3-1-1-118-06 · Riigikohus

Riigikohtunik Eerik Kergandbergi

eriarvamus

Nõustun Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu otsuse nr 3-1-1-118-06 resolutiivosaga. Põhistuste osas

jään aga järgmistel kaalutlustel eriarvamusele.

1. Tulenevalt eeskätt karistusseadustiku § 2 lg-st 2, aga ka tänasest

karistusõiguslikust regulatsioonist tervikuna, puudub Eestis karistusõiguses

võimalus jätta mingit tegu süüteoks tunnistamata mistahes otstarbekuse kaalutlusel

ja sealhulgas ka nõndanimetatud vähetähtsuse motiivil, kui on tuvastatud, et

formaalselt on isiku käitumises süüteokoosseis, puuduvad õigusvastasust välistavad

asjaolud ja isik on selle teo toimepanemises KarS II peatüki 3. jaos sätestatu mõttes

süüdi.

2. Eelkirjeldatud materiaalõiguslik "null-tolerants" on edasi kandunud ka

kriminaalmenetlusse.

Vastavalt

KrMS

§-le

6

tuleb

kriminaalmenetluse

alustamissituatsioonides lähtuda kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest

koos sama seadustiku §-s 199 ettenähtud eranditega. Nende erandite hulgas pole aga

võimalust jätta kriminaalmenetlus alustamata süüteo vähesele tähtsusele, vähesele

ohtlikkusele või muule sellisele kvantitatiivsele mõõtmele tuginevalt. Samal ajal on

KrMS §-st 6 tulenevalt võimalus lõpetada juba alustatud kriminaalmenetlust ka

otstarbekusest lähtuvalt.

3. Raske oleks mitte nõustuda Otsuse p-s 18 märgituga, et VTMS §-st 2 lähtuvalt

tuleks ülakirjeldatud viisil mõistetavat kohustuslikkuse põhimõtet kohaldada ka

väärteomenetluse alustamissituatsioonides, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole

otseselt sätestatud teisiti. Ma ei oska väärteomenetluse seadustikust leida kohta, kus

oleks selles osas midagi sätestatud teisiti. Ka VTMS 10. peatüki 1. jaos sätestatud

hoiatamismenetlus ning sealhulgas suulise hoiatamise menetluski eeldavad

vääramatult väärteomenetluse alustamist. Selline järeldus tuleneb üheselt VTMS §

53 lg 5 esimesest lausest, mille kohaselt hoiatamismenetluse kohaldamine ei

tähenda mitte väärteomenetluse alustamata jätmist vaid selle lõpetamist.

4. Kooskõlas viimatimärgituga ei saa ma nõustuda Otsuse p-st 18 lähtuva võimaliku

mõttekäiguga, nagu tohiksid politseiametnikud väärteotunnuste olemasolul unustada

menetluse kohustuslikkuse põhimõtte ja jätta väärteomaterjalid vormistamata siis,

kui nad loevad rikkumise "Liiklusjärelevalve teostamise korra" (edasiselt - Kord)

§ 36 lg-le 2 tuginevalt väheohtlikuks. Väärteotunnuste olemasolul on selline

võimalus seadusega välistatud ja sel viisil välistatud võimalust ei saa isegi mitte

Vabariigi Valitsuse kehtestatud Korraga taasluua. See tähendab seda, et igati

seaduslik võimalus Korra § 36 lg 2 alusel suulise märkuse tegemiseks on

politseinikul vaid sellise õiguserikkumise puhul, mis ei ole kvalifitseeritav

väärteona.

5. Vaatamata eelmärgitule ei ole ma seda meelt, et väärteomenetluse alustamisel ei

võiks lähtuda otstarbekuse põhimõttest. Pigem tuleks sellist võimalust lugeda igati

otstarbekaks. Kuid siin on tegemist vaid de lege ferenda korras lahendatava

probleemiga.

Eerik Kergandberg