3-2-1-26-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-26-07

Määruse kuupäev

Tartu, 28. märts 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

AS-i Kaupmees Investeeringud kinnistamisavaldus.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 29. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas

nr 2-06-30186

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Kaupmees Investeeringud määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja AS Kaupmees Investeeringud (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaadi abi Tambet Toomela

Asja läbivaatamise kuupäev

5. märts 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 29. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 2-06-30186 ja

Viru Maakohtu kinnistusosakonna 18. septembri 2006. a määrus nr 1850292006 (kinnistusasi

nr 3919200609).

2. Saata kinnistamisavaldus Viru Maakohtu kinnistusosakonnale uueks läbivaatamiseks.

3. Tagastada osaühingule Advokaadibüroo Ots & Co AS-i Kaupmees Investeeringud

määruskaebuselt 3. jaanuaril 2007. a tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 1. veebruaril 2006. a tõestas Tallinna notar Tarvo Puri aktsiaseltsi Kaupmees ja Ko jagunemiskava.

Jagunemiskava p 2.1.1 kohaselt oli omandava äriühingu ärinimi AS Kaupmees Investeeringud.

Jagunemiskava p 6.1.3 järgi andis jagunev äriühing omandavale äriühingule üle Narva linnas Puðkini

56 asuva kinnistu, mis on kantud Viru Maakohtu kinnistusosakonna Narva linna kinnistusjaoskonna

kinnistusregistrisse registriosa nr 1719609 all.

8. augustil 2006. a kanti äriregistrisse AS Kaupmees Investeeringud. 16. augustil 2006. a kanti

äriregistrisse AS Kaupmees ja Ko jagunemine eraldumise teel. 23. augustil 2006. a allkirjastas AS

Kaupmees Investeeringud juhatuse liige kinnistamisavalduse, mille kinnitas notar Gunnar Savisaar.

Kinnistamisavalduse kohaselt taotleti Viru Maakohtu kinnistusosakonna Narva linna

kinnistusjaoskonna kinnistusregistrisse registriosa nr 1719609 all sisse kantud kinnistu suhtes

omaniku parandamise kande tegemist, märkides kinnistu omanikuks AS-i Kaupmees Investeeringud.

Notar Gunnar Savisaar edastas kinnistamisavalduse Viru Maakohtu kinnistusosakonnale.

2. Viru Maakohtu kinnistusosakonna 18. septembri 2006. a määrusega andis kohtunikuabi avaldajale

riigilõivu tasumiseks täiendava tähtaja 18. oktoobrini 2006. a.

Määruse järgi tasutakse riigilõivuseaduse (RLS) § 51 lg 1 kohaselt kinnistu uue omaniku kandmisel

kinnistusraamatusse riigilõivu täismääras. Praegusel juhul ei olnud tegemist ebaõige kande

parandamisega ning riigilõivuseaduses ei esine ühtegi alust, millest nähtuvalt oleks

kinnistamistoiming riigilõivuvaba. Määruses hoiatati, et ettenähtud tähtajaks riigilõivu tasumist

tõendava dokumendi esitamata jätmise korral jätab kohus kinnistamisavalduse rahuldamata.

3. Avaldaja esitas kandemääruse peale määruskaebuse, milles palus kinnistamisavalduse rahuldada.

4. Kohtunikuabi ega kohtunik määruskaebust ei rahuldanud ja kaebus edastati Viru

Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Viru Ringkonnakohus jättis 29. detsembri 2006. a määrusega kaebuse rahuldamata. Määruse

resolutsioonis märkis ringkonnakohus, et määruse peale ei saa edasi kaevata.

Ringkonnakohus leidis, et kandemäärus on õige. Praegusel juhul ei ole tegemist ebaõige kande

parandamisega ning riigilõivuseaduses ei esine ühtegi alust, millest nähtuvalt oleks taotletav

kinnistamistoiming riigilõivuvaba. Samuti ei ole asjakohane avaldaja väide ebaõige omanikukande

kohta. Asjas ei saa kohaldada RLS § 19 lg 3 p 1, sest kinnitusraamatust nähtuva omanikukande

alusdokumendid on õiged. Kanne ei ole alusetu ega ebaõige.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse ja Viru

Maakohtu 18. septembri 2006. a määruse tühistada ja kohustada kinnistusraamatu pidajat

kinnistamisavalduse alusel kande tegemiseks.

Määruskaebuse kohaselt läks äriseadustiku (ÄS) § 446 lg 1 kohaselt kinnistu omand jagunemise

kandmisega äriregistrisse kinnistusraamatuväliselt üle omandavale äriühingule. Seega on senine

omanikukanne ebaõige. Riigilõivuseaduse § 19 lg 3 p 1 kohaselt on kinnistamisel riigilõivuvaba

alusetu või ebaõige kande parandamine. Kõikidel juhtudel, mil omand läheb üle

kinnistusraamatuväliselt (nt pärimisel, äriühingute ühinemisel ja jagunemisel), on tegemist ebaõige

kande parandamisega.

Ringkonnakohus ei ole vastanud määruskaebuse väidetele ning on eksinud, leides, et määrus ei ole

edasikaevatav.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegiumi arvates tuleb ringkonnakohtu määrus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

lg 1 p 1 alusel tühistada riigilõivuseaduse väära tõlgendamise tõttu. Lisaks ringkonnakohtu määrusele

tuleb TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tühistada ka maakohtu kinnistusosakonna määrus ja

kinnistamisavaldus tuleb saata maakohtu kinnistusosakonnale uueks läbivaatamiseks.

8. Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohus eksis, kui märkis määruses, et määrus ei ole

edasikaevatav. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 599 kohaselt võib avaldaja esitada määruskaebuse

kandemääruse peale, millega määrati tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 696 lg 3 teise lause kohaselt võib hagita menetluses tehtud muu määruse (st mitte

menetlust lõpetava määruse) peale edasi kaevata üksnes seadusega sätestatud juhul. Riigikohus on

oma 8. novembri 2006. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06 (RT III 2006, 41, 348) leidnud, et on

põhjendatud tõlgendada TsMS § 696 lg 3 teist lauset ja TsMS § 599 esimest lauset koostoimes

avaldaja kasuks nii, et edasikaebevõimalus on tagatud ka viimati mainitud sättes nimetatud puuduste

kõrvaldamise määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale. Kolleegium jääb selle seisukoha

juurde.

9. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus valesti tõlgendanud enne 1. jaanuari 2007. a kehtinud RLS

§ 19 lg 3 p 1. Nimetatud sätte kohaselt on kinnistamisel riigilõivuvaba alusetu või ebaõige kande

parandamine. Sama regulatsioon on sätestatud ka alates 1. jaanuarist 2007. a kehtiva RLS § 25 lg 1 p-

s 1. Seega tuleb riigilõivuvabastuse olemasolu väljaselgitamiseks analüüsida, kas tegemist on ebaõige

kande parandamise taotlusega.

Praegusel juhul on esitatud avaldus omanikukande parandamiseks, kuna äriühingu jagunemiskavas

on ette nähtud kinnistu omandiõiguse üleminek jagunevalt äriühingult omandavale äriühingule ja

jagunemise kohta on tehtud kanne äriregistrisse.

10. Kolleegium märgib esmalt, et riigilõivuseadust, mis paneb isikutele teatud lõivustatavate

toimingute tegemise korral peale avalik-õigusliku rahalise kohustuse, tuleb kahtluse korral

tõlgendada kohustatud isikute kasuks. Seega ei ole näiteks õige järeldada, et isikutel on kohustus

ebaõige kande parandamise eest tasuda riigilõivu juhtudel, mil kanne on muutunud ebaõigeks isikute

enda soovitud käitumise (nt äriühingu jagunemise) tagajärjel. Kui seadusandja soovis nt äriühingu

jagunemise tagajärjel tekkinud ebaõige kande parandamise eest kehtestada riigilõivu maksmise

kohustuse, oleks olnud vajalik see seaduses selgelt sätestada. Sarnasele järeldusele maksuseaduste

kohta on Riigikohus jõudnud nt oma otsuses haldusasjas nr 3-3-1-4-00 (RT III 2000, 11, 116), milles

leiti, et maksuõiguses ei ole üldjuhul lubatud seaduse tõlgendamine maksumaksja kahjuks, s.t

maksukoormust suurendavalt. See põhimõte tuleneb omakorda õigusriigi põhimõttest, et isiku õigusi

ja vabadusi ei saa avalik võim suvaliselt piirata.

11. Asjaõigusseaduse § 641 kohaselt on kinnisomandi üleandmiseks nõutav õigustatud isiku ja teise

poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine

kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. Seega on võimalik ka olukord, mil kinnisomand

läheb seaduse kohaselt üle ilma asjaõiguslepinguta ja sellekohase kandeta, st

kinnistusraamatuväliselt. Selline juhtum on näiteks pärimine. Äriseadustiku § 446 lg 1 esimese lause

kohaselt läheb jagunemise kandmisega jaguneva ühingu asukoha äriregistrisse jaguneva ühingu kogu

vara, eraldumise korral eraldatud vara, vastavalt jagunemislepingus ettenähtud jaotusele üle

omandavatele ühingutele. Seega seab ka ÄS § 446 lg 1 kinnisomandi ülemineku sõltuvusse mitte

kinnistusraamatu kandest, vaid äriregistrisse tehtavast äriühingu jagunemise kandest. Seega on ka

sellel juhul tegemist kinnistusraamatuvälise omandi tekkimisega.

12. Asjaõigusseaduse § 65 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, näiteks ei

ole tema õigust kinnistusraamatusse kantud, nõuda ebaõige kande muutmist või kustutamist.

Äriseadustiku § 446 lg 1 teise lause kohaselt tehakse pärast jagunemise kandmist jaguneva ühingu

asukoha äriregistrisse vara ülemineku kanded registrites omandava ühingu avaldusel.

Kinnistusraamatuseaduse § 651 kohaselt, kui kinnistusraamat on muutunud valeks asjaõiguse

kinnistusraamatuvälise ülemineku tõttu, võib kinnistusosakond kohustada omanikku või

testamenditäitjat esitama kinnistusraamatu parandamiseks avalduse ja kande tegemiseks vajalikud

dokumendid.

Riigikohus on 20. novembri 2003. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-128-03 (RT III 2003, 35, 368)

leidnud, et ebaõigeks saab pidada kannet, mis ei vasta tegelikule õiguslikule olukorrale, nt

kinnistusraamatu kanne, mis on tehtud tühise asjaõiguslepingu alusel. Praegusel juhul ei ole tegemist

tühise asjaõiguslepingu alusel tehtud kande ebaõigsusega, kuid kinnistusraamatuvälise omandamise

tõttu on omaniku kohta tehtud kanne siiski muutunud ebaõigeks. Kuna RLS § 19 lg 3 p 1 nägi ette, et

ebaõige kanne on riigilõivuvaba, on ringkonnakohus ebaõigesti jätnud muutmata maakohtu määruse,

millega anti avaldajale täiendav tähtaeg riigilõivu tasumiseks. Seetõttu tuleb nimetatud määrused

tühistada ning saata asi kinnistamisavalduse menetlemiseks maakohtule.

Kolleegium leiab ka, et enne 1. jaanuari 2007. a kehtinud RLS § 51 lg 1, mille kohaselt tasutakse

kinnistu uue omaniku kandmisel kinnistusraamatusse riigilõivu reeglina täismääras, reguleeris

juhtumeid, mil ei ole tegemist ebaõige kande muutmisega. Sellistel juhtudel oli seadusandja pidanud

RLS § 51 lg-te 2 ja 3 kohaselt selgesõnaliselt vajalikuks senise omaniku lähedaste isikute

sissekandmise korral uue omanikuna teha soodustusi riigilõivu määra kohta.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull