3-3-1-6-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-6-07

Otsuse kuupäev

22. märts 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

Anita Kuusemaa kaebus Lääne maavanema 31. jaanuari 2005. a

korralduse nr 30-M tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-05-120

Menetluse alus Riigikohtus

Anita Kuusemaa kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

22. veebruar 2007

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaator Anita Kuusemaa

Anita Kuusemaa esindaja vandeadvokaadi vanemabi Peep

Rajavere

Lääne maavanema esindaja Neeme Sild

RESOLUTSIOON

Rahuldada Anita Kuusemaa kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 31. mai 2005. a otsus ning Tallinna Ringkonnakohtu

6. novembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-120.

Tühistada Lääne maavanema 31. jaanuari 2005. a korraldus nr 30-M.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lääne maavanema 22. oktoobri 2003. a korraldusega nr 433-M erastati Anita Kuusemaale vaba

metsamaana Kuuseoksa kinnistu. Lääne maavanema 31. jaanuari 2005. a korraldusega nr 30-M

tunnistati vaba metsamaa erastamise korraldus kehtetuks põhjendusega, et erastatud on maa, mis

Maareformi seaduse (MRS) § 20 lg 12 kohaselt ei kuulunud erastamisele sellele ulatuva I kategooria

kaitsealuse liigi must-toonekure pesa kaitsetsooni tõttu. Seetõttu ei saa maatükki kasutada vastavalt

selle sihtotstarbele ning omandamise eesmärgile.

2. Anita Kuusemaa esitas kaebuse, milles palub Lääne maavanema 31. jaanuari 2005. a otsuse

tühistada. Kaebaja leiab, et kehtetuks tunnistatud haldusakt vastas selle andmise ajal seadusele, kuna

must-toonekure pesa avastati alles 2003. aasta sügisel. Kaitsekohustuse teatis väljastati alles pärast

vaba metsamaa erastamise korralduse väljaandmist ning vaid mõni päev enne asjaõiguslepingu

sõlmimist. Andmise ajal õiguspärase haldusakti tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamise aluseid ei

esine. Korraldus ei ole kohane ega proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Kaebaja on juba esitanud

keskkonnaministrile avalduse kinnisasja vahetamiseks, selles menetluses oleks võimalik saavutada

sama eesmärk ilma kaebuse esitaja huvide ülemäärase kahjustamiseta. Vaidlustatud korralduse

tulemusel jääks aga kaebaja vaba metsamaa erastamise võimalusest täielikult ilma.

3. Tallinna Halduskohtu 31. mai 2005. a otsusega jäeti A. Kuusemaa kaebus rahuldamata. Kohtu

põhjenduste kohaselt on must-toonekure pesa ümber 250 m raadiusega kaitsetsoon, kus kehtib

sihtkaitsevööndi kaitsekord. Kaitserežiimi tõttu ei ole A. Kuusemaale erastatud maad võimalik

sihtotstarbeliselt kasutada. MRS § 20 lg 12 kohaselt ei kuulu erastamisele kaitsealade

loodusreservaatide, sihtkaitse- ja piiranguvööndite maa, samuti kaitstavate looduse üksik- ja muude

objektide juurde kuuluv maa. MRS § 31 lg 1 p 2 kohaselt jäetakse selline maa riigi omandisse, kui

kehtestatud kaitserežiim teeb võimatuks maa kasutamise teiste isikute poolt. Kaitsetsoon hakkab

pesapuu ümber kehtima pesa avastamise ning sellest kohalikku keskkonnateenistusse teatamise

hetkest.

Kohtule esitatud materjalidest materjalist nähtub, et must-toonekure pesa vaidlusaluse kinnistu

naaberkinnistul avastati juba 2003. a veebruaris. Vaidlustatud korraldus oli seega juba selle andmise

ajal õigusvastane, kuna maavanem erastamise korraldajana ei arvestanud asjaoluga, et tegemist on I

kategooria kaitsealuse liigi püsielupaigaga.

Kohus leidis, et kaebaja usaldus erastamise korralduse kehtima jäämise suhtes ei kaalu antud juhul

üles avalikku huvi õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Kaebaja sai kaitsekohustuse

teatise enne asjaõiguslepingu sõlmimist, kuid ei teavitanud sellest lepingu teist poolt. Maad, mida

suures osas praktiliselt kasutada ei saa, ei oleks kaebaja oma seletuste kohaselt erastada soovinud.

Kaitstav ei saa olla kaebaja ootus kinnisasja erastamisele selle hilisema vahetamise eesmärgil. Lisaks

ei tulene Looduskaitseseaduse (LKS) §-st 19 riigi kohustust kinnisasju vahetada. Selline võimalus on

ette nähtud vaid juhtudeks, kus kinnisasja omanikuks on saadud MRS-s sätestatud alustel ja korras.

4. A. Kuusemaa esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada. Kaebuse

põhjenduste kohaselt ei ole õige kohtu järeldus, et must-toonekure pesa kaitsetsooni ulatumine

Kuuseoksa kinnistule oli teada juba erastamise korralduse andmise ajal. Kohtu viidatud tõenditest

nähtub kurepesa avastamine Männioksa kinnistult, mitte aga selle kaitsetsooni ulatumine Kuuseoksa

kinnistule. Kuna Kuuseoksa kinnistut mõjutava pesapuu avastamise täpne aeg pole teada, tuleb

kaitserežiimi kehtima hakkamise ajaks lugeda kaitsekohustuse teatise väljastamise aeg 2003. a

novembris. Seega oli erastamise korraldus selle andmise ajal õiguspärane. Kaebaja sai küll

kaitsekohustuse teatise kätte mõned päevad enne asjaõiguslepingu sõlmimist, kuid ei teadnud sellest

tulenevat maa erastamise õigusvastasust. Kaebaja edastas teabe teatise saamise kohta ka maa

erastamist korraldavale ametnikule, kes jätkas sellegipoolest lepingu ettevalmistamist.

LKS § 19 ei sisalda mingeid kohaldamispiiranguid kinnisasjade vahetamisel. Vaidlustatud korraldus

ei ole kohane ega proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Avalik huvi erastamise korralduse

kehtetuks tunnistamise vastu on näilik, seda saab kaitsta ka kaebaja õigusi vähem kahjustaval viisil.

Vaba metsamaa erastamine on ajaliselt küllaltki kaua kestnud protsess, avalduse Kuuseoksa maatüki

erastamiseks esitas kaebaja juba 1. augustil 2001. Erastamismenetluse lõppjärgus ei oleks enam

saanud erastatavat maad teise maatükiga asendada. Vaidlustatud haldusakti tagajärjel jääb kaebaja

tundmatu täielikult ilma vaba metsamaa erastamise võimalusest.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2006. a otsusega jäeti A. Kuusemaa apellatsioonkaebus

rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas halduskohus

õigesti, et must-toonekure pesapuu kaitsetsooni ulatumine Kuuseoksa kinnistule oli selgunud juba

erastamise korralduse vastuvõtmise ajaks, mistõttu korraldus oli juba siis õigusvastane. Asja

materjalidest nähtub, et Männioksa kinnistul 2003. a veebruaris avastatud pesapuu on sama, mille

kaitsetsoon ulatub Kuuseoksa kinnistule. Asjaolu, et pärast eksperdi poolt pesa asukoha täpset

määramist osutus pesa asuvat mitte Männioksa maaüksusel, vaid selle kõrval asuval Eesmetsa

maaüksusel, ei mõjuta pesa kaitsetsooni tekkimise aega. Seega oli maa riigi omandisse jätmist tingiv

asjaolu teada hiljemalt 2003. a märtsi lõpuks.

Kaebaja usaldus haldusakti kehtima jäämise suhtes ei kaalu üles avalikku huvi selle kehtetuks

tunnistamiseks, kuna kaebaja ei ole käesoleva ajani saanud erastatud maaüksust eesmärgipäraselt

kasutada. Vaidlustatud korraldus on eesmärgi saavutamiseks kohane ja proportsionaalne. See, kas

kaebajal osutub võimalikuks vahetada Kuuseoksa kinnistu riigile kuuluva looduskaitseliste

piiranguteta kinnistu vastu, selgub teises haldusmenetluses.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. A. Kuusemaa esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning saata

asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks saata. Kaebaja on seisukohal, et erastamiskorralduse

kehtetuks tunnistamise tinginud asjaolu ilmnes alles pärast erastamiskorralduse andmist,

kaitsekohustuse teatise andmise ajal. Seetõttu on vaidlustatud korralduse näol tegemist andmise ajal

õiguspärase haldusakti tagasiulatuva kehtetuks tunnistamisega isiku kahjuks, mis on lubatud vaid

HKMS § 66 lg-s 3 sätestatud alustel. Selliste aluste esinemist tuvastatud ei ole.

Must-toonekure pesa avastamise aja määramisega 2003. a märtsiks laiendas ringkonnakohus

vaidlustatud haldusakti aluseks olevate asjaolude ringi ning muutis seega menetlusnorme rikkudes

vaidlustatud haldusakti sisu. Kohtu selline järeldus ei rajane asjas kogutud tõenditele, viidatud

tõenditest ei nähtunud kurepesa kaitsetsooni ulatumine Kuuseoksa kinnistule. Sihtkaitsevööndi ulatus

erinevatele kinnistutele on otseselt seotud pesapuu asukohaga. Meelevaldne on Männioksa kinnistul

ning Eesmetsa kinnistul asuvate kurepesade samastamine. Eesmetsa kinnistul asuva kurepesa

avastamise aja kohta pole muid tõendeid peale kaitsekohustuse teatise väljaandmise aja.

Kaitsekohustuse teatis kaitsealuse objekti avastamise aega ei sisalda. Lisaks on praeguseks ajaks

Tallinna Halduskohtu 14. juuni 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-05-1025 tuvastatud, et Eesmetsa

kinnistul asuvat pesapuud, mille kaitsetsoon ulatuks Kuuseoksa kinnistule, ei ole enam looduses

olemas.

Avalik huvi erastamise korralduse kehtetuks tunnistamiseks puudub. Sama eesmärgi saavutamiseks

on juba käimas kinnistute vahetamise menetlus. Piisavalt ei ole arvestatud haldusakti kehtetuks

tunnistamise tagajärgi isikule - kaebaja jääks täielikult ning lõplikult ilma vaba metsamaa erastamise

võimalusest. Kinnistute vahetamise eelduseks on A. Kuusemaa omandi säilimine Kuuseoksa

kinnistule.

7. 15. detsembril 2006 esitas A. Kuusemaa avalduse kassatsioonkaebuse juurde, milles teatab pärast

ringkonnakohtu otsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist ilmnenud asjaolust, mis oleks vastavalt

HKMS § 75 lg-le 2 ning TsMS § 702 lg 2 p-le 9 aluseks teistmisavalduse esitamisele.

Keskkonnaminister avaldas oma 12. detsembri 2006. a kirjas nr 2-02/15299, et kuna must-toonekure

pesapuud enam ei ole, ei kehti ka kaitsekohustuse teatises kirjeldatud kaitsekord Kuuseoksa kinnistul.

Seega on erastamiskorralduse õigusvastasuse tinginud asjaolu ära langenud. Samuti on ära langenud

avalik huvi erastamise korralduse kehtetuks tunnistamise vastu. Seega tuleb ringkonnakohtu otsus

tühistada ning saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

8. Lääne maavanema vastuses kassatsioonkaebusele palutakse kaebus rahuldamata jätta. Vaba

metsamaa erastamise korraldus tunnistati kehtetuks põhjusel, et järelevalvemenetluses kogutud

tõendite põhjal oli kassaator lepingute sõlmimise ajal teadlik tema kasuks antud korralduse

õigusvastasusest. Kohtud on tõendeid õigesti hinnanud ning asunud õigesti seisukohale, et metsamaa

erastamise korraldus oli selle andmise ajal õigusvastane. Kohtud on õigesti välja selgitanud asja

lahendamisel olulise tähtsusega asjaolud.

Kassaatori täiendav avaldus ning selle lisad tuleb jätta tähelepanuta, kuna tegemist on uute tõendite

esitamisega kassatsioonimenetluses. Vastustaja ei nõustu ka kassaatori väitega avaliku huvi

äralangemise kohta, oluline on kaitsealuse liigi elamiseks sobiliku elukeskkonna säilitamine.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Lääne maavanema vaidlustatud korraldusega tunnistati A. Kuusemaale vaba metsamaa erastamise

korraldus kehtetuks motiivil, et erastatud on maa, mis MRS § 20 lg 12 kohaselt ei kuulunud

erastamisele. Korralduse põhjenduste kohaselt ulatub A. Kuusemaale erastatud Kuuseoksa kinnistule

selle kõrval paikneval Eesmetsa maaüksusel asuv I kategooria kaitsealuse liigi must-toonekure pesa

kaitsetsoon. Kaitsetsoon moodustab korralduse andmise ajal kehtinud Kaitstavate loodusobjektide

seaduse (KLoS) § 21 lg 7 p 3 kohaselt 250 m raadiusega ringi ümber pesapuu.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub, et maaüksus, millele ulatub must-toonekure pesapuu

kaitsetsoon, on käsitatav kaitstava loodusobjekti juurde kuulva maana, mis MRS § 20 lg 12 kohaselt

ei kuulu erastamisele. Arvestades KLoS § 21 lg-st 8 tulenevat must-toonekure pesa kaitsetsoonis

rakenduvat ranget kaitsekorda võib antud olukorras olla asjakohane ka MRS § 31 lg 1 rakendamine,

mille kohaselt jäetakse riigi omandisse riikliku kaitse all olevate objektide juurde kuuluv maa, kui

kehtestatud kaitserežiim teeb võimatuks maa kasutamise teise isiku poolt. Kuivõrd vaba metsamaad

erastatakse vaid metsmajandusega tegelevale isikule, saab vaba metsamaa erastamise eesmärgina

näha metsa majandamist. Selle eesmärgiga oleks vastuolus sellise vaba metsamaa erastamine, kus

majandustegevus on keelatud. Seega kaitseb MRS § 20 lg 12 ka metsamaa erastaja huvi reaalselt

majandatava metsamaa omandamiseks.

10. Vaidlustatud korralduse õiguspärasuse kontrollimisel omab olulist tähendust küsimus, kas sellega

tunnistati kehtetuks andmise ajal õiguspärane või õigusvastane haldusakt. Kohtud on käesolevas asjas

leidnud, et kuivõrd maa erastamise keelu aluseks olnud asjaolu oli selgunud erastamise korralduse

andmise ajaks, oli korraldus õigusvastane. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et vaba metsamaa

erastamise korralduse õiguspärasuse hindamiseks selle andmise ajal tuleb välja selgitada ka see, kas

erastamise keelu rakendumise aluseks olnud asjaolud olid või pidid erastamise ajal olema teada ka

erastamise korraldajale, s.o maavanemale. Juhul, kui maavanem tegutses erastamise korralduse

andmisel õiguspäraselt, ei saanud korraldus selle andmise ajal olla õigusvastane.

11. MRS § 234 ning maa erastamise korralduse ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 4. aprilli 2000. a

määrusega nr 115 kehtestatud "Maareformi seaduse paragrahvides 231 ja 232 sätestatud vaba

põllumajandus- ja metsamaa erastamise korra" (edaspidi Kord) kohaselt teeb erastamise eeltoimingud

vallavalitsus, määratledes erastamisele kuuluva maa ning kinnitades erastajate nimekirja. Erastamise

otsustab maavanem. Korra § 15 lg 1 kohaselt kontrollib maavanem talle maa erastamiseks esitatud

dokumentide ja andmete õigsust. Maavanem selgitab välja maa erastamise olulised tingimused,

pöördudes vajadusel teiste asutuste või isikute poole ning nõudes erastamise korraldamise

seisukohast tähtsust omavaid täiendavaid dokumente (Kord § 15 lg 2).

12. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et maavanem ei teadnud korralduse andmise ajal maa

erastamist välistavast asjaolust - kaitstava loodusobjekti kaitsetsooni ulatumisest erastatavale

maaüksusele. Oma vastustes kaebusele on maavanem kinnitanud, et juhul, kui must-toonekure

pesapuu olemasolu konkreetses paikkonnas oleks maavanemale teada olnud, oleks Kuuseoksa

maaüksuse erastamine vaba metsamaana lõpetatud (vt tl 31). Kohtud on tuvastanud, et teave pesapuu

olemasolust oli korralduse andmise hetkeks olemas Läänemaa Keskkonnateenistusel.

Keskkonnaministeerium sai selle teabe hiljemalt 18. novembril 2003, kui keskkonnaminister

allkirjastas kaitsekohustuse teatise. Kaitserežiimiga hõlmatud maa erastamise otsustajale -

maavanemale - teavet kurepesa leidmise ning kaitsetsooni asukoha kohta ei edastatud. Riigikohtu

halduskolleegium on seisukohal, et maavanemale Korra § 15 lg-st 2 tulenev üldine kohustus maa

erastamise oluliste tingimuste väljaselgitamiseks ei hõlmanud selliste asjaolude kontrollimist, mille

esinemise võimaluse kohta maavanemal ei olnud mingisugust informatsiooni. Maavanem ei pidanud

tegema alusetuid järelepärimisi. Kohustust metsamaa erastamise otsust Keskkonnaministeeriumi või

kohaliku keskkonnateenistusega kooskõlastada maavanemal ei olnud.

13. Vaidlustatud korralduses on välja toodud, et erastamist takistavast asjaolust oli müügi- ja

asjaõiguslepingu sõlmimise ajal teadlik ka ostja A. Kuusemaa, kuna talle saadeti pärast erastamise

korralduse andmist, kuid enne lepingute sõlmimist, kaitsekohustuse teatis. Kaitsekohustuse teatis on

saadetud A. Kuusemaale Kuuseoksa kinnistu omanikuna ning selles selgitatakse omanikule

kaitsetsoonis rakenduvaid piiranguid. MRS § 20 lg-st 12 tulenevat erastamiskeeldu kaitsekohustuse

teatis ei maini. Seega tuleb kaitsekohustuse teatist pidada eksitavaks, kuivõrd selles on pöördutud

A. Kuusemaa kui kinnistu omaniku, mitte kui erastaja poole. A. Kuusemaale ei saa ette heita

erastamistegevuse jätkamist, kui isegi kaitserežiimist teadlik olnud haldusorgan ei hinnanud olukorda

õigesti ega näinud takistusi maa erastamisele. Lisaks on halduskolleegium seisukohal, et MRS § 20

lg 12 ei pane kohustusi metsamaa erastajale.

Kuivõrd nii maavanem erastamise korraldajana kui ka A. Kuusemaa erastajana on tegutsenud

õiguspäraselt, oli vaba metsamaa erastamise korraldus selle andmise ajal õiguspärane.

14. Õiguspärase haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamine on lubatud üksnes Haldusmenetluse

seaduse (HMS) § 66 lg-s 2 loetletud alustel. Vaidlustatud korraldusest ei nähtu, et oleks tuvastatud

selliste aluste esinemine. Isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel tuleb alati kasutada

kaalutlusõigust, võttes avaliku huvi kõrval arvesse nii isiku usalduse kaitset kui HMS § 64 lg-s 3

sätestatud asjaolusid - haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise

menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust, haldusakti andmisest

möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Vaidlustatud korralduse põhjendustest ei

nähtu selliste kaalutluste arvessevõtmist ega kaalutlusõiguse teostamist üleüldse. Korraldus on

seetõttu õigusvastane ning tuleb tühistada.

15. Kolleegium märgib täiendavalt, et Kuuseoksa kinnistu kuulumine eraomandisse ei takista must-

toonekurgedele sobiliku elupaiga kaitse alla võtmist Loodukaitseseaduses sätestatud korras.

16. Kuivõrd Riigikohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab A. Kuusemaa kaebuse, tuleb HKMS

§ 93 lg 4 alusel muuta kohtukulude jaotust. Halduskohtus taotles A. Kuusemaa kohtukulude

väljamõistmist 4612 kr ulatuses. Toimiku materjalide hulgas puuduvad tõendid selle kohta, et

A. Kuusemaa oleks nimetatud kulutused kandnud. Seega ei saa neid HKMS § 93 lg 1 alusel välja

mõista. Ringkonnakohtus ja Riigikohtus A. Kuusemaa kohtukulude nimekirja ei esitanud.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque