3-2-1-37-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-37-07

Määruse kuupäev

Tartu, 10. aprill 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet

Tampuu

Kohtuasi

Aktsiaseltsi UVZ & AVR kinnistamisavaldus.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 28. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas

nr 2-06-30469

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi UVZ & AVR määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja aktsiaselts UVZ & AVR (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Erki Vabamets

Asja läbivaatamise kuupäev

12. märts 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 28. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 2-06-30469 ja

Viru Maakohtu kinnistusosakonna 11. septembri 2006. a määrus nr 1790362006 (kinnistusasi

nr 2393200607).

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le Advokaadibüroo Ruus, Koch & Vabamets aktsiaseltsi UVZ & AVR

määruskaebuselt 22. jaanuaril 2007 tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 17. augustil 2006 sõlmisid aktsiaselts AVR Transservice (müüja) ja aktsiaselts UVZ & AVR (ostja,

edaspidi avaldaja) kinnistu müügilepingu ja asjaõiguslepingu (leping). Lepingu kohaselt ostis

avaldaja müüjalt Kohtla-Järvel Ahtme mnt 137 asuva kinnistu, mis on kantud Viru Maakohtu

kinnistusosakonna Kohtla-Järve kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriossa nr 373407. Leping

sisaldas ka kinnistamisavaldust omaniku kande muutmiseks registriosa nr 373407 teises jaos.

Lepingu tõestas Tallinna notar Marika Rei. 22. augustil 2006 esitas notar Marika Rei Viru Maakohtu

kinnistusosakonnale lepingu omaniku kande tegemiseks. Lepingule oli lisatud maksekorraldus

421 288 krooni riigilõivu tasumise kohta.

2. Viru Maakohtu kinnistusosakonna kohtunikuabi 11. septembri 2006. a kandemäärusega kohustati

avaldajat 11. oktoobriks 2006 tasuma täiendavalt riigilõivu 177 547 krooni 80 senti. Kandemääruses

leidis kohtunikuabi, et tehingu väärtus on lepingu p 3.1 kohaselt 149 708 960 krooni, millelt tuleb

tasuda riigilõivu 598 835 krooni 80 senti. Määruse kohaselt ei näe riigilõivuseadus (RLS) ette, et

kinnistamisel tuleb tehinguväärtuseks lugeda käibemaksuta ostuhind. Seega on riigilõivu tasutud

nõutust 177 547 krooni 80 senti vähem.

3. Avaldaja esitas kandemääruse peale määruskaebuse, milles palus kinnistusosakonna kandemääruse

tühistada. Määruskaebuse kohaselt on avaldaja nõutud täiendava riigilõivu tasunud, kuid soovib

määruse tühistamist, et saada õiguslik alus enam makstud riigilõivu tagastamiseks.

4. Kohtunikuabi ega kohtunik määruskaebust ei rahuldanud ja kaebus edastati Viru

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Viru Ringkonnakohus jättis 28. detsembri 2006. a määrusega kaebuse rahuldamata.

Määruse kohaselt on kandemäärus seaduslik ja seda ei tule tühistada. Ringkonnakohus nõustus

kohtunikuabi ning kohtuniku seisukohtadega ning TsMS § 654 lg 6 kohaselt ei pidanud vajalikuks

korrata esimese astme kohtu põhjendusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ning

teha uus määrus, millega tühistada kohtunikuabi 11. septembri 2006. a määrus. Samuti palus avaldaja

hüvitada tema kantud menetluskulud riigieelarve vahenditest.

Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud RLS § 198 lg-t 1. Nimetatud

normi kohaselt määratakse tehinguväärtus kinnistamise alusdokumendi järgi, kuid määramine peab

siiski põhinema alusdokumendis märgitud tehingu objekti väärtusel, s.t hinnal ilma käibemaksuta.

Seisukoht, et tehinguväärtuseks on objekti hind ilma käibemaksuta, ei tulene küll seadusest otsesõnu,

kuid on siiski tuletatav riigilõivuseaduse ja notari tasu seaduse (NotTS) tõlgendamise ja analoogia

kohaldamise kaudu. Riigilõivuseaduse § 198 lg-st 2 tuleneb, et tehinguväärtuse määramisel ei arvata

maha tehingu objektil lasuvaid kohustusi. Seega rõhutatakse nimetatud sättega, et lähtutakse n-ö

puhasväärtusest. Analoogiliselt mahaarvamisega tuleks arvestamata jätta ka võimalikud

juurdearvamised/lisandväärtused ning lähtuda ka nende esinemisel objekti puhasväärtusest.

Juurdearvamise/lisandväärtusena on käsitatav ka käibemaks. N-ö puhasväärtuse teooriat toetab ka

notari tasu seadus mis seab notari tasu määrad sõltuvusse just notariaaltoimingu tehinguväärtusest.

NotTS § 3 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et tehinguväärtuseks on objekti hind ilma käibemaksuta.

Käibemaksu arvamine tehinguväärtuse hulka on vastuolus ka põhiseaduse §-ga 113. Kui seadusandja

oleks soovinud arvata riigilõivuseaduses sätestatud tehinguväärtuse hulka ka käibemaksu, oleks

seadusandja pidanud seda otsesõnu märkima. Puhtalt seaduse rakendajate eeldusel selline käsitlus

rajaneda ei saa. Lisaks on käibemaksu arvamine tehinguväärtuse hulka vastuolus ka põhiseaduse §-ga

12, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Lugedes käibemaksu tehinguväärtuse hulka, sõltuks

tehinguväärtus ja seega ka riigilõivu suurus sellest, kas tehingu teeb käibemaksukohustuslane või

mitte. Esimesel juhul oleks tehinguväärtus ja riigilõiv suurem, kuigi tehingu objektid on tegelikult

samaväärsed.

Käibemaksu lugemine tehinguväärtuse hulka tähendab ka topeltmaksustamist, kuivõrd riigilõivu kui

avalik-õiguslikku koormist võetakse ka käibemaksult, mis on seda oma olemuselt samuti.

Samuti ei ole ringkonnakohus määrust nõuetekohaselt põhjendanud. Avaldajale ei ole saadetud Viru

Maakohtu kohtuniku määrust, mille seisukohtadega on ringkonnakohus nõustunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu määrus ja maakohtu kinnistusosakonna määrus TsMS

§ 692 lg 1 p 1 alusel tühistada riigilõivuseaduse väära tõlgendamise tõttu.

8. Kolleegiumi arvates on kohtud ebaõigesti tõlgendanud enne 1. jaanuari 2007. a kehtinud

riigilõivuseadust. Praegusel juhul on avaldaja sõlminud müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille

kohaselt on müüja kohustunud avaldajale üle andma kinnisasja omandi. Avaldaja on notari kaudu

esitanud Viru Maakohtu kinnistusosakonnale avalduse omaniku kande muutmiseks

kinnistusraamatus. Riigilõivuseaduse § 49 kohaselt määratakse kinnistusraamatu toimingute eest

võetava riigilõivu suurus, lähtudes tehinguväärtusest riigilõivuseaduse lisa 1 järgi või kindla

summana. Riigilõivuseaduse § 51 lg 1 kohaselt tasutakse kinnistu uue omaniku kandmisel

kinnistusraamatusse riigilõivu täismääras, välja arvatud sama paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatud

juhul. Riigilõivuseaduse § 198 lg 1 kohaselt määratakse tehinguväärtus kannete tegemisel

kinnistusraamatusse kindlaks kinnistamise alusdokumendi järgi. Sama sätte lg 2 kohaselt ei arvata

tehinguväärtuse määramisel maha kohustusi, mis lasuvad tehingu objektil.

9. Kolleegiumi arvates ei sätesta RLS § 198 lg-d 1 ja 2 selgelt, kas tehinguväärtuse arvutamisel tuleb

lähtuda summadest koos käibemaksuga või ilma käibemaksuta.

Kolleegium märgib, et riigilõivuseadust, mis paneb isikutele teatud lõivustatavate toimingute

tegemise korral peale avalik-õigusliku rahalise kohustuse, tuleb kahtluse korral tõlgendada

kohustatud isikute kasuks. Seega ei ole õige järeldada, et isikutel on kohustus omaniku kande eest

tasuda riigilõivu lähtuvalt koos käibemaksuga näidatud summast. Kolleegium nõustub

määruskaebuse väitega, et selline kohustus oleks tulnud seaduses selgelt sätestada. Sarnasele

järeldusele maksuseaduste kohta on Riigikohus jõudnud nt oma otsuses haldusasjas nr 3-3-1-4-00

(RT III 2000, 11, 116), milles leiti, et maksuõiguses ei ole üldjuhul lubatud seaduse tõlgendamine

maksumaksja kahjuks, s.t maksukoormust suurendavalt. See põhimõte tuleneb omakorda õigusriigi

põhimõttest, et isiku õigusi ja vabadusi ei saa avalik võim suvaliselt piirata. Sarnasele järeldusele on

jõutud ka Riigikohtu 28. märtsi 2007. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-26-07. Seega nõustub

kolleegium määruskaebuse väitega, et kohtud on ebaõigesti kohaldanud RLS § 198 lg-t 1 ning

seetõttu tuleb kohtute määrused tühistada. Kandeavalduse eest tasutav riigilõiv on praegusel juhul

421 288 krooni. Asja uueks läbivaatamiseks saatmine ei ole vajalik, sest toimiku materjalide ning

avaldaja kinnituse kohaselt on ta vaidlustatud kohtulahendite järgi nõutud riigilõivu tasunud ning

tema taotletud kanne on tehtud. TsMS § 150 lg 1 p 1 kohaselt tagastatakse tasutud riigilõiv enam

tasutud osas, kui riigilõivu on tasutud ettenähtust rohkem.

10. Vastuseks määruskaebuse taotlusele hüvitada riigieelarvest avaldaja kantud menetluskulud märgib

kolleegium järgmist. TsMS § 172 lg 1 kohaselt kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle

huvides lahend tehakse. Kuna praegusel juhul tehakse lahend avaldaja huvides, kannab avaldaja ka

menetluskulud. Samale järeldusele on Riigikohus jõudnud oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06

(RT III 2006, 34, 290), p 16).

Eriregulatsioon kehtib kautsjoni kohta. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 149 lg 4 järgi tagastatakse

tasutud kassatsioonikautsjon Riigikohtule esitatud kaebuse või teistmisavalduse osalise või täieliku

rahuldamise korral. Kuna määruskaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb sellelt tasutud kautsjon

tagastada.

11. Ülejäänud määruskaebuse väidete kohta ei pea kolleegium vajalikuks menetlusökonoomia

põhimõttest lähtuvalt seisukohta võtta.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu