3-3-1-2-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-2-07

Otsuse kuupäev

22. märts 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Vasily Beskovi kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

Lääne regionaalosakonna Pärnu migratsioonibüroo 5. aprilli

2006. a ettekirjutuse nr 1010577926 tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-06-724

Menetluse alus Riigikohtus

Vasily Beskovi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Vasily Beskovi kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 6. oktoobri

2006. a otsus haldusasjas nr 3-06-724 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vasily Beskov saabus Eestisse 18. augustil 1944. 10. märtsil 1999 mõisteti V. Beskov Pärnu

Maakohtu otsusega kriminaalkorras süüdi inimsusevastaste kuritegude toimepanemise eest.

Kohtuotsusega kohustati kaebajat elama Pärnus oma elukohas kriminaalhooldaja järelevalve all kuni

18. maini 2002.

2. Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2000. a korraldusega nr 244-k keelduti V. Beskovile elamisloa

andmisest. Tallinna Halduskohus jättis 28. märtsi 2002. a otsusega V. Beskovi kaebuse Vabariigi

Valitsuse 28. märtsi 2000. a korraldusele nr 244-k rahuldamata.

3. Kodakondsus- ja Migratsioonameti Lääne regionaalosakonna Pärnu migratsioonibüroo tegi

5. aprillil 2006 V. Beskovile ettekirjutuse nr 1010577926 Eestist lahkumiseks. Ettekirjutuses leiti,

et V. Beskov viibib Eestis ebaseaduslikult, rikkudes sellega Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 2 lg-t 1 ja tema suhtes pole tuvastatud VSS § 9 lg-s 1 loetletud asjaolusid.

4. V. Beskov esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada KMA Pärnu

migratsioonibüroo 5. aprilli 2006. a ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Kaebaja elab Eestis alates

1944. aastast. Eestis elab ka tema perekond. Abikaasa, poeg ja lapselapsed omavad Eesti

kodakondsust. Vaidlustatud ettekirjutus on vastuolus Põhiseaduse (PS) §-dega 27 ja 9 ning Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 8. Kaebaja on kõrges eas haige

inimene ega saa elada perekonna abita. Tema suhtes kuulub kohaldamisele Väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 9 lg 1 p 3. Tema Eestis viibimine ei kahjusta mingil määral Eesti

Vabariigi huve ega sea ohtu riigi julgeolekut.

5. Tallinna Halduskohtu 2. juuni 2006. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmist põhjendustega:

1) VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist

lahkumiseks. VSS § 8 lg 1 kohaselt kuulub lahkumisettekirjutus sundtäitmisele alates 7. päevast

ettekirjutuse tegemise päevast arvates;

2) Välismaalaste seaduse (VMS) § 5 lg 2 sätestab, et kui välismaalane on taotlenud elamisloa

kehtivusajal Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras elamisloa pikendamist või alalist elamisluba, on

tema viibimine Eestis seaduslik tema taotluse läbivaatamise ajal. V. Beskovi viimane tähtajaline

elamisluba kehtis kuni 1. detsembrini 1999. V. Beskovi poolt 27. juulil 1999 esitatud elamisloa

taotlus jäeti Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2000. a korraldusega nr 244-k rahuldamata. Pärnu

Maakohtu lahendist tulenev kohustus Eestis elada kehtis kuni 18. maini 2002. Uue taotluse elamisloa

saamiseks esitas V. Beskov 10. aprillil 2006, seega ajal, kui tal ei olnud kehtivat elamisluba. Seega ei

ole kaebajal seaduslikku alust Eestis viibimiseks;

3) VMS § 12 lg 4 p 13 sätestab, et elamisluba ei anta välismaalasele, kelle puhul on põhjendatud alus

arvata, et ta on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid. Kaebaja väidetel on

tema karistusandmed karistusregistrist kustutatud (Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 5) ja ta ei ole

seaduse mõttes karistatud, mistõttu ei saa tema poolt toime pandud kuritegusid käsitada ohuna Eesti

riigi julgeolekule. Kuid VMS § 12 lg 4 p 13 kohaldamine ei ole seotud karistusregistrisse kantud

isiku karistusandmete kustutamise tähtaegadega. Inimsusevastased kuriteod piiritletakse teistest

kuritegudest ja süütegu inimsuse vastu ei aegu. Ka ei sätesta seadus, et VMS § 12 lg 4 p 13 tuvastatud

asjaoludest käsitletav oht teatud aja möödudes aegub või võib aeguda;

4) kuigi PS § 27 järgi on perekond riigi kaitse all ja vastavalt PS § 9 lg-le 1 on need õigused ja

kohustused võrdselt nii Eesti kodanikul kui ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ning EIÕK artikli 8

järgi on igaühel õigus sellele, et austataks tema perekonnaelu, tuleb lugeda oht, mida kujutab kaebaja

Eesti julgeolekule, kaalukamaks, kui riive tema perekonnaelule;

5) VSS § 7 lg 3 sätestab, et lahkumisettekirjutuse täitmata jätmisel välismaalase poolt tõendatud ja

temast sõltumatu mõjuva põhjuse tõttu ei kohaldata sundtäitmist kuni mõjuva põhjuse

äralangemiseni. Juhul, kui oleks tõendatud, et Eestist lahkumine seab ohtu kaebaja tervise, tuleb

viidatud asjaolu käsitelda mõjuva põhjusena sundtäitmise mitte kohaldamiseks.

6. Apellatsioonkaebuses palus V. Beskov tühistada halduskohtu otsus.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid asendas halduskohtu

otsuse põhjendused enda otsuse põhjendustega. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

1) kaebajale on tehtud ettekirjutus Eestist lahkumiseks VSS § 7 lg 1, § 8 lg 2 ja § 11 lg 1 alusel.

Kaebaja leiab, et lahkumisettekirjutuse tegemine oli õigusvastane, sest talle kui VSS § 9 lg-s 1

nimetatud isikule tulnuks teha ettekirjutus Eestis viibimise seadustamiseks. Asja lahendamiseks tuleb

kontrollida, kas kaebajale tuli teha seadustamisettekirjutus VSS § 9 alusel. Kui

seadustamisettekirjutust teha ei tulnud, on õige lahkumisettekirjutuse tegemine, sest kaebajal puudub

VMS § 51 näidatud viibimisalus;

2) VSS § 9 lg 1 p 3 sätestab, et seadustamisettekirjutus tehakse Eestis viibimisaluseta viibivale

välismaalasele, kes on asunud Eestisse elama enne 1990. aasta 1. juulit ega ole siit lahkunud elama

mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve;

3) VSS § 9 lg 6 kohaselt tehakse sama paragrahvi lõike 1 punktis 3 nimetatud välismaalasele

lahkumisettekirjutus, kui see on vajalik avaliku korra, riigi julgeoleku, rahva tervise või kõlbluse

kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks või kui talle keeldutakse elamisloa andmisest või selle

pikendamisest või tema elamisluba tunnistatakse kehtetuks. Sätte sõnastusest nähtuvalt tehakse

lahkumisettekirjutus VSS § 9 lg 1 p 3 tähendatud viibimisaluseta välismaalasele kahe erineva

teokoosseisu esinemisel. Esimesel juhul tuleb hinnata, kas välismaalase lahkumine on vajalik avaliku

korra, riigi julgeoleku, rahva tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks. Sellise

otsuse puhul on tegemist kaalutlusotsusega. Teisel juhul piisab sellest, et Eestis viibimisaluseta

viibivale välismaalasele on keeldutud elamisloa andmisest. Sellisel juhul on kaalumine elamisloa

andmisest keeldumisega tekkivale võimalikule põhiõiguste rikkumisele leidnud aset juba elamisloa

andmise otsustamisel ning lahkumisettekirjutuse ja seadustamisettekirjutuse vahel valimiseks

volitatud ametnik enam kaalumist teostama ei pea;

4) käesoleval juhul omab määravat tähendust, et kaebajale on elamisloa andmisest keeldutud kahel

korral - Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2000. a korraldusega nr 244-k ja 11. aprilli 2001. a

korraldusega nr 243-k. Mõlemal juhul keelduti elamisloa andmisest muuhulgas ka seetõttu, et kaebaja

on toime pannud inimsusevastase kuriteo ning elamisloa andmine erandina ei ole seetõttu võimalik.

Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2000. a korraldus on läbinud kohtuliku kontrolli ning 11. aprilli 2001. a

korraldust kaebaja ei vaidlustanud. Kuna kaebajale on juba keeldutud elamisloa andmisest, ei

pidanud KMA kaebajale tegema seadustamisettekirjutust VSS § 9 lg-st 6 tulenevalt;

5) kaebaja väitel rikub lahkumisettekirjutus tema põhiõigust perekonnaelule. Kaebaja abikaasa, poeg

ja lapselapsed on Eesti kodanikud ning kaebajale pealesunnitud Eestist lahkumine teeks kooselu

nendega võimatuks;

6) vastus tuleb leida küsimusele, kas haldusorgani kaalutlusõiguse välistamine viib käesoleval juhul

ebaproportsionaalse tulemuseni ning kas VSS § 9 lg 6 on vastuolus Põhiseadusega osas, mis välistab

kaalutlusõiguse lahkumisettekirjutuse tegemisel, kui eelnevalt on elamisloa andmisest keeldutud.

Vastuolu Põhiseadusega ei ole, sest võimalik riive kaebaja perekonnaelu puutumatusele kuulus

kaalumisele elamisloa andmise küsimuse lahendamisel. Halduse eesmärgipärasuse ja efektiivsuse

põhimõttest tulenevalt on sobiv ja mõistlik, et samu asjaolusid ei kaaluta üksteisega lahutamatult

seotud haldusaktide andmisel korduvalt. Riigi julgeoleku seisukohalt on oluline, et riigis ei viibiks

isikuid, kellel puudub seaduslik viibimisalus. Elamisloa andmisest keeldumisele järgneb vältimatult

lahkumisettekirjutuse tegemine, kui välismaalasel muu viibimisalus puudub (VSS § 7 lg 1). Seega

pidi elamisloa andmisest keelduva haldusakti vaidlustamise vajadus olema kaebajale äratuntav.

Asjaolu, et kaebaja 11. aprilli 2001. a Vabariigi Valitsuse korraldust ei vaidlustanud ning 28. märtsi

2000. a korralduse osas tehtud kohtuotsust ei apelleerinud, ei tähenda, et kohus peab käesolevas

vaidluses hindama varasema haldusakti õiguspärasust. Seepärast ei saa kaebaja käesolevas asjas

enam tugineda väitele, et lahkumisettekirjutusega rikutakse tema perekonnapõhiõigust. Selle väite

saanuks esitada elamisloa andmisest keeldumise vaidlustamisel;

7) kaebaja on märkinud, et tema tervislik seisund ja iga ei võimalda tal Eestist lahkumisel ilma

perekonnata toime tulla. See väide kuulub hindamisele lahkumisettekirjutuse sundtäitmisele

pööramisel (VSS § 7 lg 3). Haldusorgan ongi otsustanud sundtäitmist mitte kohaldada kuni mõjuva

põhjuse äralangemiseni;

8) seega tagab seaduses sätestatud regulatsioon vaatamata kaalutlusõiguse puudumisele

proportsionaalse tulemuse, sest kaebaja väide perekonnaelu riive osas kuulus hindamisele elamisloa

andmise menetluses ning mõjuvad põhjused Eestist lahkumise edasilükkamiseks sai ta esitada

lahkumisettekirjutuse täitmise menetluses;

9) kuna VSS § 12 lg 4 p 13 ei ole käesolevas asjas asjassepuutuv norm, ei kontrolli kohus viidatud

normi rakendamise kooskõla põhiseadusega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kassatsioonkaebuses palub V. Beskov tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kassaator väidab järgmist:

1) kohus ei andnud hinnangut võtmetähtsust omavale väitele, et kustunud karistust ei saa arvesse

võtta elamisloa ja ettekirjutusega seotud küsimuse lahendamisel. V. Beskov pole seaduse mõttes

karistatud, sest tema suhtes kehtib Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 5. Seega on kohaldatav VSS

§ 9 lg 1 p 3;

2) kohus leidis täiesti põhjendamata, et riive perekonnaelu puutumatusele proportsionaalsuse ja

põhjendatuse küsimus ei või kõne alla tulla ettekirjutuse seaduspärasuse vaidlustamisel.

Ringkonnakohus ei võtnud arvesse apellandi väiteid ja ei andnud ettekirjutuse õiguspärasuse

hindamisel hinnangut ettekirjutuse tegemisel aluseks olnud asjaolule, et kassaator kujutab endast ohtu

Eesti julgeolekule ega sellele, kas tema perekonnaellu sekkumine on põhjendatud ja

proportsionaalne;

3) kassaator ei suuda kõrge ea ja halva tervise tõttu Eestist lahkuda;

4) ettekirjutus V. Beskovi Eestist lahkumiseks tegi selleks pädevust mitteomav isik - Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti lääne regionaalosakonna Pärnu migratsioonibüroo juhataja Matti Malmre.

9. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata ning väidab järgmist:

1) VSS § 9 lg 6 välistab V. Beskovile seadustamisettekirjutuse tegemise. Ringkonnakohus leidis

õigesti, et määrava tähtsusega on, et V. Beskovile keelduti kaks korda elamisloa andmisest just

seetõttu, et ta on toime pannud inimsusevastase kuriteo ja elamisloa andmine erandina pole seetõttu

võimalik. Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2000. a korraldus on läbinud kohtuliku kontrolli ja 11. aprilli

2001. a korraldust pole vaidlustatud. VMS § 12 lg 5 pole V. Beskovi suhtes kohaldatav. Kuigi

V. Beskov asus Eestisse elama enne 1. juulit 1990, ei saa jätta arvestamata, et isik on ohtlik Eesti riigi

julgeolekule;

2) KarS § 81 lg 2 järgi inimsusevastane kuritegu ei aegu. Ka VMS § 12 lg 4 p 13 tuvastatud

asjaoludest käsitletav oht ei aegu;

3) riive perekonnaelu puutumatusele kuulus hindamisele elamisloa andmisel. Kaebuses esitatud

väide, et V. Beskovi tervis ja vanus ei võimalda Eestist lahkumisel tulla ilma perekonnata toime,

kuulub hindamisele lahkumisettekirjutuse sundtäitmisele pööramisel. Sundtäitmist on võimalik mitte

kohalda kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Seega tagab seadus selles osas proportsionaalsuse;

4) kassaatori teine poeg B. Beskov elab Venemaal;

5) lahkumisettekirjutus on tehtud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti nimel ja peadirektori

käskkirjaga antud volituse alusel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

10. Asjas vaieldakse V. Beskovile Kodakondsus- ja Migratsioonameti Lääne regionaalosakonna

Pärnu migratsioonibüroo poolt tehtud Eestist lahkumise ettekirjutuse üle. Ettekirjutuses leiti, et

V. Beskov viibib Eestis ebaseaduslikult, rikkudes sellega Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu

seaduse (VSS) § 2 lg-t 1 ja tema suhtes pole tuvastatud VSS § 9 lg-s 1 loetletud asjaolusid.

11. Kassaator väidab, et vaidlusaluse ettekirjutuse tegi selleks pädevust mitteomav Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti lääne regionaalosakonna Pärnu migratsioonibüroo juhataja M. Malmre.

Kolleegium selle väitega ei nõustu. HMS § 8 lg 2 lubab haldusorganisiseselt määrata isikud, kes

tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti.

Asja materjalidest nähtuvalt tuleneb M. Malmre pädevus teha lahkumisettekirjutus Kodakondsus- ja

Migratsiooniameti peadirektori 27. veebruari 2004. a käskkirjast nr 112.

12. Kassaator väidab, et kohus ei andnud hinnangut võtmetähtsust omavale väitele, et kustunud

karistust ei saa arvesse võtta elamisloa ja ettekirjutusega seotud küsimuse lahendamisel. V. Beskov

pole enam seaduse mõttes karistatud, sest tema suhtes kehtib Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 5.

13. Vaidlustatud ettekirjutuses on viidatud sellele, et V. Beskovile on mõistetud Pärnu Maakohtu

10. märtsi 2000. a otsusega kriminaalasjas nr 1-116 kaheksa aastat vabadusekaotust KrK § 47 lg-te 1

ja 2 kohaldamisega tingimisi kolmeaastase katseajaga. Mõistetud karistusele on ettekirjutuses

viidatud, näitamaks seda, millal lõppes V. Beskovi Eestis viibimise seaduslik alus. Nimelt kohustati

V. Beskovi Pärnu Maakohtu ülalnimetatud otsusega elama oma elukohas kriminaalhooldaja

järelevalve all kuni 18. maini 2002. Vastavalt VMS § 51 lg 1 p-le 7 on välismaalase Eestis viibimise

üheks seaduslikuks aluseks vahetult kohtulahendist tulenev kohustus Eestis viibida. V. Beskovile

mõistetud karistusele viitamise õiguslik tähendus lahkumisettekirjutuses seisnes selles, et

lahkumisettekirjutuses näidati ära, millal lõppes V. Beskovil seaduslik alus viibida Eestis.

Lahkumisettekirjutuses on märgitud, et alates 20. maist 2002 viibib V. Beskov Eestis ilma seadusliku

aluseta kolm aastat kümme kuud ja seitseteist päeva.

14. Teatud juhtudel, näiteks VMS § 12 lg 4 p 13 kohaldamisel, pole välistatud karistusregistri arhiivi

andmete kasutamine tõendina. VMS § 12 lg 4 p 13 koostoimes sama paragrahvi lõigetega 5 ja 6 ei

võimalda anda elamisluba isikule, kelle puhul on põhjendatud alus arvata, et ta on toime pannud

inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid. VMS § 12 lg 4 p 13 kohaldamine ei sõltu sellest,

kas isikut on karistatud, samuti sellest, kas tema karistusandmed on karistusregistris või registri

arhiivis. Kuid VMS § 12 lg 4 p 13 kohaldamisel saab süüdimõistvat kohtuotsust kasutada tõendina ka

juhul, kui andmed on karistusregistri arhiivis.

15. Karistusregistri seaduse § 22 lg 1 p 21 sätestab, et karistusregistri arhiivis asuvaid andmeid on

õigus saada "Vabariigi Valitsusel, Siseministeeriumil, Kodakondsus- ja Migratsiooniametil ning

Kaitsepolitseiametil kodakondsuse seaduses, välismaalaste seaduses, väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduses ning välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduses sätestatud

menetluste läbiviimiseks."

16. Järgnevalt kontrollib kolleegium kassaatori väiteid, et talle tulnuks teha seadustamisettekirjutus,

et lahkumisettekirjutusega on sekkutud tema perekonnaellu ja et lahkumisettekirjutuse tegemisel

tulnuks hinnata, kas ta kujutab ohtu Eesti riigi julgeolekule.

17. VSS § 9 lg 6 nõuab lahkumisettekirjutuse tegemist, kui välismaalasele on keeldutud elamisloa

andmisest. See säte laieneb ka VSS § 9 lg 1 p-s 3 nimetatud isikutele.

Vabariigi Valitsus on kaks korda (28. märtsi 2000. a korraldusega nr 244 ja 11. aprilli 2001. a

korraldusega nr 243) keeldunud andmast elamisluba V. Beskovile diskretsiooni mittevõimaldaval

alusel põhjendusega, et V. Beskov on toime pannud inimsusevastase kuriteo. VMS § 12 lg 4 p 13

koostoimes sama paragrahvi lõigetega 5 ja 6 ei võimalda anda elamisluba isikule, kelle puhul on

põhjendatud alus arvata, et ta on toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusid.

Inimsusevastase kuriteo toime panemine V. Beskovi poolt on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega

kriminaalasjas. Sellises olukorras ei olnud Kodakondsus- ja Migratsiooniametil võimalik teha

V. Beskovile seadustamisettekirjutust. Täitevvõim ei saa teha seadustamisettekirjutust isikule, kellele

seadus keelab anda elamisluba.

18. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et perekonnaelu puutumatuse võimalik rikkumine kuulus

kaalumisele elamisloa andmise küsimuse lahendamisel. V. Beskovi kaebuse Vabariigi Valitsuse

28. märtsi 2000. a korralduse nr 244 peale jättis Tallinna Halduskohus 28. märtsi 2002. a otsusega

rahuldamata ja seda kohtuotsust ei apelleeritud. Vabariigi Valitsuse 11. aprilli 2001. a korraldust

nr 243 V. Beskov ei vaidlustanud.

19. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et V. Beskovile lahkumisettekirjutuse tegemisel ei tulnud

hinnata, kas ta kujutab endast ohtu Eesti riigi julgeolekule, sest VSS § 9 lg 6 ei anna kaalutlusõigust,

kui lahkumisettekirjutus tehakse isikule, kellele on keeldutud elamisloa andmisest.

II

20. Kassaator väidab, et ta ei suuda kõrge ea ja halva tervise tõttu Eestist lahkuda. Asja materjalidest

nähtuvalt esitas V. Beskov sellesisulise pöördumise ka Kodakondsus- ja Migratsiooniametile.

Viimane teatas 15. juuni 2006. a kirjaga V. Beskovile, viidates VSS § 7 lg-le 3, et arvestades tema

kõrget iga ja esitatud arstitõendeid ei kohaldata lahkumisettekirjutuse sundtäitmist kuni mõjuva

põhjuse äralangemiseni.

Seega on Kodakondsus- ja Migratsiooniamet VSS § 7 lg 3 alusel edasi lükanud V. Beskovile tehtud

lahkumisettekirjutuse sundtäitmise.

21. Kolleegium on seisukohal, et lahkumisettekirjutuse sundtäitmine oleks õiguslikult võimalik alles

pärast seda, kui Kodakondsus- ja Migratsiooniamet teeb kaalutletud otsuse selle kohta, et V. Beskovi

puhul on ära langenud mõjuvad põhjused, mis tingisid lahkumisettekirjutuse sundtäitmise

edasilükkamise. Nimetatud otsus on halduskohtus vaidlustatav ning kohus saab

Halduskohtumenetluse seadustiku alusel kohaldada vaidluse lahendamise ajaks esialgset õiguskaitset.

III

22. Kolleegium märgib, et käesoleva vaidluse juured peituvad Välismaalaste seaduses. Probleem on

tekkinud seetõttu, et V. Beskov on isik, kellele VMS § 12 lg 4 p 13 koostoimes sama paragrahvi

lõigetega 5 ja 6 ei võimalda isegi erandkorras anda elamisluba, sest ta pani 1940-ndatel aastatel toime

inimsusevastaseid kuritegusid. Selliste kuritegude toimepanemist loeb VMS § 12 lg 6 ohuks Eesti

riigi julgeolekule, sõltumata teo toimepanemise ajast. Just seepärast on Vabariigi Valitsus kaks korda

keeldunud V. Beskovile elamisloa andmisest. Kolleegium ei saa lahkumisettekirjutuse üle peetava

vaidluse lahendamisel hinnata Välismaalaste seaduses sätestatud sellise absoluutse keelu

põhiseaduspärasust. Välismaalaste seaduse nimetatud sätted pole lahkumisettekirjutuse seaduslikkuse

üle peetavas vaidluses asjassepuutuvad HKMS § 25 lg 10 ja Põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 mõttes.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann