3-2-1-13-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-13-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. märts 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

K. S hagi O. S vastu ühisvara jagamiseks. O. S vastuhagi K. S

vastu ühisvara jagamiseks ning O. S ja laste suhtlemise korra

kindlaksmääramiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-04-692

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O. S kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja K. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Sirje Must.

Kostja O. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Anu Pärtel.

Asja läbivaatamise kuupäev

5. veebruar 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2006. a otsus ühisvara ja kohtukulu

jagamise osas ning saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Lastega suhtlemiskorra määramise osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada O. S kassatsioonkaebuselt 22. oktoobril 2006. a tasutud kautsjon 4682 (neli tuhat

kuussada kaheksakümmend kaks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. S esitas 14. juunil 2004. a Tartu Maakohtule hagi O. S vastu ühisvara jagamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled abielu 27. detsembril 2002. a ja abielu lahutati 14. aprillil

2005. a. Poolte abielueelsest kooselust sündis xx. xxxxxxxxxx xxxx. a tütar B-M ja poolte abielust

sündisid xx. xxxxxxxxxx xxxx. a kaksikud L ja M. Poolte abielulised suhted lõppesid 14. mail

2004. a ja sellest ajast elavad pooled eraldi. Kõik lapsed elavad koos hagejaga hageja emale Viive

Majasele kuuluvas kolmetoalises korteris.

Poolte ühisvaraks on Tartus Xxxxx xxx!xx asuv korteriomand, mis osteti 410 000 krooni eest,

millest 35 000 krooni maksis hageja enne notariaalse ostu-müügilepingu sõlmimist

broneerimislepingu alusel. 13. novembril 2003. a maksis hageja veel 75 000 krooni sissemaksuna.

Kokku maksis hageja oma arveldusarvelt 110 000 krooni, mille ta sai oma emalt. Ülejäänud summa,

s.o 301 115 krooni 83 sendi tasumiseks võtsid pooled 6. novembril 2003. a Hansapangalt laenu.

Igakuise laenumakse suurus on 3154 krooni 62 senti. Esimesed kaks laenumakset tasus kostja.

Järgmisest neljast maksest (2004. aasta veebruarist maini) tasus kostja vaid poole, kandes raha hageja

arveldusarvele.

Korteriomandi jagamisel tuleb kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest, sest hageja

sai raha korteri sissemakseks oma emalt, mistõttu omandati korteriomand suures osas hageja

lahusvara arvel. Hageja palus jätta korteriomandi enda ainuomandisse ja soovis ise tasuda korteri

ostmiseks võetud laenu. Ühisvarasse kuuluvad koduse sisustuse esemed väärtuses 37 000 krooni

palus hageja jätta kostja omandisse ja mõista hagejale välja rahaline hüvitis 19 750 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu ning esitas vastuhagi ühisvara jagamiseks.

Vastuhagi ja selle täienduste kohaselt ei ole hageja esitatud ühisvara nimekiri täielik. Ühisvara hulka

kuuluvad muu hulga ka sõiduauto Peugeot 307 väärtusega 225 000 krooni ning 14. mail 2004. a

hageja pangakontol olnud raha 64 858 krooni ja kostja pangakontol olnud raha 4858 krooni. Ühisvara

hulka ei kuulu vanaaegne diivan ja kaks tugitooli, kuna need on kostja ema kingitus kostjale. Kostja

nõustus korteri jätmisega hagejale.

Ühisvara jagamisel ei tule kõrvale kalduda osade võrdsuse põhimõttest. Kuigi hageja ema lasi

2001.!2003. a kanda oma töötasu hageja arveldusarvele, ei ole tõendatud, et ta andis 110 000 krooni

korteri ostmiseks. Raha ülekandmine ei vasta kinkelepingu tunnustele. Kostja töötas ja omas piisavalt

sissetulekut, et korteri ostu eest tasuda. Hageja ema töötasu kulutati ema vajaduste katteks ja tehti

ema elukohas kapitaalremont, mis maksis vähemalt 100 000 krooni. Osade võrdsuse põhimõttest

kõrvalekaldumiseks ei anna alust ka asjaolu, et kostja abielu ajal ei töötanud. Kostja õppis sel ajal

magistriõppes. Asjaolu, et hageja tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana, ei välista abieluliste suhete

ajal soetatud vara kuulumist abikaasade ühisvara hulka.

Hageja liisis abielu eel sõiduauto Peugeot 206, tasudes abielueelselt, s.o oma lahusvara arvel

liisingumakseid 133 800 krooni ulatuses. Kokku maksti sõiduki eest 227 223 krooni, millest 93 423

krooni abielu ajal, s.o ühisvarast. Sõiduk müüdi abielu ajal 160 000 krooni eest. Saadud summas

sisaldus ka kostja osa 35 200 krooni. Sellest rahast kasutati 115 000 krooni uue sõiduauto,

Peugeot 307 sissemakseks. Kokku maksti teise sõiduauto eest 240 810 krooni, sellest abielu ajal

125 810 krooni, st kummagi panus oli 62 905 krooni. Seega peab hageja hüvitama kostjale sõiduauto

eest 98 105 krooni.

Ühisvarasse kuuluvad vallasasjad väärusega 20 400 krooni palus kostja jätta hagejale ning asjad

vääruses 700 krooni endale. Enamsaadu eest palus kostja mõista hagejalt välja hüvitise 19 700

krooni.

Asjasse ei puutu hageja ja A. Rumjantsevi 15. jaanuaril 2003. a sõlmitud laenuleping, mille kohaselt

laenas hageja A. Rumjantsevilt 80 000 krooni. Enne teise sõiduki väljaostmist oli hageja kontol

selleks piisav summa. Laenuleping on võltsitud, sest see koostati tagantjärele. Ühisvarasse kuuluva

sõiduauto ja korterisisustuse ostmiseks saadi vahendid kostja ja T. Prüki 9. jaanuaril 2003. a ja

10. septembril 2003. a sõlmitud laenulepingute alusel saadud rahast (vastavalt 60 000 ja 150 000

krooni). Nimetatud kohustused olid võetud perekonna huvides ja nendega tuleb arvestada ühisvara

kindlaksmääramisel.

Kokku palus kostja mõista hagejalt enamsaadu hüvitamiseks välja 317 160 krooni 50 senti.

3. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Kostja ei töötanud 2001!2003, seega puudusid tal vahendid nii

vara soetamiseks kui ka perekonna ülalpidamiseks ja ühisvara jagamisel tuleb osade võrdsuse

põhimõttest kõrvale kalduda.

Sõiduauto Peugeot 307 soetati eelmise sõiduauto, Peugeot 206 ja laenurahade arvel. Hageja tasus

Peugeot 206 eest Ühisliisingu AS-ile 14. oktoobrist 2002. a 10. jaanuarini 2003. a kokku 125 700

krooni, sh abielu ajal 1900 krooni. 15. jaanuaril 2003. a müüs hageja Peugeot 206 AS-ile Kommest

Auto 160 000 krooni eest tagasi. Eelnevalt ostis hageja Peugeot 206 Ühisliisingu AS-ilt

jääkväärtusega (56 345 krooni) välja, laenates selleks raha A. Rumjantsevilt. 17. jaanuaril 2003. a

maksis hageja Peugeot 307 sissemaksuks Ühisliising AS-ile sularahas 115 000 krooni. 2. veebruarist

2003. a 10. septembrini 2003. a maksis hageja rendimaksetena liisinguandjale 21 021 krooni.

25. septembril 2003. a maksis hageja Peugeot 307 jääkmaksumuse 76 690 krooni 80 senti. Hageja

tasus laenu A. Rumjantsevile 31. augustil 2004. a.

4. Kostja esitas ka hagi lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks, kuna hageja takistab tal

lastega suhelda. Kostja soovis saada tütrega kokku iga nädala teisipäeval ja neljapäeval kl

17.00!20.00 ning iga nädala laupäeval kl 10.00 kuni pühapäeval kl 19.00. Kaksikutega soovis kostja

kokku saada iga nädala teisipäeval või neljapäeval kl 17.00!20.00 ja kahel nädalavahetusel kuus

reedel kl 17.00 kuni pühapäeval kl 19.00. Alates poegade ühe aasta ja kuue kuu vanuseks saamisest

soovis kostja kokkusaamisi poegadega ka väljaspool L ja M elukohta samadel tingimustel ja aegadel

nagu B-M. Juhul kui tütrega kokkusaamist ei toimu tütrest lähtuvatel asjaoludel, toimub eelnimetatud

aegadel kokkusaamine poegadega või ühega lastest. Juhul kui ülalnimetatud ajal ei ole pooltest

sõltuvatel põhjustel võimalik lastega kokku saada, tuleb 24 tunni jooksul leppida kokku uus

kokkusaamine. Ärajäänud kokkusaamine tuleb asendada pooltele sobival ajal võimalikult kiirest,

kuid mitte hiljem kui kahe kuu jooksul. Lapsega kokkusaamist ei takista lapse haigus. Kui lapsega

kokkusaamist ei toimu lapse soovil, peab hageja võimaldama kostjal veenduda, et see on lapse tegelik

tahe. Kokkusaamiste vahepealsel ajal peab hageja lubama kostjal vestelda lastega telefoni teel.

5. Eestkosteasutusena menetlusse kaasatud Tartu Linnavalitsuse sotsiaalabiosakonna

lastekaitseteenistus tegi oma ettepaneku lastega kokkusaamise korra kindlaksmääramiseks.

6. Tartu Maakohus rahuldas 5. detsembri 2005. a otsusega osaliselt nii hagi kui ka vastuhagi.

Maakohus jagas ühisvara ja tunnustas hageja omandiõigust korteriomandile, sõiduautole

Peugeot 307, koduse sisustuse esemetele väärtusega 18 400 krooni ja hageja arvelduskontol olnud

rahale 62 637 krooni 62 senti. Maakohus tunnustas kostja omandiõigust koduse sisustuse esemetele

väärusega 17 196 krooni ja kostja arvelduskontol olnud rahale 4858 krooni. Hageja kanda jäeti AS-

iga Hansapank 6. novembril 2003. a sõlmitud laenulepingust tulenev põhikohustus 287 632 krooni 13

senti ning intress 67 228 krooni 31 senti. Hagejalt mõisteti kostja kasuks välja hüvitis 95 683 krooni

78 senti.

Diivanikomplekt ei ole kostja lahusvara, kuna puuduvad tõendid selle kohta, et see oleks kostjale

kingitud. Korteriomandi jagamisel ei tule kõrvale kalduda osade võrdsuse põhimõttest, sest puuduvad

tõsikindlad tõendid selle kohta, kas ja kui palju hageja ema raha kasutati korteri eest maksmisel.

Tõendatud ei ole ka korteriomandi omandamisel sissemaksu tegemine ega sõiduauto Peugeot 206

väljaostmine kostja ja T. Prüki laenulepingute alusel saadud raha eest, mistõttu nimetatud laenud ei

ole võetud perekonna huvides ega kuulu ühisvara koosseisu. Sõiduauto Peugeot 206 oli hageja

lahusvara, sest selle väljaostmiseks kasutas hageja A. Rumjantsevilt saadud laenuraha, mille ta

tagastas oma lahusvara arvel pärast abieluliste suhete lõppu 2004. a augustis. Asjaolu, et algne

laenuleping hävitati laenu tagasimaksmisel ja kohtule esitati laenulepingu taastatud variant, ei

tähenda, et leping on võltsitud. Sõiduauto Peugeot 307 eest tasuti hageja lahusvaraks olnud sõiduauto

müügist saadud raha eest. Abielu ajal tasus hageja liisingumakseid 52 716 krooni 21 sendi eest.

Sõiduauto soetusmaksumusest tasuti 24,78% ühisvara arvel. Peugeot 307 turuväärtus oli abielusuhete

lõppemise ajal 170 000 krooni, ühisvara jagamise ajal hinnanguliselt 70 000!80 000 krooni, seega

kuulub ühisvara hulka 24,78% auto väärtusest, s.o 19 824 krooni. Poolte abieluliste suhete lõppemise

päeva hommikul poolte pangakontodel olnud raha on ühisvara, kuid selle jagamisel tuleb kalduda

kõrvale osade võrdsuse põhimõttest ja jagada raha vastavalt sellele, kui palju kummagi poole kontol

raha oli. Ühisvaraks oleva raha jagamine nõutud viisil oleks vastuolus PKS § 21 ja § 22 lg 2 mõttega

ning ebaõiglane, sest kaitstuks osutuks isik, kes seaduse mõtte kohaselt kaitset ei vaja. Hageja pidi

ettevõtlustulult maksma makse ja kandma ettevõtluskulu. Hageja oli abieluliste suhete lõppemisel

lapseootel ja tegi laste kasvatamisele kulutusi, mis oleksid võinud kostja käitumisest tingituna

olemata olla.

Maakohus rahuldas osaliselt kostja hagi lastega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks, arvestades

osaliselt nii kostja soovi, psühholoogi arvamust kui ka eestkosteasutuse ettepanekut ja

kodukülastusakte. Maakohtu kindlaks määratud korra järgi kohtub kostja tütrega kuni tütre 4-

aastaseks saamiseni neljapäeviti kl 17.00!19.00, pühapäeviti kl 16.30!19.00. Kohtumised

toimuvad ilma ema juuresolekuta isa valitud kohas. Ema annab lapse isale üle oma elukohas ja isa

toob lapse samasse tagasi. Alates tütre 5. eluaastast kohtub kostja tütrega pühapäeviti

kl 10.00!19.00, isa puhkuse ajal ka pikemal perioodil vanematevahelise kokkuleppe alusel. Alates

tütre 7. eluaastast kohtub kostja tütrega ühel päeval nädalas enne või pärast kooli ja kahel

nädalavahetusel kuus laupäeva hommikust pühapäeva õhtuni (kl 19.00), samuti isa puhkuse ajal

pikemal perioodil vanematevahelise kokkuleppe alusel. Kohtumiskordade osas tuleb arvestada lapse

arvamust, soove ja ettepanekuid. Kaksikutega kohtub kostja kuni laste 2-aastaseks saamiseni

pühapäeviti kl 10.30-12.00 laste elukohas, st toas või maja lähedal õues, olenevalt laste tervislikust

seisundist ja ilmastikuoludest. Alates laste 3. eluaastast kohtub kostja kaksikutega laupäeviti kl

10.00!12.00 väljaspool kodu. Ema annab lapsed isale üle oma elukohas ja isa toob nad samasse

tagasi. Alates laste 5. eluaastast kohtub kostja kaksikutega pühapäeviti kl 10.00!19.00, isa puhkuse

ajal ka pikemal perioodil vanematevahelise kokkuleppe alusel. Alates laste 7. eluaastast kohtub kostja

kaksikutega ühel päeval nädalas enne või pärast kooli, kahel nädalavahetusel kuus laupäeva

hommikust pühapäeva õhtuni (kl 19.00), samuti isa puhkuse ajal pikemal perioodil vanematevahelise

kokkuleppe alusel. Vajalik ei ole lastekaitsetöötaja viibimine kohtumiste juures, sest kostja soovib

seda vaid seetõttu, et tõendada hageja konfliktsust. Põhjendatud ei ole arvestada kostja sooviga

kehtestada kord, kus iga ärajäänud kohtumine tuleb asendada, sest see ei ole lapse huvides.

Arvestades asjaolu, et osaliselt rahuldati nii hagi kui ka vastuhagi, jättis maakohus riigilõivu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 alusel poolte kanda. Kostjalt mõisteti hageja

kasuks välja hageja kantud tunnistajatasu 500 krooni, sest psühholoogi ärakuulamine oli vajalik

määrata kindlaks lastega suhtlemise kord. Kohus rahuldas ka hageja nõude mõista kostjalt hageja

kasuks välja lastega suhtlemise korra kindlaksmääramise tõttu hageja kantud kulutused õigusabile

(9440 krooni) ja pool ühisvara jagamise tõttu kantud kulutustest (12 980 krooni).

7. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt ning teha

tühistatud osas uue otsuse, millega kalduda korteriomandi ja sõiduauto jagamisel hageja kasuks

kõrvale abikaasade võrdsuse põhimõttest ning mõista apellandilt välja vastustaja kasuks

kompensatsioon korteriomandi eest 25 400 krooni.

8. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osaliselt ning teha

tühistatud osas uue otsuse, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja enam saadud ühisvara arvel

hüvitis 306 460 krooni, muuta ja täiendada lastega suhtlemise korda ning jätta kostjalt välja

mõistmata hageja esimese astme kohtus kantud õigusabikulud ja tunnistajatasu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse haginõuete osas muutmata, kuid muutis kohtukulude

suurust, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 15 863 krooni 83 senti.

Kuna pooled esitasid apellatsioonkaebuses samu väiteid nagu asja läbivaatamisel maakohtus ja

maakohus võttis nende osas põhjendatud seisukohad, ei pidanud ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6

alusel vajalikuks neid täies mahus korrata.

Lisaks esimese astme kohtu põhjendustele märkis ringkonnakohus, et tulenevalt PKS §-de 18 ja 19

mõttest tuleb jagatava ühisvara väärtus ka abielusuhete varasema lõppemise korral kindlaks teha

vastava nõude kohtusse esitamise aja seisuga. Sellest põhimõttest on maakohus ka lähtunud.

Maakohus jättis õigesti kõrvale OÜ Kommest Autokeskused hindamisakti, kuna see ei kajasta

sõiduki tegelikku ehitusaastat ja sõiduki väärtust hinnati 2004. a mai seisuga, mitte vastuhagi

esitamise aja, s.o 2005. a mai seisuga. Samadel põhjustel tuleb kõrvale jätta ka kostja

ringkonnakohtule täiendavalt esitatud Eesti Konjunktuuriinstituudi AS-i 15. detsembri 2005. a teatis

nr 655 sõiduauto Peugeot 307 turuväärtuse kohta. Arvestades menetluse kestust, oli kostjal piisavalt

aega esitada asjakohaseid tõendeid sõiduki maksumuse kohta.

Maakohus leidis õigesti, et sõiduauto Peugeot 307 ja korteriomandi jagamisel ei tule osade võrdsuse

põhimõttest kõrvale kalduda. Samas on õige kalduda PKS § 19 lg 2 p 1 alusel kõrvale abikaasade

võrdsuse põhimõttest poolte arveldusarvetel abielusuhete lõppemisel olnud raha jagamisel, arvestades

hageja kui füüsilisest isikust ettevõtja ja tema juurde elama jäävate laste tähelepanuväärivaid huve.

Maakohus tuvastas esitatud tõendite alusel õigesti, et A. Rumjantsev andis hagejale 80 000 krooni

laenu, mille eest osteti välja sõiduauto Peugeot 206. Asjaolu, et hageja hävitas pärast laenu tasumist

algse laenulepingu ja esitas laenulepingu taastatud variandi, millel on märgitud koos laenu võtmise

ajaga ka laenu tagastamise aeg, ei tähenda dokumendi võltsitust. Tõendatud ei ole T. Prükilt saadud

laenu kasutamine perekonna huvides, s.o sõiduauto Peugeot 206 väljaostmiseks, korteriomandi

ostmisel sissemakse tegemiseks või koduse sisustuse esemete ostmiseks.

Põhjendatud ei ole kostja ringkonnakohtu istungil esitatud seisukoht, et kohus peab korteriomandi

jagamisel hüvitise määramisel lähtuma korteriomandi praegusest turuväärtusest, mis on ligikaudu

2 korda suurem (800 000!900 000 krooni) maakohtu arvestatust. Jagatava ühisvara maksumus tuleb

PKS §-de 18 ja 19 mõtte kohaselt kindlaks määrata vastava nõude kohtusse esitamise aja seisuga.

Nimetatud sätete kohaselt on ka mõeldav, et maksumuse määramisel lähtutakse nõude menetlemise

ajast esimese astme kohtus. Kuna apellatsioonikohus kontrollib apellatsioonkaebuse põhjal esimese

astme kohtu otsuse õigsust, siis ei ole mõistlik, et apellatsioonikohus peab muutma vaidlustatud

otsust sel põhjusel, et jagatava vara väärtus on hetke turusituatsioonis kõikuv ja apellatsioonkaebuse

läbivaatamise ajaks muutunud. See ei oleks kooskõlas õiguskindluse põhimõttega.

Maakohus tuvastas õigesti, et diivanikomplekt on poolte ühisvara, sest kostja ema tahe kinkida

diivanikomplekt üksnes pojale, ei ole usaldusväärselt tõendatud.

Maakohtu määratud ajad lastega suhtlemiseks on optimaalsed ning lähtuvad laste vajadustest ning

nende vanuselistest iseärasustest. Tulenevalt PKS §-st 58 tuleb kohtul lapsesse puutuva vaidluse

läbivaatamisel lähtuda eelkõige lapse huvidest. Lahuselava vanema võrdne õigus lapsega kooselava

vanemaga last kasvatada ja tema eest hoolitseda PKS § 49 järgi ei tähenda seda, et lahuselavale

vanemale tuleb igal juhul tagada kooselava vanemaga võrdne aeg lapsega suhtlemiseks. Lapsega

koos elav vanem on lapsega enam aega koos ja lahuselava vanema kohtumiste kestus sõltub lapse

ajakavast ning vajadustest.

Põhjendatud ei ole kostja väide, et lastega ärajäänud kokkusaamised tuleb igal juhul asendada.

Asenduskohtumise kohustuslikkus ei ole kooskõlas laste huvidega, mistõttu ei saa seda muuta

pooltele kohustuslikuks.

Põhjendatud ei ole ka taotlused täiendada lastega kokkusaamise korda selliselt, et oleks märgitud

hageja kohustus avaldada kostjale enne lastega kokkusaamist nende asukoht ja andmed laste

tervisliku seisundi kohta ega hageja kohustus luua eeldused lastega takistamatuks kokkusaamiseks.

Põhjendamatu on sätestada kostja kohustus teavitada hagejat lastega väljaspool nende elukohta

kokkusaamisel eelnevalt laste üldisest liikumismarsruudist ja põhilisest viibimiskohast, samuti lapse

tervise olulisest halvenemisest või last ohustavatest muudest asjaoludest. Põhjendamatu on ka kostja

taotlus panna hagejale kohustus võimaldada kostjal lapse soovil lapsega kokkusaamise ärajäämisel

veenduda lapse tahtes ja vajadusel lubada kostjal lapsega vahetult vestelda, samuti poolte kohustus

pöörduda lastega kokkusaamisel isikute käitumise ja kokkusaamise muude asjaolude suhtes

pretensioonide tekkimisel mõistliku aja jooksul pedagoogilise ja psühholoogilise abi saamiseks

lastekaitseteenistuse erialaspetsialistide poole. Vajalik ei ole ka kostja volitatud esindaja ja

lähisugulaste lastega suhtlemise õiguse reguleerimine. Vanemate vastastikused kohustused tulenevad

perekonnaseaduse sisust ja ka põhimõttest, et oma õigusi tuleb teostada heas usus, mistõttu ei ole

otstarbekas ja põhjendatud nende äramärkimine ning üksikasjalik kirjeldamine suhtlemiskorras.

Lastega suhtlemise korra kindlaksmääramisel kantud hageja õigusabikulusid ei saa jätta üksnes kostja

kanda. Kostja pöördumine kohtu poole oli põhjendatud, sest pooled ei jõudnud suhtlemiskorras

kohtuvälisele kokkuleppele. Kuna vaidlus lahendati eelkõige laste huvidest lähtudes, ei tule

kohtukulude jagamisel lähtuda hagi rahuldamise ulatusest, vaid kohtukulud tuleb TsMS § 60 lg 1

kohaselt jätta võrdses osas kummagi vanema kanda. Seega tuleb hageja õigusabikuludest (9440

krooni) ja makstud tunnistajatasust (500 krooni) jätta pool (4790 krooni) kostja kanda.

Maakohus leidis õigesti, et ühisvara jagamise tõttu kantud õigusabikuludest tuleb proportsionaalsuse

põhimõttest lähtuvalt kostja kanda jätta pool. Maakohus on aga hüvitatava õigusabikulu suuruse

kindlaksmääramisel ületanud TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatud 5% määra. Kostja nõudis hagejalt enam

saadud ühisvara eest hüvitist 317 160 krooni 50 senti. Maakohus rahuldas nõude 95 683 krooni 78

sendi ulatuses. Kuna vastuhagi jäi rahuldamata 221 476 krooni 72 sendi ulatuses, millest 5%

moodustab 11 073 krooni 83 senti, tuleb kostjalt hageja kasuks see summa välja mõista.

Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb põhiosas rahuldamata ning hageja apellatsioonkaebus jääb

täielikult rahuldamata, tuleb poolte kohtukulud apellatsioonimenetluses nende endi kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uue otsuse, millega vastuhagi rahuldada.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus ühisvaraks oleva korteriomandi jagamisel

vastuolus Riigikohtu varasemates lahendites väljendatuga välja selgitamata korteriomandi väärtuse

ringkonnakohtu menetluse ajal, kuigi kostja seda taotles ja esitas ringkonnakohtule Ober Haus

Hindamisteenused OÜ tõendi korteri turuväärtuse kohta apellatsioonimenetluse ajal. Arvestades

korteriomandi hinna tõusu, täiendas kostja apellatsioonkaebuses oma nõuet ja palus hagejalt kokku

välja mõista hüvitise 523 896 krooni 81 senti, s.o 98 105 krooni sõidukite eest, 295 855 krooni

korteriomandi eest, 7500 krooni vallasvara eest, 17 436 krooni 81 senti pangakontol olnud raha eest

ja 105 000 krooni laenulepingutega kostja kanda jäänud kohustuste eest. Sama nõude esitas kostja ka

kassatsioonkaebuses.

Hageja arvelduskontot kasutati ühiselt perekonna huvides tehingute tegemisel ning arvelduskontole

kantud raha oli poolte ühisvara, sõltumata sellest, et hageja tegutses FIE-na. Seega tuleb see ka

võrdsetes osades jagada.

Tõendamata on asjaolu, et hageja ema kinkis hagejale raha sõiduauto või korteriomandi ostuks.

Hageja ema palk, mis kanti hageja kontole, kasutati hageja ema ülalpidamiseks ja remondikulude

katteks. Seega ei teinud hageja korteriomandi ostmisel sissemakset emalt saadud raha eest, vaid

pooled tegid seda võrdses osas. Kuna hageja konto väljavõttest ei nähtu, et ta oleks tasunud kontol

oleva raha eest kogu korteriomandi sissemakse, järeldub sellest, et seda tehti laenurahast, mis kostja

sai T. Prükilt. Seega on T. Prükilt saadud laen kasutatud perekonna huvides ja kuulub ühisvarasse.

Hageja ei ole tõendanud laenu kasutamist muul otstarbel. Oluline ei ole see, kas hageja võetud

laenust teadis või mitte.

Õige ei ole ringkonnakohtu järeldus, et hageja sai laenu A. Rumjantsevilt. Asjas ei saa tõendina

käsitada vandeadvokaadi tõendatud laenulepingu ärakirja. Laenulepingu olemasolu ja selle täitmist ei

saa tõendada tunnistajate ütlustega. Hageja kontol oli sõiduauto väljaostmisel piisavalt raha ja puudus

laenu võtmise vajadus. Tõendatud ei ole laenu võtmine perekonna huvides.

Ringkonnakohus arvutas valesti hüvitise sõiduautode eest ning jättis põhjendamatult tähelepanuta

kostja esitatud AS Kommest Auto tõendi sõiduauto Peugeot 307 väärtuse kohta. Kuna maakohus ei

juhtinud kostja tähelepanu sellele, millise ajahetke väärtuse kohta tuleb tõendeid esitada, ja võttis

kostja esitatud tõendid vastu, kuid jättis need arvestamata, on kohatu ringkonnakohtu seisukoht, et

kostjal oli kohtumenetluses piisavalt aega esitada tõendeid auto väärtuse kohta. Auto väärtust ei

tõenda usaldusväärselt hageja hinnang, et sõiduauto väärtuseks oli ühisvara jagamise ajal 80 000

krooni.

Kontodel oleva raha jagamisel puudub alus osade võrdsusest kõrvale kaldumiseks. Osade võrdsusest

saab kõrvale kalduda vaid PKS § 19 lg-s 2 sätestatud alustel, kuid ringkonnakohus ei ole ühelegi neist

viidanud. Asjakohane ei ole kohtu tuginemine asjaolule, et kostja oleks abielusuhte lõppemisel

pidanud hagejat ülal pidama, sest hageja ise nimetatud väidetele ei tuginenud.

Väär on ringkonnakohtu järeldus, et ühisvara koosseisu kuulub diivanikomplekt. Kohtud jätsid

hindamata kostja ema tunnistuse ja mööbli restaureerimise eest esitatud arve, mis kinnitavad kostja

ema tahet kinkida diivanikomplekt kostjale magistriõpingute lõpetamise puhul.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et lastega suhtlemise korra kindlaksmääramisel peab kohtuotsus

olema üldsõnaline ega tohi olla põhjalik ja selge. Lastega suhtlemise kord tuleb täpsemini

reguleerida. Kohtumiste juures peab viibima lastekaitse töötaja. Kohtute määratud kokkusaamiste

kestus on ebapiisav. Ebaõige on kohtute seisukoht, et kohtumise ärajäämisel ei tohi kohtumisi

asendada.

Suhtluskorra kindlaksmääramisel ei ole õige jätta kohtukulu kostja kanda, sest kostja esitatud nõue

rahuldati.

11. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest ringkonnakohus

on kõiki kostja väiteid analüüsinud ning teinud seadusliku ja põhjendatud otsuse.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ühisvara

jagamise osas tühistada ning asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel saata samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Lastega suhtlemise korra määramise osas ei anna

kassatsioonkaebuse väited alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, kuid otsus tuleb tühistada

sellelt nõudelt kohtukulu väljamõistmise osas.

Kolleegium käsitleb poolte ühisvarasse kuuluva korteriomandi jagamist (I), sõiduautode arvel

hüvitise väljamõistmist (II), laenulepingutest tulenevate kohustuse ühisvara hulka arvamist (III),

abikaasade pangaarvetel oleva raha jagamist (IV), lastega suhtlemise korra kindlaksmääramist (V) ja

kohtukulude jaotamist poolte vahel.

I

13. Pooled ei vaidle selle üle, et korteriomand on abikaasade ühisvara. Vaieldakse selle üle, millise

hetke seisuga tuleb kindlaks määrata korteriomandi väärtus. Kolleegium ei pea õigeks

ringkonnakohtu seisukohta, et apellatsioonikohus ei saa muuta esimese astme kohtu otsusega

tuvastatud ühisvara väärust, kui see on ebastabiilse turusituatsiooni tõttu apellatsioonkaebuse

läbivaatamise ajaks muutunud.

Kolleegium on oma varasemates lahendites märkinud, et ühisvara jagamisel korteriomandi jätmine

kohtuotsusega ühele abikaasadest riivab intensiivselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-s 1

sätestatud omandi puutumatuse põhimõtet, kuna üks abikaasadest kaotab omandiõiguse ühisvarasse

kuulunud asjale. Seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tema soovil tagada õiglane hüvitis

omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus

määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Seda võimaldab ka kehtiva

TsMS § 652 lg 3 p 2 (vt Riigikohtu 12. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06 (RT III 2006,

14, 129) ja 8. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07).

Maakohtu otsusest nähtuvalt pidasid pooled korteriomandi väärtuseks 500 000 krooni.

Apellatsioonkaebuse täiendamise avalduses palus kostja võtta ringkonnakohtul uue tõendina vastu

eksperdiarvamuse selle kohta, et alates esimese astme kohtu menetlusest on korteriomandi

turuväärtus oluliselt tõusnud. Korteriomandi väärtus oli selle eksperdiarvamuse järgi 800 000-

900 000 krooni. Sellises olukorras pidi ringkonnakohus korteriomandi tegelikku turuhinda kajastava

eksperdiarvamuse asja õige lahendamise huvides ja Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 lg-s 1 sätestatud

omandi puutumatuse põhimõtte tagamiseks TsMS § 634 lg 2 ja § 652 lg 3 p 2 alusel vastu võtma ning

lähtuma korteriomandi jagamisel selle väärtusest apellatsioonimenetluse ajal.

Eeltoodu tõttu tuleb asi saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, sest TsMS § 688 lg 5 järgi

Riigikohus ise tõendeid ei uuri. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma pooltele

võimaluse tõendada ühisvaraks oleva korteriomandi väärtust ning otsustama esitatud tõendite, poolte

väidete ja vastuväidete alusel PKS § 19 lg-te 3 ja 4 kohaselt ühisvara jagamise.

14. Muu hulgas tuleb arvestada asjaolu, et korteriomandi ostmiseks võtsid pooled 6. novembril

2003. a ühiselt laenu 19 186 eurot (s.o ca 300 000 krooni), intressiga 6 kuu EURIBOR + 2,3%.

Vaidlust ei ole selle üle, et laenu tagasimaksmise kohustus kuulub poolte ühisvara hulka. Korteri

müügihind oli 410 000 krooni, millest pangalaenu arvel tasuti müüjale 298 110 krooni. Kohtud ei ole

tuvastanud, et ülejäänud osa, s.o 111 890 krooni müügihinnast tasuti ühe abikaasa lahusvara arvel.

Abielusuhete lõppemiseni 14. mail 2004. a tegid pooled 6 graafikujärgset tagasimakset summas 1206

eurot, s.o ca 18 900 krooni. Reeglina makstakse abielusuhete ajal laenu tagasi ühisvara arvel.

Abielusuhete lõppemise järel tasus kostja 4 graafikujärgset tagasimakset summas 804 eurot, s.o ca

12 600 krooni. Ülejäänud tagasimaksed on pärast abielusuhete lõppemist tasunud hageja. Pärast

abielusuhete lõppemist täidetakse kohustusi reeglina lahusvara arvel.

Kohustuse suurus määratakse kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga. Kui pärast abielusuhete

lõppemist on üks abikaasa tasunud laenu tagasimakseid oma lahusvara arvel, kuid ühisvara jagamisel

jäetakse laenukohustus teise abikaasa kanda, võib laenukohustuse jagamisel arvestada abikaasa

kasuks tema tasutud tagasimakseid.

15. Kuna alama astme kohtud korteriomandi jagamisel abikaasade osade võrdsuse põhimõttest

kõrvale ei kaldunud, ei ole vastavasisulised kassatsioonkaebuse väited asjakohased.

II

16. Edasi käsitleb kolleegium sõiduautode eest hüvitise väljamõistmise küsimust. Pooled ei vaidle

järgmiste oluliste asjaolude üle:

11. oktoobril 2002. a sõlmis hageja Ühisliisingu AS-iga liisingulepingu (kapitalirent) Peugeot 206

väljaostmiseks; esimene väljaostumakse oli 127 050 krooni (s.o 67,62% netohinnast); edasised

maksed tuli tasuda 36 kuu jooksul;

27. detsembril 2002. a sõlmisid pooled abielu;

15. jaanuaril 2003. a müüs hageja 160 000 krooni eest Peugeot 206 AS-ile Kommest Auto, tasudes

Peugeot 206, s.o selle sõiduauto väljaostmiseks täiendavalt 56 345 krooni;

samal päeval sõlmis hageja Ühisliisingu AS-iga uue liisingulepingu Peugeot 307, s.o teise sõiduauto

liisimiseks (kapitalirent); esimene väljaostumakse oli 111 926 krooni 49 senti; edasised maksed tuli

tasuda 36 kuu jooksul;

poolte abielulised suhted lõppesid 14. mail 2004. a.

Vaieldakse selle üle, kui suurt hüvitist on kostjal õigus nimetatud sõiduautode eest saada.

17. Kolleegium leiab, et enne sõiduautode omandi jagamist tuleb esmalt tuvastada, kas sõiduautode

omandiõigus kuulus poolte ühisvara koosseisu poolte abieluliste suhete lõppemise ajal. PKS § 14 lg 1

järgi on ühisvaraks abielu kestel abikaasade omandatud vara. Ühisvara jagamisel pärast abielusuhete

lõppemist määratakse PKS § 18 lg 2 teise lause kohaselt ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise

aja seisuga. Seega kuuluvad reeglina ühisvara hulka vaid need õigused, sh omand, mis saadi abielu

sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni.

Sõiduauto Peugeot 206 omandamiseks sõlmis hageja 11. oktoobril 2002. a liisingulepingu.

Liisingulepingu järgi andis liisinguandja liisingueseme liisinguvõtja kasutusse ja omand pidi

liisinguvõtjale üle minema siis, kui kõik lepingu alusel makstavad summad on tasutud. Seega

omandati sõiduauto Peugeot 206 viimase väljaostumakse tasumisel, mis tuvastatud asjaolude kohaselt

toimus 15. jaanuaril 2003. a, s.o poolte abielu ajal. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige kohtute

seisukoht, et sõiduauto Peugeot 206 oli hageja lahusvara. PKS § 14 lg 1 järgi oli see poolte ühisvara,

sõltumata sellest, kelle raha eest see omandati.

Sõiduauto Peugeot 307 omandamiseks sõlmis hageja liisingulepingu, mille järgi anti sõiduauto hageja

kasutusse, kuid sõiduautot kohe ei omandatud. Toimikust ei nähtu, et sõiduauto oleks omandatud

abielusuhete ajal. Kui hageja omandas sõiduauto Peugeot 307 pärast abielusuhete lõppemist, on see

PKS § 15 lg 1 järgi hageja lahusvara, kuigi liisingumakseid tasuti abielu ajal.

18. Kui abikaasa lahusvara väärtus on abielu kestel oluliselt suurenenud teise abikaasa töö, rahaliste

kulutuste või abikaasade ühisvara osa arvel, võib kohus ühisvara jagades PKS § 19 lg 2 p 4 alusel

abikaasade osade võrdsusest kõrvale kalduda. Viidatud sätte järgi tuleb abikaasale hüvitada teise

abikaasa lahusvara väärtuse tõus juhul, kui see on toimunud ühe abikaasa panuse või tema ühisvara

osa arvel. Kui sõiduauto omandamiseks tehakse abielu ajal ühisvara arvel liisingumakseid ja

sõiduauto omandatakse pärast abielusuhete lõppemist, mistõttu on see PKS § 15 lg 1 järgi selle

abikaasa lahusvara, tuleb ühisvara jagamisel arvestada, et sõiduauto omandanud abikaasa lahusvara,

s.o TsÜS § 66 järgi varaliselt hinnatavate õiguse ja kohustuse kogumi väärtus on suurenenud ühisvara

arvel. Seetõttu tuleb ühisvara jagamisel kalduda PKS § 19 lg 2 p 4 alusel kõrvale abikaasade osade

võrdsusest vastavalt sellele, kui suur on abikaasa osa teise abikaasa lahusvara väärtusest.

19. Muu hulgas märgib kolleegium, et abikaasa lahusvara, mille väärtus on abikaasade töö või

rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt suurenenud, võib kohus PKS § 14 lg 2 järgi tunnistada ka

osaliselt või täielikult abikaasade ühisvaraks. Kolleegium leiab, et viidatud sätte alusel saab

abikaasade ühisvaraks tunnistada ka vara, mille üks abikaasa omandas pärast abielusuhete lõppemist

liisingulepingu alusel, kui oluline osa liisingumaksetest tasuti ühisvara või teise abikaasa lahusvara

arvel. Praegusel juhul ei ole kostja vastavat nõuet esitanud.

20. Kostja kassatsioonkaebuse väidete kohaselt määrasid kohtud sõiduautode eest hüvitise

väljamõistmisel valesti kindlaks sõiduauto Peugeot 307 väärtuse ega andnud kostjale võimalust

sõiduauto tegelikku väärtus tõendada. Toimiku materjalidest nähtuvalt esitas kostja maakohtule

tõendi selle kohta, et sõiduauto väärtus oli 2004. aastal, s.o abielusuhete lõppemise ajal 170 000

krooni. Hageja hinnangul oli sõiduauto väärtus 70 000!80 000 krooni. Maakohus lähtus sõiduauto

Peugeot 307 väärtuse kindlaksmääramisel hageja hinnangust ja jättis kostja tõendi arvestamata, sest

see ei kajastanud sõiduauto tegelikku ehitusaastat ega hinda ühisvara jagamise ajal. Koos

apellatsioonkaebusega esitas kostja konjunktuuriinstituudi tõendi, mille kohaselt oli sarnaste

sõiduautode keskmine turuhind 2004. aasta teises kvartalis 172 500 krooni. Ringkonnakohus jättis

esitatud tõendi kõrvale, kuna see ei kajasta sõiduki tegelikku ehitusaastat ega sõiduki väärtust

ühisvara jagamise ajal. Kolleegium nõustub alama astme kohtute seisukohaga, et sõiduauto väärtuse

kindlakstegemiseks tuli tõendada sõiduauto väärtus ühisvara jagamise ajal, mitte abielusuhete

lõppemise ajal.

21. Kolleegiumi arvates jätsid kohtud siiski põhjendamatult arvestamata kostja esitatud tõendid,

andmata talle seejuures võimalust täiendavate tõendite esitamiseks. Vastavalt TsMS § 392 lg 1 p-le 4

selgitab kohus eelmenetluses välja mh tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete

põhjendamiseks. Tulenevalt TsMS § 230 lg-st 2 võib kohus teha menetlusosalisele ettepaneku esitada

täiendavaid tõendeid. Lisaks võib kohus TsMS § 230 lg 3 järgi koguda abieluasjas tõendeid ka omal

algatusel. Kui kostja esitas sõiduauto väärtuse kindlakstegemiseks tõendi, mida ei saanud valede

lähteandmete tõttu sõiduauto väärtuse tuvastamisel arvestada, pidi maakohus nimetatud asjaolule ka

kostja tähelepanu juhtima ja andma talle võimaluse tõendada sõiduauto väärtust ühisvara jagamise

ajal. Kuna maakohus seda ei teinud ja ka ringkonnakohus nimetatud menetlusõiguse normi

rikkumisele tähelepanu ei pööranud, jättes rikkumise kõrvaldamata, on nii maakohus kui ka

ringkonnakohus rikkunud menetlusõiguse norme. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus

andma pooltele võimaluse tõendada sõiduauto Peugeot 307 väärtust ühisvara jagamise ajal.

III

22. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha laenulepingutest tulenevate kohustuse ühisvara hulka

arvamise kohta.

Pooled vaidlevad selle üle, kas ühisvara jagamisel tuleb arvestada hageja ja/või kostja füüsilistelt

isikutelt võetud laenukohustusi. Alama astme kohtud on tuvastanud järgmised laenulepingud:

2003. aasta jaanuaris andis A. Rumjantsev hagejale laenu 80 000 krooni, mille hageja tasus pärast

abielusuhete lõppemist 2004. aasta augustis;

9. jaanuaril 2003. a laenas kostja T. Prükilt 60 000 krooni;

10. septembril 2003. a laenas kostja T. Prükilt 150 000 krooni.

23. Vastavalt PKS § 14 lg-le 1 on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Vara

on TsÜS § 66 järgi isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum, kui

seadusest ei tulene teisiti. Seega moodustub ühisvara nii varalistest õigustest kui ka kohustustest.

Kolleegiumi arvates ei ole abikaasade ühisvaraks PKS § 14 lg 1 alusel siiski mitte igasugune abikaasa

kohustus, mis tekib abielu ajal. Abikaasade ühisvara hulka tuleb arvata vaid need abielu ajal tekkinud

kohustused, mille eest abikaasad vastutavad kas tehingust või seadusest tulenevalt ühiselt. Kõigi

abielu ajal võetud kohustuste, eelkõige abikaasa isiklikes huvides võetud kohustuste arvamine

ühisvara hulka koormaks ebamõistlikult teist abikaasat ja vähendaks põhjendamatult teise abikaasa

ühisvara osa ühisvara jagamisel. Sedavõrd ulatuslik solidaarsus abikaasade omavahelistes varalistes

suhetes ei oleks põhjendatud.

Kuna PKS § 20 lg-st 2 tulenevalt vastutavad abikaasad perekonna huvides võetud varalise kohustuse

eest abikaasade ühisvara ja mõlema abikaasa lahusvaraga, tuleb ka abikaasade ühisvara jagamisel

ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda ühisvara hulka kuuluvate kohustuste tuvastamisel

PKS § 20 lg-st 2. Vastavalt Riigikohtu varasemale seisukohale, on perekonna huvides võetud

kohustuse tuvastamisel oluline, et kohustus oleks võetud faktiliselt perekonna huvides. Ühise

vastutuse tekkimiseks ei pea teine abikaasa võetud kohustusest tingimata teadlik olema (vt

Riigikohtu 19. septembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-82-05 (RT III 2005, 28, 292)).

24. Maakohus tuvastas, et A. Rumjantsevilt abielu ajal saadud laenust kasutati 56 345 krooni

sõiduauto Peugeot 206 väljaostmiseks ja laen tagastati pärast abielusuhete lõppemist. Maakohus

pidas ekslikult sõiduautot Peugeot 206 hageja lahusvaraks ega pidanud vajalikuks tuvastada, kas

sõiduauto väljaostmiseks võetud laenukohustus oli võetud perekonna huvides või mitte. Asja uuel

läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas laen võeti faktiliselt perekonna huvides, st kas

saadud raha kasutati perekonna hüvanguks. Sõiduauto ostmiseks võetakse eelduslikult laenu

perekonna huvides, sest reeglina saab sõiduautost otseselt või kaudselt kasu kogu perekond.

25. T. Prükilt saadud laenuraha kasutamist perekonna huvides kohtud asjas esitatud tõendeid hinnates

ei tuvastanud. Kolleegiumi arvates ei rikkunud alama astme kohtud nimetatud küsimuse lahendamisel

tõendeid hinnates menetlusõiguse norme ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Tulenevalt TsMS

§ 688 lg-test 3!5 ei uuri Riigikohus tõendeid ja lähtub ringkonnakohtus tuvastatud asjaoludest.

IV

26. Edasi käsitleb kolleegium poolte pangaarvetel oleva raha jagamist. Maakohus tuvastas, et

abielusuhete lõppemise päeva hommikul oli hageja pangaarvel 62 637 krooni 62 senti ja kostja

pangaarvel 4858 krooni. Pooled vaidlevad selle üle, kas nende pangaarvetel oleva raha jagamisel on

alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsuse põhimõttest.

27. Kolleegiumi arvates leidsid alama astme kohtud õigesti, et abielusuhte lõppemise ajal kummagi

poole arveldusarvel olnud raha on PKS § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara. Nimetatu on kooskõlas ka

Riigikohtu varasema seisukohaga (vt Riigikohtu 7. juuni 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-06 (RT

III 2006, 24, 220)).

28. Kohtud leidsid, et arveldusarvetel oleva raha jagamisel tuleb poolte ühiste laste ja hageja

tähelepanuväärivaid huve silmas pidades PKS § 19 lg 2 p 1 alusel abikaasade osade võrdsuse

põhimõttest kõrvale kalduda ja jätta kummagi poole omandisse tema enda arveldusarvel olnud raha.

Kolleegium peab kohtute seisukohta õigeks, arvestades eelkõige maakohtu otsuses toodud põhjendusi

selle kohta, et abieluliste suhete lõppemise ajal oli hageja lapseootel ja pidi ise tagama nii enda kui ka

pärast abielusuhete lõppemist sündinud poolte ühiste laste (kaksikute) toimetuleku ning lastele

vajalikud tarbed, sest kostja keeldus hagejale lapse tarbeid üleandmast.

29. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et hageja tegutsemine füüsilisest isikust ettevõtjana ei anna

iseenesest alust ühisvaraks oleva raha jagamisel abikaasade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda.

Perekonnaseadus ei võimalda käsitada füüsilisest isikust ettevõtja abielu ajal omandatavat vara eraldi

abikaasade ühisvarast, kui abikaasad ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Perekonnaseadusest ei

tulene, et füüsilisest isikust ettevõtja abielusuhete ajal omandatud vara oleks selle abikaasa lahusvara

(vt ka Riigikohtu 1. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-06 (RT III 2006, 40, 344)). Seega

ei anna asjaolu, et abikaasa pangakontol oli raha, mille ta sai abielu ajal füüsilisest isikust ettevõtjana,

alust abikaasade ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvale kalduda PKS § 19 lg 2 p 3 alusel.

V

30. Pooled vaidlevad ka kostja ja poolte ühiste laste suhtlemiskorra üle. Kolleegium peab

põhjendatuks alama astme kohtute kindlaksmääratud kostja ja poolte ühiste laste suhtlemise korda.

Kohtud määrasid suhtlemiskorra piisavalt detailselt, arvestades seejuures ka laste ealiste iseärasustega

ning võimaldasid laste vanemaks saades kostjal lastega rohkem suhelda. Kostja taotlused

suhtlemiskorra täpsemaks reguleerimiseks ei ole põhjendatud, kuna alama astme kohtud on piisavalt

põhjendanud, miks ei tule lastega suhtlemise korra määramisel nendega arvestada. Kolleegium

nõustub alama astme kohtute põhjendustega.

31. Perekonnaseaduses ei ole sätestatud, mil viisil tuleb lahus elava vanema ja lapse suhtlemise kord

kindlaks määrata. PKS § 52 lg 1 järgi on lapsest lahus elaval vanemal õigus lapsega suhelda ja

vanem, kelle juures laps elab, ei või takistada teist vanemat lapsega suhtlemast. Kui vanemad ei

suuda ise kokku leppida, mil viisil võtab vanem, kes lapsega koos ei ela, osa lapse kasvatamisest ja

temaga suhtleb, peab PKS § 52 lg 2 järgi vastava avalduse saamisel lahendama vaidluse kohus.

Kohus määrab lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korra kindlaks vastavalt lapse huvidele (PKS

§ 58). Muid kriteeriume suhtlemiskorra kindlaksmääramisel perekonnaseadus ette ei näe. Seega on

iga konkreetse vaidluse lahendamisel kohtu otsustada, kuidas lahus elava vanema ja lapse suhtlemise

kord kõige paremal viisil kindlaks määrata, et see vastaks lapse huvidele.

32. Vanemate õiguste võrdsuse põhimõttest tulenevalt on vanematel oma laste suhtes võrdsed õigused

ja kohustused, mis tähendab eelkõige seda, et vanem ei või takistada teist vanemat vanema õiguste

teostamisel. Siiski ei või PKS § 50 lg 4 kohaselt vanem teostada oma õigusi vastuolus lapse

huvidega, st vanemate õiguste võrdsuse põhimõtet piirab lapse huvi põhimõte.

Eeltoodust johtuvalt on küll vanema ja lapse suhtlemiskorra kindlaksmääramisel oluline tagada

lapsest lahus elavale vanemale PKS § 52 lg-s 2 sätestatud õigus lapsega suhelda, kuid eelkõige on

vanema ja lapse suhtlemiskord vaja kindlaks määrata lapse õiguste ja huvi tõttu. Vastavalt EV

lastekaitseseaduse (LakS) §-le 28 on ühest või mõlemast vanemast lahutatud lapsel õigus säilitada

isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga ja lähedaste sugulastega, välja arvatud juhul, kui see

kahjustab last. Seega ei pea kohus PKS § 52 lg 2 alusel vanema ja lapse suhtlemiskorda kindlaks

määrates tagama vanematele võrdset õigust lapsega suhelda. Küll tuleb lapse huvidest lähtuvalt

tagada lapsele õigus suhelda temast lahus elava vanemaga.

Eeltoodust tulenevalt on õige ringkonnakohtu seisukoht, et hoolimata PKS §-s 49 sätestatud

vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest ei saa alati lahus elavale vanemale tagada

samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal.

Lapsest lahus elamine vähendab paratamatult vanema ja lapse koosolemise võimalusi.

33. See, kui detailselt vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määratakse, sõltub eelkõige

menetlusosaliste vastavatest ettepanekutest ning iga konkreetse asja eripärast. Seejuures peab

suhtlemiskorra regulatsioon tagama lahus elava vanema ja lapse suhtlemisõiguse määral, mis vastab

lapse huvidele ja tagab lapsele LaKS §-s 28 sätestatud õiguse säilitada ühest vanemast lahuselu korral

isiklikud suhted ja kontakt mõlema vanemaga.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 1 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel

toimida heas usus, mis tähendab ühtlasi seda, et ka vanemad peavad oma vanema õigusi teostama ja

vanema kohustusi täitma heas usus. Samuti ei või vanemad PKS § 50 lg 4 järgi teostada vanema

õigusi vastuolus lapse huvidega ning PKS § 50 lg 2 järgi on just vanem see, kes peab lapse õigusi ja

huve kaitsma. Eeltoodust tuleneb, et vanem peab vanema õigusi teostades pidama alati silmas lapse

parimaid huve ja teostama vanema õigusi heas usus ka ilma selleta, et kohus määraks kindlaks

detailse suhtlemiskorra. Juhul, kui kohtul on alust arvata, et üldine suhtlemiskord ei taga lapse huve

ja õigust lahus elava vanemaga suhelda, võib kohus reguleerida lahus elava vanema ja lapse

suhtlemiskorras lisaks täpsemalt need küsimused ilma milleta jääks lapse õigused ja huvid kaitseta.

Kolleegium möönab, et teatud juhtudel võib vanemate konfliktsuse tõttu olla lapse huvides see, et

kohus reguleerib lahus elava vanema ja lapse suhtlemise korda täpsemini. Praegusel juhul leidsid

alama astme kohtud asjaolusid kogumis hinnates, et suhtlemise korra täpsemaks reguleerimine kostja

soovitud viisil ei ole laste huvides. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 3!5 ei uuri Riigikohus tõendeid ja

lähtub ringkonnakohtus tuvastatud asjaoludest.

34. Kostja soovib määrata lastega suhtlemise korra kindlaks mh selliselt, et oleks reguleeritud ka

olukord, kui lapsega kohtumine jääb kindlaksmääratud päeval ära, st kostja soovib sellised

kohtumised asendada. Samuti soovib kostja, et lastega kohtumiste juures viibiks eestkosteasutuse

töötaja.

Kolleegium leiab, et juhul, kui lapsega koos elav vanem ei teosta oma õigusi kooskõlas lapse

huvidega ja takistab lahus elaval vanemal lapsega suhelda, s.o ei täida kohtu kindlaks määratud

suhtluskorda või raskendab selle täitmist, on võimalik vanemal algatada TsMS § 563 alusel

lepitusmenetlus last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks. TsMS § 563 lg 3 järgi arutab

kohus vanematega lapsega suhtlemise võimatuse tagajärgi lapse heaolule ja juhib tähelepanu

võimalikele sunnivahenditele määruse täitmisele sundimiseks ja suhtlemisõiguse kitsendamise või

äravõtmise võimalusele, samuti võimalusele lasta end nõustada perenõustajal. Kui kohtus ei saavutata

suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või

üks vanematest kohtusse ei ilmu, tunnistab kohus TsMS § 563 lg 6 kohaselt lepitusmenetluse

ebaõnnestunuks ja määrab, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, millises ulatuses tuleb muuta

suhtlemist puudutavat määrust või milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes.

Viidatud sätte järgi saab kohus lepitusmenetluse ebaõnnestumisel teha eelkõige TsMS § 46 alusel

vanemale trahvihoiatuse ja määrata trahvi. Samuti võib kohus muuta suhtlemiskorda või teha

muudatusi vanema ja lapse õigussuhtes.

35. Muu hulgas märgib kolleegium, et kohtu määratud lapsega suhtlemise korda kui sellist ei saa

üldjuhul täita täitemenetluse korras.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 179 lg 1 järgi teeb kohtutäitur lapse üleandmise ja lapsega

suhtlemise võimaldamise asjas täitetoimingu lapse elukohajärgse või erandina kohustatud isiku

elukohajärgse kohaliku omavalitsuse esindaja osavõtul, kellel on eriteadmised lastega suhtlemiseks.

Seega saab täitemenetluses lapsega suhtlemise võimaldamiseks põhimõtteliselt täitetoiminguid teha.

Siiski, kui toimingut saab teha üksnes võlgnik ise, kuid ta ei tee seda määratud tähtpäevaks või kui

võlgnik rikub kohustust teatud toimingut taluda või toimingust hoiduda, teeb kohtutäitur TMS § 183

lg 1 kohaselt sissenõudja avalduse alusel kohtule ettepaneku võlgniku trahvimiseks. TsMS § 563 lg 7

järgi võib lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks ja rikkumise

kõrvaldamiseks täitemenetluse toiminguid teha üksnes määruse alusel, millega kohus kohaldab

lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral vanema suhtes sunnivahendeid. Sellest tulenevalt saab

lapsega suhtlemise korra täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks teha täitetoiminguid juhul,

kui vanem on algatanud kohtus lepitusmenetluse TsMS § 563 alusel, see ei ole andnud soovitud

tulemusi ning kohus on pidanud vajalikuks kohaldada rikkunud vanema suhtes sunnivahendeid.

Eeltoodust tulenevalt saab täitetoiminguid teha eelkõige trahvimääruse täitmiseks, kuid mitte vanema

ja lapse kohtumise korraldamiseks vastavalt kohtu määratud suhtlemiskorrale.

VI

36. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse ühisvara jagamise osas, tuleb asja uuel

läbivaatamisel otsustada ka kohtukulude jaotus poolte vahel. Kolleegium märgib, et alama astme

kohtud mõistsid valesti kostjalt hageja kasuks välja hageja õigusabikulud lahus elava vanema ja laste

suhtlemise korra kindlaksmääramise nõude osas. Kuna kostja esitas nõude lastega suhtlemise korra

kindlaksmääramiseks ja kohus määras kindlaks kostja ja laste suhtlemise korra, st rahuldas kostja

nõude, ei tule kostjalt enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg 1 järgi hageja kantud

õigusabikulu välja mõista.

37. Ülejäänud kassatsioonkaebuse väited ei ole asjakohased ega anna alust ringkonnakohtu otsuse

muutmiseks. Riigikohus ei uuri TsMS § 688 lg-te 3!5 järgi tõendeid ja lähtub ringkonnakohtus

tuvastatud asjaoludest.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik