3-2-1-20-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-20-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. aprill 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Tarmo Ratase hagi Oleg Lanbergi vastu 550 000 krooni

saamiseks ja Oleg Lanbergi vastuhagi Tarmo Ratase vastu

nõude loovutamise lepingu tühisuse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-1758

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tarmo Ratase kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tarmo Ratas (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Tamm

Kostja Oleg Lanberg (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

12. märts 2007. a

Istungil osalenud isikud

Istungile osalejaid ei ilmunud.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2006. a otsus osas, millega ringkonnakohus

jättis rahuldamata Tarmo Ratase hagi Oleg Lanbergi vastu 550 000 krooni saamiseks ja osas,

millega ringkonnakohus jagas kohtukulud ning saata asi tühistatud osas samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Jätta ülejäänud osas Tallinna Ringkonnakohtu 24. oktoobri 2006. a otsus muutmata.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Tarmo Ratasele kassatsioonkaebuselt 21. novembril 2006. a ja 5. detsembril

2006. a tasutud kautsjon, vastavalt 5000 (viis tuhat) krooni ja 500 (viissada) krooni, kokku 5500

(viis tuhat viissada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tarmo Ratas esitas 2. detsembril 2004. a Saare Maakohtule hagi Boris Muhortovi ja Oleg Lanbergi

vastu, milles palus viimastelt välja mõista laevaavariiga tekitatud kahju eest hüvitise 550 000 krooni.

Hagejal on nimetatud isikute vastu nõue tulenevalt 18. märtsi 1998. a nõude loovutamise lepingust,

mille alusel hageja omandas laevahukust tulenenud nõude laevaomanikult AS-ilt Triigi. Hageja on

selle lepingu järgi tasunud laevaomaniku esindajale 550 000 krooni.

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt oli AS-ile Triigi kuuluv segalastilaev Gertrud 22. jaanuaril

1996. a triivinud Saaremaa läänerannikul Harilaiu madalikule ja hukkunud. Laev sattus madalikule

laevakapten B. Muhortovi ja tüürimees O. Lanbergi süülise käitumise tõttu. Kapten ja tüürimees ei

suhtunud oma otsestesse laevajuhtimise kohustustesse vajaliku hoolega ning ei määranud ega

täpsustanud piisavalt laeva asukohta. Mõlema isiku suhtes algatati kriminaalasi süüdistuses

kriminaalkoodeksi (KrK) § 83 lg 1 järgi. 1. juulil 2002. a kehtima hakanud karistusseadustikuga

kõnealuste isikute toimepandud teod dekriminaliseeriti. Saare Maakohtu 1. detsembri 2004. a

määrusega lõpetati kriminaalasja menetlus kuriteo koosseisu puudumise tõttu. Selle määruse kohaselt

tekitati laevahukuga kahju laevaomanikule AS-ile Triigi (edaspidi omanik) ja laeva liisinguvõtjale

Baltic European Company (edaspidi liisinguvõtja) (vastavalt 600 000 krooni ja 517 000 krooni).

Maakohus lõpetas 8. märtsi 2006. a määrusega menetluse hageja nõude osas B. Muhortovi vastu

viimase surma tõttu. Hageja leiab, et laevahuku põhjustas tüürimees O. Lanbergi (edaspidi kostja)

hooletus. Kostja võttis kapteni vanemabina 22. jaanuaril 1996. a kella 10.00 paiku vastu vahi laeva

ülesõidul, kuid ei tuvastanud laeva tegelikku asukohta ja tegi kella 13.30 paiku kapteni määratud

kursi muutuse, jättes sellest kaptenile ette kandmata. Edasisel navigatsioonil ei teinud ta visuaalset

vaatlust ega määranud laeva tegelikku asukohta, mille tagajärjel sõitis laev kell 14.20 madalikule ja

hukkus. Kostja töötas laevas liisinguvõtjaga sõlmitud meretöölepingu alusel.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt ei ole tema süüd laevahukus tuvastatud ja

teda ei ole ka kriminaalkorras süüdi mõistetud. Seega tuleb jätta tähelepanuta ka hageja viited

kriminaalasjas tuvastatud süüle.

Laevaavarii toimumise ajal kehtinud kaubandusliku meresõidu koodeksi (KMSK) §-de 52, 57 ja 62

kohaselt lasub vastutus laeva kui suurema ohu allika valdamise eest kaptenil ning teised laevapere

liikmed on kohustatud alluma tema korraldustele ja käskudele. Viidatud õigusaktist ei nähtu laeva

vanemtüürimehe kui kapteni abi ainuisikulist või personaalset vastutust laeva ebaõigest käitamisest

või juhtimisest tuleneva kahju eest. Kostja töötas liisinguvõtjaga sõlmitud meretöölepingu järgi

15. detsembrist 1995. a 15. jaanuarini 1996. a laeval kapteni esimese abina, alludes täielikult

kaptenile. Kuna laev oli merel, pikenes kostja tööleping laeva esimesse sadamasse, s.o Helsingborgi

sadamasse jõudmiseni 16. jaanuaril 1996. a. Seega viibis kostja laevahuku ajal laeva pardal

kodusadamasse toimetatava endise laevapere liikmena, kellel polnud vastutust laeva haldamise ja

käitamise eest.

Laevahuku kahju peaks kandma kostja tööandja, s.o liisinguvõtja (kaubandusliku meresõidu seaduse

tähenduses ka prahtija või reeder). Laevaomaniku ja liisinguvõtja 1. septembril 1995. a sõlmitud

liisingulepingu p 15 kohaselt jäävad laeva vigastused ning päästmisel tehtud muud kulutused

liisinguvõtja kanda. Liisingulepingu p 16 sätestab, et laeva huku korral kompenseerib liisinguvõtja

laevaomanikule kõik kulud, mis võivad tekkida laevarusude kõrvaldamisest. Liisinguvõtjal ei olnud

õigust ennast selles lepingus asendada mõne kolmanda isikuga või anda laev allrendile laevaomaniku

eelneva kirjaliku nõusolekuta (lepingu p 18). Seega lasus vastutus laeva kui suurema ohu allika

valdamise ja käsutamise eest liisinguvõtjal. Samuti tuleb asjas arvestada meresõidualaseid tavasid ja

praktikat, mis alates 1. aprillist 2001. a kehtestati ka mereteenistuse seaduses. Mereteenistuse seaduse

(MTS) § 19 piirab laevapere liikme vastutuse reederi ees süülise vastutusega, kusjuures süü

tõendamise kohustus lasub reederil. Kui kahju tekkimises on süüdi nii reeder kui laevapere liige,

vastutavad nad proportsionaalselt süü astmele. Nähtuvalt kriminaalasjas kogutud tõenditest võib asjas

esineda ka liisinguvõtja ja kapteni segasüü. Laev väljus 19. jaanuaril 1996. a Helsingborgi sadamast

liisinguvõtja nõudmisel kehtivate meresõidudokumentideta ja mittetöötava peageneraatoriga.

Vastutus sellise rikkumise eest lasub võrdselt liisinguvõtjal ja laeva kaptenil, kellel on ainuisikuliselt

õigus eirata reederi ohutu meresõidu nõuetele mittevastavat korraldust. Kostja ise vastutab kõige

rohkem kerge hooletuse alusel MTS § 19 lg-st 2 tulenevalt oma keskmise kuupalga, s.o 10 890 krooni

ulatuses. Kui jagada vastutus liisinguvõtja ja laevapere liikme vahel 50 : 50 ning laevaperesiseselt

kapteni ja kapteni esimese abi vahel 66 : 33, oleks kostja vastutuse määr laevahukuga tekitatud kahju

eest 1815 krooni.

3. Kostja esitas vastuhagi, milles palus tunnustada laevaomaniku ja hageja 18. märtsil 1998. a

sõlmitud nõude loovutamise lepingu kui näiliku tehingu tühisust. Ta leidis, et see leping ei olnud oma

olemuselt ja sisult nõude loovutamise leping, vaid kokkulepe liisinguvõtja esindaja kohustuse

täitmiseks laevaomaniku vastu.

4. Hageja ei tunnistanud vastuhagi. Tema vastuväidete kohaselt ei ole tegemist vastuhagiga ning

kostja nõue on aegunud. Kostja ei ole tõendanud, et nõude loovutamine rikub tema õigusi ja et pooled

ei kavatsenud luua õiguslikke tagajärgi.

5. Pärnu Maakohus jättis 13. märtsi 2006. a otsusega hagi ja vastuhagi rahuldamata ja jättis poolte

kohtukulud nende endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud kahju suurust ega kostja süüd kahju

tekitamises. Samuti on tõendamata, et kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses kostja õigusvastase

tegevusega. Asjas ei saa kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) § 458, sest kostjat ei saa käsitada suurema

ohu allika valdajana. Kostja juhtis laeva tulenevalt töösuhtest liisinguvõtjaga. Kostja vastutuse

eeldusena peavad olema täidetud TsK §-s 448 sätestatud tingimused.

Kriminaalasja materjalid ei tõenda laevaavariiga laevaomanikule põhjustatud kahju suurust, sest

kriminaalasja menetlus lõpetati ja kriminaalasja sisuliselt ei arutatud. Tsiviilhageja nõude suurust

tõendab kriminaalasja toimikus vaid laevaomaniku tsiviilhagejaks tunnistamise määrus, milles on

laevaavariiga hagejale tekitatud kahju suuruseks märgitud 600 000 krooni. Viidatud summa on

nimetatud ka süüdistuskokkuvõttes ja kriminaalasja lõpetamise määruses, kuid selgusetuks jääb,

millest tulenevalt selline summa kirja pandi. 16. aprillil 1998. a kohtule esitatud avaldusega loobus

laevaomanik tsiviilhagist laeva kapteni ja tüürimehe vastu. Hagiavaldust, kahju suurust puudutavaid

avaldusi ega muid kahju suurust tõendavaid dokumente ei ole kriminaalasja toimikusse esitatud.

16. aprillil 1998. a maakohtule esitatud teatise järgi on laevaomanik 18. märtsi 1998. a nõude

loovutamise lepinguga loovutanud hagejale kõik laeva konstruktiivsest hukust tulenevad nõuded, k.a

kriminaalasjas esitatud tsiviilhagist tulenev nõue laeva kapteni ja tüürimehe vastu. 14. juunil 2005. a

on laevaomaniku juhatuse liige Otto Tamm andnud hagejale õiendi, mille järgi oli kogu loovutatud

nõue 550 000 krooni laevahukuga tekitatud kahju. Hageja liisinguvõtja esindajana on selle

rahasumma laevaomaniku juhatuse liikmele täielikult tasunud. Tallinna Linnakohtu 9. veebruari

2000. a määruse (tsiviilasjas nr 2/5/32-7340/99) kohaselt võlgnes hageja laevaomaniku juhatuse

liikmele O. Tammele 232 519 krooni 55 senti. Sellest määrusest ei selgu, kas tegemist on

liisingulepingujärgse võla või laevahukuga tekitatud kahju maksetega. Hagi aluseks toodud nõude

loovutamise lepingu järgi loovutas laevaomanik hagejale liisingulepingust ja laeva konstruktiivsest

hukust tulenevad nõuded. Seega ei saa lugeda üheselt tõendatuks, et hageja tasutud 550 000 kroonine

nõue oli vaid laevahukuga tekitatud kahju. Nõude loovutamise lepinguga võidi loovutada ka

laevaomaniku nõue liisinguvõtja vastu, sest liisinguvõtjal oli raskusi liisingulepingust tuleneva tasu

maksmisega. Selle kohta, milline on tekitatud kahju suurus ja milles see seisneb, tõendid puuduvad.

Liisingulepingu p 4 (c) järgi määrati lepingu sõlmimisel laeva väärtuseks 420 000 krooni. Võib ainult

oletada, kas sellest tuleks maha arvata laevalt ära toodud ja omanikule üle antud varustus ning milline

oli omaniku hinnangul laeva väärtus pärast avariid.

Kriminaalasja materjalidega on tõendatud kostja tegevuse õigusvastasus. Kostja rikkus 1978. a

meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvahelise konventsiooni (millega

Eesti Vabariik ühines 29. novembril 1995. a) peatüki II/1 reeglites 2, 6(b), 7(a), 8(a), (iii) ja 8(b)

laevajuhtidele kehtestatud kohustuslikke nõudeid. Kostja ei määranud kõiki tema käsutuses olnud

vahendeid kasutades laeva tegelikku asukohta ega täpsustanud kurssi. Lisaks sellele ei teatanud ta

kaptenile lähenemisest rannikualale. Õiendi kohaselt avarii asjaolude kohta rikkusid nii kapten kui

tüürimees KMSK § 52. Tegelikult kehtestas viidatud säte laevapere koosseisu, mitte aga kapteni või

tüürimehe tegevusreegleid.

Samas ei ole asjas tõendatud, et just kostja õigusvastane tegevus põhjustas laeva sattumise

madalikule. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli juba kapteni määratud kurss vale ja suunaga

madalikule liiga lähedale. Tunnistaja A. Koha seletus selle kohta, et avarii toimumise päeval ei

töötanud laeva lokaator ega laeva asukoha määraja, kinnitab, et laeva lokaatori ja asukoha määraja

töö oli ebastabiilne. Seega oli kapten isikuks, kes sai otsustada selle üle, kas merele saab viia laeva,

mille seadmed ei ole korras. Kapteni korraldused olid laevapere teistele liikmetele täitmiseks

kohustuslikud. Samuti on tõendamata, et kahju tekkimine oli põhjuslikus seoses kostja õigusvastase

tegevusega. Toimikule lisatud laevakaartide kohaselt oleks laev sattunud madalikule ka siis, kui oleks

jätkatud kapteni määratud kursil ja kostja ei oleks kurssi muutnud.

Kuna kohus ei ole kostja suhtes algatatud kriminaalasja sisuliselt arutanud, ei ole kohus tuvastanud ka

tema süüd.

Kostja vastuhagi nõudeõiguse loovutamise lepingu tühisuse tuvastamiseks tuleb jätta rahuldamata,

sest hagi esitati pärast seaduses ettenähtud aegumistähtaja möödumist.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse hagi

rahuldamata jätmise osas tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Vastuhagi rahuldamata

jätmise osas maakohtu otsust ei vaidlustatud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. oktoobri 2006. a otsusega maakohtu otsuse põhjendavas osas

hageja nõudes kostja vastu kahju hüvitamiseks ning jättis hagi rahuldamata oma otsuses toodud

põhjendustel. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata vastuhagi rahuldamata jätmise osas.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et laeva hukkumise tagajärjel selle omanikule

tekkinud kahju on tõendamata. See, et kriminaalasja menetlus lõpetati, ei tähenda, et tekkinud kahju

suurust ei saanud kohtule esitatud tõendite alusel hinnata. 1. septembri 1995. a liisingulepingust

tuleneb, et liisinguvõtjal oli õigus osta laev välja pärast üheaastast liisingumaksete tasumist

jääkmaksumusega 420 000 krooni. Ühe aasta eest moodustasid liisingumaksed kokku 180 000

krooni. Seega hindasid lepingupooled laeva maksumuseks 600 000 krooni ning selle hinnangu

usaldusväärsuses ei ole alust kahelda.

18. märtsi 1998. a nõude loovutamise leping ei anna aga alust hagi rahuldamiseks. Selle lepinguga

loovutas laevaomanik hagejale laeva konstruktiivsest hukust tulenevad nõuded 550 000 krooni eest.

Lepingus ei ole näidatud loovutatud nõuete ulatust ega ka konkreetset võlgnikku, kelle vastu nõue on

loovutatud. Lepingus on viidatud nõude loovutamisele, mis tuleneb laevaomanikuga 1. septembril

1995. a sõlmitud liisingulepingust. Liisingulepingu p 9 (a) järgi läks laev liisinguvõtja valdusesse, kes

pidi tagama laevaomaniku vara säilimise. Sama lepingu p 15 järgi pidid kogu laeva päästmiseks

tehtud kulud ja laeva vigastused jääma liisinguvõtja kanda. See lepingu punkt vastas ka laevahuku

ajal kehtinud KMSK §-le 214, mille kohaselt lasus risk juhusliku laevahuku või vigastuse eest

liisinguvõtjal laeva üleandmise hetkest alates. Tulenevalt nõude loovutamise lepingu tingimustest sai

laevaomanik loovutada hagejale laevahukust tekkinud kahju hüvitamise nõude liisinguvõtja, mitte

aga kapteni ja tüürimehe vastu. Kostjal oli töösuhe liisinguvõtjaga, ta oli laevapere liige. Seega, kui

kostja oli tekitanud tööandjale kahju, sai viimane esitada oma nõude seaduses ettenähtud korras ja

ulatuses. KMSK § 57 sätestas, et laevaperre kuuluvate isikute töölevõtmine, õigused ja kohustused

määrati kindlaks tööandja ja töövõtja vahelise lepinguga vastavalt Eesti tööseadusandlusele ja

nimetatud koodeksile. See, et hageja on nõude loovutamise eest tasunud lepingujärgse summa, ei oma

asjas tähtsust. Liisinguvõtja eest kahju hüvitamisel võis hagejal tekkida nõue liisinguvõtja vastu.

Põhjendatud on hageja väide, et kui maakohus tuvastas kostja õigusvastase käitumise (kostja ei

määranud kõiki tema käsutuses olnud vahendeid kasutades laeva tegelikku asukohta ning ei

täpsustanud kurssi, samuti ei teatanud kaptenile rannikualale lähenemisest), siis ei saanud ta

järeldada, et pole tõendeid, mis kinnitaksid laeva sattumist madalikule kostja õigusvastase tegevuse

tõttu. Ka see menetlusõiguse normi rikkumine ei võimalda hagi rahuldada TsK §-de 448 ja 458

alusel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi

rahuldada.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et nõude loovutamise leping ei anna alust hagi rahuldamiseks.

Toimikus on tõendid nõude loovutamise ulatuse kohta. Nii on laevaomaniku esindaja teinud

16. aprillil 1998. a Saare Maakohtule teatise, milles kinnitab, et on nõude loovutamise lepinguga

loovutanud hagejale kõik laevahukust tulenenud nõuded (sh kriminaalasjas esitatud tsiviilhagist

tulenev nõue kapteni ja tüürimehe vastu). Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et

laevaomanik sai loovutada nõude üksnes liisinguvõtja vastu. Ringkonnakohus tugines vääralt

liisingulepingu p-le 15. See lepingupunkt käsitleb päästetasude (sh päästekulude) kuuluvuse

küsimust. KMSK § 214 reguleeris laevaomaniku ja liisinguvõtja vahelisi suhteid ning ei välista ega

piira omaniku õigust esitada kahju hüvitamise nõue kahju tekitaja vastu. Kuivõrd kostja oli

liisinguvõtja töötaja, siis õigussuhted tema ja liisinguvõtja vahel määrati kindlaks tööseadusandlusega

(KMSK § 57). Tööseadusandlusega ei reguleeritud aga lepinguvälise kahju hüvitamist kolmandatele

isikutele. Kostja vastutuse ulatust ei piira KMSK § 57 ega ka ENSV töökoodeksi (TööK) § 128.

9. Kostja ei vastanud kassatsioonkaebusele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata ning osas, millega

ringkonnakohus jagas kohtukulud. Asi tuleb tühistatud osas saata TsMS § 691 p 2 alusel samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

11. Hageja nõuab kostjalt laevaavariiga tekitatud kahju eest hüvitist 550 000 krooni, tuginedes

18. märtsi 1998. a nõude loovutamise lepingule, mille alusel ta omandas laevaomanikult laevahukust

tulenenud nõude kostja vastu. Vaidluse all ei ole enam kostja vastuhagi, milles ta palus tunnustada

nõude loovutamise lepingu tühisust. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata osas, millega

maakohus oli jätnud rahuldamata vastuhagi. Selles osas ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustatud

kassatsioonkaebuses. Pooled vaidlevad kassatsioonimenetluses selle üle, kas kostja on kohustatud

hüvitama hagejale laeva hukkumisega tekitatud kahju.

12. Ringkonnakohus leidis, et 18. märtsi 1998. a nõude loovutamise leping ei anna alust hagi

rahuldamiseks, põhjendades oma järeldust sellega, et lepingus ei ole märgitud loovutatud nõude

ulatust ning võlgnikku, kelle vastu nõue on loovutatud. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu

seisukohaga.

Nõude loovutamise ajal kehtinud TsK § 216 järgi võis kreeditor loovutada nõude teisele isikule, kui

see ei ole vastuolus seaduse või lepinguga või kui nõue ei ole seotud kreeditori isiksusega.

Laevaomaniku rahaliselt hinnatav kahjuhüvitisnõue laeva hukkumise eest vastutavate isikute vastu ei

olnud seadusega ega lepinguga piiratud. TsK § 216 ei sätestanud nõude loovutamisele täiendavaid

tingimusi. Seega leidis ringkonnakohus põhjendamatult, et nõude loovutamise lepingus pidi muu

hulgas kajastuma loovutatud nõude suurus ning võlgniku isik.

13. Põhjendamatu on ringkonnakohtu järeldus, et nõude loovutamise lepingu järgi sai laevaomanik

loovutada hagejale laevahukust tekkinud kahju hüvitamise nõude üksnes liisinguvõtja vastu. Hagi

aluseks oleva nõude loovutamise lepingu järgi loovutas laevaomanik hagejale liisingulepingust ja

laevahukust tulenevad nõuded. Nõude loovutamise lepingu sõnastusest võib järeldada, et

laevaomanik loovutas hagejale kõik kahjuhüvitisnõuded, mis tal olid tekkinud laevahuku tõttu

liisinguvõtja ja muude isikute vastu.

Ringkonnakohus põhjendas nõude loovutamise välistamist kostja vastu vääralt sellega, et

liisingulepingust ja KMSK §-st 214 tulenevalt sai hagejal tekkida kahju hüvitamise nõue

liisinguvõtja, mitte aga kostja vastu. Kolleegium leiab, et KMSK § 214 ei olnud TsK § 448 suhtes

erisäte. KMSK § 214 ei välistanud ega piiranud muu isiku vastutust laevaomanikule kahju tekitamise

eest.

14. Ebaõige on ka ringkonnakohtu seisukoht, et kuivõrd kostja oli liisinguvõtja töötaja, siis sai kostja

vastu kahju hüvitamise nõude esitada liisinguvõtja kui kostja tööandja, mitte aga hageja.

Kolleegium selgitab, et kostja kui liisinguvõtja töötaja vastutus võis olla liisinguvõtja kui tööandja

ees piiratud TööK §-dega 126!128. See aga ei mõjuta laevaomaniku kui kannatanu ja kostja kui

kahju võimaliku tekitaja vahelist õigussuhet. Töötaja vastutas TsK § 448 järgi ka oma tööülesannete

täitmisel kolmandatele isikutele õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju eest. Sellisel juhul vastutas

tema tööandja sama kahju eest TsK § 449 järgi. Töötaja ja tööandja vastutus sama kahju eest oli TsK

§-de 187!189 järgi solidaarne. TööK § 126!128 saab kohaldada töötaja ja tööandja

solidaarkohustise jagamisel juhul, kui kumbki neist esitab pärast kahju hüvitamist teise vastu

tagasinõude TsK § 188 lg 5 alusel.

15. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus nõude loovutamise ulatuse kindlakstegemiseks

hindama kõiki tõendeid. Muu hulgas on asjakohane laevahuku kohta koostatud kriminaalasja

toimikusse esitatud laevaomaniku juhatuse liikme 16. aprilli 1998. a teatis (kohtutoimiku III kd, tl

78), milles ta kinnitab laevahukust tulenevate nõuete loovutamist (kaasaarvatud Saare Maakohtu

menetluses olevas kriminaalasjas esitatud tsiviilhagist tulenev nõue kapteni ja tüürimehe vastu).

Samuti tuleb hinnata 14. juunil 2005. a laevaomaniku juhatuse liikme poolt hagejale kui

liisinguvõtjale antud õiendit (kohtutoimiku I kd, tl 87), mille järgi on kogu loovutatud nõue 550 000

krooni laevahukuga tekitatud kahju ja liisinguvõtja on selle summa laevaomanikule täielikult

tasunud.

16. Kolleegium märgib, et nõude loovutamise lepingust ei tulene iseenesest kostja kohustust hüvitada

hagejale viimase poolt laevaomanikule tasutud rahasummat, sest TsK § 219 järgi on võlgnikul õigus

esitada uue kreeditori nõude vastu kõik vastuväited, mis tal olid esialgse kreeditori vastu.

Eeltoodu tõttu peab ringkonnakohtus asja uuel läbivaatamisel analüüsima TsK §-s 448 sätestatud

deliktilise vastutuse eeldusi. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et nimetatud

paragrahvi alusel kahjuhüvitise saamiseks peab kannatanu tõendama tekkinud kahju, põhjusliku seose

kahju ja kostja teo vahel ning kostja teo õigusvastasuse, samuti et kahju õigusvastaselt põhjustanud

kostja süüd eeldatakse (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. oktoobri 2002. a otsus kohtuasjas nr 3-2-

1-99-02 (RT III 2002, 25, 289), p 10).

Kostja teo õigusvastasuse kindlakstegemisel TsK § 448 järgi tuleb hinnata, kas kostja rikkus

hagiavalduses kirjeldatud tegevusega seaduses või seadusest alamalseisvas õigusaktis sätestatud või

hea usu põhimõttest tulenevat kohustust mitte kahjustada hagejale kuuluvat laeva.

17. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

st 3, jaotatakse kohtukulud poolte vahel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt läbivaatamise tulemustest.

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu