3-2-1-28-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-28-07

Määruse kuupäev

Tartu, 2. aprill 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) taotlus

AS Boliden (pankrotis) pankrotimenetluses jaotusettepaneku

uueks läbivaatamiseks ja jaotusettepaneku alusel tehtavate

väljamaksete peatamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas

nr 2-01-244

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Boliden (pankrotis) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja AS Boliden (pankrotis) (registrikood xxxxxxxx),

esindaja pankrotihaldur, vandeadvokaat Mart Sikut

Huvitatud isik Jaak Ginter (isikukood xxxxxxxxxxx)

Vastustaja Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

5. märts 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. detsembri 2006. a määrus ja Tartu Maakohtu

6. novembri 2006. a määrus ning teha uus määrus, millega jätta Eesti Vabariigi (Maksu- ja

Tolliameti kaudu) taotlus jaotusettepaneku uueks läbivaatamiseks ja jaotusettepaneku alusel

tehtavate väljamaksete peatamiseks läbi vaatamata.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-ile Boliden (pankrotis) määruskaebuselt 1. veebruaril 2007. a tasutud kautsjon

400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viljandi Maakohtu 20. veebruari 2001. a otsusega kuulutati välja AS-i Boliden (edaspidi võlgnik)

pankrot ja määrati pankrotihalduriks vandeadvokaat Mart Sikut. 11. juunil 2001. a toimus nõuete

kaitsmise koosolek, kus tunnustati Jaak Ginteri (võlausaldaja I) nõuet 55 442 634 krooni (V järgu

nõudena) ning Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti (võlausaldaja II) nõuet 223 816 krooni

(III järgu nõudena) ja 344 554 krooni (V järgu nõudena). Viljandi Maakohtu 30. augusti 2001. a

määrusega kinnitati võlgniku pankrotihalduri esitatud jaotusettepanek, mille kohaselt tunnustati

nõuete kaitsmise koosolekul nõudeid eespool toodud ulatuses.

2. Eesti Vabariik esitas 6. novembril 2006. a maakohtule taotluse jaotusettepaneku uueks

läbivaatamiseks ja jaotusettepaneku alusel tehtavate väljamaksete peatamiseks.

Taotluse kohaselt on maakohtu kinnitatud jaotusettepanek vale ega tugine tegelikult

pankrotimenetluses tuvastatud asjaoludele ja pankrotihalduri käsutuses olevatele tõenditele. Võlgnik

esitas 24. aprillil 2001. a Tallinna Halduskohtule kaebuse võlausaldaja II vastu kütuse

erikonfiskeerimisega tekitatud kahju 55 893 808 krooni hüvitamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu

27. juuni 2006. a jõustunud otsusega haldusasjas nr 3-04-180 rahuldati võlgniku kaebus osaliselt ja

mõisteti Eesti Vabariigilt välja 30 miljonit krooni Tolliameti ebaseaduslike haldusaktide ja

toimingutega tekitatud kahju hüvitamiseks. Selles kohtuotsuses tuvastati, et võlausaldaja I nõue

võlgniku pankrotimenetluses on põhjendamatu. Eeltoodut arvestades tuleb pankrotihalduri esitatud

jaotusettepanek Tallinna Ringkonnakohtu otsuse alusel uuesti läbi vaadata ning haldur peab esitama

kohtule objektiivsed andmed pankrotimenetluses esitatud nõuete kohta. Seniks tuleb pankrotihalduril

keelata 30. augusti 2001. a määruses nimetatud jaotusettepaneku alusel tehtavad väljamaksed

pankrotivarast.

3. Tartu Maakohus peatas 6. novembri 2006. a määrusega võlgniku pankrotimenetluses

jaotusettepaneku alusel tehtavate väljamaksete tegemise ja kohustas pankrotihaldurit hoiduma

igasugustest tehingutest ja toimingutest (sh väljamaksetest) rahaga, mis laekub võlgniku

pankrotivarasse viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse alusel.

Määruse põhjenduste kohaselt peab pankrotiasja menetlev kohus tulenevalt pankrotiseaduse (PankrS)

§ 3 lg-st 3 võtma omal algatusel tarvitusele abinõud, et selgitada välja pankrotimenetluse seisukohalt

tähtsust omavad asjaolud, ja korraldama selleks vajalike tõendite kogumise. PankrS § 55 lg 1 järgi

kaitseb haldur kõigi võlausaldajate, samuti võlgniku õigusi ja huve ning tagab seadusliku, kiire ja

majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse. Samuti peab haldur täitma oma kohustusi korralikule ja

ausale haldurile omase hoolega ning arvestama kõigi võlausaldajate ja võlgniku huve (PankrS § 5

lg 2). Nõuete kaitsmise koosolekul tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku ei saa hiljem

vaidlustada, välja arvatud PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud juhul (PankrS § 105). PankrS § 106 lg 2

sätestab, et kui ilmneb, et koosoleku kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust,

vaatab nõuete kaitsmise koosolek nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või

halduri nõudel uuesti läbi. Võlausaldaja II taotleb uue võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku

kokkukutsumist. Ühtlasi palub võlausaldaja II, et pankrotihaldur esitaks kohtule kirjaliku seletuse

senise pankrotimenetluse kohta võlausaldaja I nõude põhjendatuse kontrollimisel. Võlausaldaja

PankrS § 106 lg 2 alusel esitatud taotlused tuleb rahuldada.

4. Võlausaldaja I ja võlgnik esitasid määruskaebused, milles palusid maakohtu määruse tühistada.

Tartu Maakohtu 16. novembri 2006. a määrustega jäeti määruskaebused rahuldamata ja edastati need

Tartu Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 18. detsembri 2006. a määrusega määruskaebused rahuldamata ja

maakohtu 6. novembri 2006. a määruse muutmata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt oli võlausaldajal I ja võlgnikul PankrS § 5 lg 1 järgi

kaebuse esitamise õigus, sest kohtumäärus takistab edasist pankrotimenetlust. Arvestades, et

võlausaldaja I nõue 55 442 634 krooni asub V järgus koos Eesti Vabariigi 344 554 krooni suuruse

nõudega, oli Eesti Vabariigil õigustatud huvi PankrS § 106 lg 2 alusel taotlus esitada. Eesti Vabariik

esindab asjas eelkõige võlausaldajate huve ning seega on tema huvi piiratud rahalises väärtuses

344 554 krooniga. Avalik huvi ei ole pankrotimenetluses piiramatu. Võlausaldajal on muu hulgas

õigus vaidlustada ka teiste võlausaldajate esitatud nõuete kaitsmine, kuid selleks peab vaidlustajal

olema lisaks väitele, et nõuete kaitsmisel on rikutud seadust, ka konkreetne huvi pankrotimenetluses

tulenevalt oma nõudest. Üksnes avalik huvi õiguskorra kaitse eesmärgil ei ole vaidlustamiseks piisav.

Selle vaidluse objektiks ei ole võlausaldaja II etteheited võlgniku pankrotihalduri tegevusele ja

pankrotimenetluse toimingute tegemisele. Juhul, kui mõni etteheide on põhjendatud, tekib küsimus,

miks ei ole võlausaldaja II oma õigusi efektiivselt ja õigel ajal kaitsnud. Pankrotimenetlus on kestnud

väga pikka aega ning võlausaldajatel oli õigus ja kohustus pankrotimenetluses oma huve esindada, sh

vajadusel vaidlustada seaduses ettenähtud tähtaja jooksul halduri või kohtu toiminguid. Eeltoodust

tulenevalt ei ole põhjendatud ega seadusega kooskõlas võlausaldaja II väide, et PankrS § 106 lg 2

alusel esitati taotlus otse kohtule põhjusel, et halduri vastu puudub usaldus.

Maakohtu määrust ei saa lugeda hagi tagamise abinõu rakendamiseks, vaid tegemist on abinõuga

mille kohaldamine on suunatud menetluses tehtud lahendi (jaotusettepaneku) täitmisele. Seega saab

võlausaldaja II taotlust lugeda ettepanekuks hoiustada vaidlustatud nõuetele vastavate arvestuslike

jaotiste alusel väljamakstav raha tulenevalt PankrS § 151 lg-st 1. Asja materjalide kohaselt esitas

võlausaldaja II 6. novembril 2006. a maakohtule ja pankrotihaldurile 8 punktist koosneva taotluse,

millest osa läbivaatamine on halduri, osa aga kohtu pädevuses. Taotluse p-s 1 palus võlausaldaja II, et

kohus kohustaks pankrotihaldurit PankrS § 106 lg 2 alusel kokku kutsuma võlgniku uue

võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku. PankrS § 106 lg 2 annab seadusliku võimaluse jõustunud

kohtumäärusega kinnitatud jaotusettepaneku muutmiseks ja seda ka praegusel ajal, sest viidatud säte

kohaldub menetluses olevale pankrotiasjale ning ei kehtesta tähtajalisi piiranguid. Võlausaldaja II

taotlus andis põhjuse pankrotivarasse laekuva raha hoiustamiseks ja sisuliselt pankrotivarast

väljamaksete tegemise peatamiseks, sest enne võlausaldaja taotluse lahendamist ei ole väljamaksete

tegemine võimalikke hilisemaid tagajärgi arvestades otstarbekas. Maakohtul oli õigus ja kohustus

hinnata, kas kogu vaidlusaluse summa hoiustamine ja sellest tulenevate väljamaksete peatamine on

põhjendatud. Taotlust ei saa käsitada menetluse peatamise taotlusena, sest PankrS § 31 lg 7 teise

lause kohaselt ei saa pankrotiotsuse täitmist peatada ega ajatada, samuti ei saa muuta otsuse seaduses

sätestatud täitmise viisi ja korda. Taotlust ei saa lugeda menetluse peatamise taotluseks ka sisuliselt,

sest mitmed teised võlausaldaja II taotlused on suunatud pankrotimenetluses menetluslike toimingute

tegemisele.

Õige on pankrotihalduri väide, et PankrS § 106 lg-st 2 tulenev taotlus tuli esitada haldurile. Samas

tuleb arvestada, et võlausaldaja II esitatud taotluste adressaadiks olid nii kohus kui ka haldur.

Võlausaldajate nõuete kaitsmise koosoleku kokkukutsumine on PankrS § 79 kohaselt halduri

pädevuses ja kohus ei saa haldurit selleks kohustada. Tulenevalt PankrS §-st 69 on kohtul õigus teha

järelevalvet halduri tegevuse üle. Kohtul on muu hulgas õigus nõuda haldurilt ka igal ajal teavet

pankrotimenetluse käigu kohta. Kui haldur keeldub nõuete kaitsmise koosolekut kokku kutsumast,

siis peab ta seda põhistama ja kohus saab eeltoodut halduri tegevuse seaduspärasuse hindamisel

arvestada. Tulenevalt PankrS § 106 lg-test 2 ja 3 ei saa kohus kohustada haldurit nõuete kaitsmise

koosolekut kokku kutsuma. Samuti ei saa kohus kohustada nõuete kaitsmise koosolekut otsust

tegema. Kui nõuete kaitsmise koosolek ei ole ühe kuu jooksul arvates võlausaldaja taotluse

esitamisest seda läbi vaadanud, on võlausaldajal õigus pöörduda hagiga kohtusse.

Põhjendatud ei ole võlausaldaja I ja võlgniku väide, et kaevatava määrusega on kohus asunud

revideerima maakohtu 30. augusti 2001. a määrust jaotusettepaneku kinnitamise kohta. Maakohus

andis selle määrusega haldurile suunise, kuid haldur saaks ise võlausaldaja II taotluse lahendamise

ajaks hoiustada vaidlusalused summad juhuks, kui nimetatud määrusega kinnitatud jaotusettepanekut

tuleb hiljem muuta. Siis oleks tagatud, et jaotusettepaneku alusel jagatav pankrotivara oleks alles.

Võlausaldaja I ja võlgniku väited ning võlausaldaja II vastuväited PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud

eelduste olemasolu või nende puudumise tõendamise kohta, ei ole vaadeldava asja lahendamisel

relevantseteks asjaoludeks.

Ringkonnakohtu määruse peale ei saa tulenevalt PankrS § 5 lg-st 2 määruskaebust esitada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Võlgnik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu määrused

tühistada ja teha uue määruse, millega võlgniku määruskaebus rahuldada.

Määruskaebuse kohaselt ei olnud võlausaldajal II õigust taotleda jaotusettepaneku alusel tehtavate

väljamaksete peatamist ning kohtutel ei olnud menetlus- ja materiaalõiguslikku alust sellise taotluse

rahuldamiseks. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et tegemist on abinõuga, mille kohaldamine

on suunatud menetluses tehtud lahendi täitmisele ja võlausaldaja II taotlust väljamaksete peatamiseks

võib käsitada ettepanekuna hoiustada vaidlustatud nõuetele vastavate arvestuslike jaotiste alusel

väljamakstav raha. Kohtule vastavat hagi esitatud ei ole. Sisuliselt on kohtud kohaldanud hagi

tagamist ilma hagimenetluseta.

Ka juhul, kui kohtul oli õigus peatada kõik jaotusettepaneku alusel tehtavad väljamaksed, on see

piirang selgelt ebaproportsionaalne. Ringkonnakohtu määrusest nähtub, et võlausaldaja II on oma

vastuväidete esitamisega põhjendamatult viivitanud ning tema huvi pankrotimenetluses on piiratud

üksnes 344 554 krooniga. Seega ei saanud kohtud peatada väljamakseid suuremas ulatuses kui

344 554 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks 18. detsembril 2006. a oli möödunud PankrS § 106 lg-s 3

sätestatud ühekuuline tähtaeg. Seega tuli võlausaldaja II taotlus jätta rahuldamata.

7. Vastuses määruskaebusele vaidles võlausaldaja II sellele vastu ja palus jätta ringkonnakohtu ja

maakohtu määrused muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu määrused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Eesti Vabariigi

(Maksu- ja Tolliameti kaudu) taotlus jaotusettepaneku uueks läbivaatamiseks ja jaotusettepaneku

alusel tehtavate väljamaksete peatamiseks tuleb jätta TsMS § 691 p 3 ja PankrS § 106 lg 2 alusel läbi

vaatamata.

9. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldusega, et asjas tehtud kohtumäärus on lõplik ega ole

edasikaevatav. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 696 sätestab, et ringkonnakohtu määruse peale

võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui

määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Sama

põhimõte tuleneb PankrS § 5 lg-st 1, mille kohaselt pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale

võib esitada kaebuse pankrotiseaduses ettenähtud juhtudel, samuti juhul, kui kohtumäärus takistab

edasist menetlust. Kuigi PankrS § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale edasi kaevata

üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud ja pankrotiseaduses ei ole sätestatud alust, millest

tulenevalt oleks vaidlustatud määrus edasikaevatav, on määrus edasikaevatav, sest see takistab asja

edasist menetlust. See järeldus tuleneb nii PankrS § 5 lg-st 1 kui ka TsMS §-st 696. Vaidlustatud

määrus takistab pankrotiasja edasist menetlemist, sest kohtu kinnitatud jaotusettepaneku täitmine on

peatatud (väljamaksete tegemise keeld) ning seeläbi on pankrotimenetluse jätkamine takistatud.

10. Ringkonnakohus on teinud eksliku järelduse, et võlausaldaja II taotluse rahuldamiseks on kohtul

õiguslik alus tulenevalt sellest, et võlausaldaja II taotlust väljamaksete peatamiseks saab käsitada

ettepanekuna hoiustada vaidlustatud nõuetele vastavate arvestuslike jaotiste alusel väljamakstav raha.

Pankrotiseaduse § 151 lg 1 reguleerib halduri õigusi ja kohustusi nõuete rahuldamisel vastavalt

esialgsele jaotusettepanekule väljamakstava raha hoiustamisel, st haldur on kohustatud hoiustama

pankrotiseaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemiseks vajaliku ning vaidlustatud

nõuetele vastavate arvestuslike jaotiste alusel väljamakstava raha. Kuid võlausaldaja II esitas taotluse

jaotusettepaneku uueks läbivaatamiseks ja väljamaksete peatamiseks juba tunnustatud ja

vaidlustamata nõude osas. Seetõttu ei saa asjas kohaldada PankrS § 151.

11. Selles pankrotiasjas toimus nõuete kaitsmine 11. juunil 2001. a ning nõude tunnustamise toimeks

on see, et PankrS § 105 järgi üldreeglina tunnustatud nõuet ja selle rahuldamisjärku ei saa hiljem

vaidlustada. Jaotusettepanek kinnitati 30. augustil 2001. a. Võlausaldaja II taotluse kohaselt tuleb

pankrotihalduri esitatud jaotusettepanek uuesti läbi vaadata, sest pärast nõuete kaitsmist ja

jaotusettepaneku kinnitamist on selgunud, et võlausaldaja I nõue võlgniku pankrotimenetluses oli

põhjendamatu. Eeltoodust nähtub, et võlausaldaja II soovib vaidlustada juba tunnustatud nõude,

tuginedes PankrS § 106 lg-s 2 sätestatud võimalusele. Viidatud säte kehtestab, et kui ilmneb, et nõude

või pandiõiguse tunnustamine põhineb võltsitud andmetel või kui nõuete kaitsmise koosoleku

kokkukutsumisel või selle pidamisel on oluliselt rikutud seadust, vaatab nõuete kaitsmise koosolek

nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja, võlgniku või halduri nõudel uuesti läbi.

12. Kolleegium nõustub võlgnikuga selles, et kohtud on asunud teostama pankrotihalduri pädevuses

olevat õigust. Tulenevalt PankrS § 106 lg-st 2 tuli võlausaldajal II juhul, kui tema arvates põhines

võlausaldaja I nõude tunnustamine võltsitud andmetel, taotleda nõude taasläbivaatamist nõuete

kaitsmise koosolekul. Pankrotiseaduse § 54 lg 1 järgi on haldur pankrotimenetluses võlgniku

seaduslikuks esindajaks. Haldur kutsub võlausaldajate üldkoosoleku kokku seaduses ettenähtud

juhtudel või enda äranägemisel (PankrS § 79).

Eeltoodust järeldub, et võlausaldajal II tuli taotleda haldurilt nõuete kaitsmise koosoleku

kokkukutsumist. Võimalus kohtu poole pöörduda on PankrS § 106 lg-s 3 kehtestatud vaid juhuks, kui

sellekohase taotluse läbivaatamisega põhjendamatult viivitatakse. Lõikest 3 tuleneb, et kui nõuete

kaitsmise koosolek ei ole nõude või pandiõiguse tunnustamist uuesti läbi vaadanud ühe kuu jooksul

arvates läbivaatamise nõude esitamisest, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja,

võlgniku või halduri hagi alusel kohus. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul uue koosoleku

kokkukutsumise nõude esitamisest arvates.

13. Eeltoodut arvestades asub kolleegium seisukohale, et võlausaldaja II taotluse rahuldamiseks ei

olnud õiguslikku alust. Riigikohus saab teha asjas TsMS § 691 p 3 alusel uue määruse, millega jätab

Eesti Vabariigi (Maksu- ja Tolliameti kaudu) taotluse jaotusettepaneku uueks läbivaatamiseks ja

jaotusettepaneku alusel tehtavate väljamaksete peatamiseks läbi vaatamata.

14. Kolleegium leiab, et võlausaldaja II taotlus ei ole käsitatav hagi tagamise taotlusena enne hagi

esitamist. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 382 lg 1 järgi võib kohus avalduse alusel tagada hagi ka

enne hagi esitamist ning sel juhul tuleb põhistada, miks hagi kohe ei esitata. Tulenevalt sama

paragrahvi lg-st 2 määrab kohus sel juhul hagi tagamisel tähtaja, mille jooksul peab avaldaja hagi

esitama, ning see ei või olla pikem kui üks kuu. Kui hagi määratud tähtaja jooksul ei esitata, tühistab

kohus hagi tagamise. Kohtumääruste põhjenduste kohaselt hagi või enne hagi esitamist avaldust hagi

tagamiseks maakohtule esitatud ei ole.

Võlausaldaja II märkis vastuses määruskaebusele, et ta esitas 12. jaanuaril 2007. a Tartu Maakohtule

hagi võlausaldaja I võltsitud andmetel põhineva 55 442 634 krooni suuruse nõude vaidlustamiseks.

Kolleegium märgib, et kui võlausaldaja II esitas kohtule nimetatud hagi, siis oli ja on tal selle hagi

tagamiseks õigus taotleda kohtult TsMS §-s 381 sätestatud korras hagi tagamise abinõu

(jaotusettepaneku alusel tehtavate väljamaksete peatamine) rakendamist. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 377 järgi võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata

jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu