3-1-1-108-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-108-06

Otsuse kuupäev

9. aprill 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris ning liikmed Jüri Ilvest, Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Lea

Kivi ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi M. M. süüdistuses KarS § 356 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. augusti 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-05-1319

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. M. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

7. märts 2007. a

Istungil osalenud isikud

M. M. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv, riigi peaprokurör Norman Aas

RESOLUTSIOON

Tartu Ringkonnakohtu 25. augusti 2006. a kohtuotsus M. M. süüditunnistamises KarS § 356 lg 1 järgi jätta muutmata

ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. M. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 356 lg 1 järgi selles, et tema, kasutades vahendliku täideviijana palgalist tööjõudu,

pani toime ebaseadusliku metsaraie. Selle käigus pandi Jõgevamaal asuval kinnistul, millel OÜ M. M. esitatud metsateatise

kohaselt oli lubatud häilraie, Metsaseaduse § 13 lg 2 ja § 30 lg 5 p 1 sätteid rikkudes toime lageraie ja tekitati

looduskeskkonnale kahju 84 593.- krooni.

2. Tartu Maakohtu 21. veebruari 2006. a otsusega tunnistati M. M. süüdi KarS § 356 lg 1 järgi ja talle mõisteti rahaline karistus

250 päevamäära, s.o 12 500.- krooni. Samuti mõisteti temalt välja looduskeskkonnale tekitatud kahju 84 593.- krooni.

2.1 Kohus tuvastas, et kuni 18. märtsini 2003 omas OÜ M. M. Jõgevamaal kinnistut, millel sama aasta talvel alustati raiet.

Raiega seonduva korraldas M. M., kes oli OÜ M. M. juhatuse liige. Ta otsis nii metsa ülestöötava firma kui ka koha, kuhu puit

realiseerida. Raietööd tegi OÜ E. G. , kellega kirjalikku lepingut ei sõlmitud. Samuti ei nõudnud M. M., et metsas tehtaks

häilraie, tema nõudmiseks oli, et puid lõigataks viisil, et vajalik kogus saaks täis ja mets jääks ilus. 2003. a veebruaris-märtsis

andis M. M. puidu üle OÜ-le O. M. Pärast puidu realiseerimist võõrandas M. M. kinnistu.

Kohtu hinnangul ületati lubatud raiemahtu teadlikult. Seda kinnitas ennekõike asjaolu, et OÜ-le E. G. tasuti tehtud tööde eest

7. veebruaril 2003 esitatud arve alusel alles 17. märtsil 2003. Samuti anti OÜ-le O. M. metsamaterjali üle nii 22. veebruaril kui

ka 3. märtsil 2003. Seega ei kajastanud esitatud arve tegelikult raiutud puude kogust, nagu seda väitis kaitsja, kuna pärast selle

arve esitamist jätkus ka M. M. enda ütluste kohaselt kinnistul töö veel vähemalt kahe nädala jooksul. Samuti ületas

veoselehtedel kajastunud realiseeritud metsamaterjali kogus OÜ E. G. poolt esitatud arvel märgitud kogust.

2.2 Kohus ei nõustunud kaitseargumendiga, et ebaseadusliku raie eest peaks vastutama E. S., kes sai kinnistu omanikuks

18. märtsil 2003. M. M. väitis, et ostu-müügi eelleping sõlmiti 3. veebruaril 2003 ja pärast seda kuupäeva tema metsas enam

puid ei lõiganud. Kohus tuvastas aga, et nimetatud eellepingu sõlmimine ei lõpetanud M. M. raietegevust kõnealusel kinnistul.

Lisaks selgitas kinnistu uus omanik E. S., et tema võttis kinnistu mõneks kuuks enda nimele kauaaegse tuttava V. P. palvel.

Käesoleval juhul oli müüjaks M. M. ja E. S. sai selle eest 1000.- krooni. M. M. oli teadlik, et kinnistul on teostatud

ebaseaduslik raie ja enesele kahjulike tagajärgede ärahoidmiseks vormistas ta kinnistu teise isiku nimele. Arvestades veel seda,

et M. M. oli metsatöötlemise valdkonnas pikaajalist kogemust omav isik, luges kohus tuvastatuks, et ebaseaduslik metsaraie

pandi toime tema tellimusel ühe ja sama raiejärguga.

2.3 Kohtu arvates ei olnud alust süütuse presumptsioonile tuginevalt väita, et kuriteo panid toime OÜ E. G. nimel tegutsenud

isikud. Kriminaalasjas ei olnud võimalik neid isikuid tuvastada ennekõike seetõttu, et M. M. ei avaldanud eeluurimisel ega

kohtus mingeid andmeid sellise versiooni kontrollimiseks. Lisaks ilmnes, et OÜ E. G. näol oli tegemist muljetavaldava käibega

äriühinguga, kuid pärast igat suuremat laekumist kontole võeti raha loetud minutite jooksul sularahas välja. Äriühingu juhatuse

liikmeks vormistatud isik ei olnud aga faktiliselt äriühinguga seotud. Kohtu arvates oli tegemist varifirmaga. Lisaks ei olnud

usaldusväärne M. M. selgitus, et teda ei huvitanud töid teostanud firma andmed. Kokkuvõtvalt asus kohus seisukohale, et

tegemist on kohtualuse valitud kaitsetaktikaga ja M. M. võttis teadlikult metsa üles töötama firma, mille nimel esinenud isikuid

ei ole reaalselt võimalik kindlaks teha.

2.4 Kuigi süüdistuse kohaselt pani M. M. süüteo toime vahendlikult, leidis kohus, et selline järeldus ei ole õige. Kohtu

hinnangul ei ole esitatud ühtegi tõendit, et M. M. oleks valitsenud tööde teostajaid ülekaaluka teadmisega, mis annaks alust

rääkida vahendlikust täideviimisest. Seetõttu on M. M. näol tegemist süüteo kaastäideviijaga. Kohus leidis, et M. M.

käsitlemine mitte vahendliku täideviija, vaid kaastäideviijana ei raskenda tema olukorda. Vastavalt teovalitsemise teooriale

võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teoplaani ja tööjaotuse alusel toimuva kaasvalitseja. M.

M. töötas välja plaani ja otsis isiku, kes teostaks otseselt objektiivse teokoosseisu, s.t hakkaks puid langetama, ning andis talle

korralduse ebaseaduslikuks raieks. Seni tuvastamata isikud langetasid metsa, koondasid selle ja vedasid laoplatsile. Pärast seda

korraldas M. M. puidu realiseerimise. Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et M. M. ja seni kindlaks tegemata OÜ E. G.

nimel tegutsenud isikud tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ning seega tuleb neid käsitada süüteo kaastäideviijatena.

3. Maakohtu otsuse peale esitas M. M. kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv apellatsiooni, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja mõista M. M. seoses kuriteokoosseisu puudumisega õigeks.

4. Tartu Ringkonnakohtu 25. augusti 2006. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohus soostus maakohtu järeldusega, et tegelikult ei soovitud kinnistul kunagi teha seadusjärgset häilraiet ja raie

oli algusest peale teadlikult ebaseaduslik. Kaitseversiooni, et M. M. ei tea OÜ E. G.-i kontaktandmeid, pidas kohus

lihtsakoeliseks ja väheveenvaks. Kohtu hinnangul oli tegemist kaitsetaktikaga ebaseadusliku metsaraie organiseerimise ja

läbiviimise tehiolude varjamiseks ning täiendava tõendusmaterjali tuvastamise kõrvaldamiseks.

4.2 Ringkonnakohus nõustus maakohtuga selles, et M. M. pani ebaseadusliku metsaraie kui spetsiifilise teokirjeldusega

kuriteokoosseisu toime kaastäideviijana. Viidetega Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale märgitakse otsuses, et

kaastäideviimisega on tegemist siis, kui teo panevad toime vähemalt kaks isikut ühiselt ja kooskõlastatult. Tegemist on

kuriteokoosseisu ühise realiseerimisega, s.t kooskõlastatud tegevusega, milles kõik osalised annavad koosseisu realiseerimisse

omapoolse vajaliku teopanuse. Seejuures ei ole materiaal-objektiivse teovalitsemise teooria kohaselt vajalik, et täideviijana

käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, piisab tema olulisest teopanusest, mis võib

jääda ka ettevalmistavasse staadiumisse näiteks teoplaani väljatöötamise näol. Piisab ühtsest tahtest hõlmatud ja

kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli all hoidmisest.

Tõendamist leidis, et M. M. kavandas plaani raie teostamiseks ja otsis ka tööjõu, kes reaalselt teostas raie. Tööjõu leidmisel

juhendas M. M. keskse figuurina metsalõikajate tegevust ebaseadusliku raie käigus, kontrollis raie käiku, organiseeris

metsamaterjali koondamise ja väljaveo ning realiseerimise. Kõik need etapid toimusid kaalukalt M. M. teadmise ja kontrolli

all. Peale raie toimepanemist toimus koheselt kinnistu müük, et oleks raskendatud võimalik hilisem kuriteo tehiolude

tuvastamine.

KOHTUMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas M. M. kaitsja vandeadvokaat T. Pilv kassatsiooni, milles palub maa- ja ringkonnakohtu

otsused tühistada ja M. M. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista.

5.1 Kassaatori hinnangul rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõigust sellega, et jättis käsitlemata apellatsioonis esitatud

argumendid. Kohtud ei ole millegagi tõendanud, et M. M. oleks kinnistult saanud rohkem puitu kui metsateatisega lubatud.

Kassatsioonis kinnitatakse, et raietööd, mis teostati M. M. teadmisel, lõppesid 2003. a veebruari alguses, seega on täiesti

võimalik, et ebaseaduslik metsaraie pandi toime sama aasta veebruaris-märtsis ilma M. M. teadmata.

5.2 Kassatsioonis leitakse, et kohtud kohaldasid vääralt materiaalõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahenditest

kriminaalasjades nr 3-1-3-9-00 ja nr 3-1-1-83-01 tuleneb üheselt, et ebaseaduslik raie kujutab endast nn spetsiifilise

teokirjeldusega kuriteokoosseisu, milleks käesoleval juhul on metsa raiumine, s.t kasvavate puude mahavõtmine. Tööliste

palkamine, langi kättenäitamine jms ei saa olla kuriteo täideviimine. Selleks saab olla vaid puude mahavõtmine. Samuti tuleb

arvestada, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendist asjas nr 3-1-1-23-01 tulenevalt eeldab kaastäideviimine seda, et iga

grupi liige paneks toime vähemalt ühe kuriteokoosseisu objektiivsesse külge kuuluva teo. M. M. midagi sellist aga toime

pannud ei ole, maksimaalselt võiks olla tegemist hoolsuskohustuse rikkumisega. Seega on alusetu rääkida M. M.-st kui

ebaseadusliku metsaraie täideviijast või kaastäideviijast.

6. Kassatsioonile esitatud vastuses palub riigi peaprokurör Norman Aas jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni

rahuldamata.

6.1 Prokurör leiab, et sisuliselt taotleb kassaator Riigikohtu kriminaalkolleegiumilt kogutud tõenditele uue hinnangu andmist.

See tähendaks aga uute faktiliste asjaolude tuvastamist, mis ei ole Riigikohtu pädevuses. Kassaatori esitatud argumendid on

leidnud kohtuotsustes põhjalikku käsitlemist ning kohtute järelduste ümberhindamiseks puudub alus. Vastuses leitakse, et ka

spetsiifilise teokirjeldusega süüteokoosseisu korral saab rakendada nn teovalitsemise teooriat, mis ei nõua, et isikut saaks

täideviijana käsitada vaid siis, kui ta realiseerib omakäeliselt mingi objektiivsesse süüteokoosseisu jääva teo.

6.2 Täiendavalt peatutakse kassatsioonivastuses ka küsimusel, kas kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, andes

M. Mäeranna käitumisele teistsuguse õigusliku hinnangu kui see oli süüdistusaktis s.o kvalifitseeris tema käitumise

vahendlikult täideviimiselt ümber kaastäideviimiseks. Prokurör leiab, et küsimuse lahendamisel, kas kohtu poolt süüdistuse

muutmine on olnud oluline või süüdistatava olukorda raskendav, tuleb lähtuda konkreetsetest asjaoludest, kusjuures arvestada

tuleb ka kriminaalmenetluse kulgemise loogikat. Arvestada tuleb samuti, kas tegemist on muudatustega faktides või õiguslikus

hinnangus. Teoreetilise mitmekesisuse olukorras peab kohtul olema võimalus anda süüdistatava käitumisele erinev õiguslik

hinnang süüdistuses taotletust.

RIIGIKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Käesoleva kohtuotsuse punktis 5.1 esitatud argumentidega vaidlustab kassaator vahetult kohtute tuvastatud faktilisi

asjaolusid, väites, et need ei ole tõendatud. Seega ei rajane M. M. õigeksmõistmise taotluse aluseks olev argument kohtute

tuvastatud asjaoludel, vaid kaitsja kordab jätkuvalt kogu kriminaalasja menetluse vältel esitatud kaitseversiooni. Riigikohtu

kriminaalkolleegium märgib, et vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Samuti ei

tuvastanud kriminaalkolleegium, et maa- või ringkonnakohus oleks tõendite hindamisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

8. Viidates Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr 3-1-3-9-00 (RT III 2000, 20, 220) ja nr 3-1-1-23-01 (RT III 2001, 8, 91),

väidab kassaator, et kohtud on M. M. käsitlemisel süüteo kaastäideviijana kohaldanud vääralt materiaalõigust.

Viited nendele lahenditele ei ole aga asjakohased, sest hilisemalt, 2004. aastal on kriminaalkolleegiumi täiskogu selle küsimuse

lahendanud teisiti (Riigikohtu kriminaalkolleegium otsus nr 3-1-1-97-04 RT III 2005, 4, 36), muutes ja ühtlustades oma

varasemat praktikat. Selles otsuses määratletakse üheselt, et KarS § 21 lg 2 esimeses lauses sätestatut - kui vähemalt kaks

isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (kaastäideviijad) - tuleb mõista

omistamisnormina ja sisustada teovalitsemise teooria seisukohtadest lähtuvalt. Teovalitsemise teooriast tulenevalt ei ole

nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik realiseeriks ise kas tervikuna või osaliselt süüteo objektiivse koosseisu. Objektiivsest

küljest on oluline, et iga kaastäideviija lisaks tagajärje saabumisse teoühtsust silmas pidades olulise teopanuse. Subjektiivses

mõttes eeldab kõnealusest teooriast lähtuvalt mõistetav kaastäideviimine ühist teootsust, mis sisaldub KarS § 21 lg 2 lause 1

terminis "kooskõlastatult". Viidatud otsuses on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu asunud samuti seisukohale, et kuna

teovalitsemise teooria tähenduses ei ole nõutav, et kaastäideviijana käsitatav isik paneks toime süüteo objektiivsesse koosseisu

kuuluva teo, vaid hoiaks ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastava sündmuste kulgemise enda kontrolli

all, siis võib süüteo kaastäideviija olla ka teoplaani väljatöötaja, samuti ühise teopaani ja tööjaotuse alusel toimuva

kaasvalitseja.

9. Puutuvalt isikute tegevuse käsitlemisse kaastäideviimisena spetsiifilise teokirjeldusega süüteokoosseisude puhul märgib

kriminaalkolleegiumi täiskogu järgmist. Suvalise teokirjeldusega süüteokoosseisude (nt KarS §-d 113, 118) kõrval sisaldab

Karistusseadustik ka teokirjeldusi, kus seadusandja poolt on suuremal või vähemal määral konkreetselt määratletud, milliste

tegude toimepanemisel loetakse koosseis realiseerituks (nt KarS § 184). Vormiliselt võiks neid süüteokoosseise lugeda

spetsiifilist teokirjeldust omavaks, mis aga ei tähenda, et täideviijana saaks käsitleda vaid isikut, kes ise vahetult süüteo

objektiivsesse koosseisu kuuluva teo toime pani. Kui selliste süütegude toimepanemisel tõusetub grupi ehk kaastäideviimise

küsimus, tuleb see samuti lahendada vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud teovalitsemise teooriale, s.t vaagida ühist ja

kooskõlastatud teootsust ning iga konkreetse toimepanija teopanuse olulisust süüteokoosseisu realiseerimisse.

10. Käesolevas kriminaalasjas on kohtud tuvastanud, et kõik raiega seonduva korraldas M. M. kui OÜ M. M. juhatuse liige. M.

M. otsis nii metsa ülestöötava äriühingu kui ka puidu ülesostja. Samuti anti puit OÜ-le O. M. üle M. M. poolt. Eeltoodust

nähtub, et M. M. teod ei olnud ebaseadusliku metsaraiega mitte ainult põhjuslikus seoses, vaid ta on andnud ka olulise panuse

teosse. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul võimaldavad kohtute poolt tuvastatud tehiolud vaadelda M. M.-a kui

ebaseadusliku metsaraie keskset isikut, kes määras, kas ja kuidas tegu toime panna. Seetõttu leiab Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et kohtud, kvalifitseerides M. M. tegevuse ümber vahendlikult täideviimiselt kaastäideviimisele,

kohaldasid materiaalõigust õigesti.

II

11. Järgnevalt lahendab Riigikohtu kriminaalkolleegium küsimuse, kas sellisele järeldusele jõudmine - s.t süüdistuses

vahendliku täideviimisena käsitatud teo hindamine kohtu poolt kaastäideviimisena - oli ka menetluslikult võimalik.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et isikule süüdistuses omistatud tegevuse oluline muutmine

vahetust üksiktäideviimisest kaastäideviimiseks või vahendlikuks täideviimiseks eeldab KrMS § 268 lg 2 kohaselt uue

süüdistuse esitamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-82-06 ? RT III 2007, 1, 1, p 9).

Siinkohal tuleb aga silmas pidada konkreetse kriminaalasja tehiolusid. Viidatud kriminaalasjas oli A. P.-le esitatud süüdistus

üksiktäideviimises ehk süüteokoosseisu vahetus, omakäelises realiseerimises. Ringkonnakohtu otsusega mõisteti A. P. aga

süüdi vahendlikus täideviimises, s.o süüteo toimepanemises teise isiku eksimuse ärakasutamisega. Sisuliselt alles

kohtuotsusega loodi "vahend", kelle eksimuse ärakasutamist A. P.-le ette heideti. Riigikohtu kriminaalkolleegium on jätkuvalt

seisukohal, et sellisel juhul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.

13. Eeltoodust ei tulene aga, et kohtul puudub õigus käsitleda süüdistuses vahendliku täideviimisena kvalifitseeritud tegu

kaastäideviimisena ning vastupidi. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul on selline teguviis võimalik ning seda

järgnevatel põhjustel.

Kuigi vahendliku täideviimise korral võib õiguslikus mõttes olla tegemist üksiktäideviimisega, on faktiliselt tegemist

toimepanijate paljususega. Nii on olukorras, kus pannakse toime ebaseaduslik metsaraie ning seda tehakse vahendlikult,

täideviijana vaadeldav vaid eksimuse esilekutsuja või selle ärakasutaja. Vahetult raiet teostavad isikud on aga olenemata nende

paljususest hinnatavad vahenditena. Välisel vaatlusel on seega tegemist toimepanijate paljususega, õiguslikus mõttes aga

(vahendliku) üksiktäideviimisega. Mõistagi on võimalik, et vahendlik täideviimine pannakse toime grupiviisiliselt s.t

kaastäideviimise vormis (ühiselt ja kooskõlastatult kutsutakse esile vahetute täideviijate eksimus).

Hinnang, millises täideviimise vormis on konkreetne süütegu toime pandud ehk millises omavahelises suhtes on nn tagaseisja

ja teo vahetu toimepanija, sõltub nii tuvastatud faktilistest asjaoludest kui ka neile asjaoludele antavast õiguslikust hinnangust.

Süüdistusaktis peab olema näidatud, millistest asjaoludest nähtuvalt leiab süüdistaja, et nn tagaseisja näol oli tegemist

vahendliku täideviijaga. Sellisel juhul peab süüdistusaktis vähemalt nn välise vaatluse alusel olema tuvastatav toimepanijate

paljusus. Erinev on vaid samade faktiliste asjaolude alusel isikute käitumisele kohtu poolt antav õiguslik hinnang. Sel põhjusel

leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et kui tegemist on ebaseadusliku metsaraie vahendlikus täideviimises esitatud

süüdistusega, millest on vaieldamatult näha tegelike toimepanijate paljusus, saab kohus iseseisvalt, süüdistuse muutmiseta

asuda seisukohale, et tegemist on kaastäideviimisega. Selline kõrvalekaldumine süüdistusest ei ole vastuolus KrMS § 268 lg-

st 8 tulenevate põhimõtetega.

14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1, tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata ning kassatsioon rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe