetatud nõustamislepingu alusel ei ole tegelikult teenuseid osutatud

ning sellele on Revalhaus Kinnisvara OÜ poolt alla kirjutanud endine juhatuse liige J. Järvik. Antud

tehing on näilik ning selle alusel on Revalhaus Kinnisvara OÜ-le võetud kohustusi summas 348 100

krooni, millest 2003.a on J. Järvik jõudnud üle kanda 199 007 krooni ning täiendavalt nõuavad

SLProductions osanikud I. ja A. Lillepea Revalhaus Kinnisvara OÜ-lt veel 149 093 krooni." Kostjad

esitasid faktiväite, et hagejad (I. Lillepea ja A. Lillepea SLProductions OÜ esindajatena ja J. Järvik

Revalhaus Kinnisvara OÜ esindajana) sõlmisid omavahel näiliku tehingu, mille alusel tegelikult

teenuseid ei osutatud. Kostjad süüdistasid hagejaid õigusrikkumiste toimepanemises ilma jõustunud

kohtulahendita.

2. Kostjate avaldatud ebaõiged väited kahjustavad hagejate reputatsiooni. A. Lillepea on pikemat

aega tegutsenud finantssektoris. Usaldusväärsuse või maine kahjustamine võib kaasa tuua

kliendisuhte lõpetamise, pikemas perspektiivis rikkuda isiku karjääri. Kostjad, olles teadlikud, et

hagejatel on oma tegevusvaldkonna spetsiifikast tulenevalt oluline huvi enda hea reputatsiooni

säilitamise vastu, vallandasid pahatahtlikult laiaulatusliku laimukampaania. Kostjad tembeldasid

hagejaid õigusrikkujateks/kurjategijateks olukorras, kus vastavasisulised jõustunud kohtuotsused

puuduvad. Kostjate väited on teotanud hagejate au ja head nime. Põhiseaduse § 17 järgi ei tohi kellegi

head nime teotada. Au ja hea nimi seondub ka õigusega mitte olla nimetatud avalikkuse ees

kurjategijaks enne kohtuotsuse jõustumist ehk süütuse presumptsiooniga. Tulenevalt Euroopa

Inimõiguste Kohtu praktikast kehtib süütuse presumptsioon lisaks süütegude menetlemisele ka

muude õigusrikkumiste puhul.

Hagejad palusid kostjatelt iga hageja kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitamiseks 50 000

krooni eelkõige preventiivsel kaalutlusel, et kostjatel tekiks vastutus oma tegude eest. Kostjate

esitatud tegelikkusele mittevastavad väited on hagejatele toonud kaasa raske psüühilise

läbielamise ! häbitunde, töövõime languse, alanduse, stressi, depressiooni, nördimuse, solvumise,

mure ja ängistuse.

Samuti palusid hagejad kohustada kostjat A. Klaasi esitama ajalehes "Äripäev" järgmine au teotamist

ümberlükkav avaldus: "Mina, Arvo Klaas, olen Revalhaus Kinnisvara OÜ juhatuse liikmena

korduvalt avaldanud Alo Lillepea, Ivo Lillepea ja Jürgen Järviku au teotavaid ja tegelikkusele

mittevastavaid väiteid, mille kohaselt Alo Lillepea, Ivo Lillepea ja Jürgen Järvik on Revalhaus

Kinnisvara OÜ suhtes toime pannud mitmeid raskeid õigusrikkumisi. Need väited ei vasta tõele."

Lisaks palusid hagejad kohustada kostjaid lõpetama hagejate au teotamine ja ebaõigete ning au

teotavate andmete esitamine ning lõpetama pahauskne õiguste teostamine eesmärgiga tekitada

hagejatele kahju.

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Nad ei vaidlusta, et saatsid hagis märgitud isikutele viidatud kirjad.

Kostjad on hagejate kohta esitatud faktiväiteid põhjalikult kontrollinud. VÕS § 1047 lg 3 järgi on

sellisel juhul tegemist õigusvastasust välistava asjaoluga isegi juhul, kui andmed osutuvad

ebaõigeteks.

Hagi aluseks olev kiri näitab, et algatatud menetlused on pooleli ning jõustunud kohtuotsuseid ei ole.

Hagejad ei ole kostjate esitatud faktiväidete õigsust ümber lükanud. Hagi aluseks olevate faktiväidete

õigsus tuvastatakse tsiviilvaidlustes ja kriminaalasjades. Kuna hagejate kohta esitatud faktiväited

vastavad tõele, ei ole kostjad hagejate õigusi rikkunud ning neil puudub kohustus lükata esitatud

väited ümber ning maksta kahjuhüvitist. Hagejate hinnangul on tegemist tulevikku suunatud

hüvitisega, mis saab olla omane vaid karistusele. Eesti kehtiv tsiviilõigus karistuslikku kahju

hüvitamist ei tunne ja kahjuhüvitise väljamõistmise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kostjad ei ole

käitunud pahauskselt.

Maakohtu lahend ja põhjendused

4. Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Maakohus kohustas A. Klaasi esitama ajalehes "Äripäev"

hagejate au teotamist ümberlükkava avalduse. Kohus kohustas kostjaid lõpetama hagejate au

teotamine ja ebaõigete ning au teotavate andmete esitamine. Kohus jättis poolte kohtukulud nende

endi kanda. Kohus ei rahuldanud nõuet saada hüvitist moraalse kahju eest.

Isiku hea nime ja väärikuse kaitseks on PS §-s 17 sätestatud, et kellegi au ega head nime ei tohi

teotada, ning § 19 järgi peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel

austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. Hagejad tuginevad oma

nõudes PS §-dele 17, 19 ja 22. Hagejate arvates on nende au ja head nime teotatud, kuna kostjad on

pidanud neid kuriteos süüdiolevateks enne, kui nende kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus.

Seadust ei saa tõlgendada nii kitsendavalt, nagu seda tegid kostjad. Isiku au ja head nime saab

teotada, nimetades isikut õigusrikkujaks, raskeks õigusrikkujaks või kurjategijaks. Põhiõiguste puhul

ei saa rääkida absoluutsest suhtest riigi ja kodaniku vahel, kõne alla tulevad ka kodanike

omavahelised suhted. Ka eraisikud võivad olla põhiõiguste adressaadid. Põhiõigused on olemuselt

ühtlasi printsiibid, mis kehtivad õiguses kui sellises, olles suunatud sellele, et põhiõigusi peavad

järgima ka üksikisikud.

Hagejad ei ole esitanud vastuväidet sellele, et poolte vahel on käimas mitmeid tsiviil- ja

kriminaalkohtumenetlusi, kuid see ei oma asjas tähtsust. Praeguses vaidluses on oluline, kas isikut

võib ilma jõustunud kohtuotsuseta nimetada raskeks õigusrikkujaks ning kes seda teha võib.

Kostjad võtsid endale etteruttavalt ja alusetult õigusemõistja rolli. Sõnavabaduse kasutamisele seab

piirid PS § 17, sätestades põhiõigusena, et kellegi au ega head nime ei tohi teotada.

Kohtule esitati A. Ehini arvamus, kus ta on asunud seisukohale, et avalduse näol on tegemist

korduvate rünnetega hagejate au pihta, seega on tegemist hagejate usaldusväärsuse süstemaatilise

kõigutamisega, laimuga. Maakohus nõustus A. Ehini arvamuse seisukohaga, et avalduse näol on

tegemist korduvate rünnetega hagejate au pihta. Kostjad saatsid avaldused hagejate äripartneritele,

krediidiasutustesse, lasteaia töötajatele jpt. Kostjate valitud viis konkurenti või endist äripartnerit

mõjutada ei sobi kokku majandustegevusega tegelevate isikute üldiselt levinud suhtlustavadega.

Avaldustest jääb mulje, nagu oleksid hagejad seadusrikkujad, ebaausad isikud, vara omastajad,

dokumendivõltsijad, ametiseisundi kuritarvitajad, valeandmete esitajad ja varalise seisundi ebaõiged

kirjeldajad. Põhjendatud ei ole kostjate vastuväites esitatud adressaatide eristamine juristideks ja

mittejuristideks, kuna ka keskmine mõistlik isik teab, et osa avaldustes kirjeldatud koosseise vastab

kuriteokoosseisu tunnustele.

VÕS § 1047 lg 2 järgi loetakse õigusvastaseks teise isiku au teotava või teisele isikul majanduslikult

kahjuliku asjaolu avaldamine, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele.

Kostjad ei esitanud tõendeid, millest nähtuks, et hagejad panid toime õigusrikkumisi või raskeid

õigusrikkumisi. Kostjad möönsid, et kõik algatatud menetlused on pooleli ning ühtegi jõustunud

kohtuotsust ei ole. Kirjas sisalduv on kostjate subjektiivne arvamus hagejatest. Tähtsust ei oma

vahetegu õigusrikkuja, raske õigusrikkuja ja kurjategija vahel, kuna isiku au ja head nime teotab ka

isiku nimetamine õigusrikkujaks ja raskeks õigusrikkujaks.

VÕS § 1047 tuleb vaadelda koos VÕS § 134 lg-ga 2, mille kohaselt vabaduse võtmisest, samuti

muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse

korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus

(eelkõige kehaline või hingeline valu) seda õigustab. Usaldusväärsus ja hea reputatsioon on oluline

igale isikule. Samas oleks rahalise hüvituse väljamõistmine ebaproportsionaalne võrreldes

rikkumisega, kuna vaidluses pole esitatud ühtegi asjaolu, mis kinnitaks, et hagejatele on põhjustatud

suurt hingelist valu.

5. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotlesid maakohtu otsuse

tühistamist hagi rahuldavas osas ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata täies ulatuses.

Kostjad taotlesid juhuks, kui apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, maakohtu otsuse täitmise viisi

muutmist selliselt, et maakohtu sõnastatud ebaõigete andmete ümberlükkamise avaldus tuleb esitada

nendele isikutele, kellele andmeid avaldati.

Apellatsioonkaebuses väideti järgmist: 1) kohus ei arvestanud faktiväidete hindamisel väidete

esitamise konteksti; 2) kohus leidis valesti, et hagejate kohta esitatud väited on kategoorilised;

3) kostjatel oli põhjendatud huvi vaidlusaluste andmete avaldamiseks ja andmete esitamine

toimepandud õiguserikkumiste kohta, milles ei ole jõustunud kohtuotsust, on praktikas tavapärane; 4)

Andres Ehini arvamusele on kohus valesti tuginenud; 5) kohus ei arvestanud, et hagejatel on

tulenevalt PS §-st 45 kõrgem talumiskohustus, kuna nad on tuntud selles tegevusvaldkonnas;

6) vaidlus tulnuks lahendada võlaõigusseaduse sätetele tuginedes.

6. Hagejad vaidlesid kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja taotlesid selle rahuldamata

jätmist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. novembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles

maakohus kohustas A. Klaasi esitama ajalehes "Äripäev" kohtuotsuse resolutsioonis märgitud sisuga

avaldus ning milles kohus kohustas kostjaid lõpetama hagejate au teotamine ja ebaõigete ning au

teotavate andmete esitamine. Ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas on märgitud, et

ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab rahuldamata hagejate nõuded ebaõigete andmete

ümberlükkamiseks ja hagejate au teotamise ning ebaõigete ning au teotavate andmete esitamise

lõpetamiseks. Maakohtu otsus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas jäi

muutmata, kuna maakohtu otsust selle nõude osas ei vaidlustatud.

8. Hagi oli esitatud au teotamise lõpetamiseks, tegelikkusele mittevastavate andmete

ümberlükkamiseks, mittevaralise kahju väljamõistmiseks ning kohustamaks lõpetama õiguste

pahauskne kasutamine. Seetõttu tuli maakohtul TsMS § 436 lg 7 ja § 438 alusel analüüsida, kas ja

missuguses ulatuses sisaldasid kostjate edastatud avaldused hagejate au teotavaid hinnanguid või

väiteid ning kas ja mil määral oli tegemist faktiväidetega. Isiku au teotamine on võlaõigusseaduse

kohaselt võimalik nii ebakohase väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele

mittevastava asjaolu (faktiväite) õigusvastase avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2). Kui au teotava

faktiväite õigusvastasus tuleneb eelkõige avaldatud faktiväite tõele mittevastavusest ning avaldaja

hoolikusest faktide kontrollimisel, siis au teotava väärtushinnangu õigusvastasus saab tuleneda selle

ebakohasusest, avaldamise asjaoludest ning erihuvide kaalumisest. Seega on tõendatavate asjaolude

ring neil kahel juhul kvalitatiivselt erinev.

9. Maakohus on valesti pidanud esiletoodud väiteid üksnes faktiväideteks. Kõnealused laused

sisaldavad lisaks faktiväidetele ka väärtushinnanguid. Väärtushinnangutena tuleb käsitada neid

väiteid, milles esitatakse õiguslikke hinnanguid hagejate tegevuse õiguspärasuse kohta. Niisuguste

hinnanguliste väidete hulka kuuluvad kostjate edastatud väited, et hagejad on pannud toime (raskeid)

õigusrikkumisi, väited rahaliste vahendite "väljaviimise" ja "väljakantimise" kohta, väited

omastamise ja ametiseisundi kuritarvitamise kohta, väited osakapitali suurendamise seadusvastasuse

ning äriregistrile ja finantsasutustele valeandmete esitamise kohta, samuti väited tehingu

(nõustamislepingu) näilikkuse kohta, millega ühtlasi viidatakse raha ebaseaduslikule äriühingust

väljaviimisele. Näiteks lauses "Lõpptulemusena on "väljakanditud" rahalised vahendid "maandunud"

Kvaliteetvara OÜ poolt arendatavasse Soosepa elamurajooni Viimsi vallas Harju Maakonnas" on

faktiväitena käsitatav see, et Kvaliteetvara OÜ tegeleb Viimsi vallas Soosepa elamurajooni

arendamisega ning nimetatud arendusprojekti huvides kasutati teatud viisil saadud rahalisi vahendeid,

ning väärtushinnanguks see, et hagejad saavutasid olukorra, kus nimetatud rahalisi vahendeid oli

võimalik eelnimetatud otstarbel kasutada, ebaseaduslikuna hinnataval viisil.

10. Igasugune õiguslik kvalifikatsioon on põhimõtteliselt alati hinnangu ja mitte fakti küsimus.

Faktiväitena võib olla käsitatav küll nt väide, mille kohaselt isik on toime pannud karistusseadustiku

eriosas sätestatud konkreetsele süüteokoosseisule vastava teo. Sel juhul oleks väite õigsus

kontrollitav eeskätt selle kaudu, kas niisuguse teo toimepanek isiku poolt on tuvastatud jõustunud

kohtulahendiga või mitte. Muudel juhtudel on aga tegemist subjektiivse hinnanguga teise isiku

käitumisele, mida hinnanguandja peab mingite tunnuste põhjal taunitavaks. Väljendid, nagu "raske

õigusrikkumine", "rahaliste vahendite väljaviimine", "väljakantimine", "omastamine", "ametiseisundi

kuritarvitamine", "ebaõigete andmete esitamine" jt kujutavad endast väärtushinnanguid, kuna kostjad

on neid väljendeid valides lähtunud oma subjektiivsest õigusetõlgendusest. Neil väljenditel on ka

halvustav ning hukkamõistev sisu. Nimetatud väljendeid ei saa faktiväidetena käsitada muu hulgas

seetõttu, et tsiviilkohtumenetluses ei ole põhimõtteliselt võimalik süütegude toimepanekut tuvastada

ega seega ka sellekohaste väidete õigsust kontrollida. Väidetavaid õigusrikkumisi ei muuda faktideks

ka asjaolu, et kostjad on oma väidete aluseks olevaid asjaolusid nende käsutuses olnud võimaluste

piires kontrollinud ning et hagejate suhtes on algatatud rida tsiviil- ja kriminaalasju. Ka maakohus ise

märkis, et kostjate edastatud avalduste puhul on tegemist kostjate subjektiivse arvamusega hagejatest.

11. Faktiväidetena on menetletavas asjas käsitatavad kostjate edastatud avaldustes sisaldunud väited

isikute ja äriühingute vaheliste tehingute ja suhete kohta, sealhulgas nt isikute kuulumise kohta

äriühingute juhtorganitesse või nende osaluse kohta äriühingutes, samuti algatatud kriminaal- ja

tsiviilkohtumenetluste kohta.

Hagejad ise ei ole kirjades sisalduvaid faktiväiteid ja väärtushinnanguid eristanud, pidades neid

üksnes faktiväideteks. Hagejad märkisid, et kostja avaldustes sisalduvate väljendite nagu "raske

õigusrikkumine", "rahaliste vahendite väljaviimine", "väljakantimine", "omastamine", "ametiseisundi

kuritarvitamine", "ebaõigete andmete esitamine" jt näol on tegemist õigustamata rünnakutega hageja

au pihta. Seega on hagejad soovinud ka eelnimetatud väljendite kui faktiväidete ümberlükkamist.

Hagejad ei ole tuginenud sellele, nagu olnuksid ebaõiged avaldustes sisaldunud väited tehingute ja

suhete kohta hagejate ning muude isikute vahel. Seega puudub alus käsitleda nende väidete tõele

vastavuse või mittevastavuse küsimust, kuna faktiväite ümberlükkamise nõude saab kohus rahuldada

vaid eeldusel, et hageja on konkreetse väite ümberlükkamist selgelt taotlenud.

12. Halvustava tähendusega hinnangu loeb kohus isiku au teotavaks, kui see isik ei ole andnud

põhjust selliseks hinnanguks. Kostjate väljendid olid nende esitamise konteksti arvestades au teotava

iseloomuga, jättes hagejatest mulje kui seadusrikkujatest, ebaausatest isikutest, vara omastajatest,

dokumentide võltsijatest, ametiseisundi kuritarvitajatest, valeandmete esitajatest ning varalise

seisundi ebaõigesti kirjeldajatest.

Väärtushinnangu põhjendatus saab eelkõige tähendada seda, kas väärtushinnangu avaldajal oli

mõistlik õigustus teist isikut üldsuse (teiste isikute) ees halvustada. Kostjad on eelviidatud avalduste

kolmandatele isikutele edastamist põhjendanud eeskätt huviga hoida ära võimalikke

"kantimistehinguid", mille tulemusel võinuks hagejate ja nendega seotud äriühingute majanduslik

seisund halveneda ning kahaneda ka kostjate võimalused oma nõudeid hagejate ja nendega seotud

äriühingute vastu maksma panna. See ei anna alust esitada teiste isikute kohta nende au teotavaid

väärtushinnanguid. Kostjate valitud viis mõjutada oma konkurenti või endist äripartnerit ei sobi

kokku heade äritavade ega majandustegevusega tegelevate isikute üldiselt levinud suhtlustavadega.

Au teotava iseloomuga väärtushinnangute esitamisel ei oma tähendust ka avalduste adressaatide

õigusalased või muud teadmised ja kogemused.

13. Kuna teise isiku au teotamine on vastuolus seadusega, on kostjad käitunud vastuolus TsÜS §-

s 138 ja VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega. TsÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole oma õiguse

teostamine lubatud seadusvastasel viisil. Hea usu põhimõtte rikkumisest ei tulene hagejale siiski

iseseisvaid õiguskaitsevahendeid.

14. Väärtushinnangu õigusvastase avaldamise korral võib kannatanu nõuda kahju hüvitamise

nõudega koos või sõltumata kahju hüvitamise nõude esitamisest VÕS § 1055 lg 1 alusel rikkujalt

õigusvastase käitumise lõpetamist, kui õigusrikkumine on jätkuv, või sellega ähvardamisest

hoidumist, kui on alust karta õigusrikkumise kordumist. Küll aga ei saa ümber lükata isiku au

teotavat väärtushinnangut, kuivõrd selle sisu tõesus või väärus ei ole tõendatavad. Seadusest ei tulene

alust kohustada kostjaid lükkama ümber kolmandatele isikutele edastatud avalduste lauseid ja lõike,

milles viidati hagejate toimepandud õigusrikkumistele ning hagejate tegevuse ebaseaduslikkusele.

Seega vaatamata kostjate esitatud väärtushinnangute au teotavale iseloomule ei näe seadus ette

võimalust kohaldada hagejate soovitud õiguskaitsevahendit.

VÕS § 1055 lg 1 kohaselt võib kannatanu nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist või sellega

ähvardamisest hoidumist juhul, kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju

õigusvastase tekitamisega ähvardatakse. Maakohtu otsusest ei nähtu, millistest kaalutlustest lähtuvalt

pidas maakohus hagejate au teotamist kestvaks. Pooled ei vaidle selle üle, et tegemist oli ühekordsete

avaldustega, ning esitatud ei ole väiteid, nagu oleks samalaadseid avaldusi edastatud korduvalt.

Samuti ei ole hagejad tuginenud sellele, nagu oleksid kostjad neid au teotavaid hinnanguid

sisaldavate avalduste levitamisega ähvardanud. Seega puudub alus kohaldada VÕS § 1055 lg-t 1,

kuna asjaolude kohaselt ei ole hagejad kostjate tegevuse tõttu jätkuva ohustatuse seisundis.

15. Asjas ei ole vaja tõlgendada ja kohaldada põhiseaduse sätteid. VÕS § 1046 ja § 1047 sätestavad

õigusliku kaitse erisused isiklike õiguste kahjustamise puhuks. Isiklike õiguste rikkumisel (VÕS

§ 1045 lg 1 p 4) ei saa pidada määravaks, kas au teotavate või ebaõigete andmete avaldamine on

toimunud meediaväljaannete vahendusel või on vastavasisulised avaldused suunatud vahetult

kolmandatele isikutele.

Väär on apellandi seisukoht, et maakohus käsitas tõendina ja tugines otsuses A. Ehini arvamusele.

Maakohus ei ole rajanud oma otsust nimetatud arvamusele, vaid on kostjate esitatud väiteid

analüüsinud iseseisvalt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

16. Hagejad esitasid kassatsioonkaebuse, milles taotlevad ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas,

millega rahuldati apellatsioonkaebus, ning selles osas asja saatmist samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Hagejate arvates on ringkonnakohus andnud vale õigusliku hinnangu tuvastatud asjaoludele, leides, et

kostjad on esitanud väärtushinnanguid ning kohaldada tuleb VÕS § 1046 lg-t 1. Hagejad on

seisukohal, et tegemist on faktiväidetega ning kohaldada tuleb VÕS § 1047 lg-t 2. Ringkonnakohtu

seisukoht, mille kohaselt tuleb väärtushinnangutena käsitada väiteid, milles esitatakse õiguslikke

hinnanguid isiku tegevuse õiguspärasuse kohta, ei ühti Riigikohtu vastava seisukohaga. Pooled ei

vaidle selle üle, et kostjad on hagejaid nimetanud raskete õigusrikkumiste toimepanijateks,

omastajateks, ametiseisundi kuritarvitajateks jne. Tegemist on faktiväidetega, mille tõelevastavus on

kontrollitav. Kuivõrd hagejad ei ole ette heidetud tegusid toime pannud ning sellised väited on

hagejate au toetavad, on kostjad kohustatud valeandmed ümber lükkama.

17. Ringkonnakohus ei ole arvestanud süütuse presumptsiooniga. See, kas isik on jõustunud

kohtuotsusega süüdi mõistetud õigusrikkumise toimepanemises või mitte, ei ole kohtumõistmise

õiguseta isiku jaoks hinnanguline küsimus, vaid puhtalt fakti küsimus ! kas vastav kohtuotsus on

olemas või mitte.

18. Kummastav on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt faktiväitena ei saa kostjate kasutatud

väljendeid käsitada muu hulgas seetõttu, et tsiviilkohtumenetluses ei ole põhimõtteliselt võimalik

süütegude toimepanekut tuvastada ega seega ka sellekohaste väidete õigsust kontrollida. See, milline

on tsiviilkohtu pädevus, ei mõjuta mingilgi määral kostjate väidete sisu ega sellele hinnangu andmist.

Kostjad ei ole ära oodanud süüteomenetluse lahendeid ning on ette ruttavalt ja õigustamatult hagejaid

kurjategijateks tembeldanud.

19. Hagejad nõustuvad ringkonnakohtuga selles, et väärtushinnangute puhul ei ole kohaseks

õiguskaitsevahendiks selliste andmete ümberlükkamise taotlus, kuivõrd väärtushinnangute tõesust või

väärust ei ole võimalik tõendada. Kostjad esitasid aga väga selgeid ja konkreetseid au teotavaid

faktiväiteid, mille tõesus või väärus on tõendatav, ning selliste väidete vääruse korral on neid

võimalik ümber lükata.

Ringkonnakohus ei ole selgitanud, kust läheb piir faktiväite ning väärtushinnangu vahel.

Ringkonnakohus asus otsuse punktis 60 seisukohale, et faktiväitena võib olla küll käsitatav nt väide,

mille kohaselt on isik toime pannud karistusseadustiku eriosas sätestatud konkreetsele

süüteokoosseisule vastava teo, ning sellisel juhul oleks väite õigsus kontrollitav eeskätt selle kaudu,

kas niisuguse teo toimepanek isiku poolt on tuvastatud jõustunud kohtulahendiga või mitte. Hagejate

arvates puudub igasugune mõistlik põhjendus ühel juhul käsitada õiguslikku kvalifikatsiooni

sisaldavat lauset väärtushinnanguna, teisel juhul aga faktiväitena. Ringkonnakohtu otsusest ei ole

võimalik aru saada, millistest kriteeriumidest lähtuvalt tuleks erinevatel õiguslikel kvalifikatsioonidel

vahet teha. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus tema enda varasema seisukohaga (11. mai 2004. a

otsus asjas nr 2-2/558/04).

20. Kostjad on hagejate au teotanud kestvalt. Au teotamise kestvust kinnitab fakt, et tegemist oli

korduvate ja süstemaatiliste rünnetega hagejate au pihta. Ringkonnakohus ei ole hagejate au

teotamise kestvuse kohta esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 2.

21. Ringkonnakohus ületas apellatsiooni piire ning tehtud otsus oli hagejatele üllatuslik. Kostjad ei

ole menetluses kordagi väitnud, et nad on esitanud väärtushinnanguid, mitte faktiväiteid ja et VÕS

§ 1055 lg-t 1 ei saa kohaldada, kuna kostjad ei ole hagejate au kestvalt teotanud. Neid seisukohti

kohtab esmakordselt ringkonnakohtu otsuses. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, tuginedes

omaalgatuslikult vastuväidetele, mida apellatsioonkaebuses ei olnud esitatud, ning on sellega

väljunud apellatsioonkaebuse piiridest.

22. Kostjad vaidlevad kassatsioonkaebusele vastu, leides, et vaidlusalused väited on

väärtushinnangud ja ringkonnakohus kohaldas materiaalõiguse normi õigesti. Kostjatele etteheidetud

rikkumised ei olnud kestvad. Ringkonnakohus ei ületanud apellatsioonkaebuse piire.

23. Kolleegiumi istungil esitas hagejate esindaja taotluse mõista õigusabikulude katteks kostjatelt

välja 13 000 krooni.

24. Kostjate esindajalt saabus Riigikohtule 9. veebruaril 2007. a taotlus hagejatelt välja mõista

kostjatele osutatud õigusabi kulude katteks 19 635 krooni.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

25. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu

tühistada osas, millega tühistati maakohtu otsus, millega kohustati kostjaid esitama hagejate au

teotavaid andmeid ümberlükkavat avaldust ja saata asi selles osas samale ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kolleegium käsitleb esmalt küsimust sellest, kas väited, millega väidetavalt teotati hagejate au, on

faktiväited või väärtushinnangud, ja seejärel menetlusõiguslikke küsimusi.

26. Kolleegium viitab sissejuhtavalt mitmele Riigikohtu lahendile. Riigikohtu erikogu 1. detsembri

1997. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-99-97 (RT III 1997, 33, 352) asuti seisukohtadele, et faktiväide

on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärsus on kohtumenetluses tõendatav, samuti et

väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses

kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega, samuti et väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada,

mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärsust, samuti et juhul, kui au on teotatud

väärtushinnanguga, ei saa isik nõuda au teotavate andmete ümberlükkamist, kuna selline

informatsioon ei sisalda andmeid. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 11. veebruari 2004. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04 (RT III 2004, 6, 66) leidis kolleegium, et isiku kohta mis tahes andmeid

sisaldavat lauset käsitatakse kohtupraktikas faktiväitena. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31. mai

2006. a otsuse punktis 10 tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05 (RT III 2006, 23, 209) asuti seisukohale, et

isiku au teotamine on võlaõigusseaduse kohaselt võimalik väärtushinnangu, muu hulgas nii

ebakohase väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase

avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2) ning et viimases sättes kasutatud "asjaolu avaldamine" on

samatähenduslik senises kohtupraktikas kasutatud mõistega "faktiväite avaldamine".

27. Ringkonnakohtu järeldusega, et lisaks faktiväidetele sisaldavad kõnealused laused ka

väärtushinnanguid, võib põhimõtteliselt nõustuda. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga ka selles,

et väljendid, nagu "raske õigusrikkumine", "rahaliste vahendite väljaviimine", "omastamine",

"ametiseisundi kuritarvitamine" jt kujutavad endast reeglina väärtushinnanguid, kuna isik on neid

väljendeid valides lähtunud oma subjektiivsest õigusetõlgendusest.

Samas leiab kolleegium, et ringkonnakohus ei ole kõiki hagiavalduses toodud väiteid õigesti

hinnanud. Näiteks hagiavalduse p-s 1 (vi) (lk 3) on esitatud järgmised väited: "Käesoleval juhul omab

tähtsust asjaolu, et OÜ Marine Systems, kelle omanik ja esindaja on J. Järvik ja SLProduction, kelle

omanikud ja esindajad on A. ja I. Lillepea, on mõlemad Kvaliteetvara OÜ osanikud. J. Järvik, A. ja

I. Lillepea kuuluvad kõik ka Kvaliteetvara OÜ juhatusse. Nii OÜ Marine Systems kui SLProductions

omavad võrdses suuruses OÜ-s Kvaliteetvara osalust. Kvaliteetvara OÜ tegevus on suunatud

kinnisvara arendamisele Viimsi vallas Soosepa arendusrajoonis Künka maaüksusel ning sinna on

omastamise ja ametiseisundi kuritarvitamise teel ülekantud ka Revalhaus Kinnisvarale kuulunud

vara." Viidatud tekstis on esitatud rida faktilisi andmeid hagejate kohta ja nendega seonduvalt

nimetatud hagejaid sisuliselt vara omastajateks ja ametiseisundi kuritarvitajateks.

Kolleegium leiab, et väljendid "vara omastamine" ja "ametiseisundi kuritarvitamine" võivad olla

käsitatavad ka faktiväidetena sõltuvalt nende esitamise/avaldamise kontekstist ja samuti sellest,

kellele neid väljendeid adresseeritakse. Kolleegium viitab siinjuures eespool viidatud erikogu

otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-99-97, milles märgiti järgmist: "Õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et

lause: "Luther oli klassikaline väljapressija nagu kõik kantpead", ei sisalda mitte mingisuguseid

andmeid ega fakte hageja kohta. Vaadeldav lause ei ole käsitletav üksnes väärtusotsustusena:

faktiväiteks on "Luther oli väljapressija" ning väärtushinnanguks "kantpea". Hinnangu sellele, kas

väljend "kantpea" on hageja au teotav, annab kohus. Tulenevalt TsÜS §-st 23 peavad kostjad

tõendama, et väide hageja käitumisest väljapressijana, on vastavuses tegelikkusega: mida, kellelt ja

mil viisil hageja välja pressis." Tulenevalt TsMS § 19 lg-st 6 jääb kolleegium nimetatud lahendis

toodud seisukoha juurde. Kolleegium osundab siinjuures ka eespool viidatud otsusele tsiviilasjas

nr 3-2-1-161-05, mille p-s 12 märgitakse, et isikut võidakse üldsuse ees kujutada ebaõigesti ka sel

teel, et esitatakse kaudseid asjaolusid, millest mõistlikult saab järeldada mingeid otseseid fakte, mis

käivad hageja kohta, ning et VÕS § 1047 lg 4 on ka nimetatud juhtudel rakendatav, s.o kannatanu

saab sellisel juhul nõuda avaldaja kulul asjaolu ümberlükkamist, mis avaldatust järeldub.

Tulenevalt eeltoodust saab praeguses vaidluses pidada faktiväideteks "hagejad on omastamise ja

ametiseisundi kuritarvitamise teel Kvaliteetvara OÜ-le üle kandnud ka Revalhaus Kinnisvarale

kuulunud vara" ja kostjad peavad tõendama, et nimetatud väited hagejate käitumisest vara omastajate

ja ametiseisundi kuritarvitajatena on vastavuses tegelikkusega. Väljendid "vara omastamine" ja

"ametiseisundi kuritarvitamine" ei ole esitatud omaette, vaid seonduvalt hagejate isikutega ja koos

teiste kaudsete asjaoludega, millest mõistlikult võib järeldada fakte, mis käivad hagejate kohta.

28. Kolleegium peab vajalikuks selgitada, et au ja väärikuse kaitse hagides puudub iga kord vajadus

süüteo tuvastamiseks. Näiteks kui isiku kohta väidetakse, et ta on varastanud, kuna ta võttis võõrast

kuurist võõra jalgratta, siis ei olegi vaja tuvastada süüteo toimepanemist karistusõiguslikus mõttes,

vaid väidetava teo (võõrast kuurist võõra jalgratta võtmine) tegemist ja kui tegu on faktidena

tuvastatud (vastab tegelikkusele), siis saab hinnata, kas see tegu on tavapärase arusaama järgi isiku au

teotav või mitte, ning samuti nõuda andmete (varastamise, s.o jalgaratta võtmise) ebaõigsuse korral

nende ümberlükkamist.

29. Kolleegium peab tulenevalt asja materjalidest vajalikuks selgitada ka seda, mis viisil ehk kuidas

ja kus saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda. Hagiavaldusest nähtuvalt saadeti väidetavalt

hagejate au teotavaid ebaõigeid andmeid sisaldavad kirjad ja teated konkreetsetele isikutele, mitte

meediaväljaannetele. Samas nõudsid hagejad ebaõigete andmete ümberlükkamist ajalehes "Äripäev",

mida maakohus ka tegi, kohustades kostjaid avaldama valeandmeid ümberlükkavat avaldust

nimetatud ajalehes. Apellatsioonkaebuses on kostjad sellist ümberlükkamise viisi vaidlustanud.

Kolleegium märgib, et seadusega ei ole reguleeritud seda, kuidas ja kus saab valeandmete

ümberlükkamist nõuda. Kolleegium leiab, et reeglina saab ebaõigete andmete ümberlükkamist nõuda

samal viisil ja samas kohas, kuidas ja kus ebaõigeid andmeid avaldati, s.o kui andmed avaldati

meediaväljaandes, siis saab nõuda andmete ümberlükkamist samas meediaväljaandes, või kui

andmeid avaldati konkreetsetele isikutele, siis saab nõuda andmete ümberlükkamist samade

konkreetsete isikute ees. Samas võib nõuda andmete ümberlükkamist erandjuhtudel ka teisel viisil või

teises kohas, näiteks siis, kui meediaväljaannet, kus ebaõigeid andmeid avaldati, ümberlükkamise

ajaks enam ei ole.

30. Kolleegium käsitleb järgnevalt menetlusõiguslikke küsimusi, juhtides tähelepanu menetlusõiguse

normide rikkumisele ringkonnakohtu poolt.

Vastupidiselt maakohtu järeldusele, et hagiavalduses esiletoodud laused sisaldavad faktiväiteid, leidis

ringkonnakohus, et hagiavalduses esitatud väited ei ole üksnes faktiväited, vaid nad sisaldavad lisaks

ka väärtushinnanguid. Kassatsioonkaebuse kohaselt on selline seisukoht esitatud esmakordselt alles

ringkonnakohtu otsuses, sest pooled ei ole menetluse käigus kordagi väitnud, et hagejate esitatud

väited on väärtushinnangud. Nimetatud vastuväiteid ei ole kostjad menetluse käigus kunagi esitanud,

samuti ei arutatud neid küsimusi ringkonnakohtu istungil.

31. Ringkonnakohus on iseenesest õigesti leidnud, et kui au teotava faktiväite õigusvastasus oleneb

eelkõige avaldatud faktiväite tõele mittevastavusest ning avaldaja hoolikusest faktide kontrollimisel,

siis au teotava väärtushinnangu õigusvastasus saab tuleneda selle ebakohasusest, avaldamise

asjaoludest ning erihuvide kaalumisest. Samuti leidis ringkonnakohus põhjendatult, et tõendatavate

asjaolude ring neil kahel juhul on kvalitatiivselt erinev. Selline järeldus on kooskõlas ka Riigikohtu

seisukohaga eespool viidatud otsuse p-s 16 tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05. Samas kolleegium nõustub

kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus tegi hagejatele üllatusliku otsuse, hinnates esitatud

väiteid teisiti, kui pooled ja esimese astme kohus seda tegid. Hagiavaldusest ja kostjate vastusest

nähtuvalt ei pidanud pooled esitatud väiteid väärtushinnanguteks, vaid faktiväideteks. Ka menetluse

kestel ei tekkinud küsimust sellest, et tegemist võiks olla väärtushinnangutega. Ringkonnakohtu

2. novembri 2006.a kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei olnud väidete õigusliku hinnangu küsimus

arutusel ka ringkonnakohtu istungil.

32. Tulenevalt TsMS § 436 lg-test 4 ja 7 on kohtul õigus ja ka kohustus, kuivõrd on tegemist ka

õigusliku hinnanguga, ise hinnata, mis liiki väidetega tegemist on. Kohus peab seejuures siiski

arvestama, et pooltest erineva hinnangu andmisel peab olema tagatud poolte eelnev teavitamine

sellisest võimalusest. See tuleneb TsMS § 351 lg-st 1, mille järgi arutab kohus menetlusosalistega

vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest, ja sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt võimaldab kohus pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta

õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Eriti tuleneb teavitamisvajadus TsMS § 436 lg-st 4, mille järgi

ei või kohus tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud, samuti ei või kohus hinnata

esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud

sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud võimaluse avaldada oma seisukoht.

Nimetatu kehtib TsMS § 654 lg 1 järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kolleegium on tsiviilasjas

nr 3-2-1-135-02 (RT III 2002, 33, 364) 14. novembril 2002. a tehtud otsuse p-s 17 asunud

seisukohale, et kui ringkonnakohus soovib kohaldada seadust, mis seab protsessiosalised olulisel

määral uude protsessuaalsesse positsiooni, tuleb seda protsessiosalistega arutada ja anda neile

võimalus esitada oma seisukohad ning vajadusel ka tõendid. Kolleegium jääb oma varasema

seisukoha juurde.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on nimetatud menetlusõiguse norme rikkunud, mis võis kaasa

tuua ebaõige kohtulahendi.

33. Kolleegium peab vajalikuks juhtida kohtute tähelepanu veel ühele menetluseõiguse normi

rikkumisele. Nimelt on nii maakohus kui ka ringkonnakohus jätnud otsuse resolutsioonis märkimata

oma seisukoha nõuete kohta, mida otsusega ei rahuldatud. Vastavalt TsMS § 654 lg 1 teisele lausele

kohaldatakse ringkonnakohtu otsusele esimese astme kohtu otsuse kohta sätestatut, kui sama

paragrahvi lõigetes 2!6 sätestatust ei tulene teisiti. TsMS § 654 lg-d 2!6 reguleerivad

ringkonnakohtu otsuse sissejuhatavat (lg 2), kirjeldavat (lg 3) ja põhjendavat (lg-d 4!6) osa.

Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 1 peab ringkonnakohtu otsuse resolutsioon vastama TsMS § 442 lg-s 5

sätestatud nõudmistele, mille järgi kohus lahendab otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt

poolte nõuded ja veel lahendamata nõuded, kusjuures resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja

täidetav ka muu otsuse tekstita. Vaidlusaluses asjas ei too nimetatud rikkumine kaasa sel põhjusel

otsuse tühistamist, sest nõuete rahuldamata jätmine on ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas

selgelt märgitud.

34. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta muutmata osas, millega tühistati maakohtu

otsus kostjate kohustamiseks lõpetada hagejate au teotamine ja ebaõigete ning au teotavate andmete

esitamine. Ringkonnakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud ning TsMS § 689 lg 5 alusel

järgib kolleegium ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

35. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama asjas esitatud väiteid arvestades

kolleegiumi juhiseid, samuti arutama vajadusel menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja

suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest ja võimaldama pooltel esitada kõigi

asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha.

36. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

st 3 jaotatakse poolte kohtukulud, sh kassatsioonimenetluse kulud asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt

läbivaatamise tulemustest.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Henn Jõks