3-1-2-1-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-2-1-07

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 2. aprill 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi E.T. süüdistuses KrK § 1192 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2002. a otsus kriminaalasjas

nr 1-2/713 ja Harju Maakohtu 16. juuni 2004. a otsus

kriminaalasjas nr 1/1-381/04

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

E.T. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must, teistmisavaldus

Asja läbivaatamise kuupäev

7. märts 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta E.T. kaitsja teistmisavaldus läbi vaatamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Sirje Must kasuks välja 1593 (üks tuhat viissada

üheksakümmend kolm) krooni seoses advokaat Sirje Musta poolt E.T-le teistmismenetluses riigi õigusabi

osutamisega.

3. Mõista teistmismenetluse kulude katteks E.T-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 159 (sada viiskümmend

üheksa) krooni ja 30 senti, ülejäänud osas jätta teistmismenetluse kulud riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 23. mai 2002. a otsusega tunnistati E.T. süüdi KrK § 1192 lg 1 järgi ja teda karistati vabadusekaotusega

kaheks aastaks. Kriminaalkoodeksi § 41 alusel liitis maakohus sellele karistusele täies ulatuses Ida-Viru Maakohtu 5. novembri

2001. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, mõistes E.T-le liitkaristuseks vabadusekaotuse 6 aastaks 9 kuuks ja 14

päevaks algusega 23. maist 2002.

E.T. tunnistati süüdi järgmise teo toimepanemises. Ta kandis süüdimõistetuna karistust Maardu vanglas. Meditsiiniliste

uuringutega oli tuvastatud, et ta on HIV-positiivne ja teda oli sellest ka teavitatud. 14. detsembril 2001. a kell 09.40

jalutuskäigu ajal jalutusboksis veristas E.T. tahtlikult oma sõrme ja määris oma verega vanglaametniku labakäe eesmärgiga

nakatada kannatanu AIDS-i viirusega.

2. Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2002. a otsusega jäeti Harju Maakohtu 23. mai 2002. a otsus muutmata ja E.T.

apellatsioon rahuldamata.

3. Harju Maakohtu 16. juuni 2004. a lihtmenetluse otsusega kriminaalasjas nr 1/1-381/04 tunnistati E.T. KarS § 331 järgi süüdi

kinnipeetavana narkootilise aine omandamises, valdamises ja tarvitamises ja teda karistati 5 kuu pikkuse vangistusega. Seda

karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu 23. mai 2002. a otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa - 4

aasta 8 kuu ja 21 päeva võrra ning E.T-le mõisteti liitkaristus 5 aastat 1 kuu ja 21 päeva vangistust algusega 16. juunist 2004.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. E.T. kaitsja vandeadvokaat Sirje Must esitas 8. detsembril 2006 Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotletakse Harju

Maakohtu 23. mai 2002. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. augusti 2002. a otsuste tühistamist ja E.T. KrK § 1192 lg 1 järgi

õigeksmõistmist ning talle Harju Maakohtu 16. juuni 2004. a otsusega mõistetud vangistuse vähendamist 2 aasta võrra. Oma

taotlust põhistab kaitsja järgmiselt.

E.T. süüditunnistamine ja karistamine KrK § 1192 lg 1 järgi on vastuolus topeltkaristamise keelu (ne bis in idem) põhimõttega.

Nimelt jätsid kohtud E.T. süüdi tunnistades tähelepanuta, et Maardu vangla direktori 14. detsembri 2001. a käskkirjaga nr 629

oli E.T. sama teo eest juba distsiplinaarkorras 15-ööpäevase arestiga karistatud. Isiku 15 ööpäevaks kartserisse paigutamise

näol on olemuslikult tegemist vabadustvõtva karistusega. Järelikult oli E.T. distsiplinaarkorras karistamine käsitatav

süüdimõistmisena Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 7. lisaprotokolli art 4 lg 1 tähenduses.

Kriminaalmenetluses ei selgitanud uurija ega kohtud välja, kas E.T. on 14. detsembril 2001. a aset leidnud vanglaametniku

AIDS-i nakatumise ohtu asetamise eest juba varem karistatud. Samuti ei tutvustatud E.T-le põhimõtet, mille kohaselt ei tohi

kedagi sama teo eest mitu korda karistada. Seetõttu ei osanud ka E.T. juhtida uurija ja kohtu tähelepanu oma varasemale

distsiplinaarkaristusele.

Kui E.T. sai teada topeltkaristamise keelu põhimõtte olemasolust ning asjaolust, et teda ei oleks tohtinud KrK § 1192 järgi

karistada, pöördus ta kohe riigi õigusabi saamiseks Riigikohtu poole. Seega on teistmisavaldus esitatud tähtaegselt.

5. Vastuses teistmisavaldusele palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristel Eliste jätta see avaldus

rahuldamata.

Prokurör leiab, et puudub teistmise alus. Distsiplinaarkaristus oli E.T-le määratud ja tema poolt ära kantud enne Harju

Maakohtu 23. mai 2002. a otsuse tegemist. E.T. ja tema kaitsja osalesid nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu istungil, kus nad

saanuks antud asjaolule kohtu tähelepanu juhtida. Distsiplinaarkaristust, millest E.T. oli teadlik juba enne kriminaalasjas

kohtuotsuse tegemist, ei saa lugeda KrMS § 366 p-s 5 nimetatud teistmisaluseks. Samuti on teistmisavalduse esitamisel lastud

mööda KrMS §-s 368 sätestatud kuuekuuline tähtaeg.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalmenetluse seadustiku § 368 sätestab, et teistmisavalduse võib esitada kuue kuu jooksul, arvates sama seadustiku §-

s 366 sätestatud teistmisaluse ilmnemisest. E.T. kaitsja taotleb kriminaalasja teistmist KrMS § 366 p 5 alusel põhjusel, et teo

eest, milles E.T. KrK § 1192 lg 1 järgi süüdi tunnistati, oli teda juba eelnevalt Maardu Vangla direktori 14. detsembri 2001. a

käskkirjaga distsiplinaarkorras karistatud.

7. E.T. kaitsja leiab, et teistmisavaldus on esitatud tähtaegselt, kuna E.T. sai topeltkaristamise keelu põhimõttest teada vähem

kui kuus kuud enne teistmisavalduse esitamist. Kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et sellel, millal isik

saab väidetavalt aru talle teadaoleva faktilise asjaolu võimalikust õiguslikust tähendusest, ei ole KrMS § 366 p 5 alusel esitatud

teistmisavalduse tähtaegsuse hindamisel tähtsust. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalus -

kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline asjaolu, mis võib tuua kaasa süüdimõistetu või kolmanda isiku olukorra

kergendamise, - saab olla üksnes faktiline asjaolu. Selline järeldus tuleneb Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 1998. a otsusest asjas

nr 3-1-2-1-98 (RT III 1998, 19, 190). Viidatud otsuses asuti KrMS § 366 p-s 5 sätestatuga analoogilise teistmise aluse ette

näinud apellatsiooni- ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku § 771 lg 3 p 5 tõlgendamisel seisukohale, et selles

sättes tuleb "muu olulise asjaolu" all mõista faktilisi asjaolusid. Kriminaalkolleegium leiab, et üldkogu kõnealune seisukoht on

tulenevalt KrMS § 364 lg-st 3 siduv ka käesoleva kriminaalasja lahendamisel, kuna süüdimõistetut puudutavas osas kattub

KrMS § 366 p 5 sõnastus sisuliselt AKKS § 771 lg 3 p 5 sõnastusega. Teistmisaluse ilmnemisena KrMS § 368 tähenduses tuleb

mõista teistmisaluse olemasolust teadasaamist. Järelikult on käesoleva teistmisavalduse tähtaegsuse hindamisel oluline, millal

sai E.T. teada distsiplinaarkaristuse kohaldamisest kui faktilisest asjaolust, mitte aga see, millal ta sai väidetavalt aru selle

asjaolu võimalikust õiguslikust tähendusest.

8. Maardu Vangla direktori 14. detsembri 2001. a käskkirjast nähtuvalt tehti distsiplinaarkaristuse määramine E.T-le

teatavaks samal päeval ja samal päeval asus E.T. ka seda karistust kandma. Järelikult oli E.T. distsiplinaarkaristuse määramise

faktist ehk asjaolust, mis teistmisavalduse kohaselt pidanuks välistama tema süüditunnistamise ja karistamise KrK § 1192 lg 1

järgi, teadlik juba alates 14. detsembrist 2001. Seega ilmnes väidetav teistmise alus E.T-le ligikaudu viis aastat enne

teistmisavalduse esitamist ja enam kui neli ja pool aastat enne seda kui ta esitas taotluse teistmisavalduse esitamiseks riigi

õigusabi saamiseks. Järelikult on käesolev teistmisavaldus esitatud pärast KrMS §-s 368 ette nähtud teistmisavalduse esitamise

tähtaja möödumist.

9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 371 ja § 350 lg 2 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium E.T. kaitsja

teistmisavalduse läbi vaatamata.

10. E.T. kaitsja esitas Riigikohtule ka taotluse maksta OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must riigi õigusabi osutamise eest

tasu 1593 krooni (sh käibemaks 243 krooni). Kriminaalkolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja rahuldab selle riigi

õigusabi seaduse § 22 lg 1 ja § 23 lg 1 ning justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse nr 2 § 8 lg 1, § 2 lg 2 p 1 ja § 1 lg 2

alusel.

Pidades silmas asjaolu, et E.T. viibib juba alates 17. eluaastast vanglas ja tal puuduvad teadaolevalt igasugused sissetulekud

ning säästud, mõistab Riigikohus E.T-lt KrMS § 180 lg 1 alusel välja 10% kriminaalmenetluse kuludest ehk 159 krooni ja 10

senti ning jätab menetluskulud ülejäänud osas (1433 krooni ja 70 senti) KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg