3-2-1-21-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-21-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. märts 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

H. P hagi M. O vastu lapse ülalpidamiseks väljamõistetud

elatise vähendamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-14967

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. P kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja H. P (isikukood xxxxxx-xxxx), esindaja vandeadvokaat

Natalia Lausmaa.

Kostja M. O (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Ingrid Kullerkann.

Asja läbivaatamise kuupäev

26. veebruar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 22. mai 2006. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri

2006. a otsus ning saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Natalia Lausmaale H. P kassatsioonkaebuselt 16. novembril 2006. a tasutud

kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H. P esitas 5. juulil 2005. a hagi M. O vastu, paludes vähendada temalt Harju Maakohtu

17. jaanuari 2005. a otsusega kostja kasuks laste ülalpidamiseks välja mõistetud elatise suurust ja

mõista tütre ülalpidamiseks välja 1000 krooni ja poja ülalpidamiseks 900 krooni kuus.

Maakohtu 17. jaanuari 2005. a otsusega mõisteti hagejalt kummagi lapse ülalpidamiseks välja 3000

krooni. Kuna elatis mõisteti välja alates hagi esitamisest, oli kohtuotsuse tegemise hetkel elatise

võlgnevus 66 000 krooni. Hageja on majanduslikult raskes olukorras ega ole võimeline kostja juures

elavate laste ülalpidamiseks väljamõistetud summat maksma. Soome Vabariigi seaduste kohaselt

peab tulumaksu elatiselt tasuma elatise maksja. Elatise võlgnevuse tasumiseks võttis hageja laenu

ning tal on eluasemelaen, mida peab igakuiselt tagasi maksma. Lisaks poolte ühistele lastele on

hageja ülalpidamisel tema lapsehoolduspuhkusel olev uus abikaasa ning kaks alaealist last uuest

abielust. Hagejaga koos elavad lapsed on märgatavalt halvemas olukorras kui kostja juures elavad

poolte ühised lapsed. Hageja oli sunnitud võõrandama oma kinnistu emale, et saada laenu

kohtuotsusest tuleneva elatisevõlgnevuse tasumiseks.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Laste vajadused ei ole kohtuotsuse tegemisest vähenenud.

Hagiavaldusest ei nähtu, millises ulatuses on hageja varaline olukord kohtuotsuse tegemise ajast

muutunud. Laenuandjad on hageja lähisugulased ja laenu kinnitav dokument võib olla fiktiivne ega

tõenda laenu kättesaamist. Hageja on kohtuotsuse tegemise järgselt asunud elatisraha vähendamise

eesmärgil tahtlikult halvendama oma majanduslikku olukorda. 2005. aasta alguses võõrandas ta

temale kuuluva kinnistu emale. Ta lapsendas abikaasa lapse, võttis sellega endale vabal tahtel

täiendavaid varalisi kohustusi. Hageja palk on tõendil näidatust suurem.

3. Harju Maakohus jättis 22. mai 2006. a otsusega hagi rahuldamata, leides, et elatise vähendamiseks

ei ole perekonnaseaduse (PKS) § 61 lg 3 järgi alust.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt mõisteti varasema kohtuotsusega hagejalt kostja kasuks laste

ülalpidamiseks välja kokku 6000 krooni. Otsuses tuvastati, et laste ülalpidamiseks vajalikud ja

põhjendatud kulutused on 8560 krooni kuus ning et hageja sissetulek on kostja sissetulekust neli

korda suurem ! kostja brutosissetulek on 4500 krooni kuus ja hageja brutosissetulek 1287 eurot 30

senti kuus.

Kostja netosissetulek on praegu 6941 krooni 50 senti kuus. Kostjale kuulub korteriomand, millele on

seatud hüpoteek summas 801 000 krooni. Igakuine laenu makse koos intressidega on 2535 krooni 40

senti. Arvestades kostja sissetulekut ja laenumakset, jääb kostja kasutusse igakuiselt enda ja laste

ülalpidamiseks 4406 krooni 10 senti. Kostja arvestuste kohaselt kulub laste vajaduste rahuldamiseks

kuus 7512 krooni, st laste vajadused on vähenenud pärast korteri ostmist.

Hageja varaline seisund on kohtuotsusega elatise väljamõistmise ajaga võrreldes suurenenud. Hageja

netosissetulek aastas on 269 042 krooni 96 krooni, s.o 22 420 krooni 25 senti kuus.

Laenukohustus oli hagejal juba eelmise kohtuotsuse tegemise ajal, seega ei ole see uueks asjaoluks

hageja varalise seisundi hindamisel. Hageja elatisevõla tasumiseks võetud laen on tõendamata.

Kinnistu võõrandmine ei saanud halvendada hageja varalist seisundit, kuna hageja seletuse kohaselt

hüvitati talle asja väärtus rahas. Tõendatud ei ole hageja väide, et saadud raha tasus ta võlgade

katteks. Asjaolu, et hagejal on elatise tasumises kostja ees võlgnevus, ei saa olla arvestatav elatusraha

vähendamisel, sest elatise võlgnevus tekkis hagejal juba ajal, mil kohtuotsusega temalt elatis välja

mõisteti.

Hageja lapsendas 17. mail 2005. a oma uue abikaasa poja. Teades, et ta on ka veel sündimata lapse

isa, pidi tema varalisest seisund võimaldama ülal pidada ka lapsendatavat. Hageja ei ole tõendanud, et

ta varaline seis halvenes märgatavalt pärast lapsendamist.

Hageja ja tema perekonna piisavalt head majanduslikku seisu kinnitab mh 6. oktoobril 2005. a

korteriomandi soetamine Eestis, kuigi 22. veebruaril 2006. a sõlmitud abieluvaralepingu järgi kuulub

nimetatud korteriomand üksnes hageja abikaasale. Seega on hageja alates elatise väljamõistmisest

vähendanud tahtlikult oma vara ja loobunud vara suurenemisest. Tõendatud ei ole, et hagejale

kuuluks vallas- või kinnisvara, kuid hageja kuusissetulek on suurenenud.

Praegu on hageja ülalpidamisel neli alaealist last: poolte 1. augustil 1999. a sündinud poeg ja

31. juulil 1996. a sündinud tütar; samuti hageja uuest abielust 12. mail 2005. a sündinud poeg ning

hageja abikaasa poeg, kelle hageja 17. mail 2005. a lapsendas. Hageja igakuine netosissetulek on

22 420 krooni. Igakuine laenu tagasimakse on 4721 krooni. Seega on hageja kasutuses 17 698 krooni

kuus, mis on kostja kasutuses olevast igakuisest summast ligi neli korda suurem ja puudub alus

elatise vähendamiseks. Hageja juures elavad lapsed ei ole halvemas olukorras kui kostja juures

elavad lapsed, sest nende ülapidamiseks jääb pärast kostjale laste ülalpidamiseks 6000 krooni

tasumist 11 698 krooni, millest jätkub kummalegi kooselavale lapsele enam kui 3000 krooni kuus.

Kuna kostja peab saadud elatiselt maksma ka tulumaksu, on hageja tegelik laste ülalpidamiskulude

kandmisel 2310 krooni lapse kohta. Hageja ei ole tõendanud abikaasa ülalpidamisvajadust ega selleks

hädavajalike kulusid.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse

norme, hinnates tõendeid selektiivselt ja tuginedes asjaoludele, mida pooled välja ei toonud.

Maakohus jättis arvestamata asjaolu, et Soomes kulub laste ülalpidamiseks rohkem raha kui Eestis.

Samuti kohaldas maakohus vääralt materiaalõiguse norme.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. oktoobri 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata,

kordamata maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus õigesti, et poolte varaline seisund ei

ole muutunud määral, mis annaks alust elatise suuruse muutmiseks PKS § 61 lg 3 alusel. Samuti jättis

maakohus õigesti arvestamata hageja väited elatise võla tasumiseks kinnistu võõrandamise ja

abikaasa ülalpidamise kohta, kuna need väited ei ole tõendatud. Maakohus ei pidanud nimetatud

asjaolude tuvastamiseks ise tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-te 4 ja 5 järgi tõendeid

koguma, sest selline kohustus on kohtul lapse, mitte aga lapsele elatist maksva poole huvide

tagamiseks.

Maakohus arvestas õigesti, et hagejale on küll lisandunud kaks ülalpeetavat, kuid samas on vastavalt

suurenenud ka tema sissetulek, mis elatise väljamõistmise otsuse järgi oli 1226 eurot kuus ja

2004. aasta maksudeklaratsiooni järgi 1736 eurot 80 senti kuus. Eluasemelaenu võttis hageja enne

elatise väljamõistmist ja maakohus arvestas seda elatise väljamõistmisel.

Vanema varalise seisundi muutumisena, ei ole arvestatav Eesti Vabariigi sotsiaalministeeriumi ja

Soome Vabariigi statistikaameti arvestatud lapsele keskmiselt kuluv summa. Vastavad arvnäitajad

olid olemas juba elatise väljamõistmise ajal ja need ei kajasta käesolevas vaidluses vanema

võimaluste ja lapse vajaduste muutumist.

Maakohus hindas õigesti poolte sissetulekuid ja põhjendatud kulutusi. Asjaolu, et hageja peab

makstavalt elatiselt tasuma Soome Vabariigi seaduste järgi tulumaksu, ei anna poolte varalist seisu

arvestades alust väljamõistetud elatise muutmiseks.

Maakohtu järeldus, et abikaasa last lapsendades pidi hageja silmas pidama, et ta jõuaks ülal pidada

kostjaga sündinud lapsi ja veel sündimata last, ei ole vastuolus humaanse mõtteviisi ja eetikaga. Kuna

vanemal on kohustus ülal pidada oma alaealisi lapsi, siis peab vanem otsustusi tehes tagama, et tal

oleks vahendeid kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks.

Maakohus ei lähtunud hageja varalise seisundi hindamisel mitte tema abikaasale kuuluvast varast,

vaid sellest, et korteriomandi omandamisel, mis toimus enne abieluvaralepingu sõlmimist, oli hageja

perekonnal vahendeid, et korteriomand soetada. Eeltoodu näitas varaliste vahendite olemasolu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ning teha asjas

uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oli elatise vähendamist nõudes hageja peamiseks väiteks

see, et väljamõistetud elatis jätab hageja teised lapsed halvemasse olukorda võrreldes lastega, kelle

ülalpidamiseks elatis välja mõisteti. Otsustades, et hageja sissetulekust piisab hageja teiste laste

ülalpidamiseks, ei arvestanud kohtud, et Eesti Vabariigi ja Soome Vabariigi elatustaseme miinimum

ja lapse ülalpidamiseks vajalikud kulutused on erinevad. Hageja esitas Soome Vabariigis lapse

ülalpidamiseks vajalike kulude kohta ka Statistikaameti vastava arvestuse, mille kohtud

põhjendamatult arvestamata jätsid. Kohtud lähtusid vanemate varalise seisundi kindlakstegemisel

üksnes Eesti Vabariigi elatustasemest, kuigi pidid kindlaks tegema kummagi vanema tegeliku varalise

seisundi, st arvestama mh asjaoluga, et hageja elab koos teiste lastega Soome Vabariigis. Õige ei ole

võrrelda vanemate sissetulekuid pelgalt eesti kroonidesse ümberarvutatult.

Kui kohus leidis, et riikide elatustasemete võrdlemiseks ja seal elavate laste vajaduste täpseks

määramiseks ei ole esitatud piisavalt tõendeid, pidi kohus TsMS § 230 lg 4 järgi tegema hagejale

ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.

Asjakohased ei ole kohtute põhjendused hageja varaliste tehingute ja võetud ülalpidamiskohustuse

kohta.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 5 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada

ning asi tuleb saata Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad hagejalt kohtu otsusega väljamõistetud elatise vähendamise üle. Vastavalt PKS

§ 61 lg-le 2 määratakse elatis lapsele kindlaks igakuise elatusrahana, lähtudes kummagi vanema

varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Vanema varalise seisundi või lapse vajaduse muutumisel

võib kohus PKS § 61 lg 3 järgi elatise suurust huvitatud isiku nõudel muuta. Seega, kui vanemalt

lapse ülalpidamiseks välja mõistetud igakuine elatis ei vasta enam vanema varalisele seisundile või

lapse vajadusele, saab kohus elatist vastavalt muutunud olukorrale suurendada või vähendada.

11. Praegusel juhul mõisteti hagejalt Harju Maakohtu 17. jaanuari 2005. a otsusega kummagi lapse

ülalpidamiseks igakuiselt välja 3000 krooni, s.o kokku 6000 krooni. Hageja esitas 5. juulil 2005. a

hagi elatise vähendamiseks. Hageja põhjendas elatise vähendamist asjaoluga, et tema varaline seisund

on muutunud. Hageja varalise seisundi muutumine on hageja esiletoodud asjaolude kohaselt muu

hulgas tingitud sellest, et hageja on lisaks Eestis elavatele lastele kohustatud ülal pidama ka pärast

elatise väljamõistmist oma uuest abielust sündinud last ja abikaasa lapsendatud last.

Kolleegium leiab, et kohustatud vanemale uute ülalpeetavate lisandumine mõjutab selle vanema

varalist seisundit ning võib olla aluseks juba väljamõistetud elatise vähendamisele.

12. Elatise vähendamiseks vanema varalise seisundi muutumisel on alust eelkõige siis, kui vanema

varaline seisund ei võimalda pärast väljamõistetud elatise maksmist kohustatud vanemal oma teisi

alaealisi lapsi võrdväärselt ülal pidada.

EV lastekaitse seaduse § 10 järgi on lastel võrdne õigus saada abi ja hooldust ning areneda, sõltumata

soost ja rahvusest ning sellest, kas nad elavad täisperekonnas või üksikvanemaga, kas nad on

lapsendatud või hooldatavad, kas nad on sündinud registreeritud või registreerimata abielust, kas nad

on terved, haiged või puudega. Laste võrdse kohtlemise põhimõte tuleneb ka ÜRO Lapse õiguste

konventsiooni artiklist 2, mille järgi tunnustavad ja tagavad konventsiooniga ühinenud riigid kõigile

lastele võrdselt konventsioonis sätestatud õigused. Konventsiooni artikkel 18 järgi tunnustavad riigid

põhimõtet, et mõlemad vanemad vastutavad ühiselt lapse üleskasvatamise ja arendamise eest.

Vanematel või teatud juhtudel seaduslikel hooldajatel lasub esmane vastutus lapse üleskasvatamise ja

arendamise eest. Lapse huvid peavad olema nende tähelepanu keskpunktis. Ka PKS § 50 lg 1 järgi on

vanemal õigus ja kohustus last kasvatada ja tema eest hoolitseda. Samuti on vanem PKS § 60 lg 1

kohaselt kohustatud oma lapsi ülal pidama.

Eeltoodust tulenevalt peab vanem tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja

arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Õige ei ole eelistada vanemast lahus elavaid lapsi

vanemaga koos elavatele lastele ega rahuldada vanemast lahus elavate laste vajadusi vanemaga koos

elavate laste vajaduste arvel. Lapsi tuleb kohelda võrdselt. Nimetatut kinnitab ka PKS § 61 lg 5, mille

järgi võib kohus elatise suurust vähendada alla kehtestatud elatise miinimummäära, kui vanemal on

teine laps, kes elatise väljamõistmisel selles suuruses osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui

elatist saav laps. Ka miinimummäärast suurema elatise väljamõistmisel tuleb siiski arvestada

asjaoluga, et kohustatud isiku teised ülalpeetavad lapsed ei osutuks vähem kindlustatuks.

13. Praegusel juhul elavad hageja elatist saavad lapsed kostjaga Eesti Vabariigis ja hageja elab oma

uue perekonnaga Soome Vabariigis. Hageja väitel on temaga koos Soomes elavad lapsed vähem

kindlustatud kui Eestis elavad lapsed. Oma väite tõendamiseks esitas hageja tõendi selle kohta, kui

suur on Soomes keskmiselt lapse vajadus. Maakohus leidis, et hageja juures elavad lapsed ei ole

halvemas olukorras kui kostja juures elavad lapsed, sest pärast kostjale laste ülalpidamiseks 6000

krooni tasumist jääb hagejal kummagi temaga koos elava lapse ülalpidamiseks enam kui 3000 krooni

kuus. Ringkonnakohus möönis, et hagejale on lisandunud kaks ülalpeetavat, kuid hageja varaline

seisund ei ole muutunud sel määral, et see annaks alust elatist vähendada.

14. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kolleegiumi

arvates ei ole maa- ega ringkonnakohtu otsus põhjendatud, sest kohtud ei ole tuvastanud hageja

Soomes elavate laste vajadusi.

Põhjendatud ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et vanema varalise seisundi muutumisena, ei ole

arvestatav Eesti Vabariigi sotsiaalministeeriumi ja Soome Vabariigi statistikaameti arvestatud lapsele

keskmiselt kuluv summa, sest vastavad arvnäitajad olid olemas juba elatise väljamõistmise ajal ja

need ei kajasta käesolevas vaidluses vanema võimaluste ja lapse vajaduste muutumist. Kuna hagejale

sündis pärast elatise väljamõistmist laps ning ta lapsendas ka abikaasa lapse, tekkis hagejal kohustus

pidada lisaks Eesti Vabariigis elavatele lastele ülal ka temaga koos Soome Vabariigis elavaid lapsi.

Nimetatud asjaolu muutis hageja varalist seisundit. Seetõttu tuli väljamõistetud elatise suuruse

muutmise üle otsustades selgitada välja, kui palju muutus hageja varaline seisund. Alama astme

kohtud tuvastasid, et hageja keskmine sissetulek suurenes, kuid kohtud jätsid tuvastamata, kui suur

on hageja Soomes elavate laste vajadus.

Hageja esitas temaga koos Soome Vabariigis elavate laste vajaduse tõendamiseks statistilised

andmed. Kui kohtud leidsid, et esitatud tõend ei ole piisav Soomes elavate laste vajaduse

tõendamiseks, pidid kohtud tegema hagejale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid Soomes elavate

laste vajaduse tõendamiseks.

Põhjendamatu on ringkonnakohtu seisukoht, et maakohus ei pidanud nimetatud asjaolude

tuvastamiseks ise TsMS § 230 lg-te 4 ja 5 järgi tõendeid koguma, sest selline kohustus on kohtul

lapse, mitte aga lapsele elatist maksva poole huvide tagamiseks. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta

asjaolu, et elatise vähendamist taotleti sel põhjusel, et hagejaga koos elavad lapsed osutuvad vastasel

juhul elatist saavatest lastest vähemkindlustatuks. Sellistel asjaoludel pidi ringkonnakohus hageja

Soomes elavate laste huvide kaitseks TsMS § 230 lg 4 alusel kohustama kostjat vajalikke tõendeid

esitama ning vajadusel nõudma asjakohast teavet TsMS § 230 lg 5 alusel ka muudelt isikutelt või

asutustelt. Asjaolu, et hageja ja tema uuest abielust lapsed elavad Soomes, ei tähenda, et nende laste

huvid võiksid Eesti Vabariigis toimuvas kohtumenetluses jääda kaitseta. Vastavalt ÜRO Lapse

õiguste konventsioonile tuleb lapsi kohelda võrdselt.

Kolleegium märgib, et juhul kui hageja ei esita piisavalt tõendeid Soomes elavate laste vajaduse

kohta, võib osutuda vajalikuks koguda tõendeid Soome Vabariigis. Vastavalt TsMS § 241 lg-le 2

toimub tõendite kogumine mõnes muus Euroopa Liidu liikmesriigis EL Nõukogu

määruses 1206/2001 sätestatud korras teise riigi kohtu abil või vahetult.

15. Kuna kohtud on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, ei saa Riigikohus vaidlust ise

lahendada ja asi tuleb TsMS § 692 lg 1 p 5 alusel saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik