3-2-1-22-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-22-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. märts 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik

Kohtuasi

OÜ Powertransport hagi Horeca Service OÜ vastu kõlvatu

konkurentsi tuvastamiseks ja kõlvatu konkurentsiga tekitatud

kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-03-772

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Powertransport kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Powertransport (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Raivo Laus.

Kostja Horeca Service OÜ (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Past.

Asja läbivaatamise kuupäev

19. veebruar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2006. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Powertransport kassatsioonkaebuselt 11. oktoobril 2006. a tasutud kautsjon

8710 (kaheksa tuhat seitsesada kümme) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. VASFR Trade AS (endine ärinimi Paradiisiviljade AS) esitas 31. detsembril 2003. a hagi Horeca

Service OÜ vastu, milles palus tunnistada kõlvatuks konkurentsiks kostja teod, mis seisnesid hageja

töötajate ärakasutamises ja ärisaladuse kuritarvitamises, tuvastada kõlvatu konkurentsi osutamine

2003. aasta oktoobrist detsembrini ning tekitatud kahju hüvitamiseks kostjalt välja mõista 870 957

krooni 40 senti.

VASFR Trade AS pankrot kuulutati välja 9. märtsil 2004. VASFR Trade AS (pankrotis) loovutas

22. augustil 2006 nõude kostja vastu OÜ-le Powertransport, kes astus 7. septembri 2006. a Tallinna

Ringkonnakohtu määruse alusel menetlusse esialgse hageja asemele.

Hagiavalduse kohaselt oli hageja põhitegevuseks puu- ja köögiviljade eksport, jae- ja hulgimüük ning

olulise osa tema klientidest moodustasid toitlustusettevõtted. Sama valdkonnaga tegeles kostja.

Hageja töötajad S. Virro ja H. Põldma asusid tööle kostja juurde. Lahkumisel kustutasid nad

arvutitest kõik nende hallata olnud klientide kontaktandmed, mis halvas klientidega suhtlemise

nädalaks. Juba hageja juures töötades andsid nad kostjale hageja ärisaladust sisaldavat

informatsiooni. Kostja kasutas ära hageja töötajaid ja kuritarvitas hageja konfidentsiaalset teavet

konkurentsiseaduse (KonkS) § 52 lg 1 mõttes. Kostja tegeles aktiivselt hageja klientide ülevõtmisega,

mõjutades hageja töötajaid hageja kliente endaga kaasa võtma. Eelnimetatud töötajate lahkumisel

kaotas hageja osa nende hallata olnud klientidest kostjale. Hageja esitas kohtule arvutuse, mille

kohaselt jäi tal võrreldes eelnevate kuudega saamata 870 957 krooni 40 senti, mis on kostja osutatud

kõlvatu konkurentsi tõttu saamata jäänud tulu. Hageja palus nimetatud suuruses tekitatud kahju

hüvitamist kostjalt KonkS § 78 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg 1 ja § 128 lg-te 1 ja 2 alusel.

Hageja arvates väljendus kostja osutatud kõlvatu konkurents infotehnoloogia kopeerimises, hageja

tarne- ja logistikakanalite, töötajate ja kliendibaasi kasutamises. Kostja kasutas ära hageja töötajaid ja

neile tööalaselt teatavaks saanud hageja ärisaladusi puudutavat informatsiooni, mille tulemusena sai

ta pakkuda hagejaga võrreldes odavamaid hindu ja soodsamaid tingimusi ja võtta üle hageja kliente.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole tõendanud, et kostja mõjutas hageja töötajaid kostja

huvides tegutsema. Ainuüksi hageja töötajate tööle asumine kostja juurde ei ole veel töötajate

ärakasutamine KonkS § 52 lg 2 mõttes. Eristada tuleb ärisaladust ja töötajate aja jooksul omandatud

professionaalseid teadmisi ja oskusi. Klientidega seotud informatsiooni puhul tuleb eristada, kas see

on või pole avalikkusele kättesaadav (nimed, aadressid või nt erilised vajadused, eelistused,

ostuharjumused). Info ostjate kohta on tüüpiliselt kaitstav ärisaladusega, kui ta vastab salastatuse ja

kaubandusliku väärtuse standarditele. Selliseid asjaolusid ei ole hageja esile toonud. Hageja töötajate

lahkumise põhjustasid hageja tegevuse ümberkorraldamine ja majandusseisu oluline halvenemine.

Hageja makseraskused tekkisid enne nimetatud töötajate lahkumist. Töökohavahetus iseenesest ei ole

kõlvatu konkurents. Pooled tegutsesid erinevatel kaubaturgudel. Infotehnoloogia (RAX

arvutiprogramm) kopeerimist ei ole toimunud, kuna tegemist on Eestis üldlevinud majandus- ja

raamatupidamistarkvaraga, mida selle müüja väitel kasutab umbes 650 klienti ja mille litsentsi on

kostja ostnud. Logistikakanalite osas saab ühiseks pidada vaid meetodit (autotransport).

3. Pärnu Maakohus rahuldas 16. novembri 2005. a otsusega hagi osaliselt. Kohus tuvastas, et kostja

osutas kõlvatut konkurentsi hagejale 2003. aasta oktoobrist detsembrini ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja kõlvatu konkurentsiga tekitatud kahju hüvitamiseks 300 000 krooni.

Kõlvatuks konkurentsiks KonkS § 50 lg 1 p 2 järgi on ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega

vastuolus olevad teod, sh konfidentsiaalse teabe kuritarvitamine, konkurendi töötaja või esindaja

ärakasutamine. KonkS § 50 lg 2 kohaselt on kõlvatu konkurents keelatud. Praegusel juhul tuleb

hinnata, kas kostja sai seadusevastaselt hageja konfidentsiaalse teabe ja kasutas seda ning mõjutas

hageja endisi töötajaid, kes võtsid kaasa kliendibaasi, asuma tema juurde tööle. Samuti tuleb hinnata,

kas teave, mille kostja väidetavalt sai, oli konfidentsiaalne. Konfidentsiaalse teabe mõiste ei ole

konkurentsiseaduses selgelt sisustatud. Konfidentsiaalse teabe mõiste sisustamisel saab kasutada

intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (edaspidi TRIPS-leping), millega Eesti

Vabariik ühines 13. novembril 1999, artiklit 39.

Pooled olid 2003. aastal konkurendid. Mõlemad ettevõtjad tegutsestid hulgimüüjatena suures osas

samadele klientidele. Asjaolu, et kostja tegutses ka teistel turgudel ja osutas teisi teenuseid, ei oma

praegusel juhul õiguslikku tähendust.

Pooled kasutasid klientide üle arvestuse pidamisel ja nendega seonduvate andmete fikseerimisel sama

tarkvara (RAX arvutiprogramm), mis oli kostja valduses enne vaidlusalust perioodi. Tunnistaja

S. Sääsi ütluste kohaselt sisaldusid hageja tarkvaras klientide kohta järgmised andmed: telefon, faks,

kontaktisik, kokkulepitud allahindlusprotsent, kliendi sünnipäevad, isiklikud mobiiltelefonid jne. Igal

kliendil oli 5-kohaline kliendikood. Tunnistaja kinnitusel olid pärast S. Virro ja H. Põldma lahkumist

nende kliendibaasid osaliselt kustutatud. Tunnistajate S. Virro ja H. Põldma ütlustest selgus, et

kliendikoode sai ise vabalt valida, kusjuures tunnistaja H. Põldma väitel kohendas ta osa klientide

andmeid ja kliendikoode pärast kostja juurde tööleasumist sealses andmebaasis. S. Virro väitel ei

olnud kostja andmebaasis tema endised kliendid samade koodidega ja ta muutis osa klientide puhul

need samaks. Tõenditest nähtuvalt oli vähemalt kaks poolte ühist klienti mõlema poole

andmebaasides samade kliendikoodidega, kuigi need on avatud alles 2002. aastal, mil kostja valduses

pidi olema vastav arvutiprogramm ja kliendikoodid. Nimetatud tõendeid hinnates leidis kohus, et

S. Virro ja H. Põldma pidid juba enne kostja juurde tööle asumist olema kostjale edastanud osa

hageja juures nende kasutuses olnud andmebaasist. Usutavad pole tunnistajate S. Virro ja H. Põldma

väited peast 5-kohaliste kliendikoodide ümbermuutmise/taastamise kohta uude töökohta asudes.

Kostjale ei saanud juba oktoobris 2003 olla teada vähemalt Restoran Le Chateau kliendikoodina

10520, sest restoran avati alles detsembris 2002 ning selleks ajaks pidi arvutiprogramm koos

kliendikoodidega olema ammu kostja valduses, arvestades selle litsentsi väidetavalt kostjale

edastanud Megaviljade AS tegevuse lõppemist juba 2001. aasta lõpus. Seega on andmebaasi osaline

kopeerimine tuvastatud.

Andmebaas sisaldas klientide esindajate mobiiltelefonide numbreid ja sünnipäevi, mis on hageja

jaoks konfidentsiaalne teave oma klientide kohta TRIPS-lepingu art 39 p 2 mõttes. Sellisel teabel on

kaubanduslik väärtus (TRIPS-lepingu art 39 p 2 ap b), selle üksikud nimetatud detailid on saanud

teabe omajale teatavaks vaid oma tööalaste suhete tulemusena (TRIPS-lepingu art 39 p 2 ap a) ning

see on kaitstud sellega, et sellele teabele on juurdepääs vaid oma asutuse töötajatel (TRIPS-lepingu

art 39 p 2 ap c). Seega on tuvastatud KonkS § 52 lg-s 1 nimetatud kõlvatu konkurentsi osutamine.

Kostja sai teabe hageja endiste töötajate vahendusel ebaseaduslikult, kuna S. Virro ja H. Põldma

rikkusid teabe edastamisel TLS § 50 p 6 ja töölepingus kokkulepitut. Kostja kasutas hageja valduses

olnud konfidentsiaalset infot.

Kostja mõjutas eelnimetatud kahte töötajat hageja kliente või neid puudutavaid andmeid endaga

kaasa võtma. H. Põldma kasutuses olnud hageja telefoninumber oli ajavahemikul 18.!20. oktoober

2003. a suunatud kostja telefonile. Seega oli kostja juba enne oktoobrit 2003. a teinud ettevalmistusi

Tallinna puu- ja köögiviljade hulgimüügiturule tulekuks ja kokkuleppeliselt hageja endiste töötajatega

kasutas ära nende valduses olevat teavet kliendibaasi kohta. Kostja tegevuse osas on S. Virro ning

H. Põldma suhtes tuvastatud KonkS § 52 lg-s 2 nimetatud kõlvatu konkurents. Hageja endised

töötajad on kostjale teatavaks teinud just hageja suuremate ja paremate klientide andmed ja seeläbi

aidanud kaasa kostja käibe suurendamisele ja hageja ärimudeli kopeerimisele.

Hageja on palunud konkurentsiseadusega keelatud tegevusega tekitatud kahju hüvitamist (KonkS

§ 78). Tegemist on lepinguvälise kahjuga, mille tekitamise õigusvastasuse, asjaolude

tõendamiskoormise ja hüvitamise ulatuse osas tuleb juhinduda VÕS §-st 1043, § 1045 lg 1 p-st 6,

§ 1050 lg-st 1, § 127 lg-test 1, 4 ja 6 ning § 128 lg-test 1, 2 ja 4. Hageja tugines kahju suuruse

määramisel S. Virro ja H. Põldma hallata olnud klientide osas 2003. aasta esimese 9 kuu jooksul

saadud kasumile, mis oli igas kuus keskmiselt 570 387 krooni 61 senti. Sellest arvas hageja maha

kõlvatu konkurentsi osutamise perioodil saadud tulu. Kostja ei vaidlustanud hageja arvutusi, kuid

leidis, et nimetatud töötajate lahkumine ei tekitanud hagejale kahju ja lahkumise põhjuseks oli hageja

halvenev majandusseis. Ei ole tuvastatud, et üksnes kostja osutatud kõlvatu konkurents tekitas

hagejale kahju. Hageja töötas ajaliselt järjest halvemate majandustulemustega, mis oli üheks hageja

kasumi vähenemise põhjuseks. S. Virro ja H. Põldma hallata olnud klientide osas hageja kasum

töötajate lahkumise järel vähenes ning kuna nende lahkumine oli seotud kõlvatu konkurentsi

osutamisega, on kahju tekkimine saamata jäänud tulu näol tulenevalt kostja tegevusest osaliselt

tõendatud. Kostja ei ole VÕS § 1050 lg 1 kohaselt vastupidist tõendanud. Hagejal kahju tekkimine ja

selle põhjuslik seos kostja tegevusega leidis tuvastamist, kuid arvestades kostja tegevust kui üht

põhjust kahju tekkimisel, on õiglane hüvitis kahju eest 300 000 krooni.

4. Apellatsioonkaebuse esitasid mõlemad pooled. Hageja palus apellatsioonkaebuses tühistada

kohtuotsus osas, millega jäeti 570 957 krooni 40 senti välja mõistmata ja teha uus otsus, millega hagi

täies ulatuses rahuldada. Kostja palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22. septembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega jättis hagi täies ulatuses rahuldamata.

Maakohus ei selgitanud otsuses, milline oli konkreetne konfidentsiaalne informatsioon, mida kostja

kuritarvitas. Maakohus viitas mõistete sisustamisel TRIPS-lepingu artikkel 39 p-le 2, mille kohaselt

peab informatsiooni lugemisel konfidentsiaalseks olema täidetud 2 tingimust: teave ei ole kättesaadav

teistele sama ringkonna isikutele ning teabel on kaubanduslik väärtus. Kohus on tunnistaja S. Sääsi

ütlusi hinnates tuvastanud, et andmebaasis olid telefon, kontaktisik, faks, kokkulepitud

allahindlusprotsent, andmebaasis võisid olla ka kliendi sünnipäevad, isiklikud mobiiltelefonid jne.

Telefon, faks ja kontaktisik on avalik info, mis on kättesaadav telefoniraamatust ja firmade

koduleheküljelt või Interneti-andmebaasist. Samuti ei oma allahindlusprotsent informatiivses mõttes

väljapoole mingit erilist tähendust, kuna see on seotud konkreetse müüja hinnapoliitikaga, sõltudes

samuti erineval ajal erinevatest kauba pakkumise võimalustest, kogustest jne. Inimeste töötelefonid ei

ole salastatud ja sellekohane info ei ole konfidentsiaalne. Andmebaasil ei olnud mingit

kaubanduslikku väärtust, kuna see koosnes avalikust infost ja seega ei ole andmebaas

konfidentsiaalne info.

Pole tõendatud, et hageja kaks endist töötajat kustutasid hageja juures osaliselt viimase andmebaasi,

sest hageja ei tõendanud, et nimetatud töötajatel oleks olnud üldse pärast lahkumisavalduste

rahuldamist juurdepääs andmebaasile. Hagejal oleks võimalik esitada nõue oma endiste töötajate

vastu. Kostja avaldas kahtlust, kas andmebaasi tegelikult kustutatigi. Osa kliendikoodide

meeldejäämine hageja endistele töötajatele ei ole midagi erilist, kuna koodi kaks esimest numbrit

tähistasid seda, kas oli tegu ostu- või müügikliendiga, s.t kõigi klientide koodi esimesed kaks numbrit

olid 10 ja ainuomased olid vaid kolm viimast numbrit. Nende meeldejätmine igapäevase töö käigus ei

nõua erilist pingutust. Ei ole tõendatud, et hageja endised töötajad edastasid kostjale andmebaasi,

samuti ei ole hageja loetletud teave konfidentsiaalne info, mis omaks kaubanduslikku väärtust.

Kliendikoodide kokkulangevust on hageja kaks endist töötajat põhjendanud sellega, et nad olid neid

koode muutnud/taastanud uude töökohta asudes. Seega ei saa lugeda tõendatuks, et hageja endised

töötajad pidid juba enne kostja juurde tööle asumist olema need kostjale edastanud. Pooled ei vaidle

selle üle, et nad kasutasid klientide üle arvestuse pidamisel ning andmete fikseerimisel sama tarkvara.

Kliendikoodide kattumisel hageja ja kostja andmebaasides ei saa lugeda, et kostja oleks osutanud

hagejale kõlvatut konkurentsi. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et kostja mõjutas hageja töötajaid kostja

huvides. Ei ole tõendatud, et kostja oleks kallutanud hageja töötajaid enda juurde tööle tulema.

Vaidlust ei ole selles, et S.Virrol ja H.Põldmal olid kutseoskused, mida nad said töökoha vahetamisel

uue tööandja juures kasutada. Töötajate tegelemine edasi samade klientidega kostja juures ei ole

vaidluse asjaolusid arvestades käsitatav kõlvatu konkurentsina. Maakohus ei arvestanud sellega, et

hageja majanduslik seis halvenes, mille tulemusel kuulutati välja pankrot. S. Virro ja H. Põldma

lahkusid hageja juurest töölt üle kahe kuu enne hageja pankrotistumist. Ei saa väita, et nende

lahkumine oleks hagejale kahju tekitanud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuse esitas hageja, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus muutis hinnangut tunnistaja S. Sääsi ütlustele, märkimata põhjust, miks neid ütlusi

tuleb maakohtust teisiti hinnata. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 653. Erinevalt maakohtust,

kes tuvastas tunnistaja ütluste põhjal hageja klientide esindajate isiklike mobiiltelefonide numbrite

sisaldumise andmebaasis, lähtus ringkonnakohus arusaamast, nagu oleks tunnistaja rääkinud avalikult

kättesaadavatest töötelefonidest. Samuti hindas ringkonnakohus ümber tunnistajate ütlused

kliendikoodide kokkulangevuse kohta hageja ja kostja andmebaasides. Ringkonnakohus jättis

märkimata tõendid, millele kohtu järeldused on rajatud, ning jättis tähelepanuta hageja faktilised ja

õiguslikud väited, rikkudes selliselt TsMS § 442 lg-t 8 ning § 654 lg-t 4.

Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud ja kohaldanud konfidentsiaalse informatsiooni mõistet.

KonkS § 50 lg 1 p 2 ja § 52 lg 1 konfidentsiaalse informatsiooni mõistet ei defineeri. Ärisaladuse

mõiste avab KonkS § 63 lg 1. Pooled ei vaidle selle üle, et konkurentsiseaduses antud

konfidentsiaalse informatsiooni mõiste avamisel tuleks kasutada ka TRIPS-lepingu artikkel 39 punkti

2, mille kohaselt konfidentsiaalse teabena on käsitatav muuseas teave, mis kogumis ei ole üldteada

või kergelt kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt sellise teabega tegelevad, ning sellel

teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu. Ringkonnakohus väitis ekslikult, et

allahindlusprotsent ei oma informatiivses mõttes väljapoole erilist tähendust. Ettevõtja

hinnastrateegia on konfidentsiaalne informatsioon (KonkS § 63 lg 1). Ringkonnakohus ei ole

tähelepanu pööranud hageja väitele, et kostja veenis hageja töötajaid andma tervikuna kostja

käsutusse hageja klientide andmebaasi ning sai seetõttu täieliku ülevaate hageja teenindatavatest

klientidest, nende esindajate isiklike mobiiltelefonide numbritest ja klientide suhtes rakendatavatest

hindadest. KonkS § 63 lg 1 ning TRIPS-lepingu artikkel 39 punktis 2 sätestatu eiramise tõttu on

ringkonnakohus valesti sisustanud KonkS § 50 lg 1 ja § 52 lg 1, mille tagajärjeks on olnud vale

järeldus S. Virro ja H. Põldma poolt kostjale üle antud informatsiooni kaubandusliku väärtuse kohta.

7. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohus ei ole menetlusõiguse norme

rikkunud. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse seetõttu, et niisugustel asjaoludel ei saa teha

sellist otsust, nagu tegi maakohus. Samuti ei ole ringkonnakohus vääralt kohaldanud ega tõlgendanud

materiaalõiguse normi. Ringkonnakohus on õigesti viidanud konfidentsiaalse informatsiooni mõiste

sisustamisel TRIPS-lepingu artikkel 39 punktile 2. Andmebaasi kopeerimist kostja kasuks ei ole

toimunud. Allahindluse protsent ei oma mingit tähendust, kuna see on väljendatud suhtarvuna, mis ei

oma tähendust ilma konkreetsete näitajateta, millest suhtarv võetakse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada

ning asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Hageja leidis, et kostja osutas talle kõlvatut konkurentsi, mis väljendus infotehnoloogia kopeerimises,

hageja tarne- ja logistikakanalite, töötajate ja kliendibaasi kasutamises. Põhiküsimuseks on see, kas

kostja mõjutas hageja endisi töötajaid S. Virrot ja H. Põldmat enda juurde tööle tulema selliselt, et

nad võtaksid kaasa hageja kliendid, raskendaksid hageja ja klientide suhtlemist ning annaksid kostjale

üle hageja ärisaladuseks oleva info. Hageja peab kostja tegevust ebaausaks äritegevuseks seetõttu, et

kostja olevat saanud hageja töötajaid ja konfidentsiaalset teavet ära kasutades hageja ees

konkurentsieelise. Kostja arvates ei tõendanud hageja, et kostja oleks hageja töötajaid mõjutanud

enda huvides tegutsema. Maakohus rahuldas hagi ja leidis, et hageja endised töötajad on kostjale

teatavaks teinud hageja klientide andmed, mille abil suurendati kostja käivet. Ringkonnakohus leidis,

et hagi on põhjendamatu ja hageja ei ole tõendanud, et kostjale edastati hageja andmebaas, samuti ei

ole hageja nimetatud teabe puhul tegemist konfidentsiaalse infoga, mis omaks kaubanduslikku

väärtust. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on otsust tehes rikkunud protsessiõiguse norme ja

valesti kohaldanud materiaalõiguse norme.

9. Vastavalt TsMS § 436 lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Otsust tehes peab

kohus TsMS § 438 lg 1 järgi hindama tõendeid ning otsustama, millised asjaolud on tuvastatud,

millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi tuleb rahuldada. Nimetatu kehtib TsMS § 654 lg 1

teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta.

Lisaks sätestab TsMS § 654 lg 4, et ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas tuleb märkida

ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud

ringkonnakohtu järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas. TsMS § 654 lg 5

kohustab ringkonnakohut võtma oma otsuses põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja

õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja

lahendamisel tähendust.

10. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ei ole põhjendanud seda,

miks maakohtu antud hinnangut tunnistaja S. Sääsi ütlustele tuleb muuta. TsMS §-st 653 tuleneb, et

kui ringkonnakohus hindab tunnistaja ütlust teisiti, kui seda tegi maakohus, peab ta vastavat

seisukohta põhjendama. Kassatsioonkaebuses selgitab hageja, et 17. juunil 2005. a toimunud

kohtuistungil (toimiku II kd, tl 100) andis tunnistaja S. Sääs järgmisi ütlusi: "Telefon, kontaktisik,

faks, kokkulepitud allahindlusprotsent on andmed klientide kohta. Andmete hulgas võivad olla ka

andmed, mida firmas ei ole kirjas ja teab ainult konkreetne müügiesindaja: isiklikud mobiiltelefonid,

kliendi sünnipäev. Andmed moodustavad kompaktse infobaasi - kliendikaardi, see on arvutis."

Maakohus tuvastas otsuses, et tunnistaja S. Sääsi kinnitusel sisaldus klientide andmebaasis ka

andmeid klientide esindajate mobiiltelefonide numbrite või sünnipäevade kohta, mis kindlasti on

hageja jaoks konfidentsiaalne teave oma klientide kohta TRIPS-lepingu art 39 p 2 sisu arvestades.

Ringkonnakohus leidis, et tunnistaja rääkis klientide esindajate töötelefonidest, ja märkis, et

töötelefonid ei ole konfidentsiaalne teave.

11. Samuti on ringkonnakohus andnud teistsuguse hinnangu tunnistajate S. Virro ja H. Põldma

ütlustele kliendikoodide kokkulangevuse kohta hageja ja kostja andmebaasides. Maakohus leidis, et

tunnistajate ütlused selle kohta, et neil olid kliendikoodi andmed peas, ei ole usaldusväärsed ja

kliendikoodide kokkulangevusele peab olema muu põhjendus (andmebaasi kopeerimine).

Ringkonnakohus luges tunnistajate ütluste põhjal tuvastatuks, et kliendikoodide kokkulangevus on

seletatav koodide muutmisega tunnistajate endi poolt. Ringkonnakohus leidis, et kliendikoodide

meeldejätmine ei nõua erilist pingutust. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei

võtnud põhjendatud seisukohta maakohtu järelduse osas, milles maakohus leidis, et kliendikoodide

kokkulangevusele peab olema muu põhjendus, nt andmebaasi kopeerimine. Maakohus tuvastas, et

S. Virro ja H. Põldma pidid juba enne kostja juurde tööle asumist olema kostjale edastanud osa

hageja andmebaasist. Samuti tuvastas maakohus selle, et kostja valduses oli RAX avutiprogramm

enne vaidlusalust perioodi. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu põhjendus selle kohta, et hageja

klientide andmebaasi ei kopeeritud ei vasta TsMS § 654 lg 4 nõuetele.

Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta ei nõustu

hageja väidetega, et kostja kliendikoodide kokkulangevuse kohta esitatud väited on vasturääkivad.

Kassatsioonkaebuses väidab hageja, et kostja esitas esimese astme kohtu menetluse jooksul kolm

alternatiivset seletust kliendikoodide kokkulangevusele. Kostja seisukohtade muutlikkusele viidates

on hageja palunud kostja seisukohad kliendikoodide kokkulangevuse põhjenduste osas lugeda

ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus rikkus oluliselt TsMS § 442 lg 8 ja § 654 lg 5 nõudeid, kui

valis välja kostja esitatud alternatiivsetest seletustest ühe, jättes hinnangu andmata teistele seletustele

ja kostja positsiooni muutlikkusele.

12. Kuna hageja väitis, et kostja osutas talle kõlvatut konkurentsi, on kohtud õigesti asjas tuginenud

konkurentsiseaduse sätetele. Konkurentsiseaduse § 50 lg 2 järgi on kõlvatu konkurents keelatud.

Sama paragrahvi lõike 1 järgi on kõlvatu konkurents ebaaus äritegevus, heade kommete ja tavadega

vastuolus olevad teod, sealhulgas konfidentsiaalse teabe kuritarvitamine, konkurendi töötaja või

esindaja ärakasutamine. Konkurentsiseadus ei sätesta, mis on konfidentsiaalne teave. Sellest

seadusest tuleneb üksnes see, et konfidentsiaalse teabe kuritarvitamine on konkurendi

konfidentsiaalse teabe kasutamine, kui vastavad andmed on saadud seadusvastaselt (KonkS § 52

lg 1). Seega on vaja tuvastada, kas väidetavalt kostjale teatavaks saanud teave oli konfidentsiaalne ja

kas see teave on saadud seadusvastaselt.

13. Kolleegium leiab, et kohtud on asjas õigesti tuginenud intellektuaalomandi õiguste

kaubandusaspektide lepingu (TRIPS-lepingu) (RT II 1999, 22, 123) sätetele. Samuti ei vaidle pooled

selle üle, et konkurentsiseaduse konfidentsiaalse informatsiooni mõiste avamisel tuleb kasutada

TRIPS-lepingu artikkel 39 punkti 2. Artikkel 39 punkt 2 on sõnastatud järgmiselt: "Füüsilistel ja

juriidilistel isikutel peab olema võimalus takistada nende seadusliku kontrolli all oleva teabe

avaldamist teistele või selle omandamist või kasutamist teiste poolt ilma nende nõusolekuta viisil,

mis on vastuolus ausate kaubandustavadega, tingimusel et: a) selline teave on saladus selles

tähenduses, et see ei ole kogumis või üksikosade täpses paigutuses ja kokkupanus üldteada või

kergesti kättesaadav isikutele ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad; b)

sellel teabel on kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu; c) selle teabe üle seaduslikku kontrolli

omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas." Selles sättes

tähendab väljend "viis, mis on vastuolus ausate kaubandustavadega" minimaalselt selliseid tegevusi

nagu lepingu rikkumine, usalduse kuritarvitamine ja rikkumisele kallutamine ning hõlmab

avaldamata teabe omandamist kolmanda isiku poolt, kes teadis või pidi teadma, et teabe hankimine

kuulub seesuguse tegevuse alla. Maakohus on õigesti leidnud, et TRIPS-lepingu art 39 p 2

alapunktides a!c nimetatud tingimused peavad esinema samaaegselt. Põhjendatud on

kassatsioonkaebuse väide, et konfidentsiaalseks teabeks tuleb pidada teavet ettevõtja klientide ja

nendega seotud hinnastrateegia kohta eeldusel, et see ei ole kogumis üldteada ega kergesti

kättesaadav vastava valdkonna ettevõtjatele, mille tõttu sel teabel on kaubanduslik väärtus. Terviklik

informatsioon ettevõtja klientide ja nendega seotud hinnastrateegia kohta on konfidentsiaalne teave

konkurentsiseaduse ja TRIPS-lepingu art 39 mõttes.

14. Ringkonnakohus ei ole hinnanud hageja klientide kohta käivat teavet selle kogumis. Riigikohtu

tsiviilkolleegium on mitmes oma varasemas lahendis leidnud, et kui ringkonnakohus tühistab esimese

astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb võtta seisukoht kõikide hageja ja kostja poolt esimese

astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta (vt nt Riigikohtu 22. novembri 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-117-06 (RT III 2006, 44, 374), p 13; 21. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-154-06, p 12). Kolleegium lisab, et sellisel juhul ei ole ringkonnakohtul õigust ja kohustust

hinnata üksnes neid apellatsioonimenetluses vastustajaks oleva poole väiteid, millele tuginemisest

pool on loobunud. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta hageja väited selle kohta, et hageja ja

kostja klientide erakordselt suur kokkulangevus esines kostja esimestel tegevuskuudel Tallinna turul,

hiljem hakkas see kokkulangevus vähenema. Just seda hageja väidet arvestades leidiski maakohus, et

vaidlusalusel andmebaasil oli kaubanduslik väärtus ja kostja on seda väärtust oma huvides ära

kasutanud. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus uuesti hindama, kas kostjale väidetavalt

teatavaks saanud info hageja klientide kohta oma kogumis omab kaubanduslikku väärtust, ja

tuvastama, kas vastav teave saadi seadust rikkudes.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Jaak Luik