3-1-1-118-06 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-118-06

Otsuse kuupäev

26. märts 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi K. P. ja S. K. süüdistuses KarS § 294 lg 2 p 3 - § 25 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2006. a otsus kriminaalasjas nr 1-06-2708

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

K. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson ja S. K. kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

14. veebruar 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2006. a otsus muutmata ja kassatsioonid rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. P. ja S. K. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 294 lg 2 p 3 järgi selles, et nemad, töötades Põhja Politseiprefektuuri

liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse konstaablitena võtsid ühiselt ja kooskõlastatult grupis kuriteo matkijalt altkäemaksu.

Nimelt peatasid K. P. ja S. K. 27. juulil 2005. a kella 13.40 ajal tööülesandeid täites Tallinnas X tee alguses kuriteo matkija

juhitud sõiduauto Škoda, kuna autot juhtinud isik pani toime liiklusseaduse (LS) § 7422 lg 2 ja § § 7435 lg 1 järgi

kvalifitseeritavad väärteod, s.o ületas lubatud sõidukiirust ja juhtis sõidukit kinnitamata turvavööga. K. P. ja S. K. ei

vormistanud rikkumiste kohta väärteomaterjale ja võtsid selle eest kuriteo matkijalt 1000 krooni altkäemaksu.

2. Harju Maakohtu 31. mai 2006. a otsusega tunnistati K. P. süüdi KarS § 294 lg 1 järgi ja teda karistati üheaastase

vangistusega, mis jäeti tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. Sama kohtuotsusega mõisteti S. K. KarS § 294

lg 2 p 3 järgi õigeks.

Maakohus leidis, et kriminaalasjas läbiviidud jälitustegevuse erandtoiming - kuriteo matkimine - väljus jälitustegevuse

seadusega lubatud piiridest, sest initsiatiiv altkäemaksu andmiseks tuli kuriteo matkijalt, kes seega ületas matkimisel lubatud

käitumise piirid. Kuriteo matkimise käigus on lubamatu teootsuse esilekutsumine isikutel, kellel see eelnevalt puudus.

Kriminaalasjas tuvastatu ei viita sellele, et K. P. oleks pannud kuriteo toime ka ilma matkija aktiivse tegevuseta.

Järgnevalt asus maakohus seisukohale, et K. P.-le esitatud süüdistus tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 294 lg 1 järgi, kuna

kriminaalasjas ei ole tõendatud, et K. P. ja S. K. tegutsesid altkäemaksu võtmisel ühiselt ja kooskõlastatult. On tõendatud, et

kuriteo matkija andis raha K. P.-ile ning selle tehingu ajal S. K. politseiautos ei viibinud. Kuigi S. K. kuulis autos viibides, et

kuriteo matkija pakub protokolli asemel kokkulepet, mille kohta S. K. ütles, et igasugused kokkulepped toovad neile

pahanduse, ei anna matkija ettepaneku kuulmine alust väita, et S. K. oli teadlik K. P.-i poolt altkäemaksu võtmisest. Samuti ei

ole tõendatud, et K. P. informeeris S. K.it altkäemaksu võtmisest ja edastas osa summast S. K.-le. Pole tuvastatud, et K. P. ja S.

K. oleksid omavahel eelnevalt kooskõlastanud kuriteo matkijalt või mõnelt teiselt liikluseeskirja rikkujalt altkäemaksu

võtmise. Seega tuleb S. K. talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. K. P.i süü on peale tema enda ja kuriteo matkija ütluste

tõendatud veel aktiga kuriteo matkijale raha üleandmise kohta, matkija allkirjaga raha tagastamise kohta, jälitusprotokolli,

stenogrammi, videosalvestuse, äratundmiseks esitamise protokolli ja fototabeliga.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Jüri Kasesalu, kes taotles

maakohtu otsuse tühistamist K. P.-i süüditunnistamises KarS § 294 lg 1 järgi ja S. K.-i õigeksmõistmises KarS § 294 lg 2 p 3

järgi. Prokurör taotles nii K. P.-i kui ka S. K.-i süüditunnistamist ja karistamist KarS § 294 lg 2 p 3 järgi.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2006. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus S. K.-i õigeksmõistmises KarS § 294

lg 2 p 3 järgi ja K. P.i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 294 lg 1 järgi ning talle KarS § 73 alusel määratud katseaja

kestuse osas. Ringkonnakohus tunnistas K. P.-i ja S. K.-i süüdi KarS § 294 lg 2 p 3 - § 25 lg-te 1 ja 2 järgi ning karistas

mõlemat süüdistatavat kolmeaastase vangistusega, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi neljaaastase katseajaga täitmisele

pööramata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuses on sisemine vastuolu. Nimelt asus maakohus seisukohale, et kriminaalasjas

toimetatud kuriteo matkimine ei vasta kriminaalmenetlusõiguse nõuetele. Kohtu selline järeldus peaks välistama

jälitustoimingu teabesalvestise kui seadusliku tõendi arvestamise tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude tuvastamisel.

Maakohus on aga jälitustegevuse teabesalvestile tuginenud nii süüdistatavate ja tunnistaja ütlustele kui ka K. P.-i ja S. K.-i

käitumisele hinnangu andmisel.

Kriminaalasja materjalide põhjal on tuvastatav, et juba 28. veebruaril 2005. a oli alustatud KarS § 294 lg 1 tunnustel

kriminaalmenetlust Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna konstaabli suhtes ja menetluse käigus selgus, et

altkäemaksu võtjate ring on suurem ning on alust kahtlustuseks, et sinna kuuluvad ka K. P. ja S. K. Seega on ainetu ja

vastuolus kriminaalasja materjalidega maakohtu seisukoht, et enne jälitustoimingute teostamist puudus teave süüdistatavate

võimaliku kuritegeliku käitumise kohta.

Seoses maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul väljus kuriteo matkija tegevus seadusega lubatud piiridest, märkis

apellatsioonikohus, et altkäemaksu võtmine eeldabki, et just matkijal tuleb olla aktiivsemaks pooleks. Jälitustoimingu tulemina

saadud teabesalvestise põhjal on tuvastatav, et matkija palvele protokolli tegemata kokkuleppele jõuda küsis politseitöötaja

temalt korduvalt, et milles me kokku lepime. Ettepanekust jätta protokoll tegemata ja maksta politseinikele sündmuskohal raha

väljendus selgelt altkäemaksu andmise soov. Selle asemel, et lõpetada selline ametiisiku mõjutamine ja koostada

väärteoprotokoll, küsis politseiametnik hoopis, miks rikkuja panka ei soovi maksta ja jätkas juttu kokkuleppe saavutamisest.

Kohtukolleegium leidis, et käesoleval juhul oli juba peale matkija esmast ettepanekut kokkuleppele jõudmise ja kohapeal raha

maksmise kohta tuvastatav süüdistatavate valmisolek altkäemaksu vastuvõtmiseks. Jutuajamise jätkamisel kinnistub selline

valmisolek veelgi. Ringkonnakohtu hinnangul oli matkija poolt altkäemaksu andmise-võtmise ettepaneku tegemine hinnatav

lubatud teoprovokatsioonina ning maakohtu vastupidine seisukoht ei ole kooskõlas kriminaalasjas olevate tõenditega.

Kriminaalasjas kontrollitud tõendite alusel on tuvastatav süüdistatavate ühine ja kooskõlastatud käitumine altkäemaksu

võtmisel. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et altkäemaksu võtmine on lõpule viidud, kui ametiisik on altkäemaksuandja

suhtes üles näidanud valmisolekut seadusega nõutava toimingu tegematajätmiseks pakutava vara või soodustuse vastu.

Teabesalvestise alusel on tuvastatav, et S. K. viibis autos koos K. P.i ja kuriteo matkijaga ning sekkus aktiivselt jutuajamisse,

kui matkija korduvalt pakkus kokkulepet, mis seisnes politseinikele raha andmises vastutasuks õigusrikkumise protokolli

tegemata jätmise eest. Just S. K. selgitas, et kokkulepped võivad neile pahandusi tuua. Seega oli S. K. täielikult teadlik, milles

seisnes matkija poolt pakutav nn kokkulepe. Kuigi S. K. ei viibinud patrullautos ajal, mil K. P. ja matkija leppisid kokku

altkäemaksu summas, sisenes S. K. uuesti autosse, kui matkija kinnitas, et neil ei tule mingeid jamasid. S. K.-i juuresolekul

ütleb K. P.: "Noh kui Te ütlete, et mingit jama ei tule, siis noh anname andeks". Tõendi vahetul uurimisel oli tuvastatav ka

edasine lause: "No, anname". Samuti on selgelt tuvastatav fakt, et ajal, kui S. K. viibib autos otsib matkija taskust raha, võtab

raha välja ja hakkab sealt vajalikku summat otsima. Alles seejärel lahkub S. K. autost. Seega ei anna fakt, et S. K. ei viibinud

vahetult matkija poolt raha üleandmise juures või et pole tuvastatud K. P.-i ja S. K.-i eelnev kokkulepe altkäemaksu võtmiseks,

alust S. K.-i õigeksmõistmiseks. Tuvastamist on leidnud S. K.i nõustumine raha lubamisega vastutasuks selle eest, et

politseiametnikud jätavad ametiisikutena seadusest tuleneva õigusrikkumise protokolli koostamata.

Ringkonnakohus ei soostunud prokuröri seisukohaga, et K. P.-le ja S. K..-le mõistetav vangistus tuleks osaliselt, s.o kuue kuu

ulatuses kohe täitmisele pöörata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE PÕHJENDUSED

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid K. P.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Raivo Bergson ja S.

K.-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Marina Leis.

6. K. P.i kaitsja kassatsioonis taotletakse K. P.-i puudutavas osas ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava olukorda

raskendamata uue kohtuotsuse tegemist.

Kassaator leiab, et kohtud on kohaldanud vääralt materiaalõigust, kuna K. P.-i tegu ei ole käsitatav mitte altkäemaksu, vaid

hoopis pistise võtmisena. Kohtud pole analüüsinud, kas ja miks pidid politseiametnikud koostama kiiruseületamise kohta

protokolli. Matkija poolt toime pandud liiklusalased rikkumised ei pidanud tingimata kaasa tooma väärteomenetluse

alustamist, väärteoprotokolli koostamist ja süüdlase karistamist. Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määrus nr 67

"Liiklusjärelevalve teostamise kord" käsitleb §-s 36 õiguserikkumisele reageerimist. Selle paragrahvi teise lõike kohaselt võib

väheohtliku liiklusalase õiguserikkumise korral liiklusjärelevalve teostaja piirduda kohapeal sellele tähelepanu juhtimisega või

suulise märkusega. Kaitsja märgib, et suulise märkuse tegemisel või õiguserikkumisele tähelepanu juhtimisel ei ole protokolli

või muu dokumendi koostamist ette nähtud. Seadusega ei ole reguleeritud, milline liiklusalane rikkumine on väheohtlik.

Praktikas on kiiruse ületamise või lahtise turvavööga sõitmise eest märkustega piirdumine igapäevane. Laagna tee Tallinnas on

kahesuunaline eraldusribaga sõidutee, kus on kummaski suunas vähemalt kolm sõidurida. Seega on tegemist ühe vähemohtliku

linnateega Eestis. Matkimise ajal oli teel väike liiklustihedus.

Kokkuvõttes pole kohtud tuvastanud, et K. P.-i poolt protokolli koostamata jätmine oli iseenesest ebaseaduslik.

Lisaks eeltoodule on kassaator seisukohal, et K. P. ei pannud kuritegu toime isikute grupis. Raha pakkumine algas ajal, mil S.

K. ei olnud politseiautos, samuti polnud S. K. autos siis, kui K. P. tegi matkijale ettepaneku raha mapi vahele panna. Asjaolu,

kas S. K. sai aru, et K. P. tegeleb pistisevõtmisega, ei oma karistusõiguslikku tähendust. Ringkonnakohtu otsuses pole

näidatud, milles seisnes S. K.-i roll pistise võtmises.

7. S. K.i kaitsja taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja Harju Maakohtu otsuse jõustamist.

Kassatsioonis leitakse, et ringkonnakohus rikkus kriminaalmenetluse norme, kuna jättis jälitustegevuse videosalvestuse

kõrvutamata salvestuse protokolliga. Apellatsioonikohus järeldas, et S. K. oli kuriteo matkija poolt pakutavast kokkuleppest

teadlik, kuna ta ütles pärast K. P.-i sõnu "Noh kui Te ütlete, et mingit jama ei tule, siis noh anname andeks"; "No anname".

Teabesalvestuse stenogrammist sellise väljendi kasutamist ei nähtu. Videosalvestusest järeldub, et säärase väljendi oletatava

ütlemise ajal ei osalenud S. K. kõneluses. Ka tunnistajana üle kuulatud matkija väitis, et vene rahvusest politseiametnik ei

rääkinud üldse ja läks raha andmise ajal autost välja. Seega pole tõendatud, et S. K. võttis altkäemaksu.

Samuti nõustub kassaator Harju Maakohtu seisukohaga, et kuriteo matkija väljus käesoleval juhul jälitustegevuse seadusega

lubatud piiridest.

8. Kassatsioonivastuses esitab Põhja Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Jüri Kasesalu taotluse jätta kassatsioonid

rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata. Prokurör märgib, et vestluses kuriteo matkijaga rääkisid politseiametnikud

just väärteokaristusest, andes sellega mõista, et nn kokkuleppe alternatiiviks saab olla üksnes väärteokaristus. Seega on

ringkonnakohus õigesti käsitanud vastuvõetud rahasummat altkäemaksuna. Samuti on ringkonnakohus oma otsuses selgelt

näidanud, milles seisnevad maakohtu vead tõendite hindamisel ja andnud omapoolse hinnangu tõenditele nende omavahelises

riimumises.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt K. P.-i kaitsja kassatsiooni pinnalt tõusetuvat küsimust, millistele

argumentidele on võimalik kassatsioonis tugineda (I); seejärel selgitab kolleegium pistise võtmise (KarS § 293) ja altkäemaksu

võtmise (KarS § 294) piiritlemist (II); vastab küsimusele, kas K. P.-le ja S. K.-le süüksarvatud käitumine on käsitatav

altkäemaksu või pistise võtmise katsena ja kas see tegu on toime pandud isikute grupi poolt (III) ning annab hinnangu

väidetavatele kriminaalmenetluse normide rikkumisele kohtueelses- ja kohtumenetluses (IV). Lõpuks võtab kolleegium

seisukoha esitatud kassatsioonide põhjendatuse suhtes (V).

I

10. Vastavalt KrMS § 344 lg 1 p-dele 1 ja 2 tekib kassatsiooniõigus kohtumenetluse poolel, kelle huvides või kelle vastu on

kasutatud apellatsiooniõigust või kelle suhtes on ringkonnakohus maakohtu otsust muutnud või tühistanud. Kuna erinevalt

maakohtust tunnistas ringkonnakohus K. P.-i KarS § 294 lg 1 asemel süüdi KarS § 294 lg 2 p 3 - § 25 lg-te 1 ja 2 järgi, tekkis

kassatsiooniõigus ka K. P.-i kaitsjal, kes polnud maakohtu otsust apelleerinud. Jättes apellatsiooni korras vaidlustamata

maakohtu otsuse, millega tunnistati K. P. süüdi altkäemaksu võtmises, esitas kaitsja Riigikohtule kassatsiooni, milles ta väidab,

et nii maa- kui ka ringkonnakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust, kvalifitseerides tema kaitsealuse tegevuse pistise

võtmise asemel ekslikult altkäemaksu võtmisena.

11. Kriminaalkolleegium märgib, et kriminaalasjades saab kassatsiooni aluseks olla üksnes materiaalõiguse ebaõige

kohaldamine või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine ringkonnakohtu poolt. Seejuures tuleb kassatsioonis ära näidata,

millega ringkonnakohus on materiaal- või menetlusõiguse vastu eksinud (KrMS § 347 lg 2 p-d 4 ja 7 koostoimes). On selge, et

kui kohtumenetluse pool, kes leiab, et maakohus on kohaldanud teatud küsimuses vääralt materiaalõigust, jätab sellesisulised

väited apellatsioonis kajastamata või ei esita üldse apellatsiooni, ei teki ringkonnakohtul üldjuhul vajadust ja võimalust

põhistada, miks on kohaldatud üht või teist karistusseadustiku sätet. Apellatsioonikohus ei saa vastata argumentidele, mida

pole esitatud. Olukorras, kus kohtumenetluse pool esitab oma seisukoha süüdistatava teole antava materiaalõigusliku hinnangu

kohta alles kassatsioonis, puudub Riigikohtul võimalus analüüsida ringkonnakohtu põhistusi selles küsimuses. Seeläbi on

riivatud Põhiseaduse § 149 lg-test 1-3 tulenevat kohtumenetluse kolmeastmelisuse põhimõtet. Kriminaalkolleegiumi hinnangul

on taunitav olukord, kus kohtumenetluse poole ebajärjekindlus oma seisukohtade esitamisel muudab kassatsioonimenetluse

sisuliselt apellatsioonimenetluse alternatiiviks.

12. Kui kohtumenetluse pool ei ole esimese astme kohtu otsust apellatsiooni korras vaidlustanud, kuid tal tekib

kassatsiooniõigus KrMS § 344 lg 1 p 2 alusel seetõttu, et ringkonnakohus on maakohtu otsust muutnud või on selle tühistanud,

on kassatsioonimenetluse olemusega kooskõlas ringkonnakohtu otsuse kasseerimine üksnes ulatuses, milles viimasega

maakohtu otsust revideeriti.

13. Lähtudes KrMS § 349 lg 4 p-st 2 tulenevast Riigikohtu ülesandest tagada seaduse ühetaoline kohaldamine, peab

kriminaalkolleegium käesolevas asjas siiski vajalikuks käsitleda K. P.-le ja S. K.-le süüksarvatud tegudele antud õigusliku

kvalifikatsiooni paikapidavust ja sellega seoses altkäemaksu võtmise (KarS § 294) ja pistise võtmise (KarS § 293) koosseisude

piiritlemist.

II

14. Karistusseadustiku §-des 293 ja 294 kirjeldatud käitumine kujutab endast ametiisiku aususkohustuse rikkumist. Mõlema

kuriteokoosseisu järgi on karistatav vara või muu soodustuse lubamisega nõustumine või selle vastuvõtmine, kusjuures

põhjuslik seos nimetatud tegude ja ametiisiku eelnenud või järgneva käitumise vahel ei ole vajalik, piisab nn

ekvivalentsussuhtest. Ametiisiku tegu peab kujutama endast vastutasu eest tehtut või tehtavat: see on pistise või altkäemaksu

andja jaoks sisuliselt ostetud või ostetav vastuteene, pistise või altkäemaksu võtja ehk ametiisiku jaoks tasustatav või

tasustatud teene. Muid tingimusi ametiisiku teole ei seata.

15. Karistusseadustiku § 293 kohaselt on pistise võtmine ametiisiku poolt talle vara või muu soodustuse lubamisega

nõustumine või vara või muu soodustuse vastuvõtmine vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades

toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega lubatud teo, või on seaduslikult jätnud teo toime

panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata edaspidi. Altkäemaksu võtmisena käsitab KarS § 294 seevastu

ametiisiku poolt talle vara või muu soodustuse lubamisega nõustumist või vara või muu soodustuse vastuvõtmist vastutasuna

selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega

mittelubatud teo, või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et ta jätab selle toime panemata

edaspidi.

Seega erinevad pistise ja altkäemaksu võtmise süüteokoosseisud teineteisest üksnes selle poolest, et pistise võtmise moodustab

ametiisiku poolt pistiseandja huvides õiguspärase teo toimepanemine või toimepanemata jätmine, altkäemaksu võtmise puhul

paneb aga ametiisik altkäemaksuandja huvides toime või jätab toime panemata õigusvastase teo.

16. Kriminaalkolleegium leiab, et KarS §-des 293 ja 294 ette nähtud süüteokoosseisudes sisalduvad tunnused "seadusega

lubatud tegu" ja "seadusega mittelubatud tegu" kujutavad endast kogu teole hinnangut andvaid koosseisutunnuseid. Seejuures

on oluline rõhutada, et ametiisiku teole antav õiguslik hinnang - õiguspärane või õigusvastane - ei sõltu sellest, millised on

talle vara või muu soodustuse andmise või pakkumise muud tingimused. Nii näiteks ei anna pelgalt asjaolu, et ametiisik pani

mingi teo toime või jättis toime panemata vastutasuna saadud raha eest, automaatselt alust sellist käitumist vaadelda

altkäemaksu võtmisena KarS § 294 mõttes. Tõsiasi, et ametiisik teeb midagi ainult selle tõttu, et talle lubatakse või ka antakse

selle eest tasu, ei ütle veel midagi teo seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse kohta. Teisisõnu - ametiisiku teo lugemine

seaduslikuks või ebaseaduslikuks ei sõltu teistest objektiivsetest koosseisutunnustest, vaid üksnes isoleeritult ametiisiku teole

antavast hinnangust. Sellise hinnangu andmine kuulub kohtu pädevusse, kes peab oma otsustust põhjendama, arvestades

konkreetse teo faktilisi asjaolusid ja ametiisiku tegevust reguleerivaid õiguslikke eeskirju, kuid kaitseõiguse tagamiseks tuleb

KarS §-des 293 ja 294 sätestatud vastavad koosseisutunnused "seadusega lubatud tegu" ja "seadusega mittelubatud tegu" avada

juba süüdistuses. Juhul kui ametiisikule on teo toimepanemise või toimepanemata jätmise otsustamisel õigusaktidega jäetud

diskretsiooniruum (näiteks väärteomenetluse kohtuvälise menetleja pädevus rakendada väärteo menetlemisel hoiatamis-, kiir-

või üldmenetlust), ei ole kohus ametiisiku teo objektiivse õiguspärasuse või õigusvastasuse hindamisel seotud ametiisiku

otsustustega.

III

17. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistus K. P.-i ja S. K.-i tegevuse kvalifitseerimisel KarS § 294 lg 2 p 3 järgi lähtunud

sellest, et nad ei vormistanud liiklusseaduse nõuete rikkujale väärteomaterjale, saades selle eest vastutasuna 1000 krooni.

Kriminaalkolleegium leiab, et sellega on süüdistus asunud seisukohale, et kriminaalasjas esinenud asjaoludel (teeolud,

liiklustihedus jms) oli politseiametnikest süüdistatavate poolt matkija liiklusalaste rikkumiste suhtes väärteoprotokolli või

kiirmenetluse otsuse koostamata jätmine vaadeldav ametiisikute ebaseadusliku tegevusetusena. Asudes seisukohale, et S. K.-i

osas puuduvad süüdistust kinnitavad tõendid, nõustus maakohus K. P.-i KarS § 294 lg 1 järgi süüdi tunnistades sellega, et jättes

kriminaalasjas tuvastatud asjaoludel matkija liiklusalastele rikkumistele reageerimata süüdistuses märgitud viisil, jättis K. P.

nõutava teo ebaseaduslikult toime panemata. Ringkonnakohus, tühistades maakohtu otsuse S. K.-i õigeksmõistmise osas ja

tunnistades nii K. P.-i kui S. K.-i süüdi KarS §-de 294 lg 2 p 3 - 25 lg-te 1-2 järgi, soostus samuti süüdistuse seisukohaga

süüdistatavate tegevusetuse ebaseaduslikkuse osas.

18. Kriminaalkolleegium nõustub kohtute seisukohaga ja leiab, et süüdistatavate tegevusetus kuriteo matkija liiklusnõuete

rikkumiste (lubatud sõidukiiruse ületamine 25 km/h võrra ja lahtise turvavööga sõitmine) kohta väärteoprotokolli või

kiirmenetluse otsust koostamata jättes oli objektiivselt ebaseaduslik. Kriminaalmenetluse seadustiku §-s 6 sätestatu kohaselt

tuleb kuriteotunnuste ilmnemisel lähtuda kriminaalmenetluse kohustuslikkuse põhimõttest. Vastavalt VTMS §-le 2 tuleb

menetluse kohustuslikkuse põhimõttest lähtuda ka väärteomenetluses, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole otseselt

sätestatud teisiti. Kuna käesoleval juhul polnud kuriteo matkija toimepandud liiklusrikkumine vähetähtis, ei nõustu kolleegium

K. P.-i kaitsja kassatsioonis esitatud seisukohaga, et kõnealusel juhul oleksid süüdistatavad politseiametnikena võinud

rikkumistele reageerida ka "Liiklusjärelevalve teostamise korra" § 36 lg-s 2 kirjeldatud viisidel ja jätta väärteomaterjalid

vormistamata. Järelikult oli süüdistatavate tegevus käsitatav teo ebaseadusliku toime panemata jätmisena KarS § 294

tähenduses.

19. Väites, et süüdistuses kirjeldatud teo pani K. P. toime üksinda, mitte grupis S. K.-ga, taotleb K. P.-i kaitsja sisuliselt seda, et

Riigikohus asuks tuvastama faktilisi asjaolusid, mis erineksid ringkonnakohtu poolt kindlakstehtutest. Teadaolevalt väljub

selline taotlus KrMS § 363 lg-ga 5 piiratud Riigikohtu pädevuse raamidest. Kriminaalkolleegium märgib, et ringkonnakohus

on oma otsuses põhjalikult käsitlenud K. P.-i ja S. K.-i poolt toimepandud tegu ning selle tulemusel põhjendatult järeldanud, et

tegemist on kaastäideviijatega. Ühtlasi on ringkonnakohus ka näidanud, milles eksis maakohus, mõistes S. K.-i temale esitatud

süüdistuses õigeks.

IV

20. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu S. K.-i kaitsja seisukohaga, et selles asjas kasvas kuriteo matkimine üle

lubamatuks teoprovokatsiooniks. Ka seda probleemi on ringkonnakohus juba põhjalikult käsitlenud. Ringkonnakohus on

kriitiliselt analüüsinud maakohtu otsust, mis tugines kehtetuks tunnistatud jälitustegevuse seaduse redaktsioonile, ning

tõdenud, et maakohtu järeldused ei vastanud tuvastatud asjaoludele. Ringkonnakohus on põhistanud oma seisukohta, et K. P.-il

ja S. K.-il oli altkäemaksu võtmise tahtlus, sõltumata kuriteo matkija tegevusest. Kuriteo matkija poolt politseiametnikele

korduvalt tehtud ettepanekut jätta raha eest väärteoprotokoll koostamata on ringkonnakohus õigesti hinnanud lubatud

jälitustegevuse raamidesse jääva käitumisena.

V

21. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1, jätab Riigikohus kassatsioonid rahuldamata ning Tallinna

Ringkonnakohtu 3. oktoobri 2006. a otsuse K. P.-i ja S. K.-i süüdistusasjas muutmata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe